Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin tänasest raamatust, mille ilmumist eesti keeles tuli tükk aega oodata peaaegu 120 aastat rohkem, isegi nimelt tegu on soome kirjandusklassiku Juhani Aho lühiromaaniga üksi, mis ilmus soome keeles juba aastal 1890. Juhani Aho oli siis kirjanikest sündis 1861, suri 1921 ning jõudis juba oma eluajal saada elava klassiku staatuse muutuda üheks selliseks soome kirjanduse suurkujuks juba sajandivahetuseks. Ja see tema üksi on siis raamat, mis ilmus äsja Loomingu raamatukogus. Selle raamatu tagakaanel on öeldud, et see on kirjaniku intiimseim teos ja ilmselt see just nii on ka. Et kui Aho paljudes teistes oma raamatutes käsitles ühiskondlikke probleeme Soome ühiskonnas aset leidvaid murrangulisi protsesse, mis olid seotud linnastumise ja tööstuse plahvatuslikku kasuga, siis 19. sajandi lõpu Soomes siis üksi on raamat, mille kohta ehk ise kirjas tuntud kirjanduskriitikule, filosoofile Georg Brandasele kinnitab, et see põhineb täielikult tema enda elul. Kui ta selles kirjas ütleb, mul oleks paljugi jutustada üksi tõelisuse motiividest, aga siis saaks sellest omaette raamat. Küll, aga võin ma juba nyyd teatada, et kõik, mida ma olen kujutanud alates ärasõidust kuni raamatu lõpuni on peaaegu rida-realt ise läbi elatud. Nii et kirjanik ise siis on veendunud, et tegu on puhtalt oma eluloolise kirjandusega, selles mõttes mõjub Juhtteos praegugi väga reaalselt, millal siis selline oma elu loolisus või lihtsalt biograafiliste momentide kasutamine ilukirjanduses väga levinud on. Aga ilmselt tänapäeval ei maksa seda raamatut siiski ainult nii vaadelda. Ühest küljest on selge, et üksi aluseks on siis Aho vastamata jäänud armastus Aino Järnefeldi vastu. See on siis naine, kellest hiljem sai Aino Sibeliuse kuulsa helilooja Jean Sibeliuse abikaasa. Aga teisest küljest ei ole see raamat üksi kindlasti mitte pelk mahakirjutuse elust. Esiteks ei ole selline asi kunagi võimalik, et see, mis on elutõde ei pruugi kirjanduses mõjuda veenvalt. Kirjandus, tõde ja elutõde on kaks erinevat asja. Ja teiseks ei kirjuta Aho siin mitte ainult siis iseendast ja oma tunnetest, vaid mulle tundub, et sellel kõigel on siiski ka laiem ühiskondlik ja omamoodi juskui, kitsam psühholoogiline pilk. Ühest küljest tuleb siit raamatust väga hästi välja vastandus Soome ja siis selline nii-öelda tuumik-Euroopa. Nimelt peategelane sõidab siis pettununa Pariisi ja kogeb sealse suurlinna melu, mis siis vastandub väga selgelt varasemale soome maa idülliline. Teiselt poolt on kirjanik väga täpselt ametis iseenda tunnete registreerimise analüüsi ja kirjeldamisega. Nii et selles mõttes on see aho üksi kahtlemata väga selline oma ajastukeskne romaan 1890.-te aastate, et sellist psühholoogia vaimustuse indu on võimalik siit välja lugeda. Ja selliselt ei maksa seda tõesti vaadata, mitte ainult siis ma ei tea teraapilise kirjutuse või, või sellise autori südamevalu paberile valamisena vaid tegu on tõesti ühe väga huvitava katsega kirjeldada inimese tundeelu ja teha seda võimalikult täpselt ja seejuures on siis katseobjektiks autor kirjutaja ise. See jutt, et võib-olla kõlab sellise väga kuiva ja detailidesse süüvi vana ning jätab äkki mulje, et tegu on väga raskepärase teosega, mida tuleb vaadata siis ise kirjandusteadlasega hästi kursis olles. Aga nii see ei ole, tähendab, esiteks on sellele raamatule lisatud pea 30 leheküljeline järelsõna mille siis on kirjutanud tõlkija Ants Paikre. Järelsõnast on võimalik nii-aho enda kui tolleaegse, nii Soome kui Euroopa kirjanduse kohta väga palju teada saada. Ja ausalt öeldes, ma julgen isegi soovitada seda järeldusena, lugeda enne raamatut ennast, sest et väga paljud, mis on seotud selle raamatut taustaga ja ka selle raamatu Sis, tõsi, elulisuse ja sellise väljamõeldise vahekorraga selgub siit järelsõnast ning ma arvan küll, et seejärelsõna mitte ei riku lugemiselamust, vaid pigem aitab seda raamatut paremini mõista. Ja raamat ise üksi on siis kõigest 70 lehekülge pikk. Ja jällegi selles samas mainitud kirjas Georg randasele nimetab Aho seda ise üldse novelliks. Noh, selle üle, mis Shandi nüüd raamat see kuulub, on, mis tänapäeval järjest keerulisem vaielda. Selge on see, et ta on üles ehitatud omamoodi novelliliku, sellise poenteeritusega ja täpsusega ei leia suurt midagi üleliigset. Aga teisest küljest on siin siiski romaanile omane panoraam, sus muutuvad nii aeg kui kohta. Ja mõnes mõttes võib rääkida ka vaatepunktide muutumisest, sest sellest raamatust ühe osa moodustab siis peategelase kirjavahetus oma armastatu vennaga. Nii et vahepeal saame siis toimuvast teada ka selle venna sõnade läbi. Nii et justkui väike raamat, aga kahtlemata suur kirjandus. Ja seda lugedes on kindlasti veel üks huvitav aspekt, millele tasub mõelda, või lugedes ausalt öeldes isegi mitte, et ma kramplikult ei mõelnud sellel, vaid tahes-tahtmata tulid need mõtted pähe. Nimelt paralleelid eesti kirjandusega, et mis seisus oli 1890.-ks aastaks Soome kirjandus ja kus veel oli eesti kirjandus, need on ka sellised huvitavad mõtted, mis tahes-tahtmata pähe tulevad, kui seda Juhani Aho tõeliselt meisterliku väike vormi lugeda, nii et on võimalik saada sissevaade, ühest küljest 19. sajandi lõpu sellisesse süvapsühholoogilise kirjutamisviisi ja teisest küljest saada ka väike ettekujutus siis Eestis praeguseks unustatud, aga Soomes jätkuvalt kõrgesti hinnatud Juhani Aho loomingusse ja teos on ilmunud siis Loomingu raamatukogus, siis see tähendab ühtlasi seda, et ta on paljudes kohtades kättesaadav ja ei maksa ka eriti palju. Nii et väga hea ja lihtne viis, kuidas tutvuda siis naabermaa kirjandusklassikaga. Head lugemist.