22. septembri saates kino kino on kõneks järgmised teemad. Eestis linastub režissöör tserel dushi dokumentaalfilm Mihhail Hodorkovski-ist ja filmist kõneleb lähemalt Katrin Rajasaare. Seitsmendast oktoobrist jõuab kinodesse Jaan Tootsen dokumentaalfilm pealkirjaga uus maailm ning stuudios on režissöör Tõnu Karjatse, kommenteeribagi Kauris Mägi värskemat tragikomöödiat Haaver ja saate lõpus tuleb juttu ka dokumentaalfilmist, mis kõneleb heliloojast dirigendist Olav Rootsist. Rood 100 aastat sõda, muusikat. Ning ka sellest kõneleb lähemalt režissöör Katrin Laur. Rõõm on siin klassikaraadio stuudios näha. Katrin Rajasaar, tere Katrin. Tere. Nüüd kinos Artis on jõudnud selle väga huvitav dokumentaalfilm Mihhail Hodorkovskiga. Ja tegemist on ju seisan juhtumiga Eesti naabrusest Venemaa oligarhi, keda hoitakse vangis, sestap kindlasti see teema on kõigile tuttav ja kindlasti puudutab ka kõiki inimesi mõnevõrra. Ja teisalt on Mihhail Hodorkovskiga tõepoolest seotud ka Arvo Pärdi viimane, neljas sümfoonia, mille ta siis saadarkovskile on pühendunud ja üldse kõikidele, kes on rõhutud Venemaal. Aga võib-olla peaks rääkima, mis asjaoludel ja kes on selle režissöör, kes on selle filmi teinud. Siril duši on tegelikult sakslane ja pigem türgi juurtega ja tema on tegelikult seni teinud lühifilme. Ent kui ta käis Venemaal festivalil, siis Se Hodorkovski lugu paelus teda niivõrd, et ta otsustas, et sellest peab saama tema järgmine film. Ja ta muidugi alguses mõtlesin, et see võiks olla mängufilm, tundused Hodorkovski lugu on nii värske, et seda nagu oleks kuidagi liiga vara veel nii-öelda nagu fitsiooni žanrisse üle kanda ja sestap ta otsustas kätt proovida dokumentaalfilmiga ja peab ütlema, et see õnnestus tal väga hästi. Kes selles filmis Hodorkovski lugu kommenteerivad, et ja siin filmis loomulikult, et on Hodorkovski ise enamasti siiski tema lugu nii-öelda tema noorpõlvelugu ja ja see tema ema räägib selles filmis tema lähemalt, part, närid. Päris mitmed neist ei ela enam Venemaal. Üks lähemaid partnereid näiteks on Iisraelis redus, kui nii võib öelda ja ka need inimesed, kes ei tegelenud tema partnerina nagu ärivallas, vaid vaid just selles vallas, mida ta tegi ühiskonnale. Ehk siis kõik need fondid, mis ta on asutanud selleks, et vedela lapsi harida sõltumatult ja, ja sellised heategevusorganisatsioonid, et need inimesed saavad siin sõna. Ja lõpuks saab sõna ka Hodorkovski ise trellide tagant, et ma arvan, et see on Siryldushile üks suuremaid kordaminekuid, et tal õnnestus tegelikult teha Hodorkovskiga esimene intervjuu üldse sealt vanglast. Kuidas see film on üles ehitatud, et seal ei ole mitte ainult rääkivad pead, vaid ka selliseid animeeritud? Kaadreid, ja et tegelikult, et see film on üles ehitatud niimoodi, et, et filmi autor siis hakkab otsima nii-öelda vastuseid küsimustele, mis tal on tekkinud seoses inimõigustega ja kodanikuõigustega Venemaal ja need on sellised universaalsed küsimused tegelikult, ent see lugu liigub nii-öelda siis universaalselt konkreetse poole jõuame nagu seal Hodorkovski isiku küsimus on ju väga kiiresti. Filmis on väga kaasaegne animatsioon ja animatsiooni on kasutatud selleks, et anda edasi neid sündmusi, mida nagu objektiivsetel põhjustel ei olnud võimalik filmida näiteks seda momenti, kui Hodorkovski kinni võeti. Ta tuli just Ameerikast, lennukiga maabus Venemaale ja kohe oli, et siis eriväed tal vastas. Et sellised asjad jah, mida ei ole võimalik filmida. Minu meelest on see üks uus trend, see on mõned aastad ainult vana, nii-öelda anime, animeeritud dokumentaalfilm, see on väga-väga huvitav žanr, selles on katsetanud näiteks ka meie oma režissöör Rao Heidmets ja ja see annab tõesti väga huvitavaid tulemusi, nii et see film on kindlasti kunstiliselt sama põnev jälgida kui siis poliitiliselt. Ja tuleks nüüd ka selle Arvo Pärdi neljanda sümfoonia juurde, et mil moel seda selles filmis on kasutatud. No tegelikult kogu filmimuusika on võetud Arvo Pärdi neljandast sümfooniast ja seda põhjusega, see annab sellele filmile ka omamoodi lüürilise nagu tausta. Et sest tegelikult filmi autor ju lõpetab vägagi poliitiliselt nagu ekstravagantset oletustega. Et põhimõtteliselt ta küsib, kas see, et Hodorkovski tuli tagasi Ameerikast Venemaale ja lasi ennast arreteerida, sest ta teadis teda, võetakse kinni. Et kas see on nagu algus kunagi tulevasele presidendikampaaniale, et, et selles mõttes on nagu see, see muusika tasakaalustab neid tohutuid poliitilisi ambitsioone, mis selles filmis on, kust seda filmi juba näidatud, milliste festivalid? Ei no see film esilinastus tänavu Berdinaalel veebruaris ja siis oli idast palju juttu just nagu seoses nende skandaalidega. Et väidetavalt on filmi algmaterjal nii mitu korda varastatud, ma ei kujuta ette, kas te siis saadi tagasi? Ei ole päris täpselt nagu selle teemaga kursis, aga pole kindel või ei ole veendunud, et see üldse nii võiks olla. Ma ise ei jälginud seda diskussiooni, sest nagu pigem tahan vaadata filmi. Aga aga Berliinis jah, tõesti oli nagu väga palju kära ja müra selle filmi ümber. Meie lähematest festivalidest on see film linastunud Soomes Espo ja Helsingi festivalidel kinolinale niimoodi, nagu regulaarsete seanssidega, tuleb ta Eestis nagu Eesti on esimene riik, kus, kus see niimoodi kinos linastub. Et film on valminud Saksamaal ja Saksamaa esilinastus, kui ma ei eksi, on planeeritud novembrikuusse. Mis te arvate, kas film võiks jõuda ka Venemaalevisse või on see absoluutselt võimatu? Ma arvan, et kuna Venemaal on tegelikult üsna arenenud selline väärtfilmide art house filmide nishifilmide turustamise nagu süsteem, siis miks mitte kindlasti ametnikesse suurtesse kinodesse, et Eestis ju tegelikult lisaks sellele, et film linastub Artise kinos on seda võimalik vaadata aga Coca-Cola Plazas ja, ja Tartus kinos Ekraan. Aga Venemaal ei tuleks üldse kõne alla, et see linastub kuskil suures kobarkinos. Ja mis põhjusel seda sellist vestlusringi viib läbi Tunne Kelam. Tegelikult ongi Tunne Kelam see inimene, tänu kellele see film jõuab Eesti ekraanidele. Et Euroopa Parlamendis on selline traditsioon, et filmirežissöörid käivad tutvustamas oma filme teatud komisjonidele ja Tunne Kelami büroo oli siis see institutsioon, kes pöördus meie poole. Et öeldakse, Tunne Kelam on läinud suurepärast filmi. Ta on tutvunud toreda režissööriga, ta tahaks kutsuda selle režissööri Eestisse ja näidata seda filmi eestlastele. Ja see siis ongi Tunne Kelami kutsel nüüd Siril duši siin ja Tunne Kelam siis juhatab seda väikest tugitoolikonverentsi. Katrin Rajasaare filmi esilinastus toimub täna kell 17 kinos. No meil on e-riik kuskil netis ka meelesaab praegu näha seda paberi peal ja kohe ma otsin üles toimuvasse ratavad politsei tuleb ka, mida teeb siin lasteline kaaslased, siin on juba kõik toimuv ja et enne midagi ettevalmistusi, ettevalmistus ja kell 12 hakkab pihta, kell 12 luban 12-st viieni. Mina siia ka misse imi, ärka, valk dokumendi saab, saab ikka, kui on väga vaja. Kas inimene lasteaeda ei tunta enam nagu ei olnud. Seal kaevik kaeve. Aga ma tahaks ta luba näha ja mu koha. Nii kusteluga võiks olla, mäletan, me olime seal koosolekul. Ei näidanud. Koosolekul sisuliselt taskus, kotis. Tänases saates tuleb juttu Jaan Tootsen uuest dokumentaalfilmist, mis kannab pealkirja uus maailm, mis teadagi viitab ühele linnaosale, et Tallinnas ja Jaan Tootsen on selles linnaosas üles võtnud. Pilte viie aasta jooksul ja filmiribale on jäänud nii rõõmu kui valu ja lausa 250 tundi oli kogu seda filmimaterjali, millest siis leiab käsitlemist uue maailma. Otsi lugu aga nagu Jaan Tootsen ise rõhutab, järgnevas intervjuus on see eelkõige film inimestest mitte nii konkreetselt seltsist ja seltsi tegevusest. Ja sõna saabki nüüd Jaan Tootsen. Ma arvan, et selliseid kogukond on ikka üle Eesti laiali ja neil on rohkem, aga võib-olla jah, et see uue maailma plahvatus on siis nagu selline üks sihuke kodanikuühiskonna nagu eredam näide või et nad on kuidagi silma hakanud rohkem sa ise elad kalamajas, kas kalamajas ei ole sellist kogukonda, et miks just uue maailma kogumata kalamajas tekkinud nüüd ja ma isegi natuke kahtlustan, et seesama suur uue maailmalaine ongi toonud kaasa sellise elavnemise siis igal pool nendes Tallinna teistes piirkondades ka Kadrioru selts on nüüd ja, ja siis on Telliskivi selts on hästi võimsalt tõenäoliselt oleksid kunagi kindlasti tekkinud, aga lihtsalt selline uue maailma katalüsaator olen, on hästi võimsalt käima tõmmanud, aga filmi puhul ma alati rõhutan seda, et kui keegi ütleb, et see mingil juhul ei ole nagu mingisugune linnaosa film või see film ei ole nagu seltsifilm vaid et ta on ikkagi üldinimlik film, et seesamasugune kooslus vabalt võiks tegutseda kusagil Londonis või Amsterdamis või vaid see, et, et nad juhuslikult toimivad ja tegutsevad Tallinnas. Et noh, see on niimoodi juhtunud, aga, aga ma alati rõhutan, et see ei ole nagu kogukonna elust film, vaid et see ongi just noh, ta on ikkagi rohkem mängu portreefilm või noh, need inimsuhted läbi mitme aasta, et see ongi noh, dokfilmi, selline rõõm, valu ja luksus on see ju, et me jälgime ühte kooslust mitme aasta jooksul. See on kohutavalt pikk aeg. See on noh viis aastat ja natuke veel peale ja see on väga oluline etapp nende peategelaste elus olnud, et kuidas nad on kasvanud selle aja jooksul, kuidas nad on, et kust nad alustavad ja kuhu need lõpuks välja jõuavad. Ja siis see ongi noh, rullub lahti nagu selle pooleteist tunni jooksul, sest seda materjali, et kustkohast seda, seda maaki, kust seda kulda, filmi, kulda nagu välja sulatada, et seda on ju olnud tohutult palju, et ma olen ikkagi noh, tunde ja tunde olnud seal uues maailmas kohapeal olen seal elanud ja maganud olles ikkagi nagu kalamaja inimene, aga et, et see noh, see ei ole see päris selline film, et tuleks nagu võte pundiga kohale ja lahkun nendes kahe tunni pärast, et seda ei saa niimoodi teha. Ja kokkuna julgen on, et kas ette üle lugeda, aga aga seda sellist nii-öelda musta materjali on küll üle 250 tunni. Et see on üsna suur kogus nagu läbi läbi sõeluda, miks sa arvasid, et sa just nüüd viis aastat tähtsa näiteks viilima, et kas vähema ajaga lihtsalt ei oleks need protsessid kuidagi filmilinale kuvanud või see, see oli väga kihvt lugu? Jaak Kilmi siis noh, ütleme viis ja pool aastat või kuus aastat tagasi tuli minu juurde ja küsis, et kas sa tahaksid teha filmi uuest maailmast? Ei, see veel ei olnud siis isegi selts oli värskelt loodud, aga ütleme, esimesed võtted olid tehtud ka enne uue maailma seltsi loomist. Siis Jaak ütles, teeks kohe sellise pikema nagu vaatlustoki teeme poolteist aastat sellisest pikast perioodist nagu pooleteistaastast on siis märkamatult kasvanud viis aastat, aga vastus sellele küsimusele, et kas ei oleks saanud kuidagi vähema ajaga, et siis ei oleks saanud, et nüüd pärast seda viit aastat ma tunnen küll, et see, see mandala või see, see fraktaal võrestik on kuidagi nagu see ring on nagu täis saanud selle filmi jaoks, mis ei tähenda seda, et keegi võiks teha uus maailm 20 aastat hiljem, eks ju, et mis on saanud nendest lastest ütleme, kes on sündinud sellel praegusel peategelastel näiteks. Aga just et kogu aeg seda ei saanud nagu katkestada, kogu aeg oli tunne. Järjest huvitavamaks läheb, et ootaks veel, et oleks pool aastat veel, et et siis siis, et, et see on kuidagi nagu kudunud seda, seda mustrit ja siis mingil hetkel oli see tunnet. Kas nüüd on kõik, et nüüd, kui veel hakkaks seda uut tsüklit nagu kordama, et sisse tuleks juba nagu kordusena, et mul on tunne, et, et see oli nagu paras aeg ja ma ega väga palju ei teagi, et oleks tehtud nii pika aja jooksul filme ma tean, et see vastutuulesaal Tõnu Kaljuste, sest et seal vist ka oli, see periood oli umbes kuus aastat, et nad, see ei tähenda ilmselt ka seda, et kogu aeg kaamera oleks väljas, vaid et noh, vahepeal filmitakse vahepeal filmita, et see oleks olnud üks selline näide. Aga jah, et ma veel seda ma olen nüüd püüdnud rõhutada kõigile, et kui, kui keegi minule näiteks ütleks, et, et on film kalamajast, film Pelgulinnast või uuest maailmast, et ega mina vist väga sellise reklaami peale nagu küll ei viitsiks minna vaatama või noh, kui ma olen kalamaja elanik, et noh, ma ikka lähen vaatan aga just ma rõhutan, et see näed, kuigi filmi pealkiri on uus maailm. Kui lühidalt öeldes on nagu uue maailmaseltsist. Aga et ta on ikkagi täiesti selles mõttes ta on neist üldinimlik, et need inimesed ka, et kes selle kuidagi seosta ennast mingisuguse Seltsindusega. Et see on nagu empaatiavõimega inimesele on vaadata, aga ka siis ja siis seesamaaegsete toki puhul need kangelased on ka niivõrd alasti nagu mingites hetkedes või et hästi lihtne on nagu noh, nendes kannatustes rõõmudesse selles ilus ja valus nagu nagu hea samastuda või noh, et sa ikka vaatad, et see on seesama küsimus, et miks dokumentaalfilm on nagu sellises tõusulaines, et seal ongi see põhjus, et sa tahad ikkagi näha elusat inimest tema nagu päriselus. Andmed on tekitama tegelikult usaldus, usalduse tekitamine on nagu palju keerulisem graafika. Ja ma arvan, et meil nagu mingist otsast võib-olla mingist kyljest nagu vaeva vaja näha, et, et see usaldus tekiks. Seal on oma selline tuumik, Erko Valk on üks peategelastest seal Mattle Lippus, Marten Kaevats, Merit Kask, et see on selline tuumik, mille ümber kogu see muu elu on nagu kogunud või kui nemad nagu ära võttes, siis võib-olla see uus maailm oleks nagu seda nagu, nagu ta praegu on see kogukond, aga jah, nad on ikkagi jah, see eco, see toki tegemise puhul ju kõik muutub, eks ju, see üks algne idee, et kuidas ta siis nagu areneb lõpuks selleks, milleks ta areneb, algne idee oli, noh, mina läksin küll ka selle tundega, et teha nagu ütleme filmi julget filmi sellisest noortest maailma muutjatest. Et ma nagu eeldanud üldse seal maailma muutmise rada või nii okkaliseks minna või noh, et see tundus noh, väga selline tohutu edulugu, aga et noh, kes filmi ära vaatab, et siis see ongi huvitav, et, et kui palju, millises vahekorras on siis need kannatused, rõõmud selles filmis keegi ütles, et ka, et tahet tuleks seda filmi vaatama ka, et ei tea, et noh, et äkki see on selline kogu pere pannkoogi filmed siis see rõhutan, et see ta kindlasti ta ei ole nagu ühe seltsi kroonika mingil juhul, vaid et ta on ikkagi inimestest inimsuhet, sest nende suhete muutumisest sellise pikema perioodi jooksul või siis kui uhkelt öelda, et sa võid ka nimetada nagu ühe revolutsiooni anatoomia, eks, et kuidas, millest nagu alustatakse, millised on nagu põhilised kandvad ideed ja kuhu siis noh, mingi aja kulgemise jooksul mööda siis välja jõutakse. Hästi sulle meeldib rääkida väga sellest, kui inimestel oleks. Minu meelest on segane. Ikkagi ühiskonna nagu muidugi, sest noh, nad on ju väga seotud selle maailmaga, kus kohas nad elavad, et seal on veel Erkost puutub või sellest kangelasest, siis noh, tema on minu jaoks nagu selline klassikaline trikster või selline kultuuri heelased, kuidas, nagu ma jälle ei taha ette ära rääkida, et kuidas ühes inimeses võivad olla ka hästi, kui vastandlikud poolused sisse sulatada, et kuidas pühake pätte saavad käia väga rõõmsalt käsikäes mingitel hetkedel oli seal ka kuidagi nagu raske läinud filmile või nad lubasid ennast igal pool üles võtta? Jah, et ei ole lihtne filmida täitsa tõsiselt keegi ja just ütles, et noh, et mis sul viga, et, et saad nagu hängida seal uues maailmas ja sulle makstakse selle eest veel raha, et, et noh, mis paremat elu nagu ei oska, et kas seal tõesti oli viieaastane stipendium, ei tahaks nagu uskuda. Eks sinna jah, sellel teine teine teema, aga just see on küll et see nii pika perioodi jooksul filmi teha, et see on väga raske nii nendele, keda filmitakse kui ka neile, kes filmivad, nii et ma ei saanud öelda, et see oleks nüüd kohutav nagu kannatuste rada olnud. Aga seal on hästi palju selliseid ilusaid ja valusaid õrnu hetki, et seda sinna filmi sisse püüda on ikkagi väga-väga raske. Aga noh, tänu sellele on jälle see rõõm suurem, kui noh, mingisugused hetked on kinni püütud ja kas või seesama asi, et see vana tõde, et inimene ükstapuha kelle elust või kelle kodust või kust filmi teha, et inimene ikkagi lõpuks unustab ära nii sinu kui vaatleja ja kui selle kaamera. Mul on tunne küll, et selle 88 minuti sisse oleme püüdnud noh, ikkagi väga ausat hetked, et kus keegi ei mängi kuidagi või et see on just tänu sellele suurele koosolemise materjalihulgale, aga sinna ei ole jah, nagu ütleme nii, et raamaturiiul on selja taga korda sätitud ja siis olen laused välja mõelnud, mida ma sulle siis nüüd järgnemist seda last ja ei leia või noh, ja samas on see, et, et see on nagu tegevuse peal olev film, et seal ei ole intervjuusid seal, noh, tegevused, tegevused, tegevused, et noh, mis minu jaoks ongi see, see õige film. Ja ühel päeval tuleb siia, kellelt platsi tuleb suur roheline. Suur valgusvoo täidab ainult rohelisi. Inimesele. Bioloogi. Ja meil on ta Ikka. Ma arvan, et ma ise olen ka hästi palju muutunud selle viie aasta jooksul üldse nagu sa seda võid võtta nagu kuidagi tsen budistlikku koolitust võlts, et kuidas nagu hakata maailma tajuma teistmoodi. Noh, me ei räägi üldse sellest, et tänu sellele, et nagu režissöörina nii pikka projekti ette võtnud, et et pärast seda ma ju näen ka maailma teistmoodi või et see maailm ei ole minu jaoks ka enam endine, et ma olen palju tähelepanelikum maks muutunud, ma näen tänaval maid, tüüp, hetki, olukordi, mingisugust atmosfäär, mingeid valgusi, mida ma varem üldse ju ei taibanud vaadata. Et see on üks asi. Ja teistpidi võib-olla see inimeseks kasvamine, et et see, kuid ma laen väga vahetult noh, neid inimesi, kes on minu filmi kangelased. Et see hästi ausetes hetkedes, et see tekitab enda suhtes ka nagu mingisuguse kõrvalvaataja positsioon, et kuidas ma ise elan oma elus ja kuidas ma ise oma eluga hakkama saan või seesama asi see teema, et et milline see inimene ikkagi on või see inimese loomus, et ka enda kohta ja saab väga palju. Naljakas on see, et isegi mingitel hetkedel ma olen ennast tabanud maid rääkimas nende kangelaste hinda või, või noh, et, et kuidagi noh, ma jälgin endas ka, et mis ma olen nagu kokku korjanud sealt vä? Ma näen enda elu ka nüüd nagu, nagu filmina või nagu kõrvaltvaatajana tõsiselt, kui ma ise nagu näiteks vihastan või kui ma olen õnnelik või ma olen rahul või et ma, ma jälgin nagu seda protsessi, see võib väga haige olla tegelikult, sest ma olen isegi näiteks lapsega kõndinud pargis ja keegi kunagi ju ei pildistage filmi nutvat last, eks, ja et ma olen teinud seda nüüd, sest mulle tundub, et, et see on nagu, et tal on nagu 10 aasta pärast huvitav vaadata ka neid pilte, mis seal ainult sellised pannkoogirõõmsad näod vaid et see, kuidas ta näiteks kalamaja ukse ees näiteks nutab kuidagi elu näha nagu palju rikkalikumalt vaid selle, et kui sa näed ka seda oskad seda valu tähele panna, siis tegelikult ka see rõõm tuleb palju selgemini välja. Sa mõtlesid seda filmi teha nii et sa pigem väldid seda sellist otse nende kangelaste küsitlemist, vaidled, sa ootad ära, kuni nad ise räägivad küll mõnikord alatu sekkunud ja ilmselt küsinud. Jaja ei, seda ma isegi ei ole ka varjanud, et kui on nagu sellised vaataja saab ise aru, et kus kohas on siis nii-öelda nagu otseselt küsimused olnud, aga noh, samas põhjendanud seda väga lihtsalt, et noh, elus on ju ka niimoodi, et et kui sa istud kellelegiga köögilaua ääres joteet, et noh, ikka küsida, et see ei ole nagu selles mõttes noh, niivõrd karm antropoloogiline film, eks et kaamera on pandud püsti ja öeldakse, et ei ole ühtegi nii-öelda täiesti puhast dokfilmi, et isegi kuskil selveris olev turvakaamera on tegelikult noh, nii-öelda režissööri poolt paika pandud selle turvamehe vaatepunkt. Et selles mõttes küll, aga muidu on küll vist tulnud nagu puhaste kätega, et mingisuguseid erilisi provokatsioone küljele nagu läbi viinud seal selle filmi puhul mulle meeldis väga üks hetkeks kaader jutt oli siis ühest käigust ametnike poole, et nende pik pilke, kui neile tutvustati uue maailmaideid Muusika, ma veel rõhutan klassikaraadiost siis muusika, meil on täiesti helilooja, filmil on Sander Saarmets kirjutanud spetsiaalselt olulised teemad, mis on seal ka kasutama ka muud muusikat, kõikjale. Sandri. Aga jah, meil on ikka päris film, kus päris heliloojaga Mille üle sa kõige uhkem need alad, kus filmi ütleme, see montaaž ja kõik on mitte päris selja taga, aga peaaegu. Vaat, see on küsimus, tea, elu ülal on uhke Küldsused mingis noh, minu eluskaal hästi suur muutus, sest et see viis aastat on väga pikka aega mingisugune tsükkel saab ikkagi läbi või et nii räägib väga palju oma elustes, rääkisite lapsest, räägi siis intervjuu, mis on viis aastat. Ta on sinu elus muutunud, sa oled ilmselt saanud lisaks ja ongi naljakas, et me oleme ehitanud oma kodu valmis, samal ajal paralleelselt selle uue maailmavaatluse ehitamisega ma olen saanud ühe lapse eksam ja kusjuures niimoodi, et kui teine laps sündis siis ma olin öösel sünnitusmajas koos naisega ja järgmisel päeval läksin filmima uude maailma. Et see on nagu ka mingisugused sellised põrkumised. Ja noh, seesama laps oli järgmisel aastal samal ajal uues maailmas pidasime sünnipäeva, noh, näiteks, et mingit. Ma olen hästi uhke selle filmile, ma arvan, et see ongi hästi oluline, et ma olen rõõmus, et see asi sai ikkagi ette võetud. Ja see, et ma loodan, et inimesed tulevad seda vaatama ja just selle mõttega, et see on ikkagi universaalne film inimeseks olemisest, kui võib vabalt ära unustada kõik seltsid ja seltsimajade asjad. Ja ikkagi et see toimib. Peab ikka? Ümbruskonda muuta majaosa. Jaan Tootsen teile ka sellest, millises ilmneda varem on teinud. Noh, ilm, seda filmi ma olen teinud kaks pooletunnist toki, see on selles, mis on Eesti televisiooni on pooletunnised Eesti lugu, et sellega 2005 tegi näha ja 2004, et selles mõttes ma ei ole nagu ka päris, et me ikkagi ennem teadsin, et mida see režissööritöö eeldab. Aga see oligi huvitav, et kui ma olin teinud kaks seda pooletunnist filmi, et siis ma kogu aeg unistasin, et vaata, unistused saavad ikkagi teoks. Et ma kogu aeg mõtlesin, et mõtle, kui lahe oleks teha üks korda selline pikem vaatlusfilm. Et ma olen ühe pooletunnise teinud ja teise veel olekski kohe aega ja et kulgemist aastaajad mööduvad ja tegelased kasvavad. Ja siis Jaak Kilmi produtsent tuligi, pakkus välja, et kuule, tule tee ja ma elus ei osanud arvata ka, et see protsess nii pikaks venib. Et kui sa nüüd küsida, et mis oleks järgmiseks, siis kindlasti kuigi ma olen eelmise filmi üle väga uhke, et kindlasti ma ei jaksaks teha peale kohe sellist nagu pikemalt. Ta vaatlusfilme. Et see on ikkagi väga raju elu olnud, et olla siis nagu pereisana elada Ta või olla koos. Ma olen seal nüüd nali, eks, aga olla koos noorte anarhistide ka, et see on ikkagi noh, nõuab ühelt pereisalt ikkagi väga suuri valikuid. Et see jõua õigeks ajaks koju või jah, et isegi mu naine Eeva kui see tõesti, sa näed, et see protsessi lõpp ei lõppe ära, meest teeb kogu aeg seda film edasi, et siis ta saatnud mulle SMS Eeva, kes nagu kõik ära kannatab, kõik vastu peab. Et noh, et kui kaua see asi kestab veel, et mul on sellest kõigest nii kõrini, tule koju. Et see on see, kus on nagu oma elu lõikub nagu selle selle uue maailmaga, aga ta on ka filmi näinud ja et on selle noh, nii-öelda perest eemaloleku nagu antakse andeks anda, aga kus seda siis näidatakse silma tuleb siis alates seitsmendast oktoobrist on Coca-Cola Plazas ja ka kinos Sõprus ET kahes kinos ja siis ilmselt kindlasti ka üle Eesti Tartusse ja mujale. Kõnes režissöör Jaan Tootsen oma uuest dokumentaalfilmist uus maailm, mis esilinastub seitsmendal oktoobril. Soome rahvusvaheliselt maineka emal filmitegija lagi Kauris Mägil on oskus teha ajatuid, eatuid ja kiusatus oleks öelda isegi teatuid, filme, teateid sellepärast, et nad on terviklikud väga täpselt läbi mõeldud loo karakterite ja pildikeelega ajatuid, sellepärast et kiimädini kõrval on Kauris mägi vist ainus režissöör, kes suudab teha selliseid filme, mille valmimisajamääratlust on väga raske anda või õigemini filme, mida võib liigitada pigem hoopis teise aastakümnesse ja isegi teise sajandisse kui seda on kiire ja hektiline. 21. kaunis mägifilmide esteetika. Ta läinud sajandi keskpaigale ja sellistele nimedele filmimaailmas nagu šantjermel vill, žanrenoa või marssal garneering. Või siis kümnendid, 1900 kolmekümnendad ja näiteks Carney film, varjude linn, mille tegevus toimub samuti sadamalinnas lehaavris. 1900 kuuekümnendad ja meil Willi gängsterifilm samurai, millele viitavad näiteks tegelaskujud Kauris mägi haamri alguses. Kaurisimegi filmid on ajatud nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Filmide tempo on aeglane, kaadrit postkaardile toonitud ja seisvad maailm, mida ta filmid edasi annavad, on oma suletusest lihtne ja kurb. Tema tegelasi iseloomustab teatud tõrjutus ja sisemine peidetud traagika. See, mis nendega juhtub, kõigutab nende ääre positsiooni ühiskonnas reeglina nad langevad juhusliku või kavandatud pahatahtlikkuse tõttu senisest staatus kohast veelgi madalamale. Kuid mõnikord annab kaunis mägi mõista, et kunagi ei maksa kaotada jutust, sest ka lauspilves taeva võib läbida ere päikesekiir, mis seab toimuva hoopis teise valgusse. Ohvri peategelane on nooruses Pariisis boheemlane elu elanud, kuid nüüd saapa puhastajana leiba teeniv Marcel marks keda mängib prantsuse näitleja Andrew ilmis. See on sama mees, kes on üles astunud ka Kauris, mägi varasemates filmides ja sealjuures siis ka filmis boheemlane elu, kus ta mängis samanimelist tegelast. Vaesuse piiril elava Marxi ellu tuleb nüüd muudatus, kui haiglasse satub ta hoolitsev naine, keda kehastab samuti üks kaunis mägi lemmiknäitlejaid Gadjaudinen. Ja kui Marx võtab oma südameasjaks aidata sadamast leitud pagulaspoisil põgeneda Inglismaale. Vahemärkusena tuleks öelda, et kadi optineni on võimalik näha homme ka Tallinnas. Kui ta filmi esilinastus sisse juhatab. Aga nägu kaunis mägi filmides tavaks, siis rikub häid kavatsusi nii-öelda nurga taga varitseb kuri antud juhul filmile haavre naabruses elav koputaja, keda mängib François drifoo. Näitlejana n filmiajalukku kirjutanud Jean-Pierre Leo, kes samuti on varem Kaurisimegi linatöödes üles astuvad. Lõhaamron Kaurisimegi Filmagraafia mõneti erandlik film, kuna kaunis mägi väljub siin märgatavalt enam kui varem senisest suletud, veidi isegi õhuta atmosfäärist. Sellest annavad kinnitust näiteks päevavalgusest tehtud võt ja pöörded, tegevuslikus ning karakteriloomes. Kaunis mägi ise ütleb intervjuudes, mida pessimistlikumaks ta ise muutub, seda optimistlikumad on ta filmid. Auris Mägi filmide tegelased on reeglina küllaltki selgepiirilised, see, mis nendega juhtub, näib olevat fatalistike pöördumatu. Ka heasüdamlik saapapuhastaja Markson endale võtnud selge ülesande omamoodi elutöö, millega kavatseb lõpuni minna. Ülesanne on isegi liiga helgeid, me selle õnnestumisse usuksime. Ähvardava varjuna tumestas Marxi pingutusi teda aeg-ajalt kimbutav kriminaaluurija, keda mängib John Deer tarus seal. Kuid see on pealispinnast keerulisem karakter, kellel on oma huvid ja kelle tegevus toob meelde politseikapteni Michael kördise filmist Casablanca. Niisiis võtmelise tähtsusega tegelane filmis, ehkki nüüd kõrvalosatäitja lõhaamra annab oma melanhoolselt varjundile vaatamata lootust, et imed on võimalikud ja et asjad võivad pöörduda paremuse poole ka siis, kui mitte miski seda ei näita. Raske on liigitada lehaavri rahvuslikust arvestades filmi kultuurilist tausta, oleks ta pigem prantsuse kui Soome film. Samas on tegelased film mentaalne laetus põhjamaiselt välja veetud. Soome esitab igatahes lõhaavri Ameerika filmiakadeemia kandidaadiks võõrkeelsete filmide kategoorias. Kaur Mägile oleks juba kolmas võimalus Ameerikasse sõita. Seitsmendal septembril esitlesid Kinos Artis, Katrin Laur ning Paloma Krõõt Tupay dokumentaalfilmiroots 100 aastat sõda ja muusikat. Olav Roots elas ajavahemikul 1910 kuni 1974 ja tegemist on dirigendi, pianisti ning heliloojaga. Ta lõpetas 1931. aastal Tartu kõrgema muusikakooli kompositsiooni ning klaveri erialal. Ta õppis ka Heino Elleri juures ja ajavahemikul 1939 kuni 44 oli ta Eesti ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigent ning esitas ja salvestas Eesti heliloojate loomingut sealhulgas siisTubina ning Elleri teoseid. 944. aastal põgenes ta Rootsi, kus ta tegutses põhiliselt pianistina ja aastast 1952, lasta Colombias, kus töötas Bogotaal sümfooniaorkestri peadirigendina ning tänu tema tegevusele tõusis ka orkestri mängutase 1967. aastal Olav Roots Colombia aukodanikuks. Ja käesolevas filmis ongi juttu Olav Rootsi elust tegevusest ja seda siis ka läbi arhiivikaadrite või läbi inimeste mälestuste, kes teda tol ajal siis ümbritsesid. Ja nüüd saabki sõna ka filmi režissöör Katrin Laur. Mul ei olnud keegi andnud tellimus õppefilm ilusat ja noh, mis mind väga puudutasid, olid tema päevaraamat siis kuidagi 37.-le lastel oli liinis ja Salzburgis isiklikud asjad ja ta oli ka päris hea kirja kirjutaja, tal ei olnud palju neid kirju, aga need, mis olid, olid väga puudutavad, stiil oli hea, inimene oli väga jälgitav, äratuntav, nii et niipea kui ma hakkasin selle materjaliga tegelema siis juba inimene hakkas, hakkas nagu nägu näitama. Muidugi teadsin, et tuleb Kolumbiasse minna, sest nad üsna peatselt sain teada, et on elus veel lesk. Ja niimoodi ta ta läkski, neid inimesi otsis minu jaoks ikkagi Gabriel välja ja noh, kuivõrd tema perekond on kõik tema ei ole küll muusika, otseselt on ka, ta on kitarrist päris hea, aga tähendab, nende perekond on väga paljud muusikud ja klassikalised muusikud. Noh, tal oli päris lihtne need kontaktid kõige üles leida ja ja neid inimesi on tegelikult muidugi rohkem, aga noh, me ei saanud nii palju inimesi Nad ju mingit 20-st ringi võtta, vaid ikkagi mingisuguse ühe teatud ringiga inimesi, keda sa suudad ka jälgida filmi ajal, eks ole, kolumbialased ei rääkinud eesti keeles, see oli ainult Mercedes, kes ütles, et ta natukene oskab eesti keelt, aga aga noh, vaevalt, et see päriselt nii oli. See oli ikkagi pigem šarmantne nali, eks. Kõigil oli väga hea mälestus sellest ja ma mäletan, et just see kontrabassimängija Erik Puura ütles lõpuks mulle, et küll tal on hea meel, et ta sai selle intervjuu anda rääkides maestro orkestrist, mida ta nii väga armastas, see oli kindlasti väga helge aeg ja neil oli väga helge mälestus Rootsist. Teine liin oli seotud Rootsiga ja sealsete mälestustega, mis tal üles leida, kokku koguda, et kuidas need kontaktid tekkisid. Pigem ma ei ole midagi väga nihukest oluliste Margus Allmann oli ju sellega väga sügavuti tegelenud, eks ole, kes kahjuks nii noorena on juba lahkunud teise ilma, aga mina nii natukene olen uurinud ikka ja lihtsalt pigem mõtlesin jälle inimeste tasandil seda, eks ole, et inimesi, kes teda oleks tundnud ja mitte ainult teda, vaid kes suudaks anda, sest muidugi tõesti, mind huvitas kõige selle asja juures mitte ainult tema lugu, vaid suur lugu ehk ajalugu. Sest kõõrd ma ise olen ju maapaokogemusega inimene, selles mõttes, et ma lahkusin Nõukogude Liidust ja elasin seitse või kaheksa tegelikult isegi üheksa aastat Saksamaal, nii et poleks saanud siia tagasi tulla, eks. Sest tollel oli nõukogude liit ja sellise tegevuse eest teda nimetati kodumaa reetmiseks ja selle tegevuse eest oli muide kõrgem karistusmäär. Ma ei tea, kas mahalaskmine, Siberisse saatmine või lihtsalt endale õliks tegemine avalikes intervjuudes ja tuha pähe raputamine, tähendab mul polnud seda võimalust ja kuivõrd see on ka selles mõttes on see mu enda kogemused, siis ma võib-olla reageerin muidugi märksa tundlikumalt sellele temaatikale kui mingisugune teine filmitegijad, kes ei tea, mis kohad need on, mida sihuksed asjad puudutavad ja noh, see viia kokku isiklik lugu ja ajalugu on minu jaoks täiesti konkreetne asi, mis mind nii mängu- kui dokumentaalfilmis loomulikult alati puudutab. Debora Vaarandi aeg oli ju ka sisuliselt, eks ole, ajaja, inimese loo kokkuviimine kuidas. Talle meeldib Olav Rootsi muusika, kuivõrd näiteks sümfoonia, mis on ainus selline suur orkester, teos, mis on säilinud ja nüüd alles ju eelmisel aastal Eesti esiettekandele tuli, et kuidas teile meeldib? See meeldib mulle hästi, aga kui ma päris aus tohin olla, siis ma ütleks, et see variatsioone ja pasa valja meeldib mulle isegi rohkem. Ta oli ilmselt, see on väga huvitav aeg ka, eks ole, see, millal ta need kirjutas ja mis see oli, kõik noh, teatud ikkagist, ümbergi mõjutustega ja kõik need asjad. Ja ma ei tea, kuidas ütelda, kas ta oli piisavalt tagasihoidlik, kui ta oli üleliia tagasihoidlik inimene, eks ju, et samast, samast kohast trantiliselt põrsus Tubin ja ja, ja Tubinge hindas teda väga noorelt juba heliloojana väga andekaks, eks. Aga mine tea, miks temast ei saanud Eiloojad, kas talle hakkas dirigeerimine nii väga meeldima või oli ta liiga kriitiline enda suhtes? Minule meeldivad küll minu eriline lemmik on variatsioon, ei, tasakaal ja, aga, aga muidugi ja see sümfoonia, aga võib-olla ma kuulen seal juba asju, isegi, mida pole seal sees. Noh, ütleme, et Eesti seda ajalugu või 20. sajandi lugu, eks ole, noh, mida ta ja mis teda uni otse tabas. Ja väga tore oli ka see, et te tõite sisse need nii-öelda kolmanda põlve esindajad ehk siis lapselapsed, et nagu mis saab sellises perekonnas, kes on sunnitud välja kolima ja, ja ikkagi need juured on olemas küll, aga see kõik see päritolu kuidagi hägustatud teises keskkonnas elades. Minu arvates see on väga tee, toob seda lugu lähemale, see on inimlik faktor, ma ütleks. Sest noh, loomulikult ma ei ole ju ise muusik, ma ei ole muusikaajaloolane, ma ei saaks ütelda, et mind puudutab lihtsalt see, et ma saaks teha filmimuusikast. Ma võiks samahästi pottsepast teha filmi, eks ole, kui ta minu jaoks seoks mõtestatult tasandil ära, eks ole, aja ja inimese ja saatuse ja need asjad, mis neid puudutavad. Ja need poisid olid minu arvates see, mis tegi selle nii lihtsaks igale inimesele, eks ole, noh leida üks tasand, sinna minna, eks, noored poisid, noh, tõesti nii noored poisid, nad võisid ka väga naiivset juttu rääkida, ilusti ausalt sulle silma vaadates, mis on ju väga Ehk ka, kust seda filmides nüüd siiski näha oleks võimalik, et ilmselt mõnes telekanalis ja kas on lootust ka selle DVD peal nagu välja anda? See tuleb Eesti rahvusringhääling näitab seda septembri lõpus, aga mina olen väga avatud loomulikult, kuivõrd ma olen ka selle filmi tootja ka DVD-de tegemiseks, niipalju kui kuskilgi on vähem vähegi Hoo viia tellimuste tahtmist. Sellepärast et ma lihtsalt väiketootjana ei saa nüüd ütelda, et ma hakkan kinodes teda näitama ja siis ma püüdsin näidata Debora Vaarandi aega kinos ja Debora Vaarandi on tuntum inimene Eestis, eks kui Olav Roots. Aga mõned inimesed käisidki, aga üldiselt see on siiski väga suurte kadudega äri kui nii-ütelda, eks ole, kino üür on suurem kui need inimesed, vähesed, kes lähevad kinno ka, kui igal seansil istub 10 inimest ja ma ei taha olla küünik, kes ütleb, et see ei ole oluline, see on väga oluline. Aga selles mõttes on ilmselt parem, kui ma saan tõesti teda noh, kas DVD-sid müüa või, või siis mingeid lepinguid teha selle kohta ma olen alati valmis igatpidi seda huvitama, et aga esimene, mida ma tean tema levitamisest, on see, et septembri lõpus näitab Eesti rahvusringhääling ja et oktoobri lõpus muide, avab see film Torontos sellist festivali nagu Estox Singles Olav Rootsist kõneleva dokumentaalfilmi režissöör Katrin Laur ja intervjuu oli salvestatud filmi esilinastuse järgses meeleolus, sestap ka mõningane klaaside kõlin. Selline oli 22. septembri saade kino, kino ja saate panid kokku Mirje Mändla ning Tõnu Karjatse.