Eikellegimaa. Tere õhtust, armas rahvas. Minu nimi on Tiit, kus need meie saate nimi, kus on tunniajasest tüki jagu muusikat ja tüki jagu sõna selle muusika ümber juhta. See saade on eikellegimaa eikellegimaal, enamasti muusikas saade. Aga täna me räägime selle saate alguses kõigepealt ilmast. Räägime lühidalt ilmast ja kliimast. Räägime sellest, et ükskõik milline ilm valitseb parasjagu kellelegi maal ükskõik milline aastaaeg, isegi väljas on meil siin, eikellegimaal valitseb koguma hõõguva hiilguses ja küpsetes värvides suur suur suvi. Igavene uhke lugu, ausalt, igavene uhke lugu, nii uhket lugu ei olegi eikellegimaal tükk aega mängitud, see on ka üks väga vana ja hea lugu, mis oli enamus inimesi kes ei ole muusikalise keskõpetuse tundidest, ütleme nii. Koolis need arvatavasti tundsid loo ära, oli Vivaldi, olid neli aastaaega, olid teine aastaaeg ehk suvi ja selle kolmas osa ehk presta mängisid inglise kammerorkester ja seda juhatamas. Ja samas sooloviiulit mängimas naisel Kennedy, nad geenelist nad enam ei kellelegi maa, muusika. Ja ei kellelegi ma muusikasaate jutt käib ümber naisel, Kenneth tund aega muusikaga vaheldumisi muusikat, loodetavasti rohkem sõna, loodetavasti vähem naisi, kellel on praeguseks, kui see saade esmakordselt eetrisse läheb, mees küpsete 40.-te aastate alguses tänapäeva klassikalise muusika maailma üks arvatavasti erakordsemat variante viiulimängijate hulgas. Samas üks klassikalise muusika kasimatumaid taltsutamatu maid kaba Jantsikuid kelle kohta on räägitud juba sellest ajast peale, kui ta 89. aastal sellesama Vivaldi nelja aasta aiasalvestusega äkiliselt. Valde kui Iiemmoi plaadifirma reklaamirahade toel tõusis kõigi aegade Inglismaale müüduimate klassikasalvestuste pingerivis päris päris esimesele kohale ja konkureeris müügiarvudele salvestusega isegi tol ajal päevakorral olnud popmuusika plaatide müüginumbritega. Sellest peale olnud tähelepanu orbiidis laiemat klassikaline, maannimetame seda nii tunnistada ka juba varem ning teda on peetud ettearvamatuks tõeliselt läbi-lõhki rukkariks, ehkki tegemist klassikalise muusikaga. Mõeldud, et ta elab ainult jagunedes üha uuemate teravamate elamuste järele elab ainult käesolevale hetkele ja no tööga endale armu ei alla ei jää ainult selle peale lootma, et kõik siin elus koosneb sellest, kui sul on 99 protsenti talenti, sa viitsid teha ühe protsendi tööd. Mitmel naisel, mõned lähemad kamraadid on kurtnud juba 90.-te aastate alguses, kui see suur kuulus kuulsust talle peale tulin ja tema käitumine klassikalise muusikuna rock n roll, elustiil hakkas meenutama, et naisel kliendi puhul võib tegemist olla. Ja see on selline üsna julge ennustus 90.-te aastate, võib-olla ühe olulisema muusikuga. Ent tema tõeline tähendus saab ehk siis selgeks, kui ta järgmised 10 aastat peaks suutma oma hullu töötempo ja tegemiste keskel ellu jääda. Nii arvas tema kauaaegne kamraad flöödimängija ja ise helilooja David hiidaastal 93. Noh, mõned aastad on veel aega, et näha, kas naisel keemilisele tapule tempole vastu peab. Niisiis, seal kodanik viiuliga, kes on teinekord riietunud Dracula kostüümi pannud näo pääle koleda koleda lõikapi, läinud siis mängima klassikute geni ja hinnatuid viiulikontserte maailma kõige prestiižsem stiivsematesse saalides näiteks näinud hullemaidki tükke ja kõige sellepärast teinekord tembeldatud punk maestroks mis annab neile kätte otsakese jõuda järgmise banaani tänases kellelegi vajades. See saab olema ja vanade, pisut väsinud ja leebeks muutunud. Ausalt öeldes mitte just kunagi padupunkrite, aga puugi alla mahutatud grupist rändluslugu. 9,90 viienda aasta albumil pauthaim musitseerib koos eikellegi teise kunn ainsil Kennediga Se viiulimängijast ranglesi melanhoolselt Locturmises laas Online sülgeneri oma. Ja nõndaviisi head kuulajad, jääb meil üle ainult omaette küsida. Kuhu oleme me, need satuvad viimase minuti jooksul väsinud puugarite kunagiste, mitte karite tegelikult ränglersi öisest Vaikelust loost Still Life aastast 95 oleme meie sattunud. Justkui oleksime sattunud näiteks kunagisse kohvikus Moskvasse, kohvik Moskvasse, mis asub Tallinnas ning kus teinegi kord hämarates hilistel õhtutundidel ja muidugi teistelgi aastaaegadel vististi, nii palju kui mina tean, mängiš kena ja keelpilliansambel mõnusaid rahvalikke džässi köisega. See pisikene, mis kaunil viiuli käginal saabuse kellelegi maale ennist varsti meie jutu taustad lahkuma, seal on Stevie Wonder autorsusega, mida ei olnud ehk raske ära tunda. Pauli oli ta pala valvuriks kunagisi hitte ja mängis seda tuues oma klaverisaatjaga naiselt Kennedy ta sellest son pärit kaheksandale, esimesest poolest siis, kui naisel Kennedy tegelikult ei olnud veel klassikalise muusika kuriga metsik vastu olin vastuoluline vigurivänt ja nii edasi ja nii edasi võtma istuks nimetanud teda veel keegi. Tegelikult on teada, et naisel kellelegi õpiaastad ja üks olulisemaid tap neist möödus vanameistri kogu tänapäevase klassikalise muusikamaailma ühe tuntuima viiuliõpetaja viiulimängija Yehudi Menuhin käe all. Juliaadi muusikaakadeemias Ameerikas oli saadetud vaiksetest ihalusest ja, ja salaotsingutest muusikamaailmas, mis tingimata ei viinud naisel Kennedyt klassikalistele radadele edasi kaugemale, sügavamale laiemale. Nad tutvustasid talle Jessi ja Ameerikas õpingute perioodil ka suurlinna ööelu temaga klubides mängimas. Üheks läheks vanaks meheks, tollel ajal oli Chessi viiuldajate seas üks legendaarsemaid Stefan cropellid kes noore poisi paha peale vedas, jagus temaga klubides öösiti mängimas, käis siis, kui naisel oleks pidanud ütlema internaadist toidumajja järgmiseks päevaks koolitükid olema juba ammu ilusti ära õppinud. Kõik stressi huri liigutus lasi kellelgi edaspidi muudegi arvates veelgi spontaansemalt olulisemate lusikavoolude stiilide žanrite juurde ja võib-olla et on selles oma äraspidine loogika, et üheks tema iidoliks sai siis, kui ta juba nelja aasta mängimisega kuulsaks saanud. Ja võib olla. Neid on ennegi, ei keegi teine kui rokikitarr rismi alusele aluse panijaid, elektrikitarri avastajaid võib öelda. Eks nüüd ei miskit muud, kui naisel kellelegi mängimas. Aastal 1993 Jimi Hendrixit balan Vajev. Äsja sai kuuldud tänaste kellelegi meister valitud moose kanti briti viiendad naised Kennedyt improviseerima Brasiiliasse essi teemal, mille kirjutanud elling ta pärit oli see pluusilik Plusid dema Ellington ühest suuremast orkestrist süüdist. Bläkk Bron vees, mida esietendati New Yorgis kaanišhoolis viimase suure sõja ajal ja 1943. aastal, kui ma ei eksi. Üks neid asju Hispaanias naisel keelerit just Chessis oli kindlasti improvisatsiooni lisuse osakaal, mida ta arvas võrreldes klassikalise muusikaga end džässis kuuluvat ja nägevat enda jaoks avarat võimalust sellel väljal, ent proovida kinnidel džässiteemasid mänginud hiljemgi ja ka oma kunagise ilmselt suriidoli džässi viiuldaja Stefan grappel liiga mängib ja koos ka oma 96. aasta suve paiku ilmunud albumil, mille nimeks Kafka. Tolle plaadi palagani me alles jõuame, aga nüüd teame, peatus üheksandat aastat esimeses pooles, kus naisel Kennedy pärast seda, kui oli lubanud ilmutada terve plaaditäie materjali, kus ta tahtis jõudu proovida. Endiselt siiski interpreedi improvisaator. Mitmete džässisuuruste nagu maisteemise oli paar krid Jon koltreini palade kallal. Enne seda too projektist jäigi soiku hakkas ta kõvasti stuudios külakorda käima mitmetes tuntud popstaaride juures. Ta oli tegelikult seda muidugi ennemgi mänginud kaheksakümnete lõpus näiteks ühe kunagi kellelegi malet mängitud ja jooksul ette mängib tutvustatud ansamblite Oktook plaanil 93. aastal näituseks leiab teda mängimas ja mitte esimest korda. Kit Bushi albumil shows see palavus Keit ja naisel koos muusikat, peod. Pitsikaatori selle hääle tekitamise viisi nimi, mida viiulil mängitena ei kellelgi äsja kuulda, võis teenist kuuldud minutikene, viimane minutikene, tegelikult väikene. Sest et näete jälle seal viiuldaja häälte võiks arvata, et see on taas naisel. Kennediga ei ole mitte viiuli hääle järgi, mis on pärit Eesti poisid, 94. aasta on till, communication ühest tulev plaadi väga vahvast instrumentaalpalast. Tuleb laadi puhul jäi minulgi esialgu mulje, kui plaadi bukletis piilunud siis kui ma kunagi seda plaati esimest korda kuulsid seal siis Nigel Kennedy nüüd nagu ei oleks talle küllatata punkarid kalkaritega ringi käib on eta selliste imelike delfiinisõbralike naisinimestega nagu geid, buss suhtleb ja musitseerib koos, nüüd on ta siis roninud nende juudipoistest räpparitega koos mängima. Aga ei ole vist õige see kahtlus, sest sellest pysti poisi Laasmil nimeks jõudis lament. Jõugeni lant. Raudtee ei ole arvatavasti klaasil, Kennedy väidab. Aga tükikene seda paras ei pannud saatesse sellepärast et mitte tekitada isside meelepete efektivaid vaid Ta mõlgutada, kel soovi, on sellegi üle. Et nii väga kui ühe toonilised ei võiks esialgu arvates olla ja kõik elektriviiulit, mida mängivad siis ükskõik, kas naisel kellelgi suurusjärgu tähed või vähem tuntud, aga sama tublid Kose kandis, et nad kõlavad kõik hirmsasti. Saarlased, mis elektriviiuli juures nüüd ikka nii väga olla saab. Ja siis tuleb välja, olles kõlanud naisel Kennedy paljusid palasid elektriviiulil mängite, noh nii-öelda peale tavalise kontsert pilli mängib. Et ei olegi see asi päriselt nii oma käekirjaga elektriviiulil ja et nii mõnigi teine mängija võib kangesti temaga sarnaneda. Muidugi on kõige suur kõige selle juures võimalik, et tegemist on, tegemist on viguriga seal pysti poisi plaadi peal tõepoolest olla Ethel Kennedy ja tal on võtnud endale seal varjunimeks ju turg aga võib olla ka samas me selle arvamusega teeme liiga kellelegi korgile, võimulate ongi olemas väga hea viiuldaja Justin korkes seal pistikus jalgu peal mängib aga päris kindel koht, kus naisel, kelle leiab 93. aasta plaat nimega muusikavärvides muusik oludes kus naisel Kennedy ja tema üsna pikaaegne sõber, stiimul, tindin tahvli teevad koos üsna valusaid poplaule. Kaunis bee näide toredaid naisel kõndi mängib nende vahele. See on muide üks esimene kord ja üks neid kohti, kus teda ka kui heliloojat, mis põgusalt kuulda, mängib sinna vahele elementaarseid, nimetame neid viiuli vineetideks, mis vahepeal veidi sõõrid ja veidi veidi naljakad, veidrad, imelikud ja annavad taludes dimentafi plaadile oma jume juurde. Niisiis hooltand õutel, Stevenenda Financial Kennedy. Niisiis taas üks naisel Kennedyt täna sai kellelgi ära volitatud muusiku inspiratsiooniallikaid muusikalisi huviobjekte ja ilmsesti mõjutajaid neil päevil, kui naisel Kennedy on hakanud ka ise muusikat kirjutama, peale kõiki neid aastaid, millal interpreteerinud suuri klassikuid, vanemaid klassikuid, meie ajada vähemaid klassikuid alates Bachist, lõpetades Mendersoniga või, või kõigi nende teistega seal vahepeal olles olnud tublid, hõljenda Londonis nimelt lõpuks ise jõudnud muusikakirjutamiseni. 96. aasta alumi Kafka plaadiümbrisel. Et see on täiesti loomulik protsess. Olles nii kaua olnud usin õpilane, usin partituuri, lugeja mahamängija, just nimelt interpreet, on ta hakanud otsima helilooja looma käekirja. Me saame nendest otsingutest üsna pikka tüki kuulda. Helist kuuldud Palace oli üks jazzipala autoriks. Üheks autoriks Tin Stefan Grapelli, taas legendaarne džässi viiuldaja Prantsusmaalt kellega koos naisel Kennedy on mängimas kohe tuua järgmiseks Poolas. See on siis üks neist Kavkaal, kui lugusid albumis aastast 1996 ma olen hindu und Stefan Grapelli ja Kennedy koos mängivad ja kirjutanud on sõime siis naisel Kennedy. Hästi öiseks hakkab asi kätte minema, miks ta ei peakski? Aeg on enam-vähem sealmaal kus ma mänginud järjestikku kaht instrumentaalpala, mis mõlemad kirjutatud naisel Kennedy poolt püti skandaalse kuulsusega viiulivirtuoosi poolt, kelle muusikat? Tema interpretatsioon oleneb, kui ka tema enda kirjutatud muusikat. Nüüd mõnda lugu viimastest aastatest, kui ta on heliloojana kätt proovinud, oleme tänaseni, kellega ma olen mänginud. Estpla üks päris pikk palavus, naisel T4 mängis koos Stefan cropelliga. Oma 96. aasta on meil Kafka ja kõige tavalisemas mõttes meloodilist kena viimistletud pano nimega melatoniin wind. Viimane tükike, mis sinna otsa sai poogitud oli üks neid pisikesi vini ette instrumentaallugusid, kui Stephen Duffy albumil Khaled naisel Kennedy 93. aastal kaasa tegi ja seal tasapisi nende pisut irreaalsete ja veidrate jaga vahvatena kõlavate instrumente Maal pudinate vidinate nikerdiste juures heliloojana kätt proovis. On nii, et mõningate teoste esitamine või mõni välja antud, vaat võib laul kõigest on teinekord muusikukarjääri jooksul väga oluline piirikivi või veelahe linnade jaoks. Kahtlemata oli selleks valdi esitus selleks kõige populaarsemaks üllitiseks. Ehkki enne seda oli klassikalise muusika maanduda juba tugevasti tunnustanud, sest 85. aastal andis autoriteetne autoritaatne muusikaajakiri grammofon naisi Kennedyle. Ometi pärja ega ega karikaga auhinnad vaid tunnistas tema 24. aastal mängitud Elgari viiulikontserdi kõige paremaks klassikalise muusika plaadiks tollel aastal. Põgus tagasipõige sinna, kus naisel endal punkar, kus ta ei olnud veel maantee klassikalises muusikas ja kus ta ei olnud ka veel hakanud tõsisemalt plaani pidama heliloojaks saamisega. Tagasi aega, kui olid veel Vivaldi ja kevadel juba oli ja nüüd tuleb, jood kevadet, suvi, meil täna ei kellelegi, ma olin, aga sügis on tulemas. Krist viiuldajat ja nüüd 96. aastal sellest ajast arvates värskelt heliloojat, naisel Kennedyt on peetud üheks realistlikuks tüübiks ehk nimetatud all teda täna siiski saates ja klassikalise realism endi poolt tihtipeale halvustavalt punk maestroks ja Rockerlikuks viiuldajaks, kelleks kõigeks veel vahepeal vaatled klassikalise muusika ja elukorralduse alustada teie ärajaks ja, ja end toitva käe närijaks. Pärast seda, kui Vivaldi aastaaegade, kelleni 80.-te 90.-te vahetusel kangesti populaarseks saanud algas vorsti klassikalise muusika konservatiivide turmtuli tema pihta kleiti, et küll ei käituda korralikult, küll riietud temainetustin ja üldse pole ta päris õige mees, mille eest teda üldse kiidetud olla. Tõsi on küll see, et kui kired rahunesid, siis on tunnistatud, et naisel, Kennedyle polegi kurjemad kriitikud klassikalise muusika poole pealt iial eriti ette heitnud tema mänguoskuse puudulikkust taolist interpreedi noh on tema puhul on räägitud sellest, et mõnedki tema tõlgendused on olnud natukene Pad, selleni valdigi puhul leiti, et sügis ja talv külasid kohati pisut teistmoodi, kui oldi harjunud ja nii edasi ja nii edasi. Aga samas on tema sõbrad kogu aeg muret tundnud, et kogu selle tapatöötempo siia-sinna loominguliselt õmblemise juures on lisaks veel Nansen Kennedy pöörale rock n roll eluviis, kus tihtipeale lööb välja mingi seletamatu, irratsionaalne enesehävitustung. Et kui see võimust ei saaks ja kui mees ainult ellu jääks, siis võiks temalt oodata olid, kui mitte lausa suur ja suurepäraseid tegusid edaspidigi. Ja nii-öelda tasetatudki selles klassikalises muusikas täiesti olemasolevate viltu rooside, eks tsentrikut ritta, kus, kus võib leida nii hästi paganiilgu fraas, listi jaolstes naisel kellelgi muusikalisi lemmikuid, iidoleid, eeskujusid, rokist, siis kindlasti tunnete hingesugulust nii Henriksi kui miks mitte ka Maest Davise seal Kaldre, Charlie Parkeriga. Mehetame kellelegi malet mängima ühena isegi kuni 96. aasta algul kala ühe väga veidra poploomil, nimeks aadamast Evani. Seal on talle abiks pliks Izmiss ja tema vana sõber Steven. Trahvi jagus naisel generiga kolme peale, kui nad selle palaga kirjutanud. Mina olin Tiit, kus mina olen taastid, kus need nädala aja pärast samal ajal samas kohas, kui on taas saade eikellegimaa. Kohtumiseni.