Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna Tõnu Õnnepalu värskest raamatust. Värske on mõnes mõttes suhteline raamat nimega ainus armastus koondab endasse kirjaniku kirjandusalaseid artikleid, esseesid aastatest 1992 kuni 2011. Raamatus on 23 esseed ja neist 21 ei ole värsked, vaid on ilmunud varem. Aga kaks on kirjutatud siis spetsiaalselt selle raamatu jaoks. Noh, võib ju öelda, et milleks lugeda vanu ajakirjanduses ilmunud tekste. Kuid eks kõik sõltub tekstidest. Õnnepalu ei ole mitte ainult meisterlik kirjanik, vaid ka sama meisterlik kriitik. Väga suur stiilimeister. Tema tekste on alati nauditav lugeda, on ju lausa isegi nalja tehtud selle üle, et kuidas Õnnepalu suudab oma romaanides mitte millestki kirjutada ja ometi pakse romaane valmis kirjutada. Ja muidugi suudab ta ka suurepäraselt kirjutada teiste kirjutatud raamatutest ja suudab kirjutada nii, et need tema tekstid teiste autorite loomingust muutuvad Õnnepalu enda loominguks. Aga nagu Õnnepalu siin raamatu valguses ütleb, et vaadates oma vanu tekste, siis on tal endalgi selline kummaline tunne sest tal on meeles, kuidas ta oma esimest arvustust kirjutama hakkas ja ta ütleb, et esimeses korras on alati midagi värsketi erutavat. See jääb meelde, esimese arvustuse kirjutamine on mul igatahes meeles, kuigi ei suuda meenutada sõnagi sellest, mida ma seal kirjutasin. Hiljem ütleb ta, et igas järgmises arvustuses on loomulikult ka seda esimest arvustust sees. Ja nii saabki seda raamatut lugeda selles mõttes sellega väga värske pilguga, et kuigi tekstid on ju kõik peale kahe varem ilmunud ja usun, et nii mõnigi raadiokuulaja on neid ka ise lugenud siis hoopis teine tunne on lugeda neid kõiki koos kõiki kahtekümmend kolme teksti koos. Nimelt nende koos lugemisel tekib selline huvitav moment, et kui iga tekst varem on ilmunud mingisuguses muus kontekstis ütleme, et näiteks on siin mitu teksti, mis on ilmunud Postimehes raamatuarvustused siis kindlasti lehelugejale ei jäänud nii teravalt meelde. Lappab lehte, loeb algusest juhtkirja ja paari arvamuslugu ja midagi poliitikast ja siis kuskilt veel ühte raamatuarvustust. Ja nii oligi. Võib-olla jääb meelde, et oli sellisest raamatust, mida tahaks ise ka lugeda. Aga kui nüüd, et need teksti asetada teise konteksti, nimelt siis kirjaniku enda tekstide konteksti siis hakkab siit väljal joonistuma justkui Õnnepalu enda elulugu, elulugu siis peaaegu 20 aasta vältel. Nimelt hakkab siit välja joonistuma siis see, kuidas Õnnepalu enda arusaamad kirjandusest on muutunud kuidas on sellisest üsna selgete või enda meelest selgete seisukohtadega noorest kirjanikuhakatis, sest kui nii võib öelda saanud maailma oluliselt laiema pilguga oluliselt rahulikuma pilguga vaatlev mõtleja ja kuidas on kindlasti muutunud ka kirjaniku huvid, et millal ta kirjutas, millisest autorist ja millal teistsugusest autorist. Kusjuures oluline on märkida, et raamatus ei ole teksti kronoloogiliselt, et nii-öelda õiges järjekorras nad ei ole, nii et esimene tekst oleks kirjutatud 1992 ja viimane siis 2011 või noh, hea küll, viimased kaks teksti on tõesti just selle raamatu jaoks kirjutatud ja neid on kõige värskemad. Aga ülejäänud tekstid on kokku pandud siis mingisugust teistsugust loogikat järgides ja nagu siin saatesõnas siis kirjanik ise ütleb, on nende tekstide koostajaks selle valiku koostajaks olnud Marek Tamm siis kirjastusest Varrak, kes selle raamatu ainus armastus ka välja andis. Ja pigem järgnevad nad mingisuguseid teemaplokk. Et noh, näiteks raamatu kolmas osa ongi siis, kui ma nüüd ei eksi, kõik Postimehes ilmunud sellised natuke lühemad arvustused, teine osa koondab endas siis selliseid mõnevõrra filosoofilisemaid tekste, mille ajendiks on küll mõni raamat, näiteks teksti ja lahkuda polnud kerge. Alapealkirjaga pisteline SEE reetmisest räägib Milan Kundera olemise talumatust kergust ja on ilmunud aastal 1992 aga näiteks siis leheküljel 230 algav üsna pikk ja vist isegi selle raamatu kõige pikem. Kes see SS ooberst Urban füürer, Max aue ligimene, mis ilmus aastal 2007 Vikerkaares, räägib siis prantsuse, Ameerika kirjaniku Jonathan telli romaanist BMW Jaans, mida on siis Õnnepalu ise vist tõlkinud kui jõume niidid. Aga mida võib tõlkida kui heasoovlikult ja mis siis tutvustab ühte ilmselt 21. sajandi alguse sellist kahtlemata kõige mahukamat see raamat on nimelt siis olenevalt väljaandest 900 kuni 1500 lehekülge pikk, aga kahtlemata kõige suuremat sellist skandaali tekitanud romaani, mida kahjuks eesti keeles ei ole nimelt romaani sisse, kus üks Esseslane ja massimõrvar ise jutustab oma lugu. Nii et tekstid siin raamatus on siis üsna erinevad, mõned on tõesti täitsa klassikalised, tavaliselt raamatuarvustused, mõned teised on sellised filosoofilisemat lood, kus siis autor küll lähtub mingist raamatust, aga mõtleb üsna vabalt muude sellega rõõmsalt kulgevate teemade üle järele. Nii et väga huvitav ja tore raamat, mida võib siis jah, tõesti lugeda algusest lõpuni, aga mida võib lugeda ka siit-sealt. Igatahes kirjaniku kujunemise lugu, tema justkui selline implitsiitne biograafia koorub siit välja nii ehk teisiti lugedes. Õnneks on raamatul ka register, kes tahab näiteks siit ühe või teise isiku kohta midagi leida. Ja muud ma ei oskagi öelda, kui jätta, et see on üks selline tore nii-öelda, ma loodan, vahelugemine, sest ma loodan, et Tõnu Õnnepalult ilmub tulevikuski veel romaane. Mis avab siis Õnnepalu sellisest küljest, mis võib-olla igale tema romaanide luuletuste lugejale tuttav ei ole. Nimelt sellest küljest, et tegu on ka, mida need viljad, ka see raamat on 355 lehekülge pikk vaid ka väga originaalse ja suveräänse kriitikuga, kes pealegi oskab ka oma kriitika kirja panna, nii et see muutub tõeliseks kirjanduseks. Seda vaatamata sellele, et Õnnepalu ise raamatu sissejuhatuses natuke nagu kõhkleb, jah, arutleb kas see ikka on päris kirjandus. On küll. Head lugemist.