Loos on asju. Tervist head kuulajad. Eetris on kirjandussaade Lawson asju stuudios nagu ikka Peeter Helme, Jan Kaus. Ja meie tänane külaline on meie saatesarja silmas pidades tõeliselt tähenduslik nimelt on meil külas Tiit Aleksejev. Ja kui meie kirjandussaade oleks mõni laev, näiteks mõni fregatt, kui karamell mis vajaks endale käilakuju, siis kindlasti tuleks Tiit Aleksejev kõne alla. Sest mäletatavasti meie saatesarja kõige esimene saade keskendus just nimelt Tiit Aleksejevi loomingule Loomingu raamatukogus ilmunud näidendile leegionärid. Lisaks on Tiit Aleksejev üks neid väheseid, kes siis tänase päeva seisuga on käinud meil külas rohkem kui ühe korra. Nimelt palusime kunagi mõni aeg tagasi Tiidu appi rääkima Christoph Rotermanni raamatust jumala sõda, mis oli siis selline. Kas ja võimas käsitlus ristisõdadest ja ristisõjad on ka siis Tiidud tänase külastuse põhjuseks mingit pidi. Nimelt on ilmunud siis Tiit Aleksejevi romaan, kindel linn, mis on mõtteline järg tema 2008. aastal ilmunud romaani palverändmille põhiline või keskne teema, noh on siis just nimelt esimene ristisõda, mis siis toimus teatavasti aastatel 1096 kuni 1099 päädis siis Jeruusalemma vallutamisega. Nii et tere tulemast, Tiit telekuisunud alustuseks võrdleksite palverändur siis nüüd uue raamatuga, kindel linn, siis kas sa paned ise tähele ka siin mingisuguseid muutusi või, või, või mingisuguseid nihkeid kas või kas või stiili osas teema on sama raamat jätkub siis kohas, kus palverand pooleli jäi. Palverännulõpus, siis ristisõdijad vallutasid ära Antiookia linna. Kindla linna tegevus toimubki siis kas Antiookia või selle vahetus ümbruses. Aga kas kindla linna kirjutamiskogemus erines ka mingis mõttes palverännukirjutamiskogemusest? Erinevus kindlasti, et palverännust ma alles otsisin oma häält ja võib-olla mõtlesin seda seniajani. Aga vahepeal sai Lähis-Idas ringi reisitud ja, ja see kogemus peaksin ka kenasti sees olema. Aga minu jaoks kindel linn oligi nagu vormiline otsing, et need asjad, millega ma palve Rannus rahule jäänud, et siin nad loodetavasti on siis edenenud ja natuke paremini välja kukkunud. Mis asjad need olid, millega saab palverännaku rahule? Ei jäänud. Võib-olla ta oli vormiliselt ebaühtlane, et ma ei saanud peategelast nii selgelt välja joonistada, kui oleks seda soovinud ja kõrvaltegelasi samuti. Et äkki siis siin on nüüd seda selgust. Raamatu peategelane on siis Browaanslane isand tiiter ja tõesti, tuleb, tuleb tunnustada Tiit sind selle eest, et kindlas linnas tõesti tiiteri karakter joonistub väga hästi välja ja tegelikult tundub, et see diitoriga kahetine loomus on raamatu üks üks põhilisi põhilisi teemasid ja, ja põhiline, võib-olla siis õnnestumise põhjus ka, nimelt tiiter on siis selline väga nagu juba öeldud, kahetine tüüp. Ühelt poolt on tegu siis sellise lihtsa sõjamehega. Ja teiselt poolt siis ikkagi sellise mõtlikkusele kalduva inimesega, kellele meeldivad poeetilised mõtisklused kes kaldub väga kergelt mõtlema lausa sellistesse väga ilusates kangastuslikes võrd piltides elu tühisusest, mees, kel puuduvad elu suhtes illusioonide, kes seetõttu on üsna sellise huvitava huvitava iseloomuga. Mida sina Peeter advokas, kas isand tiiter? Tema tegelaskuju on selle raamatu selline põhine väärtuse voorus või on siin midagi muud veel? Minu meelest ei ole see päris nii, et selline kahetine oleks mulle, mis hakkas lugedes tunduma, võib olla muidugi tõlgendan üle. Et selles tegelaskujus peaks siis olema valge mingisugusele sellisele täiuslikule sõjamehele, kes ühelt poolt on siis filosoofi mõtleja ja teiselt poolt on ta siis kartmatu sõjamees kokku peaks siis andma ka tegelikult sellise sellise ideaalvalitseja tüübiga, kellele ei ole võõras siis miski inimlik, et kes on valmis siis sööstma tegudesse, aga samal ajal muidugi mõtleb nende asjade üle alati ka järele. Et minu meelest sa selle jah niimoodi inimese olemuse üle ja selle üle, et kas selline inimtüüp tol ajal tegelikult võimalik oli või miks mitte ka tänapäeval võimalik oleks, on kahtlemata väga huvitav. Ma selle raamatu puhul minu arust kõige huvitavam oli just ikkagi see suur vastuolu palverännakuga, et mina palverändureid nii senisest kipakaks, kelle pea, Tiit, sina ise, aga aga huvitav on see, et kui palverändhõlmab põhimõtteliselt kaheaastast perioodi isegi natuke pikemat, siis siin raamatus kindlas linnas käsitletakse aega kolmanda juuni hommikust kuni 28. juuni vist lõunani või ennelõunani ehk siis umbes kolmenädalast perioodi. Et see on muidugi nende kahe raamatu kõige suurem vahe. Sest et lehekülgede mahult nii erinevad ju ei ole, et kui hakata vaatama tõesti, et kui palju nii-öelda aega on kulutatud kui pika perioodi kirjeldamise peale, siis, kui palverännuoleks sama palju aega kolme nädala peale kulutatud, siis selleks mitu 1000 lehekülge paks. No minust ikka palverand oli omajagu mahukamad, kui ma nüüd ei eksi, kolmandikku võrdlemast kolmandiku võrra. Ja teiseks mulle ikkagi tundub, et tiitri isiksus on selles raamatus teatud sort Teie probleem, võid on probleemina igatahes esile mängitud ja minu arust see tiitri kahetine loomus, ehk siis ühelt poolt filosoofia teiselt poolt sõjamees tegelikult ju häirivad teda, seda panevad isegi tähele tiitri võitluskaaslased, tsiteerin siin ühte kohta. Ma vaatasin, kuidas sa võitled, see on siis üks norm normann siis räägib tiitrile. Sa oled päris osav, ei ole midagi öelda, aga löögi ajal laguneb laiali, jääd kuhugi maa ja taeva vahele hõljuma. Ühel päeval võib see sulle elu maksta. Et siit justkui tuleb välja, et võideldes tiiter, ühtlasi siis mõtiskleb toimuv võla. Et ta näeb, eks ju, selle toimuva võitluse mingeid suuremaid mastaap mingi nähtamatut olemust ja siis see tingib selle, et tema löök laguneb laiali. Et ta jääb kuhugi maa ja taeva vahel hõljuma ja minu arust siin on see sõjamees ütleb päris täpselt selle tiitri probleemi välja, selline maa ja taeva vahel vahel hõljumine võib olla Teie tunnete ajalugu paremini just keskaega, et võib-olla see oli selline üldisem, üldisem probleem, eks, et selline keskaegse rüütli suurem probleem, et ühelt poolt tõesti pidi olema selline, temas pidi olema mingisugune lüüriline pool ja teiselt poolt, eksju nagu sedasama Christopher Roman ütleb, et Rüütel oli keskaja tank, eks ju, et ühesõnaga sõja sõjapidamine oli, oli selline poliitika või, või, või üldse sotsiaalse suhtluse täiesti loomulik koostisosa, seetõttu nagu rüütlielu juurde kuulus, arutas võitluslikus julmus isegi. Minu meelest enne kui sellesse sõjateemasse, mis siin raamatus, mis kõigis Tiidu raamatutes on oluline, võiks, oleks mul üks küsimus, on nagu sellesse minna, et minule tundus, et see raamat on ka väga dialoogis selliste keskaegsete kristlike autoritega jaa. Kroonikutega ilmselt selles mõttes, et mulle tundub, et seal arutledki siin selle üle, et üks asi on see, mis kuskil kirjas on, selle kohta millised need rüütlid olema pidid ja ja mida üldse tol ajal maast ja taevast ja kõigest, mis seal vahel toimub, mõeldi, aga teisest küljest katsud ka kirjeldada, et kas see kõik ikka. Et kui me nüüd selliseid karaktereid hakkame looma püsiksid elus või on see fantaasia, et kas kas ma sain õigesti valesti aru? Ma kardan küll, et, et keskaja rüütlikultuur, nii palju, kui ma olen suutnud seda mõista, oli tänapäeva mõistes jõmmikultuur. Et seal siiski domineerisid sellised füüsilised eeldused ja, ja, ja võimekused kui moesõna kasutada. Aga tõepoolest, see kristliku rüütli ideaal kumab kogu aeg tekstidest läbi ja kui nüüd seda tiitri tegelaskuju vaadata, siis ta on sattunud nendesse sündmustesse ju sunniviisiliselt ei ole läinud vabatahtlikult sõjasulaste hulka, et siin on suuri teeneid tema õpetajal ja mentorid kroonika Raimondo, seal, kes on leidnud, et väga mugav oleks sellist nii-öelda rindereporterit omada, kes siis toob otse teateid lahinguväljalt ja tema saab siis selle põhjal kirjutada oma surematut, kroonikat ja tiiter ei soovi üldse minna nende robussete meeste sekka. Aga kui ta on kord sinna jõudnud, siis ta saab aru, et nendele meestele väärtused ja võimalik, et et need väärtused on talle lõpuks olulisemad kui krooniku kõrged püüdlused. Aga väga huvitav on ju see ka, et see sest twitteris on, temas on olemas need, need täiesti erinevad ambitsioonid või? Ta satub ju tegelikult siis ka poliitikaga tegelema. Ta võib siin endale küll nägusid teha, et see pole tema erialaga, kumab igalt poolt läbi, et tal on need vaimsed võimed olemas ja teised teised inimesed näevad temas seda, mida ta võib-olla iseendas näha ei taha. Jah, tal on selles mõttes huvitav saatus, ta nagu ise ei taha sellega kaasa minna. Kui seda poliitilist poolt vaadata, siis esimene ristisõda oli täis tooteid, vastuolulised esiteks kõik need Zenjöörid kõrged isandad olid omavahel sageli vaenujalal ja käis pidev selline konkurents normannide, promantslaste ja teiste teiste hõimude vahel. Lisaks siis bütsantsi Basileuse Aleksius komeenuse selline kulissidetagune mäng, sest Aleksius ikkagi nägi ristisõda kui üritust, mille tema oli appi kutsunud bütsansile. Ja kogu see teekond ei olnud sugugi nii roosiline. Kummalisel kombel isegi kroonikud löövad selles sõjas kaasa, et siis pidevalt üritatakse oma isanda tegusid ülistada ja rivaali tegusid maha teha. Ja tiiter satub nüüd mitme tule vahele, et ta peab valima, need on rasked valikud ja selgub, et valikute käigus hukkuvad mõned Kreeka salakuulajad kes ei ole odavad mehed. Ja siis ta peab nüüd selle teadmisega edasi elama, et paljuski ta tegutseb olude sunnil. Kas sa jätad siin raamatus on paljud asjad väga varjatuks, noh näiteks kuidagi nagu alguses hästi suurelt tuleb see Oda leidmise lugu mängu, aga siis lõpuks jääbki segaseks, et mis sellega juhtus ja lugeja saab veel pealegi teada, et vähemalt kolm odan kuskil bütsantsi kirikutes juba olemas ja kõik nad on ka väga mugavad ja loogilise seletuse leidnud. Et mul oli seda lugedes kogu aeg, sest see tunne, et kuigi siin on sellist teadvuse voolu ja väga palju sellist sellist peategelase ainult talle teadaolevate mõtete kirjeldamist teab ta ometi veel palju rohkem, kui lõpuks paberile jõuab. Lugeja teada saab. Kuigi mulle jällegi tundus, et need nägemused, mida tiiter näeb ja mida ta ise sedasi metafooride ka kirjeldab, et et võivad küll muidugi olla kooskõlas just selle paraja hetkega, kus ta, kus ta viibib või selle aegruumi ka laiemalt, eks, et et kindlasti ütleme, kristlikud sõjamehed nägid nägemusi ja kas või seesama püha oda leidmine on nägemuste nägemisega seotud. Aga samas tundub, et need nägemused töötavad väga-väga hästi või joovad nädal aega ilma selle ajaloolise kontekstiga või et, et see just nende nägemuste kaudu tiiter sellest ajaloolisest kontekstist välja, et seal selles sellistel hetkedel muutub see kindel linn nagu ajaloom romaanist selliseks tõesti psühholoogiliseks või, või siis lihtsalt nagu inimhinge kirjeldavaks romaaniks, et et siin on ju, ütleme sild selle nägemuslikkuse ja siis sõjameheks olemise vahel on see armastatu armastus, mis siis justkui mesi, sest kui ühelt poolt ajendab tiitri käitumist sõjamehena, teisalt jällegi kutsub seda nägemuslikust esile või, või kuidagi avab selle poeetilise maa poole. Ühesõnaga on see uks tiitrisse, kui, kui sellisesse salajasse poeeti, et minu arust siin on, on olemas ka tõesti selline tasand, mis mis kokku üldse kogu selle ajaloolise virvarri kogu kogu selle intriigide võrgustikuga, eks ju. Mis oli ju tegelikult üsna üsna keeruline tegelikult. Mulle tundub, et, et võib-olla oleks hea, kui, kui lugeja, kes ei ole nagu varem ristisõdade ajalugu uurinud või, või ei ole sellega nii detailselt tuttav, võiks, võiks siia saate juurde lugeda üht-teist populaarteaduslik, kuna kasvõi need mõned kümned leheküljed, et sellest samast Christoph Hermanni raamatust, kus ta ka ju räägib sellest, mis siis toimus Antiookia pärast pärast selle vallutamist ristisõdijate poolt. Ja mulle üldse tundub, et, et siin see raamat oleks vajanud omajagu igasuguseid joonealuseid, joon aluseid, märkusi sellepärast, et et üks oluline tegelane, kes siin, noh, ütleme väga otseselt muidugi sündmuste käiku ei sekku, aga kes siin kogu aeg sündmuste taustal on olemas, on, eks ju see Mosulist pärit Databek Kerboga või siis, või siis noh, seesama Aleksius, esimene Komnenuseks, et tema, võib-olla tuntum tegelane Bütsantsi keisrite hulgas tegelikult üsna vist silmapaistvalt tahan, ma isegi vaatasin järele. David Vseviov on oma raamatus Bütsantsi keisrid Aleksius esimene Komnennasele pühendanud peaaegu paarkümmend lehekülge, kuigi paljudest valitsejatest liigub üle lehekülje või paarikaupa. Et just sellist sellist asjalikku infot siia juurde oleks võib-olla olnud vaja. Ma just mõtlen seda, et, et kindlasti ma ei soovitaks inimestel hakata sina nüüd ristisõdade romaane lugema kindlast linnast alates, et ikkagi tuleks alustada palverännust. Sest eriti kindel linn algab, algab ju tegelikult sellist sellisest olukorrast, kus, kus lugejal võib olla päris raske nii-öelda ree peale saada. Et kes need bohemandid ja remondid ja kes nad kõik siin on, eks, et et mis, mis toimub? Kuna kõik selle nägemuse koha pealt paar sõna öelda, siis siis siin ma üritasin nagu jälgida seda järgida allikteksti kudet, et et põhikroonika, kus nagu võib lugeda Antiookia piiramisest ja vallutamisest, on siis sagileeri Raimooni frankide ajalugu ja, ja järsku need nägemused kohal selles tekstis materjal, kroonika neid täis. Ja siin on nagu leitud igasuguseid seletusi, et üks neist siis selline nälg, kannatus mingi ekstaas, mis sellega saabub füsioloogiliselt võib-olla seletatavad asjad ja, ja, ja ilmselt ka selline vaimne kõrgepinge. Ja nüüd nende nägemuste kõrval on küllaltki palju sellist maiselt ja maalähedast teksti, kus siis tõesti seletatakse lahingute kulgu. Mis siis juhtus ja ajaloolased on pikka aega ignoreerinud seda kroonikat sellel põhjal, et sellepärast, et ta on liiga religioosne või liiga ekstaatiline, aga tundub, et need kaks maailma eksisteerisid tõepoolest rahulikult kõrvuti koos ja kord üks kord teine ja. Ja selle selle kujutamine on, on siin raamatus minu arust väga-väga õnnestunud, et nad nad kuidagi need üleminekud toimuvad kuidagi väga sujuvalt. Muide, kas ma mäletan õigesti ka, kas shokla kohv ei ole mitte kirjeldanud seda nägemust nägemine keskajal oli seotud näiteks näljatundega või nalja sellega, et inimesed olid üsna üsna naljas, vähemalt võrreldes meiega, eks ju, et et Antiookia sky valitseb selle raamatu jooksul siin väga tugev nälg, et et oled sa nõus, et näljatunne võis ka kaasa aidata nägemuste tekkele. Kindlasti seal on paar huvitavat stseeni, kuidas siis tohutu nälja ajal tehakse rõõmus avastus nimelt leitakse ühest keldrist kogust tünne ja kotte ja siis selgub, et need on täis vürtsi, nii et sellest ei ole suurt abi, et nad keedavad saapaid ja sadula nahka. Lõpuks sellesse vürtsid ja üritanud siis neist mingeid suviseid valmistada, aga see kahjuks ei õnnestu neil. Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme. Ning täna stuudiokülalisena Tiit Aleksejev, kellelt ilmus hiljaaegu teine osa tema esimese ristisõja teemalisele triloogia-le. Ja selle raamatu nimi on siis kindel linn. Rääkisime siin sellest, et kes see tegelane on ja kuidas temast siis selline maine ja taevane põimuvad ja põrkuvad ja rääkisime nägemuste tähtsusest ristisõjas. Aga minu meelest üks oluline teema on siin raamatus kui ka siis eelmisest palverännust. Aga ka teistest sinu teostas, on, on üks teema, mida, millest sa vist kui ma nüüd ei eksi, oledki siin-seal kirjandusüritustel rääkinud, et nimelt see üldisemalt aja tajumise suhtelisus ja kitsamalt siis see, et kuidas erakordsed sündmused, milleks siis kõigis raamatutes kipub sõda olema. Seda veel eriti teravad ja siin kindlas linnas on samuti neid episoode, mida palverännak ka mitu oli. Et kuidas teinekord võib minna tunde või päevi, mis on täis igavesti tühjust ja muidu pärast ei suuda üksteisest oma mälestustes eristada. Aga olla väga lühikesi ajahetke minuteid, millel juhtub palju ja see kõige teravamalt meeldasid kindlasti linnast. Mul on just meeles öise võitluse kirjeldus, mis on ühest küljest nii kohutavalt segane. Raske on aru saada, kes, kellega ja mis täpselt toimub, aga teisest küljest väga detailirohke. Ma segan siia vahele sellega segada. Et lihtsalt vastukaaluks sõjaelemendile siin raamatus siis armastuse element, tsiteerin, me seisame vastamisi. Ma püüan teda meelde jätta igata näojoont, kumerust, siidri, sädelust, valgust, mis ta põsele langeb. Et minu arust siin tuleb just välja see armastuse aja välisus või, või see, kuidas armastus järgi seiskab aja. See on nüüd selline mingisugune üürike hetk, mis kestab justkui läbi elu, et igavesti korduv rajal üheselt mõistetav üheselt tajutav, ääretult, ääretult sümpaatne, selline ajatu moment keset sellist, sellist nagu väga selgelt ajaloo konteksti, aga palun jätkame. Mis siin ikka jätkata? Ma lihtsalt tahtsingi osutada ühele teemale, mis minu meelest on sinu loomingus on väga oluline, et võib-olla sa soostunud seda natuke kommenteerima. Et siis hea teema üldisemalt aja teema selles mõttes oli Jani märkus väga õige, et jah, ka mina panin lugedes tähele, et armastus on teine teema, kus sa sellele samamoodi läheneda. Jah, see on tõsi ja, ja sina, Peeter samamoodi varastatud aja lõpus kirjeldad seda ajanihet või aja muutumist väga-väga täpselt. Ja selles mõttes aeg on ju Aktiivne vähemalt poolata erineva kiirusega. Sina kirjutad sellest armastusega seoses, mina üritasin seda kaardistada kõikvõimalike kriiside ja, ja, ja ekstreemolukordadega seoses. Aga need tühikud tekivad kergesti ja kirjutamine annab võimaluse selle teemaga mängida. Sellest midagi luua. Mulle tundub, et sa siin kindlas linnas läheb vist natuke kaugemale veel, et sa katsud mingis mõttes ka nende tühikute sisse vaadata, et siin raamatus, nagu ma juba enne ütlesin, on palju sellist sellist teadvuse voolu ja nii edasi, mis ma kujutan ette, on ka tihti tegelikult sellised episoodid, mida me iseenda oma elus ei pruugi enam kuigi selgelt pärast mäletada. Aga mis ometigi peavad kuidagi ju midagi meie peas toimub kogu aeg ka siis, kui näiliselt igav ja midagi ei toimu, et et mulle tundub jah, et sa oled siin seda aega veel rohkem tihendanud, et ka neid näiliselt igavaid momente siis täitnud ja näidanud, et kui suhteline seegi on. See on võib-olla see moment, et peategelane on veendunud, et see üritus ei kesta kaua, kuna lihtsalt vastane on niivõrd võimalused, sel linnal on määratud langeda ja selles mõttes armastuseni, mis on nüüd antud talle ja naisnaistegelasele, see on tal hästi väärtuslik. Et pigem see tihedus tuleb sealt, et ta tõesti üritab igat hetke nagu enda jaoks seadustada, et aimab, et see, et see viimane või lõpplahing saab olema midagi hästi destruktiivset. Ja ilmselt sellises olukorras tunded on nagu eriti intensiivsed ja väärtuslikud. Jah, mulle tundub just, et selle eelneva jutu valguses võib või ma julgen teha sellise üldistus, et et just võib-olla tänu sellele, et ka sündmuste käik tingis mõningase seiskumise, eks, et et möll, Antiookia all sai palverännulõpus läbi ja, ja järgneb selline üürikene hingetõmbehetk. Muidugi see on täis selliseid, selliseid ohutundeid, aga, aga siiski nagu vaiksem hetk. Ehk tinginud ka selle kindel linn, tundub palverännaku võrreldes nagu mõtlikum mõtiskleb oma nägemuslikum. Paljulöörilisem tegelikult. Et seda sellist sõjamöllu ja higi ja verd on, on ka muidugi kõikidele actionisõpradele lohutuseks öelda, aga, aga üldjoontes tundub raamat palju, palju mõtlikum ja lüürilise, mis mulle isiklikult väga meeldis. Võib-olla selle raamatu probleem pigem ongi selles, et liiga lühike on ja täpselt nagu sa oskasid palverännukõige huvitavam koha peal pooleli jätta. Oskad teha seda siin ka. See olnud taotluslik, see lihtsalt juhtus niimoodi. Küsimustesse puutub, siis ma hiljuti lugesin Carlos Fuentes viimast tõlgitud romaani hispaania keelt ma kahjuks ei oska. Selle pealkiri on kirge, saatus ja seal on minajutustaja jaoks peategelase maharaiutud pea, mis siis vedeleb Mehhiko rannal ja vaikselt siis ta seal maandub, vajub liiva sisse ja, ja siis seal tulevad ka esile kõikvõimalikud nägemused ja samamoodi Fuentes venitab seda aega ja surub kokku ja kuna jutustajaks on siis õnnetu kolt, ei saa ka keegi süüdistada kirjanikuna üle pingutanud, et talle antakse see juba ette andeks. Tegelikult mul praegu tuli meelde jah, et seos võib tunduda esmapilgul täiesti suvaline, aga kas polnud mitte nii, et, et seal oli üks film pealkirjaga Operatsioon valküür, kus siis mängis peaosa Tom Cruise mäletatavasti see oli siis sellest Klaušenkon Stauffenberg ist, kes, kes planeeris siis Hitlerile atentaati, sellele filmile heideti ette seda, et seal puudub vajalik pinge, kuna mäe teame juba ette, eks ju, mis juhtus, et, et kõik on ju tegelikult teada, et mis selle Stauffenberg iga ja tema tema liitlastega juhtused, kuidas Henning von Rescu enesetapu sooritas ja kõik, kuidas kõigil teistel läks. Ja tegelikult ju seesama sama probleem võib ju ehk kummitada ka sinu triloogia puhul, sest me juba teame ette, kuidas esimene ristisõda lõppes, kes Jeruusalemma kuidas vallutas, mis seal juhtus. Aga minu meelest sinul on õnnestunud seda kari vältida just ikkagi jällegi tänu tänu tiitrile, sest sest nagu Peeter tähele pani, eks ju raamat lõpeb, lõpeb väga osavalt sellises kohas, kus me isegi ei tea seda, kas tiiter on veel elavate kirjas või mitte ja tahaks ikkagi väga teada, mis tiitrist edasi saab. Kas ta leiab oma nii-öelda hingele rahu, kas ta leiab oma hingele õnnistuse või mitte ja seetõttu seetõttu kogu selle romaanisarja põnevus päris hästi töötab. Aga see vist ongi nii, et oleks sama Operatsioon valküür tehtud ühe fiktiivse kaasosalise silme läbi, kelle saatusest me midagi ei tea, siis oleks ilmselt põnevam olnud, et et selles mõttes see on üks selline vana, aga sugugi mitte halb trikk panna reaalsetesse oludesse väljamõeldud tegelasi, et ega meie ju ei tea, kellega ka kõik need krahvid ja isandad seal oma asju ajasid ja selge see, et nad oma räpasemaid afääre korraldasid ikka mingisuguste ajaloo mingisuguste kroonikatesse oma jälge mitte jätnud tegelaste kaudu. Jah, võib arvata, et kroonikas jõudis redigeeritud versioon, mis siin-seal ei saanud, see nööri heakskiidu, nagu siin ka mõningaid mõningase parteilise kirjanduse puhul. Teinekord aga mis peategelasse puutub, siis ma jätsin endale vaba vabad käed, et kui ma tõesti enam ei suuda kirjutada, võis aines otsa, lõpeb, et siis on nagu Conandoiliga, et kes laskis seal Homsil langeda koske ja professor Moriarty jäi sinna kalju Astangule tale taskurätiga järele lehvitama ja hiljem siis kirjastuses survel tuli uuesti reanimeerida kuulus detektiiv. Aga kas sa selle teema juurde ma kujutan ette, et seda küsimust on sulle palju esitatud, muidugi, et kas sa selle teema kallal asudes ei kartnud kogu seda kirjanduse lasu, mis sinu kohal juba juba seisab esimesest ristisõjast, mis on ju tõesti selline noh, niivõrd paremaks enamikes lugu minna ei saa, et kuidas täielikult olude vastu kõiki vaenlasi võideti ja Trumfeerivalt. Siis see lugu lõppes, et sellest loost on nii palju kirjutatud ja on ka ju vähemalt üks eesti kirjandusklassik sellest kirjutanud. Kas sul hirmu ei olnud? Õnneks õnneks üritusele nii mastaapne, et siin leiab alati sellise sellise tumedama koha või, või varjatud koha, aga isegi esimese ristisõja puhul mind nagu hämmastas see, et et üldteada tõde, et seal ei osalenud ühtegi kroonitud pead, vaata ühtegi Euroopa monarhi. Aga samal ajal oli seal üks kuningas ja see oli Tafuuride kuningas ja ta foorid olid siis lihtrahva hulgast pärit võitlejad, et selline varaste, prints või varaste kuningas. Ja see mees siis asetas krooni Kothruale pähe, kellest sai siis püha hauakaitsja ja nüüd sellest kuningast on minu teada ei ole varem kirjutatud. Ja ma võitsin etteruttavalt öelda, et tiiter nagu liigub oma tegudega sinnapoole. Et seda fooride tegelik kuningas nagu langeb raamatu lõpus, jaa. Jaa, siis tema, tema viib seda üritust edasi, ma loodan seda. Ja sa mainisid enne veel seda kroonikat ka, mida ei ole varem vist kasutatud või vähemalt ajaloolased ei ole. Kas ilukirjanduses on selle kroonika peale muidugi ehitatud, oskad seal? Minu teada otseselt mitte, aga eks need autorid, kes ristisõjast on kirjutanud need kirjanikud, proosa, istid, ma kujutan ette, et nad on allikatega tublisti tublisti tööd teinud, aga neid allikaid on lihtsalt niivõrd palju. Esimene ristisõda On keskajaloos ilmselt kõige rohkem dokumenteeritud sündmus. Ja on seal kõikvõimalikke kangelaslaule, mis on kirjutatud paarsada aastat pärast sündmusi ja vahetult pärast sündmusi ja ja siin on võimalik leida selliseid varjatud lugusid küllaga ja justkui mängida nende kõrvaltegelastega, siis peaks seal olema ainest küll, nii et ma loodan, et ma kelleltki teiselt leiba ära ei võta. Aga kas elektriga isegi nii, et võib-olla just kolmas ristisõda on see kõige prominentsem tõesti seda, et, et just sellest on kõige rohkem kirjutatud ja tehtud ka film, et me oleme ise ise nendest siin ka oma saates varem varem rääkinud, et, et see oli Esseliste väga eredate eredate politsejate ristisõda, Richard esimene Lõvi sõda ja Friedrich esimene Barbarossa, kes muideks õnnetult risti sõdimise käigus ära uppus, aga aga või siis Saladin araablaste poolelt. Ja te ütlesite, et see on see sõda, mis on läinud siis mitte ainult läänemaailma metoloogiasse, võtke araabia mütoloogias, sealt, selles mõttes ma kujutan ette, võib kujutage tähendab etet, esimene ristisõda, kindlasti pidi ka Araabia mitte ainult kroonikates kajastuma, vaid ka sealsetes rahvajuttudesse läinud olema, sealt on raske säravaid tegelasi leida, sest et noh, nagu me teame sedasama Kerbooga, kelle hirmustasin kindlas linnas elatakse ja kes lõpuks ka välja ilmub läks ju oma Mosulisse tagasi murtud mehena, teda ei võtnud enam teised valitsejad ka väga tõsiselt, et seal on vähe aines selliste araabia poole kangelasteks. Näiteks küll pakub seda Saladin, ma just hiljuti lugesin ühte liibanoni autori romaani saladinist ja siis oli huvitav vaadata nagu mitte just kõverpeeglist, aga, aga nagu teise nurga alt kõiki neid sündmusi aga ilmselt ja Richard Lõvisüda ja ja Saladin, et need kaks tegelast on kõige-kõige kuulsamad. Kuule, aga tahaks küsida seda, et kas sul oli väga raske nii-öelda Antiookia silme ette manada, sest ma just mõtlen, et keskaeg on praeguses kaasaegses eesti kirjanduses üsna üsna kuum teema. Ja Indrek Hargla oma Melchiori lugudes manab meile Silmet keskaegses Tallinnas ma just lugesin sarja kolmandat raamatut Apteeker Melchior ja timuka tütar, kus, kus on väga kihvt nagu mõtiskleda nii-öelda seista mõttes Vabaduse väljakule, siis, siis vaadata nii-öelda linnamüüridest eemale, et see, kes ta kirjeldab, et mingisugune tee läks, läks sealt, kus, kus praegu on siis roosikrantsi tänav ja sealt siis võib-olla Tõnismäelt, et oleks näha mingisugune võllapuu ja paar paar räpast kõrtsi. Aga sul ei ole sellist nagu empiirilist materjali, et nagu ma aru saan, eks ju, Antiookia on, on linn nii-öelda maa all või ütleme, et võib-olla mõned tüükad on tüükad, on seal säilinud ja varemed, aga need jäävad vist türgi kinnisvaraarenduse buldooserid, et et sa mainisid, et sa käisid just hiljuti Lähis-Idas ja võib-olla see selline Lähis-Ida kliima kujutamine on see raamatusse tänu sellele väga eredalt edasi kandunud selline päike, et kuidas seda kuumust ja tolmu ja päikest kirjeldad, sest ma peaaegu tunnen ise seda UV-kiirgust enda naha peal, et räägi, kuidas sa seda Antiookia, et nii-öelda püüdsid ette kujutada või kas sellest on mingisuguseid joonistusi või kujutisi alles üldse. Antiookia kuuekümnendatel ja Türgi kinnisvaraarenduse alla või õigemini üritati teha temast siis tulevikulinn. Nii et praegu on seal lihtsalt hunnik plekki tooni. Et müürivaremed on küll nähtaval, need müürid lihtsalt olid nii mastaapsed, aga seda ajaloolist osa seal tõepoolest enam ei ole, aga on üks teine linn, mis on siis Antiookia väga lähedane, nii palju, kui seda on võimalik. Nende säilinud kirjelduste ja joonistuste põhjal otsustades on Damaskus ja Damaskuses on 11. sajandi kude kohati väga hästi säilinud. Ja üldse tundub, et need Lähis-Ida linnad on küllaltki konservatiivsed. Et kui mingi tänav on kusagil olnud, siis on suur tõenäosus, et see tänavu on seal olnud tõesti 800 aastat. Jaa, Damaskus kutsutaksegi ju igaveseks linnaks, et ma arvan, et isegi Assadil ei õnnestu teda ära asfalteerida oma vähemalt sügavalt loodan seda et Damaskuses saab päris hästi aimu, milline võis olla üks 11. sajandi linn. Aga kindlasti oli Hargla ülesanne mõõdetult raskem, sest igaüks võib jalutada raekoja platsile ja sealt suunata pilgu ida poole või läänepoolne ja, ja siis hinnata tema kirjelduste tõele vastavust, et Antiookia kali natukene kergem? Nojah, teised jällegi võib öelda, et, Pealegi Hargla on see empiiriline materjal Silmes siiski olemas, eks ta räägib tänavatest, tänavanurkadest, mis eksisteerivad ka praegu, kui toimuv hobuveskit, aga mõrv, eks siis hobuveski on siiani alles on kindlasti muidugi muutunud, võib-olla välimuselt võrreldes aastaga 1422 mil toimub timuka, tütre tegevus, aga, aga siiski. Muide siin raamatu sisekaantel on ühe lossi lossi fotot, mis lossi. See on Lõuna-Prantsusmaal. Või selline kindlustorn, et kui suurepärane kujundaja Mari Kaljuste töötas selle kindla linna kujundusega, siis ma vedasin kohale talle suure kotitäie erinevaid kunstiraamatuid ja siis ta valis sealt endale sobivaid. Ja see on mustvalge foto originaalis, et sellisena isegi mõjukam. Et ma kujutasin ette, et Antiookia tsitadel võis, võis midagi analoogset olla, aga Mari Kaljuste on seda väga hästi edasi andnud. Tekib selline väga selge tunne, et ma hakkasingi mõtlema, et äkki miski, miski seal süüria kandistest potentsiaalsetele lugejatele lihtsalt infoks, et kindlas linnas nimetatakse, nimetataksegi seda piirkonda, kus Antiookia asub Süüriaks. Nüüd on endine Antiookia siis Türgi Türgi territooriumil. Ma küsin lõpetuseks ühe sellise võib-olla isegi liiga sellise maise ja tüütu ja häiriva küsimuse, et millal on siis kolmandat osa oodata? Vastates selgele küsimusele selge vastusega, et ma töötan kolmanda osakaal, et ma olen asunud seda kirjutama ja ma luban, et see tuleb kiiremini kui, kui teine osa, aga konkreetsete tähtaegadega, ma oleks ettevaatlik. Kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme ning tänane stuudiokülaline oli meil Tiit Aleksejev oma värske raamatuga kindel linn. Kindel linn räägib siis esimesest ristisõjast ja see tuletas mulle meelde ühe teise Eesti autori raamatu, mis samuti räägib sõjast samuti keskajast, küll aga mitte ristisõjast, vaid hoopiski Jüriöö ülestõusust. Ja see raamat on Enn Vetemaa ristirahvast, mis on tegelikult ilmunud juba, mis peab paarkümmend aastat tagasi, aga sellest anti tänavu kevadel välja uustrükk. Kusjuures selle uustrüki puhul on meil mõnus asi see, et see on ühtede kaante vahel raamatut Ta oli siis esimest korda ilmudes kahe selline selline natuke kohmakas. Võib-olla. Enn Vetemaa lähtub siin oma raamatus Sis Uku Masingu üsna fantaasiarikast ja julgest Jüriöö tõlgendusest paneb sellele veel isa ise kõvasti fantaasiat juurde. Aga see, ma arvan, mitte ei vähenda selle raamatu väärtust, vaid pigem just annabki alust mõelda selle peale, et mis asi see ajalugu siis on ja kuidas seda vaadata. Ja kui tähtsad siis ikkagi faktid on, võib-olla faktid on pigem see, mis aitavad meil asjad nii-öelda vaimses plaanis õigesse kohta asetada. Me oleme jõudnud, siis nüüd saate viimase osa, nii ilus koht valisingi siis Enn Vetemaa ristirahvast päris raamatul lõpust, kus juba niimoodi tegevuseks ka läheb. Selles mõttes, et tegevust on siin raamatus küll palju, aga üldiselt on poliitilised intriigid. Aga raamatu kuningas tegevuseks ka läheduses ühe katkendi välja, see on siis peatükk 17, mille pealkiri on tsitaat, tegelased. Tsitaat. Sõjanõukogu ei võtnud teie mõrtsukate soovi kuulda. Siit siis peatüki algus. Neljapäev, 14. mai 1343. aasta peale Kristust. Ordumehed on varsti siin, teatavad eestlaste pool jooksul saabuvad piiluri Tähkides. Kuid mis seda enam teatada juba on väe pea silmaga näha. Hommikune päike särab tulijate raudrüütel läheneb ordumägi on nagu kurjakuulutav, pikk must, hõbedase peaga madu. Jah, ta isegi kigiseb ja logiseb nagu lõunas, päris paganat. Maal elab lõgismadu, eks hõõru raud vastu rauda, eks kraabi raskesti koormatud sõja ratsude kabjad, lahtisi kive, väe portechir, nagu kirjutab kroonik pea kohal ja taga keerleb lahtine tolm, nagu suur tumekollane saba või iseäralik lont. Juba selle pildi nägeminegi võtab südame alt külmaks. Nende loode noorukesed halvas Allik tahaksid aga ratsudel raudmaole otsemaid vastu kihutada. Ehk küll lahinguplaan kõigile ammu teada on, ei malda nemad oodata ajase madu tükkideks raiuda, enne kui ta hammustada jõuab. Vaatmist surma põlgavaks teeb inimese see, kui tal on hinge taga päris omaenese maalappi. Loomulikult ei luba Raasiku Hinrikus ja neli tema ümber kogunenud suuremat pealikud noortel meestel sellist selget surmasõitu ette võtta. Tuleb raudmehed ära oodata ja kergeid nokivaid vastulöök andes kohe hakata päästva raba poole taganema. Või ehk kabuhirmuga näidelda, sest pagejad äratavad tagaajamise ja tapainstinkti. Aitäh kuulamast. Oleme eetris jälle kahe nädala pärast.