Helgaja tere, head klassikaraadio kuulajad ja ilusat laupäeva teile. Minu nimi on Annika Kuuda ning tutvustan teile tänase heligaja saate teemasid. Saates räägime pikemalt, et Eesti Autorite ühingu tegevusest ja autoriõigustest stuudiosse olen palunud Eesti Autorite Ühingu tegevdirektori Kalev juhatuse ja juhatuse liikme Olav Ehala. Muusikauudiseid laiast maailmast, vahendab nelevasteinfelt. Mõttes on kolm kontserdiarvustust. Maria Kõrvits ja Maarja kindel käisid kuulamas nüüd festivali lõppkontserti Igor Karsnek keelpillikvarteti platsioosoja Toomas Vavilovi esinemisest. Kuid hingedekuu esimesel laupäeval alustame oma saadet Kaur Karsnek Kim mõtisklusega, Eesti filharmoonia kammerkoori esitatud Gregory Louci Surmatantsust Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Head kuulamist. Hülgaja. 30. oktoobril sai Niguliste kirikus maailma esiettekande kordusena kuulda helilooja ja dirigendi Gregory Rose'i teost surmatants esitataks Eesti filharmoonia kammerkoor ja solistid ning 13 liikmeline kammeransambel, õigupoolest siis juba väike orkester. Lisaks lavastaja käe külge pannud Margus Kasterpalu valgusemängu eest hoolitses Priidu Adlas ning esituskoosseisu juhatas helilooja ise. Teadupärast valmis kõnealune teos Bernt Notke omistatud maalipannoo fragmendi põhjal, mis Niguliste muuseumi seinal eksponeeritud, kujutab transmak kaadrit. Kutse tantsule peaksid tegelikult saama inimolendid igast seisusest ja vanusest alates paavstist ning lõpetades talupoja lapsega. Kuid algsest ligi kolmekümnemeetrisest teosest on säilinud vaid seitse figuuri jutlustaja, paavst, keiser, keisrinna kardinalkuningas ning muidugi vikatimees ise oma tumedas hiilguses. Ma olen kahtlemata väga mõjuv ning annab hästi edasi ju keskaegse meta-füüsilistest kujutlustest ning katkust ja sõdadest vormitud maailmavaate mõningaid põhijooni. Kui veel mõelda, et pärast Lübeckis asunud versiooni hävimist teises maailmasõjas on see meie nina all asuv ainuke eksemplar tekkida lausa tagantjärele imestus et kõnealune heliteos loodi just nüüd ja mitte juba varem. Niivõrd loogiline tundub selle olemasolu. Nii et märgiline sündmus oli see surmatantsuettekanne juba nii-öelda väliste asjaolude tõttu, kuid ka sisemises plaanis oli heliteos oma helilisuses peitunud tumedasse tähenduste võrgustikku, mille võiks võtta kokku vormeliga Memento mori ehk pea meeles surelikust võtaksingi siin endale sihiks toda võrku veidike lahti harutada lähtudes küsimusest, et mille jaoks ja kas üldse peaks üks inimene sellist asja enda peale võtma sest kas pole surm, siis lihtsalt üks depressiivne kõne- ja mõtteainet vahest märk elurõõmu ja vaimutervisenappusest ning pealegi ega sellest mõtlemine ju niikuinii midagi ei muuda. Või ehk siiski. Reus on seoses surmadiskursuse hilisemate esindajatega viidanud ka 18. sajandi poeedile šarl pod läärile kuid meie hüppaksime ajas veel veidi edasi. Üks 20. sajandi mõtlejatest, kes surma olemuse järele küsinud ning küsimuse olemuslikkusesse uskunud, on Martin Heidegger, kes vaatleb teemat näiteks oma peateoses olemine ja aeg. Vastusena eelpool esitatud kahtlustused võib sealt välja lugeda, et surelikkuse teadvustamine võimaldab inimesel ligi pääseda oma olemasolu terviklikkusele. Surm justkui paneb piiri meie enese mõtestusele ning andes sellele perspektiivi aitab meil ületada oma killustatust eri rollide ja ajahetkede vahel. Kuid kas pole see kaasaegse ülimalt hõivatud inimesele siiski liigne luksus koonutada kusagil nurgas ja mõtiskleda oma vältimatust hukust? Vaest kutsub selline ebamugav vaimuharjutustele kohatu külalise koguni paremini ukse taha. Heidegger vastaks siinkohal, et me ei saa seda suvestamist õieti kuidagi vältida, isegi kui arvame, et saame inimesi olemasolule, on paratamatu, et alati endasse kuidagi suhtub samuti nagu kõigesse, mis temasse kas või servapidi puutub. Inimese igapäevane olemasolu on suunatud ette poole. Ehk teisisõnu, inimene siin maailmas on alati suunatud enda olla võimisele ühel või teisel viisil ning nagu näiteks värvikalt kirjeldab Dostojevski oma romaanis Idioot jääb isegi tappa lavale astuva inimesele mingi lootus ja pääsemise mõte. Kui ka mitte siin, siis vähemalt sealpoolse silmas. Seetõttu ei saa inimese surm kui tema olemasolu lõppemine ehk tema loomupärase lõpetamatuse kadumine teda mitte huvitada. Samuti ei saa see olla õigupoolest mingi triviaalne teema, millele on seda tihti võidakse esitada. Muuseas, sellise käsitluse järgi ei saa seega olla fantastiline, müstiline ega masendav. Ning siin jõuamegi ühe olulise punktini. Isegi kui inimene ei saa vältida suhtlemist Sudelikkusesse, on tal ometi vabadust sellega suhestuda erinevatel viisidel. Kes arvab põlastades sellest justkui polevat mõtet rääkida. Kes viljeleb hoopis morbiidselt romantilist hoiakut ehtides pealuudega kes suhtub surma kui neutraalsesse fakti, olgu siis füsioloogi või statistika vaatepunktist. Vahel toimib ühes inimeses omalaadne segu erinevatest toimetulekustrateegiatest. Näiteks võib surm olla testib Belke triviaalne asjaolu, milles veendumiseks pole vaja teha muud kui avada televiisor. Ning selles mõttes võib isegi tunduda veider, et kellelegi tuleb veel pähe surmast, suvelikkusest heliteos komponeerida mitte mõnest huvitavast tapatööst või Virt aretavast õnnetusest. Ei surmast eneses. Hetk hiljem võib aga märulifilmi nautinud isik panna oma lähedase kalmule küünla ilmat, viiks neid kahte tegevust oma peas, kui mõtleks, kuidas see kõik tema enda eluga võiks seonduda. Ning muidugi ei pruugita eristada seda, kas mälestatakse omaenda või hoopis kellegi teise kaotust. Võib kohata seisukohta, et surm on midagi kohutavat, ennekuulmatut ja ebaloomuliku võib kohata hoopis mõistlikku tõdemust kõiki peavad kunagi surema, kusjuures lausuja ise arvab kindlasti, et tema vähemalt eelis vä võib kohata paanilist, surma, eituste tõrjumis kuni selleni välja, et lausa surevat inimest püütakse veel lohutada ja veenda, et ei veel, ta ei surevat ning seejuures üritatakse aga mis iganes kannatuste ja vastu võitlemist hinnaga tema lõpu kasvõi ühe kondise sõrmeliigutuse võrra edasi lükata. Kõik loetletud suhtlemisviisid kujutaksid eelmainitud saksa mõtleja arvates endast ebaehtsaid või ebapäristusi, hoiakuid, mille abil inimene katab kinni oma algupärase suhte oma suvelikkusega. Tulemuseks on see, mida Heidegger nimetab surmale saagiks langemine ning Notke ja nüüd ka Veusi surmatants tegelikult just sellest räägibki. Sest mitte keegi kõrgetest figuuridest pole ju valmis tantsukingi jalga panema. Paavst, keiser, keisrinna kardinalkuningas on kõik väga imestunud, et hoolimata oma maises tausta hiilgusest ilusti võimust tabab neid ikka seesama saatus, mis kõiki teisi ning pange tähele, nii ootamatult surmaga sõitleb tantsulisi oma sureliku loomuse unustamise eest millest muide tuleneb ka maiste kohustuste vältimine ja ligimesearmastuse kasvatamine. Ent milline oleks siis õige suhtumine oma surmasse? Kuivõrd inimese enda olemasolu lõppemine siin maailmas erineb radikaalselt kõige muu lõppemisest seejuures isegi teise inimese faktilisest surmast, nagu me seda välispidiselt kogeme peab Heidegger paremaks kasutada selle jaoks uut väljendit olemine surma poole või olemine lõpu poole siin väljendab iseenesest lihtne tõdemus. Surm on üks põhimine inimliku olemasolu viis, mille inimene võtab üle niipea, kui siia ilma sünnib. See on võimalus, mis meid isiklikult alati kuulub, nimelt võimalus, mitte enam võida ja mitte enam olla. Kuid millal see täpselt realiseerub, seda me ei tea. Iseenesest oleme seda võimalikust endale ise valinud, vaid oleme sellesse heidetud. Ent sellegipoolest lasub meil eksistentsiaalne kohustus seda meeles pidada nii kaua, kui see meie jaoks veel avatud on. Teisisõnu, surmatants pole midagi kohutavat ega hirmsat, vaid see on lihtsalt see viis, kuidas me siin ilmas liigume. Kui äsja kuulasime Kaur Karzneki filosoofiast lähtuvat mõtteavaldust Gregory tõusi surmatantsuteemal siis olen saatesse palunud ka muusikateadlase Maarja Kindeli, kes ehk seda etteastet veidi teise nurga alt analüüsida. Kas ka sinul tekkisid sarnased surmaga suhestumise või surelikkuse teemalised mõtted? Ei, üldse ei pannud meil kahjuks mõtlema, küll aga kauri mõtteavaldus. See oli väga huvitav. Esiteks see asi, et miks Gregory rahvusvahelist sellise teema Surm Grigori Raus ju ise tegelikult tahtis, et kuulajad lihtsalt mõtleksid enda surelikkusest üldse surma olemusest. Nüüd küsimus jälle minu jaoks, et miks Gregory Pruus arvab, see on selline teema, mille peale inimesed ei mõtle või et miks, miks ta arvab, et see on kaugel inimestest. Ja siis ma leidsin augu tugejale Kaurelt kes ütles, et tõesti tegelikult surma ongi ju triviaalne teadmine, me kõik teame, et me sureme. Siis jällegi mulle endalegi seinad. Et aga me tõesti teame kõik, et me sureme, me ka pidevalt kuuleme surmast televiisorist, katastroofidest, mis lõpevad surmaga. Aga see kõik tegelikult on passiivne teadmine. Ja võivala Gregory Roosi idee oligi see, et nüüd kuidagi aktiviseerida inimest läbi selle kunstiteose, siis mõtlema ikkagi surma üle. Miks mind ei pannud see ikkagi mõtlema, see teos oli see, et see ei puudutanud mind. Tähendab see tekst, see teos, need on minu jaoks juba olemasolev aines või tähendab, ma tean seda ja minu jaoks ta ei suutnud pakkuda mingisugust uut nurka või emotsiooni ja kuna ei tekkinud sellist emotsionaalset puutepunkti, siis teos läks minust mööda. Kas sa oskaksid seda, ei oska kuidagi liigitada žanriliselt. Ja vot siin oli ka üks huvitav idee, mis meil Kauril mõlemal tekkis, kui ta seda teost kuulas, siis tal tundus, et see on pigem rituaal ja ma olen selles osas temaga täiesti päri. Kui nüüd edasi Sid mõelda, siis rituaal omakorda on jälle väga tugevalt seotud teatriga ja minu jaoks oligi Nigulistes väga palju jooni muusikateatrist. Ja nüüd siit tekkis jällegi omakorda jälle minu jaoks probleem, et kui meil on juba nii palju jooni muusikateatrist, valguskujundus, kostüümid, liikumisjoonis, et siis see oli justkui muusikateater juba, aga ka selles osas ei mindud lõpuni minu jaoks eriti see puudutab soliste, näiteks maale, kas soovinud, et nad oleksid võib-olla teatraalsemalt oma erinevaid karaktereid esitanud? Et kui juba oli mindud nii kaugele, et miks ei mindud lõpuni sellega ja teine asi, mis mind häiris, oligi see, et Gregory Rose ise tegelikult ütles, et ta püüab neid erinevaid karaktereid lasi anda, aga ka muusikaliselt need solistipartiid üldse ei eristanud üksteisest. Nüüd olid sellised retsitatiivsed küllaltki hakitud. Ei suutnud minu kõrv püüda kinni meloodiat või mingisugust muusikalist materjali, mis seda konkreetset karakterit oleks iseloomustanud. Õhtut juhatas korrektori Lous ise. Aga kas see, et need karakterid omavahel ei eristunud, kas sa paned selle siis nagu helilooja arvele või lauljat? Ta esitus arvele? Mul oli selline tunne, et lauljad oleksid tahtnud ja kui neid oleks võib-olla ka juhendatud, nii oleksin seda teinud, aga nad ju peavad jälgima nooti juba natuke, see hakkab tegelikult takistama. Ja ikkagi, mis kõige suuremat rolli mängis, oli muusika, mis jäi kogu selle teose jooksul minu jaoks väga ühe plaaniliseks. Meloodiline, harmooniline Jeesus oli minu jaoks puudu ja kui me mõtleme selle peale, et seal oli orkester kohal, kuigi nimetatud kammeransamblid olid kõik orkestri pillid esindatud ühe mängijaga et see oleks võimaldanud väga värvikat muusikat. Kui palju andis sinu meelest juurde see, et, et see oli siiski nagu lavastatud? See oli hea, et see oli, aga ma just oleks tahtnud, et oleks läinud nagu lõpuni selle ideega, et see valguskujundus, mis seal oli ja kostüümid iseenesest olid väga sobilikud aga just selle partii esitus või need karakterid, et need oleks võinud veel eredamalt kõik välja joonistada. Kui suur osa oli teoses Eesti filharmoonia kammerkooril? Vot kammerkoori ma tahaksin küll kiita. Üldse ma peaksin ütlema, et need muusikalised osad, mis olid kirjutatud koorile, olid minu arust kõige paremad koor esitas reekviemi teksti ja tõesti mõned osad olid äärmiselt kaunid, et Gregory roosile ilmselt sobib see, et ta kirjutab koorile mitmehäälne koor, polüfoonia ja see tõesti sobib talle. Ja nüüd, kui ma räägin filharmoonia esindusest, siis seal oli tõesti ääretult ilusaid numbreid. Eriti mulle meeldisid pianisti mood, on tõesti nautisin neid väga. Nii et kooriesituse kohtumine ei ole tõesti ühtegi halba sõna öelda. Samuti ei ole mul ka tegelikult solistide kohta ju midagi halba vokaalselt öelda. Mida sa orkestri kohta oskad kõneleda. See orkester oli väga huvitav sellepärast et sul oli palju noori mängijaid. Näiteks on ju väga noor mängija Marian Eessaar, kes mängis esimest viiulit, siis ka Signe Sõmer, kes on alles teisel kursusel klarnetimängija orkestrile üsna raske, sest igaüks mängis enda eest olid täiesti üksinda seal iga pill ja nad said väga hästi oma ülesandega hakkama. Ega see muusika nüüd nii lihtne ka ei ole, et see ikkagi pingutus kindlasti oled sa selles mõttes positiivselt meelestatud, et surmatants on nüüd komponeeritud? Loomulikult olen, aga samas oleks võinud mõni eesti helilooja seda teha. Meil siin Eestis on niivõrd palju häid heliloojaid, kes oleks võinud sellist vaimulikku. No see ei ole ju tegelikult vaimulik tekst, aga ütleme see elu ja surma teemadel selle põhjal kirjutada midagi väga suurepärast, et seekord ma ei tea, kui põhjendatud see õli, et võeti välismaa helilooja Gregory Rose'i surmatants, kõlab klassikaraadio eetris kolmapäeval, üheksandal novembril kell 19. Null viis. Selga ja Eesti filharmoonia kammerkoori esitatud Gregory Louisi Surmatantsust kõneles Maarja kindel ja nüüd on meiega ühinenud ka Maria Kõrvits. Maarja kindel ja Maria Kõrvits käisid kuulamas 28. oktoobril Estonia kontserdisaalis toimunud nüüd festivali lõppkontsert. Tere, tere. No milliseid mõtteid ja muljeid see kontsert teis tekitas? See oli selline kontsert, et mis tekitas väga erinevaid tundeid. Ja kui ma olen nüüd selle nädala jooksul ka teiste inimestega juhtunud rääkima sellest kontserdist siis arvamused on tõesti täiesti seinast seina. Maria. Minul oli selline tunne, et see helilooja, tema muusika on järeleandmatu ja see on väga palju elemente, aga samas tagab selle, et võib-olla igaüks leiab sealt endale midagi või siis kõige selle paljususe juures ta ei leia mitte midagi. Mõni helilooja lummab publikut sellega, milline on tema muusikas vaikuse osakaal, suhteline vaikus, osakaal siis siis võib-olla kruubergus, vastupidi Lumbav või ehmatav sellega, kui väike on vaikuse osakaal, tema muusika või mis stsenaarium. Mulle tundus ka see, et kui on pidevalt selline nagu kulminatsioon kogu aeg, siis lõpuks kaotad selle järje ja see võib-olla ei jaksa seda enam kuulata. Ja teine asi, mida mina hästi palju tundsin, oli see, et ma oleks tahtnud seda Muusikat kuulata kuskil üksinda, nii et ma ei näe Ersot, ma ei näe nende pingutust ja et ma lihtsalt naudin seda helide kooskõla, aga selle kontserdi puhul tõesti väga palju hakkas minu arust rolli mängima see, mis toimus laval, mis toimus laval. Ma ei, muidugi ei tea, kuidas need muusikud ise selles muusikas nagu orienteerusin, aga kui tõesti igal mängijal on oma mingi müra, et kui palju nüüd teisi jõudsid kuulata ja üksteisega nagu suhelda. No olgem ausad, Gruberi muusika on ülimalt keeruline, et ma rääkisin ka mõne orkestri andiga, kes ütles, et see oli tõesti raske ülesanne, rääkimata sellest, et ERSO-l oli just olnud hiljuti nüüdis, aga kontsert, mis nõudis oma energia, nüüd kohe tuli uus kontsert ja tuleb ka arvestada seda, et ego ERSO ju ei ole tegelikult nüüdismuusikale orienteerunud orkester ja kindlasti see oli nende jaoks väga suur väljakutse. Aga mina nagu tunnen ka seda, et võib-olla kolm teost ühelt heliloojad oli selle kontserdi jaoks liiga palju, et võib-olla nagu väiksemates kogustes suudaks seda jälgida, aga et see kolm teost, mis on väga tihedad, see on umbes selline, nagu kõik räägiksid erinevates keeltes, aga sa ei suuda midagi aru saada sellest. Aga mina usun, et kui sul on õige seisund ja õige atmosfäär, siis tegelikult võiks olla ülimalt mõjus. No tegelikult oligi nii laval tegemist ju massiga, sest teistele sümfooniaorkester oli laiendatud koosseisus laval. Aga te mainisite mõlemad, et kõike seda oli liiga palju ja võib-olla vaikuse osakaalust. Kas tundub puudust selle muusika poolt? Siin räägib ka lihtsalt, mõtlen, et äkki meie oleme harjunud sellega, kuna meie heliloojad kirjutavad sellist muusikat, kus vaikus on väga olulisel kohal ja vaikuse heli tasakaalus, vaikuse kuulamist, noh kui me mõtleme kasvõi Arvo Pärdi muusika peale või ükskõik, Tõnu Kõrvitsa või ka Helena Tulve, eks kõikide nende loomingus on vaikuse väga oluline koht. Aga kui mõelda muusika peale laiemalt, mis teevad tõesti siis kaasaegsed heliloojad, nagu me praegu kuulsime, Gruber kes on ju ülimalt hinnatud ja tema kirjutab oks, sellist muusikat, ja siis loomulikult meil võibki tekkida võõristusefekt, ütleme lihtsalt ei suuda seda vastu võtta, sest me oleme harjunud oma kõlamaailmaga. Tegelikult ju helitihedus, TEMA helikude on niivõrd tihe, kavas oli kolm teost ja esimeses osas kõlas Gruberi toores muusika. Minu ootused olidki, ma lootsin või kartsin, et nüüd ma kuulen midagi, mis pureb mu kõrvu. Aga üllatuse tegelikult seda nii väga ei tulnudki, et näiteks esimene osa, kus oli hästi palju, kasutasid ksülofoni. See jättis täiesti sellise tunde, et ma olen sattunud kuhugi Pariisi kohvikusse, justkui ei läinud üldse kokku selle pealkirjaga Kaling Harry löökpillidel. Kuivõrd atraktiivsena tema teile tundus? Kenasti oli tegemist väga professionaalse löökpillimängijaga, kes ju pidi pidevalt jooksma erinevate löökpillide vahel ja väga kiiresti ümber orienteeruma. Aga millest mina puudust tundsin, oli võib-olla selline lavaline sarm ja energia. Siin on öeldud selle teose kohta, et see peegeldab siis seda protesti, mida tehakse pannide ja pottidega. Teine osa oligi, kus löökpillimängija liks trummikomplekti taga, et tema mõõtsin peaaegu ära, et seal oli neli minutit sellist maksimaalset muusikat. Ja ma kujutan ette, et see võis ikkagi paljude inimeste sellist kuulmistaluvust juba puudutada kas sama mitte toore või siis vastupidi, toore mulje jättis kontserdid, teine põhjatuulte pildid, teos. Ma võin öelda, et see oli võib-olla minu lemmik sellest kontserdist ta oli nagu jutustav, kuigi helilooja ütles, et ei ole vajalik teada, millest jutustatakse selle huulikuga mängimine ja mängutoosid. Ja see teine kui sellist teist värvi. Minu arust see oli ka selle kontserdi kõige tugevam teos just selle poolest, et seal oli tõesti erinevaid värve mängutoosid, mis sa ütlesid ka tuulem asi, mida tegelikult sageli ei näe kontserdilaval ja et seal olid sellised erinevad episoodid ja võikski öelda, et tegemist oli omamoodi sümfoonilise poeemi kat ja mulle isegi tundus, et seal oli palju sarnasusi Richard Straussi Dillolliamis peegeliga, kui su üsna üksüheselt muusikas kirjeldatakse seda, mis toimub ja siin samamoodi ikkagi need tuulte tantsud ja mingisugused liikumised seal, et need olid minu arust väga hästi muusikasse kirjutatud. Viimasena kõlas sellel kontserdil Gruberi teost tantsides pimeduses. Minu jaoks seostus muusika pigem selle pimeduse mõistega ja pimedus kui võib-olla mingisugune loodusjõud. Väga tugev see teos üldse oli üsna sünge. Kohati mõjus ka sellise rusuv ängistav ana. Aga kui ma hakkangi mõtlema selle pealkirja peale tantsides pimeduses see mõnes mõttes nii vastuoluline Pealkiri, et kuidas sa saad tantsida kohas, kus sa midagi ei näe. Kui sa hakkad selle peale mõtlema, siis võib-olla isegi see pealkiri või kogu see teos saab sulle mõistetavaks. Aga selle teose puhul ma tõesti tundsin, et ma tahaks kuskil üksinda pimeduses kuulad alati ikkagi muusikapoolse esituse roll kes esitab nii suur. Mulle tundub küll, et ersa ikka ägi palju päeva ja ikkagi, kui saali kandub see, et nad näevad vaeva, siis sa ei saagi väga palju. Ma ei tea, kas siis nautida, aga sa ei saa ise ka väga lõdvaks ennast lasta ja minna selle muusikaga kaasa. Kas sa tunned seda pingutust seal? Sülgaja kammermuusika kontserdist Toomas Vavilovi platsi osa keelpillikvartett räägib nüüd Igor Karsnek. Huvitava kavaga kammermuusika kontsertide, see on juba omaette väärtus ja neljapäevane õhtu Estonias esinesid Toomas Vavilov klarnetit ja keebi kvartett. Pretsjoosa kuulus oma veidi ebaharilikku tava just nende kontserdite kildla kus publikul on peale kuulamiselamuse ka üht-teist muusika loonis kõrva taha panna sest usutavasti enamus muusikahuvilisi ilmselt ei tea, et selline vähetuntud 19. sajandi helilooja, kuid omaaegse klarnetivirtuoosi üle Euroopa lainet löönud Ivan Müller on sündinud Tallinnas või Chirolamas, reageeri Kuusa ja põhjendamatult kurikuulsa Antoniuse Jery vennapoega on samuti täiesti arvestatav helilooja kuigi ta on laiemale muusika üldsusele praktiliselt tundmatu suurus. Kuid kõnealusel kontserdil kõlasid nii Ivan Mülleri, kuid Irolamu Sali Erich teosega. Toomas Vavilovi pritsikvarteti kavas oli samas ka päris uut muusikat. Nimelt kõlas esmaettekandes Rein Rannapi värske kontsert Laanetile ja keelpillikvartetile ja õhtu lõpetuseks kuulda samuti Mozarti klarnetikvintett ja tuua, mis on muidugi hästi kuulus teos. Kuid enne veel kui kõnelus kontserdi lähemalt, vaatleme märkigem ära, et keebil kvartett spetsi osa tegutseb ja kuuendat aastat jõedse noortest ERSO muusikutest koosnev ansambel on konkursidel võitnud ka mitmeid preemiaid. Näiteks kolm aastat tagasi jõudis spetsiooso Konbrio finaali heade tulemustega esinejatega Rovaniemi rahvusvaheliselt keelpillikvartetile konkursil. Ent nüüd heidame pilgu neljapäevasele Toomas Vavilovi pärsi osa kontserdile juba nii-öelda suures plaanis. Esimese teosena kõlaski Ivan Mülleri kvartett, aitäh teile ja keedeed. Peedu Mülleri helikeel on üsna lähedane Viini klassikute stiili teha kuid seda pigem papa Haydniga, mitte Mozarti Beethoveni võrrelduna soleerivaks instrumendiks oli Mülleri kvartetis muidugi klarnet. Esimeses osas panidki kuulama eeskätt Vavilovi dialoogid teiste muusikutega. Samas keelpillide mälestuses oli sind tunda mingit vaevumärgatavad intonatsioonist ebakõla kuid üldist kõlapilti see pisiasi õnneks kuigivõrd rikkunud. Aeglase, teise osa fraasikujundus oli varieeruvalt üldise dünaamikaga hästi kooskõlas. Kuigi keelpillide dünaamika nüansid mõjusid siin ehk õige pisut puisemalt sees. Lõpetavaspoloneesis jooksid kõik need Ardiculatsioonilised ja dünaamika nüansid kenasti paika. Siin dikteeris ilmselt juba finaali linnukas karakteri ise kõiki neid efektseid Subito vastandusi, mis esituse sisemised elama ja pulseerima panid. Teised vähetuntud heliloojalt Diorolamas soleerilt oli kavas taadiohkkon, varatsiooni stiilitakse jääb kuhugi klassitsismi ja romantismi kokkupuutealal. Nii nagu Rosiiniga, kuigi kõige üldisemaid paralleele ei maksa tõmmata. Samas on kõik need soleeri variatsioonid igale heale Carnudki solistile muidugi tõeliselt tänuväärsed pärlid, sest värvikat muusikalist materjali oma võimete proovilepanekuks on tolles teoses enam kui küll. Toomas Vavilov näitaski rabavalt virtuaalset kõrgpilotaaži nii mängu, tehnilises kui karakteriloome mõttes ja mõnes aeglases kontileenses variatsioonis elegantselt voolujoonelist meloodia kujundust, väga efektne nüüdisuuemast muusikast, samuti. Rein Rannapi verivärske kontserdi klarnetile ja keelpillikvartetile esiettekanne üllatas päris mitmes mõttes. Kõigepealt selles suhtes, et see on üks väheseid mulle teadaolevat Rannapi süvamuusikateoseid kus popmuusika intonatsioone praktiliselt ei kuulegi. Küll aga on tunda süvitsi minekut postminimalistlikesse kordustesse ja rütmi erksasse motoorikasse. Seda eeskätt just esimeses osas. Teine asi, mis Rannapi uues teoses üllatus oli soleeriva klarneti ja keebi kvarteti, nii peenekoeline ansambli line sümbioos. Sest Rannap on oma kontsertiteks tuuris kasutanud hästi mitmekesiselt Polifoonilist häälte liikumist. Seda eriti teises osas, mis tugineb väga meeldejäävale, meloodilise materjalidega. Ja kolmas asi, mis rannabki puhul, ehkki peakski üllatama oli finaali stiili pööre kuhugi prantsuse filmimuusikaradadele. Ma mõtlen neid kuulsaid kuuekümnendaid, tšerbuuri, vihmavarje, mis kraani ja Francis leid sellist eetilist ja nostalgiahõngulist laia joonega melo dismi väga ilus ja hingeminev. Igatahes Reinule ja muidugi ka interpreetide on selle teose esiettekande puhul põhjust vaid õnne soovida. Kõnelus õhtu viimase teosena kõlanud Mozarti klarnetikvintett esitus oli kindlasti kõige küpsem ja ansamblis koos fraseerumise mõttes ka kõige detailide rikkam. Eriliseks õnnestumiseks võib lugeda just alguse allegro stiilse tempo valikud samuti finaali variatsioonide ette kandilist sidusust. Kuigi Mozarti menu Etti puhul oleks keelblidel olnud mõeldav mängida ka pisut kergematest ristida. Samas trio osas oli mängu erksus, küll siis on need kõik sellised nüansid, mille puhul saab vabalt öelda, võib nii, aga võid, kana. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Prantsuse kultuuriminister Fedrick mitteraan andis teisel novembril Arvo pardile üle Prantsusmaa kõrgeima riikliku autasu milleks on auleegioni orden. Auleegioni orden on prantsuse presidendi poolt välja antav autasu, mille asutas aastal 1802 Napoleon esimene Bonaparte. Eestis auleegioni ordeni kavalerid. Eks läbi aegade olnud näiteks Lennart Meri president Toomas Hendrik Ilves, Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas, kirjanikud Jaan Kross, Jaan Kaplinski, Tallinna prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi ja kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. Arvo Pärdi tunnustamine leidis aset samaaegselt Pariisis toimuva eestikult Tuuri festivaliga Estaniittonic. Teise novembri õhtul esines Pariisis festivali raames Eesti filharmoonia kammerkoor poolsilieri dirigeerimisel. Läti kava Arvo Pärdi loomingust. Neljandal novembril toodi Pariisis Prantsusmaa esiettekandes kuuldavale aga Arvo Pärdi teos Aadama itk, mida esitasid ansambli orkestrile Parii ja Eesti filharmoonia kammerkoor Olari Eltsi juhatusel. Eesti kultuuri festival ESTO nyyd on ikka on seni suurim kultuurikoostööprojekt Eesti ja Prantsusmaa vahel ja rohkem kui poolesaja sündmuse raames astub üles enam kui 200 esinejat. Festival toimub eesti, prantsuse kultuuri ja välisministeeriumide koostöös ja programmid viivad ellu prantsuse Instituut ja Eesti suursaatkond Pariisis. Nüüd aga juubeldavaid uudiseid Venemaalt. Moskva suur teater avas 28. oktoobril pärast kuus aastat kestnud renoveerimistöid taas uksed Punase väljaku lähedal asuv tehas. Teatrimaja suleti 2005. aastal ja esialgsete plaanide järgi pidid renoveerimistööd lõppema juba aastal 2008, kuid lõpptähtaega lükati mitmeid ja mitmeid kordi edasi. Remonttööde käigus sai värske ilme suure teatri põhilava, mis ehitati algselt aastatel 1821 kuni 25. Hoone fassaad renoveeritud nüüd täielikult. Moskva suure teatri avamise kaalat said otseülekandes vaadata miljonid inimesed 40-st riigist ja saalis viibis väga välja prominentseid isikuid, nende seas näiteks teatrimajas staarid sopran kaliinambisnevskaja metsas, pran Jelena operatsova ja priimabaleriin Maia Plyssetskaja. Galakontserdil oli nii soolo kui koorinumbreid, aga ka balletistseene ning kontserti juhatas dirigent Vassilis sinaiski. Tunnustatud staaridest aastaseid Moskva suure teatri galal üles aga Natalidesse Angela, Giorgio, Dmitri, Frostovski, Jelena Zaremba ja veel paljud teisedki. Teatri taasavamisel osales ka Venemaa president Dmitri Medvedjev, kes nimetas kuulsat teatrit rahvuslikuks aardeks. Lõuna-Korea väljapaistvam orkester nimega kaabes sümfooniaorkester ehk Korea ringhäälingu sümfooniaorkester protesteerib oma peadirigendi vastu. Nimelt korraldasid orkestri liikmed meeleavalduse, milles soovivad peadirigent haa msni, ehkki ametist kõrvaldamist, sest teda peetakse ebakompetentsemaks. Paljud juhtivad muusikud on orkestrist juba vabatahtlikult lahkunud ja mitmed on ka töölt kõrvaldatud. 55 aastase ajalooga Lõuna-Koreas sümfooniast orkestri orkestrantide süüdistavad dirigent homseni ei tee näiteks vahet erinevatel orkestripillidel ja orkestrantide soovivad taoliselt tsirkuse lõpetamist. Siinkohal peab mainima, et 54 aastane dirigent homseni on oma hariduse saanud Ameerikas Jaanieli Ülikooli professor. Sellised on siis mured Lõuna-Koreas. Kuid eks teistelgi tunnustatud orkestritele on üle maailma viimasel ajal olnud suuri probleeme, enamjaolt küll finantsilise valdkonnaga seotud probleeme, näiteks detroidi sümfooniaorkester streikis kuus kuud järjest, sest esinesid erimeelsused juhtkonnaga. Philadelphia bostoni. Sümfooniaorkestrid on pidanud pikalt keerukaid läbirääkimisi palgakärbete ja uute töölepingute osas. Ja kuna piletimüüki annetused on vähenenud, siis näiteks Colorado sümfooniaorkester pidi vähendama tänavu palgafondi 14 protsendi võrra ja Pittsburghi sümfooniaorkester vastavalt 10 protsendi võrra. Samuti on ka probleemid Islandi sümfooniaorkestrile, kes just äsja uhiuude Harpa kontserdimajja kolis ja rääkimata mitmetest Hollandi orkestrites, kellest üsna mitut ähvardab aastal 2013 koguni sulgemine. Nüüd aga mõned lühi uudised. 20.-st 30. oktoobrini toimus vaimaris seitsmes rahvusvaheline frantslisti nimeline pianistide konkurss ja konkursi ajaloos. Esmakordselt läksid kolm esikohta Venemaale. Esimese preemia ja 10000 eurot võitis Marina ja Klakova. Teise ja kolmanda koha pälvisid Sergei Sokolov ja Ilja Chef. Kuulsa tenori Luciano Pavarotti risk Nicole eta Mantovani paneb kuuendal detsembril Pariisis oksjonile kolm päevarretile kuulunud maali, et toetada Tenurite koolitamisega tegelevat instituuti. Maalide hulgas on teosed sellistelt kunstnikelt nagu Marc Chagalli CD Syrico ja Massimo Campiigli. Hiljem on plaanis maha müüa veel umbes 250 pama rotile kuulunud eset, nende seas ka tema sinise-valgekirju Fiat 750. Daniel paren poeg andis teada, et astub muusikalise juhina La Scala laval esmakordselt üles seitsmendal detsembril Mozarti ooperis Don Giovanni ja donna Anna rollis teeb La Scala ooperimajas oma debüüdi sopran Annet Repko. New Yorgis müüdi oksjonil 40 miljoni dollari eest Gustav Klimkin maal, mis kujutab aterse järve maalilist piirkonda, mis oli suvituskohaks nii Gustav maaklerile kui ka Gustav Clintonile. Endale kaheksandaks maailmaimeks peetav Sydney ooperimaja plaanib kooliõpilastele tulevikus korraldada virtuaalseid etendusi ning erinevaid koolitusi muusika alal üle terve Austraalia. Apple'i firma toode AiPhod tähistab aga tänavu kümnendat sünnipäeva ja muusikud diskuteerivad, kui palju on tänu Aipoodide kasutamisele läinud massidesse ka klassikaline muusika. Legendaarse ansambli The Beatles liikmed Söör Paul McCartney sulest on ilmunud aga klassikaline ballett mis esietendus New Yorgis tänavu 22. septembril ja mis kannab nime õussons Kingdom ehk ookeani kuningriik. Lõpetuseks uudised Jaapanist. Tokyo keelpillikvartett, mis on maailmas üks väga tunnustatud kammerkollektiiv, andis hiljuti teada, et nende koosseisust lahkuvad 2013. aasta suvel kaks viimast jaapanlasest liiget. Vioolamängija kasahhide isa murra ja teine viiul kiku iigeda, kes on olnud Tokio keelpillikvarteti liikmed vastavalt 1969.-st ja 1974.-st aastast. Ülejäänud kaks liiget, esimene viiul, Martin Piiver ja tšellist Clive friin Smit jätkavad sellele vaatamata Tokio kvartetis musitseerimist koos potentsiaalsete uute muusikutega. Kes need uued muusikud aga on, see saab teatavaks alles järgmise aasta kevadel. Tokio keelpillikvartett loodi 42 aastat tagasi ja sellest peale on kollektiiv kogunud rahvusvahelist tunnustust. Alates 1976.-st aastast resideeruv kvartett Kieli Ülikooli muusikaosakonna juures, tegeledes noorte keelpillikvartetile väljaõpetamisega. Tokio kvartett on salvestanud üle 40 heliplaadifirmadele harmoonia, mundi, Iiemmai, Deutsche grammofon ja box cum laude ja salvestatud on tervikuna kõik Beethoveni, Schuberti partokigmartetid. Tokyo keelpillikvartett on seitsmel korral olnud ka Grammy nominent. Kaja. Helikäe saate pikem teema käsitlus puudutab täna Eesti Autorite ühingu tegevust ja autoriõigusi. Ma olen stuudiosse palunud Eesti Autorite Ühingu tegevdirektori Kalev Ratase ja juhatuse liikme Olav Ehala. Tere. No millega tegeleb Eesti Autorite Ühing? Põhimõtteliselt meie tegevuse eesmärk on esindada autoreid nende isikutega seoses, kes soovivad nende teoseid kasutada ja kõik, kes tahavad meie poolt esinenud autorite teoseid ükskõik mis moel kasutada näiteks klassikaraadio mängida näiteks Olav Ehala suurepäraseid heliteoseid siis kasutaja peab sõlmima meiega lepingu. Me anname siis Olavi kasutamise õiguse sellele kasutada soovijale kasutada soovija esitab, meeldis aruande selle kohta, milliseid näiteks Olavi teosed nad on kasutanud ja maksab selle eest ka tasu. Meie asi on see tasu siis alavile välja maksta ja kolavile näiteks on keegi teine veel, kes on teinud selle tema surematu heliteosele, mis te siis ka selle Olavi ja siis selle teksti autoritasu omavahel ära jaotada. See on põhimõtteliselt meie nagu see igapäevane töö. Võib tunduda, miks siis seda vahelüli sinna vaja on, et miks ma ei võiks otse teha. Aga kui mõelda selle peale, et kui palju on kontserdipaiku ja näiteks ka filmimuusika, mida nad on teinud, mida esitatakse teistes riikides, mitte keegi tasinud eraisikuna jutule üldse. Aga autorite ühing, millega siis Eesti autorid on sõlminud lepingud esindab neid autoreid juba siis omakorda lepingutega teiste maade analoogsete autorikaitseühingutega ja neid oli ju üle 150-ga. Tegelikult on neid ühinguid praegul meie katusorganisatsioonist kell 215 ja riike on jah 160 ringis, sest et mõningates maades on rohkem kui üks ühine. Nii et selle kaudu saame me teada näiteks, et kui palju Olav Ehala loomingut esitatakse ka mujal ja, ja ka selle pealt saab siis autor Ja, ja ka seda ja selles mõttes on veel muidugi õigus, et kui võtta kasvõi väike Eesti, kus meil on ju tegelikult ainult 1,3 miljonit elanikku, mis on mingisuguse suure linna väga väike linnaosa ju, tegelikult ainult siis on ju normaalne, et autor ei pea jooksma kõiki neid kasutajaid pidi ütlema, et kuule, sa mängisid eile minu lugu, et sa pead nüüd minuga lepingu sõlmima. Autor ja siis ei ole autorilisem kirjutada uusi ja veel paremaid teoseid ja me oleme siis need väiksed nii-öelda aparaadi osakesed, töömesilased, kes siis selle autori ees selle töö ära teevad. Kes kuuluvad Autorite ühingusse ja kui palju neist on klassikalise muusikavaldkonna esindajad? Praeguse seisuga on meil ligi kolm pool 1000 liiget ja see seis tähendab seda, et kaheksandal oktoobril, kuidas öelda, võisin uhkelt öelda, et Eesti Autorite ühing sai 20 aastaseks, aga nendest 3500-st kõik ei ole mitte muusika autoritest. Eesti Autorite ühing on selline, nagu öeldakse, multi repertuaariühingus, meil on ka näiteks kujutava kunsti autorid liikmeteks meil koreograafia, fotograafid, aga tõsise muusika rahvast, kus see tõsise muusika lähevana sina tead, võib-olla paremini öelda. Kui me võtame näiteks heliloojate liidu liikmed, siis nemad on praktiliselt in corpore meie liikmed, kõik teil on üle 100. Üksiku erandi ja kes on juba välismaiste analoogsete organisatsioonidega seotud, aga neid on tõesti ühe käe sõrmedel. Meil on jah, väga väike liit ja kuigi meil on mingi 107 inimest, siis heliloojaid on seal last kaks kolmandikku ja aktiivselt tegutsevaid veel pisut vähem, sest osad on ka juba pensionärid ja aktiivselt enam ei loo. Vaata, kui sa oled pensionär, ütleme enam ei tegele aktiivselt muusika loomisega, kas siis meie seaduste järgi ja see kehtib kogu Euroopa liidus ja kõigis tsiviliseeritud riikides. Autoril on õigus saada oma teose kasutamisest ka siis, kui ta enam ei loo ja isegi siis, kui ta on juba meie hulgast lahkunud, siis ka veel 70 aastat pärast tema surma on tema pärijatel õigus saada tasu selle eest, mida ütleme, see helilooja omal ajal on loonud. See tundub olevat vägagi õiglane, kuigi omal ajal, siis, kui meil tuli päevakorrale ka enne meie taasiseseisvumist loodud teoste kaitsmine, siis siis oli hääli, kes leidsid, et ei, alustame nüüd sellest 91.-st või 92.-st aastast kõik, mis enne loodud, olgu vaba, aga õnneks ikkagi mõistus võitis, sellepärast et siin väga paljud inimesed juba olid, siis nagu sellest aktiivsest loomingu east väljas. Aga nende teoseid ju esitanud. Eks siin oli ju tegelikult selline huvitav fenomen, et nii Riigikogu võttis juba vastu, et selle seaduseparanduse, kui Eesti ühines terri konventsiooniga, see on kõige suurem konventsioon, mis kaitseb autorite õigusi. Et sellel tagasiulatuvat ehk retroaktiivselt ei ole Eestile, mis tähendab seda, et kõik olles aga nullist pihta, siis neljandaks taas siis, kui Eesti ühines taasühineda berni konventsiooniga. Ja riigikogu oli selle vastu võtnud, saates selle eelnõu allkirjastamiseks välja kuulutanud presidendile tolleaegne vabariigi president Lennart Meri oli siiski nii suur riigimees ja keeldus seda seaduseelnõu sellisel kujul välja kuulutamast saatesse riigikogule tagasi. Riigikogu siis võttis selle vastu muudetud kujul. Kõik õigused said ka takkajärgi nii-öelda traktiivselt ära kaitstud. Mis hetkel muutub üks inimene autoriks? Nagu professor ütleb, et kõik inimesed on autorid anda, et enamus ei tea neis seda, et nad on millegi autor aga inimene muutva autoriks, sellest momendist, kui ta on loonud mingisuguseid teoseid, mis on teos, on autoriõiguse seaduses defineeritud teose niga originaalse loomingulise tegevuse tulemus, mis on tajutav fikseeritud ja selle fikseeringu kaudu siis produtseeritav. Ja meie autoriõigusseadus ei anna päris ammendavat. Loetelu toob näidislohet, seal on, kui ma õieti mäletan, vist 24 erinevat teose liiki, mis sinna alla kuuluvad, aga öeldakse lõpus ka ja muud teosed teoste loetelu, meie seedriga, ammendamatu, aga näiteks muusikateosed nagu meil seadusena muusikateoseid, kas tekstiga või ilma, on igal juhul üks teose liik. Selleks, et siis olla autorite ühingu liige, ei pea olema konservatooriumi lõpetanute helilooja diplomiga, sest nii nagu Kalle ütles, tõesti, iga inimene, kes on mingi teose loonud, ongi juba selle seaduse järgi autor ja kui tema seda teost kasutatakse, esitatakse, siis on tal kindlasti soovitav autorite ühinguga ja liituda, kes siis kaitseb tema õigusi? Võib-olla peaksin täpsustama, et Eestis on olemas erinevad organisatsioonid ja me oleme Eesti Autorite ühing. Aga Eestis on olemas selline organisatsioon, mille nimi on Eesti autoriõiguste kaitse organisatsioon. Tema ei esinda nüüd otseselt ühtegi autorit, tema ei sõlmi lepingut teosti kasutanud. Tema on selline organisatsioon, mis on loodud rohkem, nagu mõelda suhtlema nendega, kes tahavad teosega ehk ühesõnaga ebaausad, ebaseaduslikult kasutajad. Veid kiputakse tihti selle organisatsiooni segamini ehk tavaliselt rahva jaoks on see autorikaitse kõik üks nii-öelda puder ja kapsad. Tegelikult nii see ei ole, lihtsalt tuleb asjatundjaid, kes on kes, mis on mis ja mis millega tegeleb? Selle peale veel Me praktikast selliseid huvitavaid näiteid vahel mõned noored uued liikmed, üldsusele vähetuntud bändi seltskond näiteks on ühinenud autorite ühinguga ja ja siis umbes kuu aja pärast tunnevad muret, et aga raha ei tule. Et mis kasu sellest organisatsioon Aniston, aga siin on puhttehniliselt teatud piirid allapoole, millist summat katta, pangaülekannet tegema, et see ei oleks suurem see ülekande tasu kui see summa, mida jagatakse, nii et kellelgi, keda Autorite ühing esindab ja keda esitatakse, õiglane tasu saamata ei jää, aga lihtsalt see koguneb aja jooksul ja on jõudnud teatud summani sisse, makstakse ka välja. Ja kusjuures sellele on paratamatult selline rutiin, et näiteks meil on Eesti rahvusringhäälinguga on leping, et Eesti rahvusringhääling saab kõigi meie poolt esinenud autorite teoseid kasutada oma programmides siis näiteks novembrikuu kasutatud teoste kohta esitab rahvusringhääling meile Eesti Autorite ühingule aruande alles 20.-ks detsember Hendrix raha ülekandmise tähtaeg oli siis esimene jaanuar põhimõtteliselt siis ta läheb jaotusse, see jaotus on meie töös kõige suurem osa tegelikult ennem kui konkreetse teose kasutamist laekuv raha jõuab ühesõnaga ära jaotatud saada on umbes kuskil üks kvartal, nii et noh, see on sihuke paratamatu asi, mida jälle eriti nagu ei teata. Mis alusel see jaotus autoritasude osas tehakse ja kes seda teeb? No kõige lihtsam on siis vastavalt selle peale, et see sõltub sellest, kui palju ja kus koha peal seda teost kasutatakse, näiteks kontserdi puhul on asi väga lihtne, ühe kontserdi jooksul ehitatakse näiteks 30 teost siis selle kontserdiaruandes ongi need 30 teost kirjas selle kontserdi piletimüügi käibest autoritasu, mis on arvestatud protsendina piletimüügi käibest käibemaksuta. See siis jaotatakse nende 30 teose veel ära. Ühel teosel võib ju olla põhimõtteliselt mitu autorit, näiteks muusika autor, sõnade autor võib olla seeria. Kui tegemist on näiteks mingisuguse muukeelses versioonis oleva teosega selle teose eestikeelse teksti autor siis võib-olla sellel teosel kirjastaja, kui on tegemist rahvusvaheliselt tuntud teosega, seal kirjastajal võivad olla sõlmitud lepingu omakorda allkirjastajate Zapablisherydev kõigi nende vahel ei tasu ja kui näiteks praegusel ajal on väga palju tegemist, ütleme rokk-popmuusikateostega, siis kasvõi muusika autoreid võib olla ju mitu, kui tegemist on bändi ühislooming või sõites kõik neli meest võivad olla või naist võivad olla näiteks selle muusika autor, nii et see on päris suurde. Aga ühe kontserdi puhul ma tõin näiteks 30 teost, see on tegelikult väga väike siis võtame raadiojaamad, kas seesama R siis noh, kui ma õieti mäletan, siis paar aastat tagasi oli teie programmidest teoste kasutamise arv oli kuskil 40000 muusikateose kanti. Kõik see ärajaotus on päris suur töö ja kuidas raha saada, rohkem see ongi see teema, et tuleb lasta mängida oma teoseid seal kohtades, kus neid palju kasutatakse ja kus selle eest ka palju makstakse. Sest et kui näiteks raadiojaamade puhul on see tasuv seotud raadiojaamad teenitava reklaamikäibega või ERR-i puhul, siis riigieelarvest eraldi toetusega aga näiteks väikses raadiojaamades, mis tegelevad põhimõtteliselt selle programmi tootmisega nii-öelda parasjagu mingid rahad, eriti liigu ja kes maksan lihtsalt miinimumtasu, siis kui siin mängitakse ükskord näiteks Eesti Raadio, noh, ütleme kas vikerraadio programmis siis selle pealt tasu võib olla palju suurem, kui siin mängitakse kuskil maakonna raadios iga päev kolm korda. On vahel, kas siin mängitakse näiteks NO 99 jätsiklubis, mängitakse siin Tallinna lauluväljakul laulupeole on suur vahe, Olav, vist, eks ole. Lihtsalt mõlemal puhul mängib seal. Arvatavasti on paljud inimesed märganud ka Eesti Autorite ühingu logoga kleebist käte vahel kui sisetäna mõnda kauplusesse või teenindusasutusse kas või automüügisalongi. Et see on ka märk sellest, et seal fooniks kõlab mingisugune muusika, nemad loomulikult enam ülitäpselt seda nimekirja esita aga autorite ühingule olemas metoodika, kuidas seda välja arvutada just rahvusringhäälingu selle nimekirja põhjal, mida seal eeldatavasti mängitakse. Siin on muidugi ka päris huvitavaid arenguid viimasel ajal ja see on ainult tervitatav. Näiteks teatavad kaupluste ketid, näiteks Selveri kett, nemad on tellinud spetsiaalselt omale sellise muusikavaliku ja sealt me saame küll täpselt aruanded, saame seda jagada täpsemalt, kui tegemist on mingisuguse juuksurisalongi, kus tõesti olenevalt sellest, kas selle endale meeldib täna kuulata nõmmeraadiot meeldib talle kuulata vikerraadiot. Klassikaraadio näiteks seal on meil muidugi väga raske küsida konkreetselt aruannet, sellepärast see inimene lihtsalt ei tea teoseid, ta ei tunne neid autoreid ainult teose pealkiri ja sellisel juhul nende kohtade, kui nad on teinud väga lihtsalt, me oleme lihtsalt selle raha, mis meil seal laekub ja need ei ole suured summad. Raha manemised, lisanud meie raadiorepertuaari paari nii-öelda jaotusesse, see on kõige lihtsam ja see ei ole mitte nüüd Eestis välja mõeldud nii-öelda nishi nipet-ühesõnaga kuidagi asjast välja tulevad, seda tehakse kogu maailmas tegelikult. Kui hästi halvasti, üks autor neist tasudest ära elab Eestis. No see on küll kindlasti väga erinev. Siin mõjutab esiteks populaarsus koha peal klassikute osas, jällegi nende rahvusvaheline tuntus, nende esitamine välismaa kontserdilavadel. Nii et ka suur vahemik, mis aastas ühe või teise helilooja autoritasu võib-olla. Ja autorite ühing teeb oma aasta kokkuvõttes alati väikse statistika nimedeta, seal on näha, et kui suur hulk inimesi on aasta jooksul teeninud vot sellise miinimumsumma siis kui palju on sellest mingi järgmise ja edasi, kuni siis, kui palju inimesi on selles kõige kõrgemas tipus, aga kes nad on, see on meil nii-öelda salastatud. Ja kindlasti on see aastate lõikes väga erinev, mõni aasta rohkem, mõni aasta vähem. Mina võin rääkida ainult enda seisukohast, et ma olen väga ülimalt rahul sellega, mis autorite ühing minu jaoks välja on suutnud arvestada. Ise ma eladeski ei saaks niisuguse asjaga hakkama ja keegi ei hakkaks minuga läbirääkimisi pidama sellistes küsimustes. Nii et see on persoonidega erinev. Ja siin on muidugi veel üks asi, mida ka võib-olla ei teata, on, on see, et näiteks Autorite ühingu esindaja ju mitte kõikides usaldajaid valdkondades autorite õigusi, kuigi need autorid võivad olla selle ühingu liikmeks. Näiteks, kui tegemist on muusikaliste draamateostega, ma võtan siin oopereid, muusikale ballete, siis sellisel juhul tavaliselt on see kahepoolne suhe teatri ja autori vahel, kes lepivad siis kokku ainult sellisel juhul, kui auto näiteks konkreetselt pöördub ühingu poole, ütleb, et ma ei viitsi selle teatri direktor ise kaubelda, ta on siuke, kuidas öelda, hea ärimees, et minu soov oleks saadavat nii palju tasu selle pealt. Valge tee nüüd ühing ja minge ise sinna teatri direktori juurde sõlmige minu nimelt selle leping. Nii me oleme ka teinud. Kui tegemist on sümfoonilise muusika kammerteostega. Kontsert muusikaga sisse käib reeglina ja ainult läbi ühingu. Tegelikult pole teatri jaoks vahet, kas ta teeb otse pihinguga või otse autoriga, aga autorile on küll vahe selle võrra. Autor pääseb ühingu vahendustasu maksmisest. See on ka suur asi kindlasti, aga siin on muidugi jälle üks, asin asja veel keerulisemaks. Kuule okseajad ongi see, et kas tegemist on muusikalise draamateosega, mida õiendatakse otse või siis tegemist on ütleme draamateosega, kuhu pannakse taha nii-öelda taustmuusika. Ja kui see võetakse lihtsalt riiulist plaadikarbist, sealt mingi lugu, siis sellisel puhul on Eesti Autorite ühing see, kes teatriga lepingu ja teater selle pealt, kes maksab tasu. Me elame nüüd tänapäeval nii-öelda digiajastus, et kui palju see muudab ja puudutab Eesti Autorite ühingu tegevust ja kui lihtne kerge on, on seda kõike hallata. Mina olen alati öelnud kõikidele sellistele küsimustele vastuseks, et ta autoriõigus ei ole mitte tehnoloogia põhinevaid õigusepõhine. Et kui tegemist on ikkagi nendesamade õiguste kasutamisega, siis tehnoloogia tegelikult ei määra, et kas näiteks õigused kaovad sellega ja kui tema teos on kuskil internetti üles riputada õigused ei kao tegelikult kuskile, teine asi on see, et kuidas neid õigusi nüüd administreerida ehk ühesõnaga siis saada suhtesse selle kasutaja, kes kasutab seda mingil kuuel tehnoloogilisel viisil. Siin on pall muidugi seadusandja käest, kuidas seadusandja nüüd otsustab, mismoodi seda edaspidi teha ja nii palju, kui mina tean tänavusuvistest suurtest istumist, sest Brüsselis Euroopa komisjonis Euroopa Liit on võtnud, et päris ambitsioonikad eesmärgid, programmi, kuidas internetiajastul kaitsta ikkagi neid õigusi, mis seniajani on autoritele kuulunud ja samal ajal võimaldada ütleme, laiemale üldsusele ligipääsu nendele teostele, nüüd üritaks leida sellist balanssi ja tasakaalu ja ma arvan, et see ka leitakse, sest palju olulisem on tegelikult, see tunneksid meie turule siia väiksele turule need IT-valdkonna teenusepakkujaid, kes võimaldavad siis neid Silme muusikateoseid miskit jagu mänge ideaalsel teel soetada. Et inimene ei peaks tegelema nii-öelda selle illegaalse tõmbamisega, vaid ta saaks neid ka täiesti seaduslikult osta. Ja seniajani on eesti turg olnud küllaltki väike, ebahuvitav nende suurtele, noh jah, kõik teavad, et ait Johnson tulnud, eks ole, samal ajal me oleme siin pidanud läbirääkimisi päris tükk aega juutuubiga. Spotifaiga Netflixi ilmselt kõik ütlevad, jah, me tuleme, aga te olete praegu nimekirjas kuskil tagapool, kuna 1,3 miljoni see mitte eriti rikka turuga ei ole kõige olulisem, meil on suuremad turud siin praegu vallutada. Ükskord jõuame teie juurde, aga millegipärast heidetakse ta ette meile, et meie oleme need, kes nagu sellega, et me ütleme, et te peate lepingu sõlmima takistate tulekut. No see on ju tegelikult absurd jälle, sest inimene, kes ei valda teemat sabas nii rumalalt mõelda. Loomulikult tuleb käia ka kaasas ja, aga, ja loodetavasti siis eesti autorid saavad ikkagi autoritasu edaspidi ka, hoolimata meie pigitaliseeruvast maailmast ja nendest uutest turgudest ja suundadest. Aitäh, Olav Ehala ja Kalev ratast siia klassikaraadio stuudiosse tulemast ja sel teemal. Meie kuulajaid ka valgustamast sülgaja te kuulasite, viienda novembri heliga saadet saatele tegid kaastööd Maarja kindel Kaur Karsnek, Maria Kõrvits, Igor Karsnek Janele elaste infelt. Operaatorid olid Helle baasia Katri maadik ning toimetas Annika Kuuda sülgaja. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis. Kes teile sobival ajal sobival ajal heliga ja