Käes on neljapäev ja kõik on valmis selleks, et me saame narride laeva pardale asuda ja sõita mööda teatriavarusi. Narride laev. Mina olen Andres Noormets ja olen kutsunud stuudiosse juttu ajama Peeter Raudsepa. Peeter on värske lavakunstikooli juhataja. Endiselt vabakutseline lavastaja, tõlkija ja kindlasti midagi veel. No näitleja on ka, kui keegi pakub midagi näidelda. Ma ajasin muidugi oma habeme ära, nii et nüüd mul need isa rollid langevad ära, ma ei tea, ma ootan nüüd nooremaid, mees osi. Nüüd sa oled saanud endale niisuguse Läbiva rolli olla eesti teatrihariduse isa ja sealtkandist, mis on Tallinna-keskne. Sest teadupärast on meil niisugust kaks teatrihariduse tsentrumite kaks teatrihariduse linna üks on Tallinn ja, ja üks on Viljandi. Noh, sa oled mõlemaga need kokku puutunud, räägi, kuidas teatriharidus siis Eestis paistab? Teatel on Eestis ajalooliselt ikkagi väga tähtsal kohal olnud paljude inimeste elus, et võib-olla on alati olnud midagi rohkemat kui lihtsalt üks meelelahutusasutus ja teatriharidus. Noh, seal on muidugi väga palju legendi alati. Kõik seal algab teatriharidus Eestis sellega pihta, et sinna saavad väga vähesed sisse ja et see, mis seal koolis tehakse, see on inimeste jaoks selline saladuslik pannkoogi ja hapukurgimängimine ja siis edasi kuidagi seal pannkoogihapukurgi juurest jõutakse järsku mingisuguste lavastusteni, kus me näeme siis uusi noori inimesi lava peal ja Ma ei teagi. Mina ei mõelnud, kui ma kooli lõpetasin, et minu elu saab olema seotud väga paljus näitlejate koolitamisega. Aga kuskil 90.-te lõpus Rakveres Kalju Komissarov selle pakkumise mulle tegi ka Viljandisse ma läksin, sest et kuidagi oli tunne, et Rakvere teatris seal aastaks 2000 või kuskil sinna paiku tundus, et aeg on läbi seal ja läksin Viljandisse ja hakkasin seal siis õpetama näitlejameisterlikkust ja lavakõnet ja nii et 10 või 11 aastat kulusidki seal ja siis ma tundsin, et tegelikult on aeg küps jälle kohta vahetada. Juhtuski nii, et selleks ajaks kuulutati välja lavakunstikooli, et ametikoha peale valimised ja osalesin sellel ja nüüd ma olen siin. Aga mis nagu puutub sellesse koolitamisse, siis ma ei tea, võib-olla see on selline väga varjata väga sügav egoism, mis paneb inimest teisi inimesi näitlemist õpetama, eriti kui inimene on veel noor ja ta avastab ennast. Et kui ma lõpuks peale neid kõiki pingutusi, mida mina olen teinud ja mida see inimene on teinud ärkan ühel tunnil, kuidas ta avaneb ja ma tean, et mina olen esimene inimene, kes näeb seda, kus inimeses toimub mingisuguste asjade kokkulangemine, mingisugused ühendused saavad. Ja ta järsku hakkab mängima. Ja ma arvan siiski, et peale selle, et noh, et paratamatult ma õppejõuna olen koolis väga halba teatrit, noh, see käib asja juurde, et ma pean selle kõik ära kannatama. Ja ma ka ju ma ei saa asju ette näidata. Aga samas ma võin olla kindel, et ma näen ka kõige paremat teatrit, ma näen seda kõige värskemat teatreid, mis saab üldse olla. Palju on räägitud viimasel ajal, et Eestis toimub justkui näitlejate ületootmine. Mis sa sellest arvad? No vaat see ületootmine, seda juttu räägitakse sellises nagu korrelatsioonis nende riigiteatrite arvuga, mis meil nagu on ja mõeldakse, et see peabki niimoodi olema, et, et on teadlik kool ja siis on need riigi teadlikes esitavad sellele koolile tellimuse. Me tahame, vot meil on vat neli sellist inimesikut puuduja palun meile sisse toota. Kui sellest vaatepunktist vaadata, siis tõesti jah, võib-olla tõesti neid toodetakse liiga palju ja, aga noh, samas kui natukene avaramalt mõtlema, siis, siis inimene tänapäeval kui ta kooli lõpetab, ta siiski on saanud sellise pagasi. Et ta võib teha ka mitu valikut väljaspool seda riigiteatrit. See ei ole ainult selle taga, et kuskil noh, et raha ei ole ja kohti ei ole. Noh, see ma ise oma õpilaste puhul vaata näiteks kabaree risoom, mida Johannes Veski juhib. Poisid saavad hakkama, neil on oma koht teatriüldsuse silmis. Nojah, seda teatrit poleks tekkinud siis, kui nad kõik oleks absurd keerunud riigiteatristruktuuridesse, tähendab mingisugune ülejääk on vajalik, et hakkaks tekkima mingisugune alternatiivne mõtlemine või niisugune soov teha teatrit nii nagu mina seda teha tahan ja, ja ma ei pea ilmtingimata saama kuskile katva varju alla. See on natuke selline noore neiukese unistus, noh noh, kes mind nüüd ära võtab. Selline ta ja, ja samas noh, kes vähegi taiplikum noor tudeng, ta kuuleb ja kuulab neid jutte, mida räägivad inimesed, kes töötavad repertuaariteatrites. Ja paljud need jutud ei ole üldse lõbusad. Inimesed on seal kuidagi, tunnevad ise, et nad ei saa sealt seda, mida nad tahavad, et nad kuidagi jooksevad tiini kinni ja sa käid seda palgaraha seal teenimas ja sulle see tegelikult eriti ei meeldi. Ja see on asi, mida võib-olla mõni inimene ei tahagi. Kooli lõpetab see muidugi vähendad repertuaariteater või riigiteater, nagu aprioorne kuidagi halb oleks, loomulikult mitte. Me teame jällegi, mõni inimene on riigiteatris täiesti õigel kohal. Aga kahjuks. Ma võin ka öelda, et on siiski ka inimesi, kes võib-olla ei peaks olema riigiteatris. Nad on lihtsalt kuidagi jäänud sinna. Aga kui sul nüüd tulevad kooli need verivärsked, noored inimesed, kellest paljudel pole teatrist muud ettekujutust kui mingisugusel unistuste tasandil mis on siis need asjad, millega tuleb need inimesed laadida, et nad vastu peaksid sellele elukutsele, mis võiks neid kutsuda lähemaks poolesajaks lastaks? Noh, see on selline suur väga suur teemade hulka on selle asja juures ja ma ei ole selline zen maastal, kes niimoodi ühe lausega suudabki inimesi, valgud, jutuseni, viied või mingi ühe karjatusega. Et noh, ma arvan, et see näitlemise teeb talutavaks inimesele see, et ta ühtepidi mängib küll mingisuguseid teisi inimsaatusi läbi, mis ei ole tema omad aga ta läbi nende teiste inimsaatuste õpib iseennast tundma ja tema enda isiksus, nagu avaneb iga rollida üha rohkem ja rohkem. Ja see, kui ma hakkan aru saama sellest, et see isiksus on selline nagu avatud suurus, et see ei saa kunagi valmis, et ma justkui jõuan mingi põhjani, aga siis jällegi tuleb järgmine roll, põhi kaob ja jällegi midagi avaneb. Et, et see, selline kahes suunas toimuv protsess, et nagu sinna publiku poole nagu endast välja ja siis enda sisse see on nagu see nagu ütleja avardumine, mis peaks toimuma ja hakkame juba koolis pihta see, et et sinu tehnilised oskused ja sinu isiksus peavad kuidagi teineteisega korrelatsioonis arenema, et üht üks ei saa ilma teiseta olla. Kas see on hästi keeruline protsess, sellepärast et need inimesed on ju hästi erinevad, et kas alati mõtlen, et noh, kui palju on seda aega ja neid võimalusi, et igat ühte nii täpselt tundma õppida, et noh, anda seda niisugust individuaalne reaalset õpetust, sest nii või teisiti peatusega kollektiivselt kogu aeg toimima sellepärast et teater on, on kunst, mida tehakse koos. Loomulikult, see on niimoodi ja see kollektiivsus tegelikult ongi see senine spetsiifika, millega noor inimene peab ära harjuma ja hakkama nägema just neid positiivseid momente selle juures, seda asja tehakse koos, et et võib-olla ongi see asi, et, et mis tuleb nagu inimeses äratada on just selline ise arenemise nagu impulss või selline noh, et see inimene nagu tajub, et just selles süsteemis, selles kollektiivis teiste pilkude all on mul võimalus teha midagi sellist, mida ma üksinda kunagi ei saaks teha. Noh, me mõlemad teame seda, et õnnelikele juhtudel, kui me paneme kaks inimest nagu lava peale ja neist kumbki, ehkki enne seda koos mängu ei tea neis midagi, nii plahvatuslikku on aga siis, kui nad kokku saavad ja siis järsku hakkab midagi toimuma sellist meest, keegi ei osanud undki näha, et just me nagu püüame tegelikult selle kollektiivi saada ka niimoodi toimima, et neid plahvatusi hästi palju sealt toimuks. Ja inimesed siis jah, ise õpiksid nagu ise organiseeruksid veel keerulisemalt öeldakse nagu ise evolutsioneeruksid. Nii kui rääkida sellest ükskõik missugusest, teatri asjast, aga ma mõtlen sellest haridusasjast just eriti, et et seal on justkui kaks otsa, üks on see inimese isiksuslike areng, mis on minu meelest väga oluline ja teine on see tehniline pagas, mis peab olemas olema. Ja, ja tihti mulle tundub, et on keeruline valida, et mida peaks siis eelistama või kuidas neid hoida niisuguses parajas unisoonis, et üks ei hakkaks teisele peale astuma. Sest ma olen näinud niisuguseid kooslusi teatrikoolist tulemas, kes koos tähendavad väga palju. Kui nad võtta eraldi tükkideks, ongi niimoodi, et tihtipeale nad kaovad ära ja, ja nendest jääb teatrites alles ainult mõni üksik ja on kursusi, kelle kohta on öeldud, et, et see on täielik jama, tähendab, nad ei mängi üldse kokku, see on üks niisugune ebaõnnestunud väljalase. Ja pärast nad kõik on alles teatrimaastikul väga tugevate isiksustena. Tehakse retsepti, kuidas kõige paremini kokku käib, aga vot see ongi vist see kõige ohtlikum moment selle õpetamise juures, et see on noor inimene on väga vastuvõtlik ja kui ta sinna kooli on saanud ja see ikkagi osutab tema õigekskutseks, siis ta, see siiski see usaldus on nii suur sele õpet vastu ja ta teeb kõike, ta usub kõike ja ja siis on väga lihtne on tegelikult õpetajana see asi niimoodi oma rõhuga nagu panna toimima, et noh, et sina tuled sealt ja sina teed seda nüüd seda ja kõik on hästi ja see lavastus lüüakse nagu vahtu, noh et seda on väga kerge vahtu lüüa ja siis ongi, aga peabki nagu see enda kui lavastaja poole nagu alla suruma ja siis sellise nagu pedagoogi poole laskma võidutsema, et et ei, ma tean, et ma ise oskaksin seda vahtu lüüa, aga ma ei tee seda. Isegi kui see tulemus on selle võrra nagu justkui hallim või nagu noh, mis see siis on, et näed, et nad ei oska midagi koos teha. Pigem olgu see niimoodi, kui, et on lihtsalt tehtud selleks üheks eksamiks siis nüüd selline pakas uha või noh, selline Potjomkini küla. Selles on vist jah palju tõtt, sest mul on ka kogu aeg tundunud see, et need on noh, väga erinevad asjad, lavastaja olemine ja õpetaja olemine. Sest tänapäeva teatris lähevad need lavastus perioodid järjest lühemaks ja inimesed õpivad, kuidas selle lühikese perioodiga olla väga efektiivne. Aga koolituses, eriti kui see on neli aastat, ei peaks ju olema tegelikult efektiivne ja mitte nii Noh, et tuleb nagu, nagu seda perspektiivi hoida silme ees, et, et result taat ei ole see tegelikult see eksam, noh, niivõrd-kuivõrd, see, mis, mis hakkab toimuma seal aastate pärast, seal, kui ta inimene kooli lõpetab ja lõpuks teatrisse lähedasi seal peaks hakkama siis need viljad siis tulema. No mida me nüüd praegu siis hakkame alles koolis näeme õisi alles, eks ju, et et see on selline pikk protsess. Loomulikult on üks asi ka veel. Mingis mõttes tuleb muidugi ka juba koolis inimestele selgeks teha, et see teatritegemine on kohati väga julm, et selline kellaajast kellaajani tegemine, see, et sulle antakse võib-olla väga vähe võimalusi elus selleks, et pääseda sinna kõige paremasse kohta või sellisesse valgusesse. Et, et need, need asjad tuleb kuidagi selgeks teha, et ma tean ka seda asja, paljud vanemad näitlejad on nurisenud, et tulevad, et inimesed koolist ja noh, ei saa hakkama ja nad on kuidagi küll väga orgaanilised ja kõik see ses suhtes on kõik nagu korras, aga näiteks mingist teksti andmises annad mannetud. Et see on võib-olla see praeguse aja tendents, on selline, et et inimestel pole lihtsalt väljaspool kooli seda keelekasutuse harjumust. See, kui nad teatrikooli tulevad, siis tuleb ka imede aasta aega päris nagu tasandusõpet teha. Ma isegi praegu mõtlen, et noh, et järgmine aasta, kui uus kursus tuleb, siis arvatavasti tuleb teha selline Eesti keele järeleaitamise väike kursus, kõigepealt etteütlused, kus on ka omad, kus on punktid, noh mis on välted, kõik sellised asjad. See on muidugi väga oluline asi, sest ega seda välteõpetust just kõnelises mõttes praktiliselt ju kuskilt saada ka õppida ei olegi. Ma tean, et omal ajal oli Aksel Küngas või kes andis välja seal omaaegses pedagoogilises instituudis nendele inimestele pisid, seal anti välja niisuguse väikese brošüüri, kus olid siis need raam valesti kasutatud sõnad just nimelt vältelistes mõttes. Ja siiamaani on mulle tundub, et see on suht rariteetne asi, mida kuskil mujal pole välja antud ja nende väidetega on tihtipeale niisugust, et probleemi, et see oleneb kuskohalt, see Eestist ka pärit oled, sa kuuled neid erinevalt. Jah, no ma tean ise ka, ma olen kaev, ma, mina ütle jänesed. Ma ütlen, jänesed. No käisin mitte Soomes vaid Soomes. Noh, õnneks on, mul oli ümberringi inimesed, kes mind ikkagi nagu parandavad, et aga, aga see, see on kuidagi seotud sellega, et kuskil nagu sellelt noorelt inimeselt keegi ei nõua seda korrektsust, keelelist korrektsust või noh, see on nii kuidagi võõras maailm nende jaoks, kas keegi polemust aru saanud või kõik olen saanud siiamaani nagu asjad aetud ja siis mind nagu teatrikooli ja siis järsku öeldakse mulle, et oi võimatu, mis nende suust välja ajada. Aga kas korrektne keelekasutus ja keele tundmine? Kas me võime seda võtta kui niisugust klassikalist joonistamisoskust mis peaks olemas olema isegi siis, kui ma tahan teha pilte täiesti omas stiilis või, või mingisuguses? Nii mingisugusel x kujul mul oli just üks intervjuukeskusega ja seal Andres Laansalu temaga ma just rääkisin sellest klassikalise joonistusoskuse võrdlusest ja tema ütled, et näiteks kujutavas kunstis ei ole see üldsegi nii vajalik tegelikult, et see on selline 19. sajandi relikt on see hoopistükkis, aga no kujutavaks kunstiks. Aga noh, ma usun, et vähemalt heliredelit võiks ju inimene osata, kes vähemalt kes tahab klaveriga teha, okei, kui ta tahab mingisuguse masinaga teha muusikat, siis tõesti ei ole vaja, aga siis tal on vaja mingisugust noh ikkagi on vaja mingisuguseid, isegi kui sa tahad sellest masinast midagi välja pigistada, siis vähemalt sa pead matemaatikat või midagi midagi. Sa pead ikkagi sellisest ABC tasemel ikkagi teadma ja tundma. Ja noh, mingis mõttes see on tõesti selline klassikaline joonistamise oskus näitleja jaoks, sest et see, see keel ja mõtlemine on omavahel nii tihedalt seotud. Et sinu ütlemise vigasus väljendub siiski sinu keele vigasuses ja noh, kui sa hakkad tegema oma keelekasutuses korrektuure, siis ka sinu mõtlemine muutub selgemaks ja klaarimaks ja jõulisemaks ütlemine ei ole nagu ju tegelikult, ega ta ei ole nagu lihasse. Sa pumpad selle kuidagi suureks, eks. Ta on ikkagi nagu noh, see just selline nagu noh, see üleliigsest puhastamine, noh et see, mis niimoodi seal kuskil on tegelikult kogu aeg olemas, aga see tegelikult sule mitteomane, see rämps tuleb kuidagi, sellest tuleb nagu lahti saada. Nendest nagu sõnadest. Tihtipeale öeldakse, noortega tuleb kaasa mingisugune kaasaegne mõtlemine ja hea on, kui see tuleb kaasa. Kuidas siis teha niimoodi, kuidas neid õpetada niimoodi, et nendega tuleks kaasa kaasaegne mõtlemine? No eks see kaasaegne mõtlemine on, see nende enda mõtlemine Ena ühtepidi ja teistpidi vist meie tekstis tähendab ka seda, et et võib-olla mingis mingis osas nad on palju com pleksi vabamad kui meie põlvkond, kes nagu veel nagu Nõukogude Liidu ajal kasvanud ja noh, igasuguseid aegu nagu näinud, et nende jaoks noh, näiteks ma ei tea, välismaal käimine või välismaa sõprade omamine või suhtlus, et see käib palju nagu lihtsamalt, noh, meile ikka kuskilt aegade hämarusest tuleb see asi meelde, et välismaa, see on ju see, kui sa pead, ma ei tea, mingisugust KGB kullipilgu all kuskil käima kuskil nööri mööda ja vaatama seal kuskil, kas sa saad mingi pisikese nätsu osta või midagi sellist. Noh, nende jaoks on see palju lihtsam arvatavasti ja võib-olla ka mingis mõttes noh, ka selles omavahelises läbisaamises ka on sellist lihtsust, mida meil võib-olla ei ole. Muidugi seal on ka väga palju noh, kõik sellest popkultuurist ja massimeediast tulnud igasuguseid pseudoasju, aga noh, ei ole head ilma halvata. Eks ta ikkagi on ju niimoodi, igas põlvkonnas on olemas mingid inimesed, kellesse, nagu koondub see nagu see põlvkonna sõnum või mingisugune see põlvkonna kujund, võim, Juhan Viiding kunagi oli, eks ole, et sellesse nagu inimesse nagu koondus nagu ajastutunnetus, et noh, ma loodan, et nende inimeste seas, keda me vastu võtame, et sealt ka äkki selline inimene, sealhulgas. Sellega sa ütled, et, et seda on ikkagi raske ära tunda. Ka, eks ta loomulikult noh, see on selline risky business. Kõige-kõige nagu see asi, et mõnede inimeste puhul me ju kõik tunneme nagu väga lihtsasti ära seda, et kui kuskile eksamikomisjoni istub ja need inimesed tulevad seal ja siis mõnede inimeste puhul me koheselt nagu kõik eksamikomisjonis teatraalidki istuvad, see saab noh, ei ole väga palju vajagi. Et kõigil on nagu selge ja ma mäletan, kuidas Jan Uuspõld teatrikooli sisse sai mingi üksiketüüdi kuskil seal niimoodi ma ei tea, mingit pilti pani seina peale või noh, selge, et noh, inimene on sees. Oskad siis seletada, mis siis on ikkagi need noh, raskesti seletatavad kvaliteedid, mis peaksid olemas olema, et läbida see sõel edukalt. No ma ei tea, see on võib-olla kõige rohkem on ikkagi sellega sellega seotud, kuidas inimene suudab kujutluspilti tekitada sinna nagu sellesse kujuteldavas maailmas sisse minna. Et ta võtab mingi lihtsa asja, eks ole, ütleme mingi kujuteldavat pilt riputab seina peale ja ma nagu näen, Ta nagu usub, sellesse ta tõesti näeb ja see, see kujutluspilt nagu kestab ja see kujutluspilt nagu inspireerib teda edasi tegutsema ja sealt kasvab välja midagi muud ja sealt jälle järgmine asi. Ja, ja vot see on see, see selline näitleja Eric, noh, üks omadus, noh, see kindlasti see kujutluspildiga kaasamine ja see oskus ja tahtmine sellega mängida ja see ja see ja samas ka mingisugune see kujutluspildid, detailitäpsus, et võib-olla sealt läheb see mingisugune veelahe sellise nagu lavastaja ja näitleja vahel, et vaata, lavastaja on nagu rohkem selline nagu sellise suure pildimees või noh, et nagu Ta tahab sellist nagu tervikut näha või noh, nagu talle meeldivad sellised süsti ravimid noh, et, et noh, et kuidas kõik asjad kokku käivad, aga aga ka näitleja on, tema on siin detaili mees, et tema võib mingisuguseks, kõrva mudimisest Hamleti osa välja kasvatada, et talle jäävad mingisugused sellised elulised detailid meelde, mida teised inimesed ja lavastaja täpselt ei märka, aga tema nagu vaatab kuskilt ja tal lihtsalt jäävad meelde. Noh, ma ei tea, kuidas vanad head näitlejad, kui nad oma mingeid lugusid räägivad, eks. Pole seal mingeid erilisi saba ja sarvi taga, eks ole. Lihtsalt sellised lookesed. Aga just see, kuidas nad nagu mingi detaili välja toovad. No kuidas see istus või noh, ja ühe žestiga joonistavad mingisuguse väikse kujukese sain super. Et hüppan veidi siit teise kohta, aga mitte eriti kaugele. Mis arvad? No ütleme, õpetaja poole pealt. Kas see näitleja, keda praegu õpetatakse lavakunstikoolis, kas teda õpetatakse olema autor või interpreet? Tegelikult vist oleneb sellest väga paljus ka, kuidas inimene iseennast näeb, noh, kuidas ta iseennast paremini tunneb, et kas ta siis tõlgendaja või on ta siis looja, et noh, eks see tõde on täpselt selle kahe vahepeale, et et erilist nagu noh, kui sa oled ikka liiga alandlik selle autori ees, siis ei ole hea ja kui sa nagu autorite ainult nagu toormaterjalina kasuta, siis see ka nagu ei ole päris see, mida tahaks ja mis ta rohkem minu arust on selline natukene kriitikute teoreetikute selline mängumaa, et kas, kas nüüd näitleja on nagu autor või on ta siis interpreet? Eks see oleneb ka sellest, kes kursust juhendab, mis on nagu kõige kõige ees noh, seesama samasugune küsimus, et noh, et kas näitlemine käib nagu teistpoolt väljapoole väljaspoolt sissepoole, et kas ma kõigepealt lõhun selle välise vormi ja selle kaudu hakkan nagu enda sisse minema või siis ma kuidagi enda sees otsin mingisuguseid asju, kuni sellest kasvab välja see väline vorm, eks ta on selline dialektika. Noh tähendab see ongi see, et üks läbi mingisuguse vastuolude siis me jõuame järgmisele kvaliteedile ja sealt jällegi edasi tekib jälle mingi uus vastuolu ja siis me niimoodi nagu liigume selles spiraalis. Ilmselt need vastuolud on ikkagi näitlejaõppe puhul igapäevased asjad just nimelt inimese sees. Ma arvan küll, et seda inimest võetakse tükkideks kogu päeva jooksul mitmeid ja mitmeid kordi ja ta peab ennast kokku panema uuesti uuesti, ilma et keegi ütleks, et kuidas sa pead ennast kokku panema. Et kui palju nende vastuoludega üldse kokku sattunud. Ma arvan, et aja jooksul võib-olla see kogemus, mis on tulnud ja ma loodan, et seda tuleb veelgi juurde kuidagi tunne, see on veel vähe, et, et noh, et et ma nagu suudan roht, kui me ennast nagu õpilase positsiooni panna või noh, et et sellesse seisundisse, milles ta seal koolis on ja nagu nagu rohkem tajuda ja tunnetada neid hirme, mis tal on, kui ta sinna kooli tuleb. Et noh, võib-olla see ongi enne mul nagu kahe silma vahele jäänud, et inimesed on mõnes mõttes väga hirmul, kui nad kooli tulevad, et noh, et kas nad teevad õigesti. See selline püüdlikkus on ju ka meie koolisüsteemis nagu sisse juurutatud inimestesse, noh, sa pead olema edu, kas sa pead olema kõige parem ja noh, kogu aeg pead ennast võrdlema teistega ja kõik see tuleb nagu teatrikooli kaasa ja siis siin ta on mingis mõttes nagu edu kaks tunnistatud seal eksamil, et sa oled nüüd siia saanud ja sa ei oska antud sulle nüüd lubasin olla, aga siis sa pead nagu veel tõestama ja väga palju inimesed ei julge küsida küsimusi. Ma ei tea, kas see on meie ühiskonna häda vist, ma arvan, kuskil natuke vabamas õhkkonnas põlvkondade kaupa kasvanud inimesed, neil seda nii palju ei ole, aga meil tõesti tuleb välja, kui pärast nagu inimesed on kooli lõpetanud ja mingit tagasisidet kirjaliku annavad, siis on väga paljud inimesed on kirjutanud sellest, et ma lihtsalt ei, julgen küsida, ma ei saanud aru, mida õppejõud räägib aga ma vaatasin, kuidas teised teevad ja ma tegin ka täpselt samamoodi. Sellepärast et mul oli niisugune hirm, et äkki mind visatakse väljanaks siis minuga õpetaja asi ongi nagu tabada see hetk ära, mil inimesel tegelikult segadus on ja siis kuidagi andadele mõista, et nagu võid küsida mu käest nagunii-öelda natukene teda meelitada, küsima. Jah, ega ega eestlastel see küsimisjulgus küll vist niisuguste kõige tavalisemate loomujoonte hulka ei kuulu. Aga ütle, kui palju on niisuguseid inimesi tänapäeval, kes ise ära lähevad kes saavad aru, et see pole minu jaoks või kes saavad aru, et ma tahaksin kuidagi teistmoodi neid asju teha ja mulle ei sobi, kuidas siin koolis tehakse? On läinud, küll inimesi ei ela, aga noh, neid on niimoodi üks kaks on, on mindud ära, esimese aasta lõpus on ära mindud, päris lõpus on ära mindud, jäetud nagu lõpueksamit tegemata näidend ikka juhtunud. Ma ei tea, noh, mõnedel inimestel on selline asi, et noh, et nad on mitmel alal andekad näiteks mingi muusika alal andekad ja, ja siis nad on kuidagi valinud, et käia, et ma võtan selle teatri poole ja siis tegelenud sellega saanud aru, et ikkagi see selline ikkagi ülimalt sõjaväeline Olukord koolis valitseb, et see ikkagi ei ole tema jaoks, et pigem ma tahan mingi oma selle teise selle individuaalsem kunstiga tegeleda ja teine asi on loomulikult veel ka see, et kui inimene saab aru, et see kõik on väga huvitav, mis meiega siin koolis tehakse ja minuga siin väga palju tegeletakse, aga nüüd ma lähen teatrisse ja minu palk saab olema. Ja sedagi mitte päris kindlasti, aga noh, võimalik, et umbes midagi vanas rahas 8500 krooni. Sellest lähevad maksud maha mõtlemisega. Siis hakkab see mõtlemine pihta, noh ja mõne mõnel inimesel tõesti ta mõtleb, et noh, et võtab ennast nagu kainelt kokku ja mõtleb, et mis ma siis teen, et kas ma nagu nagu murran sellest olukorrast välja näitlejana, eks ole, kas ma hakkan kuidagi rohkem teenima? Ei hakka. Ja kui ma ei hakka, siis võib-olla tõesti lähen hoopis kuhugi, ma tea, kinnisvarabüroosse või kuhugi pankadelleriks ja ausõna, inimesed teenivad seal rohkem kui näitlejad. See on küll väga selline antireklaam, aga noh nii see on praegu tegelikult. Nojah, see tähendab seda, et ikkagi see valik peab olema niisugune, et need väärtused mis on teatris sees, peavad üles kaaluma niisugused materiaalsed väärtused üldse ilmselt tänapäeval on nende materiaalse maailma asjadega rohkem pistmist, kui varasemalt oli. Võib-olla on see asi, et lihtsalt meil on tekkinud ikkagi võimalusi noh, nii-öelda ka mingisuguseks materiaalseks edu üks isegi Eestis näitlejannaga meil ikkagi mõni näitleja saab endale lubada mingisugust džiipi või maja meriväljal või noh, midagi sellist see ja noh, ega siis kollane ajakirjandus ei jäta seda kõike Afysseerimata, seal on kõigil ju kättesaadav info. Ja meil on teatri kõrvale tekkinud väga palju selliseid kohti, kus näitleja saab ka oma oskusi müüa, eks ole, reklaamid ja teleseriaalid ja et igasugused õhtujuhtimised ja, ja see on ju, noh, see on kõik ikka ju rahateenistus, famia, sull see mis sa teed, mõnda inimeste, see väga ahvatleb ja noh, võib-olla me keegi ei oleks maa peal, kui kuskil sisimas meil seesama edevus ei toimiks, eks ole, noh me ikkagi nagu see selle näitleja või teatri juurde natukene käib, selline edevus ka see halb edevus, et noh, seesama see sein sull. Aga siinsamas kõrval, vaata, sa ütlesid praegu, et kui teataks missugusesse sõja väelisesse, asutusse, satutakse, et võib-olla mitmed jätaksid tulemata, et mida sa selle all silmas pead, kui sa räägid sõjaväelises olukorrast lavakunstikoolis. Ei no sõjaväeline olukord on lihtsalt selles, et tunnid algavad kell üheksa pihta lõpevad kell seitse õhtul, pärast seda peab tegema ka iseseisvat tööd väga palju füüsilisi treeninguid, tantsutunnid, akrobaatika tunnid, mõningad hääletunnid on ka päris kehalised, siis on kõik eriala tunnid veel sinna juurde, siis on loengud ja see käib niimoodi päevast päeva, nädalast nädalasse. Ja see tähendab, et inimene peab olema nii vaimselt kui füüsiliselt vastupidav selle juures ja sa ei saa kuidagi lubada endale seda, et kui sa natukene ennast haigena tunned, et siis sa ei tule kooli, et siis kui sa tunned, et oled haige natuke ja sa ei saagi teha, aga siis tule ja istu seal tunnis vähemalt juures. Loomulikult kui sul ei ole nakkushaigus. Seda ka ei ole vaja sellega kokku puutunud inimesed, mingi suuretatitõvega tulevad kooli ja siis on terve kool nagu laatsaret nagu lasteaias, noh, aga noh, mis teha. Aga, aga noh, see on nagu üks asi, et see füüsiline tamp on nagu päris suur selle asja juures ja ja teiseks on ka see asi, et et ega tegelikult näitlejal või teatrikooli õpilasel ei olegi õigust haigeks jääda. See on nagu selline jube asi ja õudselt ebaõiglane, aga nii ta on. Ja seega, et tuleks see kuidagi selline nagu spordikoolis või noh, et sa teed nagu mingi normi täis ja siis, et see on kuidagi, jätab sellise ebaisikulise Touchi selle asja juurde, aga teatrikoolis see kõik on ju see, et see peab kuidagi Sults sinu endaga seotud olema, siis noh, nõutakse selle selle füüsilise juures kogu aeg seda, et see kujutluse pingutust ka Aga tihtipeale on niimoodi, et kui on läbi selle nelja-aastase dressuuri tuldud siis on tunne, et nüüd ma olen kohal. Nüüd on see tehtud, neid pole enam vaja jätkata ja, ja see suur on kaotanud ka selle variandi, et oot, ma tahaks tegelikult kogu aeg seda treeningut jätkata ja et, et ma tahan kogu aeg treeningus olla, sellepärast et kui ma seda jätka, siis mu keha lihtsalt ei pea vastu ja mu keha ei pea vastu siis paljalt selle kõikuva ajuga kama kuhugi välja ei vea. Jah, ta on küll jah see asi, et kui inimene terve selle nelja-aastase kooliperioodi jooksul on ikkagi sellises pilase seisundisse, kellel on tähtis see, et teha ära kõik see, mida õpetaja käsib siis on nagu asi halvasti siis sisse pudenebki nagu ära, et kui ta ei ole nagu selles treeningus ennast üles leidnud, noh kui see tõesti ei ole nagu muutunud selliseks paratamatus, eks, et kui ma tahan nagu iseendaga ühenduses olla, siis ma pean treenima ennast noh, nagu, et muidu ma lähen nagu noh, mitte ainult nagu füüsiliselt rasvaga. Ma lähen ka nagu vaimselt kasvama nagu võõrandunud iseendast. Mu reaktsioonid ei ole enam sellised ja mul hakkavad tekkima mingisugused neuroosid ja asjad ja et ma lihtsalt ei saa ja noh noh, see see on nagu see negatiivse kaudu. Aga noh, teistpidi jälle positiivse kaudu jällegi, et noh, ma tunnen, et kui ma nagu treeningu ma ennast nagu iga päev natukene üle, et siis ma kuidagi saan selle kuidagi nagu tagasi, noh, et mul on ikkagi põnev seal lava peal olla, sest et väga palju näitlejaid teatris kimbutabki see, see rutiinsus, noh ma teenium on teenima teen ja kustkohast ma nüüd midagi uut saaksin, et just see vormisolek tagab selle, et noh, et ma mulle piisab vähesest sellisest, mingist uuest momendist, mingisugusest väiksest uuest nihvist ja ma kohe nagu lähen särama sellest Need õpilased, kes kooliaja jooksul leiavad nagu mingisuguse oma veel sellise nagu lisaobjekti, mida uurida või mis neile nagu spetsiifiliselt huvi pakub, et need ka pärast teatris peavad vastu. Ma mäletan, et noh, näiteks Pärnu teatri praegune näitleja Sten Karpov teha hakkas uurima Mihhail Tšehhovi. Et sa ei tea ta kuskil tunnis ja natuke seda tegime ka, aga ta hakkas nagu ise seda asja uurima ja tellis raamatu, kuid ja, ja ikka luges seda asja ja, ja neid on seal teisigi olnud, sellised, kes on kuidagi just nagu leidnud veel mahti niimoodi kuskilt kõrvalt. Mõni inimene tahab just nagu veel nagu veel lisaks veel nagu rohkem laulda või noh, mida iganes. Mõni hakkab lugema, ma tean, Sanna üks näitlejanna seal Viljandis tema väga süvenes Carl Gustav Jungi teooriatesse, noh ta oli omadega vahepeal väga upakile koolis, aga siis Jungi toel töötas ennast uuesti üles. Ütle, kui palju on või peaks olema niisugust asja nagu näitlejate täiendkoolitus? No eks see meie magistlatuur, mis meil on kooli juures olemas, eks see täidab seda rolli ka. Praegu on olnud sellised temaatilised magistatuurid seal lavakõnekeskne ja nukuteatrikeskne ja teatripedagoogikakeskne ja ja nad on toimunud nii, et pühapäeviti esmaspäeviti siis inimesed käivad ja seal tavaliselt õpivadki inimesed, kes on juba noh, viis 10 aastat teatris teinud. Nüüd me tahaks loomulikult seda tahaks natukene muuta, tahaks seda nagu intensiivsemaks muuta ja veidikene veel nagu suurejoonelisemaks seda teha, et see kaks magistriaastat tähendaks siiski ka mingi täiesti uue spetsialiteediga ja võib-olla keeruka Uuespetsieriteedi omandamist. Praegu meil on plaanis ühismagistratuuri, balti meedia- ja filmikooliga, kus hakatakse siis koolitama teatrilavastajaid ja filmirežissööri koos et siis mõlemal siis tekiksid siis selle teise alapädevused, filmirežissöörid nagu lõpuks ometi oskaksid midagi näitlejaga teha ja siis teatrilavastajad lõpuks ometi oskaks midagi kaamera ja Montaažiga teha. No see on küll huvitav suund. Aga kuidas sa suhtud sellesse, mida siin selle aasta alguses, Jaan Tooming kirjutas teater muusikakinos, et kõik see eesti näitlejakoolitus on läinud suunal psühholoogiline realism psühholoogiline lugude jutustamine ja vaadatakse peamiselt läände, võib-olla natuke ka Venemaa suunal. Aga üldse ei suhtest võtta sellega, mis on ilmatuma suur vara Itaasia suunal. Nojah, see on tema selline teema mulle väga nagu raske sellega väga palju kaasa kõnelda, et. Ma ei tea, tähendab eks igaüks laulab nii nagu nokk loodud on, et kui keegi leiab väga nagu tugeva seose selle idateatriga, siis noh, väga hea, mina lihtsalt ise tunnen, et et noh, ma ei ole nii šeff mees, et suudaksin mingi võtta sellise noodiaatri guru nagu jaami teksti ja siis seda kuidagi niimoodi mõtestada, et ma suudaksin selle nagu tänapäeva konteksti tuua. See on võib-olla tõesti minu, minu vajakajäämine ja ma kuidagi mitte kuidagi halvustada seda ja meil on ju olemas juba neid süntees ja neid lääne ja idasüntees ja olnud ja ja minu arust, eks vaikselt see idamaine mõtteviis ole ka juba. Ma julgen öelda, et juba Stanislavski ka juba on juba sisse tulnud ja kõikide meier Holdija, Dailovi ja läänes projekti ja noh, ta juba see rikastumine nagu toimunud Jaan Toominga jaoks, seda kõike on vähe ja võib olla tema keelekasutus on selline natukene liiga ekstsentriline, noh ütleme niimoodi, et võib-olla ta räägib võib-olla ühest teisest asjast, mida tegelikult juba Stanislavski rääkis sellest, et näitlejad langevad, stamp pina, tähendab, aga noh, meie, tänapäeva stambid on just sellise loogilise psühholoogismi, sellise pisipsühholoogia stambid, noh, et me oskame väga niimoodi nullstiilis lava peal ringi loivataja näha välja sellised kergelt stressis ja kergelt kahtlevad välja, aga noh, et me, me ei suuda sealt guugem nagu tõusta ega langeda. Arvatavasti ta peab seda silmas. Aga siin läks jutt väga huvitavasse suunda. Et iseenesest ilmselt on õpetajale teatrikoolis oluline tabada kaasaja teatris ümberringi käibel olevaid Stampe ja neid kuidagi ennetada. Ja jah, seda küll jah, noh, siis see tähendab jah, et ta ise väga suurest ambis kinni ei ole, ta nagu väga silmaklappidega kõike seda vaataks, et noh, et peab nagu olema kui suhteliselt, ega avatud selle kõige suhtes, mis, mis nagu ümberringi on, aga loomulikult tähendab noh, on ka selles nii-öelda selles avangardsemas ja sellises mässulisest teatris on ikkagi juba väga palju stamp. Tähendab selliseid. Vot see on üks nagu mõtteviis, mis sinna sellise juskui sellise avangardteatri juurde käib, et noh, et et kui nagu suudan nagu lava peal, endal ma ei tea, riided seljast ära heita, Ta täiesti paljalt seal kuidagi tõrjuda, siis see on nagu meeletu piiride ületamine. Minu meelest ei ole see eriti suur piiride ületamine, et see on selline puhas, selline enda nagu emotsioonide üleskütmine ja kui ma seal veel koos olen kellegagi koos ka seal lava peal see käib nagu väga lihtsasti see asi, et ma ikkagi nagu sinna küsima, et noh ja mis nüüd edasi? Ma ei väida sellega, et me peaksime kõik nagu kuidagi kombekalt kaunilt riides olema, lava peal, kui vaja, peab ka palja tagumikuga mööda lava ringi jooksma ja on väga häid tükke, kus inimesed täiesti alasti lava peal on ja ja see mõjubki, see õige tõde tuleb sellest välja, aga väline vorm mõnikord hakkab nagu inimestele väga külge. Noh, see on natuke läheb sinna ka sinna, selle kaasaegse tantsumaadele, eks ole. Ärme üldse tantsija kõnnime laadal ringi ja siis kukume pikali ja siis räägime natuke oma vanaemast. Selline maailmatu aetud, ta natuke on selline Stampeerunud, aga noh, samas on loomulikult jällegi teine äärmus on ka täiesti olemas, et on, on nagu meisterlikku dialoogiga, sellised peen psühholoogilised näitemängud, mis kuidagi sumbuvad. Mõnikord ikka mõtlen, et see on kuidagi nagu suurema sellise õõva ajab peal, et nõukogu selles näidendis nagu kõik on olemas ja näitlejad mängivad ju ka hästi ja, ja kõik nagu on, aga, aga see üldine koguses näidendit, tervik, ta kuidagi see tõde, mis sealt lõpuks välja tuleb, see on selline natuke halearmas, selline sentimentaalne, reaalne, selline natuke selline. Oh küll on ikka tore, et on sellised põhiväärtused olemas ja siis ma kuidagi kahju sellest kõigest. Nii palju auru ja nii palju head näitlejatööd ja nii palju häid dialooge kuidagi suubub sellisesse kergesse pusse. Ütle, mis on siis see kõige keerulisem selle näitlejatöö juures või, või mis on see mis on see extra, mis on see tipp, mis võiks olemas olla nendel inimestel, kes teatrikoolist välja tulevad, kelle kohta võiks öelda, et vot need on need tõepoolest Titmiselt ette valmistatud näitlejad. See on selline, mingis mõttes selline positiivne rahulolematus ja kuidagi selline nälg millegi enama järele, et see selline ma arvan, et kui inimene on tunda, pannud nagu lava peal mingisugust sellist igaviku hetke või et kuidagi selline järsku nagu saab aru, et oh, et vot nüüd ma tunnen, et, et ma sain millestki aru millestki suurest ja kuidagi siis siis ta tegelikult ta tahab kogu aeg sinna nagu tagasi saada, aga selleks, et sinna tagasi saada, siis ta peab nagu edasi minema ja siis nagu esse piiride ületamise tunne peab nagu sisse jääma ja samasse kuidagi teatrikooliaja jooksul peaks mingisugune selline respekt teiste inimeste suhtes tekkima oma kolleegide suhtes ja samas selline solidaar reaalsus või kuidagi selline. Noh, see ei tähenda seda, et me peame, ma ei tea, kõik teineteisega koos, ma ei tea, sööma ja magama ja ma ei tea, kõike tegema koos ja kõik seda aegsetega kuidagi senine ühtehoidmise tunne või nagu see tunne, et ma suudaksin ennast mingis mõttes ohverdada oma kolleegi nimed näiteks või, või noh, Minapitteni võib-olla nii suurelt, aga kuidagi kuidagi selline tunne, et noh, ma olen nagu tänulik, et ma saan nende inimestega koos olla. Pean iga päev uuesti valmis saama, valmis saama ja kuidagi ma peaks noh, ma pean ka kuidagi nagu välja teenima selle võimaluse, et ma ikkagi kuuluksid nende inimeste hulka, et noh Meil on ikka vist Eesti teatris, noh ta on küll väike ja võib-olla ka mõnes mõttes väetiKi, aga meil on ikka selline mingis mõttes selline vastastikune kontroll olemas. Ikkagi sellist, läki teha, mis nagu kuskil nagu haisema ei läheks, kõik saavad aru, et kui sa oled mingi väga plakiga maha saanud. Küsimus ei ole selles, et iga igal inimesel mõni asi õnnestub paremini, mõni halvemini na on kriisid ja asjad, aga kuskil selline mingisugusel eetilisele pinnal on see see sootsium. Lootsime väga nagu tundlik ja väga raske on ka inimestel, kes endale nagu selles mõttes sellises eetilises inimestevahelistes suhetes nendele margi täis teinud, pärast midagi üldse teha enamusi. Tundub, et on aeg hakata jutu kokku tõmbuma, aga lõpetuseks tahaks veel sihtida sinnakanti, mis võtaks meie juttu siis ühe niisuguse mehe, kes novembri inimene läbi aegade olnud, see on Voldemar Panso. Sina oled, kas Panso kooli juhataja praegu ja, ja novembri lõpus on Panso sünnipäev, kus siis antakse ka Panso preemia, mille üle? Tublimale teatritudengile. Ma küsiksin niimoodi, et Panso kirjutas oma doktoritööd. Seal oli üks niisugune keskne väide, et näitleja, see on üks protsent Annet ja 99 protsenti tööd. Kas see on tänase päeva taevani pädev ütlemine? Ja ütlen, et Pansole minu arust on nagu omane selline teatav selline lennukas väljendusviis, et seda on ka teised inimesed märkinud pärastpoole, et selline sõnastus mõnikord ka selle sisu siis veidikene jättis varju, et tal on natuke minu jaoks liiga tammsaarelik alatoon sellele veeretanud rügavesele, et see nagu tundub sellise tõsise Kivirähu pilguga natuke seda asja vaadata, et kas te nüüd natuke üle ei pinguta selle asjaga tüüdata nagu töö ja siis Ühelt poolt on nagu selline meeletu higistamine, rassimine selline jõu kulutamine ja teiselt poolt on jumalast antud anne või siis seda üldse ei ole selline ta jah, kui ma kõik selle nagu küsitava asja sealt pealt ära võtan, eks ta ikka ole küll. Aga see peab olema selline rõõmus töö, seisab võib-olla selline Vargamäe kiviklibu põldude lõputu kündmine, võidude kuivendamine seal või ma ei tea, mis ta kõik seal tegid sealt. Vargamäel, et noh, et ei tohiks selline must ja masendav töö olla, noh et, et see töö võib ju ka olla ju andekalt tehtud. Vot selle jutuga ma olen 100 protsenti nõus. Minu meelest niisugust tööd, mis sulle rõõmu ei paku, ei maksa üldse teha, parem jätta tegemata, sest tegelikult see pole töö, vaid see on lihtsalt üks nõrutamine. Nonii, aitäh meid kuulamast, see oli narride laev. Ja teiega Koos klassikaraadio stuudios olid Peeter Raudsepp ja Andres Noormets. Te kuulsite saadet sarjast narriga laev stuudios olid Peeter Raudsepp ja sarja autor Andres Noormets. Saate toimetas. Marge-Ly Rookäär. Narride laev.