Tere päevast, head raadiokuulajad, laupäevane keskpäev on taas käes ja see tähendab seda, et raadio kaheprogrammis on saade pealkirjaga poolt ja vastu, kus me kõik väga hästi teame, on tõtt rohkem kui rubla eest. Ja tänane saade kindlasti saab olema selline, kus sellist suuremat kokkuleppimist ütleb seda mulle on raske oodata, mis aga puudutab meid kõiki, kes me selle riigi kodanikud oleme, kes me selles ühiskonnas elame. Ja nii kui ma olen öelnud ärataja saatekülalised, on küllap teile selge, millest jutt tuleb. Meil on täna külas Lisette Kampus ja Liisa Pakosta. Tervist. Ma alustan sinust kõigepealt, ma pean tunnistama, et mitte selline pika töönädala, selline väsimus Rudiumi praegu selle poolt ja vastu saate alguses vaid mingi ausõna pisut nagu ma tunnen, et ma räägin jälle sellel samal teemal. Kui sageli oled sina mõelnud, et samasoolistele abiellumise või kooselu seadustamise teemadel seal lihtsalt ei jaksa, ei viitsi enam rääkida. See on suurepärane, esimene küsimus, sellepärast et ma olen seda teinud, sellel teemal, rääkinud, rääkinud, rääkinud 10 aastat ja minusuguse noore inimese jaoks ma olen alles 28, on see päris pikk aeg ja, ja tõtt-öelda jah, on mul hea selles selles mõttes sellest teemast küll üsna kõrini. Tunnistada tõika, et kümneaastane rääkimine on hakanud vilja kandma. Me teame, et sellel sügisel, oktoobri lõpus, kui mu mälu mind ei peta, 24., mis saatis justiitsministeerium välja ministri allkirjaga kirja, mis juba nii-öelda väga täpselt maalis kontuurid. Sellele, mismoodi samasooliste kooselu registreerimine Eestis hakkab välja nägema. Just et selles mõttes ongi nagu hea hea vaadata, et 10 aastat on piisavalt pikk aeg, et näha seda muutust, ühiskondlikku muutust väga selgelt ja tõepoolest, nagu sa ütlesid see seaduse potentsiaalne väljatöötamine võib-olla üks selline muutusega, teine selline ühiskondlik muutus, et, et kui seda teemat on juba nii palju olnud, siis see tähendab seda, et ühiskond teemaga harjunud. Ma lähen mingitesse võib-olla juba selgeks suutnud rääkida, see võib-olla ongi nüüd aeg nagu sellise sellise seletamise juurest minna tegude juurde ja hakata siis inimeste igapäevaelu paremaks muutma ja kõik ongi normaalne. Liisa Pakosta, kas see on juba kaotatud lahing, see, mis peaks nüüd õige pea peale seda, kui erinevad huvigrupid oma arvamuse öelda, mis ühel hetkel seaduse eelnõuna jõuab Riigikokku ja kus tõenäoliselt veel oma koalitsioonipartneri osas tuleb neelata alla mõru pill, sest opositsiooni tega võtavad nad uue kooseluseaduse vastu, mis ühtlasi võimaldab siis ainukesena traditsiooniliste pereväärtuste juurde truuks jäänud, et IRL-il näinud seda, et asi läheb teistmoodi. Esiteks, ma hakkaks pihta sellest, et 20 aastat tagasi oli minul lähedane kolleeg ja ülemus kapist väljas olev homo. Meenutan neid aegu siiamaani suure südamesoojusega, meil oli äärmiselt mõnus koos töötada, oli erakordselt tore või on siiamaani erakordselt tore inimene. Ja noorele tütarlapsele oli see suur kergendus paar aastat töötada, ilma et sinu meesülemus sind ahistaks. Et selles mõttes mingisugust nihukest kannapööret või, või ma ei tea, mida nüüd suhtumises. Minul on raske näha, et ma muidugi vaatasin teise koha pealt noh, nagu inimene tänavalt või, või selles mõttes. Ja ma saan aru, täiesti, kui ma loen näiteks netikommentaare, mis on paljulapseliste perede kohta, siis need on enamasti kõik täiesti mutta trumpivad. Et halvustavad no laata mõnda netikommentaari lõdva püksikummiga, aga kas üldse neid rasestumisvastaseid vahendeid ei tunne? Inimesi on maailmas niigi tohutult palju, see on ühiskonnaohtlik, neid nii palju sünnitada? Ei, mul ei tule aga kogu see saast praegu meelde, et ma saan aru, et ühiskonnas on erinevad grupid. Ja kui nad vaatavad seda sõimu, mis ühiskonnas on, nende konkreetselt nende kohta käib. Et siis see tundub tõesti kuidagi nagu raevukas, et ja tundub, et tehakse liiga või, või niimoodi, et et selles mõttes on ju väga hea, et inimesed ütlevad, et ärge tehke liiga nüüd, mis puudutab neid traditsioonilisi pereväärtusi, tyhja. Meie ehk Isamaa ja Res Publica Liidu seisukoht on tõepoolest selline, et kui me vaatame seda, mis Eestis toimub, millised inimesed Eestis elavad ja mis olukorras nad elavad siis kõige esimeses järjekorras tuleks tegeleda sellega, et me kaitseksime lapse õigusi sõltumata sellest, missuguses perekonnamudelist parasjagu juhtub elama missugune iganes on see täiskasvanute kooslus, milles nad elavad. Sealt tuleb meie arvates alustada, kui koos elavad kaks täiskasvanud inimest, ükskõik mis soost nemad on, aga nende varaliste suhete peale nüüd kulutada ühiskonna raha ja aega ei ole meie, kes esmajärjekorras oluline, see on umbes niimoodi, nagu sa satud kuskile õnnetuspaika ja sa näed ühte inimest, kellel on küll kriimustused tõesti olemas, aga teine inimene verest tühjaks jooksmas, siis loomulikult sa tormad aitama seda, kes seal verest tühjaks jooksmas. Ja ma usun, et me saavutame selles küsimuses laiapõhjalise kokkuleppe kõikide huvirühmadega, et teeme ühe asja korda, teeme selle korda, et laste õigused oleks igal juhul kaitstud mis tahes perekondlikku situatsioonist nad parasjagu ka elavad. Seesamasooliste partnerlus või abielu või ükskõik, mis selle asja nimi on, ei aita neid lapsi, kes elavad näiteks perekonnas, kus on ema, vanaema ja võib-olla vanaema elukaaslane, kes on siis vanaisaga, kes ei ole nende laste bioloogiline vanaisa. Ja nüüd, kui see mitte bioloogiline vanaisa sureb, et noh, mis seal siis nagu edasi juhtub. Täpselt samamoodi, kui see lapsele koos ema ja vanaemaga, siis noh, see ei ole ju ka tegelikult samasooline paar, kuigi need inimesed juhtumisi on samast soost. Et me, me näeme, et see on kõige olulisem, mida tuleb lahendada. Jah. Kas ta on nüüd traditsiooniline pereväärtusi või mitte, aga mul on terve mõistus nagu ütleb, et, et see on see, millest tuleks pihta hakata. Praegu, et IRL-i fraktsiooni liige riigikogus tunnistab, et Isamaa ja Res Publica liit on ka võtnud teise suuna Ei ole, ei ole vastupidi, vastupidi, siin on, nüüd ma saan aru, meedia nagu tore asi, nii tore on need pritsime verd ja vaatame, mis juhtub. Kui oli 2009, küsiti esimest korda erakondade seisukohti sellesamasooliste abielu siis Me vastasime täpselt sama moodi. Me näeme, et kõige esimene asi, mis tuleb korda teha, on lastega seotud küsimused. Me oleme valmis andma igakülgset toetust nende asjade lahendamiseks. Kaks aastat on mööda läinud, justiitsministeerium ei ole selles suunas mitte lillegi liigutada. Tähendab no nüüd nad on saanud vist peaaegu valmis mingi nii-öelda plaani vähemalt selle osas. See ei puuduta suures osas lapsi, kui vaadata seda nina ja justiitsministeeriumist tuli, siis hakkab see pihta ikkagi täiskasvanud inimeste varaliste õiguste reguleerimises ja me oleme seisukohal, et kaks täiskasvanud inimest saavad oma asjadega ise hakkama, vähemalt peaksid saama. Nii, on olemas kõik võimalused, et nad saaksid oma asjadega ise hakkama. See ei saa valida seda, kellega ta koos elab. Lapse õigus, laps ongi see kõige nõrgem pool, kelle õigusi me peame kaitsma. Ma olen selles osas Liisas minuga absoluutselt 110 protsenti nõus. Laste õigused ja laste õiguste kaitsmine mistahes vormis perekond on seal väga tähtis ja sellepärast mõnikord taban ennast mõtlemast, et kas teie fraktsioon justkui ei takista tegelikult nendesamade pereväärtuste ja nendesamade hoiakute ja turvalisuse, turvatunde, lapse õiguste kaitse samasoolistele perekondadele ka, et see ongi ju see, mida me tahame. Et meil ei ole tegelikult üldse vaidlust, aga ma võin vastata sellele küsimusele kohe, et see, kuidas on lapse õigused kaitstud, ei sõltu tõesti sellest, missugune on see hetkel juhtub. Eestimaaperede pilt on niivõrd rikas, et see, kui tehakse samasoolist abielu, selleks on vaja reguleerida väga paljusid hoopis muid seadusi, mis puudutavad kahe täiskasvanud inimese omavahelisi varalisi suhteid mis absoluutselt ei pruugi aidata seda last. Me näeme, et esmatähtis on Ta fookusesse keskpunkti see laps ja nüüd vaadata kõik asjad sõltumata sellest, kas need täiskasvanud, kellega ta koos elab, kas need on tema bioloogilised või mitte bioloogilised vanemad, kas nad on üleüldse omavahel mingisuguses seksuaalsuhtes või nad ei ole seda, et noh, see kõik ei ole oluline oluline meie arvates kõige esimeses järjekorras on see ära lahendada lapse seisukohast vaadata ja see on tegelikult hoopis teine teema. Aga see seaduseelnõu, milles praegu siin jutt, käib, see ju tegelikult ikkagi peamiselt püüab tegeleda sellesamasoolist. Kahe täiskasvanud inimese, kes on omavahel suhtes nende kooselureguleerimisega ja aga no vaatame, nüüd me praegu tegeleme näiteks tudengite sotsiaaltoetuste paketti ettevalmistamisega juba päris mitu kuud. Ükski niisugune asi ei ole lihtne ega, ega kerge. Kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides avaliku sektori toetust tudengitele jääb alla neljandiku tudengi nii-öelda rahalistest sissetulekutest. Ja, ja Eestis on ta kuskil seal kaheksa protsendi ringis, kaheksa, üheksa protsenti väga väike, aga mitte sugugi madalaim koopas. Ja nüüd on võetud nagu kogu eesti niukses sotsiaalpoliitikas see põhimõte, et mis on juba olemasolev põhimõte, et tudeng on oma lapsevanemate leibkonna üks osa, välja arvatud siis, kui ta on abiellunud või kui tal on laps. Me oleme muuseas peaaegu rekordiomanikud Euroopa 33 riigi hulgas, meil on 23-l protsendil tudengitest laps 26 protsenti, Norra juhib kui see laiendada nüüd, et kena kooselu ja, ja mistahes kooselu, et te olete omaette leibkond. Ma võin nagu öelda, ilma et ma oleks kellelegi peale kade, aga noh, ma kujutan ette, kui ma ise oleks tudeng, et ma suhteliselt rõõmsalt registreerisin koos veel kellega iganes, et, et saavutada see endale pisut niisugune toredam tudengipõlve, et, et need asjad on. Ma lihtsalt tõin selle näiteks, et, et mistahes pidime seda täiskasvanute osa, liigutame, see avab meeletu suure paketi, tegelikult ok, aga siis ma küsiksin kohe, et äkki siis oleks lihtsam kaotada üleüldse abielu kui selline ära, et heteroseksuaalsetel inimestel ka, et noh, milleks teda siis üldse nagu vaja on, kui kõike saab reguleerida, piltlikult öeldes on seda tegelikult praegu hiljuti kehtima hakanud perekonnaseadus ju tegelikult teinud, sellepärast et sul on võimalik abielluda niimoodi, et sa sõlmid täieliku varalahususe ehk mitte üheski majanduslikus punktis selle kahe abikaasa teed ei ristu ja iga lapse sünni korral Lähevad paar esimest elunädalat on lapsis mõlema lapsevanema hooldada. Aga sul on võimalik siis lapse mitte võimalik, vaid sul on kohustus lapsele nime pannes ära märkida, kas lapsehooldusõigusega tegelevat tema, mõlemad vanemad, ainult üks vanem, täiesti jabur, minu isiklik. Arvamuse kohaselt ehk tegelikult see ongi muutunud täiesti täiesti lahtiseks jätta, kas on olemas selline statistika selle kohta? Kui palju on Eestis praegu olemas selliseid vabaabielupaare, kas põhimõtteliselt? See, mida te taotlete, on selline vabaabieluline vorm kui seda siis kooseluseadus reglementeerib samamoodi enam-vähem kui on mingid teatud juriidilised punktid, täidab. Kui saaks siis minu isiklikku seisukohta, siis minu isiklikust seisukohast peaks minul endal olema võrdne võimalus nagu Liisal on võimalus otsustada, kas ta soovib abielluda või mitte. Inimesega ta armastab. Kodanikuna ma näen, et riik peaks võimaldama mulle sedasama otsustusvabaduse. See on esimene asi. Aga teine asi jah, printsiibis oluline on see, et riik kohtleks seadusega oma kodanikke võrdselt ja me siin näeme ka Indrek Tederi seisukohast, eks ju, mis, mis on selle debati käima löönud. Kell seisukoht on siis järgmine, et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Ehk siis meil on võrreldavad olukorrad heteroseksuaalsed püsivas kooselus, inimesed saavad abielluda samasooliselt püsivas kooselus elavad inimesed ei saa abielluda ja sealt tulles perekonnapõhiõiguse kaitseala ja kogu see vastasele lähtuvalt oleks muidugi ära muuta ka olemasolevas perekonnaseaduses see, et kui kaks inimest abielluvad, et nad ei saaks teha täieliku varalahusus. Et kui laps sünnib, siis ei saaks üks tema vanematest loobuda tema hooldusõigusest. Ehk me olemegi praegu juba tekitanud sellise teatud seadustega mingi sellise segaduse olukorra, mis käib õiguskantsleril, on põhimõtteliselt vastu. Minu arust on see perekonnaõigus, mis on juba olemasolev, kehtiv, selle uue perekonnaseadusega läinud ikkagi nagu üle mingi teatud taluvuse piiri, et et ma olen küll ise riigikogu liikmena poolt hääletanud. Ja ma olen avaldanud oma kõhklusi ja kahtlusi, nagu avaldasid kõik naisorganisatsioonid selle perekonnaseaduse osas lihtsalt seal lõpuks saavutati, mingisugune ei, lõpuks saavutati nagu mingisugune kokkulepe, et noh, võib öelda ka seda, et ükski kokku kokkulepe on tõeline kokkulepe siis kui keegi ei ole rahul. Et otse perekonnaseadus oli selline kokkulepe, millega ei ole minu arust ka takkajärgi keegi rahul, et aga ma möönan seda, et ma ei alustaks seda parandamist selle koha peal perekonnaseadusemees niisugune paragrahv, et et mees on kohustatud naist üleval pidama kaks kuud enne ja kaks kuud pärast sünnitust. Tule taevas appi, naine saab väga selgelt, et kolm kuud, kolm kuud pärast ei ole kohustatud ja enam-vähem küll jaa, sellele, see on ainukesed neli kuud, kus kõik naised saavad riigi käest seda sünnitushüvitist. Et, et noh, et mis mõttes või mispärast, et, et ma ausalt öeldes tahaks näha seda inimest, kes selle paragrahvi sisse kirjutasid. Räägime niimoodi abstraktselt nagu tasandile, et, et millest nagu Indrek Tederi või õiguskantsleri millest need loogikat nagu lähtuvad, kui sa peaksid ise nagu selgitada selles mõttes, et kusagil on tavaks või Amnesty International nagu nõuab mis siis meil on kujunenud sellised reeglid, me oleme niimoodi harjunud, me elame niimoodi. Indrek Teder kindlasti ei lähtu Amnesty Internationali või muude sarnaste organisatsioonide soovitustest, et Indrek Teder, õiguskantsleril on, siiski teostab järelevalvet põhiseaduse täitmisele, eks ole, ja tema on leidnud siis oma peale oma analüüse, et selline olukord, kus meil on reaalsus, eksisteerivad samasoolised perekonnad, neis kasvatatakse ka lapsi, kelle õigus, eksju on tarvis kaitsta esmajärgus, nagu me siin mõlemad nõus olema. Et see perekond on ühiskonna alusena riigi kaitse all ja riik ei tohiksin kohelda ebavõrdselt neid perekondi. No riik lihtsalt käsitlebki perekonda kooselu nagu son naine, mees. Ei ei käsitle, meil ei ole sellist definitsiooni absoluutselt mitte ainult läbi elu aidanud abielu kohta. Ehk et kui me räägime perekonnast, siis tegelikult Osama Viimsi vallas, eks ju juhtunud kaasas, kus paljulapseline samas olla perekond lõpuks siiski saavutas läbi kohtu küll kahjuks aga õiglus pääses võidule ja nad sotsiaaldemokraadid olid sellele lahendusele vastu Isamaa ja Res Publica liidulise erakonnana seisukoha, et nendele lastele, kuna tegemist on laste õigustega, tuleb need toetused. Hiljem on sotsiaaldemokraadid ei saanud ilmselt arvuliselt nende sealne fraktsioon ei mõistnud, milles jutt, käib. Jäägu see, jäägu, jäägu see isa just täpselt, ärme seda kaaslased hakkasin nagu pikalt-laialt avama, aga, aga faktiliselt, mis sealt välja tuli, oli see, et kohus sedastas, et faktiline perekond on ka kaks samasugust isikut, kes kasvatavad koos lapsi. Kas see tähendab seda, et me olemegi täna Eestis jõudnud juba olukorrani, kus tegelikult on otsus olemas ja, ja siin on kõik see, mida justiitsminister praegu teeb, on lihtsalt omaenda sabaaluse lappimine see võib kõlada nüüd nagu inetult, aga, aga tegelikult nii on, sellepärast et ühel hetkel lihtsalt keegi kaebab kohtusse ja küsib, et miks seda kohtuotsust ei täideta kõikides küsimustes? Üksikkohtutes Eestis ei ole siduv, eks ju, et selles mõttes tasub nagu siin tähele panna, aga aga me oleme jõudnud küll olukorda. Jah, kus ühiskonnas on minu meelest saavutada teatud arusaam, need sellised perekonnad on olemas sõltumata sellest, kas me seda aktsepteerime, sallime, mida iganes perekonnad on olemas, nad elavad rahulikult, nad peavad kaitsma neidsamu pereväärtuseid ja nad soovivad teha kõik endast oleneva, et öelda riigile, kuidas riik saaks seda perekonda samamoodi hoida kaitse kaitse all nagu teisi ja meie nagu vastuseis selle küsimuse lahendamisele ütleme, samasooliste paaride kaudu, on selles, et arvuliselt rohkem on siiski selliseid perekondi, kus sedasama soolisus näeb välja vanaema ema, lapstüüpi, perekonna, aga, aga nendele inimestele nüüd öelda, et nad on nagu samasooline pere. No näidake mulle, et nad nüüd sellega ise rahul oleks. Meile öeldi, et nemad on samasooline pere, vastupidi me tahaksime saata. Mina tahaksin küll ka nendele perekondadele, kus on üksikvanema näiteks vanavanem, osaleb selles perekonnaelus. Ma tahaksin, et need pereväärtused oleksid universaalsed, et me ütleksime kõikidele perekondadele, et väärtustame teid, te elate öises leibkonnas, te hoolitsete üksteise eest, Teil on üksteisest kohustused. Ma tahaksin, tuleksid kõigile selle sõnastusega, ma kirjutasin kohe alla, juhul kui selles fookuses oleks laps. Nüüd, kui tegemist on kahe täiskasvanud inimesega, kellel ei ole last ükskõik mispidi nende sooline sättumus siis nagu sätib, siis ma oleksin juba märksa reserveeritum, et mis puudutab nagu ühiskonna poolt ümberjaotatavad sotsiaaltoetust ja raha. Et me oleme vaene riik, meil on vähe inimesi. Meil peaks minema see eeskätt siiski nende inimeste aitamiseks, kes seda abi nagu tõesti vajavad suurepärane, kusjuures siin esmajärjekorras tohin teises järjekorras vanainimesed, kolmandas järjekorras haiged, puudega inimesed, kaks täiesti terved täiskasvanud inimest ei vaja meie hinnangul nagu täiendavat riiklik tuge. Selge sellisel juhul võib-olla tasuks mõelda, et äkki noored, kellel ei ole lapsi, kes tahavad abielluda, et äkki siis nemad nagu nad võib-olla vaatame abiellumiseks eeldused siis ka üle, et kui ei ole plaanis lapsi saada argusi abiellugu, onju. Aga mida ma tahtsin su käest küsida, on, on see, et kui nüüd on samasooline paar, näiteks minul on selline väga lähedased sõbrad, mul Kristi ja Kreeta nemad said oma perre, neil on kolm last nüüd. Ja neist ei olnud veel kaksikud ja seaduse silmis riigi silmis on see pere üksikvanemaga pere. Aga tegelikult faktiliselt on lapsevanemaid kaks. Nüüd see teine pool selles perekonnas, et inimene, kes selle nende laste bioloogiline ema on nende laste jaoks mitte keegi, tal ei ole enda lasteaias ei kohustusi, ei õigusi ega mitte midagi. Nüüdse perekond ütleb riigile. Me oleme siin, meil on ühine majapidamine, ühine rahakott millegipärast pidama riiki petma, ütlema, et ma olen üksikvanem, eks ju. Tänu sellele võib ta taotleda mingisuguseid toetu seitsme, mis tegelikult ei, võib-olla ei peaks olema sinna suunatud, sest nad tahavad kohe peal, eksju, siis läheb kohe peale. Kuidas need sellist olukorda nagu lahenenud. Ma nii lootsin, et sa seda küsid, heade juhtuski, Urmas Vaino, võib minna vahepeal kohvi jooma. Juttu jutu jätkuks kauemaks. Seda olukorda meie just tahaksimegi lahendada. Põhimõtteliselt ka täna on tegelikult võimalik sellel teisel vanemal, kes ei ole nende laps, laste bioloogiline vanem sõltumata oma soost lapsendada lapsendamiseks peab nõusoleku andma laste bioloogiline vanem ja et lapsendada last, kus on erisooline paar, peab olema abielus. Kui ei ole, siis on võimalik lapsendada. Me oleme sellel seisukohal, et seda ringi, kes saavad lapsendada ja hooldusõigust võtta, tuleb tõesti laiendada, aga miks Iisraeli vanemad on olnud juute, rist ja ristivanemad, me ei saa seda teha. Ühe ainsa seadusemuudatus kohe selgitan, miks läbi ajaloo on lastele olnud tegelikult ühel või teisel moel. Aga noh, ütleme kristlikus kultuuris ristivanemad loeme, eks ole, ristiisa raamatut ka seal on kirjas, et laste kasvatamine on nii raske, et selleks ühest vanemate paarist ei piisa. Põhimõtteliselt praeguses ühiskonnas see võimalus puudub. Ma tuletan noorematel inimestel meelde, et ristivanem oli siis selline inimene, kes võttis lapse sünni korral siis kohustuse endale seistlasele lapsed eest ja jälgida tema arengut ja toetada teda materiaalselt kui tema vanematega midagi juhtub või ka siis, kui tema vanematega midagi ei juhtu, aga kogu aeg on ühiskond näinud tegelikult, et neid täiskasvanud inimesi, kes on legaalselt või siis noh tänasel päeval legaalselt varasemalt siis usu kaudu või kultuuri kaudu selle lapse kasvatamisega seotud, et seda peaks tõesti palju laiemalt olema ja me näeme ka täna, et täiesti tõesti arutu on riiklikult piirata seda, et, et seda nii-öelda ennast lapse hooldajaks ja ka sellest tulenevalt vastavate õiguste saajaks on, on meil mõnes olukorras keeruline teha ja mõnes olukorras on see ka täiesti välistatud. Et, et seda me oleksime nagu nõus küll kohe tegema. Nüüd see tähendab seda, et see täiskasvanud inimene võtab selle kohustuse endale eluks ajaks mitte võta seda kaheks kuuks või kaheks aastaks, vaid ta võtabki endale kohustused, millega võivad kaasneda mõned õigused. Kas need õigused alati on nagu täpselt samasuguse suurusega, nagu on seal lapse bioloogilisel vanemal seal veel eraldi arutuse küsimus? Nagu me nägime, ka laste bioloogilistel vanematel peab lapse sünni hetkel ütlema, et kas tal on see hooldusõigus või tal ei ole seda, et on jäetud nagu valikuvõimalus lapse bioloogilisel vanemal aga see kohustus igal juhul ja isegi siis, kui ta loobub sellest hooldusõigusest, tal jääb see kohustus. Me näeme täna Eestis seda, et seoses selle peremudelite kirevusega, mis ei ole absoluutselt seotud samasooliste abieludega vaid see puudutab väga laiamustrid peresid, seda nii-öelda kas siis ristivanema tasemel või siis hooldusõiguse laiendamise taseme näiteks on alaealine ema, kelle lapse hooldab ja kasvatab tegelikult eks ole, selle lapse vanaema, et seal on, et, et asjad võimalik palju paremini sättida nii et see oleks lapse huvides. Muuseas siiamaani on sellele vastu seisnud meie hea koalitsioonipartner Reformierakond. Alles mõned loetud kuud tagasi oli meil selline ettepanek, näiteks teha töötute toetamisel on täna üks erisus, on siis see noortele, kes on ostetud, on siis tööturupakkumised ja, ja riigi toetused suuremad. Ja meie ettepanek oli, et perekonnas, kus on või leibkonnas, kus on alaealine laps ehk ülalpeetav võiks olla täpselt samasugune erisused, on väga suur vahe inimesel, kes on jäänud töötuks, kui kas tal on last või ta on, ta on ilma lasteta ja ta saab vabalt liikuda uue töökoha otsimisel sisaldisele ääretult vastu ja selgitati meile nii sotsiaalministeeriumi ametnike poolt kui ka laiemalt mitte mingisugust niisugust erisust teha ei saa, sest tegelikkuses mitte mingisugust erisuste ja meie näeme, et see erisus on. Ja me väga loodame, et see diskussioon, mis siin nüüd praegu käib, viiks selleni, et siiski ühiskond laiemalt näeks, et lapse kasvatamine on kohustus, mis nõuab suuremat riigikaitset ja tuge. Ja, ja ta tõesti ei ole täna enam ammu seotud ainult bioloogiliste vanemate, et aga, aga see on minu meelest suurepärane, et sellega ma arvan, et me selle laste teema ja selle, et me oleme ühel nõul selles, et lapse õigused peavad olema igal juhul esimesena tagatud. Mul on väga hea meel, et IRL-iga on selles mõttes totaalne nõusolek, absoluutselt. Ma ei tea, mis saadet me siin teeme, muudame ära. Siis me oleme siiamaani olnud vastust. Miks ei võiks lasta nii-öelda samasoolistel abielluda ja teha niimoodi kõik need asjad, miks peab alus, mismoodi niimoodi lahendama andma meile needsamad õigused, mis on nagu abielu abielus olevatel inimestel ei ole automaatset laste suhtes samad õigused märksa keerulisem mänguliselt samasugused reeglid. Täpselt nii nagu mängu siin on vähe. Mänguliselt mängeldes sõnast samasugused reeglid kui abielus olevate inimeste puhul. Kõigepealt alustame siis nendest, kes nii nagu oligi kaks no prouat, kes kasvatavad kolme last koos, anname neile samasugused õigused, miks, miks te selle vastu olete? Õiguse abielluda, miks? Ja sellega kohe kätte saada kõik need õigused, mis abiellumisega siis nii-öelda laste kasvatamise sotsiaalõiguste hankimisel kaasnevad? Lastega seonduvalt kaasneb abiellumisega sisuliselt üks ainukene täiendav õigus ja see on siis õigus esitada ühist tuludeklaratsiooni. Arvestades siis need lapsed sinna ühise tuludeklaratsiooni hulka, et kui on mitte abielus lastega paar, siis saab seda arvestada ainult ühe vanema tuludeklaratsioon, ka muid erisusi abielu puhul maalastega seonduvalt ausalt öeldes ei näe lastega küll aga ütleme, et abielu institutsioon kui selline, et ma olen sellele küsimusele juba vastanud, et me ei näe. Täna oleks prioriteet kahe täiskasvanud inimese omavaheliste varaliste suhete reguleerimine, selleks on olemas kõik võimalused ära sisel abielu, institutsiooni. Abielu kui institutsioon on kultuuriliselt tähtis ja oluline. Ta olla aga majanduslikult või varaliste suhete reguleerimiseks. See on praegu olnud justiitsministeeriumi positsioon, et vajame regulatsiooni varaliste suhete paremaks reguleerimiseks. Selleks sobib ikkagi olemasolev reeglistik, jah, seal on mõned mööndused, mida tuleks muuta. Eluasemeüürimisel on tõesti kohad, mis annaks paremaks teha, ma olen täitsa nõus. Ja ka välisteenistuse seaduses on üks koht, mis ütleb, et diplomaadil Eesti riik maksab kinni ainult abikaasa kulud mitte ka vabaabielus oleva elukaaslase kulud, sõltumata soost. Et üksikuid seadusemuudatusi on ja, ja väliskomisjoni esimehena näiteks Marko Mihkelson öelnud, et ta selle välisteenistuse seaduse soovib ära parandada, et, et neid seadusi muuta. Siin me teeme. Aga see ongi suurepärane, ma mõtlengi seda, et kui selliseid seadusemuudatusi on nagu võimalik teha, et tegelikult kas poleks mõistlikum ka kuluefektiivsem nagu näidanud Hispaania näide minna tõepoolest selle sooneutraalse abieluteed, kus lihtsalt ühe ainsa seadusemuudatusega on kõik probleemid lahendatud ja kõik perekonnad ja kooselud sõltuvad, aga seal on lapsi või mitte, on ühe võrdselt ühiskonna ja riigikaitse all. Et ehk saaks lihtsalt hõlpsam. Ma ei saa isegi praegu öelda, et konservatiivse erakonnana sellepärast et konservatiivsed erakonnad üle Euroopa on käitunud selles küsimuses erineval moel. Ma jään aga selle seisukoha juurde, et avades seda paketti, tuletame meelde, kui meeletu töömaht oli seotud sellesama perekonna seadusegagi. Siis me peame. Ja mis lõpuks tuli ka väga kehv. Ei lahenda neid probleeme oleks lihtsam alustada. Alustame, alustame lastest, sellest põhimõtteliselt laps on selleks, teeme selle ära, katsume sellega hakkama. Neid olukordi, kus tekivad uued kohtuasjad, kus öeldakse, et näed, laste suhtes rakendab riik samasuguseid võrdseid õigusi, aga miks vanemate suhtes käsitletakse erinevaid õigusi, siis tekib uus nii-öelda piltlikult öeldes Viimsi, kus inimesed See võimalus on juba täna olemas, sest laste suhtes käitub riik väga paljudes küsimustes erineval moel, et kui sina lähed näiteks endale süsti tegema, siis sa ei pea kellelegi nõusolekut võtma. Sellele tehakse süst, siis on vaja selleks lapsevanema kirjalik nõusolek. Täiskasvanud naine läheb aborti tegema, ta ei vaja selleks kellegi nõusolekut, kui alaealine aborti tegema. Ta vajab selleks vanema nõusolekut, et neid, neid erisusi lapse suhtes on juba täna väga palju. Sinu küsimusele vastates oleks need kohtuasjad sellisel kujul juba olemas. Seal võib-olla mingeid loogikaid, eks ju, ja ongi ilmselt seaduse mõttes olemas, et aga ikkagi, et, et kui käsi see loogika on jah, et just see on teist laps last sarnasena nii peres kui ka nii-öelda siis teie käsitluses nagu mitte pereseks. Aga. Ei ole, ma ei ole kordagi öelnud, et see vanaema, ema ja laps on kuidagi, mitte pere, ma ei ole seda isegi mitte arvanud, et et pigem on, on see lastega seonduv ka täna paljudel juhtudel lahendatud leibkonnapõhiselt, nii nagu oli ka see viimsi näide. Aga kui mitte nüüd vanaema ja ema vaid vaid ema ja ema Kui on faktiline kooselulähedane suhe, no faktiline kooselu võib olla ka omavahel, mitte lähedases suhtes olevate inimeste vahel, räägime, me tahame näha sellist lahendust, kus lapse huvi on kaitstud sedasi, et need inimesed, kes on reaalselt tema kasvatamises osalenud ükskõik, kas nendel inimestel omavahel on seksuaalset suhet või ei ole. Et nad ikkagi need õigused lapse puhul oleksid nagu võrdselt kaitstud, et tõepoolest minu poolest võivad olla ka kaks venda, kes koos kasvatavad ühe venna ühte last. Aga kui nad seda tõesti teevad pikemalt kui kaheksa aastat, näiteks võiksid nad saada omavahel valida, kes siis seda emapensioni või vanemapensioni osa võtta, tähendab see on raadiogaks. Head kuulajad, campus Liisa Pakosta on tänase poolt ja vastu saatekülalised. Me oleme rääkinud samasoolistele paaridele õiguste andmisest lastele õigest andmisest peamiselt ja põhiliselt ja mulle tundub, et siiamaani nagu see ongi jäänud nii-öelda lastekeskusest, kas see tähendab seda. Tegelikult oli see ette, et ega mingeid muid, väga veenvaid argumente või väga selliseid jõulisi trumpe siis geiõiguste eest võitlejate tegelikult ei olegi, sellest te olete juba tegelikult aru saanud ja oletegi valmis nii-öelda pingpongitamine ja otsima neid väikeseid Fineisse laste hoolduse küsimustes. Ei, vastupidi, ma arvan, et lihtsalt laste küsimus on selline küsimus, mis vajab iseäranis hoolikat ja väga põhjalikku arutelu, nii et selles mõttes mul on väga, väga hea meel, et, et on mitmelt poolt see valmisolek seda teemat arutada olemas ja see on väga tore. Aga kindlasti ei ole lasteküsimused ainukene. No see ei ole samasooliste õiguste juures, ei anna väga palju, see annab nende lastele teatud õigusi. Mis on väga oluline meie kui me räägime sellisest üleüldisest ühiskondlikust, võib-olla isegi ühiskonna turvatundest või õnnelikkusest ja kõikide paaride õnnelikkuseste turvatundest ja sellest tundest, et riik kohtleb neid samaväärselt tänasaamer hinnatud, tunnustatud ja nii edasi, et siis siin on võib-olla natukene seal vahe sees, et miks näiteks paljud samasoolised pered ei, miks nad ei julge elada oma elusid avalikult, et, et kui meil on suhtumine, aga paljud erisoolised pered ei julge seda teha just just just et selles mõttes see probleem selline sallimatuse põlemisega olla laiem, et ta ei, ta ei ole üldse, eks ju ainult samasooliste paaride puhul, et võib-olla siin on nagu see küsimus, et võib-olla keegi küsimustes see, see pinge läheb kiiremini lakke ja tuleb. Ja sellega ma olen kindlasti nagu nõus, et, et noh, et igasugune sallimatus tegelikult ikkagi nulltolerantsiga, et mistahes noh, sallimatuse, avaldustele nahavärvi, soo, vanuse, kodakondsuse, soolise sättumuse rassi äkki ma unustasin midagi nüüd öelda, aga noh, me teame, et see nimekiri on, on olemas, et et sellele me oleme kahtlemata vastu, et inimesel on õigus olla inimene sõltumata kõigest sellest, missugune ta välja näeb, mida ta vabal ajal teeb, kui vanad Ta on, mis soosta just, et, et siin ongi nagu see koht, kus minu meelest riigil on suurepärane võimalus näidata head eeskuju, selliseid sellist positiivset eeskuju, riik tihtipeale positiivset eeskuju saab näidata nimelt seadusega kõikide inimeste võrdse kohtlemise läbi sarnaste asjadega. Et selles mõttes hakkaks esimeses järjekorras muutma vanemahüvitise seadust, mis täna paneb näiteks täiesti ebaõiglased ja arusaamatut piirangut peale inimestele, kes väikest last kasvatavad ja kes sooviks nagu kõik teised ühiskonna liikmed oma töö ja pereelu ühitada selles taktis, nagu nad ise seda absoluutselt nõus jälle. Siin me oleme sotsiaaldemokraatidega täiesti ühel nõul ja. Ei, ei, siin on, see on üks niisugune klassikalisi vaidlusi kahe toreda koalitsioonierakonna vahel. Aga lihtsalt, et kuskohas seesamasooliste vastu selline mitte veel suhtumine sulle välja paistab. Mina näen, ma ütlen ausalt, mina näen seda internetikommentaarides ja ma tegelikult mujal seda kusagil. Loe mõnikord neid, kui kellelegi sünnib laps, siis neid kommentaare ka selles mõttes. Et internetikombe järgi ei saa riik ja ärme selle järgi Eik ehitaja ja siis pole ju mujal. Vaata, teadsin, mina käisin ükspäev kohvikus koheeemm, istusin seal kohvikus rahulikult ja kuulan, kuidas kõrvallauas noored eesti mehed räägivad. Tsiteerin. Raisk, sain teada seda kuradi tantsu või pederast, Märt Agu, mina oma last küll sinna ei vii ja nii edasi ja nii edasi edasi. Ja see minu mees organiseerib tantsupidu. Vot selline selline vestlusesse. Kusagil on seadus. Ma kuulan tegema, jõuan kohe muuseas ka keelab, aga ma jõuan ka pointini. Ehk et kui meile avalikus ruumis on tolereeritud sel moel sallimatuse õhutamine, mida kuulsid väga paljud lapsed, lastega pered, kes istusid sealsamas ehk et meie ise kasvatame ja laseme oma lastel kasvada, homofoob ses, olgu see keelekasutus olgu see noh, mis iganes, mis väljendab, suhtu halvustavat ja suhtumist ja teistsuguste sallimatud suhtumist, mis iganes alusel. Et seni, kuni meil see ümbrus on selline meie mentaliteet ja ei jõua kohale arusaamine, et ma ei pruugi nõustuda, ei pruugi aktsepteerida. Ma ei pruugigi mõista, aga ma ei tule enda sallimatust Helmal väljendama ja, ja seda paisuma terve ülejäänud ühiskonnale. Et senikaua, kuni meil on, selliseid näitab minu meelest neil on ikkagi mure ja see ei ole aind homofoobia puhul. Jah, ma võin ka tuua oma isiklikust kogemusest näit, et kunagi kandideerisin lastekaitse liidu tegevdirektoriks, jagaks tublitsioon sotsiaaldemokraati, kes seda organisatsiooni juhtida, ütles mulle, et ma ei sobi sellele töökohale, kuna ma peaksin olema kodus ja kasvatama oma väikeseid lapsi. Et noh, selles mõttes ma olen nagu nõus, et igasuguse sellise diskrimineerimise osas peab olema nulltolerants, aga ma ei näe seda, et meil on seadus, mis ütleb, et see on kõik on keelatud täpselt. See, mida, Mida mina olen, me kumbki ei kutsunud politseid. Mis juhtub, Urmas, mina olen politseile paar korda kirjutanud, kui minul on tehtud tapmisähvardus näiteks ja olen kirjutanud ja palunud abi politseilt ja mulle on vastatud mõlemal korral, et ei tuvastatud reaalset ohtu minu elule, tervisele. Siis sa pead kirjutama sinna komisjonile, kes kontrollib politsei tööd. Vaata ka, siin ongi nagu minu küsimus, et kui meil on seadama korduv naistevastase vägivalla aruteludel, mis ei ole ka absoluutselt nagu sooga seotud ja sama kordub tegelikult ka laste puhul, et kui on Verde, teeb kaebuse selle kohta, et tema naaberomakorda oma lapsi peksab, on inimesed, on omavalitsused, kes sellele väga erksalt reageerivad ja on teised, kes ei reageeri ja, ja täpselt samamoodi on meil ju aastakümneid kümneid kümneid, kus on riikides keelatud siis homoseksuaalsuse kriminaalkuriteoks pidamine, hakkame, nende riikide parlamendisaadikud tahavad näiteid, et isegi seal isegi näiteks Suurbritannias või kus iganes on arste veel tänase päevani, kes teevad väga selget vahet ja rikuvad isegi arstieetikat selle nimel. Nii et noh, need on need küsimused, mida tuleb kuskil muul moel lahendada kui partnerlusseadusega. Just see ei ole abieluga abielu küsimus, aga, aga see ongi sallimatuse vastu peaksime me küll olema viiel erineval moel ja sellepärast mul aeg-ajalt ongi kurv Eesti pärast, et kui me räägime sellise sallimatuse vastu astumisest ja hoolimise heas mõttes propageerimisest, et siis millegipärast on mingid osapooled, kes ütlevad, et jah, aga see näiteks homodele ei kehti või jah, aga seda me teeme kõikide teistega, et minule õudselt meeldiks mõelda, et me võtame sellist sallimatusest ühtse komplektina, ei jäta sealt välja teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimesi, teistsuguse nahavärviga inimesi. Et me mõistaksime, mehhanism, diskrimineerimise, sallimatuse mehhanism on üks ja sama, aga millegipärast on mingid jõud, kes tahavad justkui nagu ühiskonnale anda sõnumit, et homod ongi teisejärguline ühiskonnagrupp, nad ei olegi tähtsad. Meil on palju põletavamaid küsimusi ja see on see, mis mind isiklikult teeb kurvaks. No siin praegu oli ikka väga selge etteheide, sellepärast et oleme ausad, ainukene parlamendierakond, kes on öelnud, et nad on on siis nii-öelda samasooliste abieluõiguse andmise vastu, ongi, ongi IRL. Me oleme öelnud, et me peame seda lastega seonduvat tõesti olulisemaks ja ma võin öelda võrdluseks selle, et tegelikult tuleb ju Riigikogus ettepanekuid ühte või teist või kolmandat seadust muuta, üsna kogu aeg. Viimati sain, saime kirja, et tuleb seadustada. Ah, mul ei tule meelde mingi keerulise nimega mingi uus ja kaasaegne televisiooni formaat, millest enamik inimesi pole kuulnudki ja, ja mis on tõesti ainult ühes Euroopa liikmesriigis ka üleüldse seadustatud, aga nelja aasta pärast viie aasta pärast kasutatuna kõik totaalse võimalik ja nii edasi, et, et noh, et neid ettepanekuid nagu tuleb kogu aeg, aga, aga vaatamata sellele etteheitele, et riigikogu liikmeid on liiga palju ja valitsusaparaat on liiga suur, mis mõlemad on kindlasti õiged inimestel on alati õigus. Meil on siiski mingi suutlikkuse piir. Iroonid. Me vastame tegelikult igal nädalal ühele või teisele või kolmandale ettepanekule väga hea selle ettepaneku me oleme nagu võimelised ära tegema, aga seda ettepanekut me praegu ei tee. Aga Liisa Pakosta, see oleks üks võib-olla läbi selle ajaloo küll mitte, võib-olla ilmselt esimene, aga, aga üks väheseid olukordi, kus te saaksite moodustada ühisrinde ja näitaksite riigile selle ühiskonnaliikmetele, et jah, samasooliste kooselu on samasugune abielu nagu näiteks mehe ja naise kerisooliste vahel ja tegelikult oleme ausad see, kus te ainukesena teistel ennast vastandate ongi selle sallimatuse juhul, kui ta tõesti eksisteerib nii selles kohvikus. Nagu me hetk tagasi kuulsime, selle lihtsalt turgutaja, selle õhutaja. Ma ei ole sellega nõus, et, et see seda kuidagi turgutaks, aga ma kohe tean, et selle vastuväide on, et väga keeruline on, on sellel teemal väidelda, et, et mis nüüd seda turgutab ja mis seda Edurgutajaid, et põhimõtet tervisekampaania, mina olen siin ja ma pigem nõustuksin nagu sellega, et pisut üle võlli on aga selle juurde seal selle pildil väga ilus, aitäh. Absoluutselt. Et see probleemide hulk, mis sellest abiellumisest tuleb, ei lahenda või aita vastupidi, muudab isegi hullemaks neid lahendamata probleeme, mis ka täna on nendel inimestel, kes on omavahel siis mees ja naine abil. Mul on üks hästi lihtne küsimus, kas ma tohiksin otsustada seda ise, kas ma abiellun ja muudan oma elu sellega keeruliseks või mitte, ehk nagu on öelnud räppar Eminem? Mik, tema usub abieluvõrdsusesse, on see, et kõigil peaks olema võimalus olla õnnetu. Kui palju ma olen kohtunud noorte naistega, kes kohutavalt tahaksid abielluda ja kes on selles otsuses raudkindlad, et nad seda teha tahavad. Vaata ometi seda teha. Küsimus ei ole see, et, et Liina isa ahelik siin ega riik ei saa mind õnnelikuks teha, aga riik on andnud. Sinul on vabadus valida, sina saad valida, sa oled nii kindel selles, aga ma küsin su käest. Liisa Pakosta, kas sa oled abielus? Ei ole, aga kas pole kunagi olnud, kas sul on võimalus abielluda soovi korral ei ole. Mis takistab sinul abiellumist täna Eesti vabariigis, minu enda tahe ja hakkiaga enda tahe just, täpselt. Ja siin on sinu tahe. On okei, ütleme, et ma võtan ennast sellest kontekstist välja, siis näiteks võiks mind takistada abiellumas c, et mees, kellega ma tahaksin abielluda, ei taha minuga abielluda. Aga see on nagu kaks vaba tahet. Jah, aga nüüd oletame, et on olukord, kus on needsamad minu sõbrad, kes kasvatavad koos kolme last kes tahaksid väga abielluda, nad armastavad teineteist, nad on moodustanud ühised püsiva kooselu, neil on kõik need pereväärtused, mida me siin oleme nõus, eks ju, et me kaitseme neid kõikides vere perevormides ja millegipärast ei takista neid abielluma. Sõdi takistab perekonnaseaduses ühe konkreetse paragrahviga, mis ütleb, et abielu sama kahe samast soost isiku vahel on õigustühine. Eesti on liitunud selle Euroopa Liidu direktiiviga, mis ütleb, et me tunnustame seid perekonnavorme, mis on sõlmitud ka teistes riikides. Põhimõtteliselt, kui me võtaksime lastekaitse, seal ei ole, muuseas ei ole ja olen Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, me oleme seda just hiljuti jällegi arutanud. Põhimõtteliselt on selline süsteem, et kui me tahame laste õigusi kaitsta, siis peaks olema veel kord rõhutan, sõltumatu sellest vormist. Kui kaks täiskasvanud inimest, kellel ei ole lapsi, sõlmivad abielu mõnes riigis, kus samasooliste abielu on lubatud Nad tulevad Eestisse tagasi siis nende varasuhteid on neil õigus lahkumineku korral jagada ka mõne teise Euroopa liidu liikmesriigi õiguste alusel näiteks selle liikmesriigi alusel, kus nad oma abielu sõlmis vara soe, aga näiteks. Oletame, et meil on olukord, kus siia tuleb Soomes abielus olev paar ja siis ta saab oma probleeme lahendada Soome seaduste järgi Soome kohtus eraõiguslikes küsimustes eraõiguslikes küsimustes. Sellega ma olen nõus, aga eesti riiki astudes Euroopa liidu sees liikuda, sealjuures tulevad laevalt maha, nad on siin teineteisele, mitte keegi, üks neist satub haiglasse ja olukorda, kus seda Anti seadused reguleerivad, see on üks tüüpilisi legende, mis levib, et Eesti seadused ei reguleeri seda olukorda, kus on samasooline paar üks, siis pereliikmetest satub koomasse ja on vaja, et keegi otsustab tema edasise saatuse üle. Selleks on tervelt kolm paragrahvi, mis seda reguleerivad, olen isiklikult üle kontrollinud ka haiglatest, siis on kõik sellest väga hästi teadlikud ja ütlevad nad praktikas seda kasutavad ja seal on öeldud väga selgelt. Sellisel olukorral on sõnaõigust tegelikul lähedasel sõltumata tema soolisest sättumusest, perekonnavormist, abielusuhtest või selle puudumisest ja nii edasi. Okei, on väga konkreetsed kaasused, mis Eestis on olnud ja kus viidatakse hoopis teistele asjadele, sellisel juhul on tegemist seaduserikkumisega. Me oleme lühinägelik, arusaamatu selline aeglase mõtlemisega eesti mees, mis see tähendab Liisa Pakosta siis, et samasoolised peaksid minema ja proovima abielluda seal, kus nad seda võivad teha ja siis. Eesti riik ei luba seda, vabanda, luba siseministeerium ei väljasta abielu takistavate asjaolude puudumise tõendit, kuna Eesti seadusandluse kohaselt, kui ma soovin välisriiki abiellunud oma soost isikuga, siis see meie perekonnaseaduse järgi abielu takistav asjaolu, ehk et Eesti riik ei lase mul abielludes sind ega anna mulle ka luba minna Soome abielluma inimesega, keda ma seal armastan. Ja nüüd me oleme jõudnud juriidilistes nüanssides. Nõuan tõendit, et, et inimene ei ole varem abielus, et nendes riikides nagu saab ja osariike nõuab ja siis seda tüüpi tõendit, mida Lis ette nimetas, et seal siis jällegi ei saa ja ka Eesti vabariik väljastab dokumente. Lihtsam oleks dokumendivorm ümber teha, ütlen noh, lihtsam oleks taaskord muuta ära üks seadus lubada abielluda kahel samast soost isikul ja meil ei oleks vaja muuta ära mingeid formulari. See ei ole nii. Jah Liisa Pakosta, ma tuleksin nagu üldselliste filosoofiliste küsimuste juurde nagu tagasi, sest see oli väga huvitav muidugi jaa, aga seda ilmselt jälgida suutsid täpselt juristid. Teie kindlasti teate, mis on juhtunud Eestis tänu sellele, et vabaabielusid on nii palju laste sündivuse arv on langenud ja nendes peredes, kus lapsevanemad ei ole omavahel abielus, siis seal sünnib keskmiselt vähem lapsi kui seal, kus ollakse abielus. See on üldkultuuriline võrdlus ilmselt, mida on võimalik tuua, ma küll ei tea, et Eestis korrelatsioon sedasi kehtiks. Ja tegelikult tänaseks. Mida rohkem vabaabielus olevaid inimesi, seda väiksem on nende peres elavatele lastele. See ei ole, ma arvan, seotud selle näitajaga, see on seotud üldise demograafilise kõvera liikumisega. Ehk siis hoiame need vabaabielud ja tegelikult nüüd, jättes selle tänase saate teema peateema nagu kõrvale Sul on neli last, viis last said abielus, ma ei ole abielus. Me kinnitame seda erandit ja seda siis seda. Aga üldine tendents on teinud. Ma ei nõustuks sellega, et see on nüüd seotud selle vormid, kindlasti on inimesi ja kindlasti ja on ka mu oma erakonnas inimesi, kes meelsasti näeksid selleks sellega sõltuvuses, aga faktidele otsa vaadates nivood mainida. Abielusid ehk nii nagu praegu on, seda vähem on Eesti leibkondadest lapsi ja seal seda eitada. Muidugi võib, aga. Ma arvan, et need kaks tendentsi ajaliselt juhtunud samaaegselt, aga nad ei ole omavahel seotud, see on minu isiklik arvamus. Kas me peaks lihtsalt tegelema ikkagi pigem sellega, et ei olekski selliseid mitte abielus asju ses mõttes, et Liisa Pakosta Ei, ma, meie erakonna filosoofia on ikkagi raudselt selline, et inimeste eraelu on nende püha ja puutumatu, isiklik asi, et me kindlasti ei tegele sellega, mida meelde pani, kui on mehed ja naised ei, ei iga inimese, iga inimese eraelu peab olema talle püha ja puutumatu riik. Kui ma nii vähe kui üldse võimalik, aga mitte kõikide puhul, siis ei absoluutselt, kõikide puhul peaks riik sekkuma eraellu nii vähe kui võimalik. Lihtsalt see paratamatus, et lapse sünniks on vaja ühte spermatosoide ühte munarakku, mitte kahte spermatosoidide kahte munaraku, see ei ole nüüd eraeluline. Seal on aga nüüd abiellute saamise. Kas eriti olukorras, kus abielu ei ole ainult juriidiline termin, just ma arvan, et abielu on siiski ikkagi mingisugune niukene, kultuuriline fenomen sealt sellega olen täiesti nõus et ma mõtlengi, et me peaksime ja võiksime tahta seda kultuurilist fenomeni, mille eesmärk on teha ühiskonda õnnelikumaks, pakkuda turvatunnet, eks ju, hoida perekondlik koos kõike seda, et, et miks me võiks seda lasta siis teha samast soost kaardil. Nagu te kuulete, küsimusi on rohkem jaa-vastuseid veel rohkem. Kellele need meeldivad, kellele need ei meeldi, saate tänase päeva jooksul, aga miks ka mitte homme ja ülehomme sest saade poolt ja vastu on ka järelkuulatav mõtis, seda veel. Ja veel. Lisette Kampus. Liisa Pakosta olid tänase saatekülalised saadetes toimetus maris. Sander saatejuht Urmas Vaino.