Algab kaheksanda oktoobri heligaja oktoober algas seekord juba 30 seitsmendat aastat rahvusvahelise muusikapäevaga muusika aastaks, kui võttena jagasid Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital ja Eesti muusikanõukogus sel päeval aastapreemiaid, tunnustades nii eesti muusikuid. Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastaauhinnad pälvisid Anu Kõlar monograafia Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu eest. Parem hilja väljapaistva loomingulise ja pedagoogilise tegevuse eest maid omaadik Eesti muusika tipptasemel salvestamise eest. Martin Kuuskmann särava loomingulise aasta eest, Ralf Taal järjekindla loomingulise tegevuse eest nii solisti kui ansamblipartnerina Siim Aimla särava loomingulise aasta eest. Timo Steiner isikuga rase, uus ooperi ning tõhusa tegevuse eest publitsistika ja haridusmaastikul. Triin Koch silmapaistvate saavutuste eest dirigendi ja koorimuusikaarendajana. Vox Clamantis dise Jaan-Eik Tulve kirgastavate kontsertide eest nii Eestis kui piiri taga. Eesti muusikanõukogu preemiad pälvisid heliloomingu preemia Renees tere sisendusjõulise rahvuslikke, kultuurilisi, inimlikke põhiväärtusi kandva loomingu eest. Interpretatsiooni preemia Tõnu Naissoo kui Eesti džässi suurkuju ning preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest pälvis Ants Saluraid kui Eesti klaverite hoidja. Õnnitlused kõigile au hinnatuile kaklas raadio poolt. Sülgaja. Tänases helikaja saates on kolm arvustust. Tiiule Evald räägib rahvusvahelise muusikapäeva ooperi kaalast rahvusooperis Estonia kolleeg Leedu klassikaraadiost, jurate Katinaid, teiega muljeid Vilniuses nähtud Estonia ooperietendustest. Pianist Martti Raide räägib kontserdist Mozart Tallinnas, kus Kalle Randalu soleerimisel sai kuulata Mozarti viimast 20-st seitsmendad klaverikontsert, milles soolokadentside käsikirjad asuvad juba ligi poolteist sajandit Eesti ajaloo muuseumis. Muusikaga selliseid laiast maailmast vahendab Nele-Eva Stein feld. Koos klaverite hooldusmeistri andsaluraidiga. Avame aga arutelu Eesti kontsertklaverite olukorrast. Mina olen toimetaja Kersti Inno, head kuulamist. Sülgaja. Rahvuslus Estonia tähistas tänavu rahvusvahelist muusikapäeva suure ooperi Kaala ka, kuhu oli kutsutud esinema noori eestlasi, kes ei ole Estonia teatri koosseisus. Seda kontserti käis kuulamas. Viuh Levalt selline kaala kontsert sellisel tähtpäeval on muidugi tore üritus ja rõõm oli kogeda, et saal oli tulvil inimestest. Tõepoolest väga põnev kontsert oli selles mõttes, et sai kuulda just nimelt neid noori, kes on julgelt astunud juba oma õpinguteedel edasi. Nad juba esinevad nii siin kui seal teatrites ja muidugi ka kaks külalist mujalt. Elina Volkmane Lätist ja Aleksander Schultz. Odessa teatrist olid väga kõrge tasemega külalised juba oma noorusest hoolimata. Kõigepealt muidugi niisugune galakontsert. Paratamatult kipuvad tulema sellised miinused nagu liigne klektika kava sisulises küljes. Sellisel galakontserdi saab muidugi iga esineja näidata ennast parimal moel. Ja vedas muidugi noortel ka sellega, et dirigendipuldis oli Jüri Alberten, keda oma Pean isiklikult äärmiselt hea kõrvaga dirigendiks just nimelt seoses lauljatega. Ta oskab hästi reguleerida alati seda dünaamilist külge. Tema puhul kehtib just nimelt minu meelest see kuulus Moore'i. See oli küll pianist, maailmakuulsate lauljate kaaslane, ütelus, et õhtul laulja, kuningas, ükskõik mis lauljaga juhtub peab saatja olema võimeline teda nii-öelda kas järele aidata või temaga, ühesõnaga igal juhul koos hingata. Võib-olla alustaski nendest kõige noorematest. Nimelt Valmar paar on alustanud õpinguid meie muusikaakadeemias, Tarmo seljaklassis käis siin külalisõppejõud Viinist, tal sümpatiseerib tema. Ja siit algas Valmar saare teekond Viini ja ta on teinud väga suure liikumise. Üllatavalt kopsakaks on kujunenud tema ilus pass. Ja ta on, on tore lavaline vabadus, noh sinna juurde ka tõesti väga ilus kasv, sarm, no need on kõik omadused, mis hakkavad kindla peale tulevikus talle posid aktiivselt kaasa mängima, juhul kui ta muidugi tegeleb oma vokaalse küljega tublisti veel edasi, sest see on tal nagu poole peal ja natukene küsimärk tekkis mul, miks ta laulis Mehhistogubleesid Kono Faustist, sest see on ikkagi kõrgpilotaaž passile ja sinnamaani, tal on veel pikk tee. Väga meeldiv oli temale Borelluaaria siis törtsetkozy fantottes oli niisuguse temale jõukohane ja meeldiv. Meie Katrin Targo, kes on ka lõpetanud meie muusikaakadeemia Rostislav Gurjevi klassis eaka magistrikraadi siin kaitsnud, tema töö on kulgenud kaviinis nüüd edasi ja hetkel nagu võis kavalt lugeda, ta ongi ta siis Viini muusika- ja esituskunstide Ülikooli ooperis stuudios nii-öelda kaas töötaja, ta on juba laulnud hiljast Mozart, Tiidumine oios, seesama Heldel Julius tseesar Miss Estonia laval ja varsti tuleb ning Leo Patriot laulnud. Ja et tema repertuaaris on sopranipartiid Johannes passioonist ja Matteus passioonisbachilt ja Pärdid Teoomse näit teab, et ta on nii-öelda muusikahariduslikus küljest ikkagi väga tubli tegija juba. Laulis ta väga, mõtleksin musikaalselt. Ta hääl on kujunenud väga puhtaks, siin on sillerdust, siin ei ole kahtlustki, et ta on lüürilist koloratuurne sopran. Kuivõrd on tema nii-öelda vokalisti taskus päris kõrged noodid, mida näiteks ka seesama Kleopatra eeldab. Seda näitab tulevik, eks iga laulja peab tunnetama, mis tal veel on nii-öelda puudu ja kuhu poole ta peab pürgima. Ja fakt on see, et nii noor inimene, see on ikka täiesti hea algus alles, aga väga meeldiva mulje jättis ja jääme põnevusega ootama, mismoodi siis kulgeb tema esimene roll meie laval just nimelt sellesse jõuljust see saris. Ja nüüd siis Kai Rüütel, Kai Rüütlit sai kuulda ülemöödunud aastal esimest korda Saaremaal ooperipäevade raames ja juba seal jäi nii harv kui silm sellele noorele inimesele kõvasti pead. Sest teda on jumala õnnistanud vot sama liiki häälega nagu võib-olla ma ei karda seda võrdlust, omal ajal oli Renate Paldi, see on soe sume noh piltlikult öeldes kuulajat enda hõlma võttev hääl, tšellolik tämber ja sealjuures väga sugestiivse atraktiivne väljenduslaad oma muusikat pakkuda kuulajale. No ja ei saa salata, jällegi loodus on õnnistanud ka teda ääretult kauni väljanägemisega, ta tuletab tugevasti meelde soomlaste uhkust karittemaatile. Tema lauldud tali la oli uskumatult veenev, see tempo on ju teatavasti tõesti väga aeglane selles aarias. Ta pidas sellele hästi vastu ja, ja väga särav oli tema kulminatsioon selles ning teises pooles Rossini Sevilla habemeajast rosina. See oli uhke ja väga meeldiv oli üle pika aja kuulda just nimelt metsosopran-ile kirjutatud autoripoolsed kadentsid, need olid väga, väga võluvad. Tahaks loota, et meie kuuleme ja näeme teda meie Estonia laval ikka mõnes uhkes rollis, kus on võib-olla etendus võetud kaua tema pärast, sest et tema on ikkagi praegu tõesti esimene. Kuigi Monika-Evelin Liiv on ka selle sama koolituse Londoni noorte ooperilauljate koolis läbi teinud ja laulnud ka nii floorat Traviatas ja seal veel mõningaid rolle, aga see Kai Rüütel laulab juba Cover'id kaadenis neeg Page'i, Verdi farssafis ja markiis Melybeed, Rossini teekond Raimsis, siis see näitab. Ta on sinna ikka juba kõvasti oma kanna kinnitanud ja sai lugeda kavalehelt ka seda, et temaga on juba leping olemas ka hooaeg 2012 13, nii et see võrdub minu jaoks juba peaaegu selle tähelennuga, mis meie aine angerjal on Viinis. Tiiu Levalt rääkis rahvusvahelise muusikapäeva ooperi kaalaste rahvusooperis Estonia. Deme, arvustust tervikuna saate kuulata klassikaraadio kodulehelt. Septembri viimasel nädalal andis Rahvusooper Estonia Leedu rahvusooperi laval viis erinevat etendust. Neist kolm olid ooperid, Putšiini oskaja poeem ning Prokofjevi armastus kolme apelsini vastu. Helistasin ooperisõbrast kolleegile Leedu klassikaraadios juurate Katynaitele ja pärisin muljeid. Juurat avaldas siirast kahetsust, et tal ei õnnestunud näha Prokofjevi ooperit armastus kolme apelsini vastu. Seetõttu pole tema tagasiside Estonia ooperietendustest täielik, kuna ta saab rääkida vaid Putšiini operitest. Kuigi Tosca on lavastanud juurate kaasmaalane Raymondas panioonis, ei meeldinud talle see lavastus sõõri standardne halva maitse piiril. Klišeedega puudusid värsked ideed, nüansid, vanamoodne lavastus. Vaatamata kriitikale nendib ta, et Leedo publik tundis etenduse vastu suurt huvi ja ilmselt nautis nii head muusikat kui lauljaid. Lauljaid kiidab ka juurate kõigepealt nimiosalist heli Veskust, kes köitis teda nii kauni ja balansseeritud hääle kui näitlejameisterlikkuse. Ka tjah Rauno Epp Jaan lutti, Mart Laur on samuti väga head lauljad. Seevastu Cavaradossi osatäitja Urmas Põldma ei olnud seekord ilmselt oma parimas vormis. Aga juuretele meeldis tema hääletämber. Estonia teatri orkestris peab Leedu kolleeg kas suurepäraseks ning dirigent Jüri Alperteni tööd täiuslikuks. Poeem oli aga palju huvitavam ja originaalsem. Koomiksianimatsiooni kasutamine lisasid atraktiivsust ja värskust, viidates, et ooper on moodne kunst. Teisalt tekkis siin lahknevus lavategevuse ja muusika vahel. See ei olnud veenev. Lauljad näitasid psühholoogilise teatri klassikalises maneeris. Nad tegid seda väga hästi, professionaalselt, aga see ei haakunud lavastusega. Lauljad olid aga väga head, eriti vaimustav oli Aile assoni nimiosas. Lõpetuseks kiidab juurate Katynaite Estonia teatri väga head ja professionaalset ooperitrupi eritega veel kord suurepärast orkestrit. Muusikauudised. Muusikauudised Taani Kuninglik ooper saab endale uue peadirigendi. Hooajast 2013 2014 alustab selles ametis tšehhi dirigent Jakub Žuša kes valiti välja sellele kohale kandideerinud 147 muusiku seast. Žuša debüteeris Taani kuninglikus ooperis tänavu jaanuaris modest mussarski ooperiga Boriss Kodonov ja saavutas orkestri koori ja solistide ka väga sooja kontakti. Kolmekümneaastane dirigent on senini tegutsenud tuntud briti festivali kliner pool on suur ja samuti Praha filharmoonia muusikalise juhina. Briti muusikaajakirja grammofon asetas tänavu juuninumbris tšehhi dirigendi Jacob Žuša nime 10 noore ja väljapaistva dirigendi hulka. Muide, Taani kuningliku orkestrit, mida Žuša juhatama kab, võib pidada maailma üheks vanimaks orkestris, mille ajalugu ulatub aastasse 1448. Venemaal vallandati vene riikliku akadeemilise sümfooniaorkestri peadirigent, koorem Stein, kes kogus endale palju negatiivset kuulsust juba tänavu suvel toimunud rahvusvahelisel Pjotr Tšaikovski nimelisel konkursil. Nimelt 25. juunil aset leidnud konkursi finaali ettevalmistava orkestriproovis kohtles ta üsna jämedalt tšellokategoorias hiljem Tšaikovski konkursi võitjaks tulnud armeenlast Rec aknasarianni nimetades teda pehmelt öeldes talupojaks või külamuusikuks. Proovis viibinud ajakirjanikud olid ütlusest üsna šokeeritud ja asi jõudis mõistagi laia avalikkuse ette. Korsten hiljem muidugi vabandas ja solvata, võttis vabandusega vastu, kuid Vene riiklik kui akadeemilise sümfooniaorkestri liikmeid sunniti seejuures vägisi alla kirjutama petitsioonile, milles nad oma Dirigenti Jänedale käitumisele tamata toetavad. Orkestrantide mõõt sai aga nüüd täis ja mõne nädala eest pöördusid nad kultuuriministri poole palvega, et peadirigent Mark korjandus Stein dist vabastataks. Põhjuseks toodi halba ja ebaproduktiivsed tööõhkkonda ja sellest lähtuvat orkestri taandarengut. Marco järeldusteni sõnul on tema suhted orkestriga ka parimas korras ja vallandamise põhjuseid peab ta ebaõigeks. Ent faktid räägivad seda, et alates aastast 2002, mil koorem Stein orkestri peadirigendiks sai, on orkestrist lahkunud või vallandatud, kokku 280 muusik. Kui orkestrile oli tänavu kontsert Jaapanisse, siis vallandas koorm Stein omakorda 50 muusikut, kes ei soovinud turneel radioaktiivse kiirguse kartuses osaleda. Oma petitsiooni skulptuuri. Ministrile mainivad orkestrantide, et nad on mures orkestri allakäigu pärast. Välisreise on jäänud harvemaks ja orkestriga ei taha esineda enam tunnustatud solistid. Orkestrantide sõnul käituvad despootlikku küll paljud dirigendid, ent see on õigustatud vaid äärmisel juhul siis, kui des bootlikust korvavad kunstiliselt hiilgavalt tulemused. Olles orkestri poolt nüüdseks välja tõrjutud ja ametist vallandatud, ähvardab Marcornstena asja kohtusse anda, teatab väljaanne RIA Novosti. Kornisteni sõnul on asjasse segatud kõrgeima võimuesindajad ning ka kultuuriminister on tugevalt ja tema sõnul põhjendamatult orkestrantide poolele. Nüüd aga midagi hoopis rõõmsamat. Muusikamaailm tähistab tänavu oktoobris 200 aasta möödumist friends listi sünnist ja muusikud, kontserdiorganisatsioonid ja plaadifirmad pööravad tavalisest veelgi suuremat tähelepanu listi loomingulisele pärandile. Nii tegeleb ka tunnustatud vene pianist Nikolai Luganski listi teoste salvestamisega. Nimelt sõlmis pianist plaadile liisingufirmaga naiiv ning esimesena peaks plaadile jõudma Luganski soola õhtuferantslisti loomingust. Moskvast pärit Luganski on varem salvestanud väga mitmetele plaadifirmadele jäädvustanud valdavalt Rahmaninovi, Tšaikovski ja šopääni teoseid. Ferenduslisti loomingut salvestab Nikolai Luganski aga esmakordselt ja uut plaati tihti on oodata 24. oktoobril. Nüüd aga pilk üle 200 aasta vanusele muusikalisele ideele, mis kuulub ei kellelegi muule kui Beethoven ile. Manchesteri ülikooli muusikateadlane ja üks juhtivaid Beethoveni uurijaid päri kuuper taastas säilinud käsikirja visandite põhjal Ludwig van Beethoveni keelpillikvartett see osa, mis oli esialgu mõeldud G-duur keelpillikvarteti oopus 18, number kaks, aeglaseks osaks. Nimetatud kvarteti kirjutas Beethoven 1799. aastal, ent hiljem teost korrigeerides heitis ta algselt loodud aeglase osa välja ja kirjutas selle asemel uue osa, mida tunneme kee nõrk märk diaaeglase osana. Tänapäeval esialgsetes visanditest leidus aga 74 takti jagu muusikat, millest mõnes taktis esines küll kahjuks neljast häälest vaid üks mistõttu pidigi muusikateadlane päri Coopers sinna mõned omapoolsed lisandused tegema. Aga Cooper väidab, et temapoolsetele lisandus. Sellele vaatamata on siiski võimalik saada väga hästi aimu, milline oli keedor kvartetti ühtlaseks osaks. Algselt mõeldud muusika. Taastatud Beethoveni kvarteti osa kanti ette 29. septembril Manchesteri ülikoolis, esitajaks Tanel kvarthor. Maailmakuulus lauljat. See saar jäi foora, kellel levinud hüüdnimeks on ka paljasjalgne diiva, andis teada, et jätab sel hooajal ja arvatavasti ka tulevikus tervisehädade tõttu ära kõik esinemised. 70 aastasel lauljal on probleeme südamehaigusega ja lauljanna väidab. Tal pole enam energiat, et rõõmustada oma kuulajaid maailma kuulsaks sai alles oma 40.-te eluaastate lõpus ning 1988. aastal ilmus Pariisis tema esimene plaat nimega paljasjalgne tiiva. Siit ka levinud hüüdnimi. Aastaks 1995 oli Evoora album välja antud 20. riigis. Ta oli nimetatud Grammy nominendiks ja 15 aastat oli ta oodatud artist maailma suurimates kontserdimajades. Londonis tähistati oktoobri esimesel nädalavahetusel ühe pikema lavateega muusikali Ooperifantoom 20 viiendat sünnipäeva. Andrew Lloyd Weberi teose kontsertettekannetel elas Royal Albert hoolis kaasa tuhandeid inimesi ja toimunud kanti üle mitmetes kinodes. Lavale astusid mitmed etenduse tähed nagu Michael Crawford ja särab Raitman. Muusikaliosatäitja John Jonesi sõnul on Ooperifantoomi muusikas palju maagilist ainest. Palju Floyd Weberi maitset, mis on kindla kvaliteediga ja mis on mõistetav, tähendab kõikjal maailmas. Londonis on nimetatud muusikali mängitud nüüdseks üle 10000 korra. Siirdume nüüd teemaga saksofoni, te maailma ja räägime kollektiivist nimega Jarbiin saksofon. Ansambli maailmas on ilmselt üsna vähe inimesi, kelle perenime järgi on nimetatud mõni pilligrupp. Selline pill on aga muidugi saksofon. Millelegi võttas belgia klarnatist Adolf saks 1846. aastal. Seega võiks kollektiivi orbiin saksofon ansamblis juuri otsida just Belgiast. Ansambel alustas oma tegevust aastal 2008 ja see koosneb 12-st kõrgetasemelist noorest saksofonimängijast, kes igaüks on pärit erinevast Euroopa Liidu liikmesriigist. Ansamblist mängib alates sellest aastast ka eesti muusikat Chandra Puusepp, kelle ülesandeks on mängida sopransaksofoni saksofoni. Ansambli eesmärgiks on esitada juhtivate Euroopa heliloojate uudisteoseid, lammutada piire klassika, modernmuusika ja improvisatsiooni vahel ja tutvustada kuulajatele saksofoni, perekonnakõlalist mitmekesisust. Kollektiivi juhib saksofonist ja helilooja Marius katsina ning ansamblil on uhkust kanda ka Euroopa Liidu kultuurisaadiku aunimetust. Euroopa saksofoniansambel on välja andnud ka CD-plaadi nimega õid. Action ning esinetud on paljudes OPA riikides. Tänavuseks kontserttuuriks, mis toimub oktoobris ja novembris, tellis saksofoniansambel heliloojatelt teoseid, mille märksõnadeks olid armastus ja rong. Ja lugu telliti ka eesti heliloojalt Tõnu Kõrvits Alt, kes kirjutas selle tarvis teose nimega länskeips Fromen naithrein. Euroopa saksofoniansambel esineb tänavu oktoobris-novembris Prantsusmaal, Sloveenias, Austrias, Tšehhis, Ungaris ja mujal Euroopas. Mis aga puudutab Tõnu kõrvitsat, siis 25. oktoobril toimub tema teose tuulde lauldud Londoni esiettekanne. 2006. aastal kirjutatud teose esitab BBC sümfooniaorkester dirigent Neeme Järvi juhatusel ja kontserdikavas on lisaks Sibeliuse ja una kalmi teosed. Kontserdist teeb otseülekandega BBC Raadio kolm. Muusikauudiseid laiast maailmast, vahendas nelejevasteindel. Eelmisel reedel toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, mis kandis pealkirja Mozart Tallinnas. Esinesid Kalle Randalu ja Eesti riiklik sümfooniaorkester ning dirigent oli Kristo Ben Saksamaalt. Kontserti käis kuulamast pianist Martti roide. Millised on muljed? No muljed on väga tugevad, see kontsert oli erilisem kontsert kui üks tavaline reakontsert ja ja ma ei tea küll, mida mõtlesid täpselt selle pealkirja koostajad selle Mozart Tallinnas all ilmselt oli siin tugev vihje nendele klaverikontserdi kadentsidele, mis on siis Tallinna ajaloo muuseumis hoiul aga ka teises tähenduses Mozart oli kohal, meil oli Tallinnas tol õhtul täiesti kohal oma oma muusika näolias, sellise vaja vilkale elule äratatud musitseerimise moel, nii et et sellest kontserdist on head muljed ja sellist laadi muljed, mis kipuvad ikka jääma alles, et nad uute muljete alla nii ruttu ära ei kao. Kui me hakkame nüüd üksipulgi rääkima sellest kontserdist, siis saksa dirigent Christoph Popper on tuntud selle poolest, et ta ühendab kaasaegset muusikat klassikaga. Ja see kontsert algaski tegelikult Erkki-Sven Tüüri teosega Lathous keelpillidele. Ma ei ole Christoph Poppeni dirigeeritud laatega esitusi varem kuulnud, aga aga mulle tundus, et, et selle Erkki-Sven Tüüri loo koha pealt, et, et võib-olla ei olnud kõige suuremat selgust nende niisuguste tempo üleminekute ees seal sest et paiguti võis tabada kergeid loginaid ja ma nagu panin rõduistuja kohalt tähele, et dirigendi impulss võib-olla ei olnud nendest kohtadest nimelt kõige selgem, et me oleme harjunud natuke tüüri puhul sellist suuremat energeetilist laadi, et just ka nendele ettekannetel kuulma, mis mõjub muidugi väga hästi ja, ja mis on nagu igati kohased. Sa oled minule natuke sellest nagu puudu, et selles suhtes see oli nagu selline kontserti sissejuhatav lugu võib-olla ja selle atmo Olari kujundas Sis, milles hakkas pärast moodsata kujunema nii et tegelikult selliseid klaverikontserdipealsele kontserdi aktsent ja sellest ei saa ei üle ega ümber. Et kuigi teise poole võttis terve Jupiter-sümfoonia enda alla, aga siiski, ma arvan, kab publiku peatähelepanu ja, ja ma arvan, ka neil muusikalised kõrghetked olid ikkagi selles klaverikontserdis. Sel juhul keskendubki sellele ettekandele. Millest ei saa muidugi mööda minna ja millist peabki kohe alustama, on ikkagi Kalle Randalu, kes selle kontserdi nii meile lähedaseks tol õhtul tegi ja selle muusika elama pani, nii et see oli ääretult nauditav esitus mis tema puhul minu jaoks nagu esmajärjekorras on nagu olulised ja mis, nagu kõige suuremat elamusliku mõju avaldasid, on tema kõla ja tema puudutus, kuidas ta käib ümber klaveriga, kuidas ta saab õigupoolest teinekord ka võlub või manab esile neid neid värvi, mis sealt seest tuleb. Et see, selline rafineeritum tud ja ääretult hõrk puudutus näitab sellele, et ta tõelist, nagu igat nooti armastab ja ta selle iga noodiga suudab midagi meile pakkuda, see hakkab jutustama ja see on ääretult meeldiv situatsioon muidugi ikka publiku jaoks, kes järsku saab nagu sellest kõigest osaks. Ma pean ütlema, et ma olen seda kontserdi palju kuulnud, aga ma ei mäleta, et see minu jaoks oleks kulgenud, et see oli nagu niivõrd tihe muusika, mis, mis võttis kaasa ja sa nagu aja sõltumatut tiksumist järsku ei hoomagi seal. Kuidas tundus, kas Kalle Randalu dirigendi ja orkestriga sai hea kontakti? Ühest küljest see kontakt oli ju hea, et mingisuguseid loginaid ju ei eksisteerinud, selles mõttes musitseerisime igati koos, aga orkestri poolt ei tundnud mina sellist aktiivsust, võib olla palju detailidest ka mõnu tundmist ja nende nende väljatoomist, et see oli natukene niisugune üldisemas plaanis võib-olla ja ma hakkasin sellele mõtlema juba sellel kontserdi ajal kergelt ja mõtlesin veel pärast seda kontserti õhtul koju minnes sky, et millest sellised küll põhjustatud olla, et võib olla ja siin oli tegemist ka natukene dirigendi hoiakuga või dirigendikogemusega või teatud sellise dirigeerimise stiiliga, nagu ma tema eluloost lugesin, on ta peamiselt saksa orkestrit ega teinud ja võib-olla tahavad meie muusikud rohkem niisugust innustamist saada võib-olla, või sellist energeetilist sütitamist saada? Ta ju loomulikult valdas seda muusikat suurepäraselt ja omas ülevaadet ja õiget arusaamist sellest, kuid tema hoiak sealjuures oli pigem selline üldisema dirigeerimise või suunamise see hoiak, ta vaatas, et segi kulgeks külge, kulgeks õigesse voolusängi ja selles suhtes ta niiviisi läks ka. Aga ta jah, ei, ei andnud võib-olla seda sädet sinna teatud detailidesse fraasidesse mille tõttu jäi see natukene loiuks ka Kelbilist Richide puhul, ma nagu tundsin, et meie muusikat võib-olla ei ole harjunud nagu siis, et, et see peaks nende endi poolt tulema, et see, see nagu dirigendist on natukene kinni või võib-olla Saksamaal on teised kombed ja kõik mängivad nii-öelda ülimalt motiveeritud juba juba iseenesest ja seal dirigendi roll ongi selline pigem niukene protsesside üldisem juhti, aga see muusika tabavus oli selles suhtes jah, solisti ja orkestri vahel muidugi nagu erinevas toonuses, et see, mida Kalle meile pakkus, oli ikkagi palju peenem kunst, peab küll tunnistama, siinkohal. Kuna kontserdi nimetus oli Mozart Tallinnas ja Mozarti käsikiri kadentsi näol oli kõigile vaatamiseks, siis küsiksin, kuidas kõlas just nimelt. Hästi, see on nii selge käsikirjad, isegi sellelt ära trükid, mis kavalehel oli toodud, oli see täiesti jälgitav. Esimeses osas lõbustasime ennast sellega, et vaatasingi siis kuidas see on ja ja see kõlas hästi siis ütleme, struktuur oli väga selgelt välja mängitud isegi iga pisikest nooti ja just see, kasvõi see graafiline pilt, mis nagu kuidagi seda üldist reljeefi edasi tähendab, et see oli muusikas väga selgesti tunda, nii et kogu see hingamine ja kujundus ja niisuguse arhitekt toonika oli väga täpselt paigas ja see oli kõik väga hea. See, mis ma Kalle, Randalu puhul tahaks eriliselt veel esile tuua, on see teatud tema selline intiimne lähenemine. Mul jäi paiguti mulje ka juba esimeses osas, rääkimata siis kontserdi teisest osast, et see on nagu selline südamlik, avameelne vestlus, mingi hea sõbraga, kelle ees sul ei ole saladusi. Ja Ma arvan, et temale ja tema avaneb sulle vastu ja selline üdini aus ja südamlik õhkkond praegu lummades ei kandnud sealt nagu saali kuulajale edasi. Sa võid isegi mingi asjaga mitte nõus olla, aga ometigi sa nagu tajud, et see on üks, üks väga ehe hetk, mille tunnistajaks me oleme ja see on ääretult nagu väärtuslik. Ma arvan, et niisuguste hetkede nimel ongi seda muusikat, et teha ja kui rääkida veel ühest komponendist, siis võib-olla Randalu mäng, milles see kvaliteet tegelikult seisneb, on see, kuidas tema valitseb aega, kuidas tema ja ma ei taha ütelda, kontrollib, on natukene vale sõna, aga kuidas tema fraseerimine, kuidas need väikesed koogilised nüansid on nii täpselt doseeritud, et detaili ja terviku vahekorrad kunagi ei satu kreeni ühele ega teisele poole. Et seda ma olen pannud näiteks Kaperaya puhul, Peraja Mozart esitused on ääretult võluvad just selles suhtes, et selle ülima teenuse ja niisugune detailitäpsuse juurest ta säilitab selle tervikvormi ja ta viib nagu selle teose ühtsena läbi. See on üks ääretult oluline omadus Randalu puhul, need kaks poolust on nagu väga hästi balansis ja, ja see teeb sellest esitusest ääretult harmoonilise. Ja nüüd see on kergelt nihukese mõtliku laadiga ja kergelt võib-olla ka filosoofilise laadiga ja selles ei ole nihukest Akadeemilisust või selles ei ole mingisugust virtuoosid dieedi taotlust või kuigi see soni virtuooslik äärmiselt julmalt, et et see on üks selline väga aus suhtumine muusikasse ja, ja nendega nähtuste nii-öelda ülesotsimine, ülesleidmine ja edasiandmine ja ma arvan, kogu see saalitäis rahvast võttis selle omaks täiesti alateadlikult ja, ja nautis seda. Ja see reaktsioon muidugi, mis sellele järgnes, oli selle tunnistuseks. Kalle Randalu meisterlikkust mängust oli siin korduvalt juttu, aga kuna meie heligaja saab suurem teema, on täna ka Eesti klaverite just eestikontsertklaverite olukord siis küsiksin veel eraldi, kuidas kõlas sellel kontserdil Estonia kontserdisaalis Steinway. See oli asi, mille peale ma mõtlesin kontserdisaalis ka, et kõlab väga hästi, et varem ma olen olnud nagu kriitiline selle koha pealt või tõesti seal olnud mingisuguseid hakka jäämisega, aga näib, et, et Kalle leidis selle õige lähenemise kuidagi temale, seal oli väga palju nüansse ja värve ja. Me teame, et need klaverite seisund on nigelad, pehmelt öeldes ja niisugust tipptasemel pilli meil vist praegu siin ei olegi kusagil. Et ma tean, et interpreetide liit on algatanud siin ühe uue kontsert Steinway ostmise või muretsemise niisuguse kampaania, mille tulemusena tehakse see tekkima. Ja, ja see on kõik väga õige. Et ikkagi meie lähedastes riikides tähtsatest alguses on olemas paremad pillid öeldagu mida tahes, meil on siin mitu Steinway, aga nad on saanud vett ja vilet ja ja eks nende niisugune teatav amortisatsioon võib-olla annab, nagu tundasin. Aga siinkohal küsiksin siiski sinuga pianisti arvamust, et mis on Estonia kontserdisaalis Steinway, need kõige nõrgemad kohad või puudused või mida pianistid on ette heitnud, sellele pillile? Need puudused, ma kujutan ette, tulevad kõige rohkem välja siis, kui mängida tõeliselt suurejooneliste, väga tehniliselt nõudlikku romantilist repertuaari ega 20 sajandi muusikat, kus klaveri orkestraalse võimalused siis tuleb üles otsida ja need ellu äratada ja rakendada. Ja vot seal on tihti need kohad, kus sa tajud nagu ühel hetkel, et tuleb nagu mingi sein ette või järsku ressursid on kuidagi piiratud, mis sul käes on? Et klaveri jääb nagu jõuetuks mingil hetkel? Jah, see ei olegi mitte see, et ta üldse ei kostaks, aga seda on väga raske sõnadega niimoodi edasi anda, aga see on pigem niisugune energeetiline või, või selline, kuidas ma ütlen, et see on ka võib-olla mingisuguse ülemhelispektri, niisugune teatud vaesus või seal nii rikkalikult seda resonantsi sees, mis, mis oleks see, mis kannaks ja ja, ja see sunnib nagu pianistina tahtmatult nendes kohtades omalt poolt seda lisaenergiat panustama ja siis tekib nagu teatud selline stress, olukord, et, et sa ei saa siiski vabalt mängida seda, et veel lisaks nagu hoolitsema ja kuskilt natuke üle pingutama seal, kus seda tegelikult ei peaks tegema. Eks alati, kui see klaver läbib nagu põhjalikuma hoolduse Sisase siis muidugi parem, ma kujutan ette, et nüüd enne seda reedest kontserti seda ka tehti, et see häälestus oli paigas ja ütleme, niisugune registrite ühtluse koha pealt kõla oli väga meeldiva, ilusa kõlaga. Aga jah, kui pole mängida suuri listi teosed ja Rahmaninovi Brahmsi kontserdi näiteks, eks ju, et seal need asjad hakkavad nagu mängima nagu rohkem kaasa, et see on seesama asi, eks iga instrument mingis mõttes, mis sisaldab mehaanikat, Need on kulumised, on amortiseerumised ega võidusõiduautoga 20 aastat sama mudeliga sõita ta tahes-tahtmata ta kaotab oma võimsusest oma erksusest, midagi ta kaotab, ta võib ikkagi väga hea olla, aga see ei ole see, mis on nagu uus küll, nii et, et selles on mingi teatud paratamatus, et aeg-ajalt seda esindatus pilli tuleks nagu vahet teda ja anda nagu väärikale tegelasele siis puhkus või natukene nii öelda lihtsamaid ülesandeid, siis. Aitäh Martin Raido. Jätkame saadet klaveri teemal. Läbi aastakümnete on Eestis olnud häid pianist, päraseid, pedagooge, jaga järjepidevat järelkasvu kõigi meie pianistide mängu ja tööriistad, klaver. Nende korrashoiu ja häälestamisega on aga juba palju aastaid tegelenud ands Saluraid, kelle palusingi täna stuudiosse kõigepealt palju õnne suure tunnustuse Eesti muusikanõukogu preemia puhul, mis anti teile kui Eesti klaverite hoidjale muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistvad. Tegevuse eest, teie olete kõige paremini kursis, mis olukorras on tegelikult Eesti klaverid, ma mõtlen siin just kontsertklavereid, kus meie professionaalsed pianistid kontserte annavad, mis tasemel need on ja kui palju vaeva on nende korrashoidmisega? Siin Aivar Mäe. 10 aastat tagasi juba tellis Soomest tegija, kellel on Steinway akadeemia litsents Hamburgist Juha ootari siia hooldama, kuna kriitika selle uue Steinway klaveri kohta, mis 96. aastal sai ostetud läks väga suureks ja siis ta kutsus spetsialisti siia, kes esindab Steinway Soomes ja temaga koos töötades korduvalt siin see oli üks, kolm või neli korda siis see klaver, mida me praegu seal laval omame ja mille peal mängitakse, tema hindas seda hindega seitse, 10 palli süsteemis aga 2010 kooli rahvusvaheline pianistide festival oli siis produtsent, Neeme Bunder rääkis mitmete välismaa pianistidega ja nemad üle viie seda küll klaverite hinnanud. Nii et see klaver ei ole just kõige parem valik olnud. See klaver osteti ja selle valis meie pianist Lauri Väinmaa, mis praegu meie lavale ja selleks start siis tookord. Aga see, mis oli esimene klaver, mis 96 sai ostetud, selle valis välja Arbo Valdma ja hiljem siin igasuguste probleemide käigus sai vahetatud Tartu Steinway Tallinna oma vastu ära sellepärast et sellel Tallinnas Stein meil tekkis selline nähtus, et kui sümfooniaorkestriga kokku mängida Fortissimus mängida, siis teine ja kolmas oktav kaotas nagu oma hääle kaotas võimsuse. Tähendab, need kaks klaverit on nagu see, mis põhiliselt on siin olnud, need on igal juhul mõlemad allapoole, keskmist üldse oma omaduste poolest. Ja siis, kui Arbo Valdma ka rääkisime sellel teemal, et vot Fortissimas ei saa nagu hästi nagu mängida ja, ja siis tema lõimale käega otsa. Ta ütles, et vot selle peale ma tõesti ei tundnud, et ma just mängisin pianissimus maksimum mezzo forte's ja leidsin, et seal on väga kaunis laulev kõla ja muusikaakadeemia saalis on kolmas Steinway, mille valis Peep Lassmann ja Peep Lassmann on loomulikult mängi sortissimas seal neid klavereid ja, ja selle tõttu see nüüd nendest kolmest on kõige parem. Et asi on nagu selles, et kui Fortissimas tuleb asi välja, saab ilusti siis pianist, sinus kõlab ta ammugi. Ja see, eks ole, mis nüüd on räima valitusse rohkem kui nüüd see, mida arbol Kui kaua peavad vastu üldse sellised kontsertklaverid, kui pikaks ajaks neid ostetakse? Need on ju pidevas töös, siin käib väga palju erinevaid mängijaid peal, kogu aeg tuleb neid sättida. Sisuliselt laver kestab väga kaua, 100 aastat ja rohkemgi, lihtsalt renoveeritakse järk-järgult ja, ja põhiline, mis seal on, on tarvis panna uued haamrid ja uued haamrivarred ja keelestada diskandi ots. Ja ka üldse keelustada uuesti. Sellepärast et keelestamisega on see asi, et kui väga palju häälestatakse nii nagu Estoniasse häälestamine toimub, siis juba kuskil mõne aastaga venivad keeled niivõrd palju välja kogu aeg nad venivad, siis on selline terase markeering, et nad kaotavad osa oma kõrgetest sagedustest. Nii et tähendab, keelestada oleks vaja ja uusi haamrid oleks vaja vahetada ja see tagab nagu siis klaverikvaliteedi ja siis ta on täpselt niisugune, nagu ta algselt oli. Üks probleem on see, et kõlalaud vajub ära, sest kõlalaud ehitatakse niimoodi, et tal on kerge kuppel, umbes kaks millimeetrit keskelt on ta kõrgem ja see kipub vajuma ja kui see kuppel vajub äravad, siis klaver kaotab ka oma kõlajõust ka osa tegelikult välismaa näiteks stuudioid ja siis ma olen kuulnud, tehakse nii, aga Soomes on ootari, rääkis sellest, et paar-kolm aastat on uus klaver ja siis vahetatakse välja, ta läheb järgmisesse positsiooni kas mingisse kontsert kohta või mitte, nii vastutusrikkasse kohta, aga sinna, kus on vastutusrikas ütleme näiteks kas või helistuudios või siis ka tähtsamas kontsertkohas, ütleme siis nagu Finlandia Salos Helsingis, siis see vahetatakse uue vastu välja ja see läheb siis kuskile järgmisesse kohta. Niuke ringkäik on. Nii et Estonia kontserdisaali klaver vajaks kindlasti väljavahetamist juba? Ei, muidugi me oleme siin rääkinud nendest kolmest Stein veist, aga meil on ka need kammersaalid, mis klaverid on Tallinna raekojas Tallinna Mustpeade majas. Tallinna raekojas on Estonia klaver selles sarja klaver, uus muusikaakadeemia siis sellest sarjast on see klaver. Aga tal on üks niisugune väga oluline defekt on, ja siis nüüd, mis on Mustpeade valges, see on kuskil kaheksakümnendatel algusest, klaver? No selles pole mõtet üldsegi rääkida, kusjuures viimase 10 aasta jooksul on seal tehtud ja korraldatud tohutu hulk sadade-sadade viisi tähendab väga tähtsaid pianistide kontsert. Nii et see on minu arust väga naeruväärne situatsioon. Kui pianistidega on juttu nende klaverieelistustest, siis kontserdil ja salvestuse tahab enamus pianistide ikkagi Stein veel mängida. Mida teie klaverihooldaja ja häälestajana ütlete, nende erinevate pillide? Erinevuste kohta, no siin on üks põhiline põhjus, miks tahetakse Steinway peal mängida, on see, et Steinway kõlalaud annab hirmus palju kõrgeid välja, kõik teised jäävad nagu selles osas alla ja seal on ka selline nähtus nagu saundi kompresseeritus. No ütleme, kui stuudio tehnikast rääkida, eks kompressor pannakse peale, eks ole. Kui haamer puudutab keelt, siis kõla algab, seda nimetatakse Attackiks. Ka on olemas, eks ole, aga Stavelisemise järgi sealt läheb kiis kandis, see on kompresseeritud pikalt, kusjuures seal on väga palju kõrgeid sees ja seda annab ja noh, tikaani sihukeseks pehmemaks intoneerida ta saab keerida, kõlavõimalusi on väga palju, kusjuures ka kõlajõud on tohutu suur osadel no mitte kõigil seal on täpselt samamoodi, nagu ma ennem ütlesin, eks ole, on väga head, on keskmised on alla keskmise klaverit ja mida võimsam on kõlalaud, mida rohkem annab ta kõrgeid välja ja loomulikult ka bassid on sügavad. Siis loob pianistina tohutud võimalused nüanssideks. No kui me hakkame Nissimast peale kuni Fordissimani välja ja selles on küsimus ja kuna see on olemas, siis neile tundub, et on ka hea mängida. No muidugi on hea mängida, kui kõla kergesti tuleb välja. Näiteks praegult ongi olukord pühapäeval ma lähen Tartu Ülikooli aulasse, seal sai ostetud kolm aastat tagasi uus valge Steinway kränd mis on tegelikult veel kõige parem kõikidest nendest seintest. Aga Sven Kullerkupp oli siin paar nädalat tagasi ütelnud, et see on niivõrd tuksis klaver, et tema selle peale enam mängida ei taha. Ja tegemist on ainult kolm aastat vana pilliga. Aga milles siis küsimus? Küsimus on väga lihtne, tähendab, haamriliin on ära vajunud. See puudutab mehhanismi, reguleeritud samuti ka vabastamine keelest on suur. Et seal on teatud reguleeritud, tuleb mehhanism reguleerida tundlikuks ja sõltu paabel liini kõrgusest ja siis vabastamine, keelestena, haamer liigub keele suunas ja kukub, ütleme seal kuskil kaks, üks millimeetrit varem ära. Aga kui nüüd see vajub ära, läheb kolme millimeetri peale, näiteks siis selle klaveri pärast peenemat pianismi teha. Sisuliselt võimatu mängida saab taguda, saab, aga teha ei saa ja seal ongi nii. Ja nüüd ma lähengi hommikul varem ja reguleerija need asjad paika ja vaat tundub, et on mängida kerge ja täpselt sedasama problemaatika puudutab kõiki kontsertklaverit siin, mis meil on siin Estonias, muusikaakadeemias ja siis mujal Vanemuise kontserdisaalis. Kui suur praegu see valdkond on, millel teie oma pilgu peal hoiate, Ma mõtlen neid klavereid, kontsertklaverid ja ka muud klaverit. No see valdkond on suur, sellepärast et kui üleüldse rääkida sellest siis väike Eesti on maast laeni klavereid täis Nõukogude toodang. Aga kui me räägime niukestest klaveritest, mille peal kontserdit tehakse, siis noh, neid on üks kümmekond ja siis neid on hooldatud ja tehtud ja renoveeritud. Aga meil on ka kontserdisaalid veel Pärnus ja Jõhvis. Kuidas seal Pärnus on üks renoveeritud vana Steinway, see oli ennem valges saalis, tähendab, nõukogude ajal osteti kusagil iga 10 aasta tagant, Moskva saatis siia ühe Steinway iga 10 aasta tagant ja need on kõik siin olemas praegu. Ja nüüd seal, mis oli Mustpeade valges saalis selle Steinway ja siis mis oli raekojas varemalt Sesteiney Aivar Mäe lasi, kui Pärnu kontserdimaja avamine oli, lasi ära renoveerida need kaks pilli klaverit, kus tulemus oli muidugi parem kui ennem ja nii välimuse, kõik sisu ja kõik, ühesõnaga, ja üks see, mis oli mustpeade valges saalis siis see klaver renoveeritud nüüd praegu Pärnu kontserdimajas ja teine on siis uue põlvkonna Estonia kontsertklaver ja Jõhvis ja Jõhvis viimane Steiner, mis oli Estonia kontsertsaalis, aga see ei ole renoveeritud. Aga ma kuulsin praegult, et oli jutt, et seal vist vahetatakse ikkagi nüüd keelestus välja ja ja pannakse uued, andnud. Mis mõjub sellise suure kontsertklaveri tervishoiule võib-olla kõige laastava maalt, mis need ohud on? Kaks põhielementi seal tuli, vesi, Need mõjutavad ja sobib, on siiski ühtlane temperatuur. Soovitav on jah, aga meie kliimasse kahjuks ei ole võimalik, praktiseeritakse Külliaan firma niisutus ja kuivatusmehhanismi aga kuna meie kliimas on need asjad kütmised ja samuti on Soomes see probleem on niivõrd karmid, siis see ei aita. Ja selle mehhanismiga on ka see asi, et seda lihtsalt lülitada sisse. Sellepärast võtab väga palju elektrit. Väga paljudel Eestis on kodus pianiino. Mida te soovitate nendel muusikahuvilistel, kellel kodus on pianiino silmas pidada, et nende pilli tervis säiliks? Vaadake, siin on nüüd kaks erinevat suunda, on pianist, tähendab klaver või pianiino pianistil ja on klaver või pianiino lapsel, kui laps õpib, ütleme esimesed viis aastat siinse mänguga kohal on niivõrd nõrk, et sellega ei juhtu midagi. Aga kui juba harjutab näiteks seal peal pianist mõnda raskekaalulist materjali vaatab läbi, vot see saab kõvasti pihta. No siis tuleks lihtsalt seal reguleerida jälle samamoodi vahetada haamrid ja keeli ja siis tekivad kohe sarnased probleemid. Samas on jälle huvitav, et kui mängitakse muusikaakadeemias, harjutatakse raskekaalulisi teoseid, see klaver kulub rohkem kui eraisiku käes, ma võrdlen Rein Randma kes kodus mängib, eks ole, tal on kaks Estonia kontsertklaverit on kodus ja need ei kulu niipalju kui muusikaakadeemiasse kulub. No kuidas seda seletada, miks ma ei leidnud muud lahendust selle asjale, et lihtsalt suhtumise küsimus. Tähendab, see ei ole isiklik klaver. Teine asi, mis on, suhtumist, tuleb siiski nimetada. Ma hiljuti vaatasin Discovery pealt mingisugust filmi, ma ei mäleta, mis teemal see oli, aga seal kellelgi oli raha üle seal Inglismaal ja keegi soovitas kellelegi osta luksuskaupa. Need on pillid ja karusnahad. Need siit tuleks nagu aru saada, et klaver ja üldse pillid seal luksuskaup ja see on tõesti niimoodi, aga meil nõukogude aeg, kui siin kabinetklaver maksis 2000 rubla, ainult kontsertklaver maksis kolm ja pool ja seda ministeeriumi loaga, siis sai ka eraisiku osta. Muidugi teada, millised inimesed, see oli väga odav. Ja ütleme riiklikult, kui muusikakool ostis klavereid, seal võis võtta seal kohe 10 20 klaverit, muuseas polnud mingi probleem. Aga nüüd näiteks Tartu riikliku ülikooli aula Grenzsteini maksis 1,8 miljonit krooni. Ostaksime 20 sellist klaverit, paneme igasse klassi. Jah, õigus, klaver on luksuskaup ja sellepärast peabki klaverit hoidma ja hooldama. Me peame seda ikkagi mõistma, et me kõik oleme tulnud nõukogude ajastanud klaverite hoolduse maneer ja suhtumine ja töö teed ja viisid, eks ole, olid nõukoguliku, teeb see, kuidas Läänes klaverite hooldusmeister läheneb klaver ja see on hoopis teistmoodi kui meie siin läänes või nõukogude ajal. Ja mina olen pidanud ka nüüd arenema ja õppima välja minema üle hoopis teisele lähenemise maneerid ja, ja see ei ole mitte sugugi meeldiv olnud. Klaverikorrashoid ja tema häälestamine ja töökorda sättimine, see on täiesti omaette teadus. Kui palju te olete kontaktis teiste spetsialistidega? No ja siin ma räägingi, Juha ootorist ma juba nimetasin, et Aivar Mäe teda kutsus ja see oli väga oluline asi, sellepärast kaks pilli oli ja mina tegin ühte ja tema tegi teist sest Steinway hooldus nii mehhanismi kui ka soundi tegemise ja kõige see vaatenurk tõlgendus võib ka nii öelda, et vot siis seda ma sain siis teada, kusjuures ka lähenemine mehhanismil kõik klahvid, kuidas see mehhanism liigub põhja peal ja ja seal on Katjate küsimused ja asjad tähendab lähenemismaneer. Ja ma sain nagu nii-öelda otsast lõpuni sain, ütleme, kolmekordse väljaõpe tema kõrvalt. Kas kusagil õpetatakse spetsiaalselt välja klaverihooldajaid, klaverihäälestaja? No maailmas väga paljudes kohtades, aga Saksamaal on põhikohta, on Baierimaal ludiskurgis seal Günter Džible on selle eestvedaja ja juhataja ja, ja õpetaja seal ja, ja ka mina käisin kvalifikatsioonipaberid, tegevus 2001 aasta oktoobri lõpus käisin seal, et saada mingisugustki paberit ja, ja siis tegin seal ühe töö, seal saalis oli üks, mitte kränd Steinway, aga selline pool meetrit lühem Steine siis reguleerin selle mehhanismi välja. Häälestasin, intoneerisin, seal on siis kool ja see kestab kolm aastat ja siis saadakse litsentsi ja see on väga kõva litsents maailmas. Aga igal pool on Austraalias, on Ameerikas, on Inglismaal, on Muusikaakadeemia juures, on seal üks härra, kes seda juhatab ja viib läbi ja nüüd on ka siis Tallinnas. Tänu Georg Otsa kooli juhtkonnale ja saluveeri eestvedamisele on nüüd ja tehtud kutsestandard ja moodustati vabariiklik töökomisjon ja siis mina osalesin ka selles ja siis sai kokku pandud õppeprogramm ja nüüd juba teist aastat läheb Georg Otsa koolis siis meie Eesti oludesse õpetamine. Muidugi pole tingimusi veel mingeid siin olles selle kooli loomine, aga ikkagi kuna põhiasi on ikkagi häälestamine, seda saab teha siin ja seal ja vähehaaval ja järk-järgult, eks tulevikus, kui saab uue koolimaja ja seal on juba sellele mõeldud rohkem, kui palju praegu õppureid on. Praegult on viis tükki, kolm õpilast on siis teisel kursusel ja kaks tükki on nüüd esimesel. Kursus, mis eeldused peavad üldse olema klaverihäälestaja klaverihooldajal? Tegelikult võib häälestajaks õppida igaüks, aga paremini õnnestub see neil, kes on mänginud poogen pille kõige parem muidugi viiulit, aga ka tšellot, tähendab, kuna need on Krihvideta instrumendid, siis tema, kui ta paneb neid noote mängib, siis ta häälestab pidevalt viiuli ja tšello mängimine on häälestamine süstemaatiline häälestama ja nad juba treenitud ja lihtsalt neil on nagu lihtsam ja kergem. Mina õpetan kuulmise järgi häälestamist, mitte generaal ratturiga häälestamist, sest et 90 protsenti noortest hääletajatest häälestab kõik generaatori abil ja ostetakse väga kallis generaator ja, ja seal on, see on niivõrd ja selle järgi häälestades saab hea tulemuse aga kuulmise järgi niimoodi häälestada ja see ei ole niisama lihtne ja ütleme, viiuli ja tšellomängijal on kõige suuremad eeldused selleks. Näiteks põhiline omadus on, peab olema väga hea muusikaline kuulmine. Jah, see on siis mehaaniline kuulmine, aga teine asi, mis seal on, on psüühiline külg, on see märkamine. Ja vot see nüüd on praktika käigus aastate lõikes, tähendab, see areneb. Et sa märkad midagi ja ka mina omal tasemel pidevalt märkan midagi ja see toimubki väga omapärasel viisil, nagu trepiastmete pidi oled mingil tasemel, eks ole, tegutsed, märkad midagi ja see automaatselt tõstab sind kohe kõrgemale, tegutseb jälle, märkad midagi. Siis kohe tõuseb jälle edasi ja niimoodi lõputult. Et tegelikult see on ikkagi suur ja pidev praktika, mille käigus pidevalt see õppimine ja enesetäiendamine toimub. Ja noh, siin on ka üks põhimõtteline küsimus, et mis asi on klaveri häälestamine ja see küsimus kerkis üles kuskil üks paar aastat tagasi, talvel kui sai käidud Tartu Ülikooli aulas, oli Kalle Randalu mängis seal kontserti ja tagasisõidul siis Kalle Randalu küsis minu käest, saad, sellesama küsin, mis asi on klaveri häälestamine, et kuidas seal lestad. Ja siis ma seletasin. Ma kuulan, intervall, eks ole, ja nii kui oled ühes ruumis või teises ruumis iga ruumi mahu tõttu või ka kõlaomaduste tõttu akustika on erinev ja paratamatult tähendab nende intervallide armoonilisus on erinev. Ja et siin niimoodi kuulates kõik läbi, siis ta moodustab nagu see ei ole nagu mingi tükitöö või nagu ühtemoodi tegemine. Tähendab, alusteooria on ühesugune, aga see teostus kukub välja erinevad. No selle peale siis Kalle Randalu ütleski, et sisse on kunst. Et me räägime kunstist siin kahtlemata. Suur aitäh Ants Aluraid. Eesti kontsertklaverite olukorra teemal jätkame aga nädala pärast järgmises heligaja saates. Tänasele saatele tegid kaastööd Tiiule valt jurate khati. Näite Martina väide, Jan nelejevasteinfelt. Saate mängisid kokku operaatorid Helle baasia, Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno. Helga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis stiilis abi vana jal. Heligaja.