Tere, mina olen Peeter Helme. Räägin täna ühe noore eesti kirjaniku debüütromaanist. Selleks kirjanikuks on Mari Järve, kes õigupoolest on Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia doktorant ja tema raamatuks on esimene aasta. See raamat on üsna huvitav laiemalt eesti kirjandusmaastikul. Ta nimelt käsitleb ühte teemat, millega väga paljud eesti kirjanikud ei ole just rinda pistnud või vähemalt ei ole nad teinud seda viimase aja jooksul ja nad ei ole teinud seda nii jõuliselt, nii originaalselt. Nimelt siis Mari Järve on otsustanud kirjeldada seda, mis juhtuks, kui maailmas vallanduks tappev viirus mis oleks sedavõrd nakkav, et hävitaks valdava osa 90 protsenti või rohkemgi inimkonnast. Ja mingis mõttes on, see on selline hästi klassikaline Hollywoodi stsenaarium. Alles hiljutigi jooksis Eesti kinodes üks järjekordne film, mis käsitles mingisugust viirust ja seda, kuidas meile tuttav maailmakord ähvardab kokku variseda ühel või teisel moel selliseid apokalüptilise süzeesid ju arendatud nii Hollywoodis, kinolinal kui ka maailma kirjanduses, vastaks 20. sajandi suuremaid. Selliseid apokalüptiline klassikuid on John Wyndham oma raamatuga drifiidide päev kus siis teadupoolest valdav osa inimestest pimedaks ja nad leiavad ennast konkurentsist pote taimedega. Ja siis tekib küsimus, et kummal on siis eelis, kui mõlemad pimedad on loomulikult taimedel, kes polegi kunagi nägijad olnud ja on kohastunud eluks ilma silmadeta. Aga see selleks, Mari Järve esimene aasta on selles mõttes huvitav, et küsimus polegi niivõrd raamatu originaalsuses Eesti kirjanduse kontekstis, kuivõrd selles, kuidas ta on suutnud selle apokalüptilise stsenaariumi lahendada. Esiteks siis raamatu tegevus toimub Eestis, kui maailmas vallandub sugune erakordselt nakkava tüvega ebola viirus siis kirjanik heidab küll kiire pilgu sellele, mis toimub maailmas, aga kohe toob oma tegevuse Eestisse. Selles mõttes on tore, et see on hästi tuttavlik stsenaarium. Teises mõttes on raamat väga põnev. Et ei leiame siit mingisuguseid suuri, selliseid massistseene, traagilisi seiklusi. Tõsi, raamatu alguses toimub peategelaste põgenemine Tallinnast, mis pannakse karantiini ning kus politsei ja sõjavägi ei taha enam kedagi välja lasta. Ja selle põgenemise käigus juhtub seal üht-teist traagilist. Pärast seda väga otseselt traagikal ja katakalismile ei peatata, see katakalism hiilib kuskil tegevuse taga. Esimene aasta on pigem hoopis suhtedraama. Ja mingil üllataval moel sarnaneb, see võib olla hoopiski sellise maailmakirjanduse klassikuga nagu dekameroon mis räägib ju ka sellest, kuidas üks risk noori inimesi on siis katku eest põgenenud linnast maale, nii kuidas nad üksteisele lugusid jutustavad. Esimeses aastas neid lugusid niimoodi terviklikult jutustatas ei ole raamjutustus. Küll aga saame me kõigi 10 peategelase lood ääri-veeri teada. Ja mis toimuma hakkab, on siis nende 10 tegelase omavaheline dünaamika. Ja see on kõigepealt see, mida Mari Järve jälgib, ta jälgib seda, kuidas katastroofiolukorras inimesed, kassid tahad või ei jää iseendaks ja kuidas nad peavad kohastuma olukorraga, milleks neid mitte miski nende varasemas elus ei ole ette valmistanud. Ja milleks mitte keegi neist ei saagi valmis olla. Ja nii siis käivitub selline üsna põneva tegevusega mäng, kus õigupoolest seda tegevust ise on üpriski vähe või see liigub niimoodi väga tasapisi edasi. Aga põnevaks teevad sellist väga erinevad tüübid. Nende hulgas on näiteks maamees, üks endine kooliõpetaja, siis üks kunagine arst vist üliõpilane, ühesõnaga hästi-hästi erinevad tegelased, keda ei seo mitte miski peale selle millegi nähtamatu selle millegi nähtamatu, mis on hoidnud neid nakkuskoldest eemal ja andnud neile uue võimaluse. Ja see uus võimalus ongi siis esimene aasta esimene aasta selles uues maailmas. Nii et mari järve katsub ääri-veeri läheneda sellele küsimusele, et mis inimtüüp see on, kes on ellujääja? Otsest vastust ta sellele ei anna, vaid pigem ta näitabki sellele, et see on üks huvitav kompott juhusest, meelekindlusest, mõnel juhul kannatlikkusest ja mõnel teisel juhul hoopis mingitest negatiivsetest omadustest. Olgu selleks siis argus otsustusvõimetus. Et nii et kokku tulebki juhus. Ainult et see juhus muutub saatuseks sellest hetkest alates, kui neid inimesi enam otsene füüsiline oht ei ähvarda. Ja, ja öelda, et selle Mari Järve esimese aasta moraal on see, et need, kes selle esimese aasta saavad esimene aasta pärast katastroofi, millal enamik inimkonnast hukkunud on. Neile on antud elada tulevased aastad, sest ma ütlen kohe etteruttavalt ära ja ma usun, et ma ei riku kellelegi lugemiselamus, sellega tegelikult. Raamatuotsad jäetakse väga lahtiseks ja autor on küll öelnud, et ta ei kavatse sellega kindlasti järgi kirjutada. Aga asja mõte pigem ongi selles, et näidata, et ükski lugu ei lõpe mingisuguse konkreetse ajavahemikuga ära, vaid lood kestavad ikka kauem kui raamatud. Kui nüüd keelest rääkida, siis siis Mari Järve on oma esimeses aastas üllatavalt küps. Nagu ta ka ise öelnud on, on ta varemgi sahtlisse kirjutanud. Tal on niisiis olnud aega oma kirjandusstiili ma keelte lihvida. Kui midagi ette heita, siis teen ikkagi selle etteheite, millest vist ei ole pääsenud enam-vähem ükski noorema põlve naiskirjanik. Et nimelt, kas on vaja oma tegelaste kohta öelda, et see või teine pööritas silmi? See on üks asi, mida ma olen enam-vähem kõikide nooremate eesti naisautorite raamatutes kohanud milles ma isiklikult süüdistan siis Stefani kingi ja tema videviku. Sest et seal ma esimest korda kohtasin eestikeelses kirjanduses mõistet silmi pööritama. Kamari järvel esineb seda vähemalt kolm, neli korda siin raamatus. Aga see selleks, see on võib-olla minu isiklik kiiks, et mulle see väljend närvidele käib. Muus osas on raamat väga ladusas keeles, peatükid on lühikesed, hüppavad Ta on ühelt tegevuselt teisele, teiselt kolmandale kuni 10.-ni välja. Nii et lugemine ei lähe hetkekski igavaks, sest autor suudab pidevalt perspektiivi vahetada. Ja nagu juba enne öeldud, see loob põneva dünaamika tegelaste vahele. Ja selles mõttes on, on tegu tõesti sellise raamatuga, mis sunnib lehti keerama. Kui juba korra kätte võtta, siis muudkui jäädki lugemist, ikka tahad teada, et mis nüüd siis juhtus ja mis nüüd siis juhtus? Autor oskab infot väga hästi doseerida ja lõpetab peatükid nii-öelda kõige põnevama koha peal. Ja egas midagi, et esimene aasta on põnev raamat ja ma loodan, et Marin järve kirjutab veel. Ning väga depressiivne see raamat ka ei ole vaatamata justkui näiliselt depressiivsele teemale, milleks ju maailma lõpp. Tahes-tahtmata on vaid ta on just väga põnev ja sisendab lootust inimvaimu leidlikkuse osas. Head lugemist.