Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest ajaloo raamatust. Ajalooraamat on see võib-olla tinglikus mõttes, sest et samavõrra Ansega mälestuste tõste ja võib-olla isegi mingil määral oletuste raamat. Igatahes tegu on Tarmo Vahteri raamatuga Wabariigi tule, mille alapealkirja 1991 kuus otsustavat kuud. Pealkiri on iseenesest suhteliselt kuiv ja konkreetne, ütleb enam-vähem kõik ära, millest siin raamatus juttu tuleb. Aga selle kuivuse ja konkreetsuse taga on tegelikult varjus väga palju põnevat. Tarmo Vahter. Meil on tuntud eelkõige ajakirjanikuna. Eesti Ekspress ajakirjanikuna, kes kirjutab meelsasti uurivaid põnevaid lugusid päeva kajalistel teemadel teeb seda väga elegantselt, põnevalt, haaravalt. Ja täpselt sama põnevalt kirjutab tega raamatuid. Käesolev raamatu alguses seisab autori selgitus, kus ta esitab rea küsimusi küsimusi selle kohta, et kuidas siis kõik teostus. Ja nendele küsimustele annab ta siis raamatus ka vastuse. Need küsimused siis mõned ette on näiteks sellised millised arutelud toimusid Arnold Rüütli, Edgar Savisaare, Lennart Meri ja teiste poliitikute vahel. Kuidas kavatses Eesti valitsus venelasi enda poole võita, mida arvati valitsuse tööst Eesti komitees? Kuidas üritas Eesti valitsus leida toetust Ameerika ühendriikidelt ja teistelt lääneriikidelt ja nii edasi ja nii edasi, terve hulk küsimusi. Ja need küsimused on muidugi sellised, mida on väga paljud Eesti ajakirjanikud, ajaloolased, poliitikud, publitsistid ühes või teises kontekstis ühes või teises sõnastuses esitanud. Ja nendele küsimustele on antud väga palju vastuseid. Kuid selles mõttes on Tarmo Vahteri raamat nüüd väga tänuväärne. Et ega ei olegi ju 1991.-st aastast nendest tormilistest sündmustest püütud kirjutada justkui neutraalselt distantseeritud? Jah, meil on olemas Savisaare käsitlus ja meil on olemas Laari käsitlus. Ja meil on näiteks Eesti mõtteloo sarjas avaldatud raamatute põhjal välja kooruv Lennart Meri käsitlus. Tema kõnedest tuleb üht-teist välja. Aga meil ei ole sellist käsitlust, kus võtaks sõna keegi, kes ise ei olnud nende sündmuste vahetu osaline ja kellel on ka vabadus. Neid sündmusi nende kajastusi tõlgendada nii nagu ta ise tahab kõige paremas mõttes, mitte siis tõlgendada kuidagi kohvipaksu pealt, vaid tõlgendada allikate põhjal. Ja allikad ongi vabariigi tuleku kõige suurem tugevus. Nimelt ei ole siin raamatus, nagu autor lõpus ütleb, kasutatud ühtegi anonüümset allikat. Tegelaste tsitaadid põhinevad kõik helifilmi salvestustel ja protokollidel ja stenogrammidel ja nende kohtade peal, kus siis originaalmaterjale ei ole, on kasutatud asjaosaliste hilisemaid intervjuusid, noh põhimõtteliselt siis mälestustekatkeid. Selles mõttes on tegu väga ausa raamatuga. Tarmo Vahter siin lõpus kirjutabki, millised lindistused, millised materjalid on olemas, millised ei ole, mis nende kvaliteet on ja see on kahtlemata iga ajalooraamatu puhul väga oluline. Allikatest tuleb anda ülevaadet, sest nende põhjal on võimalik anda hinnang ka autori järeldustele. Nii ütlebki Tarmo Vahter täitsa ausalt, näiteks erakorralise kaitsenõukogu tegevuse kohta ei selgu arhiividest pea midagi. Dollastest parteidest pidasid koosolekute kohta sisukaid protokolle sotsid, kes kinkisid paberit 2004 riigiarhiivile ja nii edasi siin on palju selliseid märkeid. Eriteenistuste dokumente on säilinud väga vähe. Kaheksanda aprilli ettekande leidsin välisministeeriumis Lennart Meri paberite hulgast. Ühesõnaga ka see viimane kahe leheküljeline peatükk allikatest on selles mõttes huvitav, et juba seda lugedes saab ülevaate sellest, mis seisus siis Eesti aastal 1991 oli ja kui raske on tagantjärele midagi rekonstrueerida. Seda hämmastavam on see, et see enam kui kolmesajaleheküljeline raamat on mitte ainult valminud, vaid on valminud äärmisid sisukana äärmiselt konkreetsena. Ja samal ajal nagu juba öeldud, väga heas ajakirjanduslikus mõnusalt loetavas keeles. Raamat ise koosnebki siis kuuest osast, mille pealkirjad on kalendrikuu nimed, kuid lisaks on iga osa jaotatud terveks hulgaks lühikesteks võib öelda hästi seeditavateks vahepeatükkideks, kohatenat, päris lühikesed poole leheküljelised, ühe leheküljelised. Neil kõigil on siis pealkiri, samuti on antud kuupäev ja toimimise koht, nii et justkui filmikaadrid isegi. Ja kui juba filmikaadrid sai mainitud, siis äärmiselt mõnusat täiendust annavad raamatule pildid. Seal raamatus on ohtralt pildimaterjali. Kui seda lapata, siis on tõesti igal teisel leheküljel mõni pilt. Seejuures on väga palju ka sellist materjali, mida ilmselt paljud inimesed enne näinudki ei ole. Pilte erakogudest ja lihtsalt selliseid huvitavaid asju, mida sellises koguses kunagi varem avaldatud ei ole. Sama kehtib muidugi allikate kohta, näiteks ei ole keegi varem kasutanud filmiarhiivis asuvaid Edgar Savisaare valitsuse istungite lindistusi. Ja see on tõesti äärmiselt tänuväärne materjal. Võib öelda, et ainulaadne materjal ilmselt Eesti ajaloos. Et tõesti on säilinud niivõrd kriitilisest perioodist, kus valitsus istub koos ja arutab leiva hinna ja Eesti kütteõliga varustamise küsimusi. Et sellised materjalid säilinud on. Ja see annab sellele raamatule nagu ka paljud muud huvitavad allikad kõvasti elu juurde. Nii et tegu on ühe tõeliselt põneva teosega, mida võib lugeda täitsa kui seiklusjuttu ja sellele seiklusjutulise, selle Annabel oma lisaboonuseks, see, et kõik kirjeldatu on tõepoolest tõsi, autor, mingeid hullumeelseid järeldusi ei tee vaid ta kirjeldab asju võimalikult konkreetselt. Järeldus, mida ta ongi tahtnud teha, on see, et lõpuks ometi kirjutada nendest asjadest erapooletult, rahulikult ja nii detailitäpselt, kui praegune allikate seis seda vähegi lubab. Ja veel kord lõpetuseks rõhutan, tal on õnnestunud seda teha nii et see raamat on põnev, seal on palju dialooge, palju vestlusi, hästi emotsionaalseid, aga mitte siis selles mõttes emotsionaalsed, et autor oleks oma emotsiooni sisse pannud vaid vaid selles mõttes, et on suutnud tabada ajastu emotsiooni, selles mõttes emotsionaalselt kirjeldusi. Ja see kõik teeb selle vabariigi tõesti nauditavaks lugemiseks. Head lugemist.