Siin oleme mina, Tõnu ja mari ja meil on au alati tervitada külalist ja täna siis meil on tõesti rõõme. Meil on külas kriitik kultuuriteoreetik Tõnis kaugelt, tere, Tõnis, me tegime natukene siin eeltööd ka kuulajaga ja ja palusime siis raadiokuulajal postitada kõige maitsetumaid muusika õudusi ja palusime muidugi ka, et kui on midagi sellist, mis tõesti on maitsekas ja tipp või siis geniaalne, et ka mitte siis olla tagasihoidlik ka heade näidetega ja noh, nagu ikka juhtub, et et neid hullemaid oli rohkem. Noh. Tõnis, sina tõidki meile muusikat kaasa, kas sinul on ka nagu need hullemaid näiteid rohkem või on seal niuksed positiivset näidet? Täna, mis me mängime sinu valikus? Ei, mul oli ka positiivsed, need või selles mõttes, mida ma muusikast kuulan või armastan, aga ma ei ole ei ole eriti haaratud ja huvitatud, huvitatud ma olen, aga ma ei ole kindel, et ma saan mida tahes, minu maitsega juhtub, nimetades heaks maitseks igal inimesel, kellel on hea maitse, peab olema mingisugune ära kukkumis, võimalus selles maitses, muidu ei ole sellel maitsel mõtet, Budon, ta lihtsalt nüri rida asju. Et kui sinu maitses ei ole paarigi sellist punkti, kus sa oled vähemalt kahe vahel ja, ja et sa ja kui sa ei armasta muusikat üldse kunsti erinevaid valdkondi, sellepärast et see võib sellest heast maitsest korrakski hälbida, siis ma ei saa aru, et et mis mõte sellel on, sai ei korja ju koju endale ainult selliseid, noh siis võiks juba mööblit ainult koguda. Ma ühesõnaga muusika lihtsalt natuke liiga vitaalne, et tegeleda ainult mingi mingi õudne kivisse raiutud fanatism, et iga sihuke kahtlus võiks ikkagi olla ka vahel. Seda võib nimetada ka niimoodi, et muusika üllatab sind jah, et et sa võib-olla ei märka mõnes loos seda, et seal on, seal on sees mingisugune häire sinna, kas või nii-öelda halva maitse suunas, mis asi halb maitse üldse on, on muidugi eri küsimuseta. Et kui Immanuel Kant kunagi rääkis muusikat, siis ta ütles, et muusikal ei ole head kasvatust ja ta pidas silmas seda, et kasvatus ei ole muusikal, mis kõlab valjusti muusikat, mis on partituuris, on muusika, on kasvatatud. Aga see, mis kõlab, see füüsilisus ise on muusika puhul ohtlik. Järelikult selles mõttes ta ei olegi kasvatust, et ta võib inimesega teha ootamatuid asju, mida korralike kasvatatud inimene muusikalt ei oota. Kui see võimalus need muusika pul täiesti ära kaob, siis ei olegi mõtet kuulata. Meil kõlasse Sven Grünbergi muusikapala vall legendaarses filmis hukkunud alpinisti hotell vist oli ta sinna tulid vist mõeldud. Miks sa selle, miks sa selle avanguks vaid see on ka üks neid lugusid, mida sa valisid välja oma raamatu jaoks kaante vahel nüüd juba vist neli aastat tagasi. Viis aastat tagasi valmis viis ja sõnad, päris huvitav siis lugemine Eesti muusikast ja pall oli ka seal nende kirjas. Päris algul jah? Nojah, ei. Lihtsalt see on üks lugu, mida ma ikkagi olen kuulanud päris palju või, või siis. Ütleme ju igatahes mitte hea maitse põhjustel, vaid selles loos on olemas ka midagi mis võib-olla sattus sinna isegi looja tahtest sõltumata, eks teatav ambitsioon, kosmiline ambitsioon, mida, mida, mis on alati asi, mis, mis, mis võib kukkuda halvasti, välja kukkuda naiivsena välja. Heal juhul võib ka kukkuda muidu kohmakas välja, aga mulle meeldib, kui kui muusikas on ambitsioon isegi väikeste minutite jooksul nagu seal ja ambitsiooniga koos võib väga vabalt tulla midagi, mida saab halva maitse piiril näha. No ma ei tea, mis, mis, kas on olemas ambiambitsioonikat, muusikat, kas, kas, kas, kas on siis olemas, kas näiteks muidugi kommertsiaalne, mingisugune auahnus, et ma tahan lihtsalt müüa, et, et see on siis juba selline, mis, mis viitab natukene sellele, et muusika ei ole hea või? Ei kommertsiaalsetes seoste käest ei ole meil kellelgi pääsud. Et lihtsalt argumente kommertsturul orienteerumiseks või opereerimiseks näiteks oma muusikaga on väga erinevaid, võib ka kommertsturule minna teadmisega, et sa teed sellele kommertsturule kunsti, kuidas kindlamaid viise teenida, kasvõi väike kasum, kui sul see õnnestub välja mängida, kunstnike, nii kunstiargument on hästi turvaline, kui sa lähed. Kunsti valda sisenenud muusikal on eduprotsent suurem kui kommertsvalla, siis muusikas on päris selge. Kommertsist kukub läbi tohutult palju muusikat kunsti valdkonnas, vaadake kasvõi klassikalise muusikaüritused müüa. Et see ei taga sulle suuri kasumeid, aga see tagab sulle nagu rahuliku ja stabiilse, kui sul on täidetud teatud sellised professionaalsuse normid. No Tõnis, kas saate tuua mingi näite kommertsmuusikast, mis on sellise kunstiga saanud siis populaarseks ja nii-öelda hea maitse? No ma ei tea, mil määral näiteks kuidas on võimalik öelda, et et näiteks hilised biitlid või ka hiljem mast, ajastreid juhid ei ole kommertsmuusika, ma tõesti ei kujuta ette, kuidas argument võiks saada konstrueeritud. Et, et mõlemad on reidi, ühed on kindlasti kommertsmuusika näide, kes on väga osavalt manipuleerinud seda, seda kommertslikuks argumenti enda suunas ta muidugi ei ole allunud. Võib-olla peetakse tavaliselt seda, et kommertsmuusika on see, mis allub mingisugusele kurja sigariga business männi ette pandud reeglitele. See ei ole üldse point. Point on selles ka see, kuidas ennast müüdreid oskab ennast müüa kunstipäraste argumentidega ja nagu näha, müüb tohutult. Jah, nad on müünud tohutult. Neid näiteid on veel, et ja meil Eestis, kas noh, ütleme jah, kommerts, aga meie oma kunstmuusika meistrid siis Eestist lähtunud ja eesti muusik Arvo Pärt või siis Tüür. No nende puhul, eks ole, me tavaliselt ikkagi kommertsei kasuta või ei hakka seda kuidagi liitma sinna, mis, mis sest, et nad võivad olla just ka kommerts. Eduka Pärt on parem näide, tüüri on keerulisem see tõesti selliseid asju välja tuua ka Pärdi puhul. Pärdi puhul, millesse kommertskommertsile seisab kommertsidee, seisneb selles, et inimene peab olema oma loomingus justkui autonoomne siis vana romantismiajast pärit mudel, et kõik väärtuslik kunstis või siis jah, kõik lähtub sinu enda seest, et sa, et sa teenid mingisugust sügavamat kunstiprintsiipi, millega sa oled kontaktis. Ja keegi ei saa näiteks turg sulle ette kirjutada seda, mida sa teed. Aga aga noh, reaalses elus seda printsiipi muidugi tänapäeval nagunii raske jälgida, kui Pärt ka ise neist motiividest ei juhindu, mida võid täitsa uskuda, siis, siis tema muusika on ammu kommertsprotsessides laiali erinevates filmimuusikast, kus on kasutatud ka erinevad rokkmuusikud, on seda üles korjanud klassikalise muusika puhul. Lihtsalt loogika toimub vähe teistmoodi. Et seal on, seal tõesti on kommertsstruktuuridest mõnevõrra vabam, aga samas mingis osas ka ei ole, et seal on tõesti tellitakse Sult mingi orkestri jaoks ja näiteks niimoodi, et see ei ole päris päris seesama, mis lihtsalt singliga müügile tulek, eks. Kas me jõuame siin ka kuidagi, eks ole, juba siis sellesse maailma, kus me siin nagu selles kapitalismi sees olema, et turundus, reklaam mingisugused, eks ole tähtsad tegelased kuskil tõstavate mingisuguseid nimesid, kuhugi kõrgemale kaubamärgid, eks ole, mis juba iseenesest on juba niivõrd noh kvaliteediga. Ja, ja tegelikult, et iseenesest, mis iganes selle kaubamärgi all ei tee, olete spiitles näiteks veidi heed pälvivad tähelepanu või oled sa järk, eks ole. Et sa võid teha siis ka ambitsioonikaid projekte või siis, või siis kas mitte Sting. Viimasel ajal tegi suhteliselt selliseid ula-mula asju, mis tal on nagu vabavabad käed, eks ole, et kaubamärk on kõva ja samal ajal ta otseselt ei pea vist raha juurde teenima. Kui kaubamärk on kõva, siis, siis ta reeglina peab seda teenindama. Stiilist ma ei tea, model neljand kutsuti kunagi plaadifirma poolt välja tehtedele märkuseta edeniliangi plaate vaid kaheksate alguses tegin mingi elektroonikaplaadi, plaadifirma polnud rahul, sest plaadifirma teadis paremini, mis asi neljang on. Aga paneme nüüd ühe muusikapala mängija, mis, mis viib meid nagu ajas ikkagi tagasi sinna, kus kui väike Tõnis olid siis juba murdeealine. Tõnis eks ole, see oli puberteediea ja kuulame selle loo ära ja siis räägime natukene, kus ikkagi asjad alguse saanud. Muusikakriitik Tõnis kahu, meil täna siin ja siin me oleme stuudios ja kõlase poniemm tärik huul. Tõnis, oli see nüüd hea või halb? See oli lugu, milles 70.-te lõpul olid veendunud enamik korralikud eesti muusikud või muusikainimesed, seda ka väga halb. Seda ütlesime, mäletan Peeter Volkonskiga kuskil ajakirjas noorus. Ja selleks ajaks, kui ma juba lugesin pida Peeter Volkonskile nii-öelda, siis ma olin juba enda arvates põdemist välja kasvanud, siis ma kuulasin korralikku muusikat. Aga. Noh tagantjärele muidugi asjad saavad jälle korda, et ma saan aru küll, mis inimesi selle loo puhul võib vaadata ja häirida. Ja siin on see, et ta on, tantsitab ja ta on tõepoolest tema sees on olemas, tähendab odavus see keelpilliimitatsioon seal ja nii edasi, kõik see on selline, mis ei, mis ei pruugi hea maitsega kokku minna. Aga samal ajal samal ajal selle hüpnootilises on ka väljaspool kahtlust. Aga asi oligi selles, et et kui ma seda kuulsin, ma kuulsin seda niimoodi, et meil tuli kellelegi koolis, kus ma käisin rumal mõte mängida vahetunnil populaarmuusikat lastele jalutamiseks, seal õpetati varsti ära. Ja siis tuli sealt see lugu ja kellelgi ei ole ilmselt Soomest toodud ja siis ega mul sellest muusikast kellelegi nagu rääkida ei olnud arvata, miks see hea on arutada seda, sest et minu käest plaate läbi käinud mul oli sellest juhuslik kogemus, raadio, seda üldiselt ei mänginud, siis veel hiljem poniemm ikka natuke mingit il. Et, et noh, muusikast kuulamise üks viis on sellest rääkinud, see on see, mida ma tahan öelda, samamoodi. Kui inimesed küsivad, et miks sa kirjutad muusikast, miks sellest ei kuula, siis muusikast kirjutamine ongi muusika kuulamine. Aga siiski Tõnisson, miks ta on siis hea või nojah, tegelikult disko ja, ja see on ju kergekaaluline, eks ole, nagu sa ise. Nojah, mina ei ole seda meelt, aga paljud on olnud ja kusjuures see, ega need argumendid tulevad endiselt tagasi siiamaani. Me kuulame väljendeid nagu tümps, vaibakloppimine ja eriti üheksakümnendatel vist oli küll, aga see on ka praegu, et see on tõesti suur üllatus, et noh, alati on popmuusika tantsulise peetud halvaks on see on asi, mis ei lõpe iialgi, seda räägivad proge fännid või vindi fännid, pole austes vahet. Et see tuleb kuidagi liialt kergesti, et, et selleks, et saada midagi head, tuleb ikkagi näha vaeva, õppida selgeks erinevad instrumendid ja, ja selle, selle loo õhkkond oli selline sünteetiline venna tal oli noh, et, et tal puudus mingisugune selline noh, vot vot mis veel oli ju vaja sellisel nagu Rage fännidest ja haar track'i fännidest eesti rokisõber, kuna tal oli see, et seal oleks selline sisemine aus ja noh, niuke loomulik eneseväljendust. Et on looja, kes väljendab ennast. Aga noh, see oli, ma isegi ei tea, seal on Frank härjal ja siis on mingid tibid, kes laulavad ja siis on see jämeda häälega poiss. Ja kes nüüd suri ära ja siis noh, mis on ühesõnaga konglomeraat, noh, sa ei saa aru, mida sulle öeldakse, sulle öeldakse ilmselt midagi tühist ja see, kes seda ütleb, on ka segane. Tõnise kui nüüd natukene ajas tagasi minna, siis kuidas sina avastasid endas üldse sellise muusikahuvi ja selle, et sa nüüd võtad selle asja tõsisemalt ette, et muusika ei olnud siis üldse nii kättesaadav, Ki, kui ta on praegu. Jah, aga noh, sellest sai seda mingisugust vist mingi juba kolmas tuletis mingisugusest, muide pink Floydi lindistused, seda sai ikka väga kaua kuulata. Et ega siis ega siis noh jah, need on tõesti täiesti erinevad maailmad, kus ma olen sattunud elama. Et ühel juhul oli muusikat nii vähe, et iga muusikateos oli sündimus teisel juhul. No vot, see on see, mis tegelikult on praegu juhtunud üldisemas plaanis, et ma isegi ei pea endast rääkima, kuidas oli mitte ainult siin õnnetus Nõukogude Eestis, vaid vaid kuidas oli kogu maailmas popmuusika orienteeritud, ütleme seitsmekümnendatel aastatel orienteeritud sündmuste põhiselt. Kogu maailm kuulas näiteks 67. aastal biitlite seersant Tepperit siis nagu langes siis tõusis kusagil uuesti, üldiselt noh, tegemist on, eks ole, muusika on ikkagi massikultuurne nähtus, kogu maailm kuulab enam-vähem ühte muusika korrastatud. Et on sündmused, mida oodata, siis sündmused taanduvad ja siis hakkad sa jälle ootama, sa oled pidevas ootuse seisundis. Sul on üks plaat, Led Zeppelini, siis kuskilt kuuldused tuleb uus plaat siis ootad seda. Aga mis praegu on nagu download, mis ajast sa oled seal kõik Led Zeppelini plaadid, sa saad kogu aeg teha, sul, sul on selline pidev flow, seal puudub jaotussündmusteks, mis mis teineteist välja vahetavad ja mille vahel on sellised tühjad hetked. Popkultuur nagu traditsiooniliselt elav ikkagi ka nendest sündmustest ja nendest tühjadest hetkedest seal vahel. Aga praegusel ajastul on see küllus tähendab seda, et kui seda Led Zeppelini paraku ei ole praegu, siis võtame midagi muud ei ole enam nagu niimoodi enam popmuusikaga suhelda. Muusika ei ole ka massikultuur, ta nagu sulle privaatselt ette antud, aga muidugi noh, see sündmus, osakaal nagu minu elus, kui ma pidin sõprade käest mingisuguseid lindistama mingisuguseid asju raadiost. See on nagu noh, tagantjärele tundub isegi tobe, mida ma lindistasin ja miks ja mis, mis sealt kui pingsalt proovisin kuulata asju, mis ilmselgelt seda väärt ei olnud. Aga et, et, et see no kui sulle ikka sattusime mingi plaat kätte, siis sa pidid tegema sellega pingutus ja see oli ka üks eeldus, mis, mis minul oli. Kui ma kohtusin esimest korda džässmuusikaga, siis ma pidin tegema väga suure pingutuse, miks ma seda tegin, oligi vist võimalus oma peas ette kujutada, et kui ma kui ma nagu ei arene oma maitsega kuhugi, siis ma jään sellest muusikast ühel hetkel ilma, mis üldse Nõukogude Eestis võimalik on, järelikult ma tegin pingutuse, katsusin džässmuusikat kuulata. Tuli päris hästi välja, algul ei läinud, siis läks. Aga kuidas sul süsteemi oli, et sina oli Tartu poiss, et Soome? Ei mingit soomite Soomet ei olnud Soome telekast lindistada ei saanud, et et kuidas sa, tartu soliidses asi, et kättesaia no algul ma olin suvaline nohik, kes paarist tuttavast lihtsalt sõltus, kelle käes midagi oli, hiljem ma olin juba kõvem mees, siis ma tundsin mingit Discoreid juba siiski laatidega äritsesid. Käisin neil püha hommikul külas, vaatasin nende virnade ülejäänute täpselt nagu ma lähen praegu laseringi vaatan, kas on midagi muutunud, tahaksid laseringis rohkem, muutuks sõbrale seal või seal oli ka palju muutunud ei olnud, vahest siis, aga noh, seal sai laenata ka, sa pidid nagu lubama sa äkki ostad ära. Siis ta, kui ta uskuma, siis ta laenas selle siis, aga plaatidel oligi nii, et sul oli sa ise tead ka ju seal oli mingi neli kuud oli üks plaat ja siis sa läksid seal nii-öelda lasite jälle liikuma. Aga noh, vinüüli kamised, null kannab ju sinu enda ajalugu kellelegi teiseks kaaslaseks seal mingid kriimud ja märgid, mis krõbisesid sellega oli jama. Jah, ja ei, kas sul oli ka minul tuli praegu meelde, kui sa rääkisid, et vahel oli ju nii, et vinüül oli. Ta vist oli kuskil üle 40 minutise kaks poolt, kui jumal tänatud, nii pikad ei olnud, aga just see, et, et ma tean, et üht, üks plaat oli, võis olla minu käes, ma ei mäleta, mis oli ka seal on väga hea asi võis olla ainult 20 minutit ühe ühe plaadiga oli selline juhus ja siis ma pidin tegema selle valiku noh, alguses ikkagi kiiresti toksisid läbi, et, et kus need on ja siis see valik tuli ja siis ma sain ära lindistada, siis pidin kähku jooksuga selle plaadi ja need on need legendid. Sul on, sul on vähem aega kui plaat, aga, aga siiski noh meie siin noh, maris võib-olla vaatab noh, silmad suured, kuulan huviga, et kuidas see asi tollal oli, aga, aga tõesti praegu on ju ikkagi põhimõtteliselt kõik ainult kuidas see sõna oli kliki kaugusel, et noh, mis, mis, mis, kuidas seda küsida, et mis tunne siis ikkagi on see niuke, noh, kõik on olemas praktiliselt. No ja seal juhtub palju asju. Siin juhtub näiteks see, et ega siis see ole süütu protsess, et me teame kõik, et et kanalid, mille kaudu muusikat kuulatakse, mõjutavad seda, mida kuulatakse ja kuidas, eks et muusika muutub ka teistsuguseks, et on ikkagi teatud teatud helid, mis ei kõnele enam sellises sellisel taun lõudimis ajastul, nii nagu nad. Oli kunagi määratud kõnelema Aipoodis ei ole igasugune muusika sobiv. Ma ei usu, et vana rege muusikat 70. päris alguses kuuendate lõpu mõtet Aipodis üldse kuulad külaliste parameetrite pärast. Aga üldisemalt läheb kaduma minu arust selline asi. See kõlab nagu mingi inin noorte kuulajate kallale kasvatamise paratamatus, mida nad ise valinud. Küsimus on selles, et, et et muusika, mida saadakse näiteks lõudlemise teed, mis on MP3 ja siis põhimõtteliselt tükki informatsiooni on, on vabastatud sellest arusaamast kuulaja jaoks selle muusika tegemine nõuab füüsilist tööd, et seal on tegemist teatud niisugused nagu näiteks bändi füüsilise interaktsiooniga. Kui kõik on informatsioon, siis põhimõtteliselt juhtub see, et, et sa, et läheb kaduma see noh näiteks ma ei tea, kuidas oma Led Zeppelin või tiib, mis seal nagu bändi sees toimub, see kõik on puhas informatsiooni, nagu kapitalismi ajastul ongi nagu kaks loogikat, võib-olla kapitalismi üldiselt on see, et ta kaldub kõike rahaks nagu taandumas on see, millest me rääkisime, aga tegelikult viimase kapitalismi mudel ju taandub, kõik kaldub kõike taanduma informatsiooniks, nullideks ühtedeks. Ja siin juhtub ka üks, üks isenesest nukker tasandusprotsess muusikat, mis on loodud sellise uue Taul lõude, mis ajastu jaoks, mis on kompresseeritud, agressiivne, leidiga ja, ja muud asjad. Aga on siis muusika, mis on, mis on täiesti teistel aastal tehtud teistel asjaoludel tehtud ja ütleme sinna mingisugune füüsiline moment kaduma seedson, reaalsete inimeste reaalseid ruumist tehtud asi, mis on füüsilise tööga loodud kitarrimäng ja, ja trummimängija seda tõlgi enam alati hästi sellesse, aga kas sa soovitaksid, tähendab, et selles mõttes, et ikkagi vanu asju, siis nautige neid nautida kis näiteks vinüülplaadilt võtame need Seppeloni ja paneme siis selle peale, mäletan, et, et omal ajal, kui, kui ma kauplesin välja aastal 74 või mis seal võis olla mingi pink, Floydi plaadiselemist varasem taks aidata muul. Et tahaks, et jah, poiss ütles, et ma, ma annan sul seda lindistada ja küsis, et mis aparaat mul oli, mul oli siis pisike, esimene niisugune kassett, kassettmakk monosiis, ta ütles, et ei, et ma ikka ei anna, et seda muusikat ei ole mõtet selle kassetiga kuulata ja siis ma sain aru, et tuleb edasi liikuda ka riistvaraga. Aga aga seal on erinevad asjad, mida soovitatakse teha muidugi personaalselt saad sa noh, see oli Froitkes ütles ka mehe suhte kohta naise ka, et, et meestel on kalduvus luua oma kiindumusega naiste suhtes takistusi. Ei ole kõik nii liht. Ja, ja naistel soovitavad emad teha sedasama muusikaga, on suuresti sama, et tegelikult ma olen näinud tõelisi fänne, kes loovad endale takistusi muusikaga suhtlemisel. Et just nimelt vinüüli kuulamine, nende tagaajamine on üks, üks viis, mida sa saad teha ja pill raamand ansamblist keeleff. Kunagi käis Eestis, temal oli, temalt on tulnud ettepanek teha nagu üks tubakavaba päev on üks muusikavaba päev, kus inimesed ei kuula muusikat, muusikat on liiga palju saanud. Siin meie saates on ka, räägime vahele, meil on siuke jutusaade muusikat liiga palju. Et lähme teeme päeva, kus me kuula. Tegelikult ongi ammu juba muusika mängimise aeg käes ja päris üllatuslikult noh vähemalt minu jaoks on Tõnis kergitanud. Üles apa albumi ja selle rootsi kollektiivi viimaseks jäänute stuudio plaadile visitors albumi pealt, siis mis sa oled valinud. Ja seal lugu mille nimi, krai, mis mulle on meeldinud alati ja selle loo kohta võib öelda ütleme, pärast kuulamist. Niisiis õndsa Brežnevi ajaga lõppes ka ata otsa ja Tõnis kahu meil külas, et Tõnis, nojah, selline pehmeke Luhukette, et siuksed karmilt kriitikult. Et sul on omad õrnad hetked, mil sa siis ei tea, ei vesistamiseni külas ei lähe, see on äärmiselt väärikas täiskasvanulik nii-öelda suhtleja, plaadse tappa. Ja, ja peale selle, kui ma tahaksin siia nüüd tulla mingisuguse metalli, kas ma arvan, et ega teie eetris ei saa mängida ka keset Niukest rauged päeva aega, nii et ma oleks võinud siia võib-olla mingi hullemaid asju ka võtta, aga hea hea lugu sellel lool on see, et et see on muusika kuule jaoks. Ma kujutan ette, võiks olla huvitav just nimelt sellel määral, kuidas kuidas siin ühel pool on olemas Kitši elemendid, siin oli 80.-te stiilis isegi niisugune väga-väga odav klahvpilli saund ja samal ajal kuidas see nii-öelda ülemus või, või, või selline isegi teatav pühadus on ka olemas, et kuidas neid suhteid ühe muusika palases ära kuulda. Ja et ma arvan, et see on väga pingeliselt seal olemas, Aban hästi keerulise sellise tundeeluga kandunud kogu aeg muidugi need on kohati saanud varjata ja katta millegagi looritada, aga, aga mida lõpu poole, seda nagu pingelisemaks ja valusamaks läks. See kitseelement nagu ei kao, kui me seda nii peaksime nimetama, aga, aga on veel mingisuguseid mõõtmeid, et kui inimesed ei näe seda plaadiümbrist juba siukest Ingmar Bergmani stiilis plaadiümbrised. Selline spetsiifiline skandinaavia Angston siin olemas. Rabatuul võib-olla ei olegi üllatuslik, sest et kes natukene jälginud ikkagi muusikakriitikat üldiselt loetakse, vaata seal juba sellistes superlatiivid tihti. Nende kohta aga, aga, aga laga moone rokksekt mina olen sealt võtnud jah, aga muidugi Zappaga natukene siiski ütleme ABBA jõle stuudiobänd, aga see, kuidas noh, kindlasti on seda ka, aga noh, eeskätt mitte stuudio produktsioonibänd tänapäeva popmuusika mõttes, aga aga see, kui perfektselt nad said toimima, need nende hääled, hääletämbrid ja selle sobivuses on tõesti nagu füüsikapreemiat väärtusi. No räägime natuke muusikakriitikast, et noh, me teame, Eesti on väike koht ja kogu aeg siin ikkagi ka head külalised, kes meil käivad siis erinevatelt elualadelt ikkagi nendime seda, et turg on väike ja ostujõud ja tarbijate meil ei ole nagu päris sellist, võib-olla oma ajakirju igal pool on muusika popajakirju siin vahetevahel olnud, aga aga küll leiame plaadiarvustusi erinevate väljaannete tagant ja, ja noh, ma ei tea, kuidas, kuidas hindad seda popmuusika siis kriitikataset. Ja, ja kas on meil vaja üldse sellist, noh, ma ei tea, maakeelset kriitikat, et me võtame, võime võtta tänapäeval ka netist väga suured eksperdid on ju igal pool, et paneme nad lihtsalt võib-olla eesti keelde? Jah, ja muidugi ka see on ka üks põhjus, miks, miks sellised selliseid muusikaajakiri on Eestis nagu näiteks raske ette kujutada, et suur osa sellistest hipsteritest tuleb nagunii seda, mis mingi bitch work talle ütleb, samas samas ikkagi kohalik muusikast rääkimine ja kirjutamine nüüd nagunii ära ei kaoks. Ja läheks siis, kui see nii-öelda Ekspress, Postimees seda enam ei avaldakse Päevaleht mingil määral siis siis kaoks blogides mujale. Et tegelikult muusikakriitika puhul ongi see mõõtkava popmuusika puhul kindlasti selline klassika puhul me saame rääkida rahvuskultuuri üleval hoidmisest, mida klassikalise muusika arvustused teevad siis popmuusika puhul on selge, et ollakse kontaktis just selle üldisema ruumiga ka. Muidugi juhendasin ühte bakalaureusetööd, mis uuris seda areeni plaadiarvustused, modelleerivad oma väärtussüsteeme läänelikule muusikatüübile või mitte, kuidas žanrite on, et tihtipeale on iga inimene, kes kirjutab muusikat tegelikult seotud kogu see välismaiste infoallikatega aga siin on veel üks asi, et Eestis peab olema, selleks, et selline muusika tegelikult toimiks, peab olema Eestist oma muusikast siin parasjagu heal jälje jälje, misjärel mis Eestis on minu arvates nii ja on palju muusikat, millest tegelikult on põhjust rääkida ja kirjutada. Et mile ja millest ka inimesed põhimõtteliselt tahavad lugeda natukenegi et siis me saame rääkida, mingisugune ideede vahetus toimib, sest et tegelikult muusikast kirjutamine ei tähenda seda, et kirjutatakse lihtsalt populaarsest või isegi heast muusikast, kirjutaks sellest, millest on põhjust kirjutada, millest on, ilmselt tahavad lugeda. Mitte kuskil maailmas ei kirjutata Phil Collins, istikani orderist kirjutatakse, sest seal on mingisugused esteetiliselt hinged, mida mujal ei ole. Et noh, kuna Eesti popmuusika vastus lühidalt eesti popmuusika on faasis, kus ta praegu on, siis on loomulik ka, et kriitikal on selles osas teatud uudis, et ta peab reageerimisel vahel seisusse popmuusika on praegu ma arvan, et väga heas seisus, ütleme Eesti on eriline maa, selles mõttes tõesti nagu sa ütlesid, et ega teda ta suur ei ole. Ja ja seetõttu on näiteks üksikut žanrit küll esindatud, aga väga väiksearvuliselt, et et siin Raul, kui ta teeb oma muusikunõukogu, siis ta saab iga päev tuua ühe metallimehe või siis ühe, ühe indi mehe või räppari. Aga noh, neid, nende arv on igal juhtumil piiratud stseenid näiteks mingi hip hoopis siin võib-olla isegi suhteliselt suur veel Jahaga, et mõned teised on sellised kas või niuksed, kolme-nelja-viie mehelised ja, ja noh, nende omavaheline kõne ei ole ka alati enesestmõistetavalt selge. Aga, aga et noh, et, et nad on olemas sellised saarekesed praktiliselt kogu maailma muusika on Eestis väiksearvulised siin-seal nagu kaetud aga professionaalse tasemega nagu tohutult tõusnud või see ka ka samamoodi informeeritust sellest, mis maailmas on soov, teine noh, ütleme kogu maailmaga rääkida ja ja nii, et selles mõttes on tegemist hästi huvitav sonariga No Tõnis hästi põnev oleksitegi kuulda mõnda näidet, et kui me siin esimesele tunnile kuulajad kirjutasid foorumis mitmeid näiteid, mis neile meeldivad ja mis neile ei meeldi ja kui sina praegu ütled, et Eesti popmuusika on heal järjel ja läheb aina paremaks, siis äkki oskad puhtalt enda seisukohast öelda mõned head näited. No see on, kui ma ütlen, et Eesti muusika on heal järjel, siis, siis see ei tähenda alati, et mu kõigega nõus olen, selles mõttes, et lihtsalt ma näen seda professionaalsuse nivood tõusmas. Ja ma näen seda, et, et vastavalt sellele tuleb ka pinget juurde sellesse maailma, aga muidugi ma olen öelnud, et mulle meeldib siin päädes jooki näiteks viima viimaste aastate muusikast, mis mind, mis mind on erutanud ja ja samal ajal, kui mulle ka meeldib võib-olla vähem Ewert and the Two Dragons, siis noh, on see kindlasti uus uus, selline eesti populaarmuusika tase, kuidas ennast professionaalselt esitleda, kuidas ennast professionaalselt piirata näiteks kuidas oma loovust nii-öelda sihtida, kuidas ennast isegi teataval määral tsenseerida, kuidas leida üles selline kommertslik rokkmuusika ja samal ajal justkui vaimseks peetava rokkmuusikamudel, kuidas lihvida seal kõik mingisugune oskus, ma ei ütle, et see on alati see oskus, mida ma vajan iga kell, oma kodus, aga põhimõtteliselt on see oskus, et me näeme just nimelt neid protsess, et enam ei ole, enam ei ole selline noh, ütleme see see faas, kus lauldi lihtsalt inglise keelt, markeerida midagi ümber, kusagilt seda enam ei ole. Toimub dialoog selliste üksuste struktuuridega, mis on ka mujal maailmas olemas. Tõnis, sina kirjutakse popmuusikast ja, ja arvustaks plaate vist niisama mõnu pärast ka või see, kas, kas ma olen õigesti aru saanud seal kuulamise raha pärast? Ei, muidugi on noh, selles mõttes muidugi kuulamise leidis, et ütleme, kui, kui isiklikuks minna või omadega kuulamiskogemust analüüsinud, siis tegelikult on see nii, et et mul on ammu üle läinud see faas, mis võib-olla kunagi teismelistel, et sa pead oma vanematele seletama, et see või teine asi on kõige parem ja siis oma sõpradele ja siis natuke kaklema nendega sellepärast ja praegu ikkagi ma kirjutan selleks paljuski. Muidugi põhjused on erinevad, aga selleks, et, et aru saada ise, mis, mis mulle seal meeldib või mitte. Et muusikast kirjutamise keel on niivõrd segane asi, et sa noh mõnes mõttes on ju, on ju see täiesti lollus ses mõttes, et muusika on niikuinii keel, mis ei ole täpselt tõlgitud meie tavakeelde. Aga ometigi inimesed, kes muusikast kirjutavad, üritavad seda teha, mis on selles mõttes täiesti ülemõõduline katse. Ja kohati neil see siis mingil viisil õnnestub, kui teised sellest kuidagi aru saavad, et ma tahan mingi selguse luua. Isekus on võib-olla natuke see asi, mis, mis vahel olen mõelnud, et, et see, et, et see, et sa tahad noh, teada saada, mis muusika sinuga teeb, on selles mõttes võis isegi võib-olla võib artistile liiga teha, et sa oled. Sa oled artistid on ta teinud valmis nagu albumi ja, ja kahtlemata parimate kavatsustega ja siis võib-olla sinu selline egoistlik sihuke eneseimetleja like nartsiss, sism, isegi seal kuskil võib sellele veel ja ei, ma muidugi ei ole kuulnud arvustus tehnoloogiast, mis peaks armutasid oma muusiku, kavatsesid. Et peaks ikka arvestama seda, mis juhtub kasutusele, mis juhtub minuga ideed, et ma saaks kirjeldada midagi nii-öelda objektiivselt selle sõna nagu olemuslik rumalus on on või noh mis possible kirjeldada midagi objektiivselt, see tähendab siis seda, et ma pretendeerinud jumala staatust läbi aegade on ju seda üritatud objektile leida nime olid, et selle järgi, eks ole, vaata, see on nagu õnnestumine ja see ja ei, no see kõik on olemas. Jah, aga, aga noh, see on ikkagi ikkagi iga muusikateos mingis mõttes probleem, probleem sinu enda jaoks, kes sa kuulad kõikidega, nii. Aga nüüd tahaks kuulata küll. Tõnis võitis minu jaoks tähendab juba ümbris ümbrise järgi siukse tõelise maiuspala välja, ma ei teagi, kuidas seda ansamblit nimetada. Rääkisid kuumuses inglise progebänd, kes kuhugi jõudnud, väidetavalt postitöötajate streigi tõttu ka ka selline progebänd, kes ei esinda sellist hipi, vaimsuse, sihuke folk, progeda, stipi, vaimsust, selliseid lillelise maailma panid on tema tekstid küllaltki vägivaldsed ja jõhkrad. Ja mis näitab veelkord seda, kui kummalises faasis oli näiteks popmuusika kusagil 70.-te alguses, kus kõik oli võimalik, igasugused kooslused juhtusid ka natuke see, millest ma rääkisin. Kuulasime selle mõnusa rütmi, passaaži. Oro jahena tennise Eesti laul on praegu jälle taas kuum sõna ja veel on natukene aega artistidele ja laulukirjutajatele lugusid kirjutada. Tänavune võitja, Getter Jaani looga Rockefeller Street oli, oli selles mõttes ka sinu soosingus. Ja nii ta seal oli jah, nende lugude seas, mis, mis, mis oli, ta oli, ta kindlasti mäletab, mis, mis sa siis nüüd arvad, ühesõnaga tagantjärele tarkusega selles mõttes, et ta ei saavutanud auhinnalisi. Finaal oli suur asi ja, ja finaali pääsemine me selle üle rõõmustasime, aga siis muidugi jah. Eino. Noh, siiamaani peaks tundma muret selle pärast. Seda ma nüüd küll ei oska, ma arvan, et, et et noh, selline selline puhas, puhtalt sportlik aspekt, et kuhu siis miski jõuab, aga, aga muusikat ennast saab kuulata ka niisama. Et sellel loolane jamad, efektsed jooned, mida ma hindasin ja hind on ka praegu. Ja ma isegi ei mäleta seal paljud neist nii-öelda võidulaule, mis keldrist ettepoole jäid, aga, aga seda konkreetset laulu mäletad Ma pinniks mõned sellised näitajad ikkagi välja sellest samast loost, et mis seal on head. Ma olen öelnud ka vist, et mulle meeldib kuna mulle mulle meeldib põhimõtteliselt mehhanism, milles, Mille kaudu popmuusikat katsutakse teha, kas need need nii-öelda kommertsmehhanismid, kommertsmehhanismid ei ole ainult ainult siis nüüd ainult rahalised ja samal ajal ma, ma tahaks istuda siin saates või kuskil mujal inimesega, kes, kes tõesti esiteks ütleb mulle, et jah, ma võin kirjutada, hitiks saava loobuma, vaid seda soovin ja siis ka kirjutada, et sellist asja ma ausalt öeldes noh, see on üks selliseid naljakaid müüte, mida inimesed katsuvad levitada. Ei osata kirjutada ehiti, sest et seal on raske, siis on keeruline ja keegi ei tea, sellist valemit ei ole. Suur osa popmuusikast tohib oma oma sellise loogika vastu isegi ja pigem üllatab meid kui prognoositav. Selles loos on omane. Ja Sven lahuse teisteski lugudes on omane selline häbitusta igama sellise kõlalised fraasid, mis ta, mis ta seal sees on, ta, ta ei häbene seda, et ta on kommertspopmuusika, ta esitab need selgelt, täpselt, joonib alla, noh ütleme selline suhteliselt, mulle tegelikult meeldib, see ei ole ainus, mida ma kultuurinähtuste muidugi oht on, üldiselt aga aga hakkas häbitus on mulle sümpaatne, sest et mulle ei meeldi popmuusika, mis katsub, mis häbeneb seda, et popmuusika saab varjata. Need häbenema igal juhul siis kriitiku tunnustatud kriitiku sõnade järgi seda lugu kindlasti me ei peaks ja me oleme ju palju lugenud, kuidas sellel eurovisioonil need asjad käivad, on seal mingid poliitilised kokkulepped, aga noh, see on juba omaette teema. Aga kuidas, noh, me ei ole väga palju noh, ütleme sinust kui inimesest rääkinud, oleme rääkinud rohkem sinu siis tuntud või teada tegevustest, aga kuidas sa oma poegadel ka oled seal kaks poega, oled sa nende muusikamaitset suunaud ja on sul mingi hea retsept, et anda, kes tahaks, et noh, näiteks nende lastest tuleks sellise hea muusika austajad? Ei, mul sellist retsepti ei ole, ma ei ole üks noorem poegadest ei tunne üldse muusika vastu mingisugust huvi, mis täiesti okei. Ja vanem saab kuidagi vanema kasvanud, mingisugusest iseseisvate valikutega, minu plaadikogust midagi leidnud vahepeal hiphopi me oleme käinud mingisugustel kontserditel koos Proditšit ja Metallica. Aga et, et ma ei ole saanud seda küll nimetada millekski, mida saab pidada sihikindlaks maitsekasvatuseks ei ole. See ei ole nüüd suusale naiivne ettekujutus kriitikast, kes, kes soovib, et tema lapsed oleksid senisest kasvaksid ülimalt hea maitsekeskkonnas ja oleksid selles mõttes veatud. Tõnisson maniside plaadiriiuleid oma kodus. Kui palju sul on üldse kodus plaate? Sa kogud neid nüüd nii, kui sa enne rääkisid, et kunagi käis selline plaatide korraks saamine ja lindistamine, kas sa nüüd nagu pigem kogud neid? Jah, ei noh, see on selline nohik, harrastas ikka jah, neid on üle 2000, Ma mõtlen kuskil 2500. Ja nende jaoks on korteris, tuleb teha ka selliseid ümberkorraldusi, tellida eraldi riiuleid ja natukene jageleda, aga noh ütleme niimoodi, et, et ju see on minu minu saata sinu saatuse, Tõnise nüüd kui lõpetame, tahtsin veel küsida, et kurjad keeled räägivad linna peal, et, et sa oled ikka Britney Speeerrsist väga sisse võetud. Ei ole väga sisse võetud. Ma olen öelnud, et ma ei ole Britney Spearsi fänn, aga mind, mind huvitab see, mis ta teeb. Vaat see ongi üks üks asi, et, et mingi asi on lihtsalt huvitav. Aga sa ei pea soojema fänn, eino magi ei allu kergesti fänniks olemise sellistele rituaalidega. Viimaseks looks oled sa valinud meile midagi, kas siis 60.-te lõpust CD-le sugemetega ja mees, kes läks hulluks, arvas, et ta on ufode poolt röövitud. Roki Eriksson, tema söötsin, Florale võitaks. Aitäh Tõnis tulemast kuulamist.