Tere olen Peeter Helme ja räägin vahelduseks luulest. Asko Künnap on välja andnud raamatumardikad, härra ja tegelikult on ta isegi välja andnud kaks raamatut, teise nimi on mälestused ja see sisaldab ainult ühe luuletuse ülejäänud leheküljed tühjad. Ehk siis see on üleskutse igaühele oma mälestused ise kirja panna ja võib valida kas siis luulevormis või proosavormis või lausa piltidena. Sest kaase mälestused, milles on vaid üks luuletus, on illustreeritud vähemalt natukene. Aga pikemalt on siis mõtet peatuda mardikate mäe rajal. Iseenesest on mardikate määraja mälestused üsna ühesuguse välimusega teosed. Need on siis kaks väikest musta märkmikud, mis käivad kummiga kinni. Ja nagu öeldud, neist üks on siis tühi ja teine täismardikate määraja sisaldab niisiis uuemaid kui vanemaid Asko Künnap värsse, ta on ära kasutanud materjali, mis on minu meelest ilmunud juba tema esikkogus ja sisalikud vastasid kindlasti, aga tema kogus ööd on loetud. Aga mitte ainult, et siin on ka täitsa värsket materjali. Ja mis teeb med mordikate härra ja niimoodi huvitavaks ei ole siis mitte ainult see raamatus sisalduv värske materjal vaid see on kahtlemata ka illustratsioonid ja üleüldse kogu kontseptsioon. No võib öelda, et Asko Künnapi luulekogud on alati ju väga hästi kujundatud, ma isegi julgeks väita, et teinekord on lausa ülekujundatud. Kasutatud on nii erinevaid kirjatüüpe, illustratsioone, erinevat värvi, kirju, kõikvõimalikke kujunduslike trikke ja samuti on nad alati väga Nende korralikult köidetud mardikad määraja kohta võib öelda, et see ei ole siis korralikult köidetud, vaid see on tõesti lihtsataks kena väike märkmik. Selles mõttes erineb see natukene võib-olla teistest Asko Künnapi raamatutest, mis on ju üldiselt suures formaadis kõvade kaantega. Aga see uus formaat ja uus lähenemine on kahtlemata värskendav. Ja kunagi Asko ise rääkis mulle, et tal tuli mardikate määra ja mõte sellest, et lehitses lihtsalt oma märkmikke. Nimelt kuulub siis Askuga nende inimeste hulka, kes kuskil koosolekul nõupidamiste laua taga istudes ei suuda oma käsi rahulikult hoida, vaid ta hakkab kritseldama. Ja need kritseldused torkasid talle endale mingi hetk silma, ta hakkas vaatama, et lähed, polegi päris kitsendused, vaidled, täitsa huvitavaid mõtteid ja jaburaid, ideid on, nendes nii-öelda otsustas siset kritseldused viia kokku oma luuletustega. Ja tulemuseks sai siis mardikate määraja. Luuletusi toetavad kritseldused, mis teinekord sisaldavad ise ka tekste. Ja võib ka vastupidi öelda. Lugedes neid luuletusi vaadates kritseldusi, siis on see justkui selline väikene retk Asko Künnapi sisekosmosesse. Ja seal selles mõttes väga huvitav retk, et üks asi, kui luuletused on justkui selline valmisprodukte justkui see, mille Asko on kirjutanud selleks, et lugejatele näidata siis need kritseldused mõjuvad tõesti sellise sisse watena ühe looja nii-öelda kööki või tahatuppa. Et need kritseldusid sisaldavad teinekord luuletuste ideid või selliseid mõtteid, millest võiksid võinuksid luuletused sündida, aga kuskile teadvuse ja alateadvuse vahepeale. Ja mida vaadates tekib ilmselt igal lugejal igal pildi vaatajal mingisugune oma assotsiatsioonide rida peas. Et selles mõttes on mardikate määraja siis omalaadne kogu, et siin ongi raske mõelda, kas pilt toetab teksti või tekst pilti. Nad on omavahel niivõrd tihedalt seotud, et üht-teist ja teised ette kujutada. Samal ajal pildid üldjuhul ei käinud konkreetse luuletuse juurde, teinekord ei ole nendel piltidel mitte midagi pistmist selle luuletusega, mis kõrvalküljel esitatud on. Näiteks luuletusel viitsütikuga nali ei ole mitte midagi pistmist illustratsiooniga, mis kannab nime golem Ta ja kus on kujutatud siis ühte sellist veidi lapseliku olekuga Colemit ja kooliõpetaja viimasel sügisel ei ole ka mitte midagi pistmist gooti kiriku varemete ka siis sama lehepaari vasakul küljel. Nii et tegu on tõesti selliste assotsiatsioonide ka, mis on ilmselt Asko peas luulekogu kokku pannes tekkinud, aga mis ei pea iga lugeja peas siis samamoodi tekkima, vaid need võivad mingisuguseid hoopis uusi seoseid luua. Ja see omakorda tekitab tunde, et need varasemad luuletused, mis siia kogusse pandud on saavad kuidagi uue hingamise, et need ei mõju enam niimoodi, nagu nad mõjusid varasemalt, kuidas kogudes või kuskil ütleme, kirjandusajakirjas mõjuvad kuidagi palju vähem ametlikult ja palju assotsiatiivsemalt ja palju selliselt tunnetele mängivamalt. Luuletustest rääkides on ikka nii, et ega ei olegi mõtet neist väga kaua rääkida, ikka mõni tuleb ette lugeda, muidu ei saa ju üldse aru, millest jutt käib. Ja mõtlesin, et loen ette ühe luuletuse, mille kõrvalküljel on ära trükitud. Üks kummaline retsept. Retsepti nimi on isenesest kõrvaline tegelane, kus soovitatakse siis mees juppideks teha, ahju ajada, kaneelikoort, panna soola, musti ploome ja üht-teist veel. Asku käekirja ei ole kohati väga lihtne välja lugeda. Ja vasakul küljel on selline väga lühike käskivas toonis luuletus. Võta peet, keeda toit, maitseks, sool, julged, kui eesti köök, Mess, EKG, niisugune luuletus siis räägib üsnagi iseenda eest. Et jällegi ühest küljest justkui ratsionaalne sisu, aga teisest küljest väga assotsiatiivne sõnad ja sellised alateadvusele mõjuvad hüüatused. Nii et mardikate määraja on väga tore raamat ja ma arvan, et mardikate määrajat mälestusi tulebki selles järjekorras võtta kõigepealt mardikate määraja läbi töötada. Ja Mul on raske uskuda, et ei ole ühtegi inimest, kes selle läbi töötamiseni järel ja ma pean läbitöötamise all silmas siis nii luuletuste lugemist kui nende piltide ja kritselduste uurimist. Ma usun, et ei ole ühtegi inimest, kes pärast seda ei tunneks kiusatust siis mälestuste tühjadele külgedele midagi kirja panna. Head lugemist.