Lugupeetud pleenum, eestlased ühe põhjapoolsema maaviljeluspiirkonna rajanud rahvana on oma põlisel asula alal Läänemere kallastel elanud paiksena ligi 5000 aastat. Teadaolevalt kauem kui ükski teine rahvas Euroopas. Nüüdseks oleme loonud omanäolise kõrgetasemelise kultuuri asukohast johtuvalt on aastasadade jooksul meie maalt üle käinud ridamisi sõdu. Taude näljahädasid, eesti rahvas on pidevalt elanud ajaloo risttuultes. Meie maa on alatihti olnud suurvõimude võistluse tallermaaks. Nüüdseks Eestis Nõukogude võimu kehtestamise 50. aastapäeva eel oleme jõudnud oma senise ajaloo kaheldamatult kõige kriitilise massaa järku, mil hääbumise ohtu sattunud pole mitte üksnes rahvus vaid sõna otseses mõttes ka maad tema jalgade all. Samas on palju juba muutumas, kes oleks võinud meie tänaseid ettevõtmisi prognoosija näiteks viie aasta eest? Mitte keegi. Kuid milline on meie prognoos näiteks aastaks 1993 taas viie aasta pärast? Ei liialda, siin saalisolijaist ei söandaks seda küll mitte keegi teha. Ütlen seda valuga südames. Kuid miks? Liialt sageli opereerib ühiskond veel tagasipöördumise võimalusega alles käib töö uue ühiskonna karkassi kindlustamisel. Saatuslikel hetkedel peetakse õigemaks vaikida, ainult et mitte vihastada uutmise vaenlasi. Kuidas seda mõista? Inimene, kes väidab end olevat perestroika poolt peaks selle vaenlase vastu võitlema, mitte manitsema neid vihastamast, kust sigineb paanika. Tõenäoliselt sellest arvatakse, et kogu selle tohutu vaenuväe üks teravik on suunatud just senise rahvuspoliitika reformimise vastu. Kui sellist loogikat jätkata, peaksime Kilmi külmutama migratsiooniseaduse ja muud senised saavutused sest kõik need ettevõtmised võivad vaenlasi vihastada, anda põhjust natsionalismi sildiks. Ma ei kutsu üles astuma ennatlikke samme kuid on lubamatu, et juba esimestele uutmise vastaste aktsioonidele vastane vaid vaikiva protestiga. Meeleolud, suhtumised, hoiakud, taktika, kõik muutub praktiliselt iga kuuga. On äärmiselt oluline, et loovintelligents ja meie pleenum ei kaotaks initsiatiivi. Kuid nüüd, mil me ei tea, milline milline on nõukogude maa Eestimaast, rääkimata viie aasta pärast, milline on tema saatus siis on järelikult viga midagi baasi endaga. Seetõttu on vaja radikaalseid reforme. Vähesed asjad iseloomustavad rahvast paremini kui tema kujutluspilt tulevikust. Meie tulevikupilt kui visandamisele kõlbeliselt kindlale baasile võib meil tagada meelepärase ühiskonna ja nii 10 või 20 aasta pärast. Kuid kes on see meie? Mis saab edasi? Ja kas me suudame üldse seda realiseerida? Kui esineda nii suure auditooriumi ees, peab rääkima asjast endast igasugu probleemist kõrvale. Hiilimine ja demagoogia maksab end kätte. Seega kaks küsimust. Esiteks, mis on leninlik rahvuspoliitika? Teiseks, kas me rahvana alles 1000 aasta pärast? Esimene küsimus tähendab teisele vastust. Teine küsimus on vastus esimesele. Kuid kas on? Need on tõsised küsimused ka pleenumile. Üha sagedamini on juttu vajadusest pöörduda tagasi leninlik elunormide juurde, mis seni humanismi kõlbelised rahvuspoliitika ning demokraatia normid on olnud jalge alla tallatud või suvaliselt mütologiseeritud. Nii on valitud seal vaid meelepärane osa ning pakutud seda kogu tõena. Eemaldumine Leninlikest normidest tähendas veenmisele ja mõistmisele ulatuslike repressioonide ja vennatapu eelistamist südametunnistusele, poliitiliste fraaside ja pooltõdede eelistamist. Seisaku ajal süvenes Lenini õpetuse politiseeritust veelgi. Kuid ees on, et lenilus see ei ole kitsalt parteiline fenomen. Võib uskuda, et demokratiseerimine saab pöördumatu hoo alles siis kui Lenini õpetus vabastatakse ning antakse tagasi rahvale. Tahaksin juhtida tähelepanu veel mõnele asjaolule. Tänane aeg nõuab ühes suunas vaatamist rohkem kui kunagi varem. Ka meie poolt. Stalini 80. sünnipäeval küsiti söötsililt, milles nägi Stalini erakordsest. Ta suutis geniaalselt kõik lääneliitlased omavahel tülli ajada, vastanud. See on vaenukurss. See ongi stalinliku mõtteviisi ja poliitika üks nurgakive, mille abil on suudetud hävitada kümneid rahvaid sadu linnu, tuhandeid põlde, miljoneid saatusi. Leerumise kurssi hoiavad üleliidulised, ametkondlikud konverentsid ja kongressid drastilisemalt neist komsomoli ja kolhoosnike kongress ja rahvas mängib kaasa. Võib arvata, et Eesti ühiskond oli perestroika algmomendiks assile assimileerumist seisakuaja üleliiduliste kostidega mille väärtustajaks oli idee ühisest riigist Leningradi tammiga tõkestatud lahe kurmu. Õitsemine näitlikustab suure seisaku ebasoovitavaid protsessi kõige paremini. Ühiskonnaks on ühiskonnas on nendeks bürokraatia vohamine ning kõlbelise kriisi süvenemine. Liiduvabariikidest tagasi tasakaalu bürokraatia väiksematele mängudele vaatamata märgatavam kõlbeline laastamine, mis tähendas Eesti oludes Eestimaa rahvuspoliitika lahknemist sellelt eluliselt hädavajalikest huvidest. Kõlbelise kriisi aluseks on olnud rahvusteadvuse märgatav devalveerumine. Et meil puudub sotsiaalsete institutsioonide süsteem, mis aitaks kujundada rahvuse teadvus palet ongi kultuurinõukogu üheks oluliseks ülesandeks mõjuda soodsalt rahva teadvuse ökoloogilisele seisundile kujundada uusi hoiakuid, tervet moraali, sallivust omanäolisus suhtes. Oluline osa on ka isiksuse politiseerituse suurendamisel. Alles sellelt baasilt võib süveneda tolerants teiste kultuuride ning inimeseks olemise viiside suhtes. See on demokratiseerimise eeldus ja tingimus, mis tagab, et tekiks indiviid kui isiksus rahvus kui subjekt ja inimene kui kodanik. Sest üksnes nende suhtes, kes on kodanikud, võime laiendada demokraatia mõistet. Senisest efektiivsemalt võib toimuda üldise teadvuse ökoloogilise seisundi paramine ja taastamine olukorras, mis kujuneb enamusele juba omaseks saanud vabariigi täielikule isemajandamisele ülemineku idee realiseerumisel. Ainuüksi diskussioonis osalemine on vääristanud rahvustunnet ning konsolideerinud rahvast üheskoos probleeme lahendama. Kuigi senine omab siiski peamiselt profülaktiliste väärtust, on siiski tähtsam saada rikkamaks juhtimise ja peremeheks olemise kogemusest. Ja eks ole ka isemajandamise küsimus kõige laiemas plaanis ikkagi juhtimise ja võimu küsimus. Kultuurinõukogu poolt toetuse saanud ettepanek Eesti NSV üleviimisest täielikule isemajandamisele visandus nõukogu jaoks kui majanduslike, poliitiliste ning sotsiaalsete reformide kompleks mis tagab vabariigi õigusliku majandusliku seisundi kostitud konstitutsioonijärgse laienemisel. Kuid vabariigi isemajandis suveräänsus oleks aluseks ka rahvuspoliitiliste garantiidega Töökindla kultuurikontseptsiooni kujunemisele sest kokkuvõttes saab üksnes majanduse ja kultuuri tasakaalustatud areng luua tingimused, et inimesest läbi majanduse läbi olemise ja läbi kultuuri kujuneks isiksus. Ninge, toimuks progressi ning töö loomulik motivatsioon, ilma loosungite ta ilma bürokraatlikku juhtimisaparaadita. Kultuurinõukogu tegevuse käivitas. Mure eesti rahva saatusest ettevõtmisi juhib ohutunne, kuidas ellu jääda? Milline on ellujäämise strateegia? Kas kultuurinõukogu pöördumistele on üldse reageeritud? Esimeses märgukirjas toodud seisukohad Tallinna masselamuehituse olukorrast ja perspektiividest ning sotsiaalse õigluse printsiipi Tignoreerimisest põliselanike suhtes, elamispinna jaotamisel ning elamumajanduses üldse. Arutati läbi ka EKP keskkomitee bürool, kes kohustas asjaomaseid instantse tegema sellest järeldused. Sotsiaalse õiglusega seotud küsimuste lahendamisega on vabariigis algus tehtud ja see on hea. Üld üldsuunad sõnastati elamuehitusprogramm 2000 projektis, mille väljatöötamisel osales ka kultuurinõukogu esimesed konstruktiivsed sammud, on fikseeritud eile Tallinna linna Rahvasaadikute nõukogu istungjärgul vastu võetud otsusega. Mõistagi on see vaid algus. Rakendades Moskvas Kiievis kehtivaid ettekirjutusi, võiksime Tallina ning teistegi vabariikliku alluvusega linnade suhtes tõhustada nii perekondliku armeejärgseid kriminaalelementide kui ka varat veteran migratsiooni piiramist. Nii näiteks on Tallinnas jaanuari veebruarikuu migratsioon veel 120 inimest. On see normaalne? Loomulikult mitte. Samal ajal pole kahjuks masselamuehituse, arhitektuuri kvaliteedi ning elukeskkonna inimlikustamise osas siiani mingeid nihkeid. Jagan ehituskomitee esimehe tõsist muret tekkinud olukorra pärast. Meil jääb vaid imestada tagulike instantside ning ametkondade enesekindlust üldsuse nõudmiste isoleerimiseks. Ja nüüd eesti keelest. Kultuurinõukogu mure eesti keele olukorra ning õigusliku asendi suhtes tuleneb üha teravnev Ast häiritusest tulla oma sünnimaal toime emakeeles mis üldisemas plaanis kujundab sotsiaalse õigluse üha kasvavat defitsiiti põhirahvuse suhtes. Taoliste tendentside süvenemise peitub väikerahvuse tuleveoks tuleviku jaoks aga tõsine oht. Muukeelse elanikkonna pidev kasv on tänaseks toonud kaasa teatud kriitilise piiri ületamise. Suur osa vabariigi territooriumist on muutunud juba praktiliselt üksnes venekeelseks. Kogu vabariigi ulatuses kehtivad aga paljudes eluvaldkondades ning sotsiaalmajanduslikes harudes eesti keelele suretud suletud tsoonid kusjuures nende pidev nende arv pidevalt suureneb. See kõik kohustab meid sätestama ranged kaitse iseloomuga eeskirjad. Kujunenud olukorra parandamise üheks vältimatuks teeks on eesti keele õigusliku asendi reguleerimine. Kultuurinõukoguga ühines Kirjanike Liidu lahtise parteikoosoleku otsusega täiendada Eesti NSV konstitutsiooni, fikseerida selles eesti keele kui riigikeele olemus ja staatus. Lisaks sellele peeti vajalikuks rea sellest tulenevate aspektide seadusandliku ja organisatsioonilist läbitöötamist. Kahjuks on keeleküsimuse ümber tekitatud asi ažiotaaž tõmmanud tähelepanu eesti keele saatuse ning asendi olemuslikelt aspektidele üksnes kakskeelsuse termini lahtimatestamisele. Sellise ebaterve surve loomulikuks tulemuseks oli Eesti NSV ülemnõukogu poolt koostatud keele küsitlust küsimust käsitlev ettepaneku projekt mille realiseerimine Eesti NSV tänast tegelikkust silmas pidades toob kaasa vene keele seisundi veelgi enama tähtsustumise. Mõistagi saab see toimuda vaid eesti keele arvele. Kuivõrd tegu on sisuliselt vastustust vastusega kultuurinõukogu pöördumisele ja on ka loomulik, et toimub nimetatud projekti üldrahvalik arutelu siis lubatakse seda juba täna tsiteerida. Paragrahv 74 Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi riiklust ja rahvuslikku kultuuri edendatakse eesti keeles igakülgse arenemise ja laialdase kasutamise alusena. Rahvustevaheline suhtlemine Eesti NSVs toimub eesti keeles, vene keeles või muus keeles. Asjaajamine Eesti NSV riigiasutustes, ühiskondlikes organisatsioonides, vabariiklikes organites toimub eesti ja vene keeles, ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides eesti keeles või vene keeles. Sõltuvalt konkreetse töökollektiivi liikmete enamuse keeleoskusest. Keeleoskusest kodanikule, kes ei valda keelt, milles toimub asjaajamine, tagatakse täielik tutvumine asja materjalidega selles keeles mida ta valdab. Vahetult enne oma ettekannet sain teada, et eile oli koos Eesti NSV ülemnõukogu presiidium ning otsustas siiski sätestada eesti keele riigikeelena meie seadusandluses. Vähemalt selline ettepanek tehti. No näete, meie ülemnõukogu presiidium, ülemnõukogu presiidiumis toimub ka hoogne perestroika. Kuid ikkagi, miks selline ärevus ja kas see on lõplik otsus? Äkki aitab, ajalooline kogemus? Nagu teada, olid Lenini hoiakud vene keele üle tähtsustamise ning riigikeeleks muutmise suhtes kategooriliselt tõrjuvad. Veelgi enam, Lenin kutsus üles, tsiteerin, maksma panna kõige rangemad eeskirjad meie liitu kuuluvates muu rahvuslikes vabariikides rahvuskeele kasutamise suhtes ja nende eeskirjade täitmist hoolikalt kontrollida. Näiteks ühtsel raudteel lokkav, tõsi, vene kuritarvitused tuleb lõpetada. Seega nägi sajandi poliitik vene keele üle tähtsustamises ohtul väike kultuuridele juba siis putkas. Olukord oli siis tõesti neid ära? Ei. Kuid tänaseks on kolmandik liidu rahvustest assimileerunud ning kaotanud oma intide identiteedi. Sajandivahetuse Venemaad iseloomustas aga vähemusrahvuste kultuuride suhtes rohkem sinovniklikkuse ning nõndanimetatud vene valitsemismentaliteedi eksport kui konkreetse migratsioonisurvest tulenev ümber rahvastamine. Inimene oli rohkem seotud oma maaga ega kippunud rändama. Nüüd, kui me provitseeriksime Lenini suhtumise riigikeeles, pidades silmas vene keelt eesti keelele selle Eesti NSV territooriumil riigikeelena fikseerimisele käituksime tegelikult ju ebade dialektiliselt rahvuspoliitika seisukohalt ebademokraatlikult eesti keele suhtes aga hukatusliku. Miks mitte tõsisemalt analüüsida ja mõtestada leninliku rahvuspoliitika seisukohti kohti keeleküsimustes, sidudes neid juba konkreetse ajaga, see on täna ning konkreetse situatsiooniga meie Eestimaal. Rahvusteadvuse sotsiaalpsühholoogilised küsimused on veel vähe uuritud ning veelgi tagasihoidlikumalt avalikustatud. Senised sotsioloogilised uurimused tõestavad siiski, et erikeelsete sotsiumide kokkupõrkel tekivad konfliktolukorrad ning emakeelse väljenduse piiratus tekitavad tõsiseid pingeid ning pärsivad nii töömoraali, kodanikutunde kui ka loomingulise aktiivsuse kasvu 80.-teks aastateks vohanud käsitlust rahvuste mehaanilisest segunemisest, tulekuid, tõeliselt internatsionalismi ja rahvuste ühendust ähmastab ning pidurdav ideoloogia printsipiaalselt ümber hinnata. Mitme rahvuse, selle töökollektiivid eksisteerivad meil täna ning ka homme kuid neis esinevaid väärnähtusi ei tohi ülendada Nõukogude rahvuspoliitika eesmärgile. Edasiminek vabariigikeelesituatsioonis võib toimuda vaid sellises sotsiaalpsühholoogilises õhkkonnas mis aitaks kaasa vabariigis elavate eri rahvuste vastastikuse usalduse lugupidamise süvenemisele. Mõistagi on sellise õhustiku loomine ka loovintelligentsi taotluseks. Tulemuslik on aga see vaid siis, kui toetama asub seda vabariigikogu ideoloogiline rünnak. Ja nüüd mõnest märgukirjast hästi. Lühidalt pleenumi toimkond palus mind teid informeerida. Eesti ühiskonna üks siduvamaid aateid seostub fosforiidiga. Oktoobrikuu valupunktid sõnastas kultuurinõukogu märgukiri. Teabetalituste tööd käsitles septembrikuu märgukiri. Kultuurinõukogu tõdes ETA ühiskonnast mõnetist iseseisvumist info, info monopolina, mis ei allu üldisuse kontrollile ega teeni vajalikuna uutmise ja avalikustamise eesmärke. Ehkki kultuurinõukogu märgukirja seisukohtadele anti kõige erinevaid hinnanguid kõige erinevates kohtades, toimus teabeorganite töös siiski oluline nihe. Seetõttu oli ootamatuseks 20. märtsi Rahva hääles ilmunud massilisi repressioone õigustav eta ülevaade klassivõitlusest Eestis neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel mille poliitilist kahju on raske üle hinnata. Detsembrikuu märgukiri käsitles haridusreformi arengusuundi. Kümnekonnast ettepanekust nimetaksin mõnda esiteks eetiline küsimus eksperimentides hariduses, mis seotud lastega tuleb suhtuda äärmiselt ettevaatlikult. Teiseks poliitiline küsimus, eesti ja vene keeleprogrammid vastavalt vene ja eesti õppekeelega koolides tuleks sarnastada. Kolmandaks poliitiline küsimus. Tuleb lõpetada rassiline teatud rassiline, teatud rassism kolmandate keelte suhtes. Loomulikult loodame ka täna, et Eesti haridustunnetades oma sajandivahetusi traditsioone ei lähe kergemeelselt kaasa kõikide viimasel NLKP Keskkomitee pleenumil formuleeritud seisukohtadega. Oma viimases märgukirjas pöördus kultuurinõukogu ülemnõukogu poole ettepanekuga tühistada 28. jaanuari otsus kodanike algatusel korraldavate koosolekute miitingutel tänavarongkäikude, demonstratsioonide ja muude ürituste kohta kui mittetoimiv ning uutmise, vaimu ja sotsialismiajalooliste huvidega põhimõtteliselt vastuoluline seadusandlik akt. Meeleavalduste administratiivne ärakeelamine pole kunagi ega üheski ühiskonnas andnud soovitud tulemusi üksnes loonud pinnase ühiskonna deformatsioonideks ning väärarenguid üheaegselt Eesti NSV konstitutsiooni kriitilise analüüsiga mis tuleneb kaasaegse Eesti ühiskonna demokraatlikumaks ning leninliku rahvuspoliitikale rajatavast korras peedi vajalikus vajalikuks konkreetsete juriidiliste aktide koostamist kogu seadusandlusele. Märgukirja paluti tutvustada kõikidele saadikutele. Vabariigi kultuuripildi detsentraliseerimise põhimõtteid fikseerinud Tartu harta on väljatöötamisele. Eesti Raadio otsustas edaspidi lubada reedeseid kultuurinõukogu saateid eetrisse üksnes üle lindi. Lõpetuseks Eestimaa aeg läheb. Olen veendunud, et tänast pleenumi iseloomustab väidete argumenteeritud ning tasakaalukus. Muidugi argumentide aluseks saavad olla ainult faktid ja tõepärane statistika. NLKP keskkomitee viimasel pleenumil rõhutati kogu Statistika kompleksi radikaalse reorganiseerimise vajadust ja tänaseks avalikustatud uutes andmekogumikes on tunda juba tõepoolest uut lähenemisnurka. Seetõttu võib prognoosida, et argumentide elujõulises on täna faktide suurema tõesuse ja kättesaadavuse tõttu ka oluliselt suurenenud. Kuid ratsionaalsete argumentide kõrval, mida tõestavad Arv teoreem või analoogia eksisteerivad veel nõndanimetatud emotsionaalsed argumendid, näiteks rahvustunne, rahvusteadvus, mille kasutamist üldiselt tänase päevani ei peeta eriti tõsiseks. Tõepoolest, senise praktika järgi tunnustatakse Nõukogude liidus rahvusi ka liiduvabariikides ainult etniliste kultuuriliste ja sotsiaalpsühholoogiliste ühtsustena mitte mingil juhul aga poliitilise subjektina valitsev ideoloogia propageerib üsna sageli rahvuseta ühtset nõukogude rahvast, surudes sellega maha rahvusteadvust ning paramatut. Paratamatult võimenduvad taolises kontekstis teatud üldnõukoguliku natsionalismi ilmingud. Loodan, et täna algava pleenum, vaidlused ja argumendid demonstreerivad siiski ka rahvusküsimuses uutmoodi mõtlemist teisisõnu leninliku rahvuspoliitika ideaale, mis tunnistavad lokk lõppkokkuvõttes rahvuse suveräänsust tema territooriumile tema õigust olla oma maa, majanduse, kultuuri ja teadvuse peremees. See tähendab olla poliitiline, majanduslik, kultuuriline ja ideoloogiline subjekt. Nagu näitab veenvalt nõukogude aastakümnete praktika, ei suuda väikesed kultuurid vastu panna teiste kultuuride, mentaliteedi, mõtteviisi või traditsioonide vahalavele voha vale impordile. Nad on sellelt liigalt haprad. Kahe tööpäeva üheks väljundiks on läkituse üleliidulisele parteikonverentsile mille keskseks teemaks on meie ühiskonna saatus, meie ühiskonna edasine demokratiseerimine. Viimane aga viitab isejuhtimisele isetegemisele, iseregulatsioonile. Tõestage selle võimalikkust oma ideede ja tegudega juba täna. Eestimaa aeg ju läheb. Suur tänu Ignar trükile kultuurinõukogu senist tööd tutvustava ülevaate eest. Suur tänu Indrek toomele avameelse kõneluse eest meiega. Ma arvan, et kui me jääksime nõusse seltsimees, toome heatahtliku ehk liiga heatahtliku hinnanguga meie praeguse kultuuri ja kunstitasemele, siis võiks kohe hääletada selle pleenumi lõpetamise poolt ja laiali minna. Me oleme selles mõttes nende suhtes natukene siiski kriitilisemad ja selleks oleme kogunenud, et arutada Eesti NSV loominguliste liitude osa Nõukogude Liidu kommunistliku partei 27. kongressi otsuste täitmisel ja ettevalmistamisel 19.-ks üle Liiduliseks Partei konverentsiks. Mulle tundub, et mitte ainult abstraktseks ettevalmistumiseks 19.-ks üle Liiduliseks Partei konverentsiks vaid et sellele konverentsile ka omapoolset suunda anda, mingit materjali anda, ainet anda, ettepanekuid teha, selleks oleme kokku tulnud ja mida rohkem mida täpsemalt me arutame siin neid. Meie probleeme on selge, et me ei asu mitte väljaspool nõukogude liitu, vaid kuulume temasse, aga aga mida täpsemalt me arutama ja lahendama oma probleeme, seda kõnekamalt me räägime kaasa kõigis neis teistes. Me oleme aastakümneid arutanud küll Vietnami, küll Korea rahva probleeme, avaldanud poolehoidu ühele neist ja hukka mõistnud teist poolt ja nii edasi ja nii edasi. Aeg on arutada neid probleeme, mis meile on väga olulised. Kõne oli niivõrd virgutav, et ma ärkasin ja pean vabandama Kirjanike Liidu ees. Pean ütlema. Teretulnuks. Ja tõepoolest ka, kuigi meie üldine arutluste suund on teada, on niisugune palve, et sõnasoovijad võimaluse korral märgiksid oma lühikese avalduse juurde väga lühidalt, kuhu poole nad kavatsevad kalduda, noh, mis teemad täpsemalt käsi. Mitte mingisuguseks diskrimineerimisega väljajätmiseks, aga pange tähele, et ma olen ikkagi Teatriliidust ja, ja mul on nagu režissööri kalduvused, ma tahaks päeva võimalikult huvitavalt. Kontrastsed koostad. Sõna on Arno Köörna Eesti NSV Teaduste Akadeemia asepresidendile. Lugupeetavad pleenumist osavõtjad minu lugupidamine loominguliste liitude vastu tõusis veelgi, kui te otsustasite oma koosoleku korraldada tänasel päeval. Sest sest see annab esinejatele suurema vabaduse. Näiteks ma võiksin alustada teatega selle kohta, et eile Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidium võttis vastu seaduse Eesti NSV üleviimise kohta täielikule isemajandamisele. Tegelikult te muidugi teate, et ülemnõukogu presiidium võttis tõepoolest vastu seaduse, kuid selle kohta et üle viia järjekordselt üks ministeeriumi, nimelt ehitusmaterjalide tööstuse ministeerium Liidulis vabariiklikust alluvusest liidulisse alluvusse. Kuivõrd majanduselu maarjamaal toimub tihedas kontekstis majandusreformiga Nõukogude liidus, siis lubage mul kõigepealt mõni sõna öelda selle reformi iseloomustuseks. Reform teatavasti oli progressiivsete ja konservatiivsete majandusteoreetikute omavaheline kompromiss ja see avaldub nii praktilistes lahendatud lahendustes kui ka teoreetilisteks. Näiteks sisalduvad reformis ühelt poolt arglikud viited sellele, et tuleks üle minna turumajandusele. Aga teiselt poolt on sees küll küllaltki häbelikult siiski direktiivne planeerimine nii-öelda riiklike tellimuste kaudu reformi praktilise elluviimise käigus. Niisugune vastandlik iseloom avaldub eriti kujukalt ja seda eriti praeguses üleminekustaadiumis. Ühelt poolt me võime märgata seda, et on seatud eesmärk ellu viia riikliku ettevõtte seadus mis annab võimaluse ettevõttel endale planeerida. Aga mujal kehtib ka nõue, et tuleb ellu viia ja täita täpselt viisaastaku plaan, mis on kinnitatud aastani 1990, kaasa arvatud. See tähendab, tuleb saavutada vastandlikke huve ja see sünnitab majanduselus praktiliselt konflikte. Mõnes mõttes meenutab see jalgpallimängu, kui väljakul on korraga kaks palli. Teiselt poolt võib märgata seda, et tulevat reformi ellu viia telemeelde 1965. aasta kogemused. No kõigepealt olgu öeldud, et reformi elluviimine on usaldatud bürokraatiale keda reform ennast õõnestab, järelikult siis bürokraatia peab ise saagima seda oksa, millel ta istub. Võib arvata, et ta seda küllaltki entusiastlikult eide. Teiselt poolt peame arvestama seda, et reformi ellu viia. Andeks on ka majandusjuhid kelle genofond kujunes stalinliku kaadrivalikuprintsiipide järgi. See tähendab, kui tähtis oli konformistlik mõtlemine ja tegutsemine. Ja selles mõttes. Mulle tundub, et kaupade defitsiidi-le, mis on iseloomulik meie majandusele lisandub mõistuse defitsiit mis on arvatavasti raskemini ületatav. See. Ilmneb, et juba hakkab hargnema mitmesuguste sele seletuste instruktsioonide. Dokumentatsioon ja tulv, mis püüab Mantusse juhtidele selgitada, kuidas ühte või teist riikliku ettevõtte seadusesätet tuleb arvestada, kuidas tuleb kasumit jaotada. Kuidas tuleb fonde moodustada, missugused normatiivid selleks on ja nii edasi ja nii edasi. Niisiis. Praegu on küsimus selles kuhu poole ja kuidas areneb reform edasi või areneb ta tagasi. Ja siin mitte. Väike roll on ka, on ka majandusteooriad, mis kahjuks ei ole veel lõplikult valmis vastama küsimusele. Mida siis eelistada, kas dogmaatilist dogmaatilised, sotsialismiteooria puhtust või siis sotsiaalmajanduslikku efektiivsust? Selle reformi niisuguse arengu loogika taustal kulgebki meie majanduselu, majandusteadlased, meie vabariigis töötavad võiks öelda kahes põhisuunas. Esiteks on selleks vabariigi isemajandamine või teiste sõnadega eksperimendi teoreetiliste ja praktiliste aluste väljatöötamine, selleks et niisugusele isemajandamisele üle minna. Ja teiseks samaaegselt. Seotuna ja sünkro sünkroonituna sellega sünkroonselt, sellega on vajalik läbi töötada hästi hoolikalt. Meie vabariigi teaduslik-tehnilise ja sotsiaalmajandusliku arengu pikaajaline prognoos. Selles suhtes ühte teist on juba tehtud. Nimelt on koostatud esialgselt sotsiaalmajandusliku ja teaduslik-tehnilise arengukompleksprogramm, mis kujutab endast pikkaajalist prognoosi aastani 2010. Kuid peab ütlema, et see kompleksprogrammid endid praegu ei rahulda. Et seda on vaja süvendatult läbi töötada ja nimelt niiskustes põhisuundadesse. Esiteks tuleb ette näha radikaalsemalt struktuurinihked meie vabariigi majanduses mis eeldavad esiteks struktuurinihkeid tööstuses endas. See tähendab, et toimuksid nihked teadusmahuka toodangu kasuks, sest paraku on meil ikkagi nii, et me toodame näiteks lukkusid kogu nõukogude liidule miljonite viisi, aga samal ajal kromatograafilist aparatuuri. Me peame juurutama ei oska Harolaas või siis lasereid Moskvas Minskis. Võimalusi siin on küllalt olemas ja selles suunas struktuurinihked on vajalikud. Teiseks me peame püüdma hakata koordineerima või veelgi parem suunama ja sundida enda kasuks töötama meie masina ja metallitööstust mis praegu on liidulises alluvuses. Kuid arvatavasti, kui me seame eesmärgiks oma vabariigi rahvamajanduse tehnilise rekonstrueerimisel siis praegu, kui me sõltume ainuüksi sisseveetava tehnikast ja tehnoloogiast. Me peaksime ikkagi selle potentsiaal, mis annab ühe kolmandiku meie vabariigi tööstustoodangust, me peaksime selle potentsiaali suunama oma vabariigi tehniliseks ümberkorraldamiseks ja seda aktiivselt kasutama. Edasi. Järgmine moment struktuuri nihetas peaks eeldama seda, et on oluliselt forsseeritult vaja arendada Meil teaduspotentsiaali, haridus ja tervishoidu. Juba selles kompleksis, programmis selle projektis on meil ette nähtud, et kui näiteks mitte tootmissfäärile niinimetatud, mitte tootmissfääris 20 aasta jooksul kapitaalmahutused peaksid suurenema 1,75 korda sealhulgas kapitaalmahutused teadusele ja haridusele 2,4 korda, tervishoiule neli korda. Edasi. Järgmine struktuuri nihe peaks eeldama seda Sest spetsialistide arvestuste kohaselt selle tehniline mahajäämus arenenud riikidest moodustab kuskil viis kuni 20 aastat. Aga tunnusmärgid on ikkagi küllaltki ilmsed. Et tulevikuühiskonnas infosfäär etendab äärmiselt olulist osa ja läänes juba mõnda aega räägitakse infoühiskonnast. Edasi meie vabariigi majandus- ja sotsiaalelu arengu üheks probleemiks perspektiivseks, mis peab protsentis kontseptsioonis aastast leidma, on ilmselt see, et tuleb igati kaasa aidata innovatsioonipotentsiaali arendamisele ja laiendamisele ja selles mõttes kõik see, mida me teeme koos teiega, eriti teie aktiivsel kaasabil, selleks et luua ideoloogiliselt poliitiliselt sotsiaalselt majanduslikult kõige soodsam atmosfäär loovtööks innovatsioonile sekstegevuseks. See on hästi teretulnud, sest just sellel sellest suurel määral sõltub meie tulevik. Ja edasi üheks oluliseks punktiks selles sotsiaalmajanduslikus kontseptsioonis on ökoloogilise kriisi ületamine mitmetes valdkondades. Akadeemia on Selles suhtes tegutsenud ja järjest tõusujoones. Teile on teada meie otsused fosforiitide kohta. Üleeile võttis Akadeemia üldkogu vastu otsuse põlevkivielektrijaamade kohta. Kuivõrd see avaldatud ei ole, siis ma peaksin vajalikuks teile selle siin otse ette lugeda. Nimelt üldkogu otsuses on öeldud, et esiteks lugeda balti soojuselektrijaama rekonstrueerimise projekt tehniliselt ökoloogiliselt vastu võtmatuks pidada vajalikuks balti soojuselektrijaama rekonstrueerimisele ette näha sellised tehnilised lahendused, mis vastaks kaasa nõuetele ning otsustavalt vähendaks keskkonna saastamist. Ja teiseks pidada otstarbekaks täiustada energia tootmise kasutamise juhtimist Eesti NSV-s, pannes sellega elektrienergia osas loodavale Eesti NSV riiklikule kütuse- ja energeetikakomiteele. Lõpuks, missugused on meie päevaülesanded teie kaasabil, tahaks loota sellele, et meie igati aitaksime kaasa sellele, et majandusreformi edasi arendada edasi arendada eeskätt reformi põhimõtet. Tähendab praegune reform on poolik ja sellepärast tuleb välja pakkuda perspektiivseid, suundi, perspektiivseid, suundi, mis viiksid meid majanduslikult palju efektiivsematele lahendustele, see tähendab tagasisidemehhanismi majanduses tuleb paremini ära kasutada mis avaldub turumehhanismi kaudu. Nii kaua, kui meie ei lähe radikaalselt sellel teel edasi ei saa meie loota sellele, et meie majanduselu hakkab paranema, oluliselt paranema, et saaksime suurendada rahvatulu materiaalset tootmist, selle efektiivsust. Ilma, et me saaksime, et me saaksime suurendada. Tahab tõsta elukvaliteeti. Tähendab, siin me peame julgelt toetama teoreetilisi mõtteavaldusi uute ideede genereerimise, aga me peame ka edasi minema juba nendes suundades, mis meie majandusteadlaste poolt on välja töötatud ja mida majandusteadlased, kes pooldavad selliseid energilise maid, lahendusi hästi argumenteeritult välja pakuvad. Teiseks on minu arvates vaja tegutseda meil selles suhtes, et vabastada meie majandus ja administratsiooni ettevõtete administratsiooni töökollektiivides, rääkimata vabastada reeglementatsioonide ämblikuvõrgust, purustada see selleks, et peamine tootlik jõude inimene leiaks tõepoolest oma energiale oma loomevõimele, leiaks tegevus võimaluse vabavabaduse sest ainult nii me saame suurendada oma majanduslikku jõudu. Ainult nii me saame edasi minna. Ja kolmandaks, nähtavasti me saame ühiselt teha palju selleks, et vabastada meie ühiskond ja selle juhtimine sügavast skleroosist raviks, ravida ta sellest raskest haigusest terveks tänadi. On saabunud mõned küsimused noh, nad on adresseeritud nagu nagu istungi juhatajale või või siis siis presiidiumile või presiidiumi meil õieti ei ole. Juhataja, nagu juba öeldud, vahetub on mõningaid selliseid küsimusi, millele meie siin ei mina ei keegi teine meist, kes minu asemel Aaduks leenumit juhatama ei ole võimeline vastama. Ja kui ma need küsimused siin ette loeksin, suunaksime teie poole, nad on sealtpoolt tulnud ka, keegi sealt ei ole võimeline neile vastama. Soovitaksin Nende küsimuste autoritel need küsimused, sest et mõlemal puhul on tegemist mitte ainult balle küsimusega, vaid vaid neis mõlemas peituvad olulised probleemid need oma sõnavõttudes paigutada. Ja niikuinii meil ülestõstetud küsimused ja probleemid peavad saama oma oma väljundi, peavad saama oma vastuse ja hiljem ka mingi lahenduse. Sõna on Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikud Endel Lippmaal. Lugupeetud kolleegid. Mul on väga hea meel, et kutsusite mu siia, et ma saaksin öelda paar sõna meid kõiki puudutavate oluliste probleemide kohta ja arvestades oma tööd ja oma teadmisi. Mina tahaksin põhiliselt rääkida tööstuspoliitika majanduse ja ökoloogia omavahelistest sidemetest kultuuriga. Muidugi, see ei ole päriselt minu eriala, eriala on mul hoopis teistsugune, aga ka päris erialalise tegevusega võib saada teadmisi, mis on meie päevaprobleemide lahendamisel väga kasulikud. Ma käisin just ülijuhtivuse alasel konverentsil Šveitsis interlaakeanist, kus ma võisin näha, kuidas tugev majandus ja täiesti infoküllus, kus tõesti kõik teavad, mis Šveitsis toimub. Ma mõtlen, Šveitsi kodanikud on loonud olukorra, kus vaatamata sellele, et kohalikust suitsu tüdžist ei saa isegi sakslane aru rääkimata prantslasest Nad, elavad seal kõik sõbralikult koos ja ei ole mingit lagunemise tendentsi, aga vastuolusid kuskil näha nende rahvusgruppide vahel, vaatamata sellele, et nii itaallased kui prantslased, kui sakslased on läbi teinud väga fanaatilised natsionalismi perioode, mis ei ole mitte ära suutnud lõhkuda Šveitsi ja elavad väga jõukalt. Nii, nii et ma arvan, et laitmatu majandus ja laitmatu informatsioon on väga olulised Nende probleemide lahendamisel, millest eelkõnelejad rääkisid. Mida see tähendab meie oludes, ma arvan, et esmajoones tähendab see seda, et me peame vältima raskeid vigu, mida üleliidulised ametkonnad meile katsuvad teinekord peale suruda majanduse alal. Asi on ju lõppude lõpuks selles, et Meil ei ole vaba tööjõudu. Ja selle tõttu me peame laienema rohkem kvaliteedi kaudu aga mitte eksadensiivselt. Ja me peame vältima neid vigu, mis ekstensiivse arengut peale suruvad. Ministeeriumid tahaksid meil teha? On toimunud üks huvitav muutus aegade jooksul ministeeriumitega Nõukogude liidus. Algselt olid nad tõepoolest ministeeriumid, mis juhtisid lähtudes riiklikest huvidest rahvamajanduse arendamist riigis. Nüüd aga nad on paljunenud, neid on saanud üle 100 ja nad on kõnenud äärmiselt sarnasteks niisuguste multinatsionaalsete firmadega nagu näiteks shell või asja ai või mõni teine selline hästi tuntud firma, millel on omad huvid. Ja nii tekibki selline olukord, et on olemas riiklikud huvid. On olemas regionaalset huvid, on olemas ametkondlikud huvid, nende firmade huvid. On olemas piirkondlikud huvid, isiklikud huvid ja nii edasi. Ma arvan, et meie ülesandeks ja nõukogude võimu ülesandeks on neid huvisid omavahel kooskõlastada ja koordineerida, nii et lõppkokkuvõttes oleks riiklike huvide mõttes niisugune optimaalne olukord tagatud, sest praegu on ministeeriumite eks nimetatavate firmade võim kujunenud väga-väga suureks ja nad tõesti lähtuvad ainult oma huvidest ja seda probleemi, kuidas need ministeeriumit firmade, ametkondade huvid Kontakteeruvad meie konkreetsete huvidega vabariigis see olekski siis minu ettekande teemaks ja ma ei taha rääkida liigselt väikestest asjadest, ma tahan rääkida nendest, mis tõesti maksavad miljardeid. Tähendab ligi miljard rubla maksvast fosforiiditööst, sest selle plaanidest ja energeetika edasiarendamise plaanidest, mis on umbes samas suurusjärgus oma maksumused väiksematest asjadest kindlasti mitte. Ja mitte mingil juhul näiteks ringrajast. Nüüd mida. Miks nad on meile nii olulised, vaadake nad oluliselt suurendavad vabariigi kulusid sedasama võlga, millest seltsimees Gorbatšov on rääkinud ja mitte ainult tema, seltsimees samuti. Ja nad töötaksid ka edasi kahjumiga. Kui vaadata Maardu tehase edasiarendamiskavasid, siis seal on planeeritud alla omahinnamüügis hinnaga toota nii hästi superfosfaate kui ka fosforiidijahu aina suurenevas tempos sajandi lõpuni ja veel edasigi. Täpselt samuti on elektriga. Me müüme Lätis, me müüme umbes poole elektrist välja 60 protsenti Lätisse 60 40 protsenti Pihkva oblastile, kusjuures Lätis müüdav on õige pisut üle balti jaama oma hinna ja Pihkva Scossellergole müüdav on alla omahinna. Järelikult Need tehased iialgi ei kujuneks tasuvaks. Kusjuures väljamüügi hind on rohkem kui kaks korda madalam vabariigi siserealisatsiooni linnast. Nii et me sellega finantseerime oma naabreid. Nüüd. Võtame siis selle asja konkreetsele vaatlusele. Räägime fosforiidist, esiteks esimene punkt on teda vaja? Vastus on. Ei, jaja, fosforit arvatavasti on juurde vaja nii hästi põllumajandusele kui ka keemiatööstus selle sajandivahetuseks ütleme aastaks 2000 2005 tavaliselt planeeritakse, kuid töötas üks 10. juulil möödunud aastal kos plaani nõukogude liidu plaanikomitee poolt kokku kutsutud komisjon oli määrusega number 112, mis uuris, mis maksaks vajaliku täiendava miljoni tonni P2O5 saamine kahel võimalikul viisil. Kas sibiinil Jakovdoris toodetava tooraine parema kasutamise ja kadude vähendamise teel või uute kaevanduste rajamise teel, uued kaevandused siis domineerivalt Eesti NSVs. Osutus, et kadude vähendamine maksaks kadude vähendamise teel, läheks asi maksma 560 miljonit rubla aga uute kaevanduste loomise teel 1,3 miljardit rubla kaks ja pool korda rohkem. Ometi ametkondlikud on kasulikum teha uusi kaevandusi. Sestet parema töö eest ei tule mitte ligilähedaseltki selliseid preemiaid ja edutamisi, mis uute gigantide elluviimine, rakendamine, juurutamine annab. Meil on vananenud Extensiivsele mõtteviisile tuginev majandussüsteem, see on see kurja juur antud küsimuses. Nii palju siis fosfori vajadus vajaduse kohta. Nii. On veel teisigi samasuguseid naljakaid asjaolusid, mida on ka siinkohal kohe mõtet mainida. Meil on olnud küllalt palju vaidlust sel teemal, kas Balti elektrijaamas on ikka tegemist rektonstrueerimise või laialdusega dokumentide järgi laiendusega ja lubamatult vähe on räägitud alusdokumentidest, millele lõpuks kogu see tegevus tugineb. Ei maksa unustada, et möödunud aastal see oli suvel, ma vaatan, kas mul on siin kuskil üles märgitud, see oli seltsimees vuraanini allkirjaga Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu kooperatiiv. Komisjoni protokolli alusel sai nii hästi elektrienergeetika ja elektrifitseerimise tööstuse minister noomida kui ka meie vabariik selle eest, et punkt üks. Me ei kasuta küllaldaselt põlevkivienergeetikas, punkt kaks, me ei ole piisavalt laiendanud energeetikat ja mis kõige hullem, punkt kolm, oleme üle läinud tippkoormuse režiimi mis võimaldab maksimaalselt kasutada genereerivaid võimsusi kunsti, selle paberialuseks võtta, siis muidugi muutuvad võrdlemisi problemaatiliseks need lubadused kangesti piirata põlevkivi kasutamist ja seda, et jaama laiendus Narvas ei tähenda tegelikult mitte uut võimsust. Nii, nüüd aga fosforiidi juurde tagasi, see oli niisuguseks illustratsiooniks. Meile laekus möödunud aasta kevadel plaan kogu selle tööstuse arendamiseks aastani 2000. Selle lükkas Ministrite nõukogu esitatud kujul tagasi seltsimees männiku allkirjaga, tol korral. Aga selle peale laekus kohe ministeeriumi protest ja intensiivne kirjavahetus meie vabariigi ja Liidu valitsuse juhtorganite vahel mille tulemuseks siis seltsimees Rostovi allkirjaga dokument testi 14 novembril määrus number 1284 mis lükkas siis asja otsustamise edasi pärast täiendavaid uurimistöid 89. aasta lõppu, seega siis midagi ei ole edasi lükatud sajandi vahetuseni on edasi lükatud asjade otsustamine 89. aasta lõpuni. See on teada, aga ma lihtsalt rõhutan teda veel üks kord, et oleks vähemasti see asi päriselt selge. On nüüd ettenähtud täiendavat uurimistööd, selleks selleks esitas väetisetööstuse ministeerium oma taotluse uurimistöödele mis on täielikult ka vastu võetud praegu meie vabariigi poolt viiendal märtsil vastava protokolliga. See näeb ette kõiki neid uurimistöid. Ja Ma puudutaksin siin mõningaid olulisi punkte. Uurimistööd iseenesest ei ole ju halvad asjad rohkem teada, on mõistlik. Mõistlik on ka see, et sellesama protokolliga on tagasi lükatud katsekaevanduse vabandust, mitte katsekaevanduse katsejaoskonna tegemine Toolsesse. Mida ma aga ei pea mõistlikuks, on üks juurde tulnud punkt, mis otseselt mainib lääne Kabalat kui võimalikku tulevikku kaevandusvälja ja teist punkti, mis peab võimalikuks juhul, kui uurimistööd seda õigustavad, teha katsejaoskond, Lääne Kabalasse. Need on minu arvates väga halvad punktid ja nad on minu arvates ka silmakirjalikud punktid sest vaadake mitte midagi ei aita, kui me ikkagi tõmbame veekihid ligi 100 100 meetri ja rohkem sügavusel kuivaks, et kaevata oleks võimalik kaevurite poolt, kes pole ju tuukreid, siis paratamatult tekib depressioonilehter ja mitte mingisugune uurimistöö. Ei väldi seda, et kui me teeme kõik kaevanduskäigud valmis, siis on meil ikkagi v disid ühenduses ja depressioonilehter tekib tõepoolest selle tõttu. Mulle tundub see uurimistöö natuke silmakirjanikuna. Kui ma kasutaks sama võrdlust, mis ma tõin tartus Siliat ökoloogia konverentsil. See oleks nagu täiendus Veneetsia kaupmehele ja Seksperile mis näeks ette meditsiinilist uurimistööd, kuidas pärast naela liha välja lõikamist rinnast säilitada rinnakorvipind vereringe ja muud eluavaldused. Ja lugeda seda uurimistööd primaarseks, mitte sellest operatsioonist loobumist primaarseks. Ma arvan, et meil oleks aeg olla realistid. Ma arvan, et me peame loobuma nendest plaanidest lääne Kabalas kuid võib-olla mitte täielikult fosforiidi võimalikest kaevamisest üldse, on olemas ida kabala, see on asustamata rajoon sood. Kui tõesti on tingimata vaja, siis seal on palju väikesemate kaotustega see kaevamine võimalik. Ma arvan, et uurimistöö tuleks sinna suunata. Ja huvitav küll, et inimene, keda palju on halvustatud ja kes ei ole just kaevamise vastasena kuigi tuntud nimelt seltsimees mustjõgi ütles just needsamad sõnad omavahelises jutus pärast on ajakirjanduskonverentsi valges saalis nüüd mõni aeg tagasi. Nii et isegi üsna veendunud kaevajad olles mõelnud oma eriala peale jah, natuke leiavad, et mis liig see liig, mille tõttu seda enam on minu arvates põhjendamatu toketeerida katsejaoskonnaga, öeldes, et mingitel tingimustel me seda ikkagi teeme, umbes nagu Veneetsia kaupmehes. Sest mida see katse kaevandus endast kujutab? Kui me vaatame tema konkreetset plaani, siis on sinna peale kirjutatud skrütja Nestor. Rosideenia ja katsekaevandus on pisi pisitilluke, aga tema ühendus tallid võtavad enda alla pinna, mis on umbes 10 15 korda suurem. Ja edasi nuhk, kantküla keskel asuv lõhkeaineladu ja nii edasi. Kogu see plaan on esitatud umbes nagu ta oleks kuu peale joonistatud asustamata maale täiesti hoolimata senisest asustusest. Ja ulatub ta teisele poole Rakvere sellesama katsejaoskonnajääkide hoidla un varudis, mis on teispool Rakvere linna, nii et on hästi suur, see ei ole mingisugune väike katsejaoskond, et teeme ühe väikse augu ja vaatame, mis saab. See on tõelise täis metraažilise mängu algus, mille tõttu koketeerimine sellega on minu arvates lubamatu. Mida oleks vaja üheselt loobuda sellest, sest vaadake, asjal on ju sotsiaalsed tulemused. Kui ta kellegile tema maja kõrvale vaiad maasse lüüakse, ehkki uurimistööks siis ta hakkab juba sellest majast loobuma. Ma ei jõudnud täna hommikul konkreetselt küsida, mis oli selle inimese perekonnanimi, kes just täpselt seda praegu planeerib, vaiad löödi maja maja ligidale, ta nüüd otsustas oma majapidamise ära müüa ja Lõuna-Eestisse kolida. Ma ütleksin, et ei saa teha kergel käel uurimistöid niisugusel viisil, mis loovad pessimismi kohalikus elanikkonnas, siis. Nii et ei ole need augud nii süütud, ühtegi, mida me näeme ette. Selles mõttes on väga oluline uus arenguetapp Rakvere rajooni ja Paide rajooni rahvasaadikute nõukogu aktsioonid, kes võtsid tõesti oma saatuse oma kätte ja otsustasid, et ilma nende loata ei mingeid auke. Ilma jah, täpselt. Veel enamgi, ilma neid korralikult informeerimata, ilma nende poolt loodud Pandivere veekaitseala austamata, noh tähendab nii nagu kaitsealal töötava tuleb. Ühesõnaga ilma praegu vett, jooksvaid auke, tamponeerimata ja nii edasi tööd edasi ei toimu, see on õige suhtumine. Tõepoolest ei saa lasta Multi Vabariiklikel ministeeriumitel võimud, seda on vaja harmoonilist koostööd nende firmadega kohalikul nõukogude võimul ja ma arvan, et Rakvere ja Paide rajooni algatus on väga edumeelne ja õige tegu. Vastav kiri esimehel allkirjaga on ka laekunud Ministrite nõukogusse ja mitte ainult Ministrite nõukogusse. Nüüd siis natuke sellest balti jaama laieldusest, sellel on ka oma huvitav ajalugu, millest on alati kasulik informeerida selles samas seltsimees Voronina allkirjaga dokumendis mainiti eriti negatiivse asjaoluna, et on kogunenud mäed kaheksast miljonist tonnist peenpõlevkivist, millega ei ole midagi teha. Need mäed, vähe sellest, et neid on ju ikkagi toodetud ja maksnud raha kipuvad veel peale kõige muu ise põlema minema ja lähevadki, aga paraku ei põle nad kõik ära, ikkagi on arvel ja miljonid tonnid. Näiteks tänavu aasta algul oli Eesti NSV-s niimodi ladustatud 6,7 miljonit tonni peenpõlevkivi. Siit ka siis vajadus rohkem põletada. Meil on praegu täiesti maha võtmata, kolmas jaam viis korda 500 megavatti, see on kaks ja pool gigavatti, mis on suurem nii Eesti kui Balti jaamast. Praegu tas palju ei räägita, aga tema ehitamise plaan on endiselt jõus. Ta on lihtsalt noh, kuidas nüüd öelda, ta ei ole praegu aktiivses seisus, ütleme, et see viirus on latentne hetkel. Nüüd aga balti jaama laiendus, see on meil ettenähtud, tema suurus on ajakirjanduses ajakirjanduses hästi ära toodud neli energiaplokki 210 megavatti, et anda mingit ettekujutust, mis on 210 megavatti ning suured numbreid. Kirjandus inimestele ja kunstnikel on natuke raske ette kujutada. Vat on peaaegu identne Voltampriga ainult koos sinus, FIE on üks asi, millesse ma ei hakka praegu laskuma. Nüüd eeldame, et nad on sarm, et nad on peaaegu võrdsed. Sel juhul on ühe energiaploki võimsus täpselt võrdne uue fosforiiditööstuse jaoks väetisetööstuse ministeeriumi poolt palutud trafoalajaamade koguvõimsusega Rakveres Toolses ja Eesti fosforiidi. Nii et üks plokk suudaks ta siis ära toita. Aga ega neid palju juurde ei tulegi, sest vanu jaamu jaam, vanu plokke tuleb kinni panna, juurde tuleb ainult poolteise ploki jagu võimsust. Nii kusjuures ma rõhutan, juurde tulevad plokid ei ole vajalikud mitte Narva kütteks. Narva kütteks jääb paar vana katelt, mis selle tõttu jäetakse konserveerimata. Et Narva linna ei või jätta kütteta, aga uusi selleks ei kasutata ega ei olegi ette nähtud kasutama. Nii nüüd, millest siis need põhilised probleemid? See ei ole mitte ainult see, et ta on vabariigi majandusele kahjulik. Et ta toob täiendava migratsiooni, milleks on vaja mingi 125000 ruutmeetrit elamispinda ja nii edasi. Tema võib-olla halvim külg on see, et ta säilitab lubamatu saasteolukorra, kusjuures seltsimees osmani poolt ära toodud andmed ajalehtedes olid väga soovitavad, ma kohe seletan, miks. Ma olen kuule, et need avaldati, sest nüüd on neid võimalik kritiseerida, nad olid ju ametlik vastus. Kui me võtame Nõukogude liidus kehtivad reeglid, mis näevad ette gaasiliste saastate puhul saastekoormuse summeerimist. No sest tõesti, see on arusaadav, miks tuleb summeerida, on täiesti ükskõik, kas näiteks inimene saab mürgituse ainult tša niidist, ainult Sublimaadist või pooleks, nii ühte kui teist. Ja selle tõttu on loomulik, et on ette nähtud korded SO2 ja Enno yksi. Enno yks sellepärast, et see on NO ja NO2 segu tegelikult õhus. Saaste tuleb summeerida ja tuleb liita kohalik foon. Kui me seda teeme ja kasutades seltsimees osmani poolt toodud andmeid mis on ametliku teate, siis saame me poolteist korda, on piirnorm ületatud ka kõige optimistlikumad juhul, kui uus jaam töötab ideaalselt, mida senised jaamad paraku ei tee. Täpselt sama on olukord tolmuga. Siin toimus hiljuti sama ministeeriumi ekspertiis, mis näitas, et projekti järgi ulatub tolmusisaldus kuni 0,28 milligrammi kuupmeetrile aga norm on 0,3 ja sinna lisandub Eesti Elektrijaama saaste. Järelikult on jällegi saaste ületatud Narvas ja Narva ümbruses. Nii veel hullem on see, et puudub täielik tööstuslik remont, tähendab seal Salotskoi remont vene keeles, tähendab, mida seda, mida see tähendab, tähendab ta seda. Praegu pidid töölised väga suure osa remondist tegema äärmiselt tolmustest tingimustes. Katla sees, tööstusliku remondi puhul tõstetakse teatud plokid, sealt välja, puhastatakse ja siis remonditakse. Praegu on see ette nähtud ainult osaliselt, kusjuures ühe ploki puhul tuleb sadu torusid lõigata pooleks. Kuna kokkuhoiu mõttes on maja nii madal ehitatud, terve plokk välja ei ulatu, siis tõstame algult poole, keevitame katkesta, teise poole pärast keevitame kokku jällegi kaunis kilp plus, ma ütleks selle. Peale selle ei ole selles projektis ette nähtud, ei tolmu lõplikku püüdmist ega SO2 lõplikku püüdmist. Võrreldes Lääne-Euroopa normidega on meil tolmu kümmekond korda rohkem, kui neil on lubatud korstnagaasides SO kahte mingi neli korda ja nii edasi. Oleks aeg ikkagi hakata elama tänapäeva reeglite järgi. Nii nagu teised elavad ja teha ikkagi tänapäevased jaamad. Siit siis see otsus, mis võttis vastu meie akadeemia üldkogu väga hiljuti ja mida akadeemik Köörna teile tutvustas? Ma ei hakka selle tõttu seda teksti enam kordama. Poolest üldkogu, olles asja arutanud, otsustas, see on vastuvõetamatu, see on, see on orienteerumine kaugele minevikule, ta tuleb tagasi lükata ja tuleb projekteerida midagi niisugust, mida tõesti võib ehitada ja kasutada. Nii et ma arvan, et kui me nüüd võtame need asjad kokku, siis tõesti, meil on praegu vaja ainult oma huvidest lähtuvate firmadega mõnevõrra sõdida, sest see sõdimine tähendab ühtlasi üldriiklike huvide sõdimist. Ei ole mingit mõtet lasta ilmaasjata kulutada fosforiidi puhul 1,3 miinus 0,56, see on mingi 0,8 milj. No hea küll, 0,74 täpselt mölls miljardit rubla lihtsalt ametkonna huvides, fosforiidi puhul. Teiseks ei ole mingit mõtet töötada nii, et töölised on sunnitud sisse hingama üpris ohtlikku tolmu, kuhu igasugused juba diktüoneema kilda puhul kuulsaks saanud rasked metallid koonduvad, mille tõttu muidugi, tööliste eluiga ei ole mitte väga pikk. Ja ma arvan, on vaja ikkagi vastutustundes suhtuda töölistesse mitte ainult sõnades vaid tegelikult ja Narva elanikkonnast täpselt samuti ja Kohtla-Järve elanikkonnast täpselt samuti. Nii et meil on vaja. Reguleerida firmade. Ministeeriumite poolt planeeritud tegevust ja veel üks väga oluline asi, mida ei maksa ka unustada. Kui me ei reguleeri nende tegevust ja omaenda põllumajanduse tegevus, siis tekib täiesti uus olukord Balti meres ja Soome lahes. Nimelt meil on praegu fosforikoormus nendes veekogudes just umbes 10 protsenti alla selle kriitilise piiri, kust alates algab üsna mürgiste ja väga ebameeldivate sinivetikate vohamine. Kui see algaks, muutuks kogu meie kalamajandus ja veerežiim nendes veekogudes. Järelikult me ei või lubada selle koormuse olulist kasvamist enam, kui me teeks valmis praegu projekteeritud kujul fosforiiditööstuse sisse, just nii läheks. Ja enam veel, me peame arvestama mitte ainult depressiooni lehtrit Kabalas vaid tuleb arvestada, et kui me laseme sündida põlevkivienergeetika sellisel laienemisel, nagu praegu on ette nähtud siis me peame tegema aga kuremäe kaevanduse, kus depressioonilehter tuleb 70 meetri sügavune mis ei ole väga palju erinev 100-st 110-st meetrist. Sellest me ei ole seni rääkinudki, aga sellest on ka vaja rääkida. Sest et ministeerium seni ökoloogilist noh, kahjustusi, mis on tehtud, üldse oma kanda mingil kombel võtnud ei ole, ma räägin energeetika elektrifitseerimine ministeeriumist, nii et siis ma püstitaks positiivse programmina kuiva ja on võimalik energeetikat laiendada, juhul kui teha tänapäevane gaasipuhastus SO2-le ja tolmune. Kui vaja, on võimalike fosforiite toota puid ida Kabalas. Antud hetkel tuleb ministeeriumite egoistliketel liialduste vastu võidelda nii hästi puht teaduslik-tehnilisel tasemel informeerituse tasemel, aga ka üldise teadlikkuse tasemel avaliku arvamuse tasemel ei saa lubada. Infomonopoli on vaja, et me kõike teaksime. Ja on vaja realistlikke samme. Noh, vabariigi majanduselu parandamiseks üldse. Me ei pea arvestama mitte ainult isemajandamist, vaid ka erimajandustsoone, mille nõupidamine meil samuti toimus hiljuti Tallinnas umbes kuu aega tagasi. Kõik need võimalused on olemas ja võivad pakkuda olulisi eeliseid, sest et tõesti praegu on meil väga vähe öelda oma territooriumil oleva tööstuse kohta, aga see viib ainult administratiivsete liialdusteni, kus ministeeriumid kasutavad oma monopoolset seisundit. Tegelikult kõigi kahjuks, välja arvatud ministeerium ise. Siin on vaja kah tõeliste Restroikat ja ma arvan, et oleme optimistid. Praegu on meil õnnestunud mitmed väga olulised eksitused, mis muidu oleks toimunud ära hoida, edasi lükata on võimalik arutada, mõõta, hinnata ja ka minevikus on see õnnestunud. Ei maksa unustada, et eriti kahjulik tahke soojuskandja süsteem siiski ainult hingitseb praegu ja kõigi eelduste kohaselt läheb ka lõplikult hingusele. Kui ta oleks valmis ehitatud, oleks see olnud täiesti võrreldav katastroof. Ütleme täis metraažilise fosforiiditootmisega, aga mul ei ole hetkel aega selle detailidesse minna. Vajaduse korral võin ma teda tutvustada. Tänan. Tänan väga, akadeemik Lippmaad ja arvan, et tema esinemise ajaks oleks võinud need prožektorid kustutada, sest oli märgata, kuidas analüüsiv elegantne mõistus valgustab kõike enda ümber. Kuna on tulnud küsimusi. On kõrgemalseisvate isikute hulgas, nii vähe meist, meie asjast, meiega ühe õhu hingamisest, meie probleemidest, silmsi osasaamisest huvitatud isikuid siis maa küll hilinemisega, aga kriipsutasin alla neid isikuid, kes on tulnud meie pleenumile, et olla ühes ruumis ja silmsi meiega ja meie probleemidega. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee büroo liikmetest on kohal, nagu te juba kuulsite, Indrek Toome. Seltsimees Sillari, seltsimees Pedak. No liikmekandidaatidest ja peaaegu vist ainsana mind nõukogu kõrgemalseisvatest isikutest, seltsimees Soidla. Keskkomitee propagandaosakonna juhataja, seltsimees Villo ja kultuuriosakonna juhataja seltsimees Koldits. Edasi on sõna Eesti NSV riikliku plaanikomitee esimehe asetäitjal seltsimees Urmo, kalal. Lugupeetavad tänasest pleenumist osavõtjad. Kõneldes kultuuriasutuste materiaalsest baasist ja tema arenguperspektiividest on tänapäeval ilmne, et me peame käsitlema kultuuriasutuste mõistet laiemalt rääkima mitte ainult vabariigi Kultuuriministeeriumi valdkonnast vaid ka raadiost, televisioonist, kirjastus tegevusest, haridusest. Oluline lõik meie tänases kultuuripildis kuulub kahtlemata ka ehituskunstile arhitektuurile. Siit aga ka seos kogu ehitustegevusele üldse. Ning nähtavasti kuulub asja juurde ka mõningane pilguheitkultuursele tootmistegevusele. See on tänapäevaselt kvaliteetse toote valmistamiseks on ju teatavasti vaja kõrget tootmiskultuuri vastavat kõrget tootmistehnoloogiat. Kaheks eelmiseks jaga. Käesolevaks viisaastakuks ei olnud sotsiaalkultuurivaldkonnale eraldatud kapitaalmahutused piisavad kõrvaldamaks meie mitte tootmissfääri, eriti aga tema vahetult kultuuriga seotud valdkondade materiaalse baasi mahajäämust. See on kurb fakt, aga 11. viisaastakul võeti vastu otsus, millega peatati teatavasti administratiivühiskondlike kultuuri- ja spordiobjektide ehitamine ja rekonstrueerimine. Seetõttu ei vasta meie vabariigis sotsiaal-kultuurisfääri paljudes harudes materiaalne baas kaasaja nõuetele vaatamata sellele keelule vahepeal teatavasti ehitati mitmesuguste varjunimede all, tõsi enamuses maal. Lisaks kultuuriobjektidele, väikestele klubidele ka spordiobjekte tähendab töö ja leidlik vaim leidsid väljapääsu ka teatud kindlast keelust. Vaat meie praegusest 457-st lubilisest asutusest vajavad tänapäeval tõsist kapitaalremonti. 140 nendest on avariiolukorras 24. Ehitamata on jäänud mitmed vabariikliku tähtsusega objektid, millele järele on terav vajadus. Mõningaid arve, mis illustreerivad olukorda, kus me praegu oleme ja kust me peame startima. 10. 11. ja 12. viisaastakul tal on eraldatud hariduse-kultuuri- ja tervishoiumateriaalse baasi ehitamiseks kapitaalmahutusi kogu vabariigi ehituslikest kapitaalmahutuste eest vastavalt 5,2 protsenti, 4,5 protsenti ja 4,9 protsenti. Nõukogude Liidu kommunistliku partei 27. kongressil võeti suund mitte tootmissfääri ennakarengule. Konkreetse väljenduse on see saanud NLKP keskkomitee, NSV Liidu Ministrite nõukogu 1000 987. aasta määruses abinõudest, tagamaks 12. viisaastaku viisaastaku plaanis ette nähtud sotsiaalkultuurilise sfääri materiaalse baasi arenguülesannete täitmine ja NSV Liidu ministrite nõukogu 10. aprilli määruses sotsiaalkultuurilise sfääri objektide käiku rakendamise ülesannete täpsustamisest aastateks 88 90. Analoogilised vastavad määrused on vastu võetud ka vabariigis ja nende täitmine kulgeb praegu väga tõsise hooga ja tõsise pingega. Meie vabariigi valitsuse poolt on ette nähtud paljude täna teravate probleemide lahendamine või nende probleemide lahenduse alustamine juba 12. viisaastakul. Tuleb öelda, et juba 88. aasta plaanis meil esmakordselt ületas mitte tootmissfääri ehituste üldmaht tema erikaal kogu vabariigi ehitusmahust tootmisväriehituse mahu ja see suund jätkub ka järgmistel aastatel. Käesoleval viisaastakul on meil valminud uus Tallinna raamatutrükikoda, Eesti televisioonistuudiote kompleks, Paide rajooni kultuurimaja, Narva keskraamatukogu TPI arvutuskeskus, kuues õppekorpus on käiku võetud 10 maaklubi, kokku 3300 kohaga Pärnu kino, ajaloomuuseumi filiaali hoonete kompleks, maarjamäel. Käesolev viisakus viisaastakul on veel ettenähtud anda käiku Kreutzwaldi nimelise teadusliku raamatukogu uus hoone. Neli rajooni kultuurimaja Põlvas, Raplas, Rakveres, Elvas ja 13 maa, klubi. Neli kino. Kaks Tallinnas, Tartus ning tapal Tartu laululava ja Tallinna loomaaia elevantide maja. Samuti on ette nähtud alustada Tallinna konservatooriumi uue hoone ehitamist, uue ooperi ja balletiteatrihoone ettevalmistustöid. Tartu uue raamatutrükikojahoonet, Tallinna ja Tartu pioneeride paleed, ehitust, ülikooli humanitaarteaduste kateedrite õppehoonet, jätkub ülikooli botaanikaaia rekonstrueerimine. Lahenduse nukuteatri teravale ruumi olukorrale on pakkunud vahepealse variandina välja Meie partei keskkomitee Sakala tänavapoliitsenise poliitharidusmaja suure saali kasutusele võtmise näol. Poola rahvavabariigi estavaatorite jõududega valmivad ülikooli muuseumihoone vanas raamatukogus toomel Tartu Vanemuise väike maja alustatakse noorsooteatri, Tallinna kunstigalerii, Tallinna nukuteatri etnograafiamuuseumi, Tartu endise Jaani kiriku restaureerimist. Üldse kasvab Wabariigi restaureerijate tööde maht käesoleval viisaastakul 1,6 korda. 13.-ks viisaastakuks näeb vastloodud Eesti NSV ehituskomitee ette restaureerimistööde mahu edasist kasvu ja territoriaalset laienemist. Tuletame hetkeks vaid meelde seda toredat tööd, mida on tehtud Kingissepas, millega on algust tehtud tõsiselt algust tehtud Narvas, Rakveres, Pärnus, lisaks Tallinnale, kus restaureerimistööde osa meie vabariigi restauraatori poolt on seni siiski olnud suhteliselt vähemärgatav ja loodame, et see hea kook, mis on Esto kaatoritele praeguses töös omane, jätkub ta lähematel aastatel. Aga see omakorda tähendab meie arhitektuuri ja kultuurimälestiste säilitamist ja taaskasutuselevõttu nii maal kui ka linnas. Pidevalt kasvab tänapäeval linnade ja rajoonide täitevkomiteede osa sotsiaalkultuuriliste objektide rajamisel meil enam nende eest hoolitsemisel. Ilmselt on jõudnud kätte aeg, kus meie hädasti remonti vajavate kultuuribaaside juures nii nõu kui jõuga kohalikud võimuorganid peavad senisest tunduvalt aktiivsemalt kaasa lööma. Praegu käimasolevas juhtimisstruktuuri muutmises on otstarbekas kohalike täitevkomitee juurde luua sotsiaalkultuuriliste objektide tellijate teenistused. Kindla koha peavad saama kultuuribaaside remondi, mahuta kohalikke remondi- ja ehitusorganisatsioonide plaanides ette nähtud muuta remondimaterjalidega varustamise korda. Neid materjale hakatakse eraldama otse ehitus- ja remondiorganisatsioonidele. Ja oleme veendunud, et olukorra paranemist materjalidega varustamises lubab ka üleminek materiaaltehniliste vahendite erastamisele ja tagastamisele hulgikaubanduse korras. Selleks et tagada meie rahvamajanduse kindel ja harmooniline areng. Tuletan meelde, akadeemik Köörna esinemist on lähtudes rahvamajanduse planeerimise uuest korrast koostatud Teaduste Akadeemia majandusinstituudi ja plaanikomitee poolt ja põhimõtteliselt ministrite nõukogu poolt heaks kiidetud Eesti NSV tootlike jõudude arengu ja paigutuse skeem aastani 2000. Selle skeemi kohaselt nähakse ette sotsiaalse sfääri kõige Abude arengutempude kasv. Vabariigi elanike elamistingimuste, normaliseerimine ja vabariigi elanikkonna meditsiiniliste haridus ja teiste vajaduste ning teenuste täielik rahuldamine. Skeemi kohaselt on 13. viisaastakul, see on nüüd see kõige lähem periood ette nähtud suurendada hariduse-kultuuri- ja tervishoiu kapitaalmahutuste osa kogu ehituslikest kapitaal mahutustest käesoleva viisaastaku tuletan meelde nelja koma üheksalt protsendilt üheksale protsendile. Tootmislik objektide ehitusmontaažtööde kasvuks on ette nähtud 13. viisaastakul praegu 20 ja mitte tootmislike objektide ehitusmontaažtööde kasvuks 23 protsenti. Sealjuures hariduse-kultuuri- ja tervishoiuobjektide ehitustööde maht peab kasvama 80 protsenti. Oluline on see, et 13. viisaastakul ja ka edaspidi on meie investeerimispoliitika põhisuunaks tootmise arengu kiirendamine ja tootmispõhifondide uuendamise protsessi muutmine uue tehnika ja tehnoloogia baasil. Siit laen mainitud mõttekultuurses tootmisest siit kadee kvaliteedi tõstmisele. Nagu juba öeldud, on vaja järsult ja tunduvalt parandada meie ehituste kvaliteeti, seda eeskätt ehitusmaterjalide ja konstruktsioonide kvaliteedi parandamisega ehitustööstuse kiire arendamisega. See on kahjuks kurb fakt, aga iga aastaga ja vabariigi ehitusmaterjalide tööstus järjest rohkem maha ehitustegevuse kasvavatest nõudmistest nii sortimendi kui ka kvaliteedi osas. Meie ehitusmaterjalide tööstusettevõtete põhiliste aktiivsete tootmisfondide amortisatsioon ulatub 67 protsendini. Seon omasalus, kõrgeima amortisatsiooni protsent kõikide liiduvabariikide hulgas ülemäära kõrge kuuluvuse tõttu, ligikaudu poolmehhanismidest ja seadmetest ei garanteeri selle ehituse alusharu normaalset tööd ja seetõttu ei ole vajadust ka piisavalt põhjendada. Pikemalt põhjendada, miks aastatel 1991 kuni 2005 on ette nähtud suurendada ehitusmaterjalide tööstuse arendamiseks eelmise, 15 aastase perioodiga võrreldes kapitaalmahutusi üle kolme korral. Nende vahendite hüvitamisel on suur töö ees meie ehitajatel Eesti NSV ehituskomitee juhtimisel ja selle töö tulemusi ootavad juba pikisilmi arhitektid ning paljude objektide ehitajad kogu vabariigis. Me oleme vabariigis oma kultuuriotstarbelisi objekte ehitanud põhiliselt ainuprojektide järgi. Suurt tunnustust on leidnud Wabariigi arhitektide looming. Maakoolides seda kohalikku traditsioone, järgivat arhitektuuri tuleb ilmselt laiendada ka mitmetele teistele sotsiaal-kultuurisfääri harudele nende objektide projekteerimisele. Sotsiaalkultuuriliste objektide rajamise tempo 13. viisaastakul, nagu öeldud, peab peaaegu kahekordistuma. Plaanikomitees ja ametkondades on alustatud järgmise viisaastaku plaani projekti koostamist mis tugineb vabariigi tootlike jõudude arengupaigutuse skeemile kuni aastani 2005. Mõningad ministeeriumid on juba koos kohalike täitevkomiteed, aga vaadanud läbi oma ehituste plaani projektid, määranud kindlaks nende ajamise pingeread. Nii on Eesti NSV kõrgharidusministeerium, Tartu ja Tallinna linnade täitevkomiteede ka oma vajalikumate ehituste pingerea täpsustanud. Nende ametkondade ühisettepanekud vaadati läbi ka plaanikomitee kolleegiumis nõustuti nendega ja enamgi veel antiplaani projekti edasiseks tööks juhis lähtuda nendest mahtudest kui minimaalsetest. Mõningad objektid, mis 13. viisaastakul peavad valmima lisaks varemmainitud tele, need on Tallinna konservatooriumi teine ehitusjärk, Ülikooli arstiteaduskonna kliiniliste kateedris toone ERKI õppehoone juurdeehituse esimene ehitusjärk. Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppekorpus, TPI spordikompleks, kuuenda õppekorpuse teine ehitusjärk. Lahendada tuleb TPI eksperimentaalse tootmisorganiseerimine koos ettevõtete osavõtuga ja alustada ülikoolimatemaatika kateedri õppehoonet. Peale uue ooperi ja balletiteatri ehituse valmimist on tehtud ettepanek hädasti vajalikku Eesti NSV riikliku kunstimuuseumi uue hoone ehitamise kohta. Seda ehitust tuleb kindlasti alustada. Lahendamist vajavad mitmed meie kunstnike tööde materjaliseerumisega seotud probleemid ja ka siin tuleb nii Tallinna kui Tartu linnade täitevkomiteedes Eesti NSV kunstifondil meil plaanikomitees koos lahendada vajalike töökodade ja tootmisbaaside, aga kunstnike ateljeed ehitamise ning mitte ainult kunstnike liidu, vaid ka teiste loominguliste liitude liikmete elamistingimuste parandamise konkreetsed küsimused. Nii nagu oli toodud näide tööst kõrgharidusobjektide ehituse plaani projekti kujundamise kohta tuleb meil plaanikomitee töötajatel koos Eesti NSV, Kultuuriministeeriumi, loominguliste liitude juhtkondadega, linnade ja rajoonide täitevkomiteede ka järgmise viisaastaku plaani projekti koostamisel teha tihedat asjalikku koostööd, määrates vajalike ehituste pingerea, koostades nende jaoks ratsionaalse, aga samal ajal ka kauni arhitektuurse lahendusega projektid otsida täiendavaid võimalusi meie vabariigi sotsiaal-kultuurisfääri objektide ehitamiseks. Konkreetne konkreetselt on meil see töö vaja ära teha juba käesoleva aasta teises ja kolmandas kvartalis mil peavad valmima järgmise viisaastaku rahvamajandusharude arengukontseptsiooni ja prioriteetide projekti. Näeme seda tööd sellisena. Kui vastaval ametkonnal ministeeriumil keskasutusel on koos tema Poolt kureeritavate ühiskondlike loominguliste liitude ametkondadega valminud omapoolsed kontseptsiooni projekt või prioriteetide projekt, siis tuleb see läbi arutada täitevkomitee, kohalike täitevkomiteede ka, milles kindlasti peavad osa võtma nii, nagu kõrghariduse ministeeriumi puhul võtsid osa. Meie kõrgkoolide rektorid peavad osa võtma kindlasti ka loominguliste liitude juhtkonnad selleks, et oleks tagatud viisaastaku plaani lülitatavate ehituste pingerea realiseerimine ettenähtud tähtaegadel. Et meil kõik objektid püsiksid tõesti reaalselt kahe jalaga maa peal. Edasi on plaanikomitee ja Eesti NSV ehituskomiteel juba koos mainitud tellijate ja tulevasse tarbijatega vaja lõplikult 13. viisaastaku plaani projekt vastavate katumalt harude arengu kontseptsiooni projekt lõplikult täpsustada ja lõppjäreldusena siit. Meil seisab ees juba lähematel aegadel väga tiheda koostööaeg, et koos asjalikult panna paika ja kindlas pingereas valmis ehitada need objektid, mida ühest küljest teie-meie loominguliste liitude liikmed oma tööks aga teisest küljest kogu vabariigi elanikkond oma hormooniliseks, igapäevaseks eluks tervikuna hädasti vajab. Jõudu ja soov asjalikule koostööle ning tänan tähelepanu eest.