Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna monona Parise raamatust minu Moskva nagu pealkiri, võib-olla Reidabki on see ilmunud siis Petrone prindi minu sarjas. Tundub, et maad hakkavad otsa saama ja tuleb rohkem keskenduda juba väiksematele allüksustele linnadele. Aga see ei ole sugugi mitte halb. Minu Moskva on mitmes mõttes huvitav raamat. Iseenesest on kogu see sari minu sari mõnevõrra ebaühtlane sest sõltub ju iga raamat ja igast raamatust avanev pilt, et sellele maale või siis mõnel juhul linnale sellest, kes see autor on. Mõnel juhul on ju need autorid olnud üsna juhuslikud inimesed, keda lihtsalt saatus on viinud kaugele jääksootilisele maale, kuhu eestlased niisama ei satu ja seegi on juba ise olnud paras ajend kirjutamiseks. Mõnel teisel juhul on aga tegu ka inimestega, kes oskavad hästi kirjutada, oskavad hästi märgata või satuvad väga huvitavasse kohta ja mitte siis selle riigi eksootika mõttes, vaid satuvad mingisugusesse huvitavasse seltskonda teevad seda maad, kus nad on palju lähemalt, kui üks tavaturist näha võiks. Ja Manuna Paris kuulub kahtlemata nende inimeste hulka. Esiteks on ta ise ajakirjanik, ta on töötanud piisavalt palju kirjutamas ajakirjanduses, et sulg jookseb tal paberil väga hästi. Minu Moskvat on mõnus lugeda. Teiseks on Manuna Paris nüüd juba mitu aastat Eesti rahvusringhäälingu Moskva korrespondendi Krister Parise abikaasa ning see on avanud talle kindlasti hoopis teistsuguse Moskva kui paljudele meist. Ja kolmandaks, mis on minu Moskva puhul samuti väga oluline, on Manuna Paris kätte võtnud ennastsalgava eksperimendi ja tegeleb Moskvas väikelapse kasvatada, mis aga jaa, minu oskvas on sellel aspektil pikalt peatutud, võiks isegi öelda, et üle poole raamatust puudutab ühel või teisel viisil seda, kuidas ikkagi on väikese lapsega Moskvas olla ja see lisab raamatule veel muidugi omakorda vürtsi juurde, mitte seda seal niigi vähe oleks. Mõnuna Parizon on väga terav pilk ja ta oskab vaadata selle taha, mida ta näeb. Väga mõnus on lugeda ja huvitav on lugeda neid kohti, kus ta arutleb selle üle, mille tunnistajaks ta parasjagu olnud on. Näiteks üsna raamatu alguses on kummaline episood kuseks juhututtavast ajakirjanik viib peategelaste paari külla oma armukesele. Sealt areneb välja siis pikem arutluskäik selle üle, et millised üldse on Moskvas meeste ja naiste vahelised suhted mida peetakse oluliseks, mida ebaoluliseks. Miks on see võimalik, et selline üsna keskpärane tüüp, nagu see ajakirjanik on ja nagu veel välja tuleb, mingis mõttes paras jobu saab endal niivõrd avalikult armukest pidada, miks armuke sellega nõus on. Ja kõik sellised asjad, mis tegelikult puudutab sügavamalt tänapäeva vene ühiskonda, kooruvad sealt välja, see teeb minu Moskva tõeliselt mõnusaks lugemiseks. Ja teine huvitav asi on tõesti see, et ikkagi kasvatades väikest last selles metropolis on autor tahes-tahtmata sunnitud kokku puutuma linnaelu selliste aspektidega, mis seda linna niisama väisates elu sees kokku ei puutuks. Olgu selleks siis kasvõi probleemid laste toidu hankimisel. Tähelepanek, et peaaegu kõikides toidukohtades suitsetatakse ja üleüldse peetakse seda ebatavaliseks väikese lapsega niivõrd avalikult ühiskondlikust elust osa võtta või et Panther pidevalt hurjutab Manuna abikaasat, kui see lapsekäruga väljas käib ja arvab, et et ilmselt on kodus püksid naise jalas. Ja kõik sellised huvitavad kultuuride konflikti. Lihtsalt väikesed märgid tulevad siit raamatust välja. Kui siin raamatus midagi kritiseerida on, siis võib-olla see, et mõnuna Paris paneb mõnes kohas ikka väga julmalt elementaarsete ajaloo või muidu faktidega mööda kuidagi selline tunne on, et see raamat on ühe soojaga valmis kirjutatud ja autoreali siis vaevunud seda üle vaatama. Noh, kõige enam torkas mulle silma see, et ta väidab, et punaarmee vallutas Eesti 1945. aastal, paraku juhtus see siiski 44. aasta sügisel ja mõningaid teisi, selliseid väiksemaid asju on veel. Aga see siiski kahanda selle raamatu lugemist Tartust. Nagu öeldud, põnevaks teeb seal tõesti sissevaade, mida võimaldab ajakirjanikustaatus, noh, nii näiteks tehakse pikalt juttu sellest, kuidas Moskvas toimus Eurovisioon. Juttu on siin mõningate poliitikute pressikonverentsidest ja kokkupuudetest näiteks nohhi liidritega. Ja see on kõik väga põnev, nii et tegu ei ole otseselt mitte sellise turisti käsiraamatuga vaid tõesti väga vahetu isikliku ja samas hästi arusaadavalt kirja pandud vaatega Venemaa pealinnale. Head lugemist.