Algab 19. novembri helikaja, mina olen toimetaja Kersti Inno. Tänane saade on keskendunud klaverile, saate peateemad on klaverikonkurss ja klaverifestival. Mõlemad on osa Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 Amist. Üheksandast 18. novembrini toimunud teine Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss tõi võistlustulle 42 noort pianisti 13-st riigist. Kuuleme žürii esimehe Jonne kanna kuninglikust iiri muusikaakadeemiast ja eestipoolse žüriiliikme Peep Lassmanni kommentaarid. Konkursi käiku ja tulemusi analüüsib pianist ja teenekas klaverit, pedagoog leelo kõlar. Samaaegselt konkursiga 11 Nendest 18. novembrini peeti Tallinnas Viru keskuses klaverifestivali Eesti klaveri ja Euroopa, mille raames avati klaverinäitus. Toimus mitu kontserti ja konverents klaveriehituse kolm sajandit ja Eesti osa selles muusikauudiseid laiast maailmast, vahendab nelevastenthelt. Lõpus on üks lugemissoovitus Vello Mäeotsa äsja ilmunud meeleolukas rammi palavik. Head kuulamist. Sülgaja. Üheksandast 18. novembrini toimus Eesti klaveriõpetajate ühingu ja Eesti muusika ja teatriakadeemia korraldusel teine Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss. Tuletan meelde, et esimene Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss toimus kahe tuhanded kuuenda aasta juunis ning selle võitis tollal 19 aastane Mihkel Poll. Siis oli konkursil osalejaid 28 11-st riigist. Seekord osales 42 noort pianisti 13-st riigist vanuses 17 kuni 29. Eestit esindas 12, konkurss anti. Peale Eesti oli jäid veel 12-st riigist Läti, Lõuna-Korea, Poola, Inglismaa, Leedu, Valgevene, Holland, Venemaa, Hiina, Soome, Jaapan ja Rumeenia. Žüriis olid professorid Tigran Alifhanov Moskvast, Peep Lassmann Tallinnast, yang ming Pekingist, Johnekonna Iirimaalt ning Erik tavast Tšerna Soomest. Ütlen siinkohal ka konkursi tulemused. Esimese preemia pälvis Kristi kapten Eestist. Teist preemiat jagasid Aleksander Rahmas orkevitš Venemaalt ja Holger Marjamaa Eestist. Eripreemia parima eesti helilooja teose esituse eest sai Aleksandra Mazur keevits, kes konkursi teises voorus esitas Lepo Sumera ostinaato variatsioonid. Vahetult pärast tulemuste selgumist palus Kristiina kiis kommentaari žürii esimehelt Jonne kannalt Iirimaalt, küsides kõigepealt, kuidas meister jäi rahule kuuefinalistiga. Vastus oli, et finaalis ei olnud žüriin mingeid probleeme kohtade jaotamisega. Küsimusele, kas finalistid olid teinud repertuaari osas õige valiku, hakkas mister kannu rääkima Holger Marjamaaga teist kohta jaganud Alexandra Mazur keevitšist. Mister rekonnaleidised esimestes voorudes väljapaistvalt esinenud Alexandra Mazarkevitš oleks pidanud kösmini asemel mängima midagi muud. Eestit esindas konkursi žüriis Eesti muusika ja teatriakadeemia rektor Peep Lassmann. Kuidas te jäite nii korraldaja kui žürii liikmena rahule selle konkursitasemega? Võib ju öelda, et kõik läks väga hästi, et eestlastel on preemiat, et suur osa preemiarahast jäi nagu kodumaale ja kahtlemata, et see kindlasti on eesti klaverikool tugev. Teiselt poolt millegipärast tuli nagu riiki vähe finaalis. Ja geograafia tuli niisugune piiratud. Võiks öelda niiviisi, et ega Euroopa esindatus väga suur ei olnud, olid mõned väga head mängijad, kes kahjuks jäid välja näiteks kolmandast voorust. Teatud põhjused selleks, niiet arvan, et üks põhjus võib olla on ka muidugi see, et me nõuame küllaltki palju Eesti muusikat, jõue, muusika äratamist, see võib peletada päris paljusid niisuguseid konkursi lõvisid konkursi haisid. Nad jahivad, eks selliseid kohti, kus saab standard repertuaariga mõjule pääseda. Aga kui Eestisse rahvusvaheline konkurss korraldada, siis teisest küljest see on vältimatu. Vajalik, et imelik oleks, kui me ei tahaks, et oleks saar just kuidas nii töö toimus. Žürii töö tõmbas väga lihtsalt põhimõtteliselt alusel. Iga žürii liige pani 25 palli süsteemis omahinda oma õpilasi ei saanud hinnata neid, kes on tema viimase kahe aasta jooksul. Kusjuures just nimelt kaks aastat on see piir kujunevad välja praegu kõigi žüriiliikmetel olid peale pidanud, lihanov olid omad õpilast ja nende poolt hääletada ei saanud. Ja nende hinnete keskmine tulemus oli see, mille alusel otsustati edasipääsemine. Mingeid arutelusid ei olnud, me isegi ei tea oma kolleegide hindeid. Eesti publik on hästi kursis ka meie noormeeste Maximpsuraja Johan Randveremänguga. Mida te isiklikult arvate, mis võis neile komistuskiviks osutuda, et nad esimesest voorust edasi pääsenud? Maksim Shara esines siiski väga hästi ja ma olen hämmingusse tagasi saanud. Mis puutub randvere, siis ma pean ütlema, et ega ta kõike väljaival Samas on muidugi see, et ta teise vooru ei saanud. Noh, ma arvan, et oleks võinud ka žürii mängisid kõik väga hästi. Nii et niisugused need otsused on ja kusjuures ma võin lisada ka, et näiteks esimesest voorust langes välja, aga žürii esimehe õpilane tuli üpris massis sellega. Ja siiski finaali sai kaks Eesti pianisti ja mõlemad tulid kaughinnalistele kohtadele. Konkursi võitis Kristi kapten, kes on teie õpilane, kuidas? Iseloomustate Kristi kujunemist muusikuna Kristi on väga kõvasti arenenud ja ma ütlen, et ta oli tegelikult väga ühtlane esimesest voorust alates esimese vooru esimesest loost kuni kuni kontsedeni orkestrile kõige ühtlasem esineja, tegelikult kõigile siiski tõusud ja mõõnad, Kristjani ühtlaselt tugev kogu aeg. Kristjan, arenenud väga palju ja ta on arenenud ka praegu lääs koos õppides hea professor seal. Nii et ma olen väga rahuldama esinemisega. Sama võib öelda ka Holger Marjamaa kohta, et see oli väljapaistev esinemine, ta on erakordselt arenenud viimase paari aasta jooksul kuulnud. Temas on tugev loominguline energia, mis väga tihti jõuab ka saali ja mõjutab inimesi artisti puhul väga oluline asi. Ja ma loodan, et tema noore mehena jõuab veel palju ära teha. Väike üllatus oli ka üks Eestis sündinud neiu, kes õpib praegu Peterburis seal Aleksandr Sergejevitš dema. Esinemised esimeses ja teises voorus, eriti teises voorus, ütlesid ka väga, väga hea mulje. Aga tundub, et tema orkestriga mängupraktika võib-olla või kolmas voor võib-olla ei olnud nii õnnestunud kui olud. Siin on ka väikene segadus tema päritolumaa kohta, see on tingitud sellest, et põhimõtteliselt me oleme nagu selle päritolu riigina, mainivad kodakondsuse, andnud riiki ja nädavasteks mingi eksitus arvata, et kui ta Narvas sündinud, siis ta võiks olla, aga ta tegelikult Vene kodanik. Igal juhul ta on meie kaasmaalane ja tema edu konkursil rõõmustab kõlaga. Nüüd, kui teine Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss on lõppenud, küsin, mida teie arvate, kas tuleb ka kolmas? Kas intervall jääb sama pikaks viis aastat või, või on see nelja aasta järel juba toimuv? Ei oska praegu öelda, võib-olla isegi viis. Ongi õige intervall tingimata toimub. Ma loodan, et ka majanduslik olukord viie aasta pärast või nelja aasta pärast on tunduvalt parem ja meil on võimalus moodustada suurimad žüriid kus selge muidugi, et see statistiline keskmine on võib-olla koletis. Aitäh deklas. Konkursi kõiki voore käis kuulamas pianist ja hinnatud klaveripedagoog, leelo kõlar. Millised on teie tähelepanekud ja mõtted seoses selle konkursiga? Mind? Ma kõigepealt see, et oli nii vähe publikut muidugi lõppvoorus Estonia kontsertsaalis oli natuke rohkem rahvast, aga Eesti Muusikaakadeemia kammersaalis oli see pilt väga hõre. Ja mind paneb imestama just see, et nii vähe oli pedagooge. Paljud nagu kurtsid, et ei saa tulla, et on vaja tunde teha. Ma mõtlen, et kasulikum, kui neid tunde teha, oleks olnud siiski selle õpilasega hoopis kuulama tulla. Rääkimata üliõpilased, kes oleks võinud oma kaasõpilastele toeks tulla ja saalis istuda. Eks esineda on ju ka parem, kui rahvast rohkem. Selleks kahju. Kõigepealt räägiks kava valikust kõikides voorudes, kuidas pannakse paika sekka avamis, on nendes piirides, mis on ette nähtud, tähendab esimeses voorus peab olema polüfoonilise teos, siis Viini klassika, Bach, Beethoven või Haydni ja kolm etüüdi vastavalt siis ajastule ja Mart Saare prelüüdi, sest valik ja selle piirides, kuidas siis seda kava ehitada. Panin tähele, et üksikud, kes olid seda mõistlikult teinud. Ma ei tea, põhjus võib olla selles ka, et võeti lihtsalt seda, mis parajasti käsil oli või mis hästi välja tuleb. Aga ikkagi peaks mõtlema, et kui näiteks mängida kiiret Polifooniat sinna otsa üks kiire sonaat siis on juba üks edasi jõulise pileti peaaegu maha mängitud, sellepärast et no on mingi ühekülgsus, millega on ennast näidatud, kahju oleks vaja ennast näidata võimalikult mitmekülgselt ja erinevates olukordades ja nüüd siis kui võtta, siis aeglane. Sinna otsa võib siis olla üks elavam sonaat või vastupidi. Samuti oleks oluline ka enda kavas ette näha, kus on see kõrgpunkt, millele kõige rohkem nagu tähelepanu pöörata. Ja kõige olulisem, et ajastada oma mängimine sellele õigele päeval sinna kõik oma tegevused, soolataja, oma harjutamised, see on suur oskus ajastada see õigeks päevaks. Vot niisugused asjad oleks nagu vajalikud tähele panna, sest et paljudel oli see kõik nagu natukene ühes või teises lõigus läbi mõtlemata. Üldmulje oli küllalt kirju, seal oli palju õpilasliku, mis on ka mõningal määral arusaadav, sest oligi seal ju palju esinejaid, selle elu käib veel õppimise staadiumis. Aga muidugi oli ka neid, kes siiski endast kiirgasid, ilusaid muusikalisi muljeid räägiksid natuke Nendest prelüüdisest, Foogadest, mida ma juba veidi puudutasin siin missugused nad võiksid olla või ei võiks olla. Oli palju niisuguseid prelüüdi Foogasid, mis mängiti lihtsalt maha, korralikult, aga mõttetult. Ja sellest oli muidugi väga kahju, et nagu ei peetud seda küllalt oluliseks. Sealjuures Ma ei taha sugugi öelda, et ei olnud häid lahendusi. Ma pean silmas seda, et prelüüdi ja fuuga vahel peab olema mingisugune ühtsus. See on tervik, siiski nad olenevad teineteisest. Ma tahaks, et nad oleks ühes liikumises, et neil oleks ühine pulss. See on üks asi, teine asi, Fugot on tarvis üles ehitada, vähe on sellest, kui tuua välja teemasid üksteise järel, seal peab olema mingi areng, kuskil peab olema mingisugune võib-olla Streto, võib-olla kulminatsioonimoment, mingisugune lahendus nende asjade peale alati ei oldud mõeldud. Rääkimata sellest, et lihtsalt temaatiline materjal ja vastandused liinid võiks olema selgelt välja toodud. Võiks esile tuua häid lahendusi. Näiteks oli esimeses voorus väga targalt ja huvitavalt kujundatud prelüüd ja fuuga d tuur teisest vihikust Maksim sõra poolt Hollandist Daniel Owen esitas siis mul prelüüdi ja fuuga esimesest vihikust väga kuulamapanevalt. Hea oli Mazur keevitši prelüüd ja fuuga, haa tuur teisest vihikust. Marjama C-duur teisest vihikust, niveruvase Keedur teisest vihikust või vineli amol teisest vihikust või neil oli Valgevenest Valgevenest oliga Kalanov, kes mängis vee mol prelüüdi esimest vihikus väga hästi. Rukashevitšile oli väga ilus fism, muld fuga teisest vihikust. Et kui edasi minna paatide juurde peaks ütlema, et klassikalise sonaadi esitused olid kõige nõrgemad üldse selles esimeses voorus. Üllatavalt halvasti mängiti Mozartit ega palju oli niisuguseid, kes mõtlesid, et Mozartit mängima Vietooslikult või jälle mängiti teda kuidagi hallilt ja ettevaatlikult. Halb puudutus, halb kõla ei mõeldud mõõdulatsioonidele, ei mõeldud kujundite vaheldumisele. See oli mingisugune niisugune arusaamatu ükskõiksus. Haydni olid paremad, häid õnnestus väga hästi, Mansour keevitšil. See oli lihtsalt väga särav ja tore Haydni. Ja eriti tore oli teine osa, see oli lihtsalt kaasakiskuv ja lummav. Kuidas ta seda mängis? Palju olisel õhku, kui palju seal oli varjundeid, kui palju seal oli, mõtteid? Tõmbas endaga kaasa, saal oli hiirvaikne ja sinna oleks järgnenud kolmas osa, kui professor Lasva ei oleks öelnud, et palun hakake nüüd tööde mängima. Üks hiina pianist Lilian Se mängis õhtursonaadi väga hästi ja jaapani pianist mat suura mängis väga vahvasti c suured sõnad. Aga nüüd Beethoven, sellega oli niisugune asi, et need viimased hobused Savinist, sõnatidest noorematel õpilastel ei taha väga hästi õnnestuda ja jääb niisugune tunne, et, et miks nad ei valinud keskmiseid, oopusi, kus on siiski natukene jõukohasemad probleemid nendel viimastel sonaatidel see nõuab juba elukogemust. Ja ma ei taha midagi halvasti ütelda, randverre mängis oopus 111 c-moll väga hea karakteriga ja kõlaga väga hästi. Kui ta ei oleks natukene lasknud lõdvele tempo hoidmist ühes kindlas pulsis, aga üldiselt see oli hea. No siin ei saa kahtlust olla maksimissuraal Ast tuur uppustada, 10 oli väga mõtterikas sisutihe ja huvitavate kujunditega edasi antud. Siis oli väga hea pateetiline Sanad Hollandlusel vinil mad, politsei turvega heaselise jaapanlanna. No justkui teist oli veel. Aga üldiselt oli siin lahti mõtestama dusi, tempo probleeme, näiteks võtame marjamaa, tema mängis tegelikult väga jõukohast sõnatiseli asturoopus 26. Seal oli väga ilusaid kujundeid. Variatsioonidega teema kõlas väga ilusti ja mõned variatsioonid olid väga head. Aga nende omavaheline suhe jättis segaseks, miks nii suured tempo, vahed olid. Ja üldse suured vahed, et tervik lagunes selle tõttu ära. Et niisugune probleem, mis puudutab sonaate siis töödidest ma vaatasin läbi oma materjalid ja avastasin, et üks kolmandik tööde olid korrektsed, puhtad ja head ainult üks kolmandik, ülejäänutel oli igalühel midagi viga, kes olid need mustad või olid nad liiga aeglased või olid nad liiga kiired. Nii et korrektsete tööde oli siiski küllalt vähe. Hakkame rääkima jälle Mazur keevitšika postini, dokatiina oli väga hea hõõveni Schopen ja mul oli väga hea shouraadee tuur oli väga hea Rahmaninovi liigeti fanfaari Tolyczuraal väga head marjamaa, Rahmaninovi D-duur oli väga ja ordinzovaliketi võluriõpilane ja suure Anneli ketti kuradi trepp Kristi kaptenilt ületamatu tõesti. Nii et ta olid siiski niisugused, mis jäid meelde hiilgava teostuse poolest. Väga tore. Ja siis oli seal esimeses voorus kavas Mart Saare peale lüüdid kohustuslikud. Nendega oli ka huvitav lugu vene rahvusest mängijad olid valinud niisugused saare prelüüdi, mis, nagu me teame, on natuke mõjutatud kreabinja Sabräni loomingust ja siis mängiti neid kõhna kuusk, Reabinit ja isegi võrdlemisi vohavad dünaamikaga ja nad läksid väga suureks ja olid sellest saaremeeleolust võrdlemisi kaugel. Kusjuures nad olid hästi mängitud ära, aga nad ei olnud saar siis imekombel jälle mõned kauged maad suutsid need saareni ilusti mängida, näiteks jaapanlanevad suure, need olid väiksed Brenüüdidel valitud eneses terve tsükli tehtud, väga ilusti mängisid ja jättis väga hea mulje. Veel üks huvitav nähtus, hollandlane hõõn mängis saart väga hästi. Pärast ma temaga üteldes tunnistas ta mulle, et talle ei meeldi saart mängida. Muusika talle ei istu. Odin soo Venemaalt mängis väga hästi saart ja ütles pärast, et talle ei meeldi saar. Kalannov Valgevenest mängis väga hästi saart ja ütles, et armastab saart mängida. Asurgeevitš mängis saart väga hästi, talle meeldib saart mängida. Talle üldse meeldib eesti muusikas väga mängida. Siis väga heasaar oli Maksim Süral. See on niisugune täielik ehtne saar seal mändide vahel ja seal rabades. Ja see hõnge, see atmosfäär oli väga õige. Nagu te kuulsite, mõned nimed siin kordusid, väga palju oli hõõve ja sõra. Ma ütleks seda, et see, mismoodi toimub valik esimesest voorust teise minu meelest see määrab konkursi saatuse. Sealse otsustatakse rääkima natukene konkursi žürii tööst. Žürii on, eks ole, spetside kogumik ja žürii ülesandeks ei ole ju ainult kohtade jagamine ja preemiate väljaandmine. Žüriil on konkursist osavõtjatele publikule suunav ja kasvatav roll pikemas perspektiivis. See, milliseid väärtusi peab oluliseks. Žürii annab vajaliku ahhaa äratundmise kõigile osalejatele ja muidugi publikule ka. Kui tundelise kõrva ja ärksa meelega suudab auväärt professori žürii liige välja peilida esimesest valikuvoorust. Need linnud, kes oleksid lennuvõimelised. Sellest oleneb taolise konkursi edaspidine käik. Sest et valik esimesest voorust teise konkursi otsustavam osa nelja tuttav konkursside žüriid, konfliktne olukord kogu maailmas, paljud tülid ja pahandused seoses vastuoluliste tulemustega on meile tuttavad Ühtegi žüriid kelle tegevusega oldaks rahul. Kas ei ole see märk traditsioonilise kivistunud protsessi aegumisest? Oleks vist aeg mõelda inimsõbralikuma lahenduse üle. Loomulikult ei saa süvamuusika tulemuste otsustamist anda publikule, nagu seda tehakse meelelahutuse alal poplaulude tantsusaadete valdkonnas. Seal kriteeriumid on teised. Nad on lihtsustatumad küllaga paistis seegi kord žüriil muusikaliste süvaväärtuste hindamise asemel olevat mingid omad kaalutlused, mille tulemusel konkursi keskpärasus hakkas teises voorus kõrva kriipima. Räägime siis teisest voorust. Seal oli siis kava valik vaba. Igaüks võis mängida, mida ta soovis tunni aja piirides. Teise vooru pääses 16 mängijat. Siin ma tahaks kõigepealt peatuda kahel teosel mis äratasid erilist tähelepanu. Need olid Šostakovitši Sanaadid esimene sõnad. C-duur uppus 12 kirjutatud Šostakovitši 1936 mille ta tahtis nimetada oktoobrirevolutsiooni sonaadiks. See on kirjutatud sellel ajal, kui ta kirjutas aforismid ja ooperinina. Ja ta ise seisis nagu sel ajal loominguliselt tee ristil. Seal Alatonaalsustajan ehitatud teravateleti sõnanssidele, automaatsele rütmikale ja väga keerulise faktuuriga ja kõlapildiga. Seda mängis teises voorus Mazur keevitš. Ta mängis seda väga hästi. See oli üllatav, et niisuguseid ülesandega oli üheksateistaastane tütarlaps saanud hakkama niisugusel tasemel kõrvuti teiste teostega, mida ta selles kavas esitas. Teine sõnad oli siis Šostakovitši Opus 64 h-moll sonaat kirjutatud 942 pühendatud oma õpetajale helilooja Nikolajevile kui seal leinalikud kurvad meeleolud, mis viitavad rasketele kaotustele ja väga traagiline sügavalt hingeliselt sulgunud, niisugune eriline masen, teatud meeleolus muusika. Ja seda mängis Maria oma jälle üheksateistaastane poiss kes ei saa mitte kuidagiviisi nende vanainimeste meeleoludega kaasas olla. Aga oli. Ja nimelt see teine osa, selles kajastus kogu see traagika ja mõttepinge oma täies õuduses tõlidel väga kujukalt välja. Ülejäänud muusika esimene ja kolmas osa selle peale lahendas omamoodi ja loomulikult ta lahendas selle omamoodi, sest et tema elab praegu, kuidas tema sellest nüüd praegu aru saab, oma nooruses? Ta tegi seda väga eredalt. Muidugi see polnud võib-olla päris see, aga see oli siiski hea. Kui nüüd nendest kummastki rääkida veel lähemalt, siis neil oli mõlemil väga hea kava teises voorus ja see õnnestus väga hästi. Marjeva mängis Suumani novelletifitsmol väga heade kujunditega, välja arvatud peateema, mis oli sogane. Ja Mazur keevitus mängis ülejäänud kava samuti väga hästi. Eriti hästi mängis ta Sumera ostinato variatsioonidega mis oli mängitud nii suureks, et see oli nagu üks kaalukas suurteos ja huvitav, seal oli igasuguseid kujundeid ja see oli niisugune hea tervik, sihukese hea arendusega. Ja ta oli ise nii sellega sees et see publikule mõjus kah vastavalt nagu üks interplitatsiooniline pomm. Pärast ütles Kersti Sumera selle kohta, et see täiesti 10-sse mängitud. Ja mitte asjata etteruttavalt ütlen, ei saanud ka selle eest ka eripreemia pärast. Nii et need olid niisugused silmapaistvad. Teise vooru mängijad. Aga te ei maininud seoses teise vooruga neid nimesid, keda te esimeses voorus esile tõitest surra, hollandlane ja jaapanlanna? Sürad sinna ei lastud, jaapanlanna oli teises voorus sees. Teises voorus oli ka hollandlane mängisel vapustavalt hästi Bachi ja väga hästi ka Ravelli Scarbood, mille kohta ta pärast ise ütles, et ta seal ei olnud. Päriste. Tal ei õnnestunud hästi, Pärt ütles pärast ise, et see oli liiga värske. Teises voorus oli veel üks väga huvitav nähtus. See oli Sumera pala 1981, milles väga paljud ei saanud hästi süvenetud. Üsna palju oli niukseid tooreid väga kõvasti mängitud palasid mis riivasid kõrva lausa, et ühesõnaga, nagu sellele ei olnud lähenetud õigest otsast. Aga kõige parem oli seal mitte eestlase mängitud, vaid jaapanlane uhkuubo mängitud parajust, see 1981 mis oli väga toredas atmosfääris niisugune parajalt ja väga ilusa puudutusega, seal oli palju õhku ja palju ilu ja õiges rütmis õiges tempos hoitud, ilusasti tervikusele mängitud. Kõige parem nendest. Siis tahaks rääkida Kristi kaptenist. See välja on üks raudne leedi. Tema esinemine oli sooritatud väga hea kontsentratsiooniga. Sealjuures väga ardistlik kavad olid kõik koostatud väga targalt ja mängitud ka targalt. Etüüdi tuli tal ju väga head esimeses voorus, kui ma tagasi lähen. Eritise kuradid. Ligeti oma teine voor oli samuti hea kokkuvõtmise ja arusaamisega teostatud kaalukad teosed, kõik olid tahtega lahti mõtestatud ja minu meelest peab olema lugupidamine tema suurele eneseteostusele. Meil kõigil on siiski väga kahju, et me ei kuulnud, teises voorus maksime sõrad ja Johan Randvere. Seal oleks võinud mängida kindlasti ka veel mõni jaapanlanna, kes välja jäi. Kubu oleks võinud mängida Kalanov Valgevenest ja see oli väga hea. Teda ei pandud tähele. Ja võib-olla veel niiviisi. Kolmandasse vooru pääses kuus pianisti, neist kaks olid Eestist ja neli tütarlast Venemaalt. Üks poiss ainult oli seal kuue hulgast. Siin oli üks probleem selle orkestriga natuke. Eriti esimesel päeval ma mõtlen seda, et ei olnud head koostööd. Ma ei ole ammu kuulnud meie ERSO mängimas nii Ligaluga seekord oli mingit pea kaotamist tunda. Ma saan aru, kui solist kiirustab, see halb, kuid dirigent peab järele siiski minema, mitte ajama oma joont, mis võib-olla on õige, aga antud juhul ei saa seda joont ajada. Sest olukord on teine. Ja need inimesed, noored, kes ei ole kunagi võib-olla orkestriga mänginudki. Nad on muidugi paanikas ja seavad dirigendi hullu olukorda. Ta ei tea iialgi, mis nüüd sealt tulema hakkab ja ja nii see ka oli, sest et olin so siiski kiirustas. Aga orkester ei läinud järele ja siis tekkis niisugune olukord, et tükk aega mängis solist oma asjaorkestrile oma asja. Et need asjad segasid ja kindlasti võtsid maha tulemust. Odin Sova oli esimestes voorudes väga meeldiv ja väga sügavalt musikaalne, paindlik ja artistlike ja särav pianist. Viimases voorus ta kaotas sellest palju. Sama häda oli muidugi ka Brahmsi kontserdis, kus marjamaa võttis nagu ohjad oma kätte. Kohe oli tunda seda. Ta tegi dirigendile ootamatuid käänakuid muusikas, mis ei olnud halvad üldse ja ta jäi enda juurde ja ta viis need läbi, jättes orkestri järele lohisema. Ma arvan, et varjama tegi õigesti sest siin ei olnud tal võimalik siiski alluda sellele, mis orkestris toimus ja seda juhtus õige mitmed korrad selle esituse jooksul. Segadust kui palju kahjuks. Aga sellegi peale vaatamata tuli see tubli teostus, tõstsin marjamaa poolt, kuigi jällegi ta ei ole selline kasvanud, las ta kasvab, veel, saab vanemaks, mängib veel paremini. Aga ta oli väga tubli viis selle läbi selle esituse küllaltki eredalt. Ma sul keevitus oli ka omamoodi hullus olukorras, sest tema mängis niisugust, mitte eriti traditsioonilist lugu, Kersoni Rhapsody in Blue. Me kõik mõtlesime, et mis sealt nüüd võib küll tulla hästi selle välja, see suur isiksus, isiksus täiesti omaette nähtus. Temast kiirgab niisugust täiesti omamoodi mõtlemist ja tahtmist ja loomingulisust ja seda ka siin kõlas aga hästi. Orkester mängis ta kõvasti üle maha ei suvatsenud võtta seal, kus vaja. No mis teha. Üldmulje siiski oli väga tore. Ja Kristi kapten kolmandas voorus järjekordselt hoidis oma raudse leedi joont. Sellist oli ikkagi väga õigesti lahendatud, väga hästi, tehniliselt teostatud, kõik oli paikas, mis vaja, üleolekuga mängitud. No mis ta puudub, tal ei ole mastaapsusest väikene, ta ei ole Baruto. Nii et seal, kus oleks vaja niisugust kõige suuremat kompaktsus sügavust, noh seda võib-olla ehk ei olnud, aga see oli vääriliselt esitatud, sellepärast et algusest lõpuni võib ütelda, oli tema vist ainus, kes tõesti veatult esitas oma kava. Nii nagu ta oli planeerinud ja tahtnud ja paika pannud, nii ta seda ka tegi, seda oli tunda, sest ta oli raudselt oma elemendis. Ja see on väga kiitust vääriv. Müts maha nihukese teostuses. Te juba seoses kursiga siin jutu sees ütlesite oma tähelepanekuid ja võib-olla ka mõtteid seoses žürii ka või taoliste konkursside mõttekuse osas, aga kui hakatakse korraldama kolmandat Tallinna rahvusvahelist pianistide konkurssi, et huvitav, mida korraldajad võiksid nagu meeles pidada ja võib-olla teisiti teha. Ma ei tea, kas me saame lahti sellest konkursamaaniast, kas ta võiks olla festivalile, et tullakse kokku ja tore on, las olla tõesti, jah, mingisugused kavad ja kõik see, võib-olla see on tore, aga see paikapanemine see järjest on. No me ei saa muusikas seda teha, maitsed on ju nii erinevad ja mille üle siin vaielda, sest tegelikult kõige olulisem jääb ju veel sinna ridade vahele kirjutatud ei ole seda, mida, mida interprioriteet ja vot seda ei saa mitte kuidagi mõõta. Ja üldse võib-olla järsku tõesti mingi festivali või mingi teine orm, ma ei tea, missugune Vormsa võiks olla, kus võiks ka järgneda mingisugune mõttevahetus, kui ongi mingi zhürii, ütleme, kompetentne žürii, sest tore on siiski esinejal mängida nihukese autoriteetse kogukonna ees, see on ikka väga oluline. Kellelt pärast võiks siis kuulda, kuidas oli arutada seda, lihtsalt oleks vaja siin käivitada mingisugune mõttevahetus sellel teemal võib-olla. Sest lõppude lõpuks need konkursid on ju ei tea kui kaua juba kestnud. Ta on siiski maailmas väga levinud ja nad on oma mõtte selles mõttes kaotanud kus konkurss oli nagu võti esinejale üldse pääseda lavadele esinema. Nüüd selle mõtted on kaotanud. Võib-olla jah, mingisugust tähelepanu, see esikoha saavutanu pälvib rohkem ja saab mõne kontserdi siin ja seal, aga ega niisugust järelmõju konkursil enam ei ole, kui oli üks 30 aastat tagasi eriti nõukogude liidus, nii et jääb ainult oodata, et, et nendel konkursantidel, kes nüüd said oma kohti, et ei eksitud sellega, et meil on siiski perspektiivi edasi areneda ja olla tähelepanu väärivad interpreedid ma seda mõtlen. Nii et mõtlemisainet siin on seoses konkurssidega, aga suur aitäh teile, leelo kõlar oma arvamusavalduse eest. Paralleelselt pianistide konkursiga, 11.-st 18. novembrini peeti Tallinnas Viru keskuses klaverifestivali Eesti klaver ja Euroopa, mis oli pühendatud kolmele aastapäevale. Klaver 300, ferenduslist 200 ja Estonia kontsertklaver pärast 60. Festivali korraldas Eesti rahvuslik klaverimuuseum koostöös teise Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi ja eesti klaverimeistrit kojaga festivali kunstiline juht Alo Põldmäe. Eesti klaveriehituse väljapaistvate saavutustega tutvumiseks on Viru keskuses avatud näitus, kus on eksponeeritud 32 eesti klaverit ja see jääb avatuks 27. novembrini. Lisaks mitme kesisele kontserdikavale klaverimuusikas toimus festivali raames sümpoosion konverents klaveriehituse kolm sajandit ja Eesti osa selles. Festivali üritusi Viru keskuses külastas korraldajate väitel ligikaudu 15000 inimest päevas. Suurt huvi pakkusid nii klaverit kui stendid informatsiooniga eesti klaveriajaloost, rääkimata kontsertidest ja sellest, et ka vabalt musitseerijaid jagus pidevalt, nagu ka publikut neid kuulama. Seevastu konverentsi info oli huvilistest ilmselt mööda läinud. Sellest on kahju, kuna ettekanded olid sisukad ja huvitavad. Esimesed kande tegi festivali kunstiline juht, Eesti klaverimuuseumi asutaja Alo Põldmäe, teemaks Eesti klaverimuuseum, mis on end sisse seadmas Helme mõisas. Alo Põldmäe rääkis ka klaverimuuseumis suundumustest ja viimaste aastate põnevatest leidudest ning andis ülevaate klaveriehitusest Eestis. Risto Lehiste Eesti teatri- ja muusikamuuseumist keskendus ettekandes kontsert-tiibklaveri Estonia loojale Ernst hiisile. Eesti muusika ja teatriakadeemia doktor Urve Lippus andis ajaloolise ülevaate klaverist Eesti kodus, millel oli oluline roll ajal, mil muid muusikamasinaid veel polnud kasutuses. Rääkis klaverist kui muusikaõpetuse alusinstrumendist Eestis. Kaks ettekannet oli Eesti väljapaistvatest klaveri pedagoogidest. Lembit Orgse rääkis legendaarsest Bruno Lukist ja Ene Metsjärv Karl Sillakivist, kelle sünnist möödus tänavu 100 aastat. Eesti muusika ja teatriakadeemia doktori Kristel Pappel. Ettekande teema olid kauged ja kohalikud virtuoosid Tallinnas ja Tartus 19. sajandil. Põhjalikumat ülevaadet ettekannetest saate kuulata eraldi saates 11. detsembril. Nüüd aga annan eetrijärje nelejevast Eiffeldile muusikauudistega laiast maailmast. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Helilooja Erkki-Sven Tüüri sulest ilmus järjekordselt värske heliteos. Teos kannab nimetust flama ja see kõlas viiendal novembril maailma esiettekandes Austraalia pealinnas skandmerras esitajaks teose tellija Austraalia kammerorkester dirigendi Richard tonieti juhatusel. Valt esitati Austraalias kuni 19. novembrini kokku seitsmel erineval kontserdil. Teos on pühendatud Austraalia kammerorkestrile ning flamma, tellimust toetas Austraalia kammerorkestri patroon Barbara pläkmann. Austraalia Australian kirjutab seitsmenda novembri väljaandes ajakirjanik vintsand klas tüüri teose esiettekande kohta järgmist. Flämmal umbes seitsmeteistkümneminutiline heliteos, mis loob silme ette muusikalise pildi tule rollist meie keskkonnas ja psüühikas. Nagu paljude tänapäeva juhtivate maalikunstnike tööd, siis ka tüüri meeliülendav muusika avardub ja koondub, vaibub ja seejärel jälle lahvatab vaatamata piltlikkusele Andüüri flammaga siiski kogum ühendatud ideid muusikalistest protsessidest. Tüür süütab ideid, mis möirgavad raevuka intensiivsusega ja mida toidavad haaravad rütmid ning läbitungivad akordid, tekitades nukraid ja kõledaid harmoonia. Horisonte tüür loob silme ette elava ja kohati hirmutava pildi puust, mis on ühtaegu nii puhastav kui hävitav. Nii kirjutab ajaleht viostviljan Erkki-Sven Tüüri uue teose flamma esiettekandest kan perras. Erkki-Sven Tüüri, kes on dirigent tonieti sõnul tänapäeva üks Leenvamaid keelpillidele kirjutavaid heliloojaid seob orkestriga samuti üks varasem koostöö. 2007. aasta Austraalia turneel tõi Austraalia kammerorkester koos plokkflöödi virtu viibleissiga esiettekandele tüüri teose võistlusel võtmes from Uluru. Tänavu augustis mängis Erkki-Sven Tüüri keelpillitsüklid action bastioni Liusin 10-l kontserdil Austraalias aga Austraalia kammerorkestri niinimetatud väike õde Eeessi õudu. Inglise päritolu plaadifirma Iiemmai jagati möödunud nädalal enampakkumisel kahe pakkuja vahel, kelleks olid Prantsusmaa Korporatsiooni läbi vendi kuuluv maailma suurim plaadifirma Universal Music. Ja teiseks pakkujaks oli maailma suuruselt teine plaadifirmas Sony juhitud investorite konsortsium. Universal pidi oma osa eest välja käima 1,9 miljardit dollarit ja soni vastavalt 2,2 miljardit dollarit. Iiemmuusik, mis koondab endas suure hulga väiksemaid plaadi kuulus varasemalt aga ettevõttele nimele terrafirma, kes soetas Iiemmuusiku 2007. aastal 8,4 miljardi dollari eest, millest 5,5 miljardit oli aga laenatud Ameerika Ühendriikide pangandus Grupilt. CITY Group. IM müük tähendab aga suurt muutust plaaditurul. Veel 15 aastat tagasi võis plaadituruna viit suuremat firmat, need olid Universal, Iiemmai, BMW, insoni ja Boone ja nüüdseks Neist alles vaid kolm. 2008. aastal müüdi BMW sonile ja nüüd jagati Iiemmai omakorda universaali ja soni vahel nimetatud jagamisel. Seejärel võib tõdeda, et turg jaguneb enamuses ilmselt kahe suurema kompanjoni vöössalyya soni vahel sest IMO jagamise järel on neist nüüd märgatavalt väiksem tegija. Mis saab aga IMO klassika osakonnast, ei ole veel täpselt teada, kuid oletuste kohaselt sulandub see ajapikku Deutsche grammofoni deka plaadimärkidega. Nüüd aga lühiuudiseid, muusikutel on viimasel ajal lennureisidel probleeme muusikainstrumentidega. Kui Norwegian Airlines plaanib keelustada tšellode transpordilennuki salongis siis Austraalia lennufirma Guantas sundis hiljuti tee viiuldajad hoor, foor müüri hoidma oma hinnalist riiulit lennuki istme all mis oli pilli jaoks ülimalt ohtlik. Selle asemel, et lubada panna viiul käsipagasi jaoks ette nähtud hoidikusse lennuki kabiini lae all. Pillide transpordi suhtes on viimasel ajal reegleid karmistanud veel mitmed teisedki lennukompaniid. Nuhi uues Montreali kontserdimajas lame Sunsi Fonic kukkus kolmapäeval vahetult enne kontserdi algust saali sissekäigu juures laest alla ruutmeetri suurune kipsplaat. Inimesed, kes olid enne kontserti juba õnneks kohtadel, vigastada ei saanud ja kontsert toimus juhtumile vaatamata. Itaalias aga lõpetas firma nimega akil akorde nõunike keelpillide jaoks mõeldud sool keeltetootmise ja seda kahel põhjusel. Viimase ajal loomse päritoluga toormaterjal on ebakvaliteetne ning samuti keelas Euroopa liit loomasoolte kasutamise. Imporditi. Kuulus itaalia ooperiteater. Milano La Scala tervitas oma muusikalist juhti Daniel paarel. Streigiga. Ära jäi esimene kolmest kontserdist ja põhjuseks toodi ületunnitasude maksmine või õigemini mittemaksmine streigi tallaskaalas aga juba nii tavalised, et enamasti ületan Itaalias isegi uudisekünnist. Üllatusi, pakub sburg. Kui maailmas näib siiani valitsevat majanduskriis, siis vähemasti kuulus Salzburgi festival plaanik tuua järgmisel aastal välja koguni seits uut ooperilavastust. Festivaliintendent Aleksander Pereira väidab ühtlasi, et viie miljoni euro jagu on järgmiseks aastaks rohkem rahalist toetust ent kõigil festivalidel nii hästi ei lähe. Kui tänavu tähistas Franz Liszti pikaaegne kodulinn vaimar uhkelt listi kahesajandat sünniaasta päeva siis järgmisel aastal nii suurejoonelist pidu ei tule, sest vaima realisti festivalil lühendati raha puudujäägi pärast tervelt nädala võrra. Dirigent Larin maalsel pani aga hiljuti oksjonile oma kauda finiini viiuli, mis pärineb aastast 1783 ja see müüdi hiljuti 1,1 miljoni USA dollari eest saadud rahaga toetada tapmaalsel enda rajatud kastutani festivalil noori muusikuid. Kurb uudis tabas prantslasi 87 vastaselt lahkus Prantsusmaa väljapaistev dirigent poole twin, kes oli erinevate orkestrite muusikajuht peamiselt väljaspool Pariisi, nii tuluusist, idiooni, Saviniooni squerr vahelisse. Lõpetuseks uudiseid Inglismaalt. 22. novembril lähevad Londonis oksjonile inglise helilooja Edvard Elgari kaks käsikirja milles sisalduvad helilooja kolmanda sümfoonia visandid. Need kuuluvad arhiiv, mis kuulus kunagi Veera hakkmannile naisele, kellesse Helga Rasmus 1931. aastal ehk 11 aastat peale oma abikaasa Alice surma. Elgari kolmanda sümfoonia lõpetas aga inglise helilooja Anthony Pein, kes kasutas olemasolevat partituuri ja visandeid. Teos sisaldab endas ka teemat, mis on pühendatud Missis Veera hakkmannile. Hoffmanni arhiivi kuuluvatest esemetest lähevad seal oksjonil muuhulgas müüki veel Elgari teose The Music meikros partituur ja fotoalbum, milles on pildid Veera hakkmannist koos helilooja Edvard Elgariga. Kõikide esemete oodatavaks hinnaks kujuneb oksjonil tõenäoliselt 8000 kuni 10000 naela. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendas nelevaste infelt. Kolmapäeval, 16. novembril rammi 67. sünnipäeval, esitles staažikas rammi mees Vello Mäeots raamatut rammi. Palavik. Küsisin autorilt, mis on selle raamatu sees. Sellel raamatul elav RAMi lugu. Ta koosneb tõsistest lõikudest, kus on juttu kontsertidest, edukatest esinemistest, suurtest sündmustest, kontserdilaval aga ka sellest, mis lava taha mis jäi, nagu ma olen öelnud jõude, jalale, kus kohas kas me sõitsime rongiga ühest linnast teisi või, või olime hotellides. Kuidas tavaliselt see kõik ju on ka elupäev on ju 24 tundi pikk. Ja selle päeva jooksul juhtub kõike võimalikku. Õhtul võib haruldane kontsert olla, aga Päevalehes midagi juhtuda või pärast kontserti võis midagi juhtuda, sest tegu oli meestega, kes rändasid pikki teid pikki matku tegid ja nad elasid alguses vagunites 200 vagunis elati ja see vagunielu oli küllaltki tülikas ja masendav ja tüütu, sellepärast et ühed ja samad näod hommikul jälle sul silme ees, kui ärkad. Ja siis veel pealegi nende vagunite otsimine ja kõik see oli üks sellest rammi elust, millest ei ole eriti palju räägitud. On räägitud alati suurtest edusammudest tohututes, töövõitudest ja lauluvõitudest, aga see, mis jäi selle kõige taha, seda ma püüdsin ja ikkagi kajastada ja ka neid juhtumisi, mis olid seotud mõningate sünnipäevadepidamiste ja pidustustega igal reisil ikkagi juhtus midagi niisugust pikka reisi, kus mitte midagi ei juhtunud, ei olnudki. Kas see kulisside taha jäänud rammi elu oligi põhiajend selle raamatu kirjutamiseks? Ma olen öelnud seda, et kui rammu oleks koosnenud täis karsklastest, siis ma poleks seda raamatut saanud kirjutada, sest nendega juhtus suhteliselt vähe või ei juhtunud üldse mitte midagi. Lugusid on ju igalt rindelt ja ka nendelt, kes ei pidanud, vaid olid mingid teised juhtumid. Aga mind ajendas see, et neid lugusid oli nii palju, neid rääkisime siin meestega veteranidega koos käia ja ikka alati naersime pisarateni. Nõnda et mehed käisid peale, et pane see kõik ometi kirja. Kõike ma ei saanud panna, sest kõike ma ei teagi. Ja kõike ei ole kuskilt enam võtta, mehi ei ole, kes mäletavad need algusaastate asju kõik, aga enam-vähem üks lõik, üks osa sellest, mis on reiside peal olnud ja mis rami elus üldse on olnud, on selles raamatus. Kas nüüd selles raamatus kajastuvad ka nende 60. seitsme aasta lood või on see siiski piiritletud mingite muude aastatega? Ta on piiritletud sel moel, et ma alustan päris algusest päris 44.-st aastast, Göran loodi saksa poolt ja joon välja kuni 2003. aastani, mil ma ise koolist lahkusin lõplikult. Nii et see hõlmab ligemale kuutkümmet aastat, aga ma ei käsitle kõiki aastaid niimoodi loogilises mingisuguses järjestuses, Vaide üks reis oli tema Ameerikasse või oli see Saksamaale ja siis kõik see, mis selle reisi jooksul juhtus seda magajastana noh, niisuguseid erilisi seikasid, mis tulid ootamatult esile mingisuguses olukorras ja neid ma paljusid mäletan ise õnneks. Ja muidugi on siin raamatus ja neid kohti, millele võib-olla mõni laulja mõni dirigent ütleb, et see asi oli natuke teisiti oli võib-olla küll, aga mina kirjutasin ta niimoodi üles, sest et mul ei olnud võimalik küsida 10 inimese käest seda lugu, sest iga inimese käest oleks tulnud erinev variant, ma pidin leppima ühe variandiga ja selle kirja panema. Kas sa ise pidasid päevikut nende rammi aastate jooksul? Mingil moel, aga üldiselt mitte järjekindlalt, ma usaldasin oma mälu ja see senini ikkagi töötab päris hästi. Jumal tänatud ja muidugi ma kasutasin veteran Nende paljusid mälestusi, Maretsin Raymond alanguga, kes on juba lahkunud Rudolf Sirdiga Georgaaniga, siis ma rääkisin Uno Järvelaga arenguga ja paljude teistega, kes mulle andsid niisuguseid omaaegseid lugusid. Kas oli ka mõni selline lugu, millest oli rekordarv variante? Oli küll üks selline lugu, ta ei ole rekordarv, aga üks huvitav lugu oli selline, kui me olime Paavo Järvi juhatusel, esitasime Stockholmis Sibeliuse kuller sümfooniat ja üks osa meestest kontserdile minnes jäi lifti kinni, meid oli kuus meest ja me ei pääsenud kontserdi alguseks kohale. Kuller ma sümfoonia on õnneks niimoodi kirjutatud meie õnneks. Et esimesed kaks osa On orkestriga ja alles kolmandas osas tuleb koor sisse, nii et me jõudsime teise ja kolmanda osa väikese pausi ajal kuuekesi lavale minna. Ja siis Paavo Järvi tõstis kepi Aftaktiks ja see kepp läks vastu puldi serva, läks sest lahti ja lendas mitmetiiruga tšellomängija ja kas oli eelviimane pulk neiu ette sinna maha ja tšellomängija Anna võttis siis selle kepi, näitas pao Järvile ja viskas talle selle tagasi. Ja Paavo Järvi juhatas käega vasaku käega edasi, püüdis parema käega kahe sõrme vahele selle taktikepi ja näitas kuludele siis vot niisugune trikki juhtus. Ja nüüd selle looga oli niimoodi, et, et kui ma selle olin kirja pannud, siis üks meestest ütles, niisugust asja pole üldse olnud. Siis tuli Paavo Järvi siia hiljuti ju käis, eks ole, Pariisi orkestriga siin ja ma läksin tema juurde lava taha ja küsisin, kas sa mäletad seda lugu? Te olete muidugi, ma tänasin seda tšellomängijat pärast. Siis ma rääkisin seda lugu Neeme järvil nimetused ja kahju, et seda keegi filminud, see oli haruldane lugu, kuidas see kontrabassimängija viskas selle kepi, tol ajal ei olnud kontrabassimängija tšellomängija. Niimoodi on mäluga, et kõige paremad tegi mäluga inimestega, juhtub see, et ikkagi kõike täpselt ei mäleta selle tõttu pood ka niimoodi, et ma olen sinna seoses kirjutanud, et mõne looma lõpetan ise ära omalt poolt, kuna lugu jäi kulminatsioonis pooleli, eks ole. Ma pidin talle mingisuguse lõpu tegema, et oleks ilus lugu. Aga igal juhul tundub olevat mõnus lugemine selleks pimedaks ajaks kõigile, nii rammi sõpradele kui ka muidu muusika huvilastele. Mida teie omalt poolt lugejale ütlete? Ütlen seda, et seda raamatut ei pea lugema algusest lõpuni, vaid seda võib keskelt lahti lüüa, ükskõik milliselt leheküljelt leiate järgmise pealkirja, see on jälle üks lugu ja samas monokirjutatud ta ikkagi võrdlemisi lihtsas keeles ja isegi natukene vanamoodsas keeles, ma ei ole päevast eesti keelt siia eriti rakendama. Ja kõik, mida sa loed, kõik peaks olema arusaadav. Ridade vahele ei jäta peaaegu mitte midagi. Raamat, millest me rääkisime, on Vello Mäeotsrammi palavik ning raamatupoodi, kes on see praegu juba saadaval. Hülgaja tänasele heligaja saatele tegid kaastööd leelo kõlar nelejevaste infelt ja Kristiina kiis. Saate mängisid kokku helioperaatorid Helle Paas ja Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno aitäh kuulamast. Ka ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis teile sobival ajal teile sobival ajal. Liigaja.