Toomas Siitan te valmistasite ette üllatuse nii raekojas olevale auväärt publikule kui ka Jakofon üks külile terrigeerides tema suguvõsasse kuulunud helilooja viitamateti, kust ta need leidsid? Vot letid on Tartu Ülikooli raamatukogus ja see on väga kenasti trükitud kogumik, seal on kokku neid mott ette 24 ja nad on kirjutatud siis kõikides helistikes, nii nagu on Bachi hästi veeritud klaviir. See on omamoodi ebatavaline modeti kogumik, kas või selles mõttes ja ma usun, et seal mingi muusika pedagoogilistele eesmärgid niiviisi kokku pandud. Kas te võite öelda ka midagi tolle? Parun fon üks Külli, kelle eesnimi oli veerenud muude sidemete kohta kasvõi tolleaegse Eestimaa kubermangus valitsenud muusikaga. Ma ei tea midagi tema muusikategevusest selles mõttes, see oli mulle endale ka suur üllatus. Ma tean, et ta on olnud Vana-Vigala mõisnik ja et tema on olnud esimene, kes on Vana-Vigalas asutanud, lõi aluse rajanud sellele põllude koolile, mis seal tänaseni eksisteerib. Need modetid on kirjutatud Õisu koolile, see on Paistu kihelkonna väikene külakool. See oli väga pisike ja vaenema lugesin kooli ajaloost koguni, et tal ei olnud erinevalt teistest koolidest isegi laudpõrandate all. Ja Ma koguni ei suuda uskuda, et neid mott ette on selles uisu koolikeses lauldud. Kunagi tõenäoliselt on see Õisuga ja Õisu mõisa ka mingit teistpidi seotud ja selle Õisu kooli pühenduse kõrval on väga südamlik pühendus ka Brentonicskyli emale. Seda kõike kuulates võib tekkida veel kummalisemaid Ki sidemeid, kui ainult otsida Neid ühe Eestimaa paruni suguvõsa muusikaharrastusest. Nimelt on ju teada, et Vana-Vigalas toimuvad juba aastate pikku Eesti koorijuhtide suvelaagrid. Võib-olla on see just mingisugune imeline teagi, kas vaim või, või mälestus või, või mingi jõud, mis just sellesse vanasse mõisahoonesse ja parki neid korjuste kokku toob, sest kes teab? Ja tõenäoliselt on see vaim sinna hõljuma jäänud ja Berenson üks täiesti ilmselt olnud muusikuna lihtsalt asjaarmastaja diletandid, aga aga need matetikesed on kirjutatud väga eredalt ja põnevalt ja sugugi ei, ei ole seadki. Teha mingit hinnaalandust nede kuulamisel. Muidugi on nende tekste veidikene ümber seatud, sellepärast et eks Külli eesti keel ei ole tõenäoliselt mitte päris sile olnud ja, ja hoopis pole eesti keelt tundnud see trükk karges neid Münchenis on trükkinud 1854. aastal. Nii et selle tekstiga on rohkem probleeme kui muusikaga. Muusika kõlab väga kenasti. Te jälgisite ka Jakofon, ükski ilmet oli tema eurooplase näolt võimalik lugeda, aga üllatus niisuguse asja puhul. Neist oli meeldivalt üllatunud. Ja publik oli meeldivalt üllatunud, sest nagu te ütlesite, et, et see muusika tõepoolest ei kõlanud tantlikult ega naiivselt, vaid nii, nagu ta oleks pidanudki kõlama. Kes need eestikeelsed sõnad tegi, ma sain aru, et te tegite nad ümber, kas nad olid originaalis ka juba siis eestikeelsed, mõned neist. Ja suurem osa isegi on neist eesti keeles ja seal oli vaja lihtsalt pisut kohendada neid, nii et päris ümber tehtud, nad ei olegi. Ja kuidas te Mainori kooriga rahule jäite? Väga kenasti, ma loodan, et nemad minuga ka, sest et ma olen ju samavõrra asjaarmastaja, kui see nende modettide auto. Toomas Tiivel, te olite Eesti Taassünni auhinna žüriis. Missuguseid jõudusid, nagu praegu on kombeks öelda, esindasid? Ma kujutan ette, et ma olen mingis mõttes vaba nendest jõududest. Hindasin seda, mida pidasin õigeks. Ja see oligi vast kriteerium. See, milles ma ise näen ka tegutsemise mõtet ja Ei, siin siin tagamaid ma ei, küll ei näeks üldse. See oli tõepoolest nendest töödest, mis meil laekus omavahel läbi räägitud otsus. Ja selline valik sai tehtud, need need auhinnatud tööd. Kirjanik Jaan Kross oma peokõnes viitas sellele, et auhinnaandjal Jakofon ükski lill oli hea vaist ja, või head Eesti nõuandjad. Oli see nõnda? Võib-olla olid ka head tööd või head inimesed, keda esitati. Ma ei ütleks, et raske oli seda valikut teha. Seal isegi mõnes eelnevas žüriis olnud on väga paljud vaidlused olnud. Üks kaitseb üht ja teine teist. Siinse läks üllatavalt libedalt. Ja üllatavalt üksmeelselt said just nimelt need auhinnad, kes, kes tegelikult said. Kas teil olid mingid erilised lemmikud, mis ei läinud kokku näiteks teiste enamuse arvamusega sest et esitati ju väga palju töid, eks ju? Jah, töid oli ligi 30, kokku? Ei ütleks nii. Mul on tunne, et tähendab, mina ise olek, panin esimeseks sedasama väike küla. Võib-olla sellel seetõttu, et ma olen kunagi olnud tihedalt seotud muinsuskaitse seltsiga ja selle tekkega ja nende ideedega hindasin ma seda samas, olles bioloog, kotka kaitsmist ma pidasingi, tähendab, see on selline niivõrd elegantne mõte meie vaesel ajal. See mulle meeldis. Kõikides nendes projektides on väike annus sellist hullumeelsust heas mõttes hullumeelsust. Ja see oli sümpaatne minu jaoks isiklikult. Kas te arvate, et Eesti vabariigis jätkub seda heas mõttes hullumeelsust praeguste kirjade järgi siis auhinnapõhiselt määruse järgi lähemaks viieks aastaks, noh üks aasta on siis antud juba. Kas me muutu liiga, Ta kaineks, pragmaatiliseks? Lihtsalt tuimaks, hakkame ainult raha peale mõtlema ja raha tegema, raha lugema. Kas meil hulle jätkub veel neid, kes metsast välja tulevad ja üllatavad meid ikka ja jälle? Teate, selles osas mina küll optimistlik ka need inimesed, kes praegu elavad, need viie aasta jooksul ära ei kao ja nende hulgas on vähemalt minu tutvusringkonnas on ka üsna palju neid hullusid. Nii et seda ohtu ei ole, küsimus on muidugi ka selles, kui palju me neid nagu kas takistame või, või tunnustame, siis vastupidi, aga need inimesed on olemas täiesti. Ma usun, et, et ma väga loodan ka, et edaspidi see auhind saab veel sellist kõlapinda juurde, mida talle ka hädasti vaja on. Et me tõesti saaksime aru, et keegi väljaspoolt on tulnud ja ja oma sellisest heast südamest ja ütleme lugupidamisest meie rahva vastu on sellise auhinna asutanud. Teadusajakirjanikuna tee Indrek Rohtmets ja tuntud skeptik, kuna Eesti ühiskonnas, kuidas te sellesse Toomas Tiiveli poolt viimati välja öeldud lausesse suhtute, et tema arvates jätkub meil piisavalt neid, kes metsast välja tulevad? Ma olen päris kindel, aga kui veel midagi öelda selle Eesti Taassünni auhinna kohta, siis eks ekse renessanss. Aga kui ikkagi üldine ülemaalne, ei maksa arvata, et ainult eesti siin taassünnib, sellepärast et et kogu see õhtumaa ja kogu maailm on tegelikult jõudmas mingisugusesse pöördepunkti ei saa enam vanaviisi edasi. Ja sellised auhinnad on ainult selleks tähelepanu juhtida niisugusele nähtusele, et, et, et vanaviisi nagu enam päris edasi ei pääse kuidagiviisi. Ja üks kell on muidugi suurepärane näide ühest ühest, võib-olla tuleva sajandi inimese tüübist, Vi tõust. Sellele viitas ka muusikaajaloolane Toomas Siitan, kui ta esitles üxküllide suguvõsasse, kuulnud nagu ta ise nimetas Nendest helilooja Berenson üks Külli viite moteti, viidates tollele samale nüansile. Aga nüüd Toomas Tiivel ütles siin, et auhinna edasise noh, nagu öeldakse Crystaliseerumise või, või, või mingi mol kuju saamiseks oleks vaja rohkem seda kõike teadvustatakse auhinna esitlemisel 92. aasta septembris öeldi, et ajakirjandus peaks väga tõsiselt selle töö enda peale võtma, noh praegu siis on, ütleme, see stereopühadeks päev ja uudises on seda vahendanud, aga kõikide nende asjadega kipub nii olema, et see on üks, üks hetk, kus tähelepanu, mis on ka võib-olla loomulik, langeb sellele asjale. Prožektorid on suunatud isikutele ja siis vajub jälle kõik, sest uued sündmused tulevad peale. Kas on võimalik, et mõnda asja võib ka natukene ütleme, kord kvartali selles ülesse tähelepanu keskmesse tõsta või on see loomulik, et enne uute laureaatide esitamist tuuakse jälle see asi avalikkuse ette? Kuidas seda võiks nii teha, et, et uutel hulludel metsas tulijatel oleks kogu aeg niisugune tunne, et seekord proovin mina. Toomas Tiivel? Sellel asjal on need kaks külge, vähemalt sellepärast, et nüüd auhinda saada ei maksa hulluks minna, aga Ma usun ikkagi tulles tagasi samal ajal oma eelneva mõtte juurde, et selliseid hullusid, kes teevad vaatamata kõigele ümbritsevale seda, mida nad õigeks peavad ja teevad seda omakasupüüdmatult lihtsalt tegemise lustist. Ja selliseid jätkub. Ma ei arva ka seda, et, et me nüüd peaksime regulaarselt rääkima Eesti Taassünni auhinnast. Et näete, kui kenad me oleme ja kui hästi meid nagu toetatakse. Küsimusele vastad selles vaid, las ta mõjub natuke ära selleks et siis jälle tõusta ja siis me oleme rõõmsad, et selline asi olemas on. Sest kui, kui see sellise teadmisega kogu aeg elada ka see vist ka päris õige ei ole. Kas žürii, kes lõpliku otsuse teeb, on kõik need viis aastat üks ja see sama? Ei pruugi olla. Mitte praegu ei ole isegi otsustatud, mis saab järgmine aasta. Kuigi meile tundub, et me saime suhteliselt hästi hakkama. See on küll nüüd enesehinnang, enesehinnanguga alati, nagu ta on. Aga žürii koosseis on lahtine, sinna võib inimesi juurde võtta. Muide Me kõikide tööde puhul karust kasutasime eksperte. Me ei olnud need kõiketeadjad, aga see töö suhteliselt laabus ja, ja eks ta vist on ka oluline, et žürii saaks koos töötada. See vast on üks kõige olulisem keerimisest, kui põhiosa kulub nagu vaidlemisele ja mingisuguste oma asjade läbisurumisele. Ma ei mõtle mitte konkreetsete projektide, vaid igal inimesel on teatud tagamaad. Ja kui see seda egot hakatakse suruma, siis kannatab tegelikult asi, mitte mitte miski muu. Aino Helene Valgma mul on väga hea meel, et teie olete, nagu ma žüriiliikmete sõnul kuulsin. Esimene, kelle kohta Ta žüriil olid täiesti tuhandeprotsendiline üksmeel. Ja mul on südamest hea meel, et selle üksmeele põhjuseks oli teie töö ja nagu te ütlesite, no teie töö, vaid ka kõigi nende inimeste töö, kes jala seal elavad. Kui te mõtlete selle peale, kuidas te alustasite kas oli ka mõni tõuge või, või väike kivi, mis pani selle laviini liikuma. Ja see tõuge või väike kivi ja mul minu jaoks väga suur kivi. Tõepoolest oli sirm ja ohutunne. Et kui edasi sünnib veel nii etne arutud, plaastame oma ümbrust siis me jääme selle ümbruse sisse, meie hukkume lõplikult. Kui kaob loodus, siis kaob inimene. Ja tõepoolest ma tagasi mäletan ainult seda hirmu ja abitust. Et kastme suudame seda peatada või me ei suuda. Ja kui te ütlesite, et see auhind on mitte ainult minu ja külainimeste, siis ma tahan öelda, et kõige suurema tänu võlgnen ma oma sõpradele aatekaaslastele kes ei olegi selle külaga seotud sünnikodu kaudu, vaid nädan, teadlased, õpetlased, sõbrad ja tuttavad, kes ei jätnud mind hädasse ja aitasid kaitsta seda loodust ja 500 nii kaugele, et ta tõepoolest on kaitseala, mis peab kaitsma loodust koos inimesega, andma tervist ja hingerahu, seda, mis meil kõige rohkem puud. Teie jalase küla kaitsealal on olemas sümbol, märk ja selle sümboli kirjeldus on niisugune, mida ma tahaksin teie suust kuulda, et te ütleksite, mida need sümbolid tähendavad. Ja miks just need, sest on maailm on täis sümboleid. See on sellepärast nii, et me mõtlesime midagi peab olema, mis on igavene ja igavene, ei ole üks kuupäev ega üks tähis vaid igavene ja igavikuline on elu, mis peab kestma ja mis jalas on kestnud üle 2000 aasta ja selle tõttu on see märg, tervikuna kestmise sümbol. Ta on igivana märk, mida tunnevad kõik, seal on ta põimunud. Ja tema Nurgad tähendavad neljasümbolit, mis on elu alus ja edasiarengumärgid, seal tuli vesi, õhk ja maa. Ja kui me me neid teadvustame kivi kirjas ja inimese südames, siis me oleme hoidnud just nimelt elu. Ma ei hakka kellegi teise käest küsima, et missugune inimene on Aino Heleene Valgma, ma küsin teie käest, malen looduseinimene ma ei saa elada ilma looduseta. See hoiab minu no elu tasakaalus. See on seotud minu tundemaailmaga ja on seotud minu tööga seal mu suur õnn. Ja see on seotud hoopis millegi kõrgemaga, millele ma nime ei oska anda. See on minust kõrgemal ja minu ümber seal minu usk sellesse maasse ja selle elujõusse. Te olete teist põlve õpetaja, arvate, et niisuguseid naisi ja ka mehi on Eestis palju, kes võivad õpetada samas koolis, kus tema vanemad Ma arvan, et neid veel on. Ma arvan, et nendel ongi just kõige suurem elujõud, aga kõige suurem ka kohustus, nagu ma enda puhulgi loen avada seda kooliinimestele selles tähenduses. Et sealt saab alguse niisugune ühendus nagu loodus, inimese elutarkus ja kirjatarkus. Mul ongi väga kurb seda tõdeda, et tuul on kuidagi jäänud tahaplaanile. Selles Eesti taassünnis. Juulis on erakordselt kõige ka õpetajaid ja hingega koolijuhte. Aga on ka neid, kes on sellest surutisest ära andnud oma jõu hoida vaimu sellisel kujul, nagu hoidsid meie esivanemad. Ma tean, kui üks väga lugupeetud kooli mees, Juhan Tork oli paguluses, siis ta kirjutas seal ühes ajakirjas. Et me peame võõrsil olles oma rahvavalgustustööd edasi tegema. Sest rahvavalgustaja ja ärkamise ajal ei olnud mitte koolmeister, kes õpetas lugemist ja kirjutamist vaid ta oli see, kes tegelikult lõigi selle vaimse aluse, mille pealt Eesti võis ärgata. Nii, ja nüüd me siis saame seda ärkamist näha läbi taassünni preemial ja läbi läbi taassünni selle mitte ainult preemia kaudu, vaid tegelikult. Ja see on suur autasu, see on minu jaoks erakordne selle tõttu, et on investeeritud vaimu minu arvates, millest Eesti elu peaks hakkamagi ja minema tudengi selle autasu mõelnud lahti niiviisi, et loomulikult ma aitan neid inimesi nendele inimestele elujõudu anda. Kes on mu lähemad kaastöötajad, minu külarahvas. Aga ma võin puhta südamega öelda, et see raha peab teenima hariduse ja kultuuri eesmärki kõigi nende inimeste vaimu kaudu, kes suudavad luua ja kes oli nii kitsastes tingimustes. Nad ei, nad peavad elatist hankima, aga mitte luua. Ja minu oht on olnud kogu aeg, see, et ma pean kogu aeg nii palju pingutusi tegema selleks ja, ja püüdma noh, viimase kui elatisvahendi, selle selle küla edendamiseks leidma oma tagavaradest, oma oma ümbruse ja oma sõprade tagasi, arvad, et teed seda edasi viia ja, ja see on nii palju takistanud, kui meil oleks jõudu natukenegi olnud noh, niisugustelt institutsiooni moonidel, kes kelle südameasi peakski olema nende asjade kaasaaitamine siis oleks ma arvan, et me juba palju asju lõpule suutnud viia. Ma tahtsin seda, see jutt, mida te räägite, jõuaks mitte ainult teie jalase külla vaid et ta annaks jõudu nendele inimestele, kes üle Eesti elavad sarnastes piiri peal olevates külades, kus on alles paar suitsu või, või paarkümmend suitsu andma jõudu nendele inimestele noorematele vanematele, kes tunnevad midagi, peaks tegema, aga ei oska kusagilt nagu peale hakata. Ja ütlesite, kui ma küsisin, et mis asi oli, mis teid liikuma pani, et see on hirm, aga alati peab olema hirm, mõnikord võib ju ka rõõm olla, kuigi mulle tundub, et meie elus praegu on see kaotuse ja kaotsimineku hirm suurem kui vaatajaid rõõm. Ja maaloomulik oleks, et, et inimest paneb liikuma rõõm ja teadmine, et ma võin luua ja ehitada ja et ma võin seda tulemust näha. Minu hirm oli just seotud sellega, et ma nägin lammutamist, hävitamist. Aga loomulik on see, et Rõõm peab panema liikuma, elujõud peab panema liikuma ja ma jalase kaudu on mul suur rõõm olnud seda panna tähele. Et need noh, aastas keskmiselt 1000 inimest, kes sealt läbi käib minu kodust. Need hoiavad side ja ütlevad, mis, mis nad sealt kõige enam on saanud, on nad saanud rõõmu ja elujõudu. Meil on saanud isegi hämmastav, sest ma pole mõelnud, et sealt võiks just nii kangesti seda minult või, või sealt ümbrusest saada, kus on veel palju tegemata. Aga nad tunnetavad listist seda et me teeme kõiki rõõmu. Kõik on meile jäänud maa ja meri ja rand vihmapiisad ja pisarad ja mahl, mis kevadel valgetes kaskelis ärkab. Kõik on meile jäänud tee ja sadam kahe teekonna vahel. Läbi aegade on eestlane olnud teel üsna sageli karist teel ning üheksa sadamaks, kust edasiminekuks on ammutatud hingejõudu ja kosutust on ikka olnud kirik. Tänaseks on paljud meie hulgast taas tee leidnud jumala sõna juurde, et sealt tuge otsida, hingepidet saada, sealjuures harva mõeldes. Aegade risttuultes on kirik suutnud küll sisemiselt püsida, kuid vahepealsed aastakümneid on armutult räsinud tema töökorraldust, hooneid ja seal töötanud inimesi. Nende aegade kiuste töötas Eestis teaduste instituudi muusikaosakond, mis eesotsas professor Hugo Lepnurme tegutses teadmisel. Parim maine elu sinu jaoks on see, kus täidad ustavalt oma kohustusi. Armastad kogu südamest kõiki, elavad kasvatad endast südameheadust ja tõearmastust. Usud rõõmsalt sinu puhtana kõrgem igatsus, täid viimaks. Teisiti öeldes, see õppeasutus tegutses sügaval missioonitundel. Aastaid kuus käinud kiriku organisti ja koorijuhtide koor vaimseks juhiks Kaarli koguduse kauaaegne muusikajuht Hillar Teder. Kõige olemasoleva najal sai võimalikuks kirikumuusikakooli tegevus mille põhieesmärgiks täiendõppe andmine kogudustes, töötavaid organistide ja koorijuhtidele. Võtsime oma kohuseks ühendjõud selle nimel, et iga korralise kõlab oreli taga, istuks haritud organist ning kaob kirikuga, seisaks kindlakäeline dirigent. Tänane suur tunnustus on tänu kõigile neile, kes peavad tähtsaks Eesti kirikumuusika arengut. Kirikumuusikakooli väärtuseks on kõrgetasemelised õppejõud, tänulikud õpilased. Et seda tööd, mida teeme, on meile kõigile väga vaja. Meie kooli oleks suutnud, suudaksid, pidigi püsida. Kui toeks ei oleks Eesti Evangeelse luterliku kiriku ja tema kogudusi Tallinna konservatooriumi usuasjade talitust, Tallinna kultuuriametit, Rahvuskultuuri Fondi Eesti kontserti, Hardo Kriisa, oreliehitusfirmad ja teisi toetajaid. Austatud ära Jakobsoniks küll. Tänan teid kogu kirikumuusikakooli nimel. Teie osutatud tähelepanule tunnustusega sügav tähendus, see annab meile jõudu edasi Distmiseks. Ei asutatud, Eesti taassünnipreemia taaselustab meie rahva teadvuses Jakob Hurda enam kui 100 aastat tagasi hoidnud mõtted. Südamlik tänu, olgu kõikidele rahvalikku püüdmist aitavad sellega meie isamaale kasu saadavad. Meie, eestlased, oleme üks pisukene ja alles noor rahvas. Noor nimelt Oll ihu ja vaimuelul kadugu, kõik unine ja tuim olemine. Saagi märksaks ja astugem haritud rahvast jälgedes. Päev on ka Eesti pinnale tõusnud. Täitke oma kohust, vabad ja haritud inimesed armastuses kindla meelega. Ja siis õnnistagu jumal meie tööd. Urmas Paul tee olite žüriis, kast esindasid kirikuringkondi, iseennast või muusikat või seda muusikat, mis kirikutes kõlab. Või esindasittide lihtsalt humanitaarEesti ühiskonnas. Vaat seda peaks küsima, Jakob on üks, Külli või teiste käest, sest mind kutsuti lihtsalt sinna ja ma ei usu, et nüüd otse kiriku esindajana, sest sellel žürii tööl ei ole ju niimoodi organisatsioonidega tegemist, vaid ikkagi kultuuriga kõige laiemas mõttes ja võib-olla kuna ka vaimulikud asjad ju kuuluvat või on kuulunud kultuuri, siis ehk selle külje poolt Kuidas te iseloomustaksite tegutseva õpetajana ja kirikuisana seda tööd, mida on teinud Ludmilla toon? See töö on tuleviku praegu võib-olla peab ootama natukene, sest suur osa rahvusliku ärkamisaegsest Eestimaa maakultuurist on köstritel rajanenud ja lutsu julkiori kevadest on. Vaatamata oma negatiivsusele nii nagu Inglismaal on aux, kui pansi veergudele satud märgiks sellest, kuivõrd tähtis tegelane oli köster palju tähtsam kui saksa soost õpetaja tollel ajal. Ja ilmselt see võtab veel aega, kuni kirikumuusikakoolist tulevad niisugused inimesed, kelle ümber hakkavad kogunema ja teised. Aga ilmselt juba praegu on nõnda, et senise kultuurimajade süsteemi lagunemise taustal kui kuskil veel koorilaulu tehakse, siis seda kirikukoorid teevad. Ja sellepärast on hea, et see hääl hakkab koorijuhtidest organistidest muusikutest ET vajadus ilmselt niisuguse asja vastu niisuguse asja järgi on olemas. Ja sellepärast on see tore, et üheks nendest auhinnasaajatest on ka arvatud see iseenesest tagasihoidlik õppeasutus. Ma usun, et mõne aja pärast, võib-olla selleks 10 aastat, võib-olla ainult viis, kui on järjekordne Eesti vabariigi aastapäev, võib-olla on see juba 80. aastapäev ja kui siis veel on olemas televisioon ja ja kui on veel inimesi, kes siis neid ülekandeid pidulikel sündmustel jälgivad siis ei pea inimesed piinlikkusest lõpetama. Näevad, et vabariigi prominendid ei oska kõige lihtsamaid Ki kirikulaule peast laulda. Ehk annab niisuguse kirikumuusikakooli tegutsemine, ütleme 10 aasta pärast oma oma. Tulemi tegelikult kujundab päris ausalt ütlen, ei ole see sugugi endastmõistetav, et vabariigi prominendid proovivad kirikulaule laulda Euroopas. Nad ei taha seda tavaliselt teha. Ja sellepärast. Ma tuletaksin meelde Jakobson üks grillipidu kõnest seda, et Eestil on võimalik minna natukene teistmoodi ja ta ei pea ummisjalu täpselt kõiki neid samu vigu kordama, mida on 50 aastased demokraatia jooksul teised teinud. Ja paljud asjad käivad maailmas ringi, sellega on nii nagu ant 1000. eksemplaris väikesest printsist. Inimesed sõidavad rongiga, ühelt poolt ka varsti tuleb rong tagasi ja ta küsib, kas need on samad inimesed. Ja ega väga palju inimesel ei ole vaimselt võimalik uut avastada siin ja see tähendab, et. Tore oleks, kui ta sinna suunda edasi üldse läheks, et ei ole inimene ainult praktilisest materjalist koosnev ja ainult sinna suunduv vaid et on niisuguseid pidupäevi, et neid võetakse tõsiselt. Minu meelest Venemaailmas ei võeta sugugi nii tõsiselt. Tuleb meelde üks kõrge rahvusvaheliste organisatsioonide liige, kes pidi pidama Rootsis saatkonnal riigipühal jumalateenistuse ja väga irooniliselt ja põlglikult selles suhtes ja küsis minu käest, et mis teemal ma räägin. Ütlesime, räägi talle sellel teemal, et aeg antud erinevateks asjadeks ja tuleta meelde rootslastele, iseendale, et teile tuleb ka võib-olla see aeg pärast 200 aastast rahu. Et te saate seda maitsta, mis meie küll siis maitseb ka vabaduse päev teile. Nii et omamoodi see teema, mis on tulnud siin tahes või tahtmata välja, Jakobson, üks Külli asutatud Eestit taassünnipreemia ümber rääkides. Midagi on head ka Eesti elu konservatiivsusest, mida meie niisuguse põlgliku õla kehitusega nimetame primitiivsuseks või Najevismiks või, või rahvusromantikaga millekski muuks. Aga miski asi on see, mis teeb meile plus. Punkti kahtlemata see ei ole ainult retrostiil, vaid kui praegu kantakse meelsamini puuvillast särke. Kui nõel on need, mis kuuekümnendatel aastatel oli õieti popp ja need olid tehtud mehed, kes said kuskilt selle särgi kätte siis see on ikkagi eluspüsimise küsimus. Ma tahan küsida kõrvalseisjate või õigupoolest Maie Kivita, teie puhul on kõrvalseisja öelda niisuguse asja puhul vist liiga suur patt või täiesti mööda ütlemine. Kuidas teie kommenteerite seda auhinna andmist? Milla toonile? Kõrvalseisja ei ole, ma arvan, et me oleme viimased aastat koos teinud seda tööd ja selle tõttu mul on väga hea meel, et see töö sai niisuguse hinnangu ja niisuguse preemia. Pean ütlema, et see on minu meelest on see niisugune missioonitöö, see on, see on südametöö. Ja millitoona on olnud tõesti selle kooli energia ja süda armastus ennekõike jah, sellepärast et see on juba kord. See on niisugune eripärane pool, see kirikumuusikakool. Ta ei allu päris nendele reeglitele, mida me oleme harjunud kooli all mõtlema koolitab tegevaid kirikumuusikuid nii organiste kui koorijuhte. Ta käib koos vaid kord kuus, neli päeva selle tõttu kõik see ja need õppejõud pakuvad. Sellel neljal päeval on nii väga tähtis, ta on, ta on nii kaalukas ja samal ajal ta peab nendele inimestele andma nii vaimu kui südametoitu. Võib uskuda, et see on selle kooli õppetöö korraldus on ülimalt keeruline ja sellega on millitoon saanud tõesti siiamaani suurepäraselt hakkama. Ja viimane suur rõõmusõnum meie koolile oli see ka kindlasti tänu Nelly tooni tööle, et, et see kool on nüüd saanud endale ruumid, statsionaarsed ruumid, et me ei pruugi linna peal käia ruume otsima seal laenamas, ehkki peab ütlema jälle. Neid inimesi on nii märksa rohkem kui me arvame ja ma mõtlen nõnda, et nüüd saab see töö hoopis teise kvaliteedi. Raamatupidajatele on alati oma ja väga kaine pilk kõikidele asjadele ja sündmustele. Ja ma usun, et kirikumuusika kooliraamatupidamine on niisugune asi, mis nõuab mustkunstniku oskusi, kainet meelt ja loomulikult väga täpset sentide lugemist. Selles on neil täiesti õigus, et meil on ainult sentidega praktiliselt kalt tegemist, põhiliselt oleme oma rahad saanud, konsistooriumi üldse on Eesti Evangeelse luterliku kiriku konsistooriumi ja noh, nagu tänapäeval üldse on kõigil rahadega väga kitsas, nii on ka meil. Meil on olnud siin mõni muu, kus me ei ole saanud praktiliselt inimestel midagi maksta, isegi raha olukord on väga raske on, aga siis on kuidagi meie direktriss, mida too on olnud, see, kes on palunud raha kuskilt välja, jälle. Ta on käinud kirikuisade jutul nii kaua, kuni nad on jälle kuskilt leidnud meile raha. Õppejõud on meil muidugi ka väga, väga meeldivad inimesed üldse, muusikainimesed on fantastilised. Nad saavad väga hästi aru, paljud teevad, tõesti, võiks öelda missioonitundest seal tööd ja siniomani küll õnneks ühtegi arusaamatust ei olnud, kõik on tulnud ilusti kaasa, on asjast aru saanud, lahkehelisid ei ole olnud. Ja siis, kui meil on jälle paremaks lähevad, raha on tulnud, siis me oleme jälle oma võlad saanud õppejõudude eest tasu ja kõik on jälle niimoodi. Eks nüüd aeg näitab, nüüd saime oma ruumid, nüüd oleme ikka rohkem jälle koos, saame sealt, peame natukene remonti tegema. Mina kui raamatupidaja jälle niimoodi mõtlen hirmuga Nendele summadele, eks me ise oma käte ja mõistusega peame tegemises seadma, seda rohkem oma kodu tulebki. Nõnda siis kõneles raamatupidaja ja eks ta ilma selle preemiat oleksite jätkanud nagunii. Ma arvan küll, Preemia teeb meile kõikidele muidugi hirmus head meelt, aga, aga ei ta meie töös küll midagi muuda. Võib-olla millinägu särab rohkem natukene aega, aga aga tõesti ei muuda midagi, nii nagu me seda tööd oleme teinud siiamaani nimed nime edasi. Ludmilla toon Toopreemia anti kirikumuusikakooli direktressile. Kas kirikumuusikakoolil on nüüdsest peale, kui teil on uus hoone Tallinnas pühavaimu tänavas kõik mured murtud? Kindlasti noored ei ole murtud, uued tulevad kohe juurde. Aga, aga oma ruumidest meil tõsiselt hea meel. Et on siis kaks ruumi on täiesti meie käsutuses ja õppesessiooni vältevõimeline kasutada ka siis neid ruume, mis kuuled usuteaduste instituudi kirikumuusikaga. Koolist ei ole eriti palju juttu olnud, kas te olete ise tahaplaanile ennast hoidnud või pole teile piisavalt tähelepanu pööratud? Või te oletegi niisugused tasased ja püsiva töötegijad või on see alles eesmärk? Meie iga igapäevane see on niisugune oma koha otsimine, meil on siiamaani toimunud õppetöö nii paljudes eri kohtades, et ega me isegi naaber kokku omavahel ei saa. Kuidas see õppetöö siis tegelikult toimub, sest et kirikuõpetaja Tegijaid, ja võib-olla siis tulevikus ka neid, keda vanasti nimetati köstriteks, kes oskavad orelit mängida ja kogudusele hääle kätte anda. Vist eriti palju veel ei ole ja te elate kõik üle Eesti laiali. Direktoriga eesotsas üks sessioon on meil kuus korras, neli laeva mõlemad pidanud suurendama päevade arvu, sest lihtsalt meile meie õppeplaaniained ei mahu teistmoodi sinna ja meil on väga palju individuaaltunde. Kuna me ju valmistame ette nii dirigente kui organiste ja samal ajal peab olema ju kõik see tehtud, mida siis muusikainimene peab tegelikult teadma ka teoreetilised ained, solfedžo, harmoonia, ajalugu, õpetame kunstiajalugu soovijatele ja et saksa, ladina keel nad tööd, tööd muidugi jätkub õpilastele, aga raske on loomulikult sellepärast, et tullakse kokku täiesti üle terve Eesti. Ja kuna meil puudub endal internaat, siis inimesed peavad elama kuidagimoodi oma tuttavate juures ja kaasas siis kandma siis kõiki asju, mis on tarvis õppetööks, nute raamatuid. Ja ka siiamaani olemas, mis tundega nad ikka ei nurise ka või nad lihtsalt ei tule mulle ütlema, aga ma ei ole kuulnud, et väga rahulolematud oleks. Kes need inimesed siis tegelikult on? Kes selles koolis on õpilased? Lillasid on siis koguduste juures töötavad organistid, koorijuht ja tavaliselt on nende õlul on siis kogu muusika. Või on siis olemas nii jõukaid kogudusi hammasorganist eraldi ja, ja kurjust eraldi. Üldiselt on meil siiamaani püütud anda niisugust haridust. Me tahame kirikutesse saada Niukest universaalid, inimlikest mängiksin juurelit, kui kui juhataksid kooli, aga üldiselt on ikkagi inimeses endas, on niukene tahtmine, et kas ta tahab siis rohkem mulle koorijuht või rohkem organic ioni. Nii tema enda valida. Luteri usu kirikutes on põhiliseks pilliks inimhääl ja orel, mida on ka inimhäälega võrreldud. Kuidas te oreli mängimise kätte saada? Õppevahenditega on muidugi väga raske. Ja nüüd praeguseks on meie koolil oli niisugune suur eesmärk. Ma ei tea, kas minu silmad seda küll näevad, et me tahame hakata koolitama oreli hooldajaid ja me olime juba natuke seda teeme, no orelimeister Hardo Kreisale ka, see on siis küll nii kulukas, kulukas. Et ma ei kujuta ette seda, et mismoodi seda tegelikult keegi saab toetada Sist juba orelit, ent kui see hästi teha, on ta kallis. Ja, ja seda tehti orelit vajavad monteerimise on ikka juba selge, sellepärast et aastaid ei ole ju saanudki seda tööd teha. Ja õieti need on meil puudus. La vajatest meistriteks muidugi, õnneks on meil olemas oma harjuriisa väga tänulikud selle eest olema, millal võiks. Koit ja see aeg, kui pidulikel jumalateenistustel, mida raadios ja televisioonis üle kantakse on näha ja kuulda, et kogudus oskab laulda ja teab sõnu. Mina muidugi tahaks väga loota, et see aeg väga kaugele ei oleks, sest et, et töö koraaliga. Kui Urali vastu on üsna üsna tõusnud ja, ja Saaremaakogudustes lauldakse küll hakkasid, need on ka kindlasti mujal systen tänu uuele laulule. Raamatul on võimalik inimesel, kes tahab kirikus laulda õppida ära ka ise viisid ja viisid ei ole ju nii keerulised. Aga mis puutub muidugi lehe pealt laulmisse, kuna viisid korduvad ja sõnad on muutuvad siis muidugi tuge otsida, muidugi võiks lehelt, ega nad lausa selgeks ei saa. Ühe korra, kui harva kirikus ka veel käia. Aga ma, ma siiski usun, et see aeg tuleb esioleks, ilus muidugi, aga see viht võtab aega. Nüüd ma tahan rääkida hoopis ühest uuest või õigupoolest natuke juba vanemast asjast millega on ka seotud võib-olla kaudselt Osama preemia, nimelt suurest helisa vestlusseeriast, mis minu meelest on meie praeguse Eesti elu jaoks täitsa sümptomaatiline, seal on sedasama taga nutetavat algatusvõimet julgust riski peale minna ja samas ka katastroofi ja kriisi esimesi laineid tulemas. Jutt on nimelt väga suurejoonelisest projektist. On kombeks öelda, mille teostajad lisaks on siis Saaremaa poistekoor. Ja tulemus on käega katsuda, need on siis esimesed kassetid seeriast kirikuaasta laulud, kuidas see asi teil alguse sai seal Saaremaal ja missugusest staadiumisse praegu on? Mõnilised meeldis koraali laulda ja ja muna Me käisime väga sageli kirikus teenistus ja muidugi õppisime ära ka liturgia ja, ja rääkisime pikemalt, miks inimesed kirikus käivad ja võib-olla sealt sai kause poiste oli mõistmine või? Nad tahavad seda teha, et nad ei pea seda igavaks lauluks. Ja meil on see töö enne elektrion väga huvitav. Oleme tõesti salvestanud juba viiega jagu materjali, nüüd kahjuks muidugi töö jääb seisma, sest kuna lihtsalt rahatöö on tehtud meie oma Pakkunud ka pöördusime kiriku poole, õigemini konsistooriumi poole. Seal on ka praegu kitsaid aja niisugust ettevõtmist toetada. Nad ei saa praegu. Ja, ja nüüd võtame millal, millal me siis jõuame nii kaugele, et et need kassetid, tee leiavad siis kristlaste kodudesse laulud, reaalsed orelisaatega, salvestatud on nad kahes kirikus Rakvere ja Põltsamaa kirikus. Meie organiteks on Kirke uisk, kooli õpilane, õlle Raimo, kes seda tööd väga suure kaasaelamise ja väga suure rõõmuga. Ja nüüd meni neelame ootuses, et ehk keegi kuskil kunagi meid aitab. Tegelikult ei olukord sellesama suure kassetiseeriaga millel ei ole praegu praeguses Eesti vabariigis ei turgu ega tulevikku. Manab mõõtja pildi, kus üks ettevõtlik inimene ostab vabalt teie laenudes virelema kasseti projekti KOP. Ja siis, kui me muutume rikkamateks, hakkab seda siis kalli hinnaga maha müüma, palju neid tegelikult. Ega neid väga palju öelnud kassette, esimese advendi ja jõuluaega olime meil viie tuhandeline tiraaž, linn, olime siis ettevaatlikumad, targemad, aastavahetus ja palav päev on tuhandelise tiraaži, siis me tegime kogudustes, saatsime laiali kirjad, kus me seletasime, põhjendasime ära, miks mine tööd, tegime tegema hakkasime ja palusime nendelt et nad meile vastaksid, tööd jätkaksime ja ainult üks kiri tuli niisugune, kus vastati, et et meile tundub, et, et seda tööd ei ole ja kuna ei ole raha. Aga ikkagi usun, et ajad muutuvad ja olla niimoodi, et me me ei leia raha Vaimse jaoks, sest et see on ikkagi niisugune vaimu vaimu väljendus, nende nende kassettide tegemine, tulemine. Ja ega ma ise algab, oleks väga hea meel, kui tuleks keegi areni joostaks ka need kassetid odavamalt ära, et nad, et nad ikkagi nad ei seisaks. Räägi ikka pole, kuulab. Ja isonime, jäägner. Selle juurde ma tahtsingi selle kiillausega, nüüd, mida ma vahele küsisin, jõuda, et siis toosama ettevõtlik inimene viib nad kunagi kallimalt maha müüa. Sest tegelikult see materjal, mis kassettide peale on salvestatud, ei ole kuu või kahega möödalibisev lööklaul, vaid see on. See on traditsioon. Tartusse on ajalugu, tulevik ja olevik, kõik ühe kitsa magnetriba peal. Kahju oleks küll, kui koraal kirikust järsku kauaks. Sest noh, ilminguid sellele sellele, et me vahetame selle niisuguse minu mees, luteri kiriku omase koraali, vahetame kergekaalulise laulu vastumised küll momendil ju ilus olla, vahetame välja. Seda ma natuke kardan küll. Aga ma siiski leian, koraalikoht peab ka kihikusi lihtsalt. Ma sellepärast, et see sõnum, mis tuleb koralist Jon, asendamatu. Tuletas mulle meelde möödunud nädalal ja sel nädalal toimunud keskuste lud ja kohtumised Eesti taassünnipreemia asutaja Jakobson üks tüliga, kus oli pikemalt ja põhjalikumalt juttu mõistetest Eesti konservatism ja see, kui palju sellest tegelikult meie elule ja omapärale ja ise päisusele on kasu tulnud. Ja nähtavasti todasama koraalide säilitamine Eesti luterliku kirikutseremooniate, see on ka üks selle konservatismi ilminguid. Ei tuleks häbeneda, ei tuleks alla suruda ja asendada mingisuguse võltsija meile võõra ilminguks. Toomas Tallo, teie võtsite priimula nimelise kollektiivi nimel vastu auhinna ja seletasitega seda lühidalt oma vastukõnes. Mida teie projekt endast kujutas? Kuidas te nüüd tegelikult kujutate ette seda Eesti tuha järvede kaotamist, kas see kõik on võimalik? See on tuleviku küsimus, meie tahame kõigepealt lõpetada oma tehnilise projekti. Me oleme rahalistes raskustes nagu kõik teisedki, eks. Aga kui me selle oleme ära lõpetanud, siis me tahame ühe katseseadme Kohtla-Järve elektrijaamast tööle panna, ühesõnaga, nemad on sellest asjast huvitatud, nemad aitavad meid. Ja kui meil see õnnestub, siis me saame alles öelda edasi mis see tegelik elu üldse endast kujutamiseks. Nõudlus tsemendi järgi on väga langenud suur tsemendi tootjad võib-olla ei ole meist eriti huvitatudki, sest tsemendi tarbimine Eestis väheneb kogu aeg. Alustasime, siis oli nagu buum, aga nüüd on juba läinud nii kaugele, et tsemendil ei ole enam tarbijad. Kas te kujutate ette, et ka teie kohta võiks öelda nii nagu siin on? On öeldud päris rahulikult, et selle preemia saaja peab olema natukene hull ja natukene mitte metsa poole, vaid mees metsand, mitte tavapärase mõtlemisega, mitte nii, nagu nagu me oleme harjunud olema. Jah, seda võib öelda, et juba vanal stagnaajal ma nagu tegelasi põhiliselt ratsionalisi keerimis ettepanekutega ja olin Eesti energias ratsionaliseerimisühingu esimees ja ja ühesõnaga natuke mõtlen võib-olla tõesti teistmoodi. Sest see probleem hakkas mind kummitama ammu juba, aga millegipärast oli vaja luua niisugune kamp nendest inimestest, kes tuleksid kaasa. Ühesõnaga kaasamõtlejaid, teeme niisuguse kamba kokku ja siis hakkasime seda asja edasi arendama. Ja nüüd me oleme ka sellises seisus, et, et raha on meil vähe, aga me oleme suutnud äratada huvi Kohtla-Järve elektrijaamas ja ja võiks öelda, et Kohtla-Järve linnapea kain Kalmar on kah nagu meiegi hamba, seda on väga huvitatud, et me suudaksime läbi viia. Linnal ei ole ka raha, eks, aga noh, me loodame, et me saame projekti valmis ja kui hästi läheb, siis, kui asjast huvitatud on, et me saame teda kasutada tööstuslikul viisil ka. Näeksime ise selle liinitööd, kus teie kaasautorid päritanniateks, teise päriteletavuste praegu Tallinnast pärit ma töötan Eesti energias. Ja kaasautorid töötavad ka desintegraatori osa kaasautoreid, kes meil seal alguses on nagu noh, lõpetanud koostöö meiega, nii et on jäänud väike grupp. Teie projekt oli ainus nii-öelda suure tehnoloogia projekt, teised olid nagu ütleme siis inimkesksed projektid. Kas te tundsite ennast kuidagi kõrvale lükatuna, et saite ainult selle aukirja ja mitterahalist preemiat, kas tunnete end kuidagi teisiti? Niimoodi ei tunnen ennast teistmoodi, sest tunnustus oli muidugi meile väga suur niisugune impuls edasi töötamiseks. Aga noh, ega raha ei oleks meil kurjast olnud, selles mõttes, et et kui mõelda nende tuha järvede peale siis ma ei tea, kas teie olete seal käinud, näinud? Olete jah. Et need on niisugused õudsad asjad, et neid peaks ikka Eestimaal vähendama ja ja ainus viis oli, et hakata tooma, võtame ühesõnaga sellest samast tuhast. Ühesõnaga tsementi võiks öelda nii väga lihtsustatud viisil. Aga meil õnnestus käima panna katsetused ja saada tulemusi ja see oli meil suur rõõm, et see asi välja tuli laboratoorsetes tingimustes, eks. Ja nüüd see liin ka, mida tuleks see projekt siis, siis me nii väga õnnetud ei oleks, ehk kunagi tuleb pidu meie õuele ka, kui me saame selle toodangut müüma hakata ja nii edasi, aga esialgu oleme sellest kaugel. Millal see liin võiks tööle hakata? Ma arvan, et ikka aasta-paar läheb. Kui meil ei teki nüüd tänu sellele, et me oleme saanud mingisuguse auhinnad, ei teki kaasatulijaid, eks meil juba üks härra Kanadast, eks ole, jäi nimi isegi meelde, ta ütles. Eestipärane nimi, nimi oli naelapea. Lubas kontakti võtta ja, ja ütles, et kui projekt talle huvi pakub, et siis tasub ka meie poolele, nii et see oleks suur asi. Miks teie töögrupi nimi on priimula, see on ilusalt kevadega seotud. Meie projekt peab tagama priimulate õitsemise Eestimaal ja sellepärast panime selle nime ja alati on küsitud, et kas me midagi, meil seos lillekasvatusega, ma ütlesin, et on küll, et kui me suudame tuhajärved ära kaotada, siis me oleme ka aednikud siin Eestimaal.