100 aasta lauludega jõudsid Valter jah, Jaak Ojakäär eelmise saate lõpus aastasse 1961. Täna sealt jätkamegi ja ikka eesti lauludega. Pole teada, kas Felix Mandria Heldur Tarmo on kunagiga püssist pauku teinud aga ühe toreda jahimeestelaulu tegid nad kahe peale küll valmis. Ja et jahimeeste jutud on nii nagu kala meestelgi ikka pooliteeriukalised luike. Siis sai see pealkirjaks, et oleks võimalikult usutav. Ilma naljata. Laulda võttis selle looga Eesti raadio meeskvartett häälte kõrgusel alt üles minnes Arved Haug, Uno Loop, Kalju Terasmaa, Eri Klas. Kas. Need on l. Päritud neid on. Kes sellist moosi kannad. Aastal 61, mil Eesti nõu kogulikus luules kolisesid ikka veel traktorid ja sammuvad ekskavaatorid, et täita järjekordset viis aastat. Taani kirjutas Debora Vaarandi kauni armastusluuletuse hõõguvast igatsusest ühel Saaremaavalgel ööl vastu hommikut ajal, mil kaste jahutab paljaid jalataldu ja rohust vaatab valge lill, millele tark rahvasuu on pannud nimeks viiul. Valter Ojakäär kuulis selles luuletuses nii palju muusikat et ta ei saanud jätta seda kirja panemata ja Heli Läätse näol leidus laulule viiul. Erakordselt tund. Õrn esitaja. Enne järgmist laulu võiks mainida ka ühte poliitilist sündmust, mis toimus aastal 1961. Nimelt esimesel mail kuulutas Fidel Castro välja Kuuba sotsialistliku demokraatliku vabariigi. Kui oleks vaid teatud, kui palju probleeme me sellest hiljem välja tuli. Kõigepealt oleks ju asi läinud isegi vaata et kolmanda maailmasõjani. Ja eks Kuubaja Castro režiim või diktatuur, kuidas seda öelda, tekitab neid samu probleeme tänapäevani. Ja kuna me oleme korduvalt toonitanud, et tollal siin Eesti laulu tegijad pidid ju ka ikkagi seda teatud rasvaprotsenti tekstidesse sisse poetama, siis mõista ehk 61. aastal seoses Kuuba sündmustega, kui Heldur Karmo kirjutas laulu Jamaica hällilaul on sealgi väike võrdlus, et kus need kalurid siis ikka paremini elavad. Aga vaevalt ta seda ise nii tõsiselt võttis, mis kõige tähtsam, Aarne Oit kirjutas sellele muidugi fantastilise meloodia. Ma usun, et see on üks tolle aasta Eesti kõige suurematest nii-öelda hittidest ja ta on püsinud laevani. Kõige tuntumaks laulis ta Kalmer Tennosaar aga teda on esitanud teisedki ja nüüd ma tahaksingi teile pakkuda kolm varianti. Kõigepealt siis Kalmer Tennosaare originaal Maal esitus Emil Laansoo ansambli saatel. Seejärel üks väga huvitav variante, mille esitab Toivo Sooster ja ansambel Družba. See oli mäletatavasti üks Leningradi Music hooli juures toiminud ansambel kuuekümnendatel aastatel. Ja lõpetuseks veel üks variant Kalmer Tennosaare esituses, aga see on tehtud nüüd juba kõigest paar aastat tagasi seoses tuuriga, mis värvi on armastus ja seal on taustansambel Jaak Jürisson ja Raivo Tafenau juhatusel. Isal on killu Ja valge purisel võid kahjuks määrajal. Geeniva paate on rohkesti meeseid. Raamad karmi ris vaevelda. Kaotama olid. Murravad maa ja täiesti juba ja. Ja nüüd veel mõned eesti laulud aastast 1961 mida mõnedki mäletavad kindlasti tänagi veel. Kõigepealt Uno Naissoo ja Heldur Karmo laul nimega sulle väikemees, esitajaks Georg Ots. Mees müük. Ulystabase. Liivakast ruut. Oomika oma. Kaugelt otsida. Öelde esimesed, sa. Eelmehe lendab ja. Arved Haug ja Otto Roots kirjutasid laulukesi sinust ja selle esitas aastal 63 Vello Orumets. Siis, kui ser Vikerika Ja võiks mainida äsjakuuldud laulu taust, ansambli sinna kuulusid Arved Haug, Nils Peterson, Ivar Krull ja Andres aastel. Ja veel üks 61. aastal kirjutatud laul. Ülo Vinter oli selle out. Tor ja teksti oli kirjutanud Astrid Pirn laulu nimi kibuvitsalill ning esitab Kalmer Tennosaar. Hoone, et saada o ja Liiguks? Kui ta su ees Hoogsaid vaid. Trooki terve suure Ena tooksin sool. Kui ta su Proovisaali. Poomi. Ja siin mängisid taustal Helmut Orusaar ja tema pasunapoisid. Järgmine laul aastast 61 on Lembit Veevo ja Kalju Kanguri lumesadu esitab see kuulus Eesti raadio naistrio koosseisus Heli Lääts. Hilja Holla soovija, Heljo Roomere. Kui siin laulus oli juttu lumesajust, siis järgmise, mille on kirjutanud Heino Jüri salu ja autoroots selle teema on hoopis kevade ja laulu pealkirjaks ootan kevadet esitaja Silvia Urb. Huvitaval kombel juhtus nii, et järgmise laulu esitajaks on Silvia Urb. See on pärit ühest operetist, nimelt 61. aasta viiendal veebruaril Maril esietendus Estonias. Leo Normeti operett Stella Polaris libreto ja laulutekstid, kirjutas Ralf Parve. See oli normetil neljas operett, kuid esimene, üksi kirjutatud Hermese kannul valmis koos Boris Kõrver iga ja rambivalgust ei näinudki. Harroga kahasse kirjutas ta Rummu Jüri ja tuled kodusadamas. Aga nüüd siis üks laul Stella polarisest ja see kannab nime. Maailm on võrratu, esitajaks, nagu juba öeldud. Silvia Urb. Ma loodan, et raadiokuulaja nostalgia soovid Eesti 61. aasta heliloomingu kohta on tänaseks saateks rahuldatud, nii et aeg on edasi minna laia maailma. Ja alustame võib-olla siis tolle aasta eurovisiooni võidulauluga. Khanis peetud võistlusel oli muide esmakordselt ka Soome osaleja ja Layla Kinnunen laulis seal Eino hurme laulu valgus aknas jõudes seitsmendale kohale, mis ei olegi ju sugugi halb koht. Aga võitjaks tuli Luksemburgi esindaja Jean-Claude paskaal lauluga meie armastajad mille autorid olid Morris vida läänia Šacta. Then. Läheme nüüd edasi Saksamaale ja kõigepealt üks väike poliitiline kommentaar. Nimelt 61. aastal Moskvas peetud NLKP 22. kongressil tegi Nikita Hruštšov väga huvitava avalduse. Ta arvas, et Berliin võiks saada demilitariseeritud vaba linna staatuse. Aga huvitaval kombel oli ju kaks kuud tagasi püstitatud see kurikuulus Berliini müür, mille idasakslased ehitasid teada küll, kelle käsul. Ja kuidas siis nüüd sellisel juhul see vabalinnas ratas oleks toimima hakanud, sellest on küll väga raske aru saada. 61. aasta saksa lööklaulud noppimegi nii ida kui lääne poolt hakkame siis ida poolt pihta. Sealsed Amyga singel, plaadid jõudsid mingil ajal ka meie kaupluste lettidele. Need olid kiirusega 33 ja igaühel oli neil Ibala heliloojad, kes neid lööklaule kirjutasid. Mõned neist lausa port pisid. Neid oli Ida-Saksamaal sadasid, nagu näiteks 60. aasta sealses ajakirjas Melody und rütmus avaldatud autorikaitsenimekiri väga selgelt näitab. Alustame kahe lauluga Frethroobergi esituses. See oli muide väga sümpaatne, ent Tšassiks suuteline laulja, kes oli sõjas kaotanud ühe jala, kuid tal oli nii hea protees, et vaatajad seda tihtipeale isegi ei märganud. Esimene laul, mida kuuleme, on Valter voormanni saari. Ja seal on abiks Gerhard hoonigi orkester. Ja nüüd teine laul Frethroberi esituses, see on vili, sulleri stjuardess ja siin on taustal ansambel pink ponks. Ja edasi kaks laulu Sigrit Mai sulest, esimene neist kannab pealkirja nii palju armastust Foxi rütmis laul, mille esitab Sonja. Järgmine Sihverit mailaul on tša-tša rütmis laulab endiselt soonial svert ja see on duett koos Herbert Kvainiga. Ja veel kaks laulu 61. aasta Ida-Saksamaalt sedapuhku Kristel Schultz esituses. Too daam laulis ju 1969. aastal ka Nõukogude Liidu suuremates linnades keerelnud rahvusvahelises programmis sõpradena. Tootjad, noh, see hõlmas mõistagi ainult niinimetatud sotsialistlike riike. Ja teist aastat järjest saatis seda kavaga Eesti raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel, kus tol ajal mängis ka Valter Oja ker. Tema mäletab, et lauljatar oli täiesti ülesannete kõrgusel aga püüdis oma nina duett võimalikult vähe profiilis näidata. Aga nagu Barbra Streisand on tõestanud heale lauljale, pole sellest miskit halba. Esimese laulu autor, mida kuulete, on Raimer Mirke. Lühiülevaate 61. aasta Ida-Saksa lööklauludest lõpetame veel ühe lauluga Kristel Schultz esituses. See on Victor pruunzi MIDI milinet. Aga nüüd teisele poole Berliini müüri Lääne-Saksamaale. Seal oli 1961. aasta populaarsemate lööklaulude seas kalgetzi ja kurt Herta, tantsi minuga homsesse, kuuleme seda siinkohal Gerhard vendlandi esituses. Tundub, et 61. aastal oli Lääne-Saksamaal väga populaarne ka kreeka muusika, vähemasti need laulud autoriks oli Manos Hatšidakis ja mille esitajaks enamus kuuri. Üks neist, mis said väga suurem menu osaliseks, oli valged roosid. Ateenast saksakeelse teksti oli kirjutanud Hans. Omamoodi eksootiline pala on ka tume balalaika, mille autor on Ave Els. Täin ja nüüd kuulete seda leo lean troosi esituses. Idee oli küll minna 61. aasta Lääne-Saksa lööklaulude juurdega huvitaval kombel, kui vaadata, siis tol ajal olid seal populaarsed just kõikvõimalikud teiste riikide heliloojate või vähemalt nende riikide muusikastiilis tehtud laulud nagu näiteks Kreeka või nüüd see vene stiilis lugu. Järgmine viib meid hoopis kaugele lõunamaadesse. Taratani Rohas ja Lukast. Salvo kirjutasid laulu nimega sugu, sugu, saksakeelse teksti. Muidugi meisterdas valmis keegi Gustav auermach ja Liis asja. Mäletatavasti esimene Eurovisiooni lauluvõistluse võitja esitas selle suure eduga. Tree. No vähemalt järgmise laulu autor peaks olema küll sakslane, sest tema nimi on Hans vitš. Kuigi, tõsi küll, ta on teinud selle laulu koostöös mehega, kelle nimi on Aalto fon b4 ja seal laulus nimega Pepe, on ka neid Ladina-Ameerika mõjusid päris kõvasti tunda. Esitajaks on Willi agara. Žanre. Ja juhtuski sedamoodi, et Ameerika mandrile jõudsime tänase saate viimase lauluga kõigest. See on Toshemmeefildi kirjutatud lugu mille kuulsaks laulis Ray Charles ja selle nimeks on Hitler, aud Jack. Ehk lase jalga, Jacky, ära tule enam kunagi tagasi. Jaak Ojakäär kinnitab teile, et nädala pärast olen siin tagasi. Et koos Valter Ojakääru ja meie produtsendi seni Bruzniitsiniga pakkuda teile jälle kuulamiseks 100 aasta laule. Esime siis endiselt aastast 1960.