Külaline tere hommikust, käes on 20. detsember ja alustame uudistega. Globaalne kliima, pea peale pööratud, kogub viimaseid tuure. Täna hommikul külmus Amazonase jõgi täielikult. Peruu ja Brasiilia võimud teevad ühisel rindel metsikuid ponnistusi, et päästa kohaliku rikkaliku fauna. Et Eestisse erakordselt soe polaarpäev jätkub. Ja lõpetuseks veel üks hea ja üks halb uudis. Hea uudis on see, et Läti loto teatas suurimast võidust me siinkandis ajaloos võidetud 21 miljonit eurot puhtalt kätte. Võitjaks osutus keskealine mees Tartu mailt, seetõttu on seal puhkenud ka massirahutused, Lätil. Auto teatel avalikustatakse võitja nimi huvilistele tasulisel info telefonil 902012. Ja halb uudis on see, et maailma lõpp saabub homme kell null null 21. Ja nüüd ma pean tegema ühe ülestunnistuse. Ema. Ma pole siiani julgenud öelda, et tegelikult kõrvetasin mina 20 aastat tagasi elutoa uue vaiba sisse augu, mitte sander. Anna andeks. Head aega. Järgmine 2012. aasta on ametlikult Eesti filmiaasta ja selleks puhuks on valminud Eestis esmakordselt filmi proffide juhendamisel ja eestvedamisel ning rahva kaasalöömisel talgute vormis. Täispikk mänguline ulme dokumentaalfilm, täitsa lõpp. Film jõuab kino sõpradennisel reedel 11. novembri õhtul ja seda lausa 111. Eestimaa kinos. Ja klassikaraadio stuudios on filmitalgute pealik Mikk rändtere. Äkki alustuseks kõigepealt räägiksid filmid, sest et mis asi see üldse oli see projekt, mis nüüd hakkab vist lõpule jõudma? Aga õnneks lõpule jõudma, on ta siis selles mõttes erinevatel põhjustel niimoodi ellu tõusnud üks hästi lihtne põhjus oli see, et kui me kinobussiga ja me oleme nüüd 10 aastat ringi sõitnud Eestimaa peal ja igasuguseid filmikoolitusi teinud filminäitamisi ja, ja see on kogu aeg enam-vähem olnud, justkui meie initsiatiiv lihtsalt sellepärast, et seda teadmist ei ole piisavalt palju. Kuidas filmi just nimelt õpetada? Siis ühel hetkel tekkis mõte, et, et noh, mis me siis nihukeste väikeste sutsudega nii-öelda jätkame. Tüdimus tuli peale, eks ole, et mõtlesime, et kui juba 10000 inimest arvestasime välja, oli meie käe alt nii-öelda läbi käinud lapsi, noori vanemaid keeraks nii-öelda teistpidi asja ja teeks siis nende 10000 inimesega ühte suuremat nii-öelda asja siis eesmärgiks oli siis mängufilm täispikk koos ära teha. See oli niisugune, paar aastat tagasi hakkas tekkima niisugune idee ja siis oli kultuuripealinn Tallinn 2011 otsis omale programmi ja me läksime selle jutuga, et võiks ju panna kõik inimesed koos ühte filmi tegema, et noh, et hea sihuke meelelahutus ja ja õpetlik ja liigub Eestimaa peal ringi ja nagu ikka, eks ole. Ja siis kolmas asi on see, et just nimelt 2012 on Eesti film 100 et jõle hästi nagu niimoodi haakuvad need asjad. Kui mõelda selle peale, et 100 aastat saab täis ja esimesed filmid olid alati tehtud ühe inimese poolt ja teatavasti film on hästi sihuke autorit Aarne kunst, siis võiks ju seda paradigma muuta ja jällegi anda võimalus kõigile kaasa lüüa ja ei ole ühe autori asi ja ja et eesti rahvas saab ise endale juubelikingituse teha ja vot niisugused niimoodi hajamõtted hakkasid koonduma, tekkiski selline mõte, et film ja talgud paneme kaks asjad kokku, saame ühe juubelikingituse ja saame koos midagi teha. Ja saame nii-öelda õpetuse rohkem laiali kantud. Nii täis. Filmitalgud ise hakkasid pihta juba möödunud aasta sügisel vist jah? Väga konkreetselt nagu asja ajama hakkasime, jah, umbes sihukesele, septembri teisest poolest olen ma eelmisest aastast nagu noh, sisuliselt midagi muud ei ole enam jõudnud teha. Aga, aga ma ütlen, et nende asjade ajamine kas veel varem natuke pihta ütles, et et kuidas programmis olla ja kellega koos mida teha ja inimesi juba ära rääkida. Koostatud keha ja Türisallu, kuid kõnnib juba koos Jeesusega. Muidugi, kui ta selle kukkumise praegu üle elad, siis läheb umbes 15 minutit enne, kui sisemine verejooks kopsud vaikselt. Niimoodi ta lämbub. Kuid. Tundub, et siia imelisele panga servale on tulnud need inimesed, kes soovivad maailmalõpu eest pääseda vabasurma minema. Nonii, härra, mis tunne siis on siin maailma lõppu oodata niimoodi? Pärast nelja aastat, number seitse trollis, kus ma olen, siis viisime balti jaama vahet sõites maailma lõppu kuulutanud, võin ma öelda, et näete, mul oli õigus. Miks ta mind kuulda ei võtnud, aga nüüd, tõsiselt, ma arvan, et mina olen praegu ainukene, kes tõeliselt teab, kuidas sellises olukorras käituda. Ma püüan anda neile nagu viimaselt. Film ise. Mis need valmis sai? Täitsa lõpp. See stsenaarium on kirjutatud, kelle poolt? Stsenaarium on kirjutatud inimeste poolt läbi meie siukseid töökeskkonna, mis ongi filmitalgud, poee sai täiesti spetsiaalselt selle jaoks loodud. Ja me käisime välja ühe idee ideealge ja lisaks sellele, et me käisime välja ideealge, me töötasime välja sihukese stsenaariumi nii-öelda kirjutamise koolituse või kuidas ma ütlen see tähendab seda, et, et kui me olime filmitalgud välja kuulutanud noh, et nüüd me hakkame tegema, siis võib ju arvata, et inimesed, kes ei ole filmi noh, niimoodi suurt filmi teinud noh ega nad ei saagi sellest protsessist ju kohe aimu, või mis seal siis kõik kokku on. Aga et alustame stsenaarium, mis tähendab seda, et üks lugu tuleb valmis kirjutada, mis see stsenaarium on ja kutsusime inimesi nii-öelda koolitama sellel teemal mis tähendab seda, et liikusime läbi kõik 15 maakonda ja 15-st maakonnast, siis kokku me arvestasime, et oli meil seal nii-öelda nende koolitustel mingi alla 400 inimese, aga noh, niimoodi inimesed tulid ja siis me rääkisime, mis on stsenaarium, rääkisime selle struktuuri lahti, mida meie nii-öelda tahame kasutada stsenaariumeid erineval moel kirjutada. Ja siis me rääkisime oma ideest, et noh, et mis film võiks olla, aga ei olnud jutt, et nii peab olema ja siis sealt edasi läks, et inimesed pakkusid oma ideid välja, kes arendas meie mõtet, kes arendas täiesti oma mõtteid ja hakkas niisugune nagu pingpong on ju ainult sihuke ma ei tea siis mitmed 100-sse erinevasse arvutisse see pingpong meie professionaalide poolt, kes siis on stsenaristid PPd Mansoni aina Järvine Margit Keerdo sest nemad pidid kogu aeg seda toimetama ja, ja siis kõik need inimesed kirjutasid lihtsalt noh, niimoodi kaasa Tõid oma ideid ja pidid arvestama siis seda nagunii-öelda, stsenaariumi struktuur, ütleme mis on niisugune kolm vaatust, kaheksa rulli seal, et nii-öelda, mis seal kõik peaksid nagu ette nähtud olema ühes siukses filmistsenaariumis, mis on võib-olla isegi sihuke Hollywoodi lik, võib kuidagi sinnakanti, aga noh, mitte nii otseselt, et nüüd nii ongi. Hollywoodile lihtsalt see on üks teatud stsenaariumi kirjutamise moodus, mida meie kasutas. Ja sa ütlesid, et andsite ette mingisuguse idee. Aitäh idee oli umbes niimoodi, et jällegi kutseda filmitalgute kogu ideed sai veeretatud, siis siis on üsna selge, et me ei saa nagu minna küsima, no et tulge, kirjutage meile midagi, kui me ei ole ise mitte ühtegi näidet välja andnud. Ja selle väga lihtsalt sellel põhjusel, et, et noh, et midagi on küsinud, tulge kirjutage, siis on nii umbmäärane see inspireeri kuidagi meil oli vaja lihtsalt seda, et, et noh, mingistki allikast hakkaks inspireerima inimesi, et Eesti terve Eestit nii-öelda hõlmaval moel see asi saaks kokku pandud. Ja selleks üks variant oleks olnud võib-olla Kalevipoega teha, eks ole, noh et igas maakonnas on oma kalevipoja legend ja siis võib-olla see lihtsalt tänasesse päeva tuua. Aga just enne seda oli tegelikult tulnud see Kalevipoeg kaks punkt null. Et siis ei tahtnud nagu seda teemat ta oleks võib-olla läinud liiast kohe sealt nii-öelda inspiratsiooni edasi ammutanud. Enne mõtlesin, et ei, seda teemat me ei kasuta. No see on natuke nagu eepose kirjutamine või noh, sinna kanti endale kõike hõlmama. Ja siis mõtlesime, järgmise asjad. 2012 on Eesti filmi sünnipäev, 2012 on justkui nagu selline aeg ka, mis on maailmalõpu kuidagi siin vanade nii-öelda kalendrite arvestuse järgus seotud, noh see on ka niisugune müstiline teemalist alla. Aga noh, et hea kuidagi siduda mingisugune niisugune üldteadmine võiks kohe nagu sellel lool all olla, et ta ei ole mitte ainult siis nii-öelda maarjamaa pinnalt, vaid on midagi nagu nii-öelda maailmast ka. Ja keskkond on alati sihuke tegelikult, tõsiselt noh, meid kõiki puudutav teema ja niikuinii, eks ole. Vot nii, et see, see maailmalõputeema hakkas sinna sisse lihtsalt niimoodi tulema ja meie enda idee, algselt, mida meie välja pakkusime, oli lihtsalt see, et, et maailma lõpp tuleb. Et meie filmi tegevustik toimub peale maailma lõppu, aga maailma lõpp tuleb, aga inimesed on kõik alles, ainult nendel ei ole lihtsalt mälu. Ja siis mälu tuleb nagu taastada ja see oli nii-öelda meie väljapakutud idee. Noh, ja siis me räägime nii-öelda Eesti lugusid, et noh, et kes, kuidas ja mismoodi siis üle Eesti oma neid mälukatkeid üles korjab, eks ole. Sellest oleks kasvanud ju teatud määral nagu sihukese narratiivi üle terve Eesti, keegi liigub, äkitsi leiab terve mingisuguse nagu rahvuse loolasse, eks ole. Noh, meil oli niipidi, nüüd on ta teistmoodi, aga see ongi ju asja iva, et me ei surumite ühte ideed peale, me ei võtnud ka inimeste poolt välja pakutud ideedest mitte ainult ühte vaid sai otsustatud, et paneme, noh, nii palju, kui vähegi erinevaid ideid sobib kokku panna, siis vot niimoodi me neid kollaažina kokku paneme ja eks ta selles mõttes see film on sihuke mõnusalt eklektiline. Ma arvan tõesti pakkuda Aerosool mind karda, kaunis neiu. Mis need naised seal hõiguvad? Mind ootavad kõik, keda ma kunagi siin sõidutanud olen. 50 60 100 aastat tagasi on jälle kohale tulnud kina 100 tagasi. Ma olen alati sama noor kui minu neiu. Jää minuga. Elame siin paadis, mahume ju küll. Tänu sinule olen jälle noor, segast paned, ei kuula minu armuhüüdu. Sa mainisid legende Eestiga seotud Ma mainisin, legend jah, no seal ei mõtle, et meie enda kõigepealt selle idee aluseks olid see, et äkki tulevad niimoodi rohkem, tuleb legende kasutusele meil ka praegu selles filmis on, on nii-öelda legende või mingisuguseid asju, mis viitavad erinevatele sellistele legendidele. Kas või võiksid korraks tuua niisuguse näite sellest praegusest filmist, kus meil on seen Haapsalus nii-öelda tuhvlialuste meeste kokkutulek, Haapsalu valge daami nii-öelda niuke fenomeni kohta, eks ole, me teame ja valge daami nii-öelda niisugune legendipõhiselt ja lihtsalt see, et, et on koht, kuhu ei tohi nagu naised sisse minna, eks ole, ja sellepärast valge daam sai seal karistada ja noh, kuidagi niimoodi hakkas arenema ja nüüd oli sealsamas tuhvlialuste meeste kokkutulek on ka koht, kuhu naised ei peaks justkui nagu sisse üldse nagu siseneda ja ma ja nii edasi. Vot niimoodi hakkas nii-öelda tekkima üks mingisugune koht selles filmis, mis meil praegu on, millest tegelikult valge daamile tekib, viidi ainult sellepärast, et mina praegu räägin seda siin mitte mingit muud moodi, aga see on ka võib-olla hea näide sellest, et legendid ju niiehknaa ajas nagu muunduvad, muutuvad ja paigutame neid kaasaega hoopis teisel moel või määral isegi mitte ära tundma. Trat rändab loitsu. Mihkel. Kus sa tuuleke, Brenda. Pullerits, kus kohas hullumaja, Snap, põgenesin. Mis, mis sa seal tegid? Filminäitlejad on ju kõik tegelikult täiesti tavalised inimesed. Peaaegu kõik. Kõik filminäitlejad on suhteliselt tavalised inimesed isegi siis, kui nad on rohkem tund pikenenud, tavalised inimesed. Aga jah, kui me räägime sellest, et meie filmi põhinäitlejad on tulnud või ei taha kasutada sõna amatöörid amatöörina, sest nad on tulnud huvilisteni ja osad nendest nüüd õpivad isegi just nimelt filminäitlemist, siis nad on tulnud selle projekti protsessi juurde, täpselt niimoodi, et kes tahavad ja kuidas tahaksid kaasa lüüa, et panna oma suvi selle alla, et tegeleda selle selle filmi nii-öelda tegemisega ja siis näitlemise poole pealt puudust ei olnud nendest huvilistest. Ja teistpidi oli see väga hea, sellepärast et see andis meile võimalust ka ikkagi noh, nagu nii-öelda head valikut teha ja see valik on nagu, nagu mitte niimoodi, et nüüd need, kes mängivad, pääsesid, oleksid olnud kõige-kõige paremad justkui näitlejad või noh, mis üldse kõige parem näitlejannad on, aga, aga see on pigem niimoodi, et me ühel hetkel kujutame teatud tüpaaži, et noh, et kes võiks kusagil rollis olla. Ja siis mõni võis olla nii-öelda mingil hetkel parem karakternäitlejaga, aga meie jaoks sobis konkreetne tüpaaž mingisse rolli. Selles mõttes valik oli, oli suur ja lai ja, ja selle koha pealt isegi raske niimoodi valikut teha. Aga me oleme ikka väga rahul, ma arvan, noh, me nii-öelda siis nende juhendajate poole pealt. Kolm peategelast tulid meil kevadise siukse telesaate kaudu selleks et asi kohe viia võimalikult palju nõnda inimesteni. Filmitalgud on avalik protsess, eks ole, mis Eka avalikule, et kui keegi ei tea sinust ja sellepärast tegime kanal2 kaudu telesaate Kinotehas Kinotehas oli siis väga konkreetselt kahel põhjusel just nimelt see, et, et ta teavitaks inimesi sellest nii-öelda valmivast või, või tehtama hakkavast filmist. Ja et leida siis need näitlejad, aga need näitlejad oli vaja samal ajal ka koolitada kohe veel kord. Mingisugune koolitus on sellepärast oluline, et saada kätte elementaarseid mingites niplid nipid, oskas käituda ja teaks, kuidas omaenda andeid ära kasutada. Ja siis kinotehase saade väga konkreetset rolli täitis, et nii-öelda Märt Koik, Ester korke, Saar ja Tõnu õllek kolm nii-öelda põhi, põhinäitlejad ongi siis nad olid selles kinotehase saates nad olid kõik need näitlejad noh, nii-öelda inimesed, kes nii-öelda viimasesse saatesse pääsesid ja et finaalis ka osalesid ja võitsid nii-öelda nad tõestasid seda ilmselt nii iseendale kui ka meile kõigile, et nad on väga hea ellusuhtumisega, väga head näitlejad. Ja nendest, ma arvan, et nendest näitlejatest veel kuuleb ka ühte ja ühteteist. Märt Koik on nüüd Viljandi kultuuriakadeemiasse asunud ka näitlemist õppima, siis. Ma usun, et ta ülbeks ei lähe ja. Karakternäitlejana on ta suurepärane. Lisaks stsenaariumile ju muusika suures osas on ka nii-öelda saadetud teile. Jah, noh, kui niimoodi võtta, siis kõik need filmiosad ja osakonnad töötasid sellisel põhimõtteliselt, et rahvas nii-öelda vabatahtlikul moel nii-öelda talgu korras tooks meile seda materjali, millest saab filmi valmistada lisaks muusikale veel rekvisiidid ja, ja võttepaigad valitud niimoodi ja nii edasi, aga muusika on selles mõttes masin, mis hästi hästi hästi kõvasti nii-öelda kõrva hakkab. Ja me oleme seda filmis ikka parajal määral ka kasutanud, ikka ei saanud kõik ära kasutatud, loomulikult Navik. Kuulutasime välja, et film vajab sihukest emotsiooni. Emotsioon tähendab juba seda, et kirjutasime ka, millisel määral või kuhu me nagu mingid suundasid, ootame. Ja inimesed said siis meile noh, nii-öelda saadame Lazimineid muusikalid läbi Raadio kahe eetri läbi Facebooki konto, jagasime seda, nimetati seda infot niimoodi, et lõpuks inimesed valisid endale nii-öelda sobiva, nagu ikka autorid kirjutavad, nendele meeldib mingi teema ja siis kui nendele ilmselt vaatas, et ah, see võiks olla minu teema, siis nad pakkusid seda ka välja. Ja niimoodi tekkis meil päris päris korralik muusikapank. Sest noh, tingimus oli see, et, et inimesed annavad selle nii-öelda filmi jaoks kasutusse ilma omalt poolt nagu sihukest hirmsasti midagi nõudmata, sest muidu ikkagi nii-öelda režissöör, produtsent, siin kujundajad, otsivad endale selle ja ostavad selle teenusena sisse, sisuliselt me tegime, talgusid siis iga inimese Päris päris mõnus muusikaline kompats, mina arvan. Mis, mis juhtus, ma ei teinud ju midagi. Et sa midagi ei teinud. Aga siit edasi ei tee. Miks isa ei luba? Ei tohi? Pearu kiusupunn ära mineerinud. Ma arvan, et põder astus miini Nüüd reedel, siis on plaanis esilinastused üle terve Eesti. Üle terve Eesti, jah, selles mõttes, et 111 kohta tegelikult nüüd vist juba isegi rohkem, aga, aga kuna täpselt ei tea, mina praegu siin 111 pluss 111 oli alguses meil siukse mõnusa numbrimänguna paika pandud, et noh, et 11 11 11, teeme esilinastuse Jäkkel 20 11 ka veel, et noh, et siis 111 kino. Me suudame paika panna küll. Ja noh, see on jälle see meie nii-öelda kogemuse pealt 10 aastat, mis kinobussiga ringi oleme rännanud, eks ole, et et on olemas regulaarselt töötavad kinod või siis näiteks kord kuus kord nädalas, kuidas keegi veel kultuurimajad kino näitavad, aga on ka olemas mingisugused rahvamajad, kultuurimajad kes on siis nii-öelda näiteks kinobussiaastate jooksul kutsunud ja võib-olla me näitamisel aastas kaks, kolm või neli korda, aga ikkagi ka teatud perioodilisusega ja need kohad on nüüdseks siis selleks päevaks lihtsalt aktiviseeritud. Ja kõik jälle nii-öelda kino talgu moel. Ehk siis nad ise on selle kino endale need kõik püsti pannud ja ja mis seal siis tänapäevaste tehniliste vahenditega ära ei ole, eks ole. Et kino on sotsiaalne, eelkõige sotsiaalne kokkusaamise koht, ega see ei ole mitte tehnika küsimus, ainult nii, et see sai võimalikuks ja 111 me panime endale eesmärgiks sai ilusasti täidetud, nii tore kohe, et on teada, et on võimalik. Tegelikult oli Eestimaa nii mitmes kohas korraga kino vaadata. Ja see film jääb tegelikult suurematesse kohtadesse vist edasi jooksma ka. Ja noh, selles mõttes nendesse paik kinodesse on ta ikka planeeritud noh nii nagu tavalist film, eks ole, et vastavalt sellele, kuidas on huvi, siis, kui üldse huvi ei ole, seks, ta siis lõpeb ära ja kui on ikka rohkem huvi, eks ta siis, eks ta siis on seal kuu aega nagu ikka nõks üks film meil tavaliselt jookseb mida ainult meie loota saamegi, et, et huvi oleks, jäid inimesed käiks vaatamas ja ja kõik pärast seda näituseks kasvõi talgu korras sellest kriitikat. Mis plaanid selle filmiga veel on, kas on mingisuguseid välismaalt? Plaan ongi, kindlasti on selles mõttes, et ütleme niimoodi, et filmitalgute Filmse täitsa lõpp kogu oma protsessi või tegemise suhtes on, on ikkagi unikaalne protsess. Et loomulikult on talgu korras ennegi filme tehtud, peame silmas, et isegi üks üliõpilasfilm kusagil kõrgkoolis BFM-is võiks olla mingil hetkel nagu talgu korras tehtud on, et kutsuda ainult sõbrad, et oluline on sinu sõbrad, tuleksid kaasa sugulased ja kõik aitaksid mingis protsessis nii-öelda seda, seda režissööri. Aga see on nüüd siis ikkagi selle koha pealt lähtuv. Autor ütleb väga konkreetselt, mida ta soovib nüüd meie nagu ma ütlesin, keerasime selle nii palju pea peale, et me nagu soov oligi, et igaüks saaks kaasa öelda igas protsessis võimalikult palju. Ja selleks, et ei läheks päris rappa, siis on need juhendajad juhendajad siis aitavad lihtsalt seda oma eriala hoida mingisuguses kindlas perspektiivis. Ja vot sellises mastaabis ei ole nüüd seda maailmas mitte kunagi tehtud ja et meil on ikkagi tegemist täispika filmiga ja, ja see täispikk film välja näeb ikkagi nagu päris film, et nad kui võib-olla ei tea, et see protsess on pea peale pööratud, siis ei, ei pruugigi aru saada. Aga noh, seda nii-öelda protsessi ja projekti kui sellist me igal juhul tahame Eesti film 100 raames maailmas tutvustada, kindlasti loodame, et valitakse filmi headele festivalidele ja seal saame teda ka teistpidi rääkida. Kindlasti ei räägi ainult filmifestivalidest, kindlasti tahaks seda hoopiski viia mingisugusesse, ma ei tea sotsiaalteemadel või kodanikuühiskonna teemadel kõnelevatele konverentsidele noh nagu sest siis kui laetakse protsess ja just nimelt tead, kuidas asjad võiksid toimuda noh, inimesi nagu meeskonnatööle suunamisel. Nii et selle filmiga on, on päris mitmel maastikul veel võimalik nii-öelda. No suur aitäh stuudiosse tulemast, Mikk Rand ja filmi täitsa lõpp. Esilinastused on reedel, 11. novembril kell 20 11 üle Eesti.