Tere hommikust ja ilusat esimest adventi teile kõigile. Ma arvan, et ma olin eelmisel aastal täpselt samal päeval tööl ja siis oli lund ikka tõesti mehe moodi. Aga täna, kui praegusel ajal on isegi päeval täiesti pime ja ööd, on pimedad veel lausa mustad. See sobib hästi kino inimestele, kes just sel ajal peavad oma festivali Pimedate Ööde filmifestivali ja sellepärast on jutu saatel täna külas kirglik Kinohuviline Indrek Kasela, tere hommikust. Trumbid MINA OLEN Margit Kilumets. Täna on selles mõttes tore hommik, et sa tegid just möödunud ööl oma debüüdi tiitšeina. Kuidas sul siis läks? Ei, ma loen, et hästi läheks, ma olen kohe ja sellepärast ei nimetaks, et võib-olla see dioidi pütil seletab rohkem staadiks, mu hääl on natukene ebakindel, et teadupärast öösiti lahti, aga kuna PÖFF siis ma olen küll lubanud grammut, sõbrad on enamuses kõik muusikaga, mis kunstiga või filmiga seotud ja tõenäoliselt olen ainuke inimene oma sõprusringkonnast, kes selle kunagi plaadimängijad agana taha istunud. Aga kes saab öelda PÖFFile, nii et tõesti, tõesti 39 aasta jooksul esimest korda sattusin eile olema paadimängijatega. Kuidas see muusika valimine toimus, et kas oli, noh, ma ei tea, sul mingeid nõuandjaid või sa lihtsalt tõesti mõtlesid kodus, et mis muusika siis peaks olema, mida ma nendele PÖFFi inimestele mängin? Kuna mul oli sõber kaasas Tristan Priimägi siia teemani PÖFF, siis me mõtlesime, et mängime sellist filmidest, tuttavat muusikat, aga nagu alati juhtub, et sa mõtled kõik väga hästi jõuad kohapeal selgub, et kõik hoopis teistmoodi. Et vaatad inimestele silma ja siis nagu iga loominguga, et kusagilt seestpoolt tuleb, et. Muidugi kodus ettevalmistusi, et aga kuna minuga kahjuksime sett algas kell kolm hommikul ja ma tõesti on võimalik, nagu mind visati siia rahva ette ja lihtsalt siis sel hetkel hakkasin nuppe vajutama Tugusi valima, et ma tean, et keegi nagu välja ei läinud munade ja pudelitega loobitud, et ju siis meeldis. Selge, ja pidu toimus sellises toredas kohas Tallinnas nagu Von Krahli ja nüüd on meil võimalus selleks, et sinu muusikastiiliga tutvust teha või sinu lemmikmuusikat kuulata. Me mängime ühe ühe palaga eetrisse, mängime selle ära ja siis sa natuke kommenteerida, siis me lubame, et me alustame hoopis kino ja filmijuttu. See oli siis näide eileõhtusest muusikavalikust ja Indrek Kasela muusikamaitsest, mis sa ütled sellele loole saateks kaasa, see oli filmimuusika. See on ka filmimuusika Jasson Mike'ile Winter Batumi filmist šoti foolaurepaatsipiipole, ehk siis 24 tunni. Inimesed bioloovad täpselt me vara, mis sobib väga hästi, tänaseks taustaks aga väga hea film ka PÖFFil näidatud film tõi kosmose suure saali. Minu meelest vist isegi kaks korda täiesti rahvast täis. Et vana hea Manchesteri lugu häppi Mandeiselt. Kas Indrek on sinu lemmik aastaaeg? Kui ma väga ausalt ütlen, siis tegemist on minu esimese teadliku PÖFF'iga. Kuna ma juhtumisi oleneb ka sellest ühe PÖFFi programmi žürii liige. Et ma olen küll palju käinud filmifestivalidel ja loomulikult ka PÖFFil aga et see kuidagi kummaline teadvusele fini feistesse sõidad kusagile ära nagu seal festivalil kodus ja siis kuidagi üritas oma igapäevasesse rutiini nagu sobitud Samic üles leiad oma tavaasja pesed hambaid tööle. Ah taganali, tegelikult PÖFF. Peab hitlerlikele nagu täitsa omapärane kogemus ennast lülitada välja Tallinnas tavarežiimist ja siis olla siin nagu festivalikülaline. Sa kommenteerid filme ka Postimehele ja see tähendab seda, et, et sa pead neid ikkagi kas tahad või ei taha päris palju läbi vaatama, mis inimvõimete piir päevas on umbes. Mida ma teen, ma ise kunagi andsite lubaduse, enne kui ma tegin kyla sõpruse lahti, et ma vaatan nagu skoorseisigi vähemalt ühe filmi päevas, ehk siis 365 filmi aastas. Et kahjuks olen ma seda lubadust rikkunud. Kahjuks ka selles mõttes, et ma nii palju filme vaadanud. Aga PÖFFi jooksul jah, kuna majas on kaks sellist žürii, teine selline Postimehe oma siis päeval vaatama ära siis nii-öelda kohustusliku žürii filmid öösel sinna otsa, siis need filmid jäävad, läheks Postimehe jaoks hin hindama, nii et praegusel perioodil tuleb rahulikult selline neli viis filmi päevas ehk siis 10 tundi. Aga ma täpset statistikat ei tea, minu teada rekord on siiamaani ja roosi käes ja ma isegi ei taha teada, sest ma arvan, et tõenäoliselt on kusagil seal 24 tunni lähedal tõelasime räägi nagu ühest päevast, lausa mitmest päevast. Kas päss? On pakkunud sulle mõne niisuguse elamuse, milleks sa tegelikult valmis ei olnud, et sa oled juba varem väga palju filme vaadanud ja nüüdsed õhtuli sulle koju kätte, et kas sa oled vaadanud mõnda niisugust filmi pärast, mida sa ikkagi oled olnud, ütleme mitu aega, sõnatu. Ei noh, alati nad on, et selles mõttes on ju selles mõttes festival ongi see, et sa näed tegelikult midagi, mida tavapäraselt kommertskinos ei näe, et ja festivalifilmid noh, me ei räägi nagu meelelahutuses. Eda, ta siiski, kultuur ja kõrgkultuur ja kõrgkultuur võiksid alati paitada läbi klobida täiesti nagu tuimaks jätta ja mitte kõnetada. Et kudusin läbi, globib heas mõttes tavalise Tobiksinud läbi nagu väga ootamatust nurkadest, et ma ei saa nüüd öelda midagi nende filmide kohta, mille osas ma tahaksin, hinded on aga päris vead, mitu sellist. Filmi on ja tean täiesti diametraalselt erinevad, kuigi mõlemas on nagu naine nagu peaosas, et üks on Jaapan jaapanlase suka mooto filmi Kotoco. Mis meist rääkisin Tiit Tuumalu ja paari muunimisega veel sellest, et see on film, mis kompab selliseid hirmu, piiritasandeid. Et kui seda oleks teinud eurooplane sõdalase, tunduks võltsimine epateerivana agad jaapanlase tehtuna. Ma isegi usun sellesse, aga noh, see vaataminen tõeliselt, tõeliselt ränk kogemus. Teine film oli, austas tavapärane oli roosa, see on teisest maailmasõja ajal teise maailmasõjaaegne ajastufilm. Räägi mehe siis naise saatusest peale sõda, väga sarnane tegevus siin film raamatuga Puhastus Sofi Oksaneni poolt. Et Nad on mõlemad olnud sellised, noh, mis on seda südant, nende venitad needi ühele poole ja teisele poole, et. PÖFF külmaks sinna kunagi jätnud, nagu, et alati sealt tuleb ja mida ootamatust nurkadest tuleb, seda, seda paremad nad mõlemad filmid, mille osas ma ei osanud nagu enne mingit seisukohta võtta. Nii et armsad inimesed, kellel on rammu ja aega ja võimalusi, need kasutage juhust ja minge veel PÖFFile selle koha peal. Me PÖFFi juttu rohkem ei räägi, aga aga läheme nüüd ajas tagasi, et kui sa proovid meenutada, siis millal sa hakkasid kino- ja filmikunsti armastama? Noh, nagu nagu armumisega, et kas sa mäletad seda esimest hetke? No ikka, ütle mulle nüüd, kes ei mäleta? Ma olen mina üksi selleks inimestesse nagu üles, kas anda nõukogude liidus? Ei, samal ajal Soome televisiooniga, et sa nagu elad nagu mingiks reaalsus on selline hall argipäev. Ja siis õhtul teleka lahti, sealt tuleb niukene, värske ja värviline maailm vastu, et et see kuidagi nagu poeb seal naha alla riigi väiksest peale, et ja ma arvan, et miks mul nagu vedas, ma arvan, sellel põlvkonnale vedanud on see, et et tõenäoliselt televisiooni kvaliteetsele alla Ta oli, oli oluliselt parem. Et ei olnud nii, nagu on realiseerunud, et seetõttu minul selline armastussuhe nedi tselluloositeega on. On, on selline puhas ja reklaamivaba ja. Käisin ma siis koolis vanalinnas, endises Tallinna esimeses keskkoolis, praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumis ja mis seal siis veel mõnusam kui kooliajal tundidel poppi teha ja hiilida kusagile, kus need üles leida, ehk siis kinno sedasama vanasse sõprusesse. Et ma arvan, et see on niisugune pikk-pikk ja need mõlemad pooli hoidev niukene hea suhe olnud. Jah, ja nüüd kuulajatele teadmiseks, on Indrek sõpruse kino omanik. Sõprusega, nagu me just ennem saadet jõudsime, rääkida on, on noh, peaaegu igal täiskasvanud eesti inimesel mingi mälestus, nii naljakas, kui see ka ei ole. Ja, ja mina kasutan siinkohal juhust ja räägin loo sellest, et minu vanaema oli tõesti, ma arvan, väga mitukümmend aastat, kino, sõpruse pilet. Nii et mina tubli koolilapsena küll ei teinud peaga läksin pärast tunde sõprusesse ja vanaema sokutas mu alati sinna toredasse kinosaali. Tollel ajal ta lõhnas natukene nagu naftaliini järele või oli see vanaema, kes naftaliini järele lõhnas, ma ei mäleta, igal juhul sinna nurka istuma lisakoha peale paremale üles ja tõi alati mulle susside sahisuiskahesele mõnusa mahlakokteili, mis sellest kõrisevast mahla paradiis tuli. Nii et, et mina ja ma loodan, et terve hulk Eesti inimesi on erakordselt õnnelikud, et sa ei ole seda sõprust muutma hakanud. Ta on tegelikult näeb välja vormiliselt täpselt samasugune, nagu ta oli minu kooliajal ehk et kaua aega tagasi, kas see jääbki nii? No ma väga loodan, et ega kuigi sõprusomanikuks seda ka siis nagu tänapäeva maailmas on kõik kuulub kapitristidele, et minu suur õnn, roll on seda lihtsalt kino seal praegu nagu teha ja ma arvan, et see on nagu väga oluline, et, et sellised asjad ehk siis kohad jäävad nagu, nagu alles, et ma olen ka varem nagu, et rääkisite meile kõigi nagu Eesti Draamateatris olemas seda iseenesest nagu mõistet. Aga kui me nüüd vaatame, et palju siis nagu kinos nagu alles jäänud ja vaataks seda ka nagu natuke kaugemalt, et noh, mitte ainult Tallinna baasilt, et sõprus ongi praegu viimane, selline. Vana hea kino. Ja kurat kord lähevad siis saanud läinud igaveseks, et ega me võime nagu restaureerida proovida pärast sealt läheb see mingi see täpselt see, et sa tellid keegi istunud 20 aastat tagasi kõik, needsamad kogemused, mahlakokteilid ja mis iganes, onju, ja noh, tõesti ka täna niukene kino, kus mis minu teadmist mööda ei ole kunagi nagu popkorni lõhn, seda nii-öelda risustan seda õhku seal. Et see on ka tänapäevases maailmasse kino, vaatame, tundub natukene nagu kõigil on võimalus kodus telekat vaadata või on kellelgi mingeid süsteemidesse seal natukene noh, milleks, aga see on noh, kino on alati nagu selle noh, läheme mingisse unistuste maailma. Ja, ja see hetk, kui sa istud seal saalis ja sinu tähelepanu on täielikult nagu fokusseeritud sellele hõbedasele ekraanile, et midagi nagu inimeses nagu toimub mida ei ole võimalik saada. Isegi kui sul on tuhandeid eurosid maksev kodukinosüsteem, seal on külmkapsal kõrval, sul on väga pehme nahkdiivan, et. Seal on midagi mida ei ole võimalik nagu kuidagi noh, korrata ükspuha mis muude nagu vahenditega. Ma arvan, et on oluline, et tõesti, nad noh, nii nagu teatrit ju teatri, teatri, kino jaoks kino ja selle filmi jaoks ikka siiski minu jaoks vähemalt selline ainuõige koht, et ma ei taha tihti vaadata filme millestki muust tahmamilaater vaadata arvutist ei mujalt. Aga isegi halva filmi puhul, et et ma olen nagu meeldib, see, nagu läheb surin. Sa paned ennast valmis emotsionaalselt jah, et see on ikkagi selline rituaal. See rituaal ja see on nagu mina nimetusega nagu kiireloomulise inimesena, kes üritab mitut asja korraga teha. Et minu jaoks on alati nagu selline puhkused 14, et noh, ma lähen sinna ja ma lülitan ennast täiesti nagu muust maailmast välja ja siis see poolteist tundi. Ma olen lihtsalt kellegi teise nagu meelevallased, see on, see on ikka kui nakkab, ütleme selles heas mõttes sõltuvust tekitav. Kui me nüüd ei tungi küll kapitalistide hingeellu ja veel vähem nende rahakoti, aga siiski see ei saa ju ennast ära tasuda, kas sõprus hoiab nina vee peal või kuidas ta toime tuleb? Aitäh nii, raamatu sõprust ei ole kunagi nagu noh, kõik ei saagi nagu teha nagu raha pärast, et ma usun, et meil on millelegi hästi hea nagu meeskond, koosetega. Mina olen võib-olla selline nähtavam, aga nagu, nagu alati, et ju suured võivad, jäävad ära need inimesed, keda siis kes seal nüüd ei rohkem varjus. Et eks meil üle kivide-kändude ka õppinud seda ja mulle meeldib just see protsess, et noh, nagu me läksime seda nagu tegema, et ega ma püüdsin täiesti ausalt, meil ei olnud mingeid exceli tabeleid ja muid asja. Loomulikult tegin mingit mingit väga lihtsat kalkuleerinud, et mis nagu tähendab ja täna nagu tõesti ame, kasumit loomulikult ei teeni ja sellega kunagi olnud nagu meie eesmärki ja kui ja kui meil on olnud mingit niisugused head projektid, siis on alati see põhimõte on see, et kõik, mis on teeninud, suunatakse tagasi sinna kinno. Et. Praegu ma pean tunnistama, et läheb väga hästi, et ma ei saaks ja ausalt öeldes nagu kurta, et olemegi läbi kivide, kändude ja ja seda asja õppinud ja maksnud oma nii-öelda õppetundide eest vahetevahel nagu peale. Et. Raske on öelda, et ei ole kuidagi nagu selles mõttes, nagu praegu veel. Tähendab loobunud sellest, et, Et seda sa võid lubada hetkel Eesti inimestele, et no ma ei tea, lähemas tulevikus ei teki sinna kino, sõpruse, armsasse saali Hollywood number kahte ööklubi, mis ennast ära tasuks ja raha tagasi tooks ja nii edasi ja nii edasi. Noh, ma väga loodan, ma väga loodan, et aga et seda nii ei lähe, et noh, eks saal oli ilus ja kena, jaa, jaa. Meie tegime oma rahaga päris korraliku remondi ära. Kusagil Orisime kunstniku juhendamisel, aga ma arvan, et rohkem kui see füüsise kohta täiesti oluline, loomulikuna mõttes teda, ma arvan, et mis on olulisem, on see mis iganes, et noh, et, et isegi kui ta kaob seal mingi muu asi temast, et et see nii-öelda sõpruse nagu vaim on, kestab edasi, et et ma ei taha nagu. Kiita kedagi selles mõttes, et aga ma mäletan, et isegi siiamaani nagu täiesti juhuslikud inimesed tulevad tänaval nagu vastuvõtt ja kes ära tulnud ja lihtsalt on nagu täna seesama asja pärast, et see on sellel mingi nostalgia asi ja, ja kuidagi see nagu vaimsus, et et see on selles mõttes nagu asi, millest me üldse valmistunud valmistavad ette, et see võiks nagu inimestele nagu korda, nagu minna need muidugi meeldiksid isegi nagu rohkem nagu see tahma ära, et inimesed teavad rohkem sõprusest, kui nad tegelikult nagu käib, et paljudel ütelda seda, et lähme nüüd on meil päris hea nagu isegi saali täituvus, aga noh, see, et kui me mõtleme sõpruse algusaegade peale ehitati esineski loks. Inimesed seisid piletijärjekorras, ei saanudki. Aastatel 955 siis kes päevas käis läbi 7000 inimest, seal oli tööl 17 projeksalisti ehk siis nagu kaks saali. Et täna on see selline hea niukene ühe kuu vaatajate nagu nagu arv. Et kui 7000 päevas ütleme 300 päeva lahti, siis räägime 2,1 miljonit inimest käis sealt nagu läbi et päris muljetavaldav, nagu nagu arv sellesama number põhimõtteliselt praegu Taliga laevadega umbes Keptes nagu käib Tallinna Helsingi vahel, et et juu on nagu päris paljude Tallinna inimeste kiinides mingit sõpruse pisikut ikka sees. Nii, aga kes filmid valib, sa rääkisid sellest samast tagi Kauris mäest et noh, tema filmi esilinastusel ütles Kadioodinen seda, seda seanssi Avazette, et siin selles saalis tunneks ta ennast hästi, et just selles saalis peabki tema filme näitama. Aga kõik filmid ei saa ju ometigi vastata sellistele nii-öelda Kaurisime nõudmistele, et et siis noh, ma ei tea, Silvest stalloniga mingit sellist müraja Niukest märulifilmis ja sinna lihtsalt ei osta ega lavale ei pane. Jah. Side sinna küll mitte, aga majanduslikke selles mõttes, et nagu ma ega ma tahaksin tõmmata nagu suurte kuu vahet nagu meie teiste vahele nagu, et minust hästi tore, et kui ma täiesti ausalt olles nagu vaadanud ka mujal siis ikka Eesti publik on nagu heas olukorras, et nii nagu ka teatriga, et me oleme lihtsalt ära harjunud sellega, et meil on nagu väga palju häid asju. Et me võib tunduda, et noh, et liiga palju näidatakse mingi kolm tee asju ja siis mul endal füüsiliselt ei ole lihtsalt võimalik kondeid vaadata, süda läheb pahaks. Jah, mulle aju nagu ei saa aru, mis tegelikult toimub. See on väga paljude inimestega nii muide, et hakkab nagu, lihtsalt hakkab halb füüsis iiveldama. Kui kuigi väikse poisina Sotšis ei stereokino vaadanud, väga meeldis, aga tegelikult näidatakse, on ka väga häid filme, et meil nagu mõte oli, see oleks võimalik inimestel nagu näha häid filme, et need ei pruugi nagu meeldida. Alati, aga Ladile kunagi nagu halvad filmid tegelikult. Et noh, maitsed ongi nagu, nagu erinevad. Ja selles mõttes ei ole see selline propaganda pool, kus me nagu üritame hambad ristis, kivist vett välja pigistada ja teada, et nüüd see on see õige kinovad. Et rohkem on nagu see distajatajad, nad filme, mis on olulised. Millegipärast, et kas nad on siis näiteks kusagil väga populaarsed olnud? Ma ütlen, nüüd räägime rohkem kunstiliste filmidest. Need näiteks üks linastu filmil on nüüd järjekorras, on Belgias löönud publikurekordeid täielik kartsas film. Teema on. Nii-öelda parandada haigetest inimestest, kes hakkavad õnne otsima, tundub, et niisugune noh keeruline, aga rahvuse tehtud, seal sees võtmisemise koguda, tallekesi löönud totaalse publikurekordeid, seal on öeldud, et miks Belgiasse filme äkki on nagu oluline olnud et ja filme valivad inimesed, kellel kelle maitset me usaldame ja paljusid meeleigu ise samamoodi, et aga jah, see ei ole selline ideoloogia nagu kool ja ja eks me teeme alati teiste kehadega, kaalub koostööd, kui me arvame midagi väga head on, siis neid üritame ikka läbi iga ukseprao nagu tungida ja leida selle vaataja üles, et kas siis tuleb meie kinno, lähete mujale kyll, aga ta arvame et inimene võiks seda siin näha. Kuidas sa eesti filmi suhtud? Sa oled selles mõttes raskes olukorras või üldse noh, eestlased on selles mõttes raskes olukorras ja kõik tunnevad kõiki ja igaüks tunneb igaüht. Ja siis tuleb Eesti noor ja ambitsioonikas filmitegijad ja teeb mõne filmi, mis sinu arvates ei ületa künnist, on lihtsalt Ta on nagu alla lati ja, ja sa ei võta seda sinna oma sõpruse kinno, siis on sõprus ka läbi. Arvan, et tegelikult ei ole siin nii traagiline see olukord, et noh päris niuksed minu teada viimase 20 aasta jooksul ei ole kinomaailmas, keegi tegi nagu duellile kutsunud ja, ja ei ole niuksed. Traagiliste tagajärgedega lõppenud eriarvamusi filmi headuse või mitte headuse üle, et. Küll ma loodaks, et rohkemaks niukseid, noori ja ambitsioonikaid noori kindlasti ei ole, aga kas nad on nagu läbimõeldud, et mida nad teha tahavad? Ma arvan tegelikult, et film Eesti filmiolukord ei ole nii halb kui. See murenoodiga seest ja räägime rohkem, mis te mõtlete siis tõesti äkki isegi midagi väga viga, et ma arvan küll, mis on, mis on? Probleemiks on ja mis teile rääkisin ühe inglise kriitikuga, kes elab küll Eestis ja noh, nii-öelda filmikriitikat siis siin Eesti filmidele ja ka väljaspool ta kirjutab ka meie lehte lastraadusse. Et kiputakse nagu nagu üle nagu reageerima, et noh, kõik filmid ei saagi nagu head olla, et nagu eesti kuna ta on nagu perifeerne, siis meil on nagu ainult kaks kriteeriumid, tahtes. Meie ja siis järgmine, siis kanni filmifestivali peaauhind on ja aga siia vahele mahub nagu väga palju nagu erinevaid, nagu nagu asju. Et kõik filmid ja ei saagi olla niimoodi nagu nagu. Ma vaatan tavaliselt nagu, nagu kino, mis nagu jookseb filmid on kergem, meelelahutusnatukene, raskem meelelahutus. Ja siis me hakkame liikuma sinna nagu rohkem nagu kunstiliste nagu sfääride poole. Aga mille osas ma. Tahaks olla nagu halastamatu või isegi mitte, on see, et, et tegelikult filmi tegemine on nagu meeletu privileeg, et kui me räägime, noh, see on pikk protsess, hõlmatakse, palju inimesi ta suhteliselt kallis on ta ja seal otsas seisab nagu üks mees ja üks naine eksis režissööriga reaks siis kogu see masinavärk nagu töötamine Ja kus ma tõesti nagu ei anna, nagu andeks on ka see, et kui ma näen, et, See, millest nagu tehakse või mille baasilt, et selle ma ei usu sellesse ja tundub, et nagu ka riskidele kõike päris hästi läbimõeldud on ju noh, paratamatult see tulemus on ka nagu nõrgem. Et siis kui sulle antakse privileege, sest ta ei kasuta nagu ära siis see on tõesti nagu tänamatu ja sellise puhul, et hoia piip ja prillid, saad kritiseerida. Cinz kritiseeritakse ja täiesti õigustatud. Et kui ma just vaatasin, vaatasime Islandi filmimistrassitööd, näete, et sa oled niuksed lihtsad filmid, aga seal on see iva nagu see, millest nagu film, mille, kui tehakse, et see ei ole lihtsalt nagu liikuvad viidisse, on jutustatud lugu ja see lugu peab olema, see ei pea olema meiegi grandioosne või see ei pea olema midagi epateerivalt või mida iganes, et rääkige lihtsalt lugu, see on sinu lihtsalt häid lugusi. Soovitus. Nii, aga nüüd tuleb julguse ja vapruse proov. Ära vaata kohvitassi põhja, ma ei saa praegu minna seda uut kohvi tegema. Et, et nüüd tuleb julguseproov, sa ütlesid, et kui inimene, režissöör, kellele on antud võimalus ja kellele on nii-öelda rahvas andnud ka oma raha see on see, mis Eesti inimesi, tavalisi inimesi pahandab, et nad tulevad kinno, vaatavad televiisorist ja ütlevad, et sellise raha eest tegite sellise asja. Ütle nüüd üks Eesti film, kus, kus sa tunnetad seda, et, et inimene on võtnud vastutuse, aga ei ole seda välja kandnud. Need on nagu need Lembitu jah, jahmituvad. Ma isegi sellele võete täiusliku nihilismi võttes, et et kes oleks nii nihilistlikult teinud nagu filmi mõtlevate, nendele nagu tagajärgedele Ma pean ausalt ütlema, et küll minu hea nagu sõber, kes on väga hea filmitegija Ja see ei ole tegelikult väga halb nagu film aga üks, mida me nii-öelda hea kinokunsti puhul nagu peab alati silmas nagu kompromissitu, ütles et ma ei ütleks, et ta tahtlikult seda nagu teinud. Aga võib-olla selline film, kus ma nagu tõesti tahaks nagu rohkem nagu, nagu viriseda ja võiks öelda, palju filme inimeste kohta, keda ma ei tunne, aga ma arvan, et Andres Puustusmaa, anna mulle andeks, et ma tõesti ütlevad mulle nagu ei meeldinud nagu rotilõks. Ja kuigi see müüs väga hästi seal kõik hästi vaadata selles mõttes See ei ole halb film, tema kindlasti aga mulle tundub, et ja see on ka nii-öelda väga palju riigi rahaga tehtud, et vastupidi, et see oli selles mõttes tööd ja suursaavutusena produtsent saavutused. Et nad suutsid eraraha ka seda väga palju finantseerida. Aga kahjuks. Nad on tõenäoliselt tegu hindasid üle seda, kui palju sierra rahadel tahab ennast näidata, et kui see siiski ikkagi nagu filmis akad, need ei eriti tänapäevases filmi, sa hakkad nagu ümber tegema nagu Tallinna nagu panoraami ja kleepima reklaame nagu Viru hotelli külge, kus nad tegelikult ei ole või siis Stalingrad tellimis tegelikult nii-öelda Eesti raudtee peakontor, et see nägi välja nagu, nagu koomiline, aga ma tahan veel kord öelda, et kas see ongi siis üks ja sama asi et süsteem toimib tegelikult ma arvan, päris hästi ikkagi nagu väga halb Filmasse tõelast ikkagi nagu ei jõua nagu eesti rahva nagu jah, et ärme reageeriks nii hüsteeriliselt nagu, aga kui tundub, et haal film, siis tuleb see välja öelda ja see ei ole niimoodi, et et, et me, Eesti film ei ole nagu viieaastane laps, et me siiski järgmine aasta tähistame Eesti film sadat. Et Ta on küll üks noorimaid nagu kunstivorme, aga sõda on väga väärikas iga, et see nagu me vaatab nõukogude ajal tehtud filme, siis meil on nagu millest, nagu õpetatud. Veel üks raske küsimus ja siis läheme sinu muidu elu juurde. Mis on Eesti film 100 valguses? Sinu absoluutne lemmik? Mida sa võid mitu ja mitu ja mitmeid kordi järjest vaadata läbi aegade. Nojah, ka Eesti filmikriitikud valisid praegu uuesti sajandi filmi. Vist iga 10 aastane, uuesti valitakse. Milleks siis Veiko õunpuu, Sügisball? Mis on, tõenäoliselt ongi üks nagu praegusedki täielikke nagu tippe. Aga mulle tundub, et nagu täiesti teenimatult filmide puhul ka see ei ole nagu objektiivse kriteeriumid, et noh, see ei ole nagu sport, et üks hüppasmeetridenipas, kaks selge, kahe meetri mees on parem sportlane. Et kogu kultuuri jääme kunstiga, tasse ei ole, mida rohkem me läheme selles, et ta peaks kõigile meeldima, seda rohkem räägime ainult massikultuurist. Aga ma küsisin täiesti sinu isiklikku arvamust. Kõigepealt tahaksin öelda, et mis emotsionaalselt nagu kõige rohkem nagu. Istub, et tahaks öelda kevad on ju praelasse niukseid, esimesi niukse tõesidega, hingeneniga filme. Aga. Mis ei jõudnudki sinna 10 sekka, vaid ma arvan, üks nihukesed Rohkem meediumi filme tegelikult on, nii kummaliselt kui see ka ei kõla on lippernari. Oma kahju, et me laulu valmis ei pannud, ma oleks võinud selle ilusa laulu panna saate lõppu, õnneks on saate lõpuni veel kena veerand tundi aega ja kõigile neile, kes alles nüüd ärkasid ja juhtumisi ei tea jutusaatest midagi, siis olgu öeldud, et me räägime PÖFFi valguses või PÖFFi pimeduses. Kuidas me võtame jutu, kino kirglikku kinohuvilise Indrek Kasela ka saatejuht on Margit Kilumets ja nüüd tuleb see küsimus, et mida sa muidu teed, kui sa filme ei vaata ja ei mängi. No praegu aega kuidagi jabur, ma just pidin, et kolmandik läheb mu tavatöö peale. Minu tavatöö on need vaenlane paadunud finantsistunud juba viimased pea 20 aastat, et. Ma nõustun siin, juhin paari investeerimisfondi, kes on siis. Mõned rohkem tuntud omane vähetuntuma Eesti ettevõte omanikud. Priviad ühes niuks rohkem tuntumaid. Ja siis üks kolmandik läheb, praegu on tõesti galerii peale deviga galerii peale, mis on, Ta tunnistab ja tõesti väga hästi käima nagu läinud. Ja ma arvan, suhtlev murda mingi väga olulise paksu ja musta jää läbi Eesti kaasaegse kunstimaailmas. Ja kolmandik läheb siis nagu kino peale. Kino galerii. Ja raha, nii rahast ja kinost me oleme juba rääkinud, aga räägime siis natuke kunstis, millise paksu ja musta jää, kui ma tohin küsida. Mitte nende Eesti vabriku praegu 12 aastat vana ja siis muutunud, et ega kõik niuksed revolutsioonide revolutsioonid on nagu enamus kunstivaldkondades nagu ära kultuurivaldkondades ära nagu toimunud, siis kui ma vaatasin seda, mille peale ma siis oma energiat hakanu siis raiskama kulutama siis tundus, et muusikas on asjad nagu väga head. Et teater nagu toimib kõik toimub, film minu meelest Eesti film ka toimib väga hästi. Nagu tundus, et on selline elevandiluu torn kus. Siiski veel palju ämblikuvõrku. See on siis Eesti kunsti kujutava kunsti nagu maailm. Ja see oli teatud mõttes paratamatu, et tahtsin tõenäoliselt üks rütm muusikas on kõige lihtsam, arusaadav, need ei noh, teater, populaarne kino ka nagu selge asi ja siis tuleb ka selline kunst. Mingit kontseptuaalse pole mingit plokid, on ju, siis on kuskil mingid maalid, mis tõenäoliselt needi üks raskemini või raskemalt hajutavaid. Kunstivorme. Ja nõukogude ajal oli nad siiski väga priviligeeritud olukorras. Ja mistõttu nendel ei olnud kui täna, need ei olnud vaja nagu ise nagu tugev, tugev nihukeses muutusteks, et. Olles pläbiva perekonna, Ta ütleb, et ma olen, paned kaslased nagu naljakalt, et üles. Et noh, olles nagu nõukogude lapsed, siis oli väga nagu loomulik kodujat raamatuid täis, onju noh, ei olnud nagu tegelikult seina kus ripud, mingid maalin ja see on selline üldine Semm, räägi nüüd mingist Kadrioru majadest, vaid Mustamäe tavakorterites selline normaalne osale kooliskulptuuride tarbimine. Aga kas sa näiteks kunstinäitusel käisid ema ja isaga vä? Absoluutselt Me käisime koolidega, et nendega näiteks praegu näitan Jaan Tootseni väga fantastilist dokfilmi uue maailmaseltsist koolidele just ise mäletas sama moodi, et ma jumala enda kahjuks praegu laps ei ole veel aga et mulle tundub, et selline asi nagu, et kui sa lähed välismaale, siis Lemuleerib taas hommikuti nagu näitustele muuseumis peaksime vähem nagu rahastasin, vaate paksud nagu lapsi täis. Ja kui me läksime kooli traditsioonid küll, et kas hekid ei tahaks niimoodi, et noh, näidake oma nagu õpilastele ka selgus, et selle, see traditsioon on täiesti nagu ära nagu kadunud, et et loomulikult selline kunstinäitused, ema, isa õpetajaga kinoseansid seni osa nagu lapsepõlvest ja täiesti nagu ära nagu, nagu minu meelest nagu nagu kadunud, et ja nüüd koolid olid väga rõõmsad, et me tegime nagu sellise nagu pakk ettepaneku nendele. Et jätke kivil võiks matemaatika või muutund vahe lehetule kestva Thi kino. Et kus see siis on ka, et nagu, et meil see, see on nagu, nagu tõelised, nagu näha, et lõhe nagunii suureks läinud. Ja see osa minu nagu maailmast tundes kunstnike tunduski nagu publikut. Kahju, et, et see lõhe on nagu täiesti põhjendamatu andeta. Me oleme siis üritan seda kunsti nagu, nagu rahvani nagu tuua, et ma tahan öelda, et ainukesed olema, kes sellega nagu nagu tegelevad, aga et rohkem meie teele võib-olla selles, et mis täna oma partnerile Olga tehnikuga pingutustele, et me oleme suutnud Eesti kunsti väga edukalt siiamaani ka nagu ikkagi Eestist välja viia, et kui me vaatame erinevad kultuurid, vorme siia kunstivorme, siis ma arvan, et kaaslane kunstavad Eestis praegu oma potentsiaali. Aga siis on veel mingi muu elu. Et tegelikult mind täitsa huvitab, sa näed välja nagu selline maailmakodanik seestpoolt ka, kui ma sind kuulan. Miks sa Eestis elad? See on mu kodu, seal pole mul olnud see privileeg, et ma olen saanud elada. Ja väiksest peast palju heade reisida on väga palju, et siis tänavu isale, kes no põhimõtteliselt peaaegu sündisidki nagu ju lennujaamas pärsside jah, ta oli, oli spordikohtunike reisijast ringi, et. Mul olnud pikemaid perioode, kus mul elada mujal, et seda on nagu raske, nagu seletada, et, See koduigatsus, aga ma ei näe nagu selles mõttes, et Eesti kuidagi nagu võeta, nagu ahistaks või see nagu takistaks minu sugu nagu plaan, et mida rohkem ma nagu või mida vanemaks ma olen jäänud, seda, seda rohkem on hakanud mulle nagu Eesti, nagu meeldiv ja noh, paratamatult nagu noor ja siis on kõik nagu, mis vanemad räägivad noh, paha, onju ja siis on nüüd nagu tahaks vahele minna olles see tagasisidet ja ma arvan ka teine võimalus on teine asi on ka, see tähendab tõeliselt suudan ennast Eestis kõige paremini siiski nagu, nagu realiseerida ja. Mul on tõsiselt tõesti nagu Eestis meeldib, et kui keegi räägib, et mujal on väga palju parem, et lähme Austraaliasse, läheme sinna, et noh loomulikult, kui, kui majanduslik põhjus, et siis ma ei heida nendel inimestel seda kunagi nagu, nagu ette, et alati nagu mindud, aga. Noh, kodu on ikka kõige lähemal kõige Harr Ja isegi see kliima ei heiduta sind. Ja nüüd ma pean muidugi oma sõnu sööma seetõttu et ma tõesti 365 päeva aastas järjest Eestis täiesti vastu ei peaks. U2 laulja Bono ütles, sama asja käivad, küsiti, et miks sa Dublinis Iirimaal elada, ütles, et nad väga tore linn elada, kui sa leiad piisavalt tihti tee lennujaama. Et no on see talv selline, mis, mis teed, et eks ma ikka vahetevahel hiilin minema, aga aga ei ole mul ei kodu Hispaanias ega ega majale Indias, et. Ma ei tea ju, kui siin on nii kaua vastu peetud, kyll pean, mina käisin vastu pidama. Ja me just rääkisime veidi enne saadet, et viimased kaks ööd on olnud tohutult ilus, selline tähine taevas. Sina kui see Pöffi hunt, kes öösel elab ja ringi käib, et hoolimata sellest jubedast novembriilmast, kui sa õhtul pilgu klasse viskad ja vaatad seda tähistaevast ja tõmbad ninaga karget eestimaa õhku, et siis on lihtsalt hea. On küll, jah, ma pean täitsa tõesti, ma olen täielik selline romantik, et. Sõidan tihti Eestimaal ringi ja kui ma ikka nagu tihti nagu jätan auto teepervele seisma, lihtsalt nagu, nagu vaatan, et uskuge mind, kõik see pusa ja põõsas, mis teil siin tee ääres kasvatas. See on palju ilusam, süda läheb südantsoojendav, kui mingi pallipuu. Kuidas jõulud tulevad? Me oleme esimeses advendis ja tore oleks inimestele rääkida, et sa ju ometi ei ole kohas, sellel ajal, kui on jõululaupäev. Oi, absoluutselt, et kõigil on hästi väike pere, siis ma ei mäleta, et ma oleks kunagi jõulud mujal nagu veetnud, et võib-olla seepärast ongi, et rumal vanemad nii tegusad, et isegi 77 kümnetes olles ei kumbki malda nagu kodus istuda, et nende mulle tundub, nende sotsiaalne elu on oluliselt aktiivsem kui minul isegi, et alati kodus. Lund tahaks ausalt öeldes, et juba näha, et ja väga ootan Kippargu kreemja hane küpsetame ja nagu ikka tavaliselt käevad, et. Jõulud on toredad ja kas see kodu on seal Tallinnas? Kodumaal jah, Tallinnas, et ma olen elupõline tallinlane, et üles kasvanud küll Tallinna lähedal sauel. Aga isa oli nii jonnakas ja tahtis, et ma õpiksin kindlasti prantsuse keelt ja pandi mind siis vanalinna kooli ja austas oma kogu elu ongi nagu praegu viimase kirjanudki vanalinna ümber, et. Nii kummaline kui ei ole, et ma elan praegu siis täpselt oma koolitee ääres, siis ehk siis kui mõisa kunagi töötas vanalinnas. Sel ajal, kui mina koolis käisin, et ja siis selle koolitee ääres ma siis nüüd ma olen elanud ja nii need asjad läinud on, et kui keegi arveldus on väga maailmakodanikuna, siis Ooey, et ma arvan, et ma olen väga konservatiivne ikka, et nagu kõik. Kui ma oma eluvaatele tundub, küll jääd sellega igale poole harali laiali, aga lõpuks kui ma vaatan, et need samas koolis käisin 11 aastat järjes elan samal tänaval, kus maaüksuse järjest käisin ja kino seal vanalinna vanalinnas ja, ja galerii on vanalinnagalerii vanalinnas ja 39 aasta jooksul, mis ma siin maailmas elanud olen. Pean tunnistama, et ikkagi valdav elamusele vald nagu Eestis ja et ma arvan, et et. Ei ole nii, jah, nii on võib-olla mõtete seal rohkem kosmopoliit oma tegudes kahjuks. Aga see on ilus lõpetus tänasele saatele, aitäh Indrek Kasela, et tulid jutusaatele külla. Pange siis täna küünal põlema. Nautige esimest adventi, küll see lumi ka ükskord tuleb ja kellel on aega ja mahti, siis kõik need pimedad õhtud sobivad väga hästi Eesti filmide vaatamiseks kas kodus või kinos, aga parem ikka kinos. Aitäh.