Mina olen Urmas Vadi. Sel nädalal tähistatakse Gunnar Grapsi sünnipäeva. Homme esietendub Tartu uues teatris raudmees odistuse eksirännakud on ilmunud kolm tribuutplaati, kus erinevad eesti muusikud teevad Grapsi lugusid. Ja need lood kõlavad ka meie tänases saates. Kes oli Gunnar Graps, räägib Margus Kiis. Kuulame katkendit ka ühest Vikerkääru saatest ja uurime järgi, miks ei saanud Gunnar Graps lunastada Karuksit vangitornist, kes oli see, kes tahtis varastada propelleri laulus Grapsi laula. Kivisildnik tutvustab raamatukogu eidekestele rammi, tunne vaenlast ja õpi vältima eesti kirjaniku. Toomas Vint on kirjutanud raamatukunstniku elu. Gerda, kordan, et peab päevikut. Jääge meiega. Onu volli Kall poja. Koer ei lähe sel ajal hinge tarvis. Onu luure ei ole vaja ainult ravimi. All on kasvuhoone ja tõelise daami. Just äsja on ilmunud poelettidele Toomas Vindi novellikogu kunstniku elu Toomas Vint. Ma hakkasin seda raamatut lugema, mõtlesin, et ma teen sellise hästi ausa avalduse. Tohib palun, palun, ma hakkasin seda lugema ja alguses tundus, et noh, kuidagi sinna õudselt kirjanduslikud jutud või esimeste juttude puhul. Aga mida edasi need lood läksid, seda huvitavamaks see raamat minu jaoks muutus ja võib-olla selle taga on ka mingisugune kontseptsioon, mille kohta ma saangi nagu sinu käest ka küsida, sest sa oled jaganud selle raamatu Tartu kunstniku elu kolme osasse, et miks sa neid jaganud niimoodi oled, et ma tunnen, et seal on ka mingi konkreetne põhjus. No mina räägin sellest, kirjaniku köögipoolest on võimalik kirjutada üldisest, on võimalik tungida ühe inimese, ütleme hinge, tema hinge liigutustesse ja on võimalik ka ka iseenda mõttemaailma sisemust avada ja ses mõttes ongi need kolm tsüklit, alguses on üldine, siis läheb inimesele väga lähedale ja lõpuks lään iseennast natukene sakutama. Kõrvust jah, mulle tundus ka täpselt seesama asi, no ja sellepärast tunduski, et, et järjest huvitavamaks läheb, et see selline autobiograafiline pool järjest rohkem tuleb välja. See mulle isiklikult nagu selle raamatu juures väga meeldib. Ja ma mõtlesingi kohe esimese asjana küsida selle autobiograafilise kohta, et mismoodi sa oled autobiograafiline. Et kas see on vaid sinu kogemuste ja fantaasiat kasutamine nendes lugudes kasutada enda elukogemust, teadmist, tundmusi või on seal ikkagi ka midagi väga elulist ja isiklikku. Toomas Vint. No selle biograafilise või autobiograafilise materjali puhul on selline kummaline lugu, et kui ma alustan mõnda raamatut ja, ja tegelaseks minategelane, siis paratamatult tekib mingisugune side autoriga. Sa mõtled, et noh, et see autor peegeldab enda üht-teist-kolmandat maailma ja seda, et see mina võib-olla autorist täiesti võõrandunud või hoopis autori vastanud seda esimesel hetkel ei, ei taju mina neid autobiograafilisi mänge. Alustasin kahe tuhandetal aastal raamatus elamise sulnis, õudus seal kasutasin sellist mängu. Lõin fantaasialood mõne eluseiga peale, noh umbes niimoodi, et et pakkusin lugejale tihtipeale täiesti olematut maailma, mida ma sundisin teda enda maailmaks pidama. Kuidas niisiis? Aga miks ka mitte? Lõdva on selles, et mingisugusel hetkel on meie maailm muutunud selliseks väga kaheldava tõelisusega maailmaks. Näiteks ma usun, et väga paljud inimesed veedavad oma õhtuid neid tõsieluseepe vaadates ja seal mingisugused inimesed käivad, räägivad neil on konfliktid, nad suhtlevad mingisugustel kummalistel tasanditel ja inimesed, kes vaatavad seda, ütleme, et tõsieluseepi, nad võtavad seda ja nii nagu tegeliku elu, aga tegelikult selle taga on režissööritööd, kes on, ütleme, saategrupitöö, kes on mingisuguse materjali pannud täpselt sellisesse järjestusse, nii nagu nad ise tahavad. Nad on ühesõnaga tekitanud täiesti uue uue reaalsuse ja see memuaaride suur rõõm, kultus, mis me raamatupoodides on ja seda kõike pakutakse tegelikult ju ju tõelisuse pähe välja. Aga vaevalt et seal mingisugune väikene protsent vastab sellele samadele tegelikkusele ja nüüd õlgu kehitama, aga see tegelikult siis on, ütleme see mingisugune hetk, mis kunagi toimus. Kuivõrd palju see hetk mõne aja pärast võib moonduda teiseneda vastavalt sellele, kes, kes parasjagu tõlgendab seda, interpreteerib seda. Täpselt sellise mõttega lõpebki sinu raamat, kunstniku elu, Toomas Vint. Ma küsin edasi. Üks no läbiv teema selles raamatus on kindlasti konflikte reaalsusega ja ma arvan, et sa lähed natuke sinu eelmise vastusega kokku ka väga tihti toimuvad sellised nihked või ehmatused, et noh, ma toon mingi näite, näiteks mees on kujutanud ette, kuidas ta on kodus tema vannitoas on üks võõras naine ja ta mängib igasugused võimalused läbi mida ta tegema hakkab või mida ta ei tee ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis ühel hetkel tõmmatakse reaalsus nagu tekki jalge vahelt ära selle reaalsusega mingisugune konflikt. Toomas Vint, oled sa nõus minuga? Olen täiesti nõus ja see on, see ongi selle raamatu selline selline läbiv läbiv nagu nõnda öelda läbiv joon, koon. Vanasti öeldi selle kohta punase joonena ka see punane seal ees üldse ei meeldi see samane maailm, milles igaüks meist elab. See erineb kohutavalt palju maailmast, kus meie ükskõik missugune sõber elab, kui aeg oli kõikide, noh kõik oli kuidagi nimelleeritud kõikjalt ühtemoodi, vaesed, kõik mõtlesid ühtemoodi. Praegu mõned mõtlesid nagu, nagu paadunud kommunistid, mõned mõtlesid kui selle kõige jama vastased. Aga ütleme sellises kapitalistlikus ühiskonnas. Seesamane Kiistumine, inimeste kihistumine, inimestele, maailmade kihistumine, see on muutunud väga-väga drastiliselt, ütleme minu meelest riigikogu poliitik või, või siis balti prükkar. Nad ei leia mingisugust ühist keelt, nad võivad kasutada samu sõnu, samu mõisteid. Aga tegelikult nad räägivad hoopis erinevatest asjadest. Selles novellis, millest sa just praegu rääkisid, seal ongi see samane inimene on nagu terve selle kasutasid siin sõna paranoia kunagi. Et selle paranoia on kandnud ühiskondliku paranoia, on kandnud oma isiklikku ellu, tema ei suuda enam nagu kokku leppida. Kujutluste ja tegelikkuse vahel ei ole saanud mingit kokkulepet saavutada. Ja samas kuidagi oleks suhteliselt meeldiv siit edasi minna teatud läheduse teemaga, mis on seotud kuidagi iseendasse kinni jäämisega ja sellega, et, et otsitakse lähedust, füüsilist lähedust ja samas kohas mingil hetkel pöördutakse sellest ära ja no ütleme, et jätame jälle selle sõna punane eest ära, aga selle joonena jookseb raamatust läbi üks naine. Üsna tihti on ta surnud naine surnud ilma ja jutumärkidega. Toomas Vint. See surnud naine on tõenäoliselt selline kokkusattumus, millele ma ise pole tähelepanu pööranud. Minu meelest on see peaaegu pooltes novellides vähemalt. Ja tuleb välja küll ma siin vaatasin eile üle ja tulebki välja, aga surnud naine ei mängi siin noh, suurt rolli. Samas võiks, kui, kui mängida sellist toredat kriitikut, siis võiks öelda, et surnud naise kujund saavutab oma apogee just selles samases novellis, kus eksmees hakkab ihkama seda, et ta alkohoolikust naine oleks surnud. See on lugu sellest, kuidas inimene võib oma sisemuses mingisuguseid lahendusi, mis tema jaoks lahendus, aga samas on ta, see lahendus on vastuolus kõigi eetiliste normidega ja kuidas ta alateadvuses toob välja oma teadvusesse selle ihalduse, et ta tahaks, ta naist enam ei oleks, sest naine segab tema elus, segab paljude teiste inimeste elu. Miks mulle see raamatu lõpp väga meeldib, on sellepärast Toomas Vint, sa lähedki hästi isiklikuks ja tekkis selline mõtet, vot minule õudselt meeldib. Aga et kas on nii-öelda noh, ma ei tea, ütleme, inimene, kes võib-olla ma ei oska öelda, ma ei taha kasutada mingit ebamäärast väljendit nagu tavaline inimene, aga ütleme, et tead, ma ei küsi seda, see ei ole nagu hea küsimus. Ma vastan sulle sellele heale küsimusele öelda, tavalist inimest ei huvita, et asjad, millest seal juttu on jah, raamatu lõppu ja aga siin on selline kummaline momente, et tegelikult nõukogude aegne kunstielu on praktiliselt lahti kirjutamata. Kunagi kirjutasin kunstnikuromaani, mille peale heie Treier tuntud kunstikriitik ütles, et aga vint võiks ju kirjutada oma ajast oma naisest, vennast ja kõigist sõpradest, kellega ta ja väga tihedalt suhtles. Noh, praeguseks on see 50 aastat tagasi pool sajandit tagasi. Ühesõnaga sellest elust Me kunstnike elust eriti me ei tea mitte midagi. On olemas peni oma müüt ja sellega tegelikult kõik, kõik see asi piirdub. Hästi tore, et selle loopinini jõudsid, sest just nimelt raamatu viimane pool tuletas mulle meelde just nimelt ka Laapinite mõndasid tema artikleid või, või võib-olla ka lühijutte, ma ei oskagi neid kuidagi nimetada. Tuli meelde üks jutt, see ilmus Loomingus ja jutt oli orderist ja jüri üdist ja, ja mõnest mehest veel, kes olid surnud juba siis ja see oli selles suhtes hästi huvitav jutt. Et mulle tundus, et tal on kõik nagu piirajad pealt ära võetud. Kas sa mõistad, mida ma mõtlen, et ma olen täiesti vaba, et ta Vaba nurjatu või eks kõik egoistlik ükskõik, ükskõik mida. Aga see oli noh, selles mõttes tekstina juba väga hea lugeda. Väga ausalt ja mulle tundub ka, et mida vanemaks inimesed muutuvad, seda ausamad nad nagu on. See on päris huvitav tähelepanek, mida vanemaks inimene saab, seda vähem huvid teda, mis, mis teised temast arvavad, mis teised räägivad. See on nagu see etapp elust, kui, kui kõik arvamused ja kõik hinnangud olid äärmiselt tähtsad, see on mööda mööda elama. Aga Lapini, Laapini, need mälestused kuulsatest inimestest ma ei usu, et ta on seal kõik piirangud pealt ära võtnud, ma siin just hiljaaegu lugesin lugesin lahinguraamatut ja siis mulle mulle tundus, et vastupidi, et Lapin, Lapin loob konsulteeri surnud sõpradena, Algne konstrueerib isiklikku müüti. Ja mul on oma oma kogemus kunagi olnud mul siin siin sünnipäev ja siis ilmus Loomingus minu ja Albert proteesi kirjavahetus. Kusjuures ma ei teadnud, et selline kirjavahetus avalikkust nahaalikkused tuleb, need olid väga isiklikud ja väga ausad kirjad ja ma palun oleks kunagi saanud mõelda, et keegi neid kirju võib, võib kõigile lugemiseks anda, see oli omavaheline kirjavahetus. Mäletan, kuidas mul sõitsid, lugesin seda värsket loomingut bussis jalgsi, ma olen ikkagi tulivihane küll. Aga siis ma hakkasin naerma, minu meelest äärmiselt. Lõbus, et miks mitte seda müüti konstrueerida, kui see seda tehakse, noh, hästi ja seda on hea lugeda ja põhimõtteliselt ka vahingu puhul mina ka lugesin hiljuti seda juttu vahingust sellest kogumikust ja mulle tundub, et kelle puhul siis veel kui mitte vahingu puhul ei võiks sellist asja teha, kes kogu aeg ise tegeles sellega. Aga noh, mingil moel seal raamatus ma olen vihjanud ühele asjale, see on see elu enne Google'it ja elu pärast, Google'it. See tähendab enne Google'it oli meie noh, ütleme minu põlvkonna väga pikk elu oli, oli täiesti tud. Ma polnud maailma kättesaadav, aga kõik see, mis pärast Google'i tekkimist toimub, see on avalik, see on kõigile kättesaadav, see on kõigi oma. Selles jutukogus tuleb ka väga selgelt sinu põhimõtted ja vaated kaasaegsele moodsale kunstile välja. Mis sul sellega on? Sellega on väga lihtsalt see, et et kui tekkis paradigma vahe, see tähendab kaasaegne kunstlakas või kunst lakkas olemast see, mis, mida ta oli noh, väga pikka aega olnud. See tähendab kunst eeldas esiteks kunstiannet, teiseks ta pidi midagi kujutama, tama ja kui seemneparadigma nagu hävitati ja tuli uus paradigma peale, kus kunsti all mõeldakse kõike võimalikku mis, ütleme, jaburustest kõnnib väga tihti täieliku kirjanduseni, ütleme, kunstiline jaburdus ja seda, mida tehakse, seda pole võimalik ka muidu seletada, kui sõnadega, see tähendab kirjanduseks on muutunud üldse kõigi kõigi loomingust, distsipliinide vahel on vahe üsna õbluke, seks jäänud. Aga noh, mind kõige rohkem ehmad tähendab selle uue paradigma ees, et kunstiga tegelevad need, kellel tõepoolest ei ole jumalast antud kunstiannet, vaid neil on hirmus tahtmine sebida, neil on hirmus tahtmine olla midagi vana nimetan neid wanna piideks. Aga ometi üle terve maailma, nad viivad seda kunstielu edasi. See, mida nad teevad, tegelikult ei huvita ta mitte kedagi siin maailmas peale. Sulla saju tullu oote. Koivisto saalis. La ülapiinav tunne ei luba ilma ka. Müüa. Kolhoolitool varra ja oli paati ilu ja seal, rääkis tola, kel halligi ei tea. Aga mulle tundub, et siin asemm Ja. Ja e-Hiina turul. Nüüd algavad Kivisildniku nõuandeminutid. Akvaarium 43. Tere, kallid vikerraadio kuulajad. Mina olen tark, Kivisildnik, õpetan täna rahvaraamatukogu töötajatele eesti kirjandust. Hoidkem kõik kõrvad lahti ja pangem hästi tähele, sest halvasti rahastatud rahvaraamatukogudes ei pruugi üldse olla raadiovastuvõtjaid või palgal kedagi, kes oleks pädev arvuti vikerraadio koduleheküljele lülitama. Seepärast jätkem jutt meelde ja rääkigem, kõik vajalik raamatukogu töötajatele. Edasi. Lugesin sirbist kodanik Kaie Holmi jutustust olukorrast rahvaraamatukogudes. Jutustus oli epohhiloov, ei midagi enamat. Esiteks saime teada, et Unesco paberite järgi ei ole Eesti raamatukogudel eesti kirjandusel mitte midagi ühist. Osundan seega on üle maailma rahvaraamatukogudele pandud ülesanded palju laiemad kui vaid oma rahvuskirjanduse populariseerimine. Tsitaadi lõpp. Loomulikult, ega me ei saa olla mingid kitsarinnalised Tõllid, ikka on vaja suuremat pilti näha, nõus on vaja globaalselt kütta ja täiega. Teiseks saame teada, et rahvaraamatukogud on pädevad vastu võtma kirjandusvalikuga seotud otsuseid. Loomulikult vaata seda eelmist Unesco punkti. Kolmandaks saame teada, et raha ei ole ja neljandaks, et kultuuriministeeriumil ei ole programmi, mis tutvustaks raamatukogu töötajatele eesti kirjandust. Enesestki mõista, peavad raamatukogu töötajad teadma, mis on eesti kirjandus. Et sellest eemale hoida. Et seda vastavalt Unesco suunistele vältida, et mõni juhm inimeseloom, kurikahjur või lihtsalt veidrik eesti kirjandust, raamatukogu riiulile tolmamai sätiks. Seega head raamatukogu, ehtekesed, siin on teile raadioprogramm, tunne vaenlast ja õpi vältima eesti kirjanikku. Tänases esimeses raadioloengus õpetame teid ära tundma eesti kirjanik Mats Traadi loomingut. Et seda Unesco vaimus ja ilma vähimagi halastuseta eesti rahvast eemal hoida. Rõhutan, et traat on väga ohtlik autor, keda okupatsioonivõimu ajal laialt propageeriti ja suures mahus kirjastati ning raamatukogudesse osteti. Vihjan siin võimalusele, et tuleks nagu maha kanda või kuidagi nii ja minema visata. Aitab jamast. Nüüd õpime ära tundma eesti kirjanik Mats Traadi raamatuid. Kuulakem sellinegi ongi Unesco vastane, Mats. Potmann istus oma kabinetis, suitsetas ja vahtis enda ette lauaklaasile. Kas te ei osanud töö juurde minna? Küsis ta tuusaselt. Saite ühiselamus korda? Noogutasin. Ta heitis akordionil ükskõikse pilgu ja tuli minuga kaasa. Jälle alla määrdunud uksest sisse. Treipinkide undamisse, puurmasinate Võrinasse. Paremat kätt akna all, treipingid. Teisel poollukksepatöölaud. Edasi plekksepatöötuba omaette ruumis, keevitus selle kõrval sepikoda. See alistus tugevat konti, vana mees vaheseina ääres laua juures. Sügavad mustad kortsud näos, prillide ees. Kuulsime katkendit Mats Traadi romaanist üksi, rändan vikerraadio selle nädala järjejutumenüüst. Head raadiokuulajad. Kui te kunagi astute läbi mõnest rahvaraamatukogust ja kohtate seal köidet mille kaanele või seljale on kirjutatud kaks ohumärgina, kõlavad sõna mats ja traat siis haarakese kahe sõrme vahele. Teise käega hoidke nina kinni. Asetage Unesco suuniste vastane jõledus raamatukogutöötaja ette letile, põrnitseb Heidegger nördinud pilguga ja küsige talt, kus siin saab käsi pesta. Selguse mõttes võiksite traadi köidet puudutanud kätt vastu püksitagumikku nühkida. Mats ei ole saksa kirjanik nagu nime järgi eesti kirjandust mitte tundev ekspert võiks ekslikult otsustada. Ja see Unesco vastasus ei sisalda koduses majapidamises vajaliku traadi infot. See on lihtsalt mingi eesti kirjandus. Eesti kirjandust oleks raamatukogude lihtne vältida, kui raamatukogudes oleks saadaval looming, vikerkaar, sirp või mõni akadeemiline filoloogiline väljaanne. Neid ju ikka ilmub veel. Nii elavate kui surnud eesti kirjanike kohta. On selline asi nagu mälestusi, Vaino vahingust oleks abiks. Aga kuna Unesco käsib vältida, siis tee või tina. Kuskilt ei saa teada, kes Vahing üldse on. Aga Mats traat on ikkagi oluliselt eestim kirjanik kui global vahing. Seega tuleks ikkagi endale selgeks teha traat. See ei loe midagi, et ta on saanud mingeid auhindu. Auhindu ei anna ometi need kõige targemad eksperdid. Ma mõtlen raamatukogu komplekteerijaid. Auhindu annavad mingeid Kultuurkapitali eksperdid, kes juba selle tõttu ei saa mitte millestki aru, et nad toetavad põhiliselt eesti kirjandust. Unesco paberrulli keerata ja nagu kärbsed. Niimoodi. Kulka suva eksperdid annavad eesti kirjanikele stipe toetavad kirjastusi ja tagatipuks annavad veel välja eesti kirjandusauhindu. Ometi on selge, et need autorid, keda kulka toetab, ei ole absoluutselt mitte midagi väärt rahvaraamatukogu väga, pädevate ekspertide hinnangu kohaselt. Kes on targemad kui ministeerium, Kulka ja Kirjanike liit kokku, kes, tõsi küll, Eesti kirjandust veel ei tunne. Veenduge oma kõrvaga, et tegu on mingi piinliku arusaamatusega. Pane pill ära, hakkame pihta. Panin lõõtsanurka raudlattide hunnikule, võtsin mantli ära võtta, kuupkaera, jäin kampsuni väel. See ka maha, see ime kuumaks. Sul on üldse palju riideid seljas, praegu veel soe aeg. Jäin siis pluusi väel kääri käised ülesse. Parem mõõda pluus ka maha võtta keha paljaks, ära häbene, siin preilisid ei ole. Võtsingi endale ööni paljaks nagu kästud. Kas ennem oled see pole teinud? Ei ole. Mess puuriste Nõgise pilgu mulle näkku ei ole teinud sepatööd. Ta jäi murelikuks. Kuidas me siis saame? Normid on suured. Laos kaste laduda hulga lihtsam, seal polnud mingit erioskust tarvis ainult jõudu, kuid sellest polnud mul puudus. Pool kurdid ja poolpaljad, mehed, no ma ei tea. Kuskil pole öeldud, et nad oleksid ilusad, rikkad, edukad või vähemalt kuninglikku verd. Muidugi te võite isekeskis mõelda ja peategi mõtlema, et Kivisildnik on ise ka Unesco mõttes eesti kirjanik ja mis ta üldse kobiseb? Tar ise täpselt samasugune mats, traat ehk isegi hullem. Aga päris nii see ka ei ole. Minu lugusid on avaldatud vabariiklikes päevalehtedes. See on see, mis kirjanduse ekspertidelt saab kõrge hinnangu. Egas lehelugu ole mingi Loomingus ilmunud auhinnaromaan. Lehelugu on ikka tõsine asi. Ja vabariiklikes sopalehtedes olen mina erinevalt mats traadist, kirjutanud oi-oi-oi-oi-oi, kui palju? Nii et mu sõna ikka maksab ka midagi? Ma rõhutan, ennast, May upita. Tunnistan, et olen eesti kirjanik, aga eksperdid hindavad mind minu lehelugude pärast kõrgelt. Mitte sirbi lugude pärast, vaid üleriiklike, päris ajalehtede ja nende õigete ajalehelugude pärast. Ükskord oli pilt ka lehes. Kust mujalt see kirjanduslik kvaliteet ikka tuleb, kui mitte ajalehest? Lehte lugedes saab inimene aru ka, mida kirjutatakse. Ilma ministeeriumi abita jõuab kohale. Homme tähistatakse Gunnar Grapsi juubelit ja Gunnar Graps oleks saanud kuuekümneaastaseks. Ja sellel nädalal esitleti ka Gunnar Grapsi tribuutplaati isegi kolme tribuutplaati. Osad nendest lauludest kõlavad ka kultuuriga saates. Aga ma hakkasin mõtlema selle peale, et huvitav on see, et mis on ikkagi see pärand, Gunnar Grapsi bänd isand ja kutsusin sellepärast stuudiosse Margus kiisi. Et Margus Kiis ütle, mis on Gunnar Grapsi. Pärand Gunnar Graps oli oma eluajal väga produktiivne tegelane. Pärandit on väga palju. Aga mulle tundub, et see pärandi muusikaline pool on millegipärast väga ebaõiglaselt unustatud. Et kõik mäletavad millegipärast oma imidžit, aga oma imidži ohver ta lõpuks oli, et imidži oli tal selline temperamentne, natuke rumal, selline ekstra vertne tegeleda sellise omapärase kile häälega ja hevimees, mis tegelikult minu meelest seda ta ei olnud hevimees, ta ei olnud mingi metal mees. Kes ta siis oli, ta oli, minu meelest oli, noh, ma olen seda varemgi öelnud, ta oli must mees, Eestis valgenahaline, must mees Eestis, tegelik, ta tahtis olla souli mees, stardis olla, kirgede mees tahtis olla hingemees. Aga kummalisel moel võib-olla ka mõnede sõprade, mitte halbade sõprade heade sõprade mõjul hakkas ta tegelema rohkem sellise hoopis muu asjaga, ehk siis vanad roki ja sellega muus mehevi medaliga mis tõid talle küll palju populaarsust, aga lõpuks imidž vangistas ta nagu lõplikult. Ja ta suri lõpuks selle suri selles sellises vana metal mehe imid siis, et see oli minu meelest praktikas muusikaline pärand on võimas. Ta oli minu meelest superandekas tegelane, eriti just muusikuna, sest ta võis kirjutada muusikat ükskõik mis stiilis praktiliselt, mis, mis tal pähe tuli, mis tal meeldis. Tal ei olnud piiranguid selles mõttes, kui vaadata tema salvestatud pärandit, see on absoluutselt noh, praktiliselt kõikides võimalikes stiilides kantri võib-olla välja arvata. Aga just selline musta musta nahaliste stiilides endale väga palju muusikat kirjutatud ja salvestatud ja see on väga hea, suurepärane ja selline vaba, et tal ei olnud mingit oma oma kindlat joont. Salvestas või mis muusikat ta tegi, ta võis teha tõesti igasugust, väga väga painduv läksibiinlne helilooja, väga tugev muusik ja väga tugev esitaja, väga võimas, laval väga võimas Gunnar Grapsi lugu on ikkagi lugu sellest, kuidas imidž lõpuks hävita, pidid inimese kahjuks küll selline asi on temal, aga mina soovitan küll süveneda rohkem tema muusikasse kui ja erinevate aegade muusikasse mitte ainult 80.-te muusikast, mis on sellised suhteliselt suhteliselt ühetaoline, aga aga varasem 70.-te 60.-te muusika on tõsiselt väga võimas, väga tõsiselt maailmatasemel helilooming ja esitus ja nii edasi. Et sa ei mõtle mitte Magnetic Bandi, vaid varasemaid panud. No tal on mitmeid erinevaid bände, väga-väga erinevaid. Et tal olid mikronid, eks ju, satelliitide ajast siis ei ole midagi alles jäänud, aga aga mikronid olid esimene bänd, kus ta tõsiselt välja tuli väga noorelt 16 aastaselt esimene hitt, kohe see imelik masin, väga võimas lugu väga maailmatasemel, tolle ajas tõsiselt maailmatasemel lugu. Ja sellise imidži ja esituse poolest ja kraps oli tollal kuueteistaastased on mujalgi pisikene õbluke poiss võimsalt müristamas selliste trummide taga aga tugev tugev esitus ja kohe sai kuulsaks, väga sai edukaks. Ta suutis seda hoida sellist taset väga kaua aega. Et jah, ma soovitakski rohkem kuulata Grapsi perioodi ja 67 kuni 83 rohkem isegi kui hilisemat, mis on natuke selline ühe taolisem ja minu minu isiklik arvamus, et selle metali ja Adroki rida talle nii väga hästi sobinud Taali suhteliselt kohmakas sellel ajal, aga ta oli populaarne, sest et seda tehti nõukogude liidus tol ajal vähe ja nõukogude liidus ta esines palju ja see stiil oli tõesti ja Venemaa avarustel populaarsem kui selle souli stiil. Margus. Kiisk noh, et meil on raadio ja siin saab tihti meie saates ei saa, aga ütleme, täna saab tellida soovilugu, et mis oleks sinus soovilugu, Gunnar krapsilt. Alati mulle meeldib üks Gunnar Grapsi lugu tema varasemast perioodist, 70.-te algusest on väike saar. See on selline hästi õhuline, rõõmus, häbilugu, selline kergelt psühhedeelne, mis üldse vähesed tema raske hevimehe imidži ja kokku siin õnnelik. Ja, ja selline maailma väga helgelt vaatav tol ajal vist umbes kahekümneaastane või natuke peale, et kuidas seda lugu lindistas, kirjutas ja laulis, et selles on sellist sellist tõsist helgust, et mina küll laseks seda lugu. Ja nüüd kuulame paari lõiku Valteri Jaak Ojakääru saatest Vikerkääru. See saade on esmakordselt eetris olnud kolmandal detsembril aastal 2000. Sa oled kirjutanud ka päris mitu lugu ja laulu päris mitmeid-mitmeid mitme, kümneid ja kümneid seda täpset numbrit seal vist umbes 200 ringis, mis sa räägid nii palju, umbes 200 ringis ja kõik nad ei ole jõudnud. Muidugi pole jõudnud trükki. Ai-ai, kõik pole veel kuuldud, ka kõik pole veel valmis, kõik pole veel valmis ja kindlasti kõik pole veel valmis. Aga mõned on jõudnud siit eestimaast kaugemale ja näiteks Rootsimaal tegi, eks Rootsi bänner Razemonasson selle bändi nimi, mida ei ole eriti küll tuntud punti, tegi ära minu sellise loo nagu tõmmu naine ja san Rootsis üsnagi tuntud, praegu raadiojaamades teda mängitakse. No anna siis väike vihje ka kolleegidele, et mismoodi saab ühe loo mõne Rootsi ansambli esitusse üldse kuidagi sisse suruda, ma tean, mida sa selle nimel tegid või ei teinud, ei teinud ise mitte midagi, nad sattusid minu plaadi peale. Tühjad pihud, kus oli see lugu olemas? Nende stiiliga läheks hästi kokku, siis nad tegid selle loo lihtsalt omamoodi ära oma versiooni sellest loost. Nüüd on Valter ja Jaak Ojakäär Gunnar Grapsi jõudnud oma jutuga tsikliteni. Oota, muide, kui sa juba seiklite juurde tulid ja nad ise ka seikleja elan, loomulikult tsiklimees ja meil on siis peale Tõnu Aare veel vabandust, Tõnu Aare, ei, Tõnu Aare, sõidame. Tõnu Aare ei sõida, aga tal oli üks sugulane, ma mäletan ja ta on tsiklilaule teinud? Jah, jah, oli, kelle üheda tegi ja, aga no Ants Nuut on Ants Nuut ja ma ei tea, kas tal see vana BMW sõidab või on tal seal lahti lammutatud. Kuskil suvel ta kaebas küll, et jupid jupid on lahti ja õieti, et ei tea, kas viitsib jälle kokku panna? Viitsib, tema on niukene ja, ja ma tean, et ma mäletan tema punast kiivrit. Aga mina olen terve suvi praktiliselt ainult tsikli seljas olnud ja ma olen sadu sadu kilomeetreid. Nii et see suvi, mul on väga kõvanikesekli sik lasta olnud. No ütle nüüd marka siis Aarli ikka siis või ei ole, kahjuks ei ole nii palju raha ja rahakott ei kannata jah, seda nihukest Harrite aasta võib olla küll õigus, et see on kallim kui auto või no põhimõtteliselt on küll jah, kui nii võtta, siis ühesõnaga muidugi mitte. Mõtlen superautot, aga tavaliselt keskklassi autost ka minul on, minul on 1100 näe ja maha. Aga Harley-tüüpi tähendab ühesõnaga. Ma olen vaadanud, et mina olen karviline, sarviline, rumala tsikliga sõitnud ja ja sarved on nii kõrgelkas ja mugav, ei ole, ei ole, see on, see on nii, käed puhkavad, peale seda anname niimoodi nagu poolviltu all ja siis siin täiesti käed puhkamas. Veri valgub ju küünarrukkidesse. Jah, aga ma ei tea, lihtsalt harjub ära sellega, ega see ei ole mingi kiirustamise pill, sellega luksus luksussõiduk aset, sirge seljaga, jalad ees. Oot, aga nüüd see ja maha, mis sinul on, sellel selliseid ei ole veel on, on, see on samasugune nagu Harley ainult Jaapani, Harley jajaja, oled sa kukkunud ka vahel ikka olen küll paar korda külje maha pannud ja ikka olen küll kriimustada. Olen ja luud-kondid. Luud-kondid on terved olnud. Aga praegu aastal 2000, mida Gunnar Graps teeb, tähendab, sa oled vist natuke seda kontserttegevust tagasi tõmmanud või tähendab kontserttegevust, kui sellist ei ole, sest Eestis ei ole võimalik. Seda teha üldse nüüd, no ootan, alles nüüd ilmus Moskvas Moskovski Komsomoletš, sest minu arust üks paks artikkel. Ja, ja ma loodan nüüd mingit mingit väljapääsu uuesti Venemaale. 10 aastat saime ta Venemaad sõidetud ja ja siis oli ikka ehedat kontserdit, mäletatakse ajase, mäletatakse, oodatakse tagasi ja. Aga Eestis ei ole see asi võimalik mööda mööda neid väikseid pubisid klubisid käia nagu no ingel on sees hoidma midagi teha mingi kontserttegevust, kui sellist ei saa juttu siin olla. Tarneaeg oli lapsi tulemas seal mööda mere. Armad Gunnar, kallid Gunnar Luna daamid ja oma lauluga Aremoni. Kuid need viie Tere, Peeter Volkonski, mina Nurmas vadi. Kuule, mul tekkis üks küsimus kultuuriga saadet ja tuleb juttu Gunnar Grapsist, vaata sina kunagi või noh, ma ei tea, endiselt laulad propelleri laulus helinälg, kuidas Karuks istus vangitornis ja aeg on igav ja, ja siis tuleb Gunnar Graps ja ja siis Karuks palub, et pane mõni laul panti, kas siis kraps kardab, et keegi varastab need laulud ära ja siis saab nagu Myou varastaks ära, et et kes on jõu oli ja mis seal, mis lugu selle taga on, Peeter Volkonski. See on, oli n Jeemen Sõzlov, nii annan. Kolakas käis ka niimoodi väga kõrge. Mida teeb hetkel Kerda, kordan, et tõesti ei tea. Aga kohe saame teada, sest Kerda kordemets pida skulptuuriga ja päevikut. Laupäev, 19. november eile algas PÖFFi avafilm, tuli Islandilt palju lagedust, head näitlejatööd, superkaameratöö dramaturgiat, minu maitsele vähevõitu, lühifilm kahetunniseks tõmmatud. Võib-olla tahtsid festivali korraldajad anda parema lähtepositsiooni Eesti filmiprogrammile, näidata, et need polegi maailma kõige aeglasemad. Enne kinno minekut oli uue kavandatava draamasarja, mille nimeks Ma veel ei tohi nimetada töökoosolek Reval Cafe ees meeskonnaga, mille liikmeid ei tohi veel nimetada. Marion žanrilt triller ühel eriti akuutsel teemal, mida ei tohi veel nimetada. Ja seda kirjutab minu lemmikkirjanik, kelle nime ei tohi samuti veel nimetada. Vaat nii hullud on asjad intellektuaalse omandiga. Koosolekule tormates tuli mulle ministeeriumi juures vastu kultuuriminister, kes jäi minna seekord lausa seisma ja küsis. Mis sa siis nüüd teed, viidates muidugi minu värskele vaba inimese staatusele. Raske on nendele küsimustele vastata, mida ma siis nüüd teen? Kirjutan vaheldumisi kahte filmistsenaariumite kahte näidendit. Plaanin uut raamatut ja tegelen kahe uue telesarja ja dokumentaalfilmiga. Kõik see on muide täiesti tõsi. Täna näiteks kirjutasin üheksa esimest lehekülge uuest näidendist sünd, surm ja laulatus, mis räägib kolmest suurpäevast. Fon, Helmerzenide perekonnaelus. Algus on tehtud ja kirjutada on mõnus. Kodus töötamisega on muidugi nii ja naa. Kõige olulisem tundub päeva organiseerimine, distsipliin tegin omale juba teisel nädalal kindlamalt päevakava. Pingutan, et kirjutada päevas kolm pluss kolm tundi. Õhtupoole sain saadetud Kulka taotluse ehk toetavad mu näidendi kirjutamist. Igatahes saatsid Allike Mikomägi nii ilusad soovitused, et panin täiega vihma jälle, nagu meil pruutide koolis oli kombeks öelda. Pühapäev, 20. november kirjutasin Rahmanni annile ja kontrale e-kirja taga mõtsa muusika asjus. Taga mõtsa on uus võrokeelne draamasari, mille pilootosa on eetris teisel jõulupühal kirjutavad Jann ja kontramina režisseerin. Mängib võrokeste seltskond eesotsas taga metsa Tarmoga. Uurisin näidendi jaoks Helmerzenide tausta. Väga halb on, et ma ei mõista saksa keelt huvitavaid fakte siiski leidsin kasvõi see, et ajaks, millest mina, fantaseerin, olid Helmerzenid olnud Vonnid. Vaevalt paarkümmend aastat. Õhtul kirjutasin esimese pildi esimese versiooni lõpuni. Esmaspäev, 21. november, ema sünnipäev. Hommikul käisin terevisioonis Nõmmiku raamatust rääkimas, täna tuleb see lõpuks trükikojast välja. Kirjastus tänapäeva ettepanekust selle hetkeni kulus kaks aastat. Pärast käisin raamatukogus mõisateemalisi raamatuid laenutamas, seejärel ema õnnitlemas. Koju jõudnud, lugesin läbi eile kirjutatu. Masendav, kuidas mulle need esimesed versioonid ei meeldi. Põhilised puudused nagu ikka. Esimese drafti puhul dramaturgiliselt struktuuri lodevus, sündmuste vähesus, kirjutamine lihtsalt viitsinud omasoodu, hakkad nautima sõnu, sõnu, sõnu pärast ei jõua ära imestada, et mis see kõik siin teeb. Nii et tuju oleks täiega ära ja näidendit kirjutama ei hakanud. Küll võtsin uuesti lahti essist rääkima mängufilmi stsenaariumi. Ka siin ootab ees suur uurimistöö. Õhtul hakkas süda näidendi pärast valutama, niisiis asutasin end uuesti lugema. Veegiesaki balti tragöödiat. Teisipäev, 22. november. Hommikupooliku veetsin ajalooarhiivi veebis. Kahjuks on Eesti ja Liivimaa mõisa lugu enne üheksateistkümnendat sajandit väga kehvalt jäädvustatud. Minul on aga hädasti vaja detaile, vana hea Rootsi aja lõppu ja põhjasõjakäigu kohta pärast Pärnu langemist augustis 1710. Ja mul on kohe vaja teada, millal ehitati Liivimaamõisates esimesed sisekäimlad. Hulga ajaloolisi kilde tegevuse pingestamiseks olen täna siiski välja kaevanud ja see muudab päeva väärtuslikuks. Õhtul saatis thrilleri stsenarist-i mulle BAR-i meili. Ta olevat kolmanda osaga juba algust teinud. Põnev. Kuidas see ikka nii ebavõrdselt on jaotatud, et mõni kirjutab andekalt, aga seest kiiresti mõni teine, aga? Nojah, õhtul sõin, viimased Kuldrenetid, kirjutasin jupikese näidendi teisest pildist. Sain kätte trükisooja Nõmmiku raamatu. Ei suutnud muidugi eneseimetluse patule vastu panna. Baltisaksa ajalugu lendas laias kaares nurka. Sain kohe karistada ka, ikka leidsin paar lohakusviga. Õnneks mitte sisulist. Kolmapäev, 23. november kirjutasin, kirjutasin, hoog tuli sisse, ei tahtnud pidurit panna, kirjutasingi esimesele pildile, teise ringi peale säilist parem küll. Neljapäev, 24. november, sajab, sajab, sajab, kahjuks mitte lund. Armas sina, kes sa iganes neid ilma asju korraldad, palun, meil on väga-väga vaja nädala pärast Võrumaale lund. Kuulasin vihma trumme plekk-katusel ja mõtlesin, et kes on Eestis vabakutseline, kes lihtsalt töötu. Näiteks mõned näitlejad, kes end vabakutseliseks nimetavad, on tegelikult ju lihtsalt ilma tööta. Kas vabakutseline on selline nagu mina, et töötab päris palju, aga tööl ei käi? Või olen minagi töötu, sest tasu tuleb selle eest tont teab millal. Ja kõikide asjade puhul pole kindel, et üldse kunagi tuleb. Aga raha pole ju oluline? Mis asja? Raha pole oluline? No andke andeks. Tänase saate tegid Kivisildnik, Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Gerda kordamets, suured tänud Veiko Märkale ja jaak kohalikule. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.