Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest põhimõtteliselt kokaraamatust. Selleks on siis Jüri Pino teise päeva toidud ehk abiks algajale mehe pojale. Olgu öeldud, et tagakaane tekst ütleb. Üldiselt ei ole see raamat ka naistele keelatud, aga jookse külgi mööda maha, mine nüüd sellega kassasse, hind pole kuigi suur. Nii et selline reklaam siis. Jüri Pino avaldas ka eelmisel aastal kokaraamatu, selleks on lihtsakuska. See raamat põhimõtteliselt siis selgitas, kuidas kultuurselt viina võtta. Aga see raamat oli ka ilma viinata täiesti tarvitamiskõlblik, siis Akviska sisaldas terve hulga suhteliselt lihtsalt tehtavaid retsepte ja jagas seal siis iri Pino oma kogemusi sellest, kuidas mõningaid niimoodi tuntud retsepte koduselt käepäraselt valmis teha, nii et liiga keeruline ei oleks. Ja see teise päeva toidud siis mingis mõttes nagu jätkab sealt, kus saab, kus ka lõppes. Ehk siis tema alustab sellest, et mis siis teisel päeval saab, et kui ärkad hommikul üles ja pärast kas siis viinavõtmist või niisama lihtsalt niisama õhtusöögi söömist on kõvasti kraami järele jäänud ja ei tea, mida sellega teha. Või siis kirjaniku enda sõnadega. Naerge nüüd äraga väljend teine päev, nii õudselt naljakas tundus, polnud üldse nii mõeldud. Aeg-ajalt juhtub niisugust asja, et ärkad hommikul üles, tuiad kööki, avastad, oh issand nii palju igasuguseid asju, millega ei oska suurt midagi peale hakata, siin potis seal pannil. Ja mida siis peale hakata, et Pino siis talle omasel väga sellisel lahedal kirjanduslikul viisil hakkab selgitama, kuidas siis söögi tegemine käib juba olemasolevatest asjadest. Võib siis öelda, et see on selline retke kulinaariamaailma selles tähenduses, et nagu kulinaaria on siis sedasorti pood või lett, kus müüakse juba poolvalmis kaupa. Ja Pino võtab asjad rahulikult ette ja nende toitude tegemise kõrvale jätab niisama juttu. Nii et seda raamatut on täpselt nagu seda möödunud aastasse kuiskadki. Äärmiselt tore lugeda ka, ilma, et kuklas oleks mingisugune kavatsus süüa teha. Samal ajal pean oma kogemusest hoiatama, et kui see raamat juba kätte võetud on ja seda lugema sai hakatud siis ega see söögiisugi tulemata jää ja tekib kogu aeg tunne, et tahaks ühte või teist asja järgi proovida. Samas, see teise päeva toidud on ikka tõesti teise päeva toidud, siin on ikkagi retsepte, mida ausalt öeldes väga ei taha järgi proovida. Näiteks lehekülg 39 on ikka midagi väga huvitavat. Lehekülg 39 on siis esimese peatüki kartul üks viimaseid retsepte, mille osas ka Pino on mõnevõrra dist šokeeritud sellest, kuhu ta mõtted teda viinud on, sest et selle retsepti nimi on oh pagan, päris poiss mehekas. Nimelt siis olles umbes neli viiendikku jutust heietanud sellest, mis kõik eelmisel õhtul toimuda võis. Retsept ise on kolm rida pikk ja kõlab nõnda. Lõika kartulid keedetud kartulid viiludeks, määri mõlemalt poolt võiga uha veel natuke soola ja kõrveta grilli vahel ära, kiire krõbiseb ja kisendab maitsva vahutava õlle järele. Ehk siis soovitab Jüri Pino siin keedetud kartulid koos soola ja õige võileiva grilli toppida. Noh, ma ei tea, nüüd kui isuäratav see just on, aga võib-olla meeleheitlikud olud nõuavad meeleheitlikke samme. Ja muidugi siis Pinusin nende retseptide vahel, mis olgu öeldud, on suuresti suhteliselt ebatervislikud. Siin on näiteks erinevalt viisid, kuidas eelmisest päevast üle jäänud sauna teha ja siis on siin igasugused pudrud võimalikult palju liha ja rasvaga. Ja üleüldse võib öelda, et selle raamatu lemmik maitseaine on rasv. Aga jah, et selle kõige vahel peatub ta siis ka sellele, et kuidas siis see kõik tervisesse suhtub ja nihukest arutleb nii ja naa ja ütleb põhimõtteliselt seda, et et ikka peab tervislikult sööma, aga tervislikult söömisega ei tohi jällegi ebatervislikuks minna. Ja vahel on ikkagi õige annus rasva omal kohal. Aga siin raamatus on tõesti väga toredaid nippe, näiteks rosolje järgmisel päeval. Seal selgitab Pino seda, et kui see rosolje järgmisel päeval ikka seal laua peal seismisest nii koledaks läinud on siis aitab aparaat, mida ta nimetab parandajaks. Ehk siis saumikser ütleb, et rosolje tuleb lihtsalt ühtlaseks pudruks ajada ja röstitud saia peal ära süüa, kui päris aus olla, see kõlab küll päris hästi. Aga jah, et see on siis selle raamatu kokanduslik väärtus, aga nagu öeldud, on Pino jõuga väga hea sulega ja see raamat on tõesti hästi lõbusalt kirjutatud. Nii et seda võib tõesti lugeda täitsa niisama. Ma ütlen, söögiisude tekitab, aga tekitab ikka muid mõtteid ka, et on näha, et tal on endal olnud mõnus seda kirjutada, sest et tükkide vahel on pidevalt uitmõtted ja need uitmõtted on tõesti kõige erinevatel teemadel. Suuresti muidugi toidu teemal, aga mitte ainult. Nii arutleb ta siin selle üle, et miks mehed peaksid oskama süüa teha ja siis arutleb ta veel siin selle üle, kuidas preisi kuningas Friedrich Suur kerjuste vastu võitles. Nimelt siis aeti nad rehabilitatsioonikeskustesse erinevalt, aga tänapäeva näägutavatest tegelastest ohjasid neid maju eru Belt veeblid kaigastega tööharjumust tekkinud väga kiiresti. Vabanduseks ütleb ta ka, millega ma kindlasti ei kutsu üles tänapäeval samasugusele tegevusele. Nii et hästi põnev teos ja mulle endale meeldis väga see raamatulõppe. Kas on kohe näha, et räägib ikkagi väga nii kokakunstis kui kirjanduses vilunud tegelane? Nimelt raamatu lõpp on siis vajalikud vahendid, kus Pino selgitab, milliseid nuge kausse lõikelaudu pann pote köögis tarvis läheb. Ja kõige toredam on see Ta, mitte ei targuta siin niisama ja ei tee sellist reklaamitelevisiooni jutu vaid näha on, et räägib kogemus. Näiteks räägite, et kindlasti on köögis vaja suurt kaussi. Ütleb, et kauss võiks olla mingist vastupidavast materjalist, klaas on väga ilus, aga võtab endasse mingid veidrad mikropraod, kui selles ikka korralikult asju kloppida. Ja niimoodi saabki tegelikult siit raamatust enam-vähem kõik teada, mis algajale kokale teada on vaja. Selles mõttes oleks võinud võib-olla see teise päeva toidud isegi ilmuda, enne kui seal, kus kaasas seal, kus ka sisaldab ikka vägagi keerulisi retsepte, näiteks rosso, puhkol tuleb kohale nii-öelda. Et see teise päeva toidud on väga lihtsalt retseptidega ja tõesti kellelegi, kes köögis oma esimesi ettevaatlikke samme astub. Üsna veider on meil raamatu lõppsõna, mis kannab pealkirja, mis siis, kui me jäämegi kaineks ja arutleb selle üle? Et mis siis saab, kui on joodud ja kui ka pohmell läinud ja kui lihtsalt ollaksegi kaine ja mulle tundub, et sellega ta siis võib-olla mitte nüüd ei propageeri alkoholivastast võitlust, aga võib-olla juhatab ta sellega juba oma järgmise kokaraamatu sisse, mis siis äkki avab tee tõeliselt keeruliste toitude maailma, mida peaks tegema siis mitte esimesel, teisel või kolmandal või neljandal või viiendal päeval, ehk siis siis, kui nagu ta ütleb, enam paha olla ei ole ja kui vaid ongi kaine olek minu enda sõnadega. Aga eks näis, igatahes praegu on meie ees siis teise päeva toidud väga ilusti kujundatud, kujunduse on teinud Andres Tali ja väga lõbusalt kirjutatud raamat. Head lugemist.