Eikellegimaa. Tere õhtust, ma ei tee kellelegi maalased komeeloni, muusikasaade algab. Mina olen Tiit, kus teie olete? Kuuldavalt kuulajad, meie päralt on terve järgnev tund tund, mille kestel ei kellelegi oma saade oma muusikaga. Siinsamas raadioeetris liigub sündsastija kaunisti kolmnurgas Jaapan, Inglismaa, Amir. Teraval häälel kaunis kibedalt, keelel ja väga-väga-väga suuril sõnul laulisinud lahti eikellegimaa tänane esimene leeri. Mitut pidi andekuse, intrigeeriv muusikafilmitegelane sõna- ja kujutav kunstnik, multimeediaartist ja meediapersoon ühes isikus. Tavatu daam, kes nelja viimase aastakümne jooksul on nii hästi ettekavatsetult kui halvasti täiesti tahtmatult tõmmanud endale kunstikriitika turmtuld ja populaarkultuuri, kroonikute vahk, viha oma kaasaegsete kiitust ja kadedust sugugi mitte võrdsel hulgal. Toon, kelle isiklike kunstniku elu on tekitanud hulganisti hämmingut põhjustanud vääriti ja mitmetimõistmisi. Teil on aeg-ajalt arvatud koguni selle sajandi teise poole kõige erakordsemat naisartistide hulka ikka rohkem kui ühes kunsti vallas, see seejuures samas sagedamini veel on teda veetud aga lihtlabaseks Veiderdajaks armetuks Haatööriks, kellele originaalid sisemine avangardist. Timaine olevat olnud vaid kattevarjuks, et maskeerida oma igakülgset küündimatust. Ning tagatipuks paneb suur hulk rokiajalookirjutajaid sellele samale daamile süüks, et temake andnud popkultuurile kunagi ühe täiesti parandamatu kabjahoobi vabaduse, mida kuidagi heastada ega andestada isale siiamaani. Seda kõike tunduks olevat justkui natukene liiga palju selleks, et üksainus inimene selle kõigega ühe elu jooksul hakkama saaks. Aga, aga selgub, et see kõik võib siiski olla ka ühele jõu kohale ühele ainsale inimesele. Vähemasti siis, kui see üks inimene on jaapanlanna. Yoko Ono. Ameerikaliseerunud jaapanlanna Yoko Ono on paljude biitli fännide jaoks endiselt küllaltki kahtlane kuju. Kahtlane pehmelt öeldes kurjalt väljendades võib-olla arvavad veel miljonid Liverpool tlite kummardajad tänini, et Yoko too jule jaapani nuid koledat häält välistas ja, ja lihtsaid loosungeid karjus ja ja üleüldse, üx igavene tüüp oli, et tema ju see ikka oligi, biitlid karvupidi kokku ja lõpuks lahutamatult lõplikult lahku ajas. Jõu säärasel sajatamisel võib üksjagu või isegi kaks jagu tõepõhja all olla. Mulle küll tundub säärane vimmakiskumine JK vastu, aga tegelikult ka biitlomaanide valdav ükskõiksus selle kummalise kõmuliste daami muusika suhtes. Veidi veider ja rohkem kui natukene naljakas. Kunagisi liverpooli neliku igirohelise popkunsti kollektsineerijate puhul on päris tavaline asi, et nende plaadiriiuleil kõrvu biitlite korraliste ja erakorraliste haruldaste iilitistega kohta väga sageli ka kõigi nelja mehe kõige erineva tasemega sooloalbum meile tihti ka näituseks Ringo staari nigela matele Harrissoni igavatele hobustele, sealhulgas siis väga-väga harva. Mulle näib, raatsivad Pitlema, panid oma riiulil ruumi teha mõnele okolo heli iilitisena mis, nagu mulle üha enam ja enam tundub mulle sageli mitte ainult et tihedamad ja tublimad staari või Harrissoni kahvatamatesteeri doosidest vaid kõlavad mõnigi kord erksamalt eriskummalisemad elusamalt ja otsingulisemalt intrigeerivalt, nii kui nii kui näiteks suur kogus Söör Paul McCartney tavaliselt taltsas turvalisust üsna ühemõõtmelisest produktsioonist. Ja nii kui kõnelda Yoko Ono, Isevärki püst ja rokist kõrvu tema kadunud kaasad Johnny ettevõtmistega, siis tõsi, kunagi jo tundus endalegi, et mida suurem osa oli emand Yokol ühel või teisel Džoni sooloplaadil seda ühtlasem ja Eblacamdovi, teine Lennoni Platoni. Praegu paistab küll õiglasem öelda, et esiteks ei tasu kirjutada kõike Nonii nõrkusi ja ebaühtlasi arvele. Eks kadunud Lennoni sooloettevõtmiste kahvatamad kohad samuti nägusad hetked olid ikka enamasti Lennoni enda tegu ja nägu. Kuigi jah, saatusliku jaapanlanna meele ja vaimulaad endise biitli ettevõtmistele oli tihtipeale suunaandev ja, ja oluliselt vormiski seda üsna sageli. Voodi on Yoko muusikas, mis kõigi oma heade ja kuradiga. Kellelegi maad hakanud hõlvama ning selles muusikas on siiski alati äratuntav temakese enda käekiri seal nagu see käekiri mõnikord pealegi lennunike stiili, viiteid, võtteid, tsitaate ja vihjeid, Pole midagi parata ja ega ei peagi olema, et Yoko Ono muusikas on John Ono Lennon tihti oma kohalolu tihti kohal ja annab seda kohalolu ka tunda, olgu siis kaudsemalt või otsesemalt ja kui mitte kuskil mujal, siis John Yoko muusikas on vähemasti tekstides küll alati kohal. Tumemeelne ja üsna iseäraliku elukäiguga daam, kelle muusikutena, kellega mängib Yoko Ono ei pruugigi oma popmuusikalistest palades. Sest muusika, mida ta teinud on, ei mahu ainuüksi popmuusika raamidesse. On uudki, ei pruugi olla üksnes tumemeelne nukrutsema. Nojaa, pisara ojasid, ujutav, võib-olla kaunikesti keeleni, nagu kuulda võis viimasest Poolast lihtsa pealkirjaga aastast 73 raadilt, mis kunagi seitsmendate keskel ilmumata jätmisest. Joukko läbisaamine selle maailma vägevate plaadifirmadega pole ka sugugi mitte sujuv ja probleemid olnud läbi aastakümnete. Samamoodi nagu öeldud, ei olegi Yoko Ono salvestatud ja avalikkusele kättesaadav muusika ka mitte ainult populaarmuusika ei rokk popp ega, ega üksnes rege. Kindlasti iiliga on ta mõnel korral puutunud. Brites kriitik, õppi klaas arvab küll, et jaakkola ilmetamadega varasemad projektid nii popmuusikas kui muidu olla pea eranditult seotud just nimelt tema kuulsa kadunud kaasaga. Ja parim osa joka mitte plaanilisest loomingust, mitte ainult popmuusikast ja mitte üksnes muusikast moodustavad need projektid, mille eesti okolo üksipäini vastutavale olnud. Hea küll. Viimati kuuldud võib-olla enne seda mõned kuuldud palad ja mõned sellised, mis selles saates veel alles tulemus kuni selle tunni lõpuni kindlasti meenutavad oma kõlapildi poolest. Ja tegemist on Yoko popmuusikaga põhiliselt kahtlemata seitsmendate ja võib olla varasema perioodi seal Lennoni saatebändile. Saundi ja seesugustest viidetest kummitustest rokkmuusika puhul päriselt ei pääsenud. Tõsi, järgmises loos on Yoko ajal päris kindlasti omad asjad ajada omad kõnet pidada. Feministlik võitluslaul missugune. Ja Yoko Ono üks nendest paljudest paladest, mis seitsmendate keskpaiku magnetlindi külge tehtud ja hiljem üheksakümnendatel del uhkesti ümber miksitud tulevana algus, mida kuulnud sai, seesama paar meenutas ehk siis nendel esimestel sekunditel, kui taaskõnet pidama hakkas ning üsna massiivne muskli, need taust ei olnud veel õieti hoogu sisse saanud, muusikaline taust siis tundus meenutavat pisut isegi Laurie Andersoni ja miks mitte vahvaid terase taibuga. On naisi, kes samamoodi nagu on toimetanud multimeedia vallas kasutanud nii muusikateatri, kino, kujutav kunsti, väljendusvahendeid on mitmeid, seesuguseid võib Yoko'le sugulasringideks pidada. Eks see on Eesti meelelaadi, feminismi pisiku, kuuendate seitsmendad vaimus sai Yoko oma kunagisele kaasa oled see on jällegi suuresti sisse süstitud. Hüva, selles, et diakono teravaid sõnu pilduda, oskab kartmatult kõnesid pidada ja mikrofoni kaudu eetrit võimendada. Suguõdede ja nende ühise asja hääleks selles vaevalt et on kunagi kaheldud ka need, kes tema muusikas suud pidanud ei ole. Aga ilmselt on palju huvilisi ja Yoko suhtes hõõraltki meelestatud inimesi ja kes tahaksid tihtipeale küsida, kuuldes Nedi okolo popilikumaid lugusid, seda elavdama eksperimentaalsemaid plaadipalasid, mida ta salvestanud koos. Nii olled Godmanni kahvlisest, siis aga mitmete muude orgi linna eksperimentaalmuusikutega töölmunud Yoko ausalt kui kunstnik kunstnikule kui kunstnik kuulajale, kas ta ikka päriselt laulda ka oskab? Ma ei arva, et ei kellelegi ja tänane järgmine vala mahla oleks nüüd ülivägev argument, mis näiteks ökolotüür Itaazovokalistina, aga hoopis teises laadis lauldud lugu on see küll, muuhulgas tollest samast pärast selle pala pealkirjast valda leidis endale mitukümmend aastat hiljem, kui ta pole, salvestati ansambli nime. Eks Ameerika sõltumatuid noorim enne tehtud samalda. Väike revolutsioon käimas raadio kahe eetris evolutsiooninumber on üheksa ja see helikollaaž Revolution Lamben Line on pealegi pärit tiitlite valge albumi nime all tuntuks saanud kaksikalbumilt. Eksperimentaalsemaid palasid tavatsetakse tihtipeale John Lennoni arvele kanda ja mille kokkumonteerimise juures arvatavasti Lennoni värske kaasa Yoko Ono vähemasti kaudset mõju arvatakse avaldanud olevat. Tõsi, on teistsuguseidki arvamusi, nii mõnigi ikka väidab, et polnud Revolution, õmben, ain, imelaadne segu, konkreed, helidest, konkreed, muusika, mõjutustest, elektroonilise muusika katsetustest eksperimentaalse, sest mis ühe popansambli puhul täiesti taatori üldse mitte ainult Lennoni tööleni peavad kroonikat, et suures osas valinud algmaterjali välja, millesse kollaaž kukkus ajati hoopiski härrased Harrissoni McCartney. Aga sellegipoolest peaaegu oleks tõst nõus mõnda leebemat mürki võtma selle peale, et Yokolo kardistlikudesteetikal, tema tollasele värskele poiss evolutsioonile suur suur mõju oli sellegi revolutsiooni kokkuseadmisel. Kummalisel kombel Yoko Ono hilisem muusika ar stiilis millises iganes tundub olevat üsnagi tavapärane traditsioonitruu ning igasugune eksperimentaalses või tõotus käib rohkem tekstide tasemel. Omaette lugu muidugi on olnud Yoko no tõepoolest on kardistikumate ettevõtmistega siis tema üks tema esimesi õpilasi õpetajaid New Yorgis oli seal gei, kelle õpilaseks ta oli koos mitmete tollaste varaste myymanistidega nagu Stahli ja remonti ja kellega tema läbisaamine pole olnud hilisematel aegadel sugugi mitte sõbralik sest arvab Yoko Ono, et suuresti rassilise ja sugulise diskrimineerimisega arvele tuleb kanda see, et nii mõnedki olulised osalemised kõigest sellest, kus ta New Yorgi Eksperimenta ristide kuuendate lõpus istmete valguse tegemistes kaasa lõi vaikiti just seepärast, et isaste inimeste ego ei suutvat seda kannatada näiteks pisikene Jaapan alla ka olulist rolli mängis koolkond. Tahame revolutsiooni veel raadioeetris kesta veel mõnda aega, enne kui me Yoko Ono populaarmuusikaliste palakeste juurde tagasi pöörduma. No kuis oli kuldaväärt, kuuled, see viimane värk oli ju paremgi rakatel või kuidas? Sõber avatult, rohmakas rock n roll nimega südasuvine New York Nonii okolo ühelt varasemalt soola iiliti, sealt 71. aasta plaanilt lai, tollesama flai ehk eesti keeli kärbse üle ilkus üleilmne rokkim kriitikas sedavõrd sapiselt nagu joka kõigi eelnevate elaniku järgmist tegi nii-öelda popinike plaatide üle. Paari hilisema aastakümne jooksul on kriitilised hinnangud Yoko naise tollaste hiljutiste koha pealt küll vahetevahel tugevasti vastupidises suunas kõikunud see tähendab jokk. No projektides on hiljem näiteks üheksakümnendatel 90.-te alguses eriti leidnud mõtetega kaaslase ja hingesuguluse mitmed erinevad ja makrooni Oconost loomulikult palju nooremad rokkmuusika alternatiivsed eevatütred teiste hulgas kõmuline Götne lav, kes Yokoston kirjutanud laulugi kliendi esindaja, Gotta, kõnelemata mitmest erinevast kardistidestivokaalexperementaatorist, näiteks man tagalas, kas või kes pandi okka kunagistest katsetus ist. Päris kindlasti on teadlik olnud, aga ega jokk mõnedki rehabiliteerimine olnud ainult ärksate suguõdede naiskriitikute naisartistide teene. Mitme kümnendi on kostnud, kuigi harvemini mees hääligi, mis jokk. No aga distlikes vokaalhüüatusi ja tema erinevais vokaaltehnikaid on kuulnud midagi Vootki kui naiivsevõitu eksperimenteerimist ja ainult ideoloogiliselt loosungeid. Võrreldes poplauludes tabatud tähelepanu väärivaid külgi ja lausa teedrajavad jooni, nõnda briti rokikriitikut isemõtleja Jon Sävid, sedasama kärbsenöörist heliplaati, millelt okolo rohmakat rock n Rolli ennist kuuldud sai. No seesuguse legendaarse müraroki oopuse nagu Nendega raundi albumi vaid laid vaid hiit parajaks paariliseks, peaaegu et sama oluliseks teoseks mülast paraku tüüri kellelegi järgnevalt mõneks ajaks eemale pugedes koos Yoko Oroga regikülje alla. Huvi madaam JK vastu kasvas märgatavalt 90.-te aastate esimesel poolel jätkus jõudsasti veel kümnendi lõpuski mil enamik Yoko'le erialbumist nii eksperimentaalse maist kui hästi poprocki lekkest taasavaldati värskelt reaalselt miksitud kujul särava laserseibi vormis. Taas üllitisi tuli ridamisi nii kaardikaupa kui üksikult ning usinad Disu jokk. Vanema ja vahtsemagi muusikalise materjali remiksimise vastu illutasid erisugused 80.-te ja 90.-te aastate ärksamad vaimud nagu trikki. Aegumatu Viisti poeesia, moos. Ning see koht ja aeg, 90 üheksakümnendad. Aastate tagumine serv ongi see, kus tänane ei kellelegi, jätab koonuga ja kõigi kuuldavalt kuulajatega jällenägemiseni jälle nägemuseni. Keerab üles, saate lõpule. Et ära kõndida, siis aegamisi mööda õhukest jääd koos Yokoonuga ja temakese palaga vokingonfin naisselleks, et tagasi tulla siiasamasse nädala pärast küll ilma jokk kuulata, aga see-eest juba muusuguse muusikaga. Sisade oli kellelegi ma, mina olin Tiit, kus need me kuuleme veel?