Siin me oleme ja kell on 10 minutit, kaks läbi ja alustame oma teist saatetundi, kus täna on külase loodusfotograaf. Remo Savisaar. Tere, Remo. Tere, Reemo kõlas nüüd sissejuhatuseks kohe muusikapala sisse. Taavi Peterson ja Üdi Tiibet, tõushen. Et sinu valitud, et seal valikul, võib-olla on ka mingi põhjus täitsa olemas. Sügavat põhjust selle loo puhul otseselt ei ole, aga see on selline mõnus lugu oma. Kui ta nüüd selle asja ETV saates jooksis siis me ikka vaatasin ja kuulasin seda. Ja kogu see lugu oli selline haarav, mõnus, mõtlemapanev. Visuaal oli ka selline mitteagressiivne, vaid selline rahulik, mulle mulle väga sobis. Mis mõtted siis liikvele lähevad? Seoses looga või selles loos siis ma peaks seda lugu uuesti nägema ja mind valdas, ütleme seda, seda muusikat kuulates valdas mind rahu. Kuigi seal oli visuaalis natukene, noh, seal olid puud, seal veeti mingite WC-paberi rulli, võib alla või mingite mingid mingid paberid seal vahel. Aga see oli täitsa huvitav. Rahu valdas sinna jõulurahule on veel natukene aega küll, aga tall näitas täna küll juba oma palet. Küsisime ka kuulajatelt esimesel tunnil, et kuidas nemad talveks valmistuvad, et noh, talvevarud on võib-olla juba nii-öelda salves ja, ja ütleme siis nii, et, et võib olla võib-olla siis on ka selliseid erilisi, mingeid võtteid, kuidas siis nüüd selle külmale vastu minna, et kevadeni välja vedada. Remo, kuidas sinul on, et kas talve tulek kuidagi on, on sinu käitumist mõtlemist muutunud? No minul on nii palju muutunud, et ma lähen rohkem riideid, hakkan selja panema ja muutnud oma riietust kihilisemaks. No nii et kui vahepeal siin oli üks paar villaseid sokke jalas, nüüd on juba kaks. Sest sageli, kui ma väljas olen, mul tuleb olla seal tunde, tunde, tunde, sageli hommikust kuni õhtuni välja, ma pean olema valmis selleks. Ja siis ma kohati liigub ringi nagu kubujuss. Ma ei saa, eks ole, veel kord siis tuletasid meelde meile, et Remo Remo on ju tõesti loodusfotograaf, tuleb palju looduses liikuda ja ka palju passida ilmselt koha peal, nii et testi külma. Kuidas sul selle külma rahuga nagu sellele pikka aega vead, võib-olla siis varitsema või, või luurama võiv liikuma töö ajal, mitte tööajal, mitte? Kuna ma kuna ma nii-öelda käin pildistamas autoga, siis ma ei saa seda lubada ja ma tulen autoga tagasi. No aga sa elad sellises mõnusas kohas, kus kus võib-olla saatke oma uksest välja hüpata ja metsa minna. Tegelikult see on üks põhjuseid, miks ma just seal elangi oma Tartus elasin, siis oli mul selle kolm kohta ütleme, kolm kanti, siis kuhu ma käisin pildistamas Tartust üks oli aardla, siis oli Ilmatsalu ja siis oli üks kant veel. Tolles kandis monid alandlik. Sa oled ikka vist väga tulihingeliselt. Armastad ikkagi Fotograafiat, kui sa juba kolib sellepärast kuskile mujale, kus seal loodus rohkem sinu ümber. Annaks sõna jälle rõhu, mitte fotographelaga loodusele, aga loodus meeldib. Sest sa panid praegu nagu rõhud või aktsendid paika, sest et kas pole ju nii, et töö järel? On ju inimesed läinud, lähevad tänapäeval ju eestlased igale poole välismaale kiks, et mis seal siis nagu imestada, kui kass on need ikkagi see töö, eks ole. Sa läksite loodusest, sa ilmselt oled loodusest looduslend. Aga siin ma tahakski öelda, et õnneks ma ei võta seda, kui tööd. Ja see ei ole mulle kui töö, et see mulle kui hobi ja see on, see on asi, mida ma teen, nagu sellise hea meelega, ma ei lähe sinna niimoodi, et ma tunnen, et ah, ma pean minema ka väga ei taha nagu minna, mida mõne tööga ju sageli on. Aga Remo tegelikult, kas ta siis on sul nagu siis peamine sissetuleku allikas või sa teed? Ja muidugi on, ikka, on ikka, aga muidugi see pildistamine, see on kõigest sellest tööst ainult üks osa, seal on ka artiklite kirjutamine, erinevad, mingid väga lai alakoolitused. Ja nii edasi. No sa oled fotograafia ja siis loodusega tegelenud liste nüüd eriti pinevalt viimased kuus aastat, seitse, seitse. No mis sa enne seda tegid? Enne seda ma olin põhimõtteliselt trükiste disainer, et mul on selline visuaalne visuaalne meedia kogu aeg meeldinud. Ja sealt vaikselt läksin üle fotograafi peal enne looduse pildistamist pildistasin ka muud portreed. Ja selliste tegin selliseid kunstipilte või nii-öelda püüdsin valgust, varju, erinevaid selliseid põnevaid hetki ja nii edasi. Kuidas sa ikkagi pildistamise juurde jõudsid, kas juba lapsepõlves käisid kuskil koolis fotoringis? Ringis ei ole käinud, aga ma arvan, et see vastus on üsna tüüpiline, et me kõik oleme kindlasti ju lapsepõlves pildistanud niimoodi ka mina. Minu esimene kaamera oli kaasmeena nagu, nagu paljudel teistel. Ja kui see huvi nagu süvenes siis ma sain isa käest Zeniidi, muidugi, siis olime juba jutumärkides suur mees. Aga, ja siis ma hakkasin rohkem, õpime seda asja proovima ja, aga filmi peale pildistades ei näinud ju kohe tulemust ja sageli olid pettumused tulemas kiired ja viisid oma filmi ilmutusse, teadsid, et sul on seal suurepärased kaadrid, saad filmi kätte, vaatad, et mis asi see nüüd siis on. Nii et alles siis, kui ehk siis nagu siis, kui ma saan aru, et kuus aastat tagasi, et seitse aastat tagasi avastasid, et nüüd sa oled kuidagi nagu tõeliselt looja kuusel. Loodusega ei, ei ei ütleme niimoodi, et siis hakkasid need esimesed sammud, kus ma hakkasin lõpuks nägema selliseid märke ja siis ma nägin ka sellist nagu et toimub areng. Muidugi, seda enda arengut on raske nagu vaadata isegi noh, praegu ma saan minna. Kuna mul see pildipäevik internetti, siis ma saan minna näiteks aastasse 2006 või 2005 ja vaadata neid pilte, et kui neid nüüd võrrelda tänase päeva piltidega, siis on mingi areng nagu näha. Aga endal on seda niimoodi raske, raske näha tegelikult, et ma kujutan ette, et mõnel teisel, kes vaatab, see märkab paremini, et oh, see on tõesti suur vahe. No kui palju erineb looduse pildistamine teks inimeste pildistamisest? Seda on nii raske, raske võrreldavad, noh, üks asi on see, et sa võid ju inimesele öelda, et mine sinna puu taha ja vaata sinna ja võta nüüd selline poos ja nii edasi, aga loodusele sa ei saa seda öelda, öeldakse loodus on alati aus, et loodus ei poseeri. Aga noh Aga kuulame muusikat selle järgmiseks valinud Robert Jürjendali kaanoni. Jah, Robertiga maa kohta siin mõned nädalad tagasi, kui mul oli Tallinnas loodusõhtu, seal oli siis minu jutud, minu pildid ja Robert ja muusika ja see oli taas midagi hingele ja sellest muusikast ja piltidest moodustus ideaalne tervik. Et kes nüüd suudab mu pildid silme ette manada, siis see muusika peale lasta, siis ma usun, et tuleb hea. Tehke lahti Remo Savisaare pildiblogi ja hakake aga muusikat kuulama. Selliste mõtleva panevad muusikat natukene esmaspäeva pärastlõunasse, no Remo, mis, mis muusikat sa ise üldiselt kuulad? Sellist rahulikku kuulan sellist, mis ei ole närvi, inimesi ei häiri. Näiteid niimoodi ma ei oska nagu tuua, et mulle mul ei ole konkreetselt selliseid bände, mis mulle meelde, et mul on konkreetsed lood, mis mulle meeldivad. Taastame, kuulan, netiraadiot tulebki sellised, kus juttu ei ole üldse, aga kust tulevad sellised rahulikud, mõnusad lood? No neid rahulikke mõnusaid lugusid tuleb siin täna sinu valikul veelgi. Ja ka Remo Savisaar on meil külas ja tõesti noh, remon väga kuulus mees ka. Eestis ei ole midagi nagu öelda ja eks seda kuulsuste kuulsuse koormat tuleb nüüd kanda. Et National Geographic, kus oli siis millal sa nüüd mitu aastat tagasi voi sisse see kuulus Maroko on imeline pilt või kui need, see, kui te lähete siin siis Remo fotoblogisse, siis pange sinna Maroko otsingusse, siis tuleb see hästi kihvt pilt välja. Kus siis allkiri on, need meie nopin puu otsast, õunu, pirne, ploome, muud sellist marokolasega kitsi. Et see pilt oli siis noh, ütleme loodusajakirjanduse nagu spiiblism, National Geographic, kas oli, oli olemas ja peale seda siis Remo sinu elu muutus päevapealt. Aga eks ta muutus juba enne Jurkaalne, aga jazz sageli on nii, et üks asi viib teiseni ja täna olen ma näiteks siin. No ma saan aru, et sa oled sellest samast pildist, mis siis sinna ajakirja jõudis, juba väga palju rääkinud, aga no ei pääse meiegi siin täna sellest natukene mööda, et kuidas see pilt sündis, kuidas sa sattusid sellisele asjale peale, kus need kitsad niimoodi ennast reastavad siin oksade peale? Sündis väga lihtsalt olin Marokos ja maaline teel ühest linnast teise. Sai võetud takso sõidetud sinod teise linna ja poolel teel vaatan paremal pool kätt. Uuedsas on kitsad. Ma ei olnud varem sellist asja näinud ja minu jaoks oli seesama ootamata, nagu puu otsas oleks olnud. Lehmad ja üks neist oli lausa ladvas pisikese oksakese peal. See oli ikka selline vaadet, vahu. Ma palusin kohe taksojuhile, et jätame auto seisma, läksin pildistama, sest ma tegin erinevaid pilte, et seal blogis on näha vist kaks või kolm pilti. Aga ühe pildi ma tegin otse puu alt, kus oli väike hirm, et noh võib-olla kutsubki kitsa alla või hoopis väljutab midagi, sellepärast et põhjus, miks nad sinna puu otsa lähevad sõnargaania, puu Nad söövad selle puu vilju, lehti ja vilju. Need viljad, nad väljuvad sealt tagantpoolt. Ja siis farmer kogub need kokku, keegi inimene sööb need ära ja selles pressitakse argaaniaõli. Ühesõnaga, taksoarve läks seal küll päris suureks vist, aga tasus ära, ma kujutan ette, National vist maksis ka seal päris normaalselt. Misjonär maksis jah, tõesti, päris ulmelise summa taksoarve õnneks suureks ei läinud, Eestis oleks vist läinud, aga. Teine kultuur ja nüüd kui natukenegi sirvida ajakirjandust või, või kasvõi guugeldada, siis Reemo on sul veel mõned loode, millega sa nii kuulsust tuled niitnud ja, ja mainet. Ja kindlasti on mitmeid kordi tulnud sul ka vastust anda, kuidas siis asi tegelikult tuli ja üks üks oligi siis see situatsioon, kus kus sa pidid, kus karu pidi sind ära sööma. Karu mind ära ei pidanud sööma. Ma mõtlesin, et ma. Aga sellest on olnud jahe mitmel korral, et kuidas, kuidas see Lugusel täpselt. Või siis noh, see lugu oli niimoodi, et ma olin alamvideol seiklesin seal ringi ja märkasin kaugelt, et eemal on vist metssead kaks tükki solide tumepruunid tombud ja vaatasin läbi siis teleobjektiivi otsesed ja hästi aru ei saa, kas on või ei ole ja läksin lähemale siis vaatasin, et ohoh, need on hoopis karud, kaks karu. Siis tegin kauged sellised pildid ära, noh, nende kohta öeldakse määramispildid, kus see, kui kellelegi seda pilti näitad, siis võib küsida, et kust see karu siin nüüd siis on, eks. Ja ma küsisin ka endalt pärast piltide tegemist, et kas need siis jäävadki minu parimaks karupiltideks ja ma leidsin, et ei, vist ei jää. Ja kuna karudselt sihilt eemale läksid, siis ma otsustasin, nüüd on aeg läheneda ja ma läksin selle koha lähedale, kust nad ära kadusid. Vahemaa oli kusagil 25 30 meetrit, kükitasin maha, jäin ootama ja lootsin, et nad tulevad äkki tagasi välja. Ja tulidki ja tulid suunaga otse mulle peale. Ja tulevad ja tulevad naina, pildistan, olen seal pikali maas ja tulevad juba nii lähedal, et ma vaatan, et mulle ei mahu kaadrisse ära. Siis ma lasen nagu selle kaamera alla vaatan, palja silmaga mõtlen, et issand, nii lähedal ma teen uuesti pilti. Ja nad tulevad veel lähemale, siis ma hakkasin peas, hakkasid juba vasardama sellised mõtted, et noh, mis ma nüüd siis teen, et hakkan varsti kõnetama neid suhtlema nendega, et annan endast nagu märku, et inimene on siin aega minna, eks. Siis ühel hetkel tõusis üks tagakäppadele, vaatas mind ja kadus minema kohe jooksuga. Ja ta läks sellise suure mürgliga, nagu oleks tank läbi metsa läinud, kõva ragin kuulda. Teine ei saanud nagu hästi aru, et mis, mis värk on mulle veel lähemale tõusis püsti, mille peale mina siis endale ka selle kaamera formaadi teistpidi keerasin, et karu kaadrisse ära mahtuks mahuks, tegin pildi ära ja siis läks lõpuks ka tema ära. Et noh, selline kohtumine oli. Ja kuidas sa, Remo oled, oled kogunud siis nagu erinevaid nagu teadmised, kuidas üldse käituda, eks ole toime tulla metsas metsloomadega ja et kui, kui noh, oht, eks ole, või võib tekkida oht, et ta võib rünnata. Oled sa endale selgeks teinud selle mingi ABC, et kuidas inimene peab siis mõtlema käituma? Ikka ikka, mis need põhireeglid on, et mitte, et ma nüüd Üldjuhul on nii, et inimesed millegipärast kardavad karu ja hunti ja ilvest ja tegelikult on see suur õnn, kui õnnestub näha metsas ühtlanis suurkiskjate, sest nad on nii arad, et piisab sellest, töötame vahemaa näiteks 300 meetrit, näete seal karu lehvitate talle ja kui ta teid märkab, ta läinud sealt samamoodi on hundiga ilvesega, et tegelikult seal ei ole midagi karta karta. Karta võib näiteks seda, et kui inimene peaks jääma, kui te peaksite jääma näiteks karupoegade emakaru vahele siis on tõesti oht suur või näiteks põdra ja tema vasikate vahele siis on oht Et kui, kui sa näed kuskil poegi, siis oled. Siis siis tuleb ettevaatlik olla ka need karud, need kaks, need olid noored. Aga ma olin neid juba kaugemalt nii palju jälginud, et ma teadsin, et seal ei saa midagi olla. Ja teinekord teinekord peabki riskima. No Remo, ma saan aru, et me oleme siin rääkinud kahest populaarsest pildist sulle, mis mõlemad on tehtud välismaal savist reiside päris palju. Ei, mitte nüüd nii palju. Võiks võiks ju alati rohkem reisida, kuigi mul on jälle see asi, et mulle pakub erilist huvi just see Eesti loodus, meie oma loodus. Aga tänavu kevadel, no mis kevade nüüd oli, mai juuni, olin ma tõesti Islandil. Et seal oli ka väga, väga mõnus. Mis seal Islandil siis peale jäi, et, et seal oli ju möllas. Kas see tuha? Ja, ja see ohustas isegi mul seda reisi, see oli vahetult enne seda reisi. Et väga-väga napilt läks, me ikkagi saime sinna kohale, aga mis seal oli, seal on põhiline asi on linnud ja need maastikud, mis seal on, öeldakse, et ta on jää ja tulema. Aga seal on ka metsikult igasuguseid koski ja muud sellist, et väga-väga võimas. Ja Islandil on kuulsad linnud, Lunnid. Et mina soovisin neid väga pildistada ja mitte lihtsalt teha portreepilte, aga pildistada lennukaid, kus medal lennud, kuna need on väga väiksed linnud, nad on väga kiire, sellise selline paras väljakutse. Ja tema kuulame vahepeal muusikat, sa oled valinud järgmiseks looks teed maus ja kas kaadelu I remember. Aga kuulame Siin me oleme ja meil on külas siis loodusfotograaf Remo Savisaar ja oleme kuulnud siin põnevaid lugusid, siis ütleme tööpõllult. Me rääkisime. Kuulasime õieti, kuidas Remo rääkis paarist sellisest hitist, mis on karjääri jooksul toimunud ja, ja neid lugusid on Remo pidanud rääkima ikka õige õige mitmel korral ja, ja siis nüüd kuulasime meie ka selle ära, kas, kas EMO tihti tihti küsitakse ka seda, et kas sa oled tuntud ühiskonnategelase Edgar Savisaare sugulane, ilmselt on, viskab kümneid kordi küsitud. Ma juba vaatasin sellise pilguga, et no aga seal Just et salongis esse väga palju on seal tulnud neid asju üle ja üle rääkida, kuidas siis on, kas oled ja, ja, ja kuidas üldse siis noh sellisesse noh, enesekordamist suhtuda, et kas see hakkab sind juba marineerima kuidagi? Eks ta kohati selliseks tüütuks muutub nagu, et noh, jälle küsitakse, jälle küsitakse, see on sama nagu, kui sa ühte lugu räägid, nagu mitu korda siis mõtet. No ei taha niimoodi ebaviisakalt öelda, aga lugege. Seal on kirjas, aga sina peaksid kannatlik olema, siia passima tundide viisi, eks ole, et sa võid. Aga kuidas selle savisaarega siis on ja siis ma mõtlen meie Tallinna linnapeaga. Ei ole mingit suhet. Ei ole suhet üldse? No oli põnev tõesti tegelikult kuulata, kuidas sa nende karudega seal seal nagu suhtlesid. Mis loomadega sa veel oled nagu päris niimoodi lähedalt saanud suhelda ja ega ei ole sa viga saanud. Ei viga ei ole saanud ja neid loomi on tegelikult palju. Et neid niimoodi nimetama hakata, siis tegelikult väga-väga pikk nimekiri tuleks erinevad kakulised, eks öökullid, händkakk, Kõrbukrats värbkakk, siis täna läks näiteks blogisse pilte üles vööd kakkust. Pildistatud vist, kui ma ei eksi paar päeva tagasi just iga iga sellise linnu-loomaga tekib tegelikult kontakt ja kui sa leiad sellise linnu või looma heas kohas tegutsemas siis ma käin sageli tal mitu korda külas ja kui ta sinna jääb püsima, siis ma iga kord ka proovin nendes piltides nagu areneda, proovida jälle teha midagi uut, midagi teistmoodi. Ja ka see lind ja loom harjub minuga, et ma liigun ja ta muutub vabamaks, tema käitumine, ta paljastab nagu palju rohkem. Kui ma vaatan seda vöötkaku just, et hästi vahvalt ta vaatab otse kaamerasse, et midagi, mida sa siis oled teinud, et me oleme harjunud sellega, et piltlikud hüüavad, et siis või naeratage või, või midagi sellist, eks ole, et, et kuidas, kuidas sama siis nii-öelda modellidega, kui nii võib öelda, suhtleb nii, et ta saaks, et saaks, saaks seda, mis, mis ise tahab. Tegelikult konkreetselt selle pildi puhul ma häält ei teinud, aga kui näiteks teha sellist hiirepiuksu Uulaga niimoodi siis ta sageli pöörab pea. Aga sellega on jälle niimoodi, kui seal mitu korda teed seda siis varsti ta enam ei pööra, et pigem tasuks selliste hääle tegemist jätta nagu paremale hetkele, kus tunned, et oh, nüüd on kaugus täpselt selline paras, et nüüd tahad, et vaataks kaadrisse, siis teed selle hääle mitte nii, et juba kaugelt ära. Et ma siis eeldan, et sinu mingite oskuste arsenalis või, või kuskil saun, saundi või helide pangas on hästi palju erinevaid, siis neid helisid või mis sa peibutuseks ütled, et näiteks, mis sa, mis sa põtradele teed? Põtradele jooksu ajal, kas siis emase hirnumistega? No ei noh, ma ei hakka nüüd seda tegema siis emase ellu või? Kuidas see nagu hobune ennuks midagi sellist aga teist moodi natuke teistmoodi. Või siis näiteks. Noh, hiljuti mul Matsalus oligi, oligi juhtum, kus ma läksin hommikul kohale ja läksingi põtru peibutama ja roostikus, kuulsin, et seal oli üks armuvalus põder uhkes niimoodi. Siis ma valisin endale Kohavad, jälgisin, kuidas see tuule suund on. Mõtlesin, kus see põder välja võiks tulla, kui ma teda kutsun. Läksingi sinna ideaalsete kohta, kükitasin maha, hakkasingi vastu ja ma niimoodi. Ja kuulsin, kuidas see teine Okja selle heli muutub tugevamaks ja siis ka nägin, kuidas roostikku liigub. Ja ühel hetkel pistiskise põder oma pea välja. Et jagatud mure oli, tuli seal ja siis ma muidugi nokkisin natukene veel. Aga siis oli ta juba nii suurelt kaadris, et enam nokkida ei tahtnud. Siis ta vaatas mind, hindas mind pilguga ja läks tagasi roostikku. Remoza enne loetlesid ette siin päris muljetavaldava, sellise kakkude ma tea nimekirja, siis ütleme nii kuidas sa ise nüüd siis tuvastad, et milline on see vöötkakk ja milline on mingisugune muu kaka ja kas sa pildistada üles ja siis hakkad kodus otsima, et no mis lind see nüüd on? Noh, seda, seda ma tegin, võibolla kuus või seitse aastat tagasi. Nojah, selge see, et nüüd sa oled juba nagu vilunud, aga, aga algas see asi umbes niimoodi. Kakkuda puhul mitte sellepärast, et neid ei, neid ei ole palju, neid on vähe ja neid on raske, raske segamini aeda. Algul ütleme algaja, võib segi ajada sooretsu, kõrvukratsu. Aga see, kes natuke neid liik, hüppa teab see neid segi ei aja. Mina vedajaks. Ei tea jah, et tahtsingi küsida, et noh, Remo, kas sa koolis ka ikkagi juba noh, olid loodusõpetuse tunnis noh, huviline ja hoidik, et sealt jäi. Mitte mitte nii väga mind pigem õpetanud loodusisa et see, kui ma hakkasin looduses käima ütleme see raamatute õppimine, see pole see olnud, see aga just see, kui ma käin loodus, sise ja mulle pakub mingi asi huvi ja ma hakkan selle kohta ise õppima. Et see on just see No kuidas on, kas Eesti loodus juba natukene ei ammendanud sinu jaoks? Ei, kindlasti mitte. Väike linn on nii, siin on nii palju teemat, mida mida ette võtta, mida pildistada ja nii edasi kasvõi võtta tulevikus tahaks näiteks pildistada ja mitte lihtsalt pildistada, aga tegeleda lendorav, aga kahjuks selline teema, mis on kindlasti ka väljakutse. Sa oled andnud välja looduskalendreid ja samuti raamatu, et kas mõlgub peas juba ka kalendreid, ilmselt ikka teed niimoodi jooksvalt igavest. Kalender, nüüd vist ma vaatasingi, et on tegelikult neli aastat välja antud, et järgmine aasta saaksite viies siis täis. Kas kas need pildid, mida sa selle kalendri jaoks kogud, on sul juba praegu niimoodi teada, et vot see aasta oli see, see, see ja see võte, mida kindlasti tahaks panna sinna? Põhimõtteliselt küll, aga seal on kohati probleeme, et ma olen vaadanud, et novembrikuuga siin on väga raske pilte leida. November on selline hall ja pime ja ja kuna mul on see kalender puhtalt loomadest lindudest, siis siis kohati tekib selline, et ei olegi nagu sinna pilti panna sellist head. Lähtubki sellest põhimõttest, et kui novembripilt, siis see peab olema novembris pildistatud. Just õige värk ikka linnud, linnud paistavad, et on sul lõhed ikkagi lemmikud, neid vist on nii palju. Jah, on küll tegelikult lemmikuid, oleks ikkagi loomad, neljajalgsed, aga neid on vähem jälle. Linde on rohkem, nad on kättesaadavad, aga kusjuures, kusjuures veel kaks tundi tagasi pildistasime oravaid. Mis oravad need olid siis ka lendavad. Need olid pruun, oravad. No niimoodi siis kohe vedasetena Tallinnasse praegu vist väga tihti ei käi, kui siis tööasjus paar päeva kuus ja sattusid kohe peale õigesse kohta ja. Sain ma sain ühe vihjama ja nüüd ma läksin selle vihje peale vaatama ja väga hea koht oli. Järgmine kord ma juba tean, kuhu ma lähen, aga ma muidugi. Paljasta seda aga, aga kuidas on siis, kas on mingi nagu selline usaldusaluste võrgustik või on sul mingi koputus, telefon, et ka kuskil ühesõnaga siin sinu blogi juures, et ta anonüümne vihjetelefon Võiks olla ka ei ole. Et vihjeid olen üsna üsna vähe saanud. Võiks olla vihjeid rohkem muidugi võiks, siin on kuulake, hakka käega vihjama, saaks tõesti noh, nad ilusti peale, et, et noh, need, kes võib-olla ise loodusesse võib olla kõik pelgavad minna, et saaks vähemalt sellise esteetilise naudingu, sest need, need fotod on tõesti nii nii ilusad, et tekib lausa tahtmine endalgi minna, et vahel lähete ise metsa, ei saa aru, et kus see hiiu on, et kuidas tundub, et see fotode, pealse ilu tuleb isegi rohkem esile, kas sa, kas sa oled ilustan neid kuidagi liiga, palju neid neid fotosid? Võib-olla isegi ilustan, sest tegelikult fotograafil on tõesti see valik, et tema, tema üritab pildistada seal pildi ju niimoodi üles, et seal ei oleks häirivaid elemente ja nii edasi, et kui seal tõesti on midagi häirivat, siis ta kadreerib selle välja, muudab oma mõttenurka või asukohta niimoodi, et pilt muutub. Mis selles mõttes on looduspilt ilustatud pilt. Aga mis, mis seal häirib tavaliselt, mis, mis, mis seal on, et? No häirib kasvõi mingi sisse Tugav sisse pilti sisse tulev selline oks, mis sinna ei sobi, mis pilti visuaalselt rikub või häirib näiteks üle lombi ameeriklased siis nemad kasutavad kohe tööriistu, selleks eemaldavad selle digitaalselt kohe ära kloonijad välja nii-öelda photoshop'is. Aga meil on õnneks need reeglid sellised rangemad, et sellised kloonimise, et kas siis ära kloonimise juurde kloonimis, et need on klassikalises loodusfotomõttes keelatud. Et ikka oleks õige värk, et oleks ikka õige, et sa teed pildi kaameraga kaameras, mitte hiljem arvutis. No kuulame muusikat, Holmes, Aivsja Guanoson, järgmine lugu, mis sulle seostub selle loo? Hiljuti kuulsin, seda meeldis, mõtlesin, et miks mitte saatesse valida, kuuleme. Räägime juttu loodusfotograaf, Remo savisaarega ja kuselugusid mängis, siis juba tundsin huvi Remo käest, et kuidas siis ikkagi inimeste pildistamisega on ja eelkõige siis oma pereliikmete pildistamisega. Et ikka vist väga ikka neid inimesi ei kipu pildistama. No lapsival tegelikult pildistan küll, aga mitte nii palju, kui võiks arvata, või tahaks, et ma olen jah selle elukaaslasele üle andnud nagu, et pildistada sina, et ma olen sulle juba nii palju õpetanud, et võiks nagu osata küll ja oskab ka muidugi. No me rääkisime siin natuke, et et neid ilusalt pildid, mis siis looduse rüpes üles võetakse, siis leiavad ka hiljem ikkagi kerget töötlust, aga just see asi nagu üles, et rahvusvaheliselt eriti vist Ameerikas, ma sain aru, et need pildid, mis on turul või pildipankades inimestele pakutakse siis ostmiseks. Et seal ikkagi väga domineerib see ikkagi väga jõuliselt töödeldud pilt. Jah, seal on selles mõttes noh, minu pildid, ma ütlen, et mida ma tunnen, ongi see, et kui mina enda pilte ei töötle, mida ma ei tee, ma teen ainult elementaarset töötlus, seda, mis on lubatud ja mis ei muuda muuda pilti, vaid loodusfoto peab olema autentne, ta peab olema selline, et kui olid sellised selline värvide mäng, siis nii ongi, et sai kiire seal värve juurde, sai eemalda midagi, sai lisada sinna midagi aga näiteks mõned Ameerika fotograafid, nad eemaldavad sealt asju. Nad on õnneks ausad, nad oma oma blogis näitavad ära, et vot pilt enne pilt pärast ja et vot näete, siit on täiesti eemaldatud. Aga kui nad müüvad oma pilte nüüd kusagil pildipangas, siis ega seal ei ole seda märget juures. Aga seal saavad kokku nii minu pildid kui ka tema pildid. Et huvitav, et siis noh, pildi pildipangas ei, ei nõuta seda, seda. Märgi all, seal on küll koht, et kas on digitaalsed töödeldud, aga sageli ei ole seal linnukest kirja pandud, et sinna pannakse linnuke siis, kui siin on tõesti kardinaalselt midagi midagi juurde lisatud. No ütleme näiteks metskits seismas mäeharjal, selline hämar võte ja taevas on näha vält täiskuu. Sellist pilti on digitöötlusega väga-väga kerge teha ja paraku paljud neist seda märget juurde ei pane, et see on kahest kaadrist kokku pandud. Aga kas see, milline on siis nagu noh tarbija ootus, et võib-olla inimesed võib-olla tahavadki veel suuremat ilu nii-öelda siis, siis ma ei tea, kas jutumärkides või, või tahavadki, et, et oleks nagu keelatud veel rohkem ja et selliseid nagu ilupiltide jaoks on, kas siis turg võib-olla veel laiem jah. Ja võib nii öelda küll, aga vot see on jälle eri eri erinev kategooria tegelikult noh kui sa oled midagi, see ei ole keelatud ju see töötlust töötle, kui tahad, aga ole aus, ütle, et seal on töödeldud. Et selles on point. Nagu me siin enne rääkisime natukene inimeste pildistamist, siis küsiks sellest valdkonnast veel ühe küsimuse. Kui mõned inimesed näevad su pilte ja neile väga meeldivad neide, kas pöörduvad inimesed sinu poole, et kuule, sa pildistad nii ilusti, et ma ei tea, tule, pildista mind näiteks või pildistama? Perekonda on olnud küll jah, on olnud küll seda tule pildista pulma ja ma esialgu olen päris paljudele ikka ära öelnud, et ma puhtalt pildistan linde loomi, kuigi ma olen teinud seal erandeid. Et teinekord tõesti oleme viinud inimesed loodusesse, teinud nendest inimestest seal looduses ilusad pildid. Eks ole inimene ka ju ikkagi looduse looduse osa. Kas on jäänud selline mulje, et, et kalad sind nagu huvitavad vähe? Oi, milline küsimus. Jah, võib öelda küll nii juures, alles hiljuti küsiti, et kas ma olen kaluga pildistanud. Võiksin pildistada küll ja olen pildistanud neid maa pealt nii-öelda, aga hea pildi saab siis, kui vette minna, aga selline veealune varustus see on, see on väga-väga kallis ja see nõuab ikkagi selliste spetsialiseerumist, kus on vaja veealuseid, spetsiaalseid välke ja nii edasi, sest meil on ju veekogudes on nähtavus väga väga kehva. Remo, ja millised on sinu eesmärgid fotograafias, mida sa väga tahaksid saavutada, on üks asi, on see, et sa plaanide lendoravaid lähemalt uurida, aga midagi veel. No see lendoravat, see on üks selline lihtne mõte, lihtsalt eks neid teemasid muidugi ei ole veel ja neid tuleb niimoodi jooksvalt juurde, kui sa avastate ise midagi nagu sellist, et ohu mulle pakub see huvi, ma hakkan hakkan sellega tegelema. Aga sellised suuremad eesmärgid, ma arvan, et neist ei tohikski rääkida. Et noh, unistada ju võib, aga kui täide lähevad, siis võib ju öelda, et noh selles sellest ma kunagi unistasin ja nüüd on see tehtud. Siis saad jälle igale poole rääkimaskija sellest lõputust ahju. Palju siis sa käid jõuringi ja, ja, ja annad inimestele nõu ja teed koolitusi? Noh, palju on seda nagu huvi just nimelt loodusfotograafia vastu siin Eestis. On ikka on ikka ja palju on. Ja mis ma veel ütleks, raadiokuulajale on see, et sageli mõeldakse, et vot mul ei ole nüüd nii head kaamerat või mul ei ole nii pikka objektiivi siis tegelikult see ei ole üldse oluline, oluline on ikkagi see, kuidas te näete seda asja, kas te, kas te võtate oma praegusest tehnikast maksimumid? Ma olen, mõni tuleb, näitab näiteks mulle piltidelt näed, nägin rebast. Et selline pilt, et on kaugelt tehtud, küll, eks näed. Aga seal puudub, seal puudub igasugune kompositsioon, oleks näiteks kompositsioon paigas, haigutus korras olemas, siis oleks väga ilus keskkonna kaader ja ei olegi vaja pääseda lähedale. Et piisab ka sellest, kui on kaugelt tehtud ilus pilt. No lähemale pääseb loomadele ja, ja päris suurele hulgale loomadele loomaaias. Et kuidas loomaaias, pildistamine sinu jaoks nagu tundub? Ah ei tea, ei olen ma olen käinud helistades näiteks pildistamas, et seal on selline vabam keskkond, looduslik keskkond. Harjutamiseks on see muidugi hea, aga üldiselt loomaaias loom seal vangistatud sai, sai ta ei paku sulle sellist vaatemängu, mida päris loom näiteks rebane kusagil, kui ta jahil käib, kuidas ta kõnnib, kuulatab, kogub ennast ja siis äkki hüppab ire ärale ja kuidas ta siis hiireampse tõmbab? Sa ei saa sellist vaatemängu, kas on ka täitsa vahva? Muidugi muidugi, ja ka näiteks koduvarblane või kodutuvi miks mitte? Et nende streiki alustada, mis sul nagu endal võib-olla kuskil õue peal on? Jaanuaris näiteks jah, muidugi, muidugi mina alustasin ka ju, kui ma olin Tartus, siis ma alguses mul ei olnud, autojuhilube, autost rääkimata ja ma tegin oma käigud kõik jalgrattaga. Muidugi ma käisin toomel pildistamas botaanikaaias raadil sellel loodest väga palju põnevaid linde on palju, isegi hallpea-rähni, keda sega. Sageli aetakse segamini roherähni iga, sest roheline teda kohtab linnas. Norra lihunik rähnitoks-toks-toks ja kellel on ta lihtsalt, kellele mitte? Loomaaias pildistamine siiski on sinu jaoks liiga selline lihtne tee, ütleme nii, igav tee. Aga kuidas on näiteks kasside ja koertega? Nende pildistamiseks ja miks mitte, miks mitte, olen pildistanud pike natukene piinlik küll, jah. Koeraga saab ju väga hästi selliseid, ütleme actionit teha. Et kui omanik viskab talle, mindi toki ja kuidas koeri järgi sööstab, siis sa võid proovida teha koerast lennupilte, kus koer on õhus ja miks mitte, see on väga põnev. Kui kaugel saama, siis nii-öelda veretult jahil käidi, noh, nagu seda fotokonkursi nimetuse järgi on öeldud, et sa liigud metsades, oled sa Eesti metsad paigad läbi kamminud, mis on need kohad, kus sa rohkem käid lisaks sellele, mis muidugi kodu ümber. Ei ole läbi käinud ja kardan, et enda elu juures ei jõua ka kõike läbi kammida. No see on sama teema, et Eesti loodus ei ammendaverei ammenda. No meil hakkab aeg siin täna küll natukene otsa saama, aga aga, aga tahtsin küsida ühte küsimust ja jäin kella vaatama. Ma mina tahtsin küsida, Remo, ütled kuidas sulle endale nagu järelkasvu, kas lapsed on juba noh, nii suured, et oskavadki kaamerat ka pihku võtta ja juba sihtida näiteks kassi, koera kodus, seal on ka. Kassi koera mul kodus pole, lapsed on kaamerad, pihku ei julge anda, need on liiga väikesed. Et üks alles õppis käima, teine juba käib, aga need kaamerad, mis mul on, need on natuke liiga rasked ka. No Remo, millal tuleb siis uus raamat sinu piltide juttudega? Väga huvitav, et kogu aeg küsitakse seda. Eks ta siis peab varsti tulema, järelikult on nõudlust. Et ma saan aru, et nüüd jõuluturule veel ei ole midagi. Veel mitte veel mitte. Järgmiseks jõuluks vastan olemas. Vaatame igal juhul. Remo aitäh sulle täna tulemas ja vägevaid kaadreid ja jääme ootama uusi pilte sinu blogisse, aitäh. Ja selle sinu saatetunni lõpetab could play lugu. Kloks. Kuulame.