Tere, head kuulajad. Valter ja Jaak Oja kär lahkuvad tänases saates aastast 1984 et minna edasi järgmise aasta juurde. Ja teeme seda muidugi mõistagi väga suurte südametunnistus piinad ega sellepärast, et palju häid lugusid jääb mängimata. Aga kuna varsti kätte jõudmas juba aasta 2000, kas me ei ole 100 aasta lauludega ikka jõudnud veel kaugemale, siis tuleb võib-olla tempot veidi tõsta. 84. aasta kohta võib öelda veel nii palju, et sealt on ka mõned uudised lugemata just nimelt spordiuudised. Saksa odaviskaja, toonase Saksa DV odaviskaja UV hoon ületas Tom Petronofi maailmarekordi viie meetriga ja tema sai tulemuseks 104 meetrit 80 sentimeetrit. See oli juba selline pikkused, et lihtsalt asjamehed tulid kokku ja leidsid, et tuleb midagi odaga ette võtta, sellepärast et muidu mõni väga turske mees viskab selle vastastribüünile publikkusega ka ja siis leitigi niimoodi, et paneme oda esimese otsa peale natuke rohkem raskust, siis ta kukub varem maha. Kuigi praegugi on juba Jan selles nii sellised tugevad odaviskajad jõudnud ka sinna 100 meetri kanti. No staadion neid ka palju suuremaks ehitada ei saa, eks näe, mis siis välja mõeldakse. Los Angeleses peeti 84. aastal 20 kolmandad olümpiamängud mis olid muidugi jällegi selle boikoti haigusest haaratud sotsmaadest boikoteeriksid kõik peole, Rumeenia enim medaleid võitis USA. Teiseks tuli Rumeenia kindlasti mingil määral tänu sellele kotile, aga ma arvan, et ka tänu Nadia komanetchi nende võimlemise imel lapse suurepärastele sooritustele. Kolmas ja neljas olid siis Saksa liitvabariik ja Hiina Kallouis kordasse Los Angelesi mängudel Jesse Owensi kunagist supersaavutust ehk neli kuldmedalit kergejõustikus. Ja mängude ajal selgus, et 10000 meetri hõbeda võitnud soomlane Mart beibainio oli pruukinud dopingut. Hõbemedal tulid tagasi anda ja 5000 meetri finaalist ta enamasti. Ta ei saanud 18 kuud võistluskeeldu veel lisaks. Soome spordiliidu peatreener oli muide varjanud Vainio positiivset testi juba kevadisel Rotterdami maratonile. Nii selgus hiljem ja muidugi treener sai ka kohalt lahti. Tundub nii, et soomlastega ikka juhtub üht-teist, aga ma olen päris kindel, et ka teised suurriigid ei ole patust puhtad, võib-olla neid lihtsalt veidi vähem kontrollitakse. Mingil määral on ju spordiga seotud alati ka Eurovisiooni lauluvõistlus, paljud seda spordivõistluseks nimetavadki, öeldes, et ega seal nüüd seda muusikaliste kunstilist väärtust nii palju ei ole. Jätame selle praegu kommenteerimata, ütleme lihtsalt nii palju, et aastal 1985, kuhu nüüd siis jõuame disjõete Boris Eurovisiooni lauluvõistluse, Norra ansambel Mobysox ühe sellise väga svingilooga ja autor on Rolf lööblanud. Siis 1985. aastal. Silja Aavik, kes kirjutas nii muusika kui teksti enda laulule nimeks tegudeks, on antud aeg. Selle organiseeris Tõnis Kõrvits ja esitajad olid Ele ja Kaja Kõlar, Mare Väljataga ning Eesti raadio estraadiorkester Tõnis Kõrvitsa juhatusel. Astudes välja maailmas alla ei tee. Kui sa vaid Arena mõned. Silja Aaviku laul tegudeks on antud aeg, võitis siis 85. aastal Aarne Oidi nimelise võistluskontserdi ja nagu me kõik teame, mõni aasta hiljem hakati ka tegusid tegema. Tollal oli siiski veel võib-olla veidi raske ja teise koha võitja Mikk Targo laul kandiski nime, kui sul on raske. Selle teksti autor on leelo tungal ja esitajaks Marju Länik, kellega tol ajal tegi Mikk Targo väga tihedalt koostööd. Olen lõpukaingus pole jõudu. Ja kolmas preemia aastal 1985 Aarne Oidi võistluskontserdil läks Igor Karsnek-ile, kes kirjutas laulu nimega. Aeg on nagu rong. Teksti autor Malle värk ja esitaja ansambel Ruja. Ja mis paistab allikas see võib olla Myra. Ansambel Ruja ning Urmas Alender esitasid siis selle Igor Karsnek jaamale värgi laulu. Aeg on nagu rong, mis võitis 85. aasta Aarne Oidi nimelisel võistluskontserdil kolmandal kohal. Paar pärjatud lugu veel sellest võistlusest eripreemia sai Tarmo Pihlap enda lauluga, mille nimeks selgeks jääb taevakaar ja ise ta selle ka esitas. Tekst on Vello Salumetsa sulest. Äsjakuuldud laulust tuli esile ka kadunud Tarmo Pihlap ja üks suur kiindumus, mis tal oli. See oli nimelt soulmuusika. Aga üks preemia on veel mainimata aastast 85 ja see oli siis Aarne Oidi nimeline võistluskontsert, kus publik hääletas parimaks Kunnark riigi laulu Reet Linna tekstile, mille nimeks tilluke saar ja selle laulsid Reet ja Ivo Linna ning lasteansambel ja lisaks veel siis taustal muidugi mängimas Eesti raadio estraadiorkester Tõnis Kõrvitsa juhatusel. Ja nüüd veel üks eestikeelne laul aastast 1985 mis, tõsi küll, Aarne Oidi nimelisel võistluskontserdil ühtegi preemiat ei võitnud ja ta ei saanudki võita, sellepärast et loo tore ei olnud pärit mitte Eestist. See on keegi härrasmees nimega Mill. Eestikeelset teksti on tõsi küll, kirjutanud Reet Linna esitajateksis Karl Madis ja ansambel karavan ja tol aastal sai see väga populaarseks ja minu teada karavani kontsertidel küsitakse seda lugu siiamaani. See oli siis ansambel karavan ja Karl Madis, kes nagu kuulsite, mängis juba aastal 85 väga hästi suupilli. Nüüd tal ju suisa suupilliplaat välja tulnud. Ja muide, selle looga on veel ka üks väike stoori, nagu öeldakse, nimelt. Karl Madis on väitnud, et iga kord, kui karavan seda lugu avalikul kontserdil ja kui siis juhtus olema halb ilm, tuli millegipärast alati päike välja. Aga nüüd edasi laia maailma ja võib-olla kõigepealt paar uudist. Aastal 1985 oli kohe üks selline poliitiline probleem, nimelt üks nõukogude taktikaline rakett lendas üle Norra õhuruumi. Lapimaale. Järelepärimisele teatas Nõukogude Liit, et tegemist oli Barentsi merel korraldatud laskeharjutusel eksinud lendava märklauaga. Soomlased leidsid 40 kraadises pakases Inari järve põhjast raketi osad koos juhtseadeldisega. Ja muide, see kinnitas isegi Nõukogude versiooni. Nõukogude liit maksis küll kinni otsimiskulud ja need olid üpris kopsakad, nimelt 560000 Soome marka. Soomes registreeriti muide 85. aastal ka sajandi pakase rekord. See oli 50,4 kraadi. Saksamaal oli ilmselt veidi soojem ja Saksa DV ees oli endiselt ansambel tibuudis väga populaarne, nii nagu kogu Ida-Euroopas. Twitter beer ja Peter Meyer said hakkama jälle ühe väga hea looga, mille nimeks pihvil niht Fergessenn ehk ma ei taha unustada. Kui lühidalt teksti sisu seletada, siis on see umbes selline, et Saksamaa on minu maa. Siin olen sündinud, siin on olnud palju viletsust, vihkamist, kuid ma ei taha seda unustada. Samas on see minu maa. Ja lõpuks on vihje veel ka sellele, et inimesi elab siin ja sealpool, mis on olnud, seda ei saa unustada, siis ju hakkaski tegelikult juba idanema see mõte kahe Saksamaa lähenemisest ja hiljem ühendamisest. Ja nüüd veel kaugemale laia maailma. John Barr kirjutas aastal 85 ühe laulu nimega Püha Elmo tuled ja pääses sellega edetabelites väga kõrgetele kohtadele. George Michael ei olnud aastal 1985 veel selline soolo, superstaar, aga kirjutas häid lugusid ansambli UM raames. Üks neist oli nimega võitmi. Before you know-how ehk äratasid mind enne kui lahkud. Üks ansambel, kes aastaks 85 oli endale juba tükk aega nime teinud oli naer, streitz ja mõistagi nende eestvedaja, siis kitarrimängija ja laulja Mark Nobsler. Tol aastal tuli välja üks lugu nimega mani for Nothing ehk raha ei millegi eest ja seegi tõusis väga kõrgetele kohtadele. Väga paljudes edetabelites. Ja nüüd veel mõned uudised aastast 1985. Eesti raadios olid tõsised klassikalise muusikalindid endiselt eririiulist, sellepärast et teati, et neid varsti võib jälle vaja minna. Ja nii oligi. Veebruaris nähti küll üle kahe kuu esmakordselt avalikkuses president Tšernenkot, kuid 10. märtsil jäeti juba pidulikult hüvasti ning tema järeltulijaks sai Mihhail Gorbatšov kes oma eelkäijatest pidas küll tunduvalt rohkem vastu ja hakkas hoogsalt puhastama parteiaparaati kuri tarvitajatest ja korruptantidest. Moskvas peeti muide ka 12. maailma noorsoo- ja üliõpilaste festival ja üht-teist ka spordist. Ja aasta 85 oli selline, et Soome suusahüppaja Matti Nüganen parandas enda nimel olnud hüppe. Maailmarekordit hüppas nüüd siis juba 191 meetrit. 200-ni oli veel veidi aega, Brüsselis toimus aga üpris kurb sündmus, nimelt Euroopa karikafinaalis pidid kohtuma kaks tuntud jalgpalliklubi Torino Juventus ja live puul. Aga enne avavilet ründasid briti huligaanid itaallaste pooldajaid. Nii vähemalt on väidetud, kuigi ma usun, et mõlemal poolel oli neid pahasid poisse, kes hakkasid kaklema ja lõppkokkuvõttes asi lõppes sellega, et kuna paanikas varises ka kogu staadioni betoonmüür, kus siis said surma 38 inimest, peaasjalikult küll itaallasi ja vigastada veel üle 250. Nii et mäng kui selline jäeti üldse ära. Sergei Bubkaa hüppas aga teibaga kuus meetrit ning Wimbledoni tenniseturniiri võitis seitsmeteistaastane Boris Becker. Muide, veel kaks aastat varem oli ta maailma edetabelis kõigest 564., aga noh, kiire arvutus näitab, et siis ta oli ka kõigest viieteistaastane. Rudolf Bovarniitsen hüppas Donetskis kõrgushüppe maailmarekordiks kaks 42 nädalat hiljem lõi selle üle Iigorpaklin, kes ületas koobes kaks. 41. Ning Garri Kasparov sai male maailmameistriks võiduga Anatoli Karpovi üle. Nii palju siis spordist tänase saate lõpetame ka ühe ballaadiga. Ansamblilt Forener ja see kannab nime? I Know What love is ehk tahan teada, mis on armastus. Walter, jah, Jaak Ojakäär kohtuvad 100 aasta laulude sarjas teiega jälle nädala pärast kõike head. 100 aasta nõmmelt.