Eikellegimaa. Tere, hääl, inimesed, tere, kellelegi mõistu õhtupoolikust. Head inimesed, mina, kes ma olen tikkusest endale tunnistama, et siin nii hästi eikellegimaal kui ka kolmandal planeedil päikesest lugedes, see tähendab siis suurel olla praegusel koduplaneedil üldse toimub viimastel aastatel ime tabasid asju näituseks ühes väikses briti linnas, kus kellelgi neist polnud päris väikses briti linnas, mille nimi ei olnud Otepää vaid pigem Bristol elasivad ja olivad. Kolmekesi papa kee seenior, no ja isand, kelle nimi oli kolm mõõdet. Kõigi selle kummalisi kommuniku kõrval elasid joolivad veel trikki ja Martina jõhvi, ABS. Ja kõik nemad seal Bristoli ümbruses omaette isekeskis läbisegi toimitasivad toimetasid muusikalisi asju põhiliselt selliseid, mis neile just nimelt meele järele olid. Miks nad seda tegid, selle kohta ühtviisi hästi öelnud, nii jätis muul kui diskus päevagel sest teisiti ei saanud. Nad olid seal toimetanud juba hea, mitu aastat hakkasid kõik muu ilma härrad kõik muu, aga elamusi ja paljud, igal juhul tuhanded seminarid põlema, tasapisi rohkem tähele, missugused sunnide kõrvu hellitavad helid Bristoli kandist kostavad. Ja nüüd siis kolmandal planeedil, päikesest lugedes maalt, vähemalt selle popmuusikakaartidel seostatakse Bristoli linna nimetusega. Stiil nimega trip, hop tikuvad kõige sagedamini seni kuuluva. Nad saavad kolmekesi kolm erivärvilist mustvalget meesterahvast papa kee seeni ja isand nimega mõõdet, kes on ühtekokku grupp mässi. Võtak. Jahja veskis on põhilised. Kaks kodanikugrupist nimega bootised ning soolo sombune räppija trikki koos oma võluva teismelise vokaalpartneri Martiinaga trikki ja Martina oli esimene paar, kes väljakule tuleb. Nagu hea kuulaja võis kuulda tegelikult Bristoli linna trip-hopi tegelaskonna kahe esindaja helikildudest pikem, vala aastama ehk hilisemad hädad, hilisemad hädad, see oli trikiga ta vokaalpartnerina Martine. Hilisem väike orkestrilõik oli aga kogunisti gruppi klassi võtad välja, loputad tagapõhjal selles saates kuskil eikellegimaa avarustes, kaugemal kõlavad helid tuletavad aga meelde seda, mida hääle kuulajale sai just tahetud öelda Bristoli linna trip-hopi kummaliste piirjoontega veidi keerulisem, tavaliste suhetega trip-hopi hulk nõrka Kristjanile, Moose kandid, nemad ei ole mitte kardemoni Mose kantide sarnased. Nemad kipuvad mängima pisut nukra ja mahe, müstilise tooniga muusikat, mis ei tüki küll kunagi olemas. Ma pealetükkivalt meelt heitev ega rusuv. Pigem on selle muusika iseäralik võlu, võib-olla kirjeldatav aga nagu kummaliselt rahustav ja õõnsalt ärevust tekitab ühtaegu. See oleks justkui teinegi kord vaikne painamine ja vaevustest vabastamine aadrilaskmise läbi paralleelselt aga enne kui nende kummaliste võrd kujunditega kuhugi hoopiski sohu tuleb tunnistada küll, et lassi võtak. Üks nendest gruppidest Kristeli ümbert, teine Baltic need üle saanud hoopiski väikelinna läbi Bristoli lähedal ning siis duett trikki ja matile. Tunnistada, et nende puhul oleks tegemist mingi ühise koolkonna või kogukonna või kommuuniga. Oledki kullad mitmes erinevas kombinatsioonis viimase nelja aasta jooksul seda Bristoli, ütleme siis ikkagi kommuunikest trip-hopi hulknurka võib lugeda 91.-st aastast, pealegi ilmus massi võtakkide püütalumblulais. Ometi Need kõlalised seosed olemas, mida võib-olla tänaselt eikellegimaalt võrdlevalt ja koos mängida mõningate nende gruppide erinevaid lugusid võib märgata olemas ja päris ilmaasjata ei ole seda trip-hopi nime nende puhul ka välja mõeldud. Sest trip-hopi kõla ainult juhuslikult oma nime poolest sarnaselt sõnadega hiphop, ta on peaaegu nagu hiphop, ainult et ainult et võib-olla natukene natuke vähe muhkeldav ja võib-olla kogunisti natukene inimlikum. Aga nendest kummalistest viirustuslikest muusikast tehingutest rääkides võib need ära ette mängida Massive Attacki eelmisel aastal ilmunud heliplaadid nende teiselt pikalt mängivad plaadilt protection ühe pala nimega karmaku oma sinna kõrvale tollesama triki versiooni tegelikult samast palast, mis kannab küll pealkirja õue kamm, tegemist on peaaegu ühe ja sama asjaga ja võrdselt lummava tallede viirastused tundub vähemalt siit ei kellelegi malt kuulates tunduvad olevat nad küll jah, mässi võtak trikki. Ai, ma. Ilmaski meisi. Trikija Martiine oli see viimane paar, kes Kristeli kandist häält tegi taas või kellelegi eikellegimaal, mis kipubki kõrvu liigutades häälestama oma ma kuulde lokaatorid sinnapoole, kust need trip-hopi helid tulevad. Briste lastest on täidetud, ei kellelegi, aga ühe paari trikki Martiine kõrval, et selle teise paari pessijadžafiale küll ära unustanud, mõneks ajaks, aga nende saabub nüüd õige pea õietigi, mitte pess vaim. Beff. Suri džässi ja eelkõige bluusi lauljanna. Kahtlemata ei ole ta suust ta end Chief päraga, kes on üks klahvpillide kitarrikeelpillide, muude pillidel häälte moondaja. Selle mehega hakkasid nad kokku paar aastat tagasi. Aastaid on neil mõlemil kahe ja 30 vahel ning alates mullu suvest, mil portisheri debüütplaat tammi kippus end välja trügima ja peaaegu et sügiseks juba trikki albumite edetabeli etteotsa. Kipp neid, need inimesed, kes tahavad olla hiphop ja kuul ja kõigest moekest õigel ajal teada, rääkima, no poolteist sellist väga suurte ja kõlavate sõnadega, kusjuures tuleb tunnistada, et üldse mitte ilmaasjata portfellita laatori võimulateks kaunemaid plaatel mullu sõi üldse terve mulluse aasta jooksul ja sellelt tammilt, mille plaadikogu nimetust võiks siis tõlkida peaaegu kui Malletis. Sest see tammi all veider segu maakeeli mannekeen mannekeen dialibetisest võib-olla et sellelt tal on tulemuseks pala ekslev täht Voldonistav. See kõlab küll peaaegu nagu saatemuusika, mõnest pelmando vägitükke demonstreerivad filmist ja ega see ei olekski väga viltu läinud, arvaks sest filmilikus ja kogunisti just nimelt filmi muusikalikus peale bluusi, hiphopi, staabi- ja mõningate muude muusikaliste elementide veel on kõigile Bristol lastele nii gruppidena mässi, võtäkk voodisse, et kui trikile ja tema sõbrannale Martiinele nende muusika palades äärmiselt iseloomulik. Mis puutub nüüd täpsemalt sellesse filmilikusse, siis varjagatšov pära, see grupportisse juhtivaid jõude kui teda piisavalt intervjuudes pinnitud, et tõepoolest filmimuusika albumeid ostab ta no kas just süle ja seljaga usinasti ja see eriline õhustik, mida üks filmimuusika parimal juhul üldiselt oletades filmi, filmi, enda kujundite keelt ja ja seal ettetulevaid juhtumisi ometi võib-olla piisavalt dramaatiline ja, ja kuulajas endas kõikvõimalikke kujundeid tekitada, esile kutsuda seda Hillanduslikust. Viirustuslikuste lummutislikust jätkub Tristjalaste muusikas kõigis. Kas see praegu tiksub ala, on küll, mäss võtaki mullusel Tammend protection pärit üks paarist instrumentaalloost, kus ei, ei nemad ega ka nende vana sa pead trikki kes on laulnud mänginud pillil kunagi nende kõige esimesel Alblin Blu. Ai neli aastat tagasi. Siis nad ei võta tõepoolest ise laululugu lüüa. Aga Filmlikku tähendab neid gruppe kahekaupa kolme kaupa, mõnel muul moel veel nii näiteks nii portischeli kui trikki plaadil. Trikki plaat on ilmunud selle aasta kevadel olemas, mis kasutab sama sämplitsama heli näidet Isaac Hayesi. Kuid oma mustanahalise Ameerika filmi helilooja töödest. Ja nüüd tulevad taas kaks muusikalist viirastust. Palav hiirega kloori box grupil spordis need ja seejärel hällis rand trükiltimortiinelt. Mõlemates on tibake neid sageli, eriti mõlemad on peaaegu et üks ja see sama lugu. Kaks erineva pealkirjaga pala ometi justkui üksainus klooribokser pordišeed trikki kosmortiinega, Tõvaraski pooltišeedi, Beffkymans lummav May seal, mitte niivõrd ei kaeble, kuivõrd sisendusjõuliselt uuristab hinge kõrvu küsimusega kus võiks üks meesterahvas lasta olla ta naine ja trükkima kehiseval häälel räägib sellest, et põrgunurga taga siis ei pruugi mees- ja naisinime rääkida ja laulda tingimata ühest ja sellestsamast asjast, aga võib-olla, et laulavad ka ja võib-olla see üks masi võiks kanda pealkirja. Lõpetamata sümpaatia. Lõpetamata sümpaatia konfinist seintesse on pärit massi võtaki esimeselt plaanilt Blu Lions albumilt, mida on mitu korda kasutatud, aga ühtegi palad olete 91. aasta kaunilt plaadilt mängitud, ei ole tulemas mässi, mõttekus oma tollase vokalisti Saaralleelsaniga. Massive Attacki lõpetamata sümpaatia bulist hulkasse sümpaatia lähebki, jääbki sellel puhul selle laulu kujul lõpetamata. Lõpetab küll tänase eikellegimaaga hoopis ühe teise palaga seni värskeima kauamängiva, eelmisel aastal sügisel ilmunud protection, nii looga protection ehk siis turv. Tõsi küll, seekord turu ilma meheta. Londoni trip hop on kindlasti teema, mis, mis võiks jätkuda võib-olla, et mitte ainult lähematel aastatel võid võib-olla kauemgi. Ehkki popmuusikal on teinekord raske pikka iga ennustada. Väsivad, tekib, et eks ju ei ole, aga võib-olla sugugi mitte viimane kord, kui eikellegimaal võetakse meenutada hea sõnaga Bristol lasi, sest võib-olla kaude puutuvad nad meisse jälle kui kunagi mitte sugugi väga kauges tulevikus, tuleb ehk jutu sellisest suurepärast muusikaprodutsent vist nagu on seda üks natuke on seda üks põllult eaga akadeemik ehk esinejanimega mäed, professor, niisiis kunagi seal tulema saade produtsentide teemadel. Mina olin Tiit, kus need kellelegi ma lõpetab mässi, võtaki Tullus.