Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust, mille ilmumist ma olen tükk aega oodanud. Peaaegu kolm aastat olen oodanud. Ja see raamat on Tiit Aleksejevi kindel linn, kindel linn on järg siis umbes kolm aastat tagasi ilmunud palverännakule ja teine osa kirjaniku esimese ristisõjaainelises triloogiast. No ma usun, et paljud raadiokuulajad mäletavad veel palve rändu ja mäletavad seda, millest see raamat jutustas, aga võib-olla siis lühidalt, et palveränd rääkis siis sellest, kuidas Lõuna-Prantsusmaalt asuvad ristisõdijad teele, et vabastada püha haud uskmatute käest ja üks nendest risti sõdijatest, kelle pilgu läbi toimuvat vaadatakse on siis üks noorkannupoiss, kes nagu ühest või teisest vihjest välja võib lugeda, on ilmselt pärit kuskilt Euroopa kirdenurgast, seda nüüd täpselt ei öelda, kust aga tema lapsepõlvemälestustes esinevad looduspildid tulevad kuidagi väga tuttavad ette, kui neid lugeda ja mõelda selle peale, millised vaated Eesti looduses avanevad. Ja palverändlõppes siis just nagu hea telesarja osa kõige põnevama koha pealt. 1098. aastal on siis õnnestunud risti sõdijatel vallutada Antiookia raamat lõpebki sellega, kuidas siis ristisõdijad tahavad? Vist oli mai lõpus või juuni alguses 1098 kavaluse ja pettusega Antiookia ja nagu siis kirjanik väga elegantselt on seganud väljamõeldise tegelikkusega. Et kui päriselt ei ole täpselt teada, kes need olid ja mis asjaoludel ikkagi ristisõitjatele õnnestus ühte vallutama patuna näiva Antiookia linnamüüri tornidest sisse tungida siis siin raamatus on selle intriigi loojaks käivitajaks muidugi peategelane. Peategelane, kelle nimi on siis tinglikult tiiter, ta võtab endale langenud relvavenna nime mis tema enda pärisnimi on. Selle jätab siis jutustaja rollis olev peategelane lugeja ees saladuseks. Ja palveränd algab nüüd täpselt sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Nimelt kui esimene osa lõppes siis ööga, millal toimus Antiookia vallutamine, siis teine osa, kindel linn algab järgmisel hommikul. Tapatalgutest väsinud ristisõdijad pikutavad Antiookia tänavatel ja puhkavad end siis Häsitavast ööst välja. Kuid tõepoolest, kolm aastat on vahepeal möödunud. Tiit Aleksejev on vahepeal tegelenud ka muude asjadega, näiteks ilmus ju tema sulest. Kas see nüüd oli tänavu aasta alguses veel möödunud aastal näidend Leegionärid, mis tuli ka Draamateatris korra esimesele lugemisele ja võib öelda, Aleksejevi kirjanduslikud otsingud olid seal leegionäride juba näha ja seega polegi mingi üllatus, et kindel linn on üks hoopis teistmoodi raamat kui palverändjah. Jutustaja hääl on sama. Raamat läheb täpselt sealt edasi, kus eelmine osa lõppes. Tegelased on samad, nii et väga kindel side on nende kahe teose vahel olemas, kuid stiil, mille lugeja nüüd kindlast linnast eest leiab, on hoopis teine kui palverännust. Mulle endale tundub, et sidenäidendiga leegionärid on olemas näidend Leegionärid, kes küll teisest maailmasõjast ja katsus leida põhjuseid, miks eestlased otsustasid siis relva SAS'iga ühineda. Aga mingisuguseid stiililiselt otsingud, mis mulle tundub siin kindlas linnas, on nüüd üsna selge vormi saanud olid juba leegionäride Stabatavad nimelt siis kindel linn, on selline väga kaemuslik ja sissepoole vaatav ja filosoofiline ja rõhutatult katkendlik, teadvuse vool, võttena kasutav teos. Ja mingeid selliseid elemente võis juba leegionärides näha. Aga sellele eelnenud palverännust siis veel eriti mitte. Palverännuesines küll selleks, et siis tegelaste mõttemaailma ja kõnepruuki keskaegsemaks teha küll piiblitsitaate ja selliseid ütlusi, mis siis katsusid anda sellele kõigele natukene autentsemat vormi. Aga kindlas linnas on kirjanik astunud ikkagi hiigelsammu edasi. Iseenesest on see väga õhuke raamat, kõigest 200 lehekülge. Aga selles õhukeses raamatus on väga palju. Ja tegevus on väga lühike, keskendub nendele kolmele nädalale, millal siis äsja linna vallutanud ristisõdijad jäävad siis Mosuli valitseja Kerbooga armee piiramisrõngasse ja lõpuks neil õnnestub justkui kõiki tegelikkuse reegleid trotsides muhameedlaste armee ootamatus lahingus puruks lüüa ja just selle lahinguga raamat lõpebki. Nii et selles mõttes ei ole tegu mingisuguse no üllatusterohke romaaniga, et ma ajaloolise narratiivi osas jääb Aleksejev faktidele truuks. Ainult et on sellesse ajaloolisse narratiivi sisse pikkinud väljamõeldud tegelasi. Aga jah, selle raamatu puhul mind ennast vaimustas kõige rohkem just see stiil, mis teebki isenesest lühikese loo, mille paari õhtuga läbi loeb kuidagi palju suuremaks ja sugestiivse maks. Väike näide, pöördun ümber, aga hüüdjat ei paista, kuidas saabki, see oli ainult hääl. Tsitadelli müüriharjal läheb miski liikvele. Must vari, keskpäeval agao nagu vari, mis pikemaks venib ja veel ja veel pilgu maha. Ma tean, parem mitte või siiski ainult silmanurgast ja selline katkendlikus ja siis peategelased teadvuse voolu registreerimine on siis Kindla linna võib öelda kaubamärk, see on see, mille kaudu siis lugejani jõuab maailm nii, nagu seda siis tiiter kogeb ja kuidas ta seda tajub. Ja see on äärmiselt põnev võtta, sest et eks ristisõdadest ole ju kirjutatud kõvasti, kasvõi meie enda kirjandusklassik, Ristikivi on sellest kirjutanud. Kyll kirjutatakse veel nii, et seega ainuke küsimus saabki olla, kuidas kirjutada ja Aleksejev on sellele lähenenud väga originaalselt. Võib öelda, et niimoodi teemadest, mis teda siin raamatus huvitavad on ta ühele jätkama truuks jäänud ja selleks on jällegi aja suhtelisuse. Et kui juba valges kuningriigis ja palverännust Aleksejev katsus muutkui ligineda sellele küsimusele, et kuidas saab nii olla, et on aegu, millal aeg näib venivat ja on aegu, millal aeg liigub tohutu kiirusega ja neid samu asju kohtame siingi sedasama nii-öelda lahinguaeg ja ootamise aeg. Kuidas ootamise aeg võib tunduda tagantjärele nii mõttetult lühikesest selle aja jooksul ei juhtunud mitte midagi. Kuigi see võib hõlmata endas päevi või nädalaid, siis samal ajal see lahinguaeg mõni minut, mis otsustab elu ja surma üle, võivad tagantjärele tunduda tohutult pikad. Nii et väga põnev raamat nii stiililt kui sisult. Ja ma siiralt loodan, et selle triloogia kolmandat osa ei pea nii kaua ootama. Kindel linn lõpeb samuti kõige põnevama koha pealt, ma ei hakka ära ütlema, mis see kõige põnevam koht on. Ja tekitab igatahes soovi kohe edasi lugeda, nii et loodetavasti ei pea lugejad veel kolm aastat ootama. Siis Tiit Aleksejevi esimese ristisõja triloogia kolmandat osa aga natuke igatahes oodata tuleb ja et seda ootamisaega lühemaks teha, siis soovin ma esialgu head lugemist.