Tere, head kuulajad Waltari Ahja kojakärul on tänasest 100 aasta laulude saates kindel kavatsus jõuda juba aastasse 1983 aga enne seda veel 82.-st aastast mõned meloodiad. Esimene neist kannab nime, sajab lund ja see on üks selline tõeline Eesti-Soome koostöö. Salvestatud siis 82. aastal Silvi Vraidi ja Soome tuntud saksofonist tipenti lasase ansambli poolt. Autor üks. Ma arvan, Soome kolme nelja kõige tuntuma helilooja hulka kuuluv Erik Lindströmi, kes on kirjutanud väga palju levilaule, aga on ka tuntud džässmuusik, mängib väga hästi kontrabassi, vibrofoni ja eestikeelse teksti autor Heldur Karmo. Ja nüüd korraks veel 82. aasta Saksa TV-sse, kus ansambel voodis oli endiselt, ma arvan, et mitte ainult saksa, vaid kogu Ida-Euroopas üks kõige populaarsemaid ansambleid. Ja nad ei olnud unustanud traagiliselt surnud John Lennoni, kellele pühendatud järgmine nimega John tekstis on siis umbes sellised read, et heid, Jon, sa elasid tõsielu ja unistuse vahel kus sul polnud piisavalt ruumi. Näen enese ees su pilti, ta vaikib, ent räägib vaikides, sinust Su laulud aga ei vaiki. Mulle tundub, et 100 aasta lauludes sarjas ei ole me vist isegi eriti pööranud tähelepanu räppmuusikale, mis ju tegelikult kaheksakümnendatel aastatel üle kogu maailma võitis populaarsust alguse sai ta Ameerika noorte vihaste mustanahaliste meeste ansamblites räppmuusika siis selline kusse tekstil just eriti suur tähtsus ja rütmil mõistagi ka meloodia harmoonia puhul võib-olla veidi vähem. No üks näide nüüd ansamblilt, Tom kõlab aastast 82. Loo pealkiri on geenius ehk geniaalne räpp teemal doktor Jekyll ja mister haid. Ja tegelikult võib siia tuua ju ka ühe väikese paralleeli, räpp ei ole kuhugile kadunud, sellepärast et ka Eesti Eurovisiooni võidulaulus oli räpi sugemeid, vähemalt seal alguses. Ja nüüd tagasi Euroopasse ja ühe väga tuntud laulu juurde, mis 82. aastal vallutas, kui mitte kogu maailma, siis vähemalt kogu Euroopa. See on see kuulus glooria, millest nüüd pakume teile kaks varianti, kõigepealt siis Umberto Tootsi originaal ja peale seda nii-öelda selle laulu Eestimaaletooja Mait Maltis. See oli siis mitte ainult Umberto totsivaid, John Carlo vigatsi vala nimega glooria ja muide, 80.-te aastate algul oli itaalia muusika üldse koguda toonases Nõukogude liidus väga soositud. Ilmsesti ka tänu sellele, et kultuuriametnikud lasid itaaliakeelset muusikat palju rohkem mängida kui ingliskeelset. Kas seal võis üks põhjus olla ka selles, et kui inglisekeelne muusika esindas seda kapitalismi halvemat poolt, siis Itaalias oli ju ka näiteks Itaalia kommunistlik partei väga tugev. Nii et ilmselt mingid poliitilised põhjused olid seal. Aga ei saa salata, et muusika ju väga tore ja meloodiline ja miks mitte siis mõni näide veel. Albanoia Romiina Bauer oli toona üks väga tuntud tuua. Võib öelda veel nii palju, et Albano õige nimi on halvanud Kariisi ja Romiina power 30.-te aastate tuntud filmistaarid, Tairon powerit tütar. Lugu, mida nüüd teile pakume, kannab eestikeelses pealkirjas nime puhas õhk ja autoriteks esitajad ise. Ja 1982. aasta lõpetamegi veel ühe lauluga Itaaliast autorid on lavetzi ja avokaado. Laulu pealkiri, movi ehk film ja esitaja Lored anamberte. Ja nüüd olemegi jõudnud aastasse 1983. Kõigepealt mõned uudised tollest aastast. NATO Euroopa vägede ülem kindral Rogers kahtles, kas Soome tahab ikka NATO ja Varssavi liidu konflikti puhul oma maad kaitsta Nõukogude Liidu vägede vastu. USA välisministeerium teatas, et tegemist oli kindrali sügavalt isikliku arvamusega. USA ja kuue Kariibi piirkonna riigi väed maabusid Grenada saarel, kus oli toimunud riigipööre. ÜRO mõistis sekkumise hukka. Eriti pahane oli Inglismaa, kuna Grenada kuulus briti rahvaste ühendusse ja sealne kõrgeim valitseja oli ametlikult kuninganna Elizabeth. Saksamaa liitvabariigis Lübeckis määrati kuus kuud vanglat Marianne Vahmeierile, kes oli kohtuistungi ajal lasknud maha oma seitsmeaastase tütre. Oletatava mõrvari. Lühike karistusaeg näitab, et vandekohtunike sümpaatia oli ema poolele. Hamburgi nädalaleht ostis petturilt Hitleri võltsitud päeviku ja avaldas sellest katkendeid. Pärast kui tõde selgus, sai toimetaja kinga ning kaks peatoimetajat astusid ise tagasi. Ja Saksamaa liitvabariigi ülemkohus leidis, et rahvaloendusseadus on põhiseadusevastane. Aga teeme võib-olla nüüd seekord niimoodi, et 80 kolmandat aastat ei alusta mitte Eurovisiooni võidulooga vaid kohaliku Aarne Oidi võistluskontserdi parimal lauluga ja selleks tunnistati Andres valdkoneni ja Leelo tungla laul nimega. Veel üks hetk esitasid Ivo Linna ja Tõnis Mäega. Vaikib sa ja suur arg. Üks viil üks. Ajal. Viis. Eek. Kes siis aplaus Sibylvel? Muutunud. Sildnelk Vello voolu. Kuid kõrgpunkt on Lähed. Lee. Lahkuma. Sama ei. Saa tuua kõiki. Ma sain. Lauldes. Võid rahul olla kui Eiro. Teise preemia 183. aasta Aarne Oidi nimelisel lauluvõistlusel Gunnar kriigi pala võtarderi sõnadele nimega laul, mida eile polnud veel esitajaks jälle Ivo Linna. Täitaali saab sullemmi, ma. Kõik ühest õllest. Mina ei lähe tüütu. Jalootuse ajastma. Ja alati vaata. Kui käigu seal väänale Kolmas preemia aasta 83 Aarne Oidi nimelisel lauluvõistlusel kuuluskustas kikerpuule. Tema ju kirjutab endale ise ka tekste ja selle laulu nimeks, kui ainult aega jääks. Võib öelda niipalju, et see sai muide ka ajalaulu. Eripreemia esitavad Tarmo Pihlap ning ansambel Laine vokaalgrupp. Mumat tänase kus onu Olepare olla aastal läinud keskigatahes. Kõik tehtud, nüüd ma vaen. Köik olla võiks parem. Elu. Pooleldi. Teoks teha. Kui ainult aega jääks, aga paraku ei jää aega meil täna seda laulu lõpuni kuulata, sellepärast et ootamas on ju veel ka 83. aasta Oidi nimelise lauluvõistluse publikupreemia laureaat. Ja see oli laul nimega tule õeke, autor Ervin Lillepea. Laul tule, õeke, mida alati just seal jõulude ajal armastatakse väga kuulata. Südamlik lugu. Muide lisaks Ervin Lille peale on ka Kustas kikerkuu käsi selle loo juures mängus. Niisamuti kui. Seejuures sellepärast, et ansambel levima oli taust orkestriks ja vokaalisid, kus siis ansambel Laine solistid, Siiri kändia, Ervin Lillepea aga nüüd võib-olla mõned eesti uudised aastast 1983. Tallinnas peeti esmakordselt vanalinna päevi, Värskas aga toimusid juba kolmandat setu leelopäevad. Kui naftaotsimisel puuritud aukudest hakkas purskama klaari. Vett sai Värska mineraalveest väga minev kaup. No võib-olla küll mitte nii tulus, kui oleks see tõesti nafta olnud. Kohtu all olid teisitimõtlejad Heiki Ahonen, Lagle Parek ja Arvo Pesti omakorda ootas Enn Tarto. Detsembris 83 tõsteti oma kohale tagasi Niguliste kirik, uus torn, mis ulatus maapinnast 105 meetri kõrgusele ning 30. detsembril avati taas Niguliste muuseum-kontserdisaal. Ja nüüd hõimuvendade soomlaste juurde. Nende popmuusikas oli üks kõva tegija endiselt Mikola talu kellelt ilmus üks selline lugu, mille nimi On suunan oldava viilee eesti keelde tõlkides. Sa pead olema jahe, aga noh, see muidugi mitte midagi ei ütle. Tegelikult küsimus on selles, et inglise keeles huul ehk jahe tähendab siis sellist noh, kuidas öelda väga kõva tüüpi sinna juppide kanti või nii. Ja eks sellest see tekst ka räägib. Sunud poldava viile ehk juhertupi kuul öelgem siis seda juba otse inglise keelde. Aga üks teine Soome ansambel, kes tol ajal salvestas väga palju, see oli üpris populaarne lauliski, põhiliselt inglise keeles. See oli siis ansambel Harrigeens ja neilt leiame ühe sellise laulu, mille nimeks Don't Gray. Ära nuta, autorid küll, kõik, päris Soome päritolu haldanen Kallio ja Häkkinen. Nüüd siis ka midagi sellist rohkem südamele. Briti saartelt pärit lauljatar Boney Tyler sai 83.-na kas tal hakkama ühe väga suure hitiga, mille autoriks Jim Streimann ja laulu pealkiri Total Eclipse of the haart ehk noh, kuidas seda siis nüüd tõlkida. Südame täielik päikesevarjutus. Oleme 100 aasta laulude sarjas korduvalt rääkinud sellest, kuidas ühe tõeliselt Eduka filmi populaarsus võib mõjutada ka selles kõlanud laulu edu ja täpselt sama kehtib järgmise kohta, mida kohe kuulete. Stephen Mihhop esitas kruusini ja Bergmanni laulu, et ma ju ehk see võiksid olla sina. Ja see kõlas filmist Tuutsi, nagu te kõik mäletate, tahstin Hoffman tegi seal peaosas fantastilise töö. Ja laul tõusis samuti edetabelitesse. Ja tänase saate lõpetuseks Elton Johni lugu aastast 1983 nimeks aim stil standing ehk seisan ikka veel, olen endiselt elus. See oli võib-olla see periood, kui ta pidi seda väga paljudele kinnitama, sellepärast et eks temagi karjääris on olnud nii tõuse kui mõõne. Ja autorid Sis, Elton John ise ja teksti autor ikka see tema põhiteksti tegija Ambernitoopin. Valter, jah, Jaak Ojakäär soovivad teile kõike head, kohtume jälle järgmises 100 aasta laulude saates.