Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust millest rääkimine toob endaga kaasa selle, et ma räägin kohe lausa kuuest raamatust. Tegu on siis Ameerika fantaasiakirjaniku George Hormaatini raamatuga mõõkade maru, täpsemalt selle teine osa, mis kannab alapealkirja veri, kuld. See kõlab nüüd kõik sellise väga poisikestel mõeldud kirjandusena. Aga tegelikult ei ole ja põhjus, miks sellest rääkida, seisneb osaliselt selles, et tänavu sügisest on võimalik ka Eestis vaadata siis George Martini romaanitsükli jää ja tule laul järgi vändatud telesarja troonide mäng. Ja ma arvan, et just nimelt see sari on ka põhjuseks, miks ma hiljaaegu tagasi avastasin, et rahvaraamatu ilukirjanduse edetabelis troonib kohe kõrgel kohal George Martini mõõkade maru teine osa, mis äsja ilmus Kirjastus Varrak andis välja ja Mario Kivistik on siis kõik need kuus raamatut mis seni ilmunud, aga sarjas on umbes teist samapalju veel ilmumas. Tõlkinud. No tõesti, miks sellisest kirjandusest üldse rääkida, et paljude jaoks tundub see ilmselt selline laste värk tundus mulle endalegi, enne kui ma esimese raamatu kätte võtsin. Ja võib-olla ka nende jaoks, kellele see ei tundu lastekirjandusena tundub see lihtsalt väheolulise või teisejärgulise kirjandusena. Julgen siiski väita, et see nii ei ole, olen nüüdseks siis kõik need seni eesti keeles ilmunud kuus raamatut mis kokku moodustavad siis kolm osa, nüüd on siis troonide mäng kuningate heitlus ja mõõkade maru läbi lugenud. Pean kohe kuulajate vähemalt näiliselt hirmutamiseks ütlema, et kokku moodustavad need kuus köidet 2900 lehekülge samal ajal 2900 lehekülge, mis lähevad nõnda märkamatult, et ma olin pärast raamatute läbilugemist ise ka hämmingus, et kas ma tõesti siis nii palju nii ruttu lugesin. Aga tegu on isenesest üsna ajatu looga, mille puhul võib isegi arvata seda, et autor on puhtalt enda mugavuse huvides otsustanud asetada selle väljamõeldud maailma ja mitte taasloonud siis näiteks keskaegse Euroopa ühiskonda. Ja ajatu on see lugu selles mõttes. Ta jutustab võimuvõitlusest paleentrigigidest, sõdadest, lahingutest, natuke romantikat on samuti sees üsna palju seksi, tuleb öelda nii, et lastekirjandusse kindlasti ei ole, vaid väga vägivaldne ja karm lugu. Ja samal ajal on siin ka selliseid huvitavaid filosoofilisi arutlusi inimolemuse üle ja tõeliselt põnevaks teevad selle George Martini romaanitsükli muidugi tegelased. Võib öelda, et sellest tohutu suurest tegelaste galeriist, mille tõttu kõikide nende romaanide tegevustik liigub edasi ka kohutavalt aeglaselt, aga sugugi mitte igavalt kõikides sellest suurest tegelaste galeriist peaaegu et ei leia ühte ühemõtteliselt negatiivset või ühemõtteliselt positiivset tegelast. Selles mõttes näiteks ei maksa George Martini raamatuid kindlasti kõrvutada vahest maailma kõige tuntuima fantaasiakirjaniku Tolkieni omadega sest et siin on väga raske aru saada, mis on hea ja mis on halb vaid iga tegelane mõjub vastavalt omas kontekstis kohe erinevalt ja peab ütlema, et kuigi selle raamatusarja võib liigitada fantaasiakirjanduse alla siis tegelikult võiks see kõik toimuda ka reaalses maailmas. Ja siin on jah, huvitavaid filosoofilisi arutelusid, näiteks mulle endale pakkus suurt rõõmu üks selline väike tõdemus miseks tegelen, ütleb, et ta on ainult üks jumal, tema nimi on surm ja on ainult üks palve ja see on täna mitte. Sellised väikesed nüansid näitavad, et George Martin on tahes-tahtmata andekas kirjanik ja mitte ainult andekas kirjanik, vaid et ta on ka elu üle järele mõelnud ja jõudnud väga selliste eluliste järeldusteni, mille ta siis on valanud äärmiselt põnevasse ja sellisesse eksootiliste vormi. Kui nüüd midagi tõlke kohta öelda, siis tahes-tahtmata Maarja Kivistik teinud ära hea töö. Võin öelda, et kõigis nendes kuues raamatus esineb mõningasi erinevusi ühe või teise nime või mõiste tõlkimisel, aga mida edasi, seda sujuvamaks ja ühtlasemaks ja kõik läheb. Natukene naljakas on see, et ilmselgelt on tõlkija, ma ei ole paraku seda tõlget kunagi originaal oli ka võrrelnud, nii et sellepärast ma ei saa nüüd lõpuni, näitajad on, täpselt tehakse. Tundub, et tõlkija on katsunud sellist keskaegset või solist pseudokeskaegset aurat, kas säilitada võib tekitada siis ja nii esineb raamatus üsna palju unarsõnu. Nii et ei tee sugugi halba, kui hoida õigekeelsussõnaraamat teinekord käekõrval, sest et teinekord on tõesti kasutatud selliseid väga harvaesinevaid sõnu. Ja ma arvan, et see ei ole üldse halb, aga naljakas on see, et kui tõesti tõlkija On kindlal veendumusel, et eesti keeles eksisteerib ainult sõna häilima ja puuduvad näiteks sõnad nagu lihvima, läikima lööma siis see kohati justkui kriibib kõrva, aga noh, see on tõlkija vabadus. Iga tõlkija loob juhise uuesti raamatu, mida ta tõlgib. No selles mõttes ikkagi on Maarja Kivistik kahtlemata väga kiiduväärne autor, et on näha, et ta elab George Martini maailmas sees ta on väga hästi edasi andnud selle atmosfääri, mis seal raamatus valitseb. Võib öelda, et kui tihti on selliste teisejärguliste ulme või fantaasiaraamatute puhul probleemiks see, et autorid katsuge diskokeelt ignoreerida kasutada keelt pelga vahendina narratiivi huvides siis siin see nii ei ole, vaid raamat on nauditav mitte ainult narratiivi mõttes vaid kahtlemata ka keele mõttes. Ja nagu öeldud, praeguseks on siis kuus köidet kokku 2900 lehekülge George Martini jää ja tulelaulust ilmunud. Ja nagu ma vaatasin internetist, on tal vähemalt sama palju, kui mitte rohkem avas. Olgu veel öeldud, et omal ajal, kui ta kirjutama hakkas, siis hõigati see sari välja, kuid triloogia praeguseks on see siis triloogia mahust oluliselt suuremaks kasvanud. Ja jääb üle loota, et maarjakivistikul jätkub jaksu ka tulevasi osi tõlkida, nii et Varrak Need ka kenasti välja annab. Seniks aga soovitan siis lugeda mõõkade maru teist osa, veri, kuld ja ka veel rohkem soovitan alustada sarja alguses, sest tegelikult nagu öeldud tegevustik liigub edasi siin üsna aeglaselt ja seda vaadeldakse terve plejaadi eri peategelaste silme läbi mistõttu raamatuid on ka omavahel väga tihedalt seotud ja selleks, et midagi aru saada, tuleb tõesti alustada algusest. Aga julgen öelda, et kes selle töö ette võtab, ei pea kindlasti mitte kahetsema head lugemist.