Helga ja hea kuulaja algab saade helikaja stuudios on Riina Vainu, metsa. Saate alguses pakume kuulata kolme kontserdiarvustust. Tõnu Kõrvits vaatab tagasi üheksandal septembril toimub kontserdile, kus ERSO ja Tõnu Kaljuste esituses kõlasid kõik Arvo Pärdi neli sümfooniat. Virge Joamets toob arvustuse üheksandast septembrist Tartust. Vanemuise sümfooniaorkester andis avakontserdi oma uue muusikajuhi Paul Mägi dirigendi käe all. Ene Üleoja vahendab muljeid Eesti filharmoonia kammerkoori juubeli kontserdilt. See, mis 12. septembril Nigulistes pärast kontserdiarvustusi toob nelevaskeemselt muusikauudiseid maailmast ja seejärel pikemas teema käsitluses saate teises pooles, küsime, millist muusikat ja mil moel säilitamine arhiivides tulevastele põlvedele. Minu vestluskaaslasteks sel teemal. Rahvaluule arhiivi teadur Janika Oras, Eesti rahvusringhäälingu heliarhiivi vastutav toimetaja Heli Teedla ja arhiivide juhataja Heli Pikk ning Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi juhataja avakartul kaja. Nüüd aga kontserdiarvustused ja alustab Tõnu Kõrvits. Üheksanda septembri õhtul toimus Noblessneri valukojas sümfooniakontsert. Seal esines ERSO, ERSO juhatas Tõnu Kaljuste ning ettekandele tulid kõik Arvo Pärdi neli sümfooniat. See oli esmakordselt, kui need neli teost kõlasid kõik ühel õhtul. Ning kontsert oli kahes osas üles ehitatud, nii et kõik sümfooniad kõlasid loomise järjekorras kronoloogilises järjekorras. Kõigepealt esimene ning viimasena kontserdi teises pooles Neljas sümfoonia. Neljas sümfoonia on nendest teostest kõige pikem. See oli väga huvitav kontsert. Esimene sümfoonia on Arvo Pärt kirjutanud aastal 1963. Samal aastal lõpetas heliloojaga Tallinna konservatooriumi. Ning viimane, neljas on loodud aastal 2008 45 aastat lahutab neid teoseid. See on väga pikk aeg ja väga pikk aeg ka ühe helilooja elus. Neljast kolmel sümfoonia longa pühendus. Esimene on pühendatud Arvo Pärdi õpetajale Heino Ellerile kolmas Neeme Järvile ning viimane, neljas Mihhail Hodorkovski-le. Need kõik on väga erinevad teosed. Ja väga põnev oli jälgida seda teekonda. Esimene sümfoonia, mis kannab alapealkirja polümfooniline ja mida on nimetatud arhitektuurilise vormi kujunduse silmapaistvaks näiteks. Siin on autor kasutanud Sonoristliku kompositsioonitehnikat ja realismi ning seekordne esitus oli kuidagi eriti jõuline. Vaskpillide unisson, jahi hati halastamatult tiksuv rütme. Muuseas, sellel džäss ja popmuusikainstrumendid on selles teoses kuidagi eriline roll. Teine sümfoonia hoopis teistsugune muusika. Siin on Arvo Pärt kasutanud kollaažitehnikat ja arusaadavalt on see oma muusikaliselt mustelt palju kirjum. Teose alguses kõlavad erinevate mänguloomade hääled, piiksumised ja teos lõppeb tsitaadiga tšekkovskilt mis on äärmiselt kaunilt ja delikaatselt orkestreeritud. See on väga kummaline transformatsioon ja minu jaoks see sümfoonia on nendest neljast kuidagi kõige traagilisem. Ja kõik see muusika teine sümfoonia mõjus otsekui mingisuguse teekonnana ühest grimassist valgusesse, süütusse ja puhtasse. Kolmas sümfoonia jällegi eriline teos. See on Pärdi loomingus üldse erilisel kohal. Ta on varasemate modernistlikke teoste ja hilisema tintinnabuli stiilis loodud muusika vahel. See on keskaegsest vokaal, Polifooniast ja renessansi harmoonia Rihvidest inspireeritud monumentaalne võimas muusika. Seekordses esituses kõlasid eriti võimsalt selle teose kulminatsioonis. Kolmas sümfoonia sisaldab üht lõiku, mis minus tekitab alati omamoodi vapustuse. See on koht, kus Timpan aina kiirenedes mängib Dremolot. Pika aja jooksul äärmiselt minimaalsete vahenditega loodud. Väga efektne ja mõjuv, dramaatiline koht selles teoses. Neljas sümfoonia on juba oma koosseisult teistsugusem, siin on orkestris ainult keelpillid, löökpillid ja harf. ERSO keelpillid kõlasid seekord kuidagi eriti pehmelt. Ja ilusasti mängis ka harfimängija Tatjana Leppnurm. See on hoopis teistsugune muusika, aeglane voogab. See on suure helilooja elutark, avaldus ja kokkuvõte. Väga kaunis, liigutav muusika. Nende kõikide sümfooniat ettekande puhul peab rõhutama seda. Dirigent Tõnu Kaljuste leidis nende teoste puhul igale Ühele oma võtme ning eriti tundus võti õige olevat seekord tempode puhul. Need olid sel õhtul pisut teistsugusena, kui oleme harjunud. Aga see andis sellele muusikale hoopis teise tugevama haarde. Väga meeldisid ka suuremad dünaamilised kontrastid. Ning üks mõte, mis mind tabas pärast seda suurepärast kontserti oli selline, et kõik need sümfooniad moodustasid kokku nagu ühe uue viienda sümfoonia. Kui Gustav Mahler kunagi ütles, et sümfoonia loomine on otsekui mingisugune uue maailma loomine Siis meie saime sel õhtul osa muusikalise universumi loomisest selga ja. Nii rääkis Tõnu Kõrvits ja nüüd Virge Joamets kontserdist Tartus samal õhtul. Vanemuise teatrile on käesolevast hooajast uus muusikajuht ja peadirigent Paul Mägi. Tema juhataski Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserti Tartus üheksandal septembril Vanemuise kontserdimajas. Publikul oli väga suur huvi selle kontserdi vastu. Vanemuise kontserdisaal oli viimse kohani välja müüdud, lisatoolid sealhulgas. Mis sellise elevuse võis põhjustada? Ühe asjaoluna arvan kindlasti Vanemuise tänava kevadist erakordselt heatasemelist hooaja lõppkontserti teatri eelmise muusikajuhi Mihkel ketsani dirigeerimisel. Ja nagu seekordne kontsertnäitaja tegu polnud tookord ühekordse õnnestumisega vaid Vanemuise orkester mängib jätkuvalt väga hästi paremini kui iial varem. Varem kellelgi ikka midagi juhtus, mis ei lasknud kuulajal muusikast täit mõnu tunda. Kontserdil kõlanud muusika oli repertuaarist, millega vanemavõistlused on kõige rohkem sina peal, ehk siis Itaalia 19-st sajandi Verdi. Verdi oopereid võib pidevalt Vanemuise teatrikavast leida, käesoleval hooajal näiteks mängitakse Rigolettot trubaduuriks. Kontserdi avanud avamängud külasid hoogsalt hea sisseelamisega. Hästi eredalt olid välja voolitud erinevad teemad. Just puh, pillimängijad said end avamängudes väga uhkelt näidata, kõlas rida väga ilusaid soolosid. Eriti lopsakad olid vaseansamblid, varasem alaline murelaps, kõik oli hoolikalt läbimõeldud ja väga hästi teostatud, et pane kasvõi plaadile. Aga eks verti on ka dirigent Paul mäele väga tuttav helilooja Verdi reekviemi, siis tegi kaasa tohutu koor, kus lisaks Vanemuise ooperikoorile olid osalised Eesti rahvusmeeskoor. Eesti kontsertkoor. Kooril kulus minu meelest veidi aega, et soojaks laulda. Teose vaikne algus jättis natuke rabeda mulje. Ent järgnenud kuulsad ülidramaatilised die siire lõigud olid võimsad. Nika vaiksed kohad omandasid loo edenedes aina enam pehmust ja ühtlust. Väga meeldis külalissolist sopran Irina Vastšenko, kes tegi kaasa kevadisel Vanemuise hooaja lõppkontserdil. Ta on väga ilusa, puhta ülemhelide, rikka häälega. Tema soolod olid lauldud väga musikaalselt. Lauljanna taset ja üleolekut materjalist näitas, et ta esitas partii peast ja tegi seda tõesti suure naudingu ja andumusega. Imekaunis oli eriti teose lõpp, reekviem Eternam prania koori orkestrisaateta vaikne lõik. Samuti meeldis väga meie metsosopran Valentiina kreemen ja tema soolod. Eriti vahva oli see, kuidas mõlema naislaulja hääled sobisid minu meelest ka tämbriliselt lausa haruldaselt hästi kokku ning kõlas mitmeid, väga ilusaid duette. Kõige enam Verdi ooperite moneeris. Üliemotsionaalselt laulis tenori Juhan Tralla. Ent nii tema kui pass, Christian mõisnik näisid nagu kartvat, et neid järsku ei kosta ning seetõttu laulsid nad justkui mitu korda suurema saali publikule. Ja nende häälde ilmus mingi metalne särin. Vähemalt viiendas reas istunule oli seda kõla volüümi natuke palju. Ent üldmulje oli ka sellest teosest väga hea. Orkester oli jällegi väga vahva, lisajõududega rikastatud vaserist lausa hiilgav. Tundus, et kogu Vanemuise muusikakollektiiv on uue muusikajuhi heal meelel vastu võtta Nad ja teatri pikaaegsed. Otsingud uue muusikajuhi leidmiseks on läbi saanud. Kõneles Virge Joame. Inga ja Ene Üleoja vahendab nüüd muljeid Eesti filharmoonia kammerkoori juubeli kontserdilt, mis toimus Niguliste kirikus 12. septembril. Dirigent oli koori peadirigent Daniel Royce. Kogu Kontserdi kontseptsioon sobis suurepäraselt, Niguliste nautame vaimsesse ruumi interjööri ka akustikas. Aga vaat see Niguliste akustika jääb ikkagi väikeseks niisuguseks küsimärgiks sest vaatamata hästi valitud kavale, mis tempoliselt suurepäraselt sobis ja haakus, läheb Nigulistes ikkagi kaduma. Verbaalne, kas sõna ja ka mõned niisugused detailid, väikesed nüansid, mis selles Niguliste akustikas kuidagi ikkagi ära hajuvad mis iseloomustab seda koori kõigepealt tema väga kaunis kõla, kerge sametine, heledapoolne kõlavärv, mis võimaldab liikuda raskes, ütleme partituuris laias dimensioonis väga kaunilt, ilma pinget siis ütleksime, materjal on paindlik, kaunis, kõnekas, rikas, mitmepalgeline, tämbrirohke ja see kõik tuli välja väga väärikas kavas. Mida ma tahaksin rõhutada, on kava väga tark ülesehitus ja üldse ma olen jälginud Taaniel Royce'i esitusi ja tema tööd nagu üsnagi järjepidevalt, siis ma tahaksin välja tuua tema niuksed, tugevused, see on nii kava kui ka, ütleme teose või näiteks tsüklilise teose väga tark dramaturgiline ülesehitus ja algas see kontserdi peale Arvo Pärdi kahe slaavi psalmiga, kui esimese 100 seitsmeteistkümnenda psalmi puhul oli tunda veel teatavat, no niisugused rabedust, võib-olla siis see kõik juba taandus nii-öelda refrääni puhul tekstiga au olgu isale, pojale ja pühale vaimule nüüd ja igavesti ja sealt üleminek 131.-le salmile oli juba väga niisugune veenev aga samas äärmiselt delikaatne nii-öelda ei antud veel välja enesest kõiki värve, kõike võimalusi. Järgnes Alfred šnitke kolm vaimulikku laulu, need on tegelikult kolm väga tuntud palvet. Esimene on siis Maria palve, mida võiks kaare marjaks nimetada, teine on siis kuulustelneri palve ole mulle patusele armuline, viimane on meieisapalve. Need olid siis seekord slaavi dialekti is esitatud ja need olid nüüd harukordselt nõtked. Snitke helikeel on väga huvitav, keerukas polümfooniline, faktuurilt tihe ja korraga sai see esimene maarjapalme endale justkui tiivad korraga. Dünaamiline skaala laienes väga intensiivne tihedatooniga ja pingestatusega esitaja tee teine palve, issand ole mulle patusele armuline. Siin oli tõelist niisugust valu, millele oodati lahendust ja väga kaunilt kõlas meieisapalve jälle, ma rõhutan, väga hea dramaturgia, suurepärane sõna- ja muusikas seos fortes, kompaktne, kaunis täiskõla ja võluvad liinid legaatos. Galina Grigorjeva elu öö innocent Jannenski tekstile, venekeelsele tekstile muidugi oli jälle nagu minu jaoks taasavastus, missugused heliväljad, helimaalingud sulamid samas välja joonistuvad polüfoonilise liinid, mingi melanhoolne leebus kogu selles ettekandes ja ma rõhutan just seda, et roissil on eriline oskus minu meelest panna polüfooniline faktuur kõlama Se reljeefsus liinidest detailides on hämmastav, eriti näiteks Grigorjeva väga tiheda ja ütleme niisuguse värvirohke faktuuri puhul. Grigorjeva tsükli teine osa oli väga liikuv ja siin oli niisugune hõrk Kerge imitatsioon mida nagu mängleva kergusega antirühmast rühmas soolohäälel soolohäälele kuulates justkui ei pakuks mingisugust vaeva lauljatele. Ja samal ajal puht tehnoloogiliselt asja nii-öelda analüüsides saad aru, et tegemist on vägagi komplitseeritud. No nii-öelda materjaliga, mille teostamine ei ole sugugi lihtne. Ja ka siin jälle niisugune aktiivne, valuline kena tõus ja lummavad niisugused diminuendos, mis lihtsalt hääbusid kuskile nagu olematusse. Kolmanda osa puhul jällegi ma tooksin välja eriti kaunid soolod ja soolorühmad, mis olid nii intonatsiooniliselt jub vägagi keerukad. Ja need kõik haakusid selle kauni tundliku värvi ka fooniga, mis k esitas koorile väga kõrgeid nõudmisi. Lõpuni kuuletud fraasi ja fraaside hajumine tekitas niisuguse eriliselt tugeva sisemise emotsiooni, puudutas väga sügavalt sinu tundemaailmakontserdile lisas niisugust loomingulist energiat ja, ja ka vaheldust Iris Oja, Harri Traksmanni ja Arvo Haasma poolt esitatud Arvo Pärdi esse sang For langeniaarn kord aastate eest ammu nii-öelda soolohäälele ja siis viiulile ja veolale tämbririkas ja süvenenud esitus mõjus kuidagi sensitiivselt. Nüüd puht tämbriliselt oli vahelduseks ka Felix mendel soni meeskoorilaul õndsad on surnud, no siin ma julgen öelda, et võib-olla esmakordselt oli kuulda niisugust ansamblist teatavat ebaühtlust ja mõningad pinged tenori kõrgetes part Tiides. Aga kava seisukohalt oli see väga hea leid. Nii, ja nüüd tuleb siis imetleda Rudolf Tobiase tema helikeelt ja loomulikult ka ettekannet eriti viivid, ta elab, raske, keeruline polüfooniline faktuur ja jälle mat toonitan dirigendioskust reljeefselt kõik kõlama panna, tasakaalustada, sisuliselt paika panna. Ja lõpetas kontserdi. Brahmsi viis laulu. Siit ma tooksin välja õnnestunud Trabaturgilise liini dirigent hakkas väga hästi pingestama koori just nimelt neljandas. See on kadunud noorus, kus ka koguteose karakter on liikuv, elav ja viis selle niisuguse kulminatsiooni Sis viimasesse laulu sügisel, kus samamoodi oli tunda seda pingestatud läbitunnetatud kontakti sõna ja muusikaga ja mis lõpetas kontserdi taas niisuguses meditatiivses vaikuses ja kontsert lõpetati tegelikult väga kaunilt. Peale pikka aplausi laulis koor puhtas eesti keeles Miina härma laulu ei saa mitte vaiki olla ja seda ilma dirigent. Muljeid Eesti filharmoonia kammerkoori juubeli kontserdilt vahendas Ene Üleoja. Liigaja. Muusikauudised maailmast muusika uudised. 12. septembril võttis rahvaliidu nõukogu vastu otsuse muuta autoriõiguse direktiivi, millega pikendatakse muusikateoste, esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kaitsetähtaega Euroopa liidus 50. aastal 70 aastani eesti esitajad muusikud, näitlejad ja fonogrammitootjad peavad otsust tänuväärseks. Eesti esitajate liidu tegevdirektor Urmas amburi sõnul tagab direktiivi muudatus selle fonogrammile. Salvestatud esitajate looming on kaitstud vähemalt esitaja eluajal, andes esitajale võimaluse saada täiendavat sissetulekut ja aidates fonogrammitootjatel edukamalt tegutseda. Üle 38000 muusiku ja esitaja üle-Euroo juba sealhulgas ka mitmed Eesti muusikud allkirjastasid amburi sõnul avalduse, milles väljendati toetust tähtaja pikendamise osas. Olles igapäevaselt seotud oma õiguste kasutamisega, mõistavad esitajad, et muudatuse mõju aitab kaasa kogu muusikavaldkonna arengule. 31. augustil avati Helsingis uus music idaloo, mis on kodumajaks Soome raadio sümfooniaorkestrile Soome filharmoonia orkestrile ja osaliselt ka Sibeliuse akadeemiale. Nüüd aga plaanitakse musike talo juurde luua umbes 80 kuni sajaliikmeline sümfooniakoor, mis osaleks erinevate vokaalsuurvormide Nende kandmisel koostöös nimetatud orkestritega. Nii kirjutab ajaleht Helsingin Sanomat 14 10. septembril. Koori kunstiliseks juhiks on tabani länsija, kes oli nõus ka klassikaraadiole loodava koori kohta infot jagama. Küsisin tabani länsalt, et kuidas on Helsingis seni vokaalsuurvormide esitamisega hakkama saadud ja millal musikid ala juures tegutseva koori idee. Esmakordselt tekkis. Läntsi sõnul on Helsingis küllaltki häid suure koosseisulise koore, kuid musike talu eesmärgiks on katsetada, kas suudetakse luua veel pisut parem. Suur koorikollektiivkoori loomise idee oli õhus juba 20 aastat tagasi, mil viimati tegutses Soome Raadio Sümfooniakoor. Ent sellest ajast peale pole Helsingis olnud ühtegi koori, midagi ja muusikamajade taolised institutsioonid mingilgi määral toetaksid. Loodavat koori plaanib muusikaid alla toetada vaid väga vähesel määral, võimaldades kooril kasutada harjutusruume sest hoone ülalpidamiskulud on teadagi väga kõrged. Kuna loodav koor oma tegevuse eest rahalist tasu saama ei ka siis on see kooriloojatele suur väljakutse. Küsisin ka seda, et kas musidki talo kaalus ka näiteks palgalise koori loomist. Tabani Läntsi sõnul palgalise koori loomist, muusikat, kui ta ei plaaninud, kuna selle tarvis puuduvad täielikult rahalised vahendid. Koori ülalpidamiseks kuluks aastas minimaalselt 500000 eurot ja sellises olukorras, kus valitsus vähendab koolidele ja haridusele vajaminevaid summasid ei oleks neil südant koorile sellist raha paluda, sest sellest tuleks ainult tuline vaidlus. Küsisin, et millise taustaga inimesed on koorikonkursile oodatud, kas ainult professionaalid või ka poolprofessionaalid ja amatöörid. Läns ja vastas, et olles ise amatöörhelilooja amatöördirigent ja amatöörlektor Sibeliuse akadeemias siis ei oskagi ta helistada, kes on professionaalne koorilaulja või kes seda ei ole. Läncio tunneb mitmeid inimesi, kelle igapäevatöö ei ole laulmine kuid kes sellele vaatama? Ta on väljapaistvad koorilauljad ja kes on juba praegu avaldanud soovi kandideerimaks musike TALO juurde loodavasse koori. Ent kandideerijate ringi tõmbab koomale juba seegi, et musike tala koor hakkab harjutama kahel korral kuus. Ja partiid tuleb igal lauljal iseseisvalt selgeks õppida. Tabanilencio ja kogu koori loomist toetav grupp usub, et Helsingis peaks olema sellise tasemega lauljaid ja loodet takse. Tulevase koori moodustavad 80 kuni 100 inimest. Itaalia dirigent Fabio Luiz ja on tekitanud pahameelt nii Rooma kui Genoa ooperimajades, aga ka Viini music Rainis seoses sellega, et võttis vastu New Yorgi Metropolitan ooperimaja peadirigendi koha. Metropolitan ooperimaja. Senine peadirigent jamslik vaim vigastas kukkudes oma selga ning on sunnitud mõneks ajaks dirigenditöö kõrvale jätma. Metropolitan Opera mänedžer Pieter Kelb loodab, et Lewain saab tööle pühenduda taas jaanuarist ja hetkel täidab Lywaini kohustusi peadirigendina Fabia. Louisi. Tänu Lewaini pikkadele eemal viibimisperioodidele on viimastel aastatel Meti ooperimaja olnud üsna tihedalt seotud. Rooma ooperimajajuhid aga on pahased, et Louisi oma sealsed etendused sedavõrd lühikese etteteatamisega tühistas ja Rooma ooperiteater ähvardab kaevata Metropolitan ooperimaja dirigendi ülelöömise pärast kohtusse. Seoses tööpakkumisega metis loobus Viini sümfooniaorkestri peadirigent Fabio Luisiga Viini sümfooniaorkestri sügiseste kontsertide dirigeerimisest Viini music verainis. Louisi esimene ülesastumine Meti ooperimajas peadirigendina toimub laval 13. oktoobril Mozarti ooperis Don Giovanni. Londonis Vigmarhoolis toimunud rahvusvahelisel vokalistide konkursil võitis esimese koha ja 10000 naela Saksa pärit Dominic Kööninger. Konkurssi korraldatakse iga kahe aasta tagant ja tänavu võistles kokku 27 lauljat erinevatest riikidest. Kidest žüriisse kuulus paljude teiste seas ka tunnustatud lauljad Toomas kast How. Mis aga tunnustatud saksa bassbaritoni Toomas kastafi enda lavalistesse tegemistesse puutub, siis teatas ta mõne päeva eest, et jätab arstide soovitusel ära kõik plaanitud kontserdid kuni käesoleva aasta lõpp puni sest ooperilauljat vaevalt tõsine ja üsna pikaleveninud kõripõletik. Londoni filharmooniaorkester peatas lepingud nelja Iisraeli-vastase orkestri randiga, kes kirjutasid augusti lõpus ühiskirja, milles soovisid Iisraeli filharmoonia orkestri külaliskontserdi ära jätmist. BBC promsi festivali kontserdil esimesel septembril. Nimetatud kontsert toimus, kus Iisraeli finarmoonikuid juhatas maestrot. Sobin Meeta. Ent BBC Raadio kolm oli sunnitud ülekande katkestama, kuna saalis viibis umbes 30 Palestiinast toetavat ja Iisraeli-vastast meeleavaldajat, kes tõid kontserdi vältel kuuldavale Iisraeli-vastaseid hüüdeid. Londoni filharmooniaorkester ei soovi nimetatud neljaorkestrist vallandatud muusiku karjääri rikkuda. Küll aga soovib orkester nimetatud sammuga selgelt väljendada, et Londoni filharmoonia kestev apoliitiline organisatsioon, mis ei luba endale ühes või teises poliitilises küsimuses seesugust poolte valimist. Nüüd aga midagi rõõmustavat nimelt saavutada tas BBC Ramsi festival tänavu rekordilise külastatavuse. Kõikide kontsertide külastatavus oli 94 protsenti võrreldes läinud aasta 92 protsendiga. Kokku külastas kromsi kontserte üle 300000 inimese, kelle seas oli umbes 5000 alla 16. aasta vanust noort inimest ning 36000 muusikahuvilist külastasid Tromsi kontserte sel aastal esmakordselt. Mis puudutab aga aastat 2012, siis see saab Londonis olema kindlasti meeldejääv Suviste mõttemängude poolest, millega kaasneb ka terve rida olulisi kultuuri ja muusikasündmusi. Järgmise aasta BBC Ramsi festivalikontserdil 27. juuli õhtul, mil leiab aset Londoni olümpiamängude avamine kõlab Beethoveni üheksas sümfoonia on ja mida esitab uuesti Island liivane okestra dirigent Daniel paarelvaimi juhatusel. Warren vaim esitab järgmise aasta promsil terve Beethoveni sümfooniat tsükli ning BBC Ramsi juhi Roger paeti sõnul on sellest rohkem kui 60 aastat, mil Ramsil viimati mõne tunnustatud helilooja terve sümfooniat tsükkel ette. Kant. Parim vanni jaoks on see aga esimene kord, kus ta Londonis tervet Beethoveni tsüklit juhatab. Mis aga brite veel puudutab, siis hiljuti läbi viidud uuringust, mille käigus küsitleti rohkem kui 14 kümmet tuhandet inimest, selgus, et spordiga tegeleb vabal ajal 71 protsenti küsitlusele vastanud brittidest kuid üllatav oli tulemus just selle poolest kaks protsenti rohkem ehk 73 protsenti küsitletutest vastas, et vabal ajal kuulavad nad hoopis muusikat, külastavad kontserte ja käivad teatris naljaga. Paljude pallimängude leiutaja. Inglismaa jaoks on see küllaltki üllatav tulemus. Lisaks selgus, et aastatetaguse küsitlusega võrreldes on inimesed rohkem ka pillimängu harrastama hakanud. Kui mõne aasta eest oli pillimängu harrastajate protsent 0,6, siis praeguseks on see küsitletud brittide seas kasvanud igatahes 10,5 protsendi peale. Kuulsite nelevaste infeldi toodud muusikauudiseid laiast maailmast. Ja siinkohal saab läbi tänase heligaja päevakajaline osa saate teises pooles vaatame, kajas kaugele ette ja küsime, kuidas ja millist osa muusika tegemistest fono grammidena säilitame. Selle teema juures on esimeseks intervjuupaigaks Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiiv Tartus Vanemuise tänaval 1927. aastal loodud folkloori keskarhiiv Eestis. Aga minu vestluskaaslaseks on Eesti rahvaluule arhiivi teadur Janika Oras. Ja täpsustuseks siis, et täna keskendume ainult muusikaliste helisalvestuste säilimise küsimustele. Jaanika, palun räägi mulle, millised on siin säilitatud vanimad fonogrammid, mis on meieni jõudnud. Nüüd meie arhiivis on tõesti ka eesti helisalvestuse ajaloo seisukohalt silmatorkavalt suur kogu vaharulle sellist teist Eestis olemas ei ole ja need vaharullid on siis välitöö, materjal algab 1912.-st aastast, kui Armas Otto Väisäneni tol ajal üliõpilane käis kogumas setomaal ja Võrumaal ja siis juba Cyrillus Kreek oli see eestlastest, kes rahvamuusikat vaharullile hakkas salvestama ja siis muidugi kui arhiiv loodi, siis tegevus muutus regulaarsemaks. Nii et meie vaharullide kogu tegelikult on üle 500 vaharulli. Viimased arvele võetud vaharulli salvestused on 1948.-st aastast. Vaharullile kasutati isegi veel viiekümnendatel aastatel välitöödel, sest lihtsalt ei olnud magnetofoni kuskilt võtta, aga no siis ei olnud ka juba vaharull enam võtta ja neid kasutati lihtsalt abivahendina ja pärast kustutati jälle maha, kui oli sealt pealt lugu maha kirjutatud. Kas need laha rullid, mis neid eelmise sajandi alguses salvestati peaaegu täpselt 100 aastat tagasi, kas need on praegu ka defifreeritavad kuulatavad? No loomulikult vaharulli säilitamine on suhteliselt ju selline nõudlik tegevus, aga praegu nad Ta on enam-vähem rahuldavatest tingimustes ja tundub, säilivad sellisel kujul, nagu nad juba on, aga muidugi mis vaharullile kõige rohkem on häda teinud läbi aja või just algusaegadel oli see, et nende pealt kirjutati maha, et kui 10 korda juba üle käia, sealt siis väga vähe jääb informatsiooni, mida kuulata, kõik arhiivivaharulli salvestused, mis on säilinud, kus vaharull tõesti on terve ja olemas need on kuuekümnendatel aastatel võetud ümber sellesama fonograafi abiga magnetofonilindile ja nüüd on nad magnetofoni lindi pealt digiteeritud ja täiesti kuulatavad siin kohapeal. Aga muidugi, kui veel vanematest salvestustest rääkida, siis vaharullist kindlasti kvaliteetsem oli plaadistamine. Pärimuse puhul oli see vaharull nii kaua kasutuses, sellepärast et välitööle seda plaadistamise aparatuuri ei olnud nii lihtne kaasa võtta ja meie selle plaadi salvestused pärimusmuusikast on tehtud 1936 kuni 38 ka Tallinnas riigi ringhäälingu stuudios, kuhu siis parimaid laulikuid ja pillimehi kohale kutsuti, August pürst oli üks selle ettevõtmise energilisemaid juhte ja arhiivi poolt siis Herbert Tampere oli seal salvestajate seas ja see oli nagu suurejooneline ettevõtmine, mis kahjuks sõja ja eelneva tõttu pooleli jäi, aga noh, need on siis meie nii-öelda kvaliteetsemad ja ka väljaannetes kõige kasutada võtavamat vanemad salvestused ja see on siis ka digiteeritud kogu ja jälle magnetofonilindi vahendusel. Tegelikult Heino Pedusaar seitsmekümnendatel võttis need magnetofonilindile ümber ja nüüd nad on sealt digiteeritud ja samuti kasutatavad. MP3-failidena siin arhiivis. Mida te oma arhiivi kogute just nimelt praegusest ajast? Rahvaluule mõiste on tõesti nii keeruline, et see meie nimi, rahvaluule, arhiiv tegelikult tänapäeval nüüd tõesti kellelegi vist otse ja selgelt ei ütle, mida me kogume. Kui väga lihtsustatult öelda, siis me peaksime koguma seda, mida teised ei kogu ja mis on oluline meie kultuuri kui terviku seisukohalt. Kõik see siis, mis jääb väljaametlikest trükistest väljaannetest, kõrgkultuurist, mis ennast ise kirjutab ja jäädvustab, aga samas nüüd seal peaks olema võib-olla ka mingi pärimuse komponent, kuigi kellelegi pärimusliku on kõiges alates meie mõtlemisest ja me leiame seda ka kõrgkultuuris, nii et jällegi, kuhu siin neid piire tõmmata, et see on juba pigem selline koguja tunnetuse küsimus. Kui me nüüd läheme konkreetsete asjade juurde, on probleemiks see, et meie rahastuse ja tööjõu juures me ei ole kahjuks võimelised koguma igasugust kerget või levi või, ja nii edasi, kuidas seda iganes populaarmuusikat, mis jääb väljaspoole seda tipptasemel tegijaid ja samuti selle levi või kergemuusika ajalugu või sellega seotud salvestusi, et mulle tundub, et Eestis võiks olla institutsioon, kes tunneb, et ta on kutsutud ja seatud sellega tegelema. Arhiiv on nagu mitte ainult ikkagi vastuvõtja säilitaja, vaid tegelikult peaks arhiiv ka olema aktiivne koguja, kellel on pilt sellest oma valdkonnast ja kes püüab seda ikkagi enam-vähem esindavalt katta. Meil ei ole sellist uurijat ja see, see ala ei ole meie poolt absoluutselt kaetud, nii et kui meil on pakutud midagi, oleme vastu võtnud. Aga noh, alati jääb see tunne, et see on nüüd üks piisake meres ja kuhu siis kõik muu peaks minema. Hea kuulaja, meie helikaja teemaks on hetkel muusikasalves tõste säilitamine tulevastele põlvedele ja siiani vestlesime Eesti rahvaluule arhiivi teaduri Jaanika orasega Reedaga viibime stuudios koos rahvusringhäälingu heliarhiivi vastutava toimetaja helideedlaga. Heli, palun räägi, milline on rahvusringhäälingu arhiivi roll meie muusikasalvestiste säilitamisel? Kõike, mida klassikaraadio ja vikerraadio ja kõik teised raadiotoimetajad siin toodavad, seda siis arhiiv hoiab alles tulevastele põlvedele kaasa arvatud seda, mis nüüd praegu hetkel sünnib uus toodang, kaasa arvatud see, mis on siis paremringhäälingu algusajast juba salvestatud. Kas on mingi rusikareegel, mida rahvusringhäälingu arhiiv põhimõtteliselt kogub ja mida ta ei kogu? No meie funktsioon on ikkagi toetada programmi ja säilitada seda oma programmi tulevastele põlvedele. Et meie nagu tegelikult ei kogu kuskilt isikute ega ega mingisuguseid muid helinäiteid, vaid ikkagi seda, mida toimetajad programmi tootmiseks vajavad, seda materjali siin klassikaraadio näiteks salvestab uut eesti muusikat ja meie, meie oleme siis need, kes seda säilitavad või siis ostate plaate ja meie siis hoiame neid plaate ja teeme siis teile igal hetkel kättesaadavaks. Meie funktsioon ei ole selline, et koguda kõike Eestist kokku. Raadiotoimetajana on minu kätte aeg-ajalt jõudnud sellist muusikat, mille kohta näiteks selle autor või mõni tema sugulane ütleb, et ta soovib, et see säiliks kusagil. Kas ma peaksin tooma selle rahvusringhäälingu arhiivi või viimasele kusagile mujale? Et selliseid muusika salvestusi, Me oleme tegelikult võtnud vastu küll, mis on jõudnud autorite kaudu meieni, et noh, näiteks Urmas Alender veel enne oma hukku jõudis korrastada oma arhiivi ja, ja tegelikult, et see, see jõuabki lõpuks meile säilitamiseks, et siin on toonud oma originaale näiteks Peeter Vähi on toonud meile säilitamiseks oma originaalid, et noh, meil on ikkagi olemas tingimused ja pole mõtet neid kodus hoida, aga üks asi on veel väga oluline sellise asja juures, et tõesti oleks nende salvestiste kohta ka olemas, siis sel juhul andmed, et kes mängib, mida mängib väga raske on edaspidi kasutada asju, mille kohta puuduvad sellised metaandmed. Aga noh, vastus on põhimõtteliselt selline, et võtame küll vastu, kui ikka tõesti on kultuurilooliselt oluline asi ikka. Kui sageli üldse pöördutakse teie poole selliste oma materjalidega, mida soovitakse arhiivi tuua? On pöördutud küll, just sellised kõned on üpris igapäevaselt, et mul on kodus väga palju vinüülplaate, et kas teie olete sellest huvitatud, et noh, reeglina ikkagi tõesti nendest huvitatud ei ole. Et juhul kui peaks olema tegu, siis ringhäälingu oma salvestistega, 36.-st aastast alates oli meil plaadimasinad ja, ja kui veel kellelgil kuskil peaks olema selliseid plaate, mis on riigiringhäälinguplaadid, nendest me oleksime muidugi väga huvitatud, aga noh, tavalised vinüülplaadid, et neid me siin tõesti eraisikutelt ei kogu. Kuidas praegusel ajal üldse fonogramme säilitatakse ja kui kulukas on? Säilitamine on väga kulukas tegevus, sellest on nüüd absoluutselt kõik aru saanud, hoolimata sellest, et koopiate valmistamine järjest lihtsam digitaalsel kujul juba sündinud asjadest sellegipoolest nende säilitamine on, on väga töömahukas ja niisugune keeruline tegevus, sest tuleb välja, et digimaailm on ikkagi suhteliselt habras, vajab pidevalt originaalide koopiate tegemist, kui vanasti ja analo klindi ümbervõtmisel läks kaduma ühteteist või lisandusid sinna sahinad, et siis digimaailma puhul seda küll ei tule, aga, aga siiski ta on väga-väga habras, et need esimesed kandjad, mis siin olid CD-plaadid, et noh, elu on näidanud, et juba 10 aastat vanad CD-plaat ei pruugi enam tänaseks mängida või teised digitaalsed kandjad, et ikkagi lõputu koopiate tegemine ja väga ajamahukas tegevus. Ja lõpetuseks ma küsiks, millised võimalused on praegu tavainimesel heliarhiiviga tutvuda. Hetkel on meil tehtud veebipõhine juurdepääs rahvusringhäälingu kodulehel arhiiveeerree. Et iga inimene, kellel on ID-kaart, saab ennast identifitseerida, sisse logida ja kuulata raadiosaateid otseselt see ei ole nüüd küll muusikaportaal, vaid ikkagi raadiosaadete kuulamiseks. Miks see arhiivi kasutamine on ID-kaardi põhine? Süsteemi loomist ootas riigi infosüsteemide arenduskeskus kogu seda projekti ja just oli see ID-kaardi kasutamisvõimaluste avardamine üks selle projekti põhilisi eesmärke ka. Ja teine asi on siiski, et autorikaitse seadused on meil ja, ja vajalik on siiski selle kasutamise identifitseerimine. Et kõik need materjalid, mis seal on, kuuluvad siiski Audrey õiguste alla. Äsja rääkisime rahvusringhäälingu heliarhiivi vastutava toimetaja Heli Teedla ka juttu tuli sellest, et rahvusringhääling säilitab eelkõige saadetega seonduvat, kuid võtab vastu vahel ka säilitamiseks muud kultuurilooliselt väärtuslikku materjali mida ei ole välja antud. Siiski, kui keegi soovib mingit helisalvestist jagada, aga tulevaste põlvedega on üks võimalus seda kiraseerida, teisisõnu välja anda ja välja antud muusikale kehtib sundeksemplari seadus. Heliplaatidest tuleb ära anda sundeksemplarid kahele raamatukogule rahvusraamatukogule ja Tartu Ülikooli raamatukogule ja hetkel viibimegi Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi ühes ruumis, kus asub ka heliplaatide arhiiv ja minu vestluskaaslaseks on Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi juhataja Aavo kartul. Kui saate sundeksemplari plaadist, mis võimalused on teil selle säilitamiseks ja kui kaua see siis säilib? Kui me räägime praegu eelkõige praeguse hetke kõige levinum Ast muusika kandjasse, on CD, ma arvan, et CD säilivuse kohta ei oska mitte midagi muud öelda, kui 1984.-st aastast, kui esimesed CDd välja ilmusid, nad on siiamaani säilinud ja kui ei ole tegemist ekstreemsete tingimustega, siis nad ilmselt säilivad ka väga kaua. Kas igavesti ma ei oska öelda vinüülplaat või ütleme, eelkõige sellak plaat, selle eluiga on juba tugevalt üle 100 aasta. Kas CD nii kaua seisab, vahe? Ei oska isegi öelda kuid kui nüüd sundeksemplaride-st rääkida, siis jah, kõigist Eestis välja antud helikandjatest saame meie ühe eksemplari, peaksime saama. Milline halb sõna soomlastel vabastab, palun märgatavalt parem. Sest meil on ka öeldud, et meid ei sunni mitte miski või mitte keegi, kuigi noh, seadus on kehtestanud, peab andma. Kui tuleb meile see sundeksemplar, siis ta läheb, meil arhiivi see lugejate kätte ei satu, seepärast et meil on olemas ka lugeja eksemplarid, tähendab nõustamise kõigist kandjatest absoluutselt kõik plaadika lugejate kasutuses, kuid ikkagi võib tekkida situatsioon, et meil on ainult üks eksemplar laadist siis kui inimesel ikkagi väga vaja on. Kui ta suudab seda põhjendada, siis kohapeal kasutamiseks korraks me seda anname. Meie õnnetus on see, et eesti heliplaadiarhiiv Tseedeedest räägin jälle, tekkis meile 1997.-st aastast tänu sellele sundeksemplari seadusele varem ilmunud eesti CDd olid meil küll olemas, aga ühes eksemplaris ja praegusel hetkel on, ütleme varasemast enne 90 seitsmendat aastat ilmunud plaatidest suuri lünki, sellepärast et tiraažid olid väikesed ja neid kättesaadav on väga raske. Mõõtsime erakogujate käest oksjonitelt. Jõudumööda me üritame seda arhiivi täiendada, kuid lüngad on. No sinna plaatide hulka oleme me ise lisanud ka veel Eesti muusika, mis väljaspool on ilmunud noh, näiteks GSM-i plaadid Pärdi Tüüri tormisega ja ka veel, mis on puhtalt eesti muusikale pühendatud, nii et need on samuti meil arhiivis. Rahvusraamatukogu on kindlasti täielikuma ja paremarhiiviga, kui meie oleme just nimelt tänu sellele nemad kogusid Eesti asi juba parem, mitmes eksemplaris meil on, hetkel ma just vaatasin, on Tseedeede arhiivis 3235 plaati looma hakkasime nüüd kaaperis uuel printsiibil vinüülplaadiarhiivi tahame, et kõik paadid oleksid kolmes eksemplaris olemas, üks oleks siis kasutamatu ja igaveseks ajaks säilitatav Eesti vinüülplaat ja muidugi helikassett helikassetiga on ka selline asi, et kui meie 1983. aastal nullist muusikat kogumisega alustasime, siis kasseti email kuidagi kahe silma vahele kui selline mööduv nähe, et oleme neid auke üritanud täita, kuid kassetid, et on helikandja, mis kipub kergesti hävima, masinad venitavad, lint hakkab plokkima vilistama varasemate kassettide linti oli ka väga vilets. Aga kui nüüd rääkida rahvusraamatukogu Nende säilitamist, siis neil on kõik helikassetid eesti kassetid praeguseks digiteeritud ja meil on nüüd Rahvusraamatukogu, meie raamatukogul leping, valmimased, et meie saame ka nende käest, et me ei peaks hakkama topelt tööd tegema, saame nende käest digiteeritud materjalid ja ilmselt hakkame seda digimaterjali meeme serveris hoidma. Praegusel ajal ju ka palju muusikat avaldatakse lihtsalt internetis kas sellel on mingit säilimise või säilitamise lootust või on praegu internet selline ala siiski, mida veel seadused ei hõlma päriselt? Ei seadused seda ei hõlma ja ainult internetis leviv muusika. Kui need inimesed, kes selle muusika on loonud, seda ametlikult praegusel ajal ametlikul kandjal välja andma ei hakka, siis kardan, et see on tulevik. Kas kadunud ja samuti need muusikud, kes annavad plaate välja, kuid väga väikestest iraažides, kus plaat või ükskõik mis kandja levib ainult sõpruskonnas elavatele fännidele? Kardan, et ka see ei ole igavesele säilimisele pretendeeriv, sellepärast et kui ei saadeta Rahvusraamatukogu sellisel juhul ei ole ta rahvusdiskograafias sees, ei ole teda arhiivides. Nii võibki olla selline situatsioon, plaat, mis kaob niiviisi fännide riiulitele, kaob ka tuleviku jaoks, et kui, kui hiljuti rahvusraamatukogus näitus, kus oli väljas eesti esimene heliplaat, millel saiust vanust 110 aastat Peterburis välja antud siis 110 aasta vanune helisalvestis on meil olemas, aga aasta vanune võib kadunud, nii et 110 aasta pärast ei tea temast mitte keegi mitte midagi. Siit ongi minu üleskutse, et kõik, kes muusikat välja annavad, ei unustaks ära kahte raamatukogud Rahvusraamatukogu ja Tartu Ülikooli raamatukogu. Siis on lootus, et see muusika säilib ka järgnevatele põlvedele. Nii kõneles Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi juhataja Aavo kartul. Ja kutsusin stuudiosse ka rahvusringhäälinguarhiivide juhataja Heli pika, millised on praegu kõige üldisemad helimaterjali arhiveerimise arutelu, küsimused ja suundumused laiemalt maailmas. Me saame igal aastal kokku rahvusvaheline audio ja audiovisuaalsete arhiivide liit, kes kohtub iga aasta, seal tutvustatakse siis uusi projekte ja, ja samuti saab siis sealt tõesti ka mingeid üldiseid, nõuandeid ja ka kogemusi, mida suuremaks muutub meie digitaalne maailm, see tähendab, et mida rohkem me ju korjame praegu juba digitaalselt sündivat materjali ja digiteerimine materjali, siis tekivad ju aspektid, et me peame ju esiteks üks asi, et me digiteerimine ja korjame seda, teiseks me peame seda sellega ümber käima. Ja kolmandaks, me peame seda ju säilitama, see toobki nagu välja selle, et, et me peame hakkama tegema valikuid, mida paremini me tahame midagi säilitada. Seda rohkemaks, ja seda suuremaks muutuvad meie kulutused. Et see pole päris niimoodi, et kõike, mida me kuskilt võtame, südamega säilitame, sest see kõik on väga kallis ja praegune, ütleme siis suund ongi see, et väga põhjalikult tuleb välja töötada ikkagi säilitusstrateegiad ja, ja tegelikult see, et me säilitame digitaalset materjale, see ei ole lihtsalt see, et me säilitame. Me peame ju tegelikult tegema seda, et kui me oleme valinud enda jaoks mingisuguse süsteemi, kas me siis säilitame neid oma serverites, kõvaketastel võime, säilitame neid taatodeipidel, ühesõnaga andmed lintidel, see tähendab seda, et tegelikkuses ega see me ei saa neid panna lihtsalt kuskile riiulisse ju seisma. Me peame ju tegema seda, et teid tuleb siis kas ütleme, kõvaketaste puhul tuleb need ju iga nelja aasta tagant migreerida materjalid, mis seal peal on ja, ja, ja kui me paneme nad kuskile riiuli peale avariiulitele seisma, siis on ka kas nelja või kuue aasta tagant tuleb neid siis migreerida ja samuti on see, et, et iga aasta tagant tuleks tegelikult teha neile ka andmete kontrolli, et mis seisus need andmed seal on. Praegusel ajal on tulnud turule väga palju erinevaid süsteemide pakkujad, kes pakuvad neid säilitussüsteem, et ka seal tuleb teha väga suuri valikuid ja endale väga hästi selgeks teha, mida me tegelikult tahame, kas see meile hinnalt sobib ja, ja kas see ka tegelikult vastab meie nõudmistele, sest et pakkujaid on palju ja kõik kiidavad oma neid süsteeme, et tegelikult tuleb seal väga palju vahet teha sellest ja sellest oli ka sellel konverentsil juttu, et aru saada, et kus on tõde ja kus on tegelikult müügireklaam. Kuidas sulle tundub, kas Eestis on vaja sellist üldist, kõike ühendavat ühte arhiivi, eriti kui nüüd digiajastu on kätte jõudnud ja arenemas? Mina isiklikult pooldaks seda, et tegelikult peaks olema riiklikult olemas selline üks suur digiarhiivsest. Kui säilitada mingit, ütlen nagu väga lihtsalt ühte faili, siis tegelikult peab olema olemas sellest kaks väga kvaliteetset koopiat, et me üldse säilitaks midagi. Kõige lihtsam oleks see, et kui erinevad institutsioonid, kes haldavad fail, et noh, et kui ta hoiab endal seda ühte koopiat, millega ta võib-olla siis töötab ja ta vajab seda oma tööks, kas siis muuseumid või raamatukogud või arhiivid, aga teine, see üks koopia peaks olema ikkagi, mis on nagu tagatiskoopia peaks olema ikkagi kuskil riiklikus süsteemis säilitamisel, et erinevad institutsioonid ei peaks ühekaupa looma endale ja ehitama mingeid tohutuid süsteeme, kulutama selleks meeletult raha, sest ma võtan kas või näiteks meie rahvusringhäälingu seisukohalt on ju ikkagi see, et meie oleme puhtalt sisu toota pädev institutsioon ja, ja tegelikult see, et me niivõrd põhjalikult peame tegelema säilitamisega, on ju tegelikult meile lausa lisakoorem, mitte ma ei ütle, et me ei võiks seda teha. Aga lihtsalt selleks, et kogu seda materjali digiteerida ja säilitada ja hoida, see on meeletult kulukas, et, et me võiksime ju säilitada omal näit näiteks serverites meie ühte kvaliteetset koopiad ja ütleme, võib-olla siis teeme siin varukoopiaga tegelikkuses üks tagatiskoopia võiks siiski olla mingis riiklikus säilitussüsteemis ja sellest on räägitud nii palju aastaid, nüüd juba tegelikult peaks olema ja, ja on ju olemas ka kultuuriministeeriumi poolt tehtud arengukavad, mis nägid seda ka ette, aga on küll, ma saan aru, et plaanis nagu, mis puudutab paberdokumente, aga see, et näiteks nii nagu meil on audio ja audiovisuaalsed teosed, et siis nende puhul ma nagu küll ei ole aru saanud, et toimuks mingit riiklikku, ühtse süsteemi loomist. Viimati kõneles Eesti rahvusringhäälinguarhiivide juhataja Heli Pikk. Selline oli tänane helikajasaade, mida toimetas Liina Vainumetsa. Kaunist päeva jätku. Sülgaja muusika, uudised, muusika, uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis. Kes teile sobival ajal sobival ajal liiga ja