Eikellegimaa. Õhtust tervist, head inimesed, kaelani muusika ja sama saade ei kellelegi algab, algab eikellelegi, ma seekord väikse vabandusega nimelt soovib, ei keegi, Tiit, kus need siinkohal vabandada nende kuulajate ees, kellel vahest värskelt meeles seisab siinsamas eikellegimaal hiljaaegu kõva häälega antud lubadus nimelt keerata ülese lükata käima mitmes selline muusikaline miniseriaal milles kandvamaid rolle klaasi saavad etendama mitmed tublid ja tarmukad, tuntud või vähem tuntud ja mahavaikitud isikupärased ja iseäralikud. Angela, annad see lubatud saatesarja naismuusikuid, kelle hulgas on järge ootamas Aero aasa, riklid, jaoskeid pus, Nataša atlas Schiladžanra ja mõnigi veel jõuabki eikellegimaale nagu lubatud, päris peatselt, aga paraku mitte veel täna. Sest et vahepeal on miskit muud vahele tulnud. See miski on üks tähtpäev ja üks tähtpäev, selle meeles pidamine. Tähistamine põhimõtteliselt võiksid olla asjaolud, mis ka inimsugu kaunima ja tugevama poole seas vabandamist andeksandmist leiavad. Niisiis loodetavasti ei kellelegi väikese viivituse andeks, kuni järgmise korrani. Ta ei kellelegi ma tund on tervenisti mõneti erandkorras, aga üldiselt seal ja vabatahtlikus kooskõlas kõikjal ka väljaspool eikellegimaad kehtiva muusikakalendriga kus kirjas seisab. Kuues veebruar Pokmaarli sünnipäev. Sestap saab tund olema täidetud popmoori muusikaga. Nii hästi Enda kui hästi sagedamini veel mitmete teistsuguste erinevate tegijate laulduna ja mängitada. Rege muusika päris varastest noorusaegadest kujundate aastate lõpust pala marlilaulude perioodist, mille kohta Inglismaa kirjamehe CNN on kaunikesti tabavalt tähendanud, et seesuguste palade heli just nagu veres alaliselt arhailise vaikuse läheduse hääleka, tehno-fu'd, turismi vahel seal ei kõlapilt, mis libises kalmistut, rõskusest, suvedasse kirikusse, mida kõike ei või kuulda lande sell piltides, mida Pokmaarli siis 10.-te aasta lõpus juba superprodutsendi Lee Scratch Perry koos salve tegi. Ja kauneid kirjeldusi võib kahtlemata nende palade kohta meisterdada. Mis tahes uhkel rumal heaks ja tegevused peaksid oluline 80.-te aastate lõpp, ilmselt oli seal lävepakk kust üle rege muusika küpses ja kust mõni aasta edasi. Kui Pokmaali oli oma isikupärases rege sulamisse kalad kokku nii hästi Richevensi folkrocki õõnesti, mandri lopsakat, fancy tiimi heneksist inspireeritud elektrikitarrist, mingi siis oli ta jõudmas üleilmselt avaldamast seitsmendate aastate alguses oma esimesi rahvusvahelise leviga heliplaati Sid ning kahtlemata koosi vastu Moskva lavale nende Ursa iidritega, keda ta kunagi vaid heliplaadistati raadiost kuulanud oli. Siis, siis nad alguses sai ta ka nendega koos mängitada. Nende muusikaliste osiste juures. Folk rock, kuis laistun, Wonder Henriksime, truud nimed, keda siia juurde võib lisada ja selle loetelu on välja pakkunud oli ka omal ajal ühed paremad intervjuud teinud Topaalist ühe arvatavasti parima raamatu kirjutanud oijah, selle autor Ameerika, ma olen vait ja võib vabalt lisada üht-teistmoodi veel, ehkki põhiline on öeldud, sest tule muusikalise segu kohal kahtlemata hõljus ka üsna tihe konsia ving. Ning kõige selle taustaks oli kahtlemata Pokmaarli puhul rasta religioon. Mees tegema sama kummardust popmuusikalist Pokmaarile meest, keda Pukmaali kunagise imetlenud oli siis ndate keskele jõudsid nad üheskoos kõlavale Wonder mäeste Pleste Don Palamis Bocmorle pühendatud tolle loo alapealkirjaks. Jämmi. Popmaaling jäämi rege vanema põlve tähtede koosseisu esituses, sest kelleks muuski tähtedeks pidada, hoogustus Pavlov määratit, bassistiga. Kunagi mängisin kadunud maali ansambli Smilers ning rütmimasinat slaidiroobi Nende mängitud džämmi kohta lase kellelgi ma eetris. Tegevus ikka topin, täht, õigupoolest ainuke üleilmset mõõtu superstaar selle žanri ajaloos. Robet Nestomaarli tuli siia kurja ilma kuuendal veebruaril 1945. Kahvanäolise briti ohvitseri, mustanahalise jamaikalanna Võsula miljonite roki kuulajate jaoks on Pokumaale nimi võib-olla veel praegugi esimene ja võib-olla isegi ainuke, mida osatakse seostada regega tõsisemalt rottidele, keda on arvatavasti maailmas miljoneid, kui mitte siis vähemasti kümneid või sadu tuhandeid maarlejaga tähendanud ilmsesti veel midagi enamat. Vot nii hästi rasta prohvet oma eluajal osalt rahva juhtki ja võib-olla ka väikest viisi imetegija sest üldiselt laulud, igasugused laulud kui kaunid ja hääd nad ka poleks. Ei ole iial, kui piinlikult aus olla siin ilma pääl suurt miskit muut. Pukmaale, kes lõi laule kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kümnete kümnete viisi võrratuid lugusid, seejuures suutis kummaline küll oma lauludega mõnikord ühteteist ilmast tõsisemaks teha maailma popmuusikakaardil seda laguni, esiteks aga võib-olla et oma kodumajja maikal suutis ta mõjutada tänu muidugi oma muusika mainele ka pisut pisut sündmusi väljaspool muusikat. Selge see muusikas on olnud marlijäljed, seda märgatavamad ning arvatavasti on pärast selle meistri surma otsitud Talle lootusrikkalt troonipärijat. Ent samaväärset Pole ilmselt mitte leitud. Doniveri olgu peale pole aga väärikaid järglasi maalin seest hulganisti. Üks seesuguseid briti mees, kes bukmol laulu üht Loorema varasemal perioodil sallužainikon töödelnud 90.-te aastate keskel kogunisti kaks korda Finliku ei kordselt tegi ta seda oma semu haigultšeraldi algumin, pläksikute küll olengi. Lugu kandis siis nimefinnis Rainbow siis 97. aasta debüütplaadil, määrulikestroik annab hunnik vei sellele Pukmaali vanale palale. Tõepoolest, tegemist on eeskätt töötlusega. Tuleks sandi Shani. Head kuulajad taas kellelegi järgmine Pukmaarli armastasid tund ala, siis me kaheksanda aasta kauamängiva Kaia lugu infislav jääb oma esialgses versioonis. Kahe kaveri vahele. Moodustab meil siin järgnevalt, siis on juba käima läinud kolmekäiguline kolmekihiline prantslase koogike, kus sisuks originaal ja krõbedaks koorikut kombel kaks Kaaveritusest saast pärast elektroonilise muusikute tiimi poolt tehtuna mingil eesotsas Vajalik, produtsent Villas iisnendis klaver. Pokmaalne menukus tema eluajal tema karjääri kõrghetkedel seitsmendate aastate keskpaigast peale oli kahtlemata vaieldamatu ja kohati meeletu. Marlin mainiti muusikat ei tasunud aga alati ja ka saanud ega pidanudki mõõtma vaid kommertseduga müüginumbrite publikuhulkadega. Samas eelkõige just tema nimega seostub rege muusika, liikumine populaarkultuuripeavoolu ja selle žanri järk järguline muutumine üheks enesestmõistetavaks ültaritatavaks osaks rahvusvahelisest popmuusikakeelest. Inglismaal oli küll maali läbilöök hilisemad tulemused suuresti märgatavamalt menukam Ameerikas kindel see. Ja omanikuga teenis Pukmoori päris kindlasti melu ajal miljoneid, aga päris mitu naist miljonist varastati või peteti sealt välja ja nii mõnegi neist miljonist ei jagata laiali ise nendele, kes seda tema tema arvates rohkem vajasid. Maalne kõigutamatud põhimõtted, alati lihtsad, lummavad laulu, vormi sageli pandud loosungid. Kogu tema elu ja filosoofia kinnistasid talle superstaarist, rahvamehe või rahva vahest superstaari renomee mis kõikud, kuis ju mõnegi kahtleja arvates olla üks üsna vastuoluline, naiivne ja natukene naljakas komplekt. Aga maali mõju oli sellegipoolest vaieldamatult nii hästi muusikas kui hästi väljaspool seda. Vastikus mis tahes vägivalla suhtes, iseloomustas Maarit läbi elu nagu ka Teisklematu hoolivus. Sellest vaesemast lihtsamast vaika kodanikkonnast. Muidugi võisid küünik riivitada kahtlemata hirvitasidki lihtne mängida rahvamehest superstaari sõites volilt ringi luksuslikke limosiinidega ja Simmides supermodellidega ning tehes super beibedele, beebisid ents normaali võisema limusiini parkida tõepoolest Kingston, ta oli kõige rahwarat lükkamas halvema kuulsusega tänavasopis uksi lukustamata, aknaid üles keeramata minna uitama ei ole päris kindel, et tagasi tulles leiab ta oma sõidumasina samast kohast samas korras ja puutumatuna. Mitte et ma ise nende seikade eriti palju uhkeldama tuleks. Küll aga oli see võib olla üks mitmest märkides, et need, kelle seast ta sündinud oli ja kasvanud, suhtusid temasse läbi aastate poolehoiu ja mõistmine. See, et kodumaal Ma olen elu kallale kiputi jätta. Maks pidas isegi mõnda aega, 78. aastal elasime maikast kaugemal seal hoopis teine lugu. Selle tingisid poliitilised jõumanöövrid. Plahvatusohtlik palavikuline poliitiline olukord, millesse maarli oma maine tõttu taas tahtmata segati nutma Liimetlejate ka rahvusvahelise Rockle aristokraatia ridadesse kuulusid äärmiselt erinevad ja vastandlikud kujud. Maali Hännideks pidasid end mõnda aega kindlasti institutsiooni Rotten kui Eesti, Bob Dylan, kõnelemata juba vähem tuntud suurustest ja päris tundmatutest tegelastest maid viimaseid on juba lõpmata ohtrasti, kes pardal monit midagi laenanud, teda võtnud järele või ümber teha. Ja Pole siis imestada, et nende suurte ümbertegijate salkade seas üks kord ajapikkupidi KGB asjasse segatud saama, nii nagu see kohe saab kõlama tehasel eikellegimaal. KGB ehk keegi Vii ehk King George bänd versiine kitarristi eestvedamisel põhiliselt Euroopas tegutsev multinatsionaalne rühmitus. Nad ära mängida maali vala luts rokk räge tegijast 92. aasta kontsertversiooniga, mis on solvanud Šveitsi laua ääres. Ja kindel see nagu hea kuule isegi kuuleb, et maali luts rock n rege tähendab Ženja kitarristi funktsiooni jaoks rõhuasetused pisut midagi muud. Rõhk on selgelt saaden, ruut ja rock ja vähem räge. Aga kaverversioon sellegipoolest. Üks kummalisemaid kuule eikellegimaalt kostet kustuda, ootamatumaid, Pukmaali tõlgendusi, aga asjalik, täiesti pädeva bändi poolt mängitud sellegipoolest vestumisel kuulajal tekkida kõhklusi, kahtlusi, küsimusi seoses sellega, kas liigitada mängitud lugu tallinlaste rastaorkestrilt Eesti või Venemaa popkultuuri valda. Iseküsimus, tegemist on põhiliselt see aja Eestimaal tegutsenud ansambliga. Koosseisu kuulub väidetavasti mitu tõsist rasva inimest. Nendel räägi, mis on üks osake sellest järjest kasvavast laienemist nähtusest nimega Ross räige ei ole halb rege sugugi mooniga vermaali kaariks. Rastaorkester on laulnud oma noh, paariaastase ajaloo jooksul muid kummalisemaid lugusid nagu näiteks too, milles eesti keeles lauldakse sellest. Nende rastab orkestri liikmete kuduma olla Africa. Oli talle ka kui seal kodumaad emamaad Aafrikat on alati meeles hoidnud järgmine mees, kes teeb järele ja ümber üht-teist Pukmaali pala taaninal Touch Mahaalne. Teda on aegade jooksul sidunud tockmaaliga mitmed kummalised muusikalised sidemed. Mitte ainult, et ta toda lugu ja ta varsti esitama asub nimega Sleybrive alati tunnistanud üheksa luulsaiaga inspireeriva maks Polaks paid Bäckmani ansamblisse jooksis knows seitsmendate teisel poolel üle parem pop maarli grupis veeles mänginud klahvimängija Window tohhaal Sleil Raiva sellelegi pale autor Pokumaale. Ainult see tükikene bukmol ühest armastatumast pärast saigi eetrisse lastud, sest seesama tükikest võib kuulda. Järgmine, järgmisena elas sõõri järgi hiphop hipid 91. aasta loos korduvalt mitmel puhul kenasti kasutajatena Sämbee popmaal loost. No ongi see põhiline rütmimootor, mis Tilosooli pärast kiitleb. Selle pala liigutab, käima lükkab ja edasi aeg. Pablo on ja, ja ikka laulja mees Mäks Romeo. Jaa, Baabüloni sõjaga selle palaga ei ole tood mitte nõnda, et tegemist oleks popp maaliloo töötluse, ükskõik kui kaugega lugu, sedapidi ei oleks palju puudunud aastal 1976 tsest saastuaarine Paabylalist oleks saanud kõigepealt Pukmaarli esmaesitus ent Romeo oli selle loo kahe peale valmis meestlenud stuudias liis Blaczbee viga. Siis oli Perry toetus selleks toeks, mis ei lasknud Kaarlil, kelle, kelle himu tolle võõra vastvalminud laulu järgnes, üsna suur olevat seda palasidki omastada. Ehkki Maarja olla ta kangesti tahtnud. Läksime peale jäi see lugu alles ja tema sõnu esmaesitajaks väidetavasti seetõttu, et vana Berry olla paarile õend, et jätan need Robert, las poisile jääda see lugu algas sul teisi isegi palli või midagi seesugust, nõnda on seda meenutanud, läks Romeo hiljem küllaga. Ma ei lasknud. Talle vala vooluline pavilal rütmi mustristel sugugi nii lihtsalt lahutada. Ta tegi tollele samale rütmikombinatsioonile üsna üsna sarnasele oma loo. Tema lugu hakkas kandma nime Füülitud vööd. Rütmiline sugulus. Ennisti veel praagi kostva läks Romiolooga on, tundub küll kõrv selge. Mida ühist võib olla trikki keemikatelektroonikutel luual genikel prograavias, ometigi popp võib küsida ja siis lootusrikkalt sõrme Lütsides imestada, kas seal Levadki Pokumaal sämplinud seda võivad olla. Ehkki ei, keegi liikluses ei oska seda seda oletust siinkohal ümber lükata ega kinnitada. Läti on selles elektroonilises BIG piiris maarlevisi olemas. Eks viienda aasta lõhub klaverialbumil eksemplarid dast kannab pealkirja free legi vööd, täpsemalt küll friilitel vööd laombits ilmselge vihjena paarile, ehkki minu kõrv tolles loos muusikalisi maali viiteid aga sellegipoolest ei taba. Aga märkas ikkagi sellest, kui laiali õmbukmaalne mõju muusikamaailma laostunud kus oli tugev nii tema eluajal. Yhe mõju on jätkuvalt kahtlemata ka pärast oma surma mainitud Ameerika kirjamastimas vait. Maali vast parima autori raamatu kätši Foja autor, siis ma olin siis viiendal aastal intervjuus pikemad ja põhjalikumad, mis ma olen eales tehtud, muuhulgas ka seda paali. Milliseks saab rege muusika tulevastel aastakümnetel. Maalioskused, muusika, vaimne, hingeline laeng kasvab üha, et need väärtused tähtsustavad muusikas vaielda. Nii need asjad käinud, nüüd võib seda tagantjärele tarkusest öelda, sest aastakümned näitasid 20.-test peale, et rastameesterahvameestelt ja õigelt mõtlejate muusikute mõju järk-järgult kõigest sellest stiili kirevuses, millest räägivad oleks ajaks koosnes, hakkaski lahtu ja kummaliste väärikate esiletõus tähendab sulle ka edaspidigi pagaga tundus jätkuvat veel üsna jõudsalt ja vääramatult 90.-te aastate keskpaigani välja. Tõsi siis külgelande kurdide raga tegijate hulgas leidus järjest rohkem inimesi, ehkki küll mitte nii arukalt kui Bocmooni elu. Kellele rasta väärtused tundusid taas jälle rollid olevat. Hingesugulaseks rasta tausta mõttes ei saa küll produtsendi väärikalt Pillesse Li pidada üks näide tema töödeldud Emmdeentlikult halvu tuim Sofiilem, kus maalivaradest on tehtud seesugused võtted, millest kindlateks põhiosasid moni muusika puhul maalima. Mina olen täiesti ära kaotatud. On kummituslikud, kenad ja see plaat, kui ta tervikuna kuulata, võidab ehk kuulaja oma poolele järk-järgult, aga vääramatult muidugi seda peetud pühaduseteotuseks ja leitud, et Kaarli kanoonilisi kaunis laule ei tohi enam puutuda, nendega võõras inimene midagi oma käe järgi teha. Aga võib vabalt kuulda villas töötlustes seda, kuis nendele vanadele ja võib-olla mõnikord liigagi aupaklikult tolmukorra alla jäetud lauludele on süstitud sisse päris tubli mõnus uut elu ravimit. Nukrai seesugune nagu pillas seda pala on näinud ja kuulnud. Seesugusena saab, sest vanast maali kaunis pärast peaaegu et koraal. Võib-olla ei ole, Rait on üks neid kinnitusi, mis Pukmaalne lauludest kannist salmi tihtipeale murdusin, mida küünilisemad kodanikud ja kommentaatorid talle justkui ei taha veel tagantjärelegi hästi andeks anda, sest et no nii lihtne ei saaks ju lõpuks kõik siin maailmas olla kõik korda, et ühe laulu ja suure uskumise läbi. Aga muidugi tasub siinkohal öelda küünikud ja küünilisus ei ole mitte need ja nood asjad ja inimesed, kes, mis peaksid pakkuma paali muusika kallal esmajärjekorras minema Krismigajalevaari laulude ümber ja neid kuulates suurt midagi peale hakata. Seda ei olnud ka ilmselt selles muusikas endas. Üks pupp maalilugu temalt endalt, Natšermistik jääb selle saatel. Selle saate nimi oli kellelegi ma eetris on see jälle nädala pärast ja siis loodetavasti alustavale lubatud väljakuulutatud naisseriaaliga. Siinkohal ütled, liikus neistena nägemiseni ja loomuliku mõistliku maaliseltsi jättide veel mõneks minutiks.