Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna ühest järjekordsest kurtfanneguti eestindusest. Eesti keeles on iseenesest selle kirjaniku raamatuid päris palju ilmunud ja nagu mulle tundub, on, et ka väga hea vastuvõtu osaliseks saanud. Tõenäoliselt on vähe neid raadiokuulajaid, kes ei oleks lugenud tšempionid einet. Aga neid fone koti toredaid raamatuid on ju veel teisigi. Näiteks kassikangas või sinihabe või siis muidugi see kurikuulus tapamaja korpus viis ehk laste ristisõda. Ja nüüd on siis ilmunud üks järjekordne fone koti teos, mida võib nimetada üsna Krestomaatiliseks. See on algupäraselt 1961. aastal ilmunud, kuulub seega fone koti pigem sellisesse noorema põlve loomingusse ja see kannab nime ürgpimedus, ürgpimedus see pealkiri on iseenesest siis tsitaat Göte Faustist. Ja mingis teises mõttes on see ka laiemalt sümbol inimloomusest. No nii nagu kõik vana koti raamatuid nii on, kas ürgpimedus siis ühest küljest kohutavalt naljakas, aga teisest küljest ka väga kurb. Mingis mõttes meenutab see sellist Anton Tšehhovi kirjutamislaadi. Detailid on väga naljakas, naerad vat et pisarateni ja ühel hetkel avastad, et pisarad on hoopis kurbusest. Sest et loo moraal, loo lõppjäreldus on üsna traagiline. Lihtsustatult öeldes räägib sirpi, möödus teisest maailmasõjast. Selle raamatu peategelane on üks ameeriklane. Kes elab näitekirjanikuna Saksamaal ja kellest saab teise maailmasõja ajal Ameerika agent kuigi näiliselt tegutseb ta natsionaalsotsialistliku Saksamaa propagandatöötajana inglise keelses raadiojaamas Sis. See tundub kõik selline hästi keeruline, spioonilugu, aga tegelikult silla astume kohe mänguga Fonne kuutlik, jaburuse või Veiderdamise element. Et nimelt töötades siis Berliinis raadiojaamas ja tehes näiliselt propagandat Saksamaa heaks edastab Howard kämpel ometigi tähtsat infot ameeriklastele. Ja kuidas ta seda teeb, see siis täpsemalt ongi see bannegutiselise Veiderdamise tulemused, nimelt oma koodi edastab ta siis enda propagandakõnedes köhatuste, pauside kokutamiste sõnakorduste kaudu. Ja kõige jaburam on see, et ta ise ei tea, mida ta ütleb. See info antakse talle ette valmis kujul, tema loeb selle maha ja tema ei tea, mis on see info, mida ta edasi annab. Ja pärast sõda ei leidu kedagi, kes tema lugu kinnitaks. Nii et kõikide kogu maailma jaoks on siis haualt kämpel üks kaabakas, ameeriklane, kes kiitis Hitleri üritust inglise keeles raadios. Nii et Tal on väga keeruline ja kuidas ta sellest supist välja tuleb? No see jäägu need küll iga lugeja enda avastada, aga võin vaid öelda seda, et raamatu tegevus läheb üha traagilisemaks nukramaks ja lõpplahendus on vägagi kergendust toov ja ometi hästi loogiline ka. Aga sellest lõpplahendusest olulisem ongi just nimelt see teekond ise, et fondi jaoks on siin raamatusse oluline osutada sellele et kurjus on midagi inimesele igiomast. Kurjus on selles ürgpimeduses, millest kõik alguse on saanud, samuti olemas, nii nagu headuski. Ja väga suhteline. Ja väga mõnus on väita, et natsid olid kurjad ameeriklased head. Ta tahabki näidata seda, kui suhteline saan selle raamatu alguses ütleb siis raamatu peategelane oma elule tagasi vaadates. Voorused ja pahed, naudingud ja valud ületavad iga hetk piire, pidades siis silmas eelkõige riigipiire. Ja kord vanne võttis ju ka ise teisest maailmasõjast osa ja viibis sõjavangina Dresdenis sel ajal, kui seda pommitati. Nii et ta nägi väga lähedalt oma silmaga seda, kuidas justkui need, kes peaksid vabastajad olema tapsid valimatult neid, kes oleksid justkui pidanud kurjad olema. Aga kas asinagi ikkagi lihtsalt nii välja, et kannatasid täiesti suvalised tsiviilelanikud. Nii et phone kord tehakse, on tõesti kurjus midagi inimolemusse sisse programmeeritud mille vastu saabki ainult naeru ja lõbususe ja teatada, sellise. Isegi võib vist öelda humanistliku mõttes nihilistliku hoiakuga. Fone kord ei taha uskuda mitte millessegi muusse kui sellesse, et inimene peab tegema kõik, mis tema võimuses, et hea olla ja kõik muu, mis sellest välja jääb, on suhteliselt ebaoluline. Olgu nendeks siis poliitilised ideed või rahvused või mis iganes muu. Nii et see on selle raamatu kandev idee ja nii tuleks seda lugeda selles mõttes, et ma ei hakanud kellelegi ette kirjutama, kuidas ühest raamatust aru tuleks saada, aga kui seda lugeda saab ilmselt igale lugejale, kes vähegi teise maailmasõja ajalooga kursis on, selgeks mingi ajaloo raamatus ei ole. Fone kuti hoiak on ikka see, et kui faktid ei aita tal lugu jutustada, siis häda faktidele. Kõik see, kuidas ta kirjeldab seda täna on sotsialistliku maailma seal toimimist, neid inimesi seal see kõik on ikka väga ülepingutatud jaburus aetud, niimoodi mõnuga jaburust saetud. Ja selles mõttes muidugi väga lõbus, et selle raamatu kolmas riik on selline Hollywoodi karikatuur kes tahab tõesti midagi autentsemalt teada, see peaks siis võtma ilmselt kätte ajalooraamatud. Näiteks oskan kohe soovitada Anthony Piiori raamatut Berliin 1945, mis räägi mitte siis ainult sõjaajaloost, vaid räägib väga paljuga, kolmanda riigi lõpuaegade, psühholoogilisest olukorrast see miski, mida ka Phonengut puudutava mürg pimeduses, aga tõesti väga totralt heas mõttes totral moel. Ja noh, see totrus saadab siis seda raamatu peategelast haavalt Campbelli kuni raamatu lõpuni välja kuidas siis pärast teist maailmasõda sisuliselt varjab ennast Ameerikas. Tasapisi hakkab välja tulema, et selline jõletis, selline kaabakas saab vabalt Ameerikas elada ja teda ei olegi suure kisaga Nürnbergis kohtunud antud siis astuvad tema elu kõikvõimalikud veidrikud, kes siis selleks, et teda kaitsta, kes selleks, et ta maha lüüa. Ja siin on tõeliselt koomilisi ja selliseid eht-phone, kuutlike tüüpe tegutsemas nagu näiteks. Juhindub ideest, et jube lihtsamgi hammaste uurimine näitab, et juutide neegrite hambad on tekenereerunud ja need rassid on mandunud. Ja siis esineb siin üks Nõukogude spioon, kes on alkohoolik ja maalikunstnik ja kellel on kohati juba raske aru saada, mis ta rohkem siis on, kas spioon või maalikunstnik. Ühesõnaga selliseid hästi jaburat tüübid, kelle kaudu jällegi naeruvääristab kõikvõimalikke inimlikke konstruktsioone, olgu nendeks siis kas igasugused väidetavalt teaduslikud rassistlikud käsitlused või selle spioonist maalikunstniku puhul ka üleüldse küsimus selles, kas inimene peaks teenima kunsti või peaks ta teenima mingisugust ajaliku riigivõimu. Nii et selles lühikeses 200 leheküljelises raamatus, mille lugemine ei võta kolme tundigi, võib olla aega, on tegelikult sees väga palju. See raamat tõesti vastab oma pealkirjale, see on tõeline ürgpimedus, see, kust kõik alguse on saanud, kõik on siia raamatusse sisse topitud ja selle kõik on tehtud lõbusal moel. Raamatut saab lugeda lihtsalt kui toredat meelelahutust, aga ma usun, et selle meelelahutuse varjus hakkavad siiski kõne, fone koti suuremad ideed toimima. Head lugemist.