Tänases saates kino kino kaheks järgmised teemad Eestis esilinastus 12. oktoobril Rainer Sarneti draama idioot ja klassikaraadio stuudios ongi külas režissöör Rainer Sarnet. Ja Sarneti uut filmi kommenteerib ka Tõnu Karjatse. Ja uuest sellisest projektist räägi mälu tulevad klassikaraadio stuudiosse kõnelema Anna-Liisa liiskmaa ning Marko Martinson ja selles projektis vaadatakse tagasi Eesti filminäitlejad kullafondile. Esimene üritus toimub juba 23. oktoobril ning saate lõpus kõlab Tõnu Karjatse kommentaari Jaan Tootsen uuele dokumentaalfilmile. Uus maailm. 12. oktoobril esilinastus Eestis Rainer Sarneti uus film idioot ja klassikaraadio stuudios ongi filmi stsenarist ja režissöör. Milline on tagasiside, on üllatavalt hea, positiivne ja ka esimesed vaatajanumbrid. Nädalavahetusel olid täiesti ilusad, et rahvas käib ja ma tean, et on. Paljud on välja müüdud seansid, et inimestel tagasi pidanud minema rahvale huvi on selle vastu. Praegu. See on pigem ikkagi nagu hea näitaja, ühesõnaga väga ajanud 100-st pärineb nüüd see idee teha film sellise romaani alusel nagu Dostojevski, idioot. Ja see on kuskil kõik see kokku läks kuskil kaks aastat, noh, nii et kaks aastat tagasi tekkis idee ja eelmisel, las ta siis augustis-septembris olid võtted ja tegelikult ta valmis sai kuskil maikuus, nii et su suvi läbidana ootas oma esietenduse päev mais ja juunis inimesed väga palju kinos käia. Et põhilised esietenduse ajad ikka jäävad sügisesse. Aga millest selline huviost Dostojevski vastad? Ma olin teda lugenud kooli ajal nooruses ja ta on siiamaani minu üks lemmikuid Skilt. Ja nagu kooliajal ikka sellises õrnas eas inimesele nagu jätab jälje, aga ma olen teda mitu korda veel üle lugenud ja kogu aeg on seal midagi uut tulnud ja tema enda kirjutamine või, või noh, et ta üritas ikkagi pürgida kuhugile, et päästa inimest inimese hinge. Ja, ja ta on nagu kuskil ta ei koputa sellisele tagalementaarsele ja lihtsale sihukesele triviaalsele tasandile, vaid ta, ta sunnib inimest natukene mõtlema ja töötama oma omaenda hinge kallal. Ma mõtlen, et vene sellistest suurtest romaani kirjanikest on ju kopulgaaka väga inspireerinud Silja tegema, et et kas see pulgaakovi idee on ka võib-olla peast läbi käinud kunagi või pigem ikkagi just Dostojevski valik oli väga kindel. Ei, see oli hästi konkreetne, et see peaks ikka idioot olema, et jaa pulgaakowistonist seriaal tehtud, aga Sakkoviga on kogu aeg kaasas käinud, õnnetu legend, et nii kui keegi hakkab seda lavastama, siis midagi juhtub. Et siin on nagu mingisugune needus sisse kodeeritud. Et ma tean, et on teil Tarkovski on, seda on proovinud teha paljud aga alati on midagi juhtunud või vahele tulnud? Ei, ma ei hakanud seda proovima, mul ei olnud seda mõtetki muidugi. Ühe raamatu põhjal filmi teha on alati natukene ohtlik ettevõtmisest. Ei, loomulikult ma ei saanud sisse tuua ja kogu seda siiski nii-öelda teoreetiliste arutluse tasandite, aga ma ei, ma ei arva ka, selle välja jätsin vaid tuli lihtsalt leida selline filmiline kujund. Et raamat ja film on täiesti kaks ise ise kunstiliiki, nagu vastuvõtmine on niivõrd erinev, et raamatut loed, siis sa jätad jälle päevakese vahele või või pöörad lehe tagasi, loed uuesti, aga film sunnib peale oma väga intensiivse sellise rütmi. Ta toob konkreetselt välja, milline on see lihast ja luust inimene. Et ta on heale tükkivam inimesele kui, kui raamatu lugemine. Raamatuga on inimene rohkem vaba ja üksi. Aga Skulskaja ütles minu arust päris hästi, et romaani ekraniseering ei ole see, et sa viid lapselt ühelt teelt teisele poole teele, võtad käest kinni, et sa tõstad ta üle, et ta midagi ikkagi täiesti uut. Ja loomulikult tõukus nendest tegelastest sellest teemast karakteritest. Aga seal on ka palju muudetud. Eriti mis puudutab loogi osa, suures osas on muidugi kõik Dostojevski sisu, et see sündmus edasi anda ja aga tegelaskujusid on kokku lükatud mitmes tegelasest on tehtud üks katseeniga rahaliselt on läbi isegi tõstetud, et mis Dostojevski oli eraldi. Tseenidena on nad kokku pandud, et loomulikult algmaterjal ist lähtusin teema karakterite süžee puhul aga kuid stsenaariumi kirjutama hakkasin siis ikkagi pigem selle pildi järgi, mis hakkas silme ees jooksma. Kas see pilt oli seotud ka konkreetsete näitlejatega või pidi neid natuke aega otsima? Osad näitlejad olid mul juba nimme sisse kirjutatud stsenaariumi ajal juba, et nägin, kes seda võiks mängida, aga konkreetselt nüüd Moškin, Risto kübar, tema tuli casting'u kaudu, sest ma olin teda teinud teatris, aga inimesena ma teda ei tundnud ja see on noh, tegelikult eriti mingisugune lühike võtteperiood, nagu see oli 30, seal on kuskil väga palju loeb ka see, et kuidas inimesed 11 pistavad või kui kiiresti nad üksteisest aru saavad ja kas nad on ühel lainel ja kas nad suhtuvad ühtemoodi. Ja Risto oli mulle suureks üllatuseks juba esimestel nendel proovidel või proovivõtetel kuidas ta väga noh, samas pehmelt, aga ikkagi väga kindlalt ennast sinna kohandas selle mowskinile, et sellise ka suure tundlikkuse tõsidusega ta tegi seda ja, ja me tegime ka ennem proove kuskil kuu aega, mis, mis ei ole päris tavaline Eesti filmi puhul puhtalt näitleja proove. Ega ainult Risto kübar ei mängi, sinised, seal on tõesti mõnes mõttes selline ka meeldiv Eesti Näitlejate Ring, et keda me oleme tegelikult ju päris paljusid näinud ka teistes filmides, on, nad on nagu juba teada-tuntud head uuema põlvkonna eesti filminäitlejad, kui nii võib öelda, kuigi üks Eesti meedias on ju ka ja filmikriitikute seas need erinevad nagu suunad, et kas meil üldse on filminäitlejad või on pigem nagu teatri näitlejad. Selles mõttes, mida sina näiteks arvavad, et kas, kas need on filminäitlejad, kes sinu filmis osalesid või on nad pigem neb draamaga seotud teatris. Meil koolis eraldi õpetada, filminäitlemist seal mujal olemas. Aga noh, minu nagu suhtumine üldse mängu on see, et, et oleks nagu lahtisem ja vabam kui võib-olla tavapärases filmis kombeks on, et, et kogu aeg maha tõmmata, et oleks nii nagu elus, et mida vähem seda parem, seal on mitu koolkonda, muidugi. Helistan sellist, kui näitleja võtab riski ja proovib. Tähtis oli see, et mida sa mängid, kas ta mängib, tuleb välja, mitte see, et sa katsud olla lihtsalt märkamatu ja mitte millegi poolest seal eksida või mingeid vigu teha. Mina pigem eelistan sellist aktiivsemat mängu. Järgnevalt kuulame ühte katkendit telesaates Stop, kus intervjuu nüanssi Katariina Unt ning Risto kübar. Ma pidin võtma inimesed pisut suurema luubi alla tunnistama end sellisena, nagu ma olen ja aktsepteerima ennast sellisena, nagu ma olen, vaatame ennast väga lihtsalt kuulame ennast ja kuplema teisi. Kõige parem on, kui see läheks praegu voodisse saasta vaevaga hoolitseda. Mulle tundub, et läbima tegelaste küsib ta. Et miks me kannatame, kas elu peab olema kannatamine, püüab leida läbi tegelaste, leppis süžeekäikude, seda ideed ja mis on mulle väga sümpaatne, et aga inimesena mulle tundub, tegeles sellega ise lakkamatult, kui inimene, et see on inimlik. Kui ma kannatan, et kas ma selle eest ka tasu saanud, peab olema midagi, mis, mis lõpuks minu kannatused siis nii-öelda lunastab. See on väga inimlik. Et inimene elab vajadusest midagi saada konkreetselt mowskini tegelane kellab selle kaudu, mida talle anda on kõik Dostojevski tegelased ümberringi siis tegelevad sellega. Aga mida me selle kannatamisessaal tahad, ma ütlen, miks sa siia tulid? Mõiste empaatia sain nagu täiesti läbi kogetud see lahtiolek, mingisugune lõputu avad tus kõigele ja kõigile. See on väga kurnav, ma arvan, et sa ei saaks pidevalt haiget või et sa ei peaks nagu pidevalt kannatama. Et selleks on. Ma loodan, et reeglid või, või mingisugused nagu kapsli enda ümber et ei saa olla pidevalt ja kogu aeg lahti avatud inimestele ja võtta neid sellistena, nagu nad on. Kuidas peaks surema nii, et oleks väärikas? Sina tunned seda Vorni teenust? Ma kuni selle hetkeni kartsin teha filmi just nimelt sellepärast, et ma kartsin, et jääb mingisugune asi nagu alles ja mul on hea meel täitsa maskini olles. Kes on need siis need teised näitlejad, kes selles filmis nagu osalevad? Riistad saime mainitud Lagos, rit mängib Tambet Tuisk nast asja Filippov, Nat Katariina hunt ajat, Ragne veensalu ja Lebedevi. Taavi Eelma perekondlik tantsinid on Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste nende tütred siis Tiina Tauraite ja Sandra Üksküla Uusberg. Ja Kaido Veermäe mängib seal kaaniat. Roman Baskin lühilühikese Aga stiilse osa dotskina. Omamoodi nagu väga sobivad sellesse filmis ka need paigad, kus on üles võetud, et dominiiklaste kloostri siseõues ja sellised nagu ajaloolised keskkonnad Kõige suuremas osas on ta üles võetud ikkagi Narva Aleksandri kirikus. Väga tore, et seda siis ei ole jõutud need korda veel teha just kuigi, kuigi seal on olemas lift, mis sõidab torni ja see tema eeskoda. Remonditud, aga põhiruumise suur ruum on, on säilinud sellisena, nagu ta on ja ja siis mustpeade samas olid veel võtted ja dominiiklaste kloostris, aga noh, mõte oli see, et kogu see asi peaks välja nägema nii, et see kõik toimub ühes suures katedraalis või ühes ühes ruumis. Mille üles selle filmi valmimisel veel nagu erilist rõõmu tunnevad, mis sul nagu enda meelest, nagu selles õnnestus. Näitlejate ansambel on muidugi, see asetavad seda filmi, seda lugu ei saakski teha ilma heade näitlejateta, et juba Puškini kuju ise, mis on tegelikult justkui idee video vahel, et kas üldse on selliste inimeste olemas ja kas on üldse võimalik niimoodi olla, et see on juba väljakutse kujutada sellist inimest. Ja õnneks oli meil Risto kübar olemas, et kui, kui ei ole muskinid, kes mängiks näitlejat, kes suudaks maskilt mängida, siis seda filmi lihtsalt ei saagi teha täpselt samamoodi ka Aasia Filippo maja Rogozin, et selle põhjal olemuse või sile essentsi saavad ikkagi ainult näited välja tuua, siis näitlejatele keskendunud mäng. Sama palju on seal muidugi väga suur osa sellel visuaalil. Piraat Rahmartaanialil ja kunstnik Jaagup Roomet, kes ise me üritasime teha sellises 30 40.-te aastate sellises paviljoni filmi stiilis, kuna kõik toimus ühes ruumis ja tegelikult on seal üsna palju kasutatud relsse kaamera relsse sellist klassikalist kaamera liikumist, kus kaadri suurus muutub gaasiga vaid vaid ka kaadri sees või Tseeni sees. Kuidas üldplaanist minnakse keskele Snele suurde plaani ja siis jälle tagasi, et, et kaamera liikumine oli ka tegelikult üsna keeruline ja see oli enne meil läbi läbi mängitud paberil ja, ja samas, et, et see kõik algus satuks õigele näole õigesse kohta, et mõnda Tseeni tuli ikkagi valmistada mitu tundi ette, et valguses üles panna, sest kirik iseenesest on ju väga suur ruum ja aknad olid meil kinni kaetud need iga hommikul me tulime sellesse tühja sellesse kirikusse, kust, kus siis hakkasime seda valgust üles panema ja ja minu arvates noh, arvestades selle ülesande nagu sellist keerukust, see õnnestus see kirik elama panna erinevalt, et seal on park, seal on rong, seal on tänavad. See on elutoad, et kuigi ta on kõik ühes asjas ühes ruumi sõlmitud, et ta ikkagi mõjub mitmekesiselt see ruum Mõned säilitada tõesti üles võetud ka Kadrioru pargis. Üks seen on jah ja tegelikult oli ka rohkem seeneõue sõlmitud. Ta oli ka, et sulatada see park sinna ruumi sisse valgustatud sellises teatraalses võtmes, et kõik need puulehed on iga igale põõsale on pandud erineva värviga valgus peale, et mõjuks ka natukene nagu stuudios tehtud. Aga noh, vesi on, vesi on muidugi päris tiigi tiigi vesi, selge see, et kõik, mis on stseenid, olid koos kaameraga läbi harjutatud. Ja noh, nii lühikese ajaga ei olegi võimalik teha mingisuguseid improvisatsioon ja platsil, et väga täpselt teadma, kuhu keegi istub, kui kaugele ta läheb. Ja, ja see oli kõik enne ikkagi läbi mängitud ja proovitud. Muidugi sinimuusika pool huvitab meid ju ka, et siin on näha, et nii-öelda tööd on pakutud ka eesti helilooja Ülo Krigul yle millest, nagu suur rõõm, aga seal ei kõla mitte ainult tema enda looming, et et kas selle helikujunduse autor oli nüüd ta üksi või sündis, koostas. Osad lood olid mul juba stsenaariumisse sisse kirjutatud nõusest ränglassi laul ja noh, ma leidsin sellise huvitava vene helilooja nagu Georgi Sviridovi, kes on põhiliselt tuntud seal programm preemia alguses muusika autorina aga tal Ilus valsi, muusika seal. Ja siis kirikulaul see õigeusu kirikulaul, millega film lõpeb ja algab, see on ka Georgi Sviridovi omani, et temaltalil kolm lugu ja need olid kõik väga erinevad ja siis oli seal Itaalias ja sellist 70.-te filmimuusikat sellist natukene kergematest traadi ja oli siukest ambient, muusikat nagu miks olin Mozartit ja, ja vene vene Rimski korrakovi ja et selline klassikaline muusika koos sellise kaasaegse muusikaga. Et see oligi algselt nagu võti ka täpselt samamoodi nagu kostüümi Telegi oleks eklektiline, et osalt oleks noh, peaaegu otseselt tänapäevas, aga samas läheks ta kuhugile sellisesse nagu tinglikusse ajatusse. Stiil, eriti naiste kostüümide puhul, mida tegid Riina Põldroos ja Jaanus Vahtra tegi meeste kostüümid, mis on sisuliselt kantavad ka tänapäeval ja, ja ma tean, et nad, need näitlejad vist kõik ostsid nende ülikonnad endale, sest need olid nii selga valatud, tehtud neile. Et nagu kompliment, siis kunstiga väga suur filmi esilinastusest tegelikult ei toimunud üldse Eestis. Noh, see festival toimus Lõuna-Koreas Buzani linnas, iseenesest on ta üsna uus festival, aga ta on kasvanud selle aja jooksul, et ta on kujunenud aasia suurimaks kus siis on kuskil 200000 külastajat keskeltläbi sellele mitu programmi. Mine osalesin filmide programmis, kus olid kõik Euroopa filmid, kuigi seal on maantee, Korea, Korea ja Aasia programmid. See festival oli nii suur, nii hõlmavat võet jõudnud küll ühtegi teist filmi vaatama minna, need toimusid laiali sellistes suurtes pilvelõhkujate, nii et viidi täpselt õigel ajal sinna, kuhu oli vaja ja toodi jälle tagasi, nii et kahtemaniga publik ja üks seanss oli kokku neli dioodi esilinastust ja üks ants ka publikuga kohtumine, kus oli põhiliselt Korea publik ja ülevalt alla jooksid siis korea hieroglüüfid. Mis mõjusid seal pildid veel tõesti väga ilusti nagu annaks justkui mingisuguse uue raami sinna ülevalt alla nad tulid ja väga stiilsed nägid välja public reaga suhteliselt ruttu. Et said selle teksti ja siis omasele pilt kirjaga nagu joonis, seda vaadata, et Britney suhteliselt täpselt ja, ja naerliga, mis oli võib-olla Eesti, nagu ma olin esilinastusel, seal naerdi vähem kui koreas. Aga noh, põhilised muljed olid, et ilus ja seal ilmus ka retsensioon, screen neli, ajakirjad, mis netti väljalase ja selle autor oli vist inglane, see olnud korealane ja arvustus oli igati positiivne, prii välja saksa ekspressionismi ja, ja isegi sürrealismi mõjutusi sellel linastuselt, kus mina käisin küll ka publik ikka naeris seal. Jah, no esilinastuse publik on suuresti ikkagi koosnenud samadest inimestest, kes selle filmitegija, kes natukene teise pilguga vaatajal on, närv on suurem. Sest et mulle just avaldas muljet, et, et see on üks nendest filmidest, mille puhul tasub öelda seda toredat lauset läbi, naera, sa saad nagu inimese kätte, eks siis edasi võid temaga teha mida tahes järgmise kahe tunni jooksul, et et selles mõttes huumori võtjalise alguses. Koomilisi karaktereid oli sinna stsenaariumisse sisse kirjutatud ja loomulikult ta ei ole žanriliselt komöödiaga. Dostojevski noh, kuna ta on niivõrd ajakirjanik, siis ta ikkagi nii nagu tal balansseeritud kogu aeg selle headuse ja kurjuse vahel, siis ka tema, tema keel on selline suhteliselt terav või, või irooniline, natukene jõuti siis sellise tõsiduse pühadusega. Aga nüüd ei ole vist, ega muid filme ei ole vist aega olnud vaadata või oled mõnda Eesti filmiga viimasel ajal läinud, et neid on siin tegelikult viimase aasta jooksul päris palju välja tulnud. Noh, kõige suurema mulje ma sain dokfilmist, see oli harva kukumäest. Mina jupu mustlase ennustas mulle, mina suren maa ja taeva vahel. Niukene Eesti kultuurilooline vastutus. Jah, mul meeles küll mõned tegemised võtavad nii palju aega, et seal tekib see reaktsioon, et sa ei taha üldse silmi vaadata, kui sa ise tegeled selle filmi tegemisega, et seal on teised rääkinud ja see on ka näiteks teatritegemise puhul. Et kui sa ise teed, siis sa oled kuidagi nagu nii küllastunud või, või noh, nii kinni selles oma teemas, et ei ole nagu võimalik isegi vaadata mingeid teisi teatrietendusi, sellepärast näitlejad väga palju käigi teisi vaatamas, sellepärast et et noh, et kui nad sellega nii intensiivselt tegelevad, siis sellised võib-olla isegi kurnab ära, et sai, ei taha enam õhtul näha teist filmi või? No ma vaatasin ennem mingisuguseid variante, mis oli varandust veskis tehtud aga niimoodi kuskil aasta enne võtta teid, et siis täiesti teadlikult distantseeris ennast nendest suur osa muidugi kõige tuntum unist nagu seriaal Venemaal tehtud ja Kurossava kilokorrast saava Films viiekümnendatel tehtud panin ja see oli neli tundi pikk. Seriaal oli mitmeosaline. Et sellist lühemat filmi ma ei teagi. On olemas küll jah, aga Venemaal lühem film, mille nimi on Downhaus, aga mis on suhteliselt vabalt ringi käinud selle teemaga ja on toodud nagu otseselt sinna 90.-te nagu Reivarite maailma. Et see oli ülesanne kohe mahutada ta siis ikkagi sellisesse mõistlikus aeg-ajalt on praegu kaks tundi, 12 minutit. Et ma ei üritanud seal kõike liine välja tuua või noh, illustreerida seda raamatut. Jah, siis oleks pidanud võtma teisi sonde, tõepäras seriaali või midagi. Kõneles filmi idioot, stsenarist ja režissöör Rainer Sarnet. Romaani peamine mõte on kujutada positiivselt kaunist inimest pole midagi raskemat ilmast kui see eriti veel praegu. Kõik Euroopa kirjanikud, kes on iganes proovinud kujutada positiivselt kaunist, on ikka vahele jäänud, sest see ülesanne on mõõtmatult suur. Ilmas on üksainus positiivselt kaunis kuju kristus, nii et selle mõõtmatult ääretult kauni kuju ilmumine on ise juba lõputu ime. Kaunitest kujudest on kristlikus kirjanduses kõige lõpetam tongi hot. Kuid tema on kaunis üksnes sellepärast, et ta on ühtlasi naljakas. Tekib kaastunne välja naerdud ja oma hinda mitte teadva kauni vastu. Seega juhatab taga lugeja sümpaatia. Nii kirjutab Fjodor Dostojevski romaani idioot valmimisel 1868. aastal. Ja nii näeme me idiooti ka praegu, 143 aastat hiljem Rainer Sarneti värskes filmis. Esimene Dostojevski ekraniseering eesti kinos üldse. Sarnet kasutab meisterlikult nii teatriga aga filmikunsti väljendusvahendeid, saavutades neid omavahel sünteesides seniolematu tasandi kodumaises filmis. Narva Aleksandri kirikus Tallinnas dominiiklaste kloostris ning Mustpeade majas üles ehitatud maailm on Sarnetile omamoodi küpsustunnistus. Näide sellest, millise tulemuseni võib jõuda ka olukorras, kus puuduvad suured stuudiod ja suurfilmidele omane eelarve. Sarneti idioot on muidugi kunstiline meeskonnatööfilmi õnnestumisele oma osa, nii režissööril kunstnikul Jaagup roometil, operaatoril Mart Danielil, helilooja Ülo Krigul eile, kui ka tabavalt valitud näitlejakaardil. Rainer Sarneti idioodi ekraniseering sarnaneb selle kuvandiga, mis tekibki Dostojevski pakse raamatuid lugedes. Meeleolu on valdavalt hämar, isegi fataalne. Kõik näib liikuvat mingi aimatava traagilise lõpplahenduse suunas kuid sinna sisse on Sarnet põiminud kavalalt hoopis teistsuguse õhustikuga hetki. Kord pulga kommina pastell magusaid kordaga, toorelt mõrda jäid nagu noor vein. Me näeme klaveri minueti saatel jõe kaldal jalutavad vürst Muškinit ja see toob silme ette lugematut Dostojevski rattur geeni ekraniseering vene kino ajaloos. Tambet Tuisu kehastatud Rogozin astub vaatajaid, et karusnahksed kasukas kaelal tätoveering Kotmit, unts, mida kasutas preisi krooni ordu ja hiljem ka hitlerlik Saksamaa Katariina Undinast. Asja Filippana tegelaskuju viitab kolmekümnendatel aastatel levinud saatusliku naise kuvandile. Ilmal Lebedev sarnaneb aga 1970.-te aastate filmides levinud lipitseva närukaela kujule. Ja neid näiteid erinevatest ajastutest võib muidugi tuua veelgi. Režissöör on nad kõik pannud kokku üheks unelmaks kujutluspildiks, lõputust, võib-olla isegi lapsikult arutust headusest ja armastusest. Sarneti idioot on eelkõige armastusfilm. Raamatus sügavam religioosne külg on taandunud taustsüsteemiks. Saladuseks jääbki, miks Mona lisa naeratab või olgem täpsed, mis peitub vürst Muškini igavese naeratuse ja lõpmatult heade silmade taga. Kas tõesti soov armastada kahte naist, nagu ta seda ise tunnistab, jättes kusjuures kõrvale igasuguse ürgmeheliku iha ja sellele isegi vastandades, sest sellist nii-öelda alfaisast kehastab täisvereliselt Tambet Tuisk ragozinis. Või soovib mowskin oma siira avatusega saavutada mingit muud eesmärki kui nii tsismilist? Musk nii relvituks tegev ausus tekitab ainult kannatusi. Ta teab seda isegi, ja kõhklused, mis seda väljendavad, on Risto Kübaraga väga hästi välja mängitud. Selliste nüansside juures ongi kino eelistatud seisundis teatriga võrreldes, kus näitleja silmanurka ilmub. Pisar võib heal juhul korraks ära särada vaid esimestes ridades istujail. Ja seda filmikunsti eelistan režissöör siin ka teadlikult ära kasutanud. Laste asja, Filippo nas tunneb ära uhke langenud naise karakteri, kes otsib pääsemist, kuid peab end selleks liiga madalaks. Rogozin on õnnetu timukas, kes taipab oma väljapääsmatus, dialäheb lõpliku lahenduse ning tema seisukohalt ka karistuse leidmiseks tallu ainukest teadaolevat teed. Sarneti filmis on kõik need karakterid äärmiselt selgepiirilised ja samas ka lihtsad. Sedavõrd lihtsad, et tekib soov kätte võtta algmaterjal ning see üle lugeda kukla taga kripeldama saga kerge kahtlus, et kas see kõik ikka nii lihtne ongi. Visuaalselt ja kunstiliselt on film väga nauditav. Kirsi lisavad sellele koogile operaatori ja filmikunstniku tööle Laurentsiuse maalid, mis taas toovad välja filmikunsti omapära. Nimelt näiteks stseen Lebedevi jutustusest, kus ta maali taustal liikudes räägib oma elu halvimast. Teost on näide väga leidlikkust lähenemisest filmikeelele. Sarnet ei hoidu tagasi lisamast filmistseenidega sümboleid ja need annavad vaatajale võimaluse nähtu üle veel korra mõelda. Ning kui vaja, siis ka veel kord filmi vaatama minna. Arvas Rainer Sarneti filmist idioot Tõnu Karjatse. 23. oktoobril algab kinos Sõprus filmiõhtute sari alapealkirjaga räägi mälu ja sellest kõnelevad meile lähemalt Anna-Liisa liiskmaa ning Marko Martinson. Tegemist ongi Eesti filminäitlejate sarjaga, kuhu on valitud filmid Nõukogude ajast ja 90.-te algusest on ka seal sees ja neid filme vaadates sai valik tehtud selline. Sest et tundus, et need filmid on väga kõnekad ja kuidagi kodeeritud ja siis oleks väga huvitav, kui keegi aitaks neid lahti mõtestada, ei räägiks sellest taustast ja siis saigi sinna juurde ka selline, räägime kontseptsioon tekitatud, et kutsuda inimesi, kes on selle asja sees olnud ja selles ajas elanud, et saaks sellise vahetu kommentaari. Näitlejad on kire lapsed, Nad tunnevad sõna, ei oskavad seda kasutada, et siis nad kindlasti annavad nagu mingi oma jõu sinna taha, kes nad kive lapsed siis on. Filme tutvustavad filminäitlejad, kes on mänginud nendes filmites näitlejate Kullofon. Nii need elus näitlejad nagu Ita Ever ja Tõnu Kark, Lembit Ulfsak, Maria Klenskaja, Helle Kull on neid nagu jätkub ja siis me panime valikusse ka surnud meistrid. Nende seas siis Rein Aren, püüan leida inimesi, kes kas tundsid neid. On seotud sellega, et Eesti film tähistab oma sajandat sellist olemasolu. Eesti film 100 on sellega seotud küll see näitleja, et ei tee seda kaudu, ei ole filmidele lähenetud veel. Selles mõttes, et kui me räägime tavalisest filmifestivali sisse, on ju üpriski selline igapäevane filminäitleja või filmiga mingisugune seotud isik ja ma tea kunstnik või operaator, eks. No kasvõi PÖFFi aegu tulevad siia erinevate filmide näitlejad, räägivad, kuidas seda filmi tehti, aga et seda siis sedasama kasutada ka hästi sinna puhul. Kuidas nad mäletavad, et see kõik on ju toimunud mõnda aega tagasi, et kuidas see film valmis. Ma eeldan, et meil on hea mälu või, või noh, kindlasti on need lood moondunud, aga ma arvan, et eks nüüd üht-teist ikka mäletavad või noh, ma natuke olen mõne inimesega jutt suhelda ka, et siis siis elamusi, neil on olnud mingisuguseid lugusid Aga nagu ikka ette tuleb, milles siis sel puhul just nüüd rääkida. No ta ei peagi olema tegelikult konkreetselt filmist sellest filmist, mis linastub, vaid kui saab nagu kätte kuidagi üldisemalt kas või tollest ajast lugusid, et, et see oleks juba väga hea. Omamoodi juttudest, mis sari ka millega see sari algab, et mis on see esimene film, mis 23. oktoobril sõpruses linastub? See on siis Tõnu virve surmatants 91.-st aastast ehk siis mõnes mõttes nagu hiljutine. Aga ma ise ei olnud seda varem näinud ja nagu teiste filmide kontekstis või kõrval oli ta päris omanäoline, et siis me sellepärast valisin ta sinna. Esiteks, see Bernt Notke surmatants on üldse väga ainulaadne, sest seda on säilinud nüüd ainult siis Tallinnas. Arvatavasti üsna tõenäoliselt on see ikkagi Bernt Notke poolt maalitud tema kui selline vabameister ja kunstiuuendaja tolle aja kohta kestis lõuendit ja asjad mängu, et on selline põnev nähtus, aga see, kuidas ta on nagu kõik realiseeritud, on eesti filmile, on hästi põnev selles mõttes ta on niisugune kaks tundi väga filosoofiliste semiootiliselt mängu, et, et see on täis kujundeid. Et ta ei ole selles mõttes üsna niisugune tavaklassikaline mängufilm, näitan minu arust oli ta kuidagi selline hästi fragmentaalne või selline kõnekas just nimelt, et iga stseen oli, nõudis minu jaoks kuidagi sellist. Tahtsin saada mingisugust tausta või mingisugust teadmist, et selle võrra ongi nagu hea, et tulevad, need konkreetsed näitlejad, kes on ise selles filmis osalenud tulevad sellest kõnelema, et ka mina olen ju, eks ole, uuema noorema põlvkonna esindaja selleks hetkeks, kui film välja tuli, siis ma olin kõigest kaheksaaastane, et kui me nüüd seda praegu hiljem vaatan, siis täname väga-väga palju nagu baasteadmist, et kas sa tead nagu keskajas sõidad Bertnotkest loomulikult see Eesti näitlejate või olemus sinna juurde, mis on väga põnev surmatantsu puhul. Nendest näitlejatest tuleb ainult Hendrik Toomperet Tepandid, seal ei olnud aga Einar Laigna kes on keskaja asjatundja ja selle filmi konsultant, et tema, ma loodan, et tuleb ja teeb väga põhjaliku sisse, vaatasin keskaja teemasse. Järgmine film on vaja, mees tahab koju ja see on Kaljo Kiisa õhtu novembris. Selle üritusega koos on ka värske raamatu esitlus. Et Eesti Päevalehe kirjastus andis välja biograafia Kaljo Kiisk, käinud hea pärast. Andres Laasik on autor, et siis sellel õhtul on need kaks asja kokku pandud ja räägime siis Kaljo Kiisast kui näitlejast, kui lasteaiast ja kui inimesest. Mõni viide veel, et mis lähiajal Nagu detsember on ka kindel, siis on Evald Aaviku õhtu ja Mark Soosaare jõulud Vigalas, et seal on üllatuseks, et Mark Soosaar lubas kaasa võtta enda filmimeeskonna nii palju, kui neid veel elab ja kes on nõus tulema, et siis On ehk uhke jõulueelne õhtu. Mis te olete nagu mõelnud, et kelle maailmapilti näed, filmiõhtud peaksid, võiksid avardada. Ma ise loodan pakkuda noorematele jah, sellist vahetut teadasaamis võimalust, et kui nad selle terve programmi läbi käivad, et siis see peaks olema väga või noh, päris hea kool, selline hariv eesmärk on tal veidi küll meelelahutus oleks seekord midagi enamat, aga samas ootame ka sinna kindlasti neid inimesi, kes on näinud neid filme või elanud selle aja sees, et äkki on põnev üle vaadata või tekib mingi nostalgiamoment või ootaksin kõiki. Mulle öeldi, et rahvas armastab oma näitlejaid, et siis siis ma loodan, et, et armastab ja tuleb vaatama. Kas seda programmi nagu raske kokku panna ja kas oli nagu raske nõusse saada, inimesi tulema, rääkima või või neid filme valida või, või on see valik eesti linaloos nagu lihtne? Filmi valimine selles mõttes ei olnud raske, et valida, on küll raskeks, võib-olla, pigem teeb see, et oleks isegi rohkem valida, kui nagu jõuab, ära näidata. Või sa saad nende näitlejatega kajastada näitlejat nõusse saamine? Noh, see protsess on alles alguses, aga ega see lihtne ei ole. Need inimesed, keda me sinna kutsuda tahame, on siiski enamuses vanemad inimesed kes võib-olla tahaks vaid neid rahule jäetakse. Kõige õnneks on nagu lahkesti nõus olevaid inimesi ka. Kõnelesid Anna-Liisa liisk Manning, Marko Martinson ja avaõhtu toimub 23. oktoobril Kinos Sõprus. Ja seal on niiviisi nässu magama. No ütleme niimoodi, et me lepime kokku selle maja hinnaks näiteks miljon krooni. Lähen kusagilt mingi suure hunniku raha saama ilma mingi kuradi paberi Jurata. Pole keegi, saab ka bürokraadi, teised mõtted loll ja ma ei taha teha seda. Nad mõtlevad välja, kes teavad, et lossi võlud. Mis sa tahad, me kirjutame mingit möga, tea, et lossi võlud selle raha eest. Mina natuke naeran seda kõik härrad hullu Sipis aus olla. Kinodes linastuma sean Tootsani esimene täispikk tõsielufilm, uus maailm. Ilmselt Pole kuulajate hulgas neid, kes selles Tallinna ühes elamukvartalis sündinud liikumisest midagi ei teaks sest uue maailma seltsi tegevust on aastate pikku tunnustanud meie ühiskonna kõrgeimad institutsioonide organisatsioonid nagu näiteks vabariigi president või siis avatud Eesti fond. Jaan Tootsen. Uus maailm on filmi talletatud lugu ühest algatusest ideest ja inimestest selle taga taustal võimu ja vaimu igavene vastasseis. Ühelt poolt autostav konservatiivne väikekodanlikus ning teisalt omaalgatuslik nooruslik energia sooviga muuta maailma inimväärsemaks ja kodusemaks paigaks. Filmis on omavahel põimunud kaks poolt. Sotsiaalne ja inimlik. Tootsani kaamera on pääsenud uue maailma seltsi eestvedajatele üllatavalt, aga mitte piinlikult lähedale. Viie aasta jooksul üles võetud lugu kirjutab end ise. Me näeme, kuivõrd oluline on selliste algatuste puhul koostöö üksmeel ja teisalt ka see, kui tähtis on tunda süsteemi, et seda seestpoolt lammutada. Vabadusidee elluviimise takistuseks saabki bürokraatlikult reglementeeritud ühiskonna keerukus. Kaudselt küsib film, kas sellise idee realiseerumine on võimalik või on see hoopis lapsik ideaal. Tegelikkusest kaugel asuv utoopia. Film küsib ka seal algatusel vabatahtlikkusel vastastikusel abil ja üksteise mõistmisel põhinev kogukond on võimalik. Tootsen uus maailm ja uue maailma selts näitab, et on algus, selleks on tehtud. Filmile On küll ootamatu, ta mõjub isegi lõpetamatuna, kuna õhku jääb palju küsimusi. Kuid asi ongi ju selles, et protsess pole veel lõppenud. Seltsimaja küll suleti tänavu suve lõpus, põhjuseks needsamad rahaprobleemid, mida filmiski näha. Uue maailma selts tegutseb aga edasi ja on andnud eeskuju tõsinale samalaadsel algatusele Eesti linnades. Jaan Tootsen, uus maailm on film ühest ajahetkest ja ühest ruumipunktist selles. See on film ühiskonnast, mis pole veel harjunud sedavõrd vaba mõtlemisega ja mis astub esimesi samme kodanikuühiskonna suunal. See on ka film kodanikujulgusest, mis ulatub kõrgemale populismist ja vaid teatud kildkondlike huve teenima neist otsustest. Ja muidugi on see film noortest armastusest, tunnetest ja ilust. Filmis on muidugi omad puudused, kuid need ei vähenda filmi mõjujõudu. Ilmselge, et sellise mahuga materjaliga nagu uue maailma seltsi tegevuse jäädvustamine viie aasta jooksul on väga raske töötada. Kuid Jaan Tootsen on sellega ime hästi toime tulnud. Ja uus maailm on kindlasti üks aasta paremaid kodumaiseid tõsielufilme. Just tihti ei saa dokumentaalfilmide puhul tõdeda seda, et film läheb kuidagi korda ja Jaan Tootsen film läheb korda. Siin on emotsiooni kohastamis ja äratundmisvõimalust ning oluline on ka see, et siin on jõudu, mis aitabki asju liikuma panna ja ajutistest mõõnadest üle saada. Kino kinosaade filmidest, filmikunstist. Selliseks kujunes tänane saade kino kino, mis kordub pisut ebatavalisel ajal teisipäeval, 25. oktoobril kell 14, null viis. Ja tänase saate panid kokku Tõnu Karjatse ning millele.