Tere algab keelehooldesaade saates on keelehooldekeskuse koordinaator Egle Pullerits päevast tere ja toimetaja Piret Kriivan. Keelehooldesaates arutame me probleemsete kohtade üle eesti keele kasutamisel ajakirjanduses. Egle Pullerits kommenteerib ka kuulajate esitatud küsimusi. Keelehooldekeskus korraldas ajakirjanikele keelehooldekursuse ja sellel kursusel öeldu või vähemasti osa sellel kursusel kõneldust mahub tänasesse saatesse kindlasti. Egle Pullerits kõigepealt, missuguse hinnangu keelehooldekeskus ise sellele kursusele annab, kuidas ajakirjanikud hakkama said? Ajakirjanikud said hakkama väga hästi ja kogu kursuse võib lugeda täiesti kordaläinuks ja kõigil oli, tundus vähemalt, et kõigile oli väga meeldiv seal olla ja sellest oli kasu. Nii et indeks paneks suuremat lääne või väga hea. See oli esimene kord, kui selline kursus korraldati. Jah, kui ajakirjanikud nüüd meie kaudu said keele koolitust või keelehooldekursust nii nagu see nimetus on. Võib arvata, et ajakirjanikud ju sellele kursusele ei mahtunud, ei mahtunud ta tõepoolest ja loodame ikka järgmisel aastal vähemalt ühe sellise koolituse veel teha. Et põhi, põhisihtrühm on meil, jah. Ametnikud ja ajakirjanikud teavad pingeservale ära mahtuma. Nii et loodame järgmisel aastal vähemalt ühe teha. Koolituse. Aga alustame nüüd võib-olla nendest küsimustest, mille on kuulajad meile eelmiste saadete veel esitanud ja võib-olla kõige viimasest saatest. Saade oli fennougristika suurkuju Paula palmeos 100.-le sünniaastapäevale pühendatud. Selle saate reklaamis rääkis Paula palmeos ise sellest, kuidas tema tudengipõlves 1900 kolmekümnendatel aastatel tagustamkat sõpradega kolleegidega õppejõududega ja kuulaja arvas, et niimoodi ikka kohe kuidagi ei kõlba öelda. ET Tamkatika mängitakse H. Kui ma seda küsimust lugesin, siis mõtlesin, et sellele, kes kommentaari kirjutas või ütles, ei meeldinud see sõna tanka. Ja uurisin selle kohta, et mis tanka üldse tähendab, mina ei teadnud, et sain siis teada õigekeelsussõnaraamatus detanka on vanamoeline sõna kabe kohta. Ja eesti kirjakeele seletav sõnaraamat annab, et on kõnekeelne sõna kabe kohta nii aga tanka taguma. Nüüd oli seal Eesti keele seletava sõnaraamatus täiesti antud, et et tõepoolest on selline kõnekeelne võimalus öelda sedasama, et mängisime kabet. Oleneb ju sellest kontekstist, kus Paula palmeos seda ütles. Ta rääkis oma mälestusi oma noorpõlvest. Et ma ikkagi tuleksin siin jälle nende keelekasutusolukordade juurde tagasi, millest räägitud ja ilmselt tuleb veel väga palju rääkida, enne kui võib-olla hakatakse paremini mõnda asja mõistma. Mida öelda, et ma olen kõige targem ja pädevam alati ja minu sõnavõtud on kõige õigemas olukorras kõige õigemad sõjad. Aga Ma leian, et kui inimene räägib oma mälestusi siis ei tohiks teda küll vägatsenseerida, et hoida, ütles nüüd ühe kõnekeelse sõna või vanamoelist sõna või et, et see ei sobinud mitte. Tegelikult ongi ju niimoodi, et kui päris otseselt mõelda, siis mõnikord võib seda tamp nuppu taguda ka, kui väga hoogu läheb mänguga, Sa pead kiiresti tammi jõudma. Võib-olla jah, tõesti, et et taotigi siis hoogsalthoogsalt ja mängiti hoogsalt ja kui nüüd mõelda enda lapsepõlvele, siis meie tagusime kaarte. Mis nüüd saab, ma ütlesin eetris välja. Tagusime jah, kaarte istusime poolpimedal verandal ja tagusid mägikaarte, mängisime Bismarcki ja lastele, lastele ja lapselastele, räägid ikka, et tagusime kaarte ja mitte et mängisime kaarte, sest see ei olnud selline olukord, kus mängisime medagusimegi neid, et noh, ma arvan, et, et see selle kallal norida, tundub selline natukene juba liigne. Võib-olla turism on jälle võõrsõna, selline liiga püüdlik keele hooldamine või juba juba tundub selline, et enam ei taheta sellest keelest teha park, ehkki vaid tahetakse teha sellist kasvandust, kus kõik puud on ühes reas ja jumala eest ei ole ühtegi ühtegi vääratust seal või ühtegi sõnamängu. Et seda kindlasti ei tahaks keeles näha, et oleks liiga liiga ära rehitsetud. Kõik järgmine küsimus kuulajalt Peeter Pälli saates eelmises võib öelda, keelehooldesaates oli juttu too ebaisikust, minule oli see aru saada või ma ei hakanudki küsima, mis ebaisik on, aga kuulaja kuulaja vajab täpsustamist mis või kes on ebaisik. Jutt oli tegelikult jällegi keelehooldekeskusest, mis on juriidiline ebaisik. Ja see tähendabki seda, et keelehooldekeskus ei ole juriidiline isik. Aga sellegipoolest tegutseb täpselt nii, nagu Peeter väljagallist ütles, et kuulasin seda saadet ja minule. Ilmselt mina olen üks üks väheseid, kellel ei saanudki selles mingeid küsimusi tekkida. Aga kui need kellelegi veel segaseks jäi ja siis ebaisik, selles mõttes on selline asutus kellel ei ole siis sellist juriidilist. Kuidas öelda. Tal ei ole oma eelarvet, aga tegutseb siiski, et on nagu projekt, see vihatud sõna. Et ta on nagu projekt ka, et mitte öelda, et see projekt öeldakse, et see on ebaisik, miks ka mitte. Ja ma ei oskagi rohkem midagi selgitada. Et tegutseb sellegipoolest siis öeldaksegi, et on ebaisik, muidu on muidu siis see juriidiline isik ise, isik ei ole, seal, ei tekigi kellelgi küsimusi või kui tekib, siis ei, jule ei ole julgetud võib-olla küsida veel. Et öeldakse juriidiline isik, kui tegemist ei ole isikuga, vaid hoopis asutusega isik ilma juriidiliste õigusteta. Jah, ja ta pole isik ka. Et aga miks me siis ta kohta isegi ütleme otse jääb juba vot see keele võib-olla vimka jälle meile, et me ei kasuta kõiki sõnu nendes otsestest tähendustes alati kasutamegi metafoore, mõnikord kasutame liiga palju sõnu vist järgmine näide kuulajalt, eestlane on pääst küsija. Kas ei, võiks hakata inimeselt küsima, ehk siis mitte inimese käest küsima, vaid küsisin inimeselt õpetajat toimetajalt stardinaatorilt just täpselt nagu sa ise ütlesid ilusti, et et kasutame võib-olla liiga palju metafoore. Ja ma leian, et see käest küsima kellegi käest midagi küsima, see on, selle kohta öeldakse jälle metafooriga tsen, surnud metafoor ehk konventsionaalne metafoor öelda võõrsõnaga. See tähendab, et ta on metafoor, mida me enam ei taju, et kui keegi istub minu kõrval, siis me ju ei taju, et ta istub mu kõrva peal. Vaid me saame aru, meie aju teeb sedasama tehte, mille tekiga metafoori tegija kunagi. Nii juurdunud keeles, et ei pane tähele, et me ikka saame aru, et ta istus minu kõrval siis põrandal või toolile, aga mitte minu kõrva peal. Et neid on päris palju keeles. Ja neist ei saagi ilmselt lahti polegi, polegi vaja, polegi vaja, et see on koht, kus selle ei rehitseks liiga suure hoolega, et las tema olla. Järgmine kuulaja kommentaar kodulehelt puudutas taas saadet Peeter Pälliga, seal oli juttu hästi värvikas lausest uudise pealkirjast Kaia Kanepi tuli rongi alt välja ja nagu ta ise ütleb, on veel hullemaid näiteid. Inimene põles leegiga ühe laulja kohta öeldud pärast tema surma. Ja veel üks drastilisem näide küll väga varasest ajast. Inimesel ütles süda üles, inimene elab siiamaani, et kasutaja on väga värvikat kujundit kasutanud aga ilmselt liiga värvikad. Ja ma olen täiesti nõus, et tasuks kas otsida mingit muud, jälle sedasama sõna metafoorid, kasutada mingit muud metafoori kujundlikku ütlust kui on selline oht, et tekib kummaline seos või, või ebasoovitav seosed, et minu jaoks sellise leegiga põlemine ikka väga hull näide tõepoolest, milles kuulajad ei. Et oli mõeldud seda, et inimene siis oma eluajal elas väga intensiivset ja sellist, tema looming oli väga viljakas. Et aga ilmselt oli öeldud see aga inimene, kes läheb ainult pealkirja, mõtleb, et surma põhjus oli põlamine. See on ikka kohutav küll. Et leian ka, et ei tasu neid metafoore ja kujundlikku keelt nii palju kasutada, et see juba tüütama hakkab, et minul on rongi-kujund ikka lõplikult juba ära väsitanud mind, et ootan juba, millal tulevad värskemad väljendid. Et noh, siinkohal jälle soovitaksin aste aimu väikest raamatut lugeda, mis meil just keelehooldekeskuses välja tuli. Kus ta siis ka pakub mõned paremad või vähem kasutatud värskemad väljendid ja ka natukene püüab tähelepanu pöörata nendele nendele väljenditele, mis on võib-olla natukene kas ülekasutatud või siis kus on hakatud kasutama vääriti neid. Tere, kõvasti häirib eesti keeles, kui pidevalt rõkatakse, super, absoluutselt on ju olemas eesti sõnad, vägev, tore, võimas ja täiesti kirjutab kuulaja ja lisab veel, et ühe esituse kohta öeldi isegi väga super. Jah, see on selline. Ma olen selle asjaga täiesti nõus, et tuleks vähem häälda kasutada vähem öelda neid igasuguseid võõr, võõrsõnu, selle koha peal, neid hüüatusi. Ja võib-olla mõelda, mõelda mingitele muudele väljenditele, aga seal raske ma sain aru ka kõnelejatest. Et ennast kogu aeg jälgida eraldi töö, et panna tähele, mida ma nüüd ütlesin ja et võib-olla ei ole see kõige parem väljendus või ma arvan, võib-olla see on selline haigus, mis tuleb läbi põdeda. Et ei maksa sellele väga suurt tähelepanu pöörata. Et ma olen enda omast käest tean. Et kui väga palju selle peale mõelda mõne sõna liiga palju kasutamise peale, siis siis kipub see sõna nagu saatan tulema ise vulile ja hakkab hakkab ise võimust võtma, et siis peab laskma sellel olla ja siis ta läheb ise mööda ka. Nii juhtub ka keeles mõnede nähtustega? Jah, et ei maksa väga palju alati ohkida või ohata, et selle peale, et oi, et meil on ikka nii kurb kõik ja kõik Karja ja masendav siis ongi, kui me nii sellise pildi maalima tasub leida üles neid vahvaid kohti ja seesama sõna vahva, et selle kohta on ka kuulnud. Üks väga hea kolleeg ütles hiljuti selle kohta, nii et noh, igaühesuguse ei sobi. Et kui igaüks räägib nagu lasteaiatädi, et oi kui maruvahvaid, siis kõlab ka natuke natuke naljakas. Et ikka igaüks peaks leidma omale oma suuvärki sobiva sellise sõna, kui on vaja eest kogu aeg hüüatusi veidi kuuldavale tuua, et midagi ülivõrdes. Mõni asi on suurepärane või väga hea ka oma sõnad, mida tasub kasutada. Aga järgmine probleem on vist juba natukene tõsisem probleem või keerulisem probleem. On jube, kui räägitakse isegi teles ja raadios osad inimesed, osad õpetajad ja nii edasi. Koolis õpetati ikka vähemalt 20 aastat tagasi osa õpetajaid, osa. Inimesi, kust selline tamine tuleb, küsib kuulaja. Eks ta tuleb sellest, et ei tajuta enam nende sõnade tähendust. Nad tähendavad osa ja enamiku, ehk siis mingit osa tervikust. Ja nad ühtlustatakse need sõnad osa ja enamik Nende sekka, kuhu nad tegelikult ei kuulu ja hakatakse siis neile samasuguseid käändelõppe panema. Mis sellel põhisena inimene siis siin näitas ja õpetaja. Ja selle tõttu siis ka käänatakse neid ees olevaid sõnu, mis ei, tegelikult ei tohiks ühilduda kaasa nende põhisõnadega. Ja sealt ta tulebki, eks see liialdamine, jah, ja inimesed peaksid seda. Keelekasutajad peaksid nägema. Ja natukene selle koha pealt küll harima oma seda keelt, et ei tohiks seda küll lasteaia lubada, samas on mööndud juba keele. Teadlased juba näevad, et see tendents, et sinnapoole ilmselt kee liigub, siin on võib-olla selline laiem küsimus, et üks asi on jah, keelehoole ja keelekorraldus aga teistpidi peame märkama, kuhu poole keel liigub ja võib-olla kõiki muutusi. Me ei saa kinni pidada. Et peame mõnda muutust vaatama, et kas ta ongi üldse nii halb selle osa inimesi, selle asemel, et kui öeldakse osad inimesed mulle riivab see ka kõrva. Aga võib-olla mõne aja pärast enam ei tajuta, et sellel osal on tähendus umbes sama nagu kolmandikul või neljandikul või poolel seda pool on ju samamoodi läinud mõistlikuks, et räägitakse, et seal on alles veel pooled kartulid, näiteks salves või et pooled õpilased on juba koju läinud. Kasutatakse ja võib-olla sa nüüd minagi hurjutada, et miks ma ütlesin mitmusega liialdamist tule keelekasutuses veel ette. Ja meil on terve hulk sõnu, kus me kasutame mitmust, kus ei ole üldse tarvis. Need sõnad on kindlasti kõigile tuttavad rahad näiteks ei ole mingit tarvidust kasutada mitmuses, aga kasutatakse näiteks mina kirjutan tihti dokumentidele peale, mis tuleb maksta keelehooldekeskuse tegevuseks mõeldud rahast siis ma kirjutan sinna peale, et palun maksta, palun tasuda keelehooldekeskuse rahast, mitte rahadest. Aga olen ka märganud sellist selliseid samas kohas, kus kirjutatudki rahadest raha ei ole loendatav, kuigi rahatähed on lahendatavad, et seal peaks vahet tegema euro rahadest, räägitakse ajakirjanduses tõesti väga palju. Et tegelikult on euroraha just et neid sõnul on päris palju. Ja tihti ei mäletata seda või unustatakse ära see, et igas keeles on need mitmus, sõnade ainsus, sõnad erinevad. Et ühes keeles on ühed sõnade ainsas sõna teises keeles teised. Vanemad inimesed mäletavad, et vene keele eeskujul oli selline sõna nagu väravad. Vene keeles on siis mitmuses sõna varoote, eesti keeles on värav, väraval on kaks poolt, aga ta on ikka üks värav. Et kui räägitakse brandenburgi väravatest, siis tegelikult on tegemist brandenburgi väravaga. Et seda vahetab kogu aeg tegema, et mis keeles on nüüd ainsas seda, mis keeles mitmes sõna. Samamoodi see majandus hüppame jälle sellise abstraktse tähenduse juurde, et see, see on meil praegu, siis see sõna, mis on kuum ja mis tahab olla kogu aeg mitmuses. Ta ise ilmselt ei taha midagi, aga keelekasutajad tahavad. Majandused võiksid olla Ida-Euroopas näiteks majandused. Meil on ikka ta seni olnud abstraktses tähenduses ja majandusaga kipub sinna mitmuslikuks minema ja teda tahetakse kasutada omamoodi poliitikad. Et üks poliitika, teine poliitika, kolmas poliitika, et kõiki kasutatakse loendata vana ja siis ka kohe mitmusega mitmesena, mitmuses saab neid kasutada siis mitmuse, see sõna on nagu sisuliselt kohe rohkem, see annab nagu kaalu juurde. Et majandus, et siis on kohe suurem ja hõlvama tundub niimoodi, unustatakse ära, et ka ainsus võib olla väga mõjujõuline. Näiteks kui kõrvutada kahte lauset. Koerad on inimeste sõbrad või koer, on inimese sõber, kumb tundub mõju jõulisem mõjusam ainsus tegelikult jah, nii et pole põhjust üldse seda mitmest nüüd väga siin eelistada või armastada. Ülemäära armastame ainsast ühekaupa ei eksi. Veelgi juba muinasjutus. Keelehooldekursusel räägiti ka uutest sõnadest eesti keeles, sest ajakirjandusel on võib öelda küll, et väga suur roll uute sõnade kasutusele võtmisel On kindlasti ajakirjandusel on kõige suurem roll ilmselt kogu avaliku kuid kogu avaliku keelekasutuse peale mõtleme siis, ajakirjandus jõuab ilmselt kõige kõige suurema hulga inimesteni. Ja mis keele ajakirjanduskeelde jõuab, see jõuab ka varem või hiljem rahvakeelde. Ja sealt edasi läheb kõige esimene küsimus, minul tegelikult uute sõnade osa, see on käsileht käsilehel oli materjal, mida me keele kursusel käsitlesime, et mis täpselt tähendab käsileht, kas see on väga uus sõna ja mille poolest ta erineb töölehest käsileht ja tööleht. Kas need on üks ja see sama? Eks seal mingi erinevus siiski tööleht on, kui ma nüüd niimoodi praegu mõtlen ja peast üritan vastata, siis tööleht on ikka see, millega tehakse tööd, käsilehtede, see, mida saab käes hoida, kui keegi teine võib-olla et ise võib-olla nii väga ei pea tööd tegema, nii et ma tegelikult pidasin silmas selle töö all seda, et kui esineja esineb, siis tema teeb ikka natuke rohkem tööd kui kuulajad. Või on teinud juba varem töö ära ja siis esitab mingeid tulemusi ja siis nendele inimestele, kes kuulavad, antakse kätte käsileht sellesamaga, et kätte antakse see leht. Ilmselt sealt on tulnud see käsilehte, ma ei, minu jaoks on see uudis, et see nudis Et ülikoolis käisin aastatel 2000 kuni 2005 ja meile pidevalt jagati käsilehti, mina käisin natukene varem, siis välja jagatud ei mäleta küll, nii et võib-olla siis vahepeal on ilmunud käsilehed sõnana. Ma arvan, et töövahendina oli tulla veidi varemgi, siis me põhiliselt kirjutasime konspekte. Kirjutasime ka konspekte, aga meil olid juba käsi, lähed ka. Nii, vaatame edasi, mis siin käsilehtedel kirjas on ja uudissõnade juurde jäime ja ajakirjanduse roll uute sõnade kasutusele võtmisel on suur. Selles me jõudsime üksmeelele. Võib-olla oleks kõige mõnusam vaadata seda, mis juba on keelde juurdunud või ei ole keelde juurdunud. Me rääkisime seal sõnavõistlusest, mis toimus juba kui palju, siis peaaegu 40 aastat tagasi. 1972. See on päris päris pikka aega mõelda ja, ja selle kohta, mis dollar seal välja pakuti ja mis keelde on jäänud, on kindlasti väga huvitav vaadata. Me saime sellest sõnavõistlusest sellised sõnad nagu kohuke linnak. Meerik, olu, kirjanik pardel ja püksikud näiteks tekitasid kohe sellist rõõmsat elevust. Et kohuke on läinud täiesti oma elu elama, juba kasutatakse ka metafoorides. Piret, kas tead, kes on kohuke, kes on kohuke? Äkki priske inimene, ei, see on blondiin, kes värvinud oma pea tumedaks ja püüab varjata oma tegelikku olemust. Nii et keeles olevad sõnad näitavad oma elujõudu sellega, et nad murravad igale poole oma tähendustest välja, siis järelikult on üks väga hea sõna leitud 40 tagasi. Aga meerik ei ole sugugi nii, Asana meerik on, on riist või õigemini see, mis tõmbab joont. Siis ta läheb ilmselt vähem vaja, et on rohkem selline tehnikasõnatiks vajalik riistapuu ilmselt ei saagi olla sama populaarne kui kohuke, mida saab iga hommik, kasvõi suupiste, et selle tõttu ta ei peagi olema sama. Sama suure kasutusega on üks selline sõna, mida on pakutud eesti keelde ja mis võib olla, et peaks olema või vähemalt sellele nähtuse kohta peaks olema sõna. Aga see ei taha ega taha kasutusele minna minu meelest seal posti sihtnumber indeksi asemel ja sellest rääkisime ka ja indeks on nii juurdunud, et öeldakse siin postiindeks indeks natuke lühikesena. Ilmselt see sihtnumber on talle liiga pikk sõna, et indeks on lühem ja selle tõttu võib-olla armastatakse. Ja, ja nii nagu sa peeter välja ütles, ka seal meie koolitusel, et et mis on juba keelde läinud, seda on väga raske hakata seal muutma, pakkuma 11 tüve või teist sõna selle asemele. Et kui kohe alguses, kui mingi mõiste tuleb rohkem kasutusse, kui teda on vaja kuidagi nimetada mingit tähtsust või asja siis on kõige magusam hetk ja kes on mööda lastud, siis läheb juba raskemaks leida seda paremat sinna juurde ja seda ka siis juurutada. Et nii see on. Kas on? Tehtud selliseid arvutusi ka, et kui palju peaks ühte arenemasse keelde uusi sõnu tulema või kui tihti neid uusi sõnu peaks tulema? Et kui palju on keelde uusi sõnu vaja võimalikult vähe, on ilmselt õige vastus, siis ma siis ma olen viieline tüdruk, kui ma nii ütlen. Ma arvan, et tõepoolest, et kui tõsiselt rääkida, siis jah ei ole vaja teha ilmaasjata uusi sõnu ja siis mõelda, et kas miks te lollid ei kasuta. Et mina tarku mõtlesin välja ja teie nüüd keelekasutajad, olete siis nii tuimad ja ei taha head asja nüüd kasutama hakata, et ikka tuleks jääda nende heade sõnade juurde, mis meil olemas on kasutada oma sõnu, täpselt nii ongi, et oma sõnade osakaal peaks olema keeles kõige suurem. Seejärel peaksid tulema võõrsõnad ja see viimases järjekorrast tsitaatsõnad, mis on siis teistest keeltest otse üle võetud, mida pole siis kuidagi hakatud veel mugandama keelda ja ilmselt mõned neist mugandugi ja see on ka jälle loomulik asjade käik, et kaovad lihtsalt orbiidilt nii-öelda, siin on hea heaks näiteks muusika sõnad keda huvitab praegu transja, kuidas seda kirjutada, keegi kuulagi, seda õieti mõni üksikfanaatik võib-olla kuulab, praegu kuulatakse, tahab stepi mõtlema, kuidas seda öelda. Noh, ilmselt on kõige mõttekam jälle kasutada tsitaatsõna, seda siis kirjutatakse nõrga teega u järgneb siis nõrk B ja siis step ühe peega, nii et pidi olema see muusika suund, mida koolinoored klassiõhtutel kuulavad. Nii et sinnapoole see trend praegu suunduv Rusco näiteks on üks esindaja esitaja, mitte esindajaga tab stepi esindaja ehk esitaja Rusco. Aga peast niimoodi kohe ei oska, neid on ikka terve hulk. Mul on. Uudissõnade jutu lõpetuseks üks küsimus ka ja näide on poliitikute kõnest ühest saatest, kus arutati riigieelarvet ja lause oli selline et üks poliitik soovitas teistel mõelda selle peale, kuidas me suutsime ära manageerida järsu käibemaksu tõusu. See võttis küll mingi hulga aega, aga siis ta jätkab, käibemaksu tõus suudeti ära administreerida. Kas sõna administreerima on ilmselt eesti keeles olemas? Kas sõna Manageerima on ka eesti keeles olemas? Võõrsõna administreerima on ka võõrsõna- ja manageerida on on võetud inglisekeelne sõna ja ja seda siis niimoodi naljakalt mugandatud. Muidugi poola käigu pealt. Meil on sellest samast tüvest on sõna mänedžer mis tähendab ju juhti, mingi mingi valdkonna juht on mänedžer. Ja ilmselt sealt on tulnud, et see poliitika on tahtnud kasutada kõiki võõrsõnu, mida ta teab. Ja talle meeldib ilmselt omavaheline selline, pitsin, eks, või släng. Ja nad armastavad sellist keelt kasutada. Ja huvitav on see, et sedasama, sama, sama tegevust väljendatakse kahe erisõnaga ja mis on ka erikuidas öelda tasanditel keeles, tegelikult et administreerima on selline asjalikku teksti keel. Manageerimine on tegelikult ju slängisõna, slängisõnana võib seda kasutada. Nii, võtame siis kitsamalt eriala slängi, sõna poliitikute või siis bürokraatide keelest. Et kui nad seal omavahel niimoodi räägivad, siis see nende enda asi, kuidas nad sellest aru saavad, aga see ei tohiks jõuda avalikku keelekasutusse, selline. See vist oli täiesti avalik kehas, et see juht täiesti avalik saade oli see et saate saatetekst veel ka, et mitte mitte niisama mingi salvestus, ei, täiesti avalik saade otse-eeter ja mina, ehk siis kuulaja oleksin pidanud aru saama, mis selle käibemaksuga siis tehti. Ilmselt ei saanud, et see on see võõrsõnade kasutamise valu ja võlu, et iga võib olla, igaüks ei peagi aru saama. Olen palju rääkinud sellest koolitustel ja muidu ka ja olen selle hoiaku ammu omaks võtnud, et tekste teeme kuulajale rajale ja need peaksid olema võimalikult selged ja lihtsad. Mitte sellepärast, et me arvaksime, et inimene rumal ja ta irulisemast aru ei saa ka, et kui ta, kui me tahame, et ta võtaks selle teksti vastu siis peab olema see ka vastuvõetav. Ja, ja selle tõttu on ju olemas uuringud, mis näitavad Neid kohti, mis teevad teksti raskemini haavatavaks ja keerulisemaks. Et üks neist on kindla peale see, et kasutatakse pikki ja võõrs võõraid sõnu. Ja siin on see juhtum, et ma arvan, et igal lugejal kuulajal on õigus pahandada selle üle, et ma ei saa aru. Rääkige inimese keeles, et see tuleb. Sellest tuleb rääkida, et jõuaks ka teistele kohale nendele kõnelejatele, kes seni pole selle peale mõtlema hakanud. Ja kuulaja, ehk siis valija peab ise järelduse tegema, kas too poliitik ei osanud lihtsalt või ei tahtnudki jah, et vahel võib ka olla see, et ei tahetagi, et keegi aru saab, mis on muidugi see ei lähe suhtluse laiema põhimõttega kokku. Keelesaade. Keelehooldekeskuse koordineerija Egle Pullerits analüüsis kuulajate esitatud küsimusi, tähelepanekuid eesti keelekasutuse kohta, ajakirjanduses mõtteid ja arvamusi ja küsimusi ja kriitikat, miks on meedias räägitud just nii ja mitte teisiti. Arvamusi ja arutlusi keelenähtuste kohta ootame keele saate kodulehel. Ligi pääseb sellele vikerraadio avalehelt ja guugeldades ka Teie arvamusi. Ootame, sest üks selline keelehooldussaade tuleb varsti jälle ja selles saates siis veel ka sellest, mida ajakirjanikele keele hoolduskursusel räägiti, sest suurem osa jäi ju tegelikult täna, rääkimata praegu stuudiost Kuulmiseni nädala pärast.