Eikellegimaa. Tere, kaunist mõelonid mindi, ilusad kellelegimaalased. Muusikasaate alguses, mil nimeks ei kellelegi raadioeetrist kostab, on täna saate alates ei kellelegi ma esimesena äärel leht tipus need siin öelda, et võib-olla igaks juhuks ettenägelikult talitavad need järgnevaks muusika saateks virtuaalsed moskiitovõrgud kaasa võtavad ning putukatõrjevahendid ka võrdlemisi käepärast hoiavad, sest minek ei saa olema kuhugi mujale kui džunglisse džungel. Sellest saab olema elektrooniline ja samas ütlemata inimnäoline ning selle elektroonika ja näo on sellele džungli-le, kuhu me varsti-varsti ei kellelegi. Ma esimeses pikemas elektroonilises palas siseneme andnud noor inglise mees ilmeks Rupert paaks tuntakse teda mitmete muudegi nimede all senini, mille all teda 90.-te aastate teisest poolest. Kõik see paremini teatakse all elektrooniline pseudonüüm footek. Peaaegu alati, kui lihast ja luust muusikut võrreldakse masinaga, siis teinekord tundub vähemalt selle saate eestkõnelejale, et seesugune kõrvutamine kuidagi sant mekk man. Hunnikus täpsusest võib küll rääkida, mõeldes kui Virtoossest, aga sama virtuaalsust teadagi võib-olla tuim, mehhaaniline, võrdlemisi nüri. Kui aga vastupidi, kui muusikamasinaid on suudetud panna mängima on programmeeritud inimese poolt mängima nõnda peenelt, et jääb kangesti mulje, justkui oleks tegu ilusa inimesitusega, siis mis siis sellest seesugusest variandist arvatav moore, briti Foteqi elektron, puskeemseisveed, mis eetris, ei kellelegi ma ennist külas peaaegu vististi veenda, et tegemist olnuks just nagu lausa telepaatilisi täpsusega kokkumängiva kontrabassi ja trummari tuua ka ehkki päris kindlasti täitis trummari aset elektrooniline aju ning tol trummari väga taas selle pillimängijal olid kahtlemata nähtamatult virtuaalsed käed. Ja too elektrooniline masin kogunisti soleeris, vahepeal võrdlemisi Chessilikes intonatsioonis putki tehtud trumli Voss ehk džaul all kahtlemata Chessiliku värvinguga ning teada puha, noh, et 90.-te aastate teisel poolel on Chessist uuemast elektroonilisest tantsumuusikast vähemalt osast tollest niinimetatud džunglist räägitud peaaegu nagu sünonüümidest. Loomulikult on tihtipeale seesugune samastumine pisut liiga kergekäeline ja, ja üksjagu ähmastab. Näiteks puutub Rupert paaksi ehk footekisse, kelle elektroonilist muusikat põhiliselt enam eikellegimaa mängib, tutvustab, esitleb ja sinna kõrvale Cafooteqi mõningaid mõjutusi demonstreerib. Muusika on Chessist olnud üsna otseselt mõjutatud, sest siis, kui Rupert tahaks esmakordselt 94. aastal hakkas džunglit tegema Foteqi nime all siis oli parasjagu käsil džungli suure veelahkme aasta nimetame seda nii, sest et selle aasta 92 93 sündinud hübriidstiil milles olid suurepärased segunenud Hardcore, Thekla hiphop, breikbiit täitematerjalina enam-vähem kõikvõimalikud eriefektid, ükskõik, kas neid korjati siis vägivaldsest, videomängudest või action filmide heliribadest olid segunenud üsna lahkesti ja siis läksid nemad lahku taas. Kuskil 90 neljanda aasta paiku hakkas järjest rohkem innova, et ühele poole jäi nõndanimetatud intelligentne tehnoehk, progressiivne trumme bass, teisele raga Chang õpetajaks on tunnistanud ühes 96. aasta intervjuus otsesõnu. Ma ei mäleta, vähesed mõttekaaslased tollal üheksa kolmanda, neljanda aasta paiku tahtsid tõepoolest teha elektroonilist muusikat, milles oleks žessilik tunnetus päris selgelt märgatav. Ja päris kindlasti olla õpetaja lusika suuresti suundunud või välja kasvanud kuuendate seitsmendate aastate Tšassist mille peendustega otsustades õpet pahakse koduse plaadiriiuli järele, mida keegi liiklusõnnetuses küll näinud ei ole. Aga uskudes oma kolleege, sisaldab see nii mõeldud teense vibrofonimängija roieersi ühe olulisema, huvitavama Chessiga seotud pianisti Ki samuti legendaarset John Boltoni kõige erinevamaid salvestusi. Sihia õpet, paks on kõigest sellest eriti džässirütmiteadusest usinasti õppinud. Kui džauli kallab õigusega nime rammen meis, siis trummi ja bassirütmiteadust, on ta sealtsamast tšehhist hammustanud hammustanud suure tüki, ammutanud ohtu. Üks tema enese lemmiktrummarid sessi valdkonnas. On ta otseselt üles tunnistanud. Elvin kius, suurepärasemaid, trumme, retki, sina oled jess Chessi mänginud ning seesugune rütmi doktor keeleta ehk legendaarne tšenkoltronigi. Mitmed ootused ei oleks võib-olla üldsegi võimalikuks saanud. Niisiis õpetad Waaksi ehk elektroonilise ja edulise muusiku kõige lemmikum trummar, elukogemus on mõneks hetkeks siin eikellegimaal, teie ees, ennekümmefootedki muusikaga jälle edasi läheme. Viimase viie minuti elektroonilisse rütmi, Tallinnasse pikitud mõned harvad heledad kõlksatused mõned komputeriseeritud oiged, mõned virtuaalsed ägamised, bambusflöödihelid, jaapanikeelsed õpetus seal andsid märku siin eikellegimaal kahest asjast. Võib-olla rohkem varsti, aga esiteks sellest, et tegemist oli briti noor elektroonika Foteqi suurepärase instrumentaalpalaga Liddell itši riiu. Teiseks sellest, et trafot ek on sarnaselt mitmete teiste elektrooniliste džauli ja tehnoartistidega, rääkimata räpparitest üsna tugevasti sisse võetud ori lausetest, võitluskunstide õpetustest ning kolmandast või kolmandaks võib-olla sellestki, et seotuna tolle oriendiga olles uurinud seda lähemalt, mitte ainult meil võitluskunste, ehkki Rupert paks poteka temakse ongi ühes isikus allorest päästva garanteeri olen küll käinud. Et sealt on õpitud ühtteist seisugustele kaitsi teenust ning sügavamate tähenduslikumat detailide ühte sobitamist muusikast, mis võib-olla rentaarsetes postide, seal teinekord tõmmatavad võib olla hoopiski dushima valingutes peenes graafikas või miks mitte jaapani suurejooneliste väljapeetud teejoomise tseremooniatel. Liddell lutsu viu tähendavat, nii vähemasti väidetakse kahe mõõgatehnikat. Niisiis üks suurepärastest võitluskunstidest ning nytelluczyboliiu kui footeqi pala pidi mõnes mõttes kaudselt jäljendama kahe samurai, seega siis kaks korda kahe mõõga ägedat terariistad värinat. Fotoki huvi orienteeruda Reaalse kunsti esteetika vastu on olnud võrdlemisi järjepidev. Moody sama pidev nagu on olnud tema huvi džässi vastu, millest juba Kuneldada on. Aga tundub, et elektroonilisse džunglikeelde võib tõlkida üsna edukalt. Mis tahes süžee Sid ja C elektroonne džungel võib olla ootamatult inimnäoline. Peenelt liigendatud. Niimoodi võib mitte ainult orientaalsetest võitluskunstidest ja keldavas tirtuaalsest mõõga vidinast inspiratsiooni saada. Võid neidsamu rütmistruktuure ja tämbri lahendusi õiv immutada. Praktiliselt kust iganes. Rain ehk vihm Foteqi järgmine ala ja peale all, et mõnikord on fotok leidnud ka just nimelt salvestatud vihma rabinast rütmelised osad, millest pärast, tõsi küll, kompuutris sämpleris tugevasti teisaldatud muulutatuna ümber hakituna vähemalt nii mõnegi pala rütmipõhi. See vihm, see vein ei ole tekkinud, võib olla küll nii et sedamoodi. Aga olgu ta siis peale üks väike olen viide sellele, kust iganes võib saada džungel oma lõputult mitmekesisem ja detailiküllase elektroonilise näo. Fotokke ja vihm, Rupert paaks ja vein. Halleluuja, head inimesed, seda raadio kahega meeleni muusikatund nimega ei kellelegi. Ja laulja löödi nimeks küljes, ametist siidist häält kuulati kuulda, oli, on arvatagi, sadei saade olen kellelegi maa, on hoopistükkis briki noorest elektroonikast äärmiselt täppisteaduslikust, tämbriuurijast, rütmi, doktorist, Kell söödonüümiks ootake. Aga sa tee saatile hääl kõlab ses saates seepärast, et uskuge või mitte, ent kui nooretelektroonikult küsiti ja see juhtus kenas huvitavas muusikasignaalis nimega võitnud Schmeisser 97. aasta sügise poole et missugustes muusikutega ükskõik mis valdkonnast, mis stiilis žanri esindajatega ükskõik kust maailma paigast tahaks ta eales koostööd teha, siis vastas ta, et need kaks, kellega ta ihaldab muusikaliselt ühte heita, on vibrofonimängija Roy Eirs ja laul leedi Sandei. Võib üksnes kujutleda, mismoodi, mis ümbrisesse millisesse kesta, konteksti saab pakitud ja millega ümbritsetud kõlaliselt Saveesi siidine sametine hääl. Kui tolle. Muidugi peaks kujundama elektroonika seesugune nagu footek. Kellest võib-olla põhjalikumaid süvenenumaid kannatlikumaid hile eksperimentaatorid, elektroonilises tantsumuusikas 90.-te aastate teisel poolel eksperiment. Teerivas trammenteesis võib olla palju, polegi sisene hääd kuulajad kartmatult footiki koondatud džunglisse päris pikaks, viivuks kogunisti kaheksa eraldi minituuriks. Järgnevalt eikellegimaal. Kell sai veel meelespüsimise ennist öeldud, võib tõepoolest katsuda ette kujutada, mismoodi sobiks sellisesse konteksti sellisesse keskkonda. Moi hakkaks kõlama. Ja mismoodi saaks värvitud tollesama suurilikkusi asjaliku lauljatari hääl, kas või paraad Ungarit Foteke 97. aasta pikalt plaadilt nimega moodus operandi. Vanad ise kannavad nimetusi Aled, mon ja teine neist tuuridest kallab päris kirja vald. Fookus. On mõiste, mis laenati Oudekki palveks. Vaatikast ta teine vald, ufo ehk 124 ei tähista miskit muud kui piits. Ehk siis mitu põntsu per minutis. Elektroonilises baas käimas. Fotec vatek džungel ja seal kaunikesti keerukad ronib pessaažid aimamatud rajal on teie ees ligemale veerand tunniks, järgnevalt mina loodame kohtuda teiega siis, kui me kõik väljume üheskoos, loodetavasti teisel pool džunglit. Klõpsti seal inimesed kellelegi, mida teile sai vahepeal ka meelde tuletatud, küll selle kella tirinaga küll vahepeal sai lastud Jaanelgule häälega öelda ei kellelegi. Ja kõik ikka selleks, et ei läheks meelest ära kuspool see plats asub sest nii suurt, üks džunglit, veerand tundi pikk lai, nagu oli footeqi komputeriseeritud arvutit statud ja rütmistatud tükki kellelegi maal, need rikkaks 197. aasta plaadilt modus operandi jagantslikuletuse valvalt ufo tähendab see suur tükk suud lõhki, aga võib-olla pea pulki täis. Mõnel mitte džungilisel kuulajal võis tükati jääda küll. Sellegipoolest vatek, elektroonika, džungel ja džäss on selle saate aines suuresti. Sest et 94. vastel džässipisikut elektroonilisse muusikasse sobituma puistama hakanud on olnud üks seesuguse muusikalise sümbioosi Pioneerisid ja võib-olla ei tohi talle pahaks panna, kui mitmed jäljendajad on neidsamu muusikalisi elemente, ühelt poolt džässi teiselt poolt džunglit kokku pannud, tunduvalt tantsivad ja arutama Noel kes viieteistpidi olen, kellelegi ma saatesse tena puutnud korduvalt puutub järgnevaltki, sest tegemist on ühega neist muusikalist džässi lähedastest muusikutest, kellest palju peab ja seega maksab meilgi natukene teda ei kellelegi eetrisse lasta. Üks 80.-te 70.-te ja 60.-te aastate lõpu elektroonika, kuid klahvimängija kompuutrisse taltsutajad, olles kajastuste põlvkonnast sööbi Hancock, kes footeqi arvamusi on ära teeninud juba mitme aasta eest. Pöffic massiiv on see tükike, mis vihankilt eikellegimaale jõuab. Vahemaad head inimesed ei ole ainult need, mis meid lahutavad, vahemaad on ka täiesti ületatavad ja mõnikord lõppkokkuvõttes ühendavad vaeva. Jääb hänkoki 80.-te aastate elektroonilise Fauci ja teisalt 90.-te aastate keskpaiga bootlik elektroonilise džungli vahele on kahtlemata olemas ning vihankagi Pöffic McCain käis kindlasti mõnevõrra aeglasemalt taltsama käigul kui footeqi täiesti pidurdamatult tormold trummimasin. Sellegipoolest. Kusagil puutuvad need muusikad kokku, siin eikellegimaal oled kokku puutunud ja siin ei kellelegi, maal jääb veel mõni minut briti elektroonika footlikkiberalt täna. Mis viimati kuuldud on nii-öelda varanefotec aastast 94, Rupert saaks talle nime all esimest korda letti, valgele ilmus. Nüüd me teeme veel käigu tagurpidi, astume sellesse, aga lõpetuseks, kus poteka omal ajal veel mitte fotoki nime all alustas. 90.-te esimese poole lõpp. Kummaline ühendus nimega stuudio mis polnud sootid olla miskit muud, kui džunglisse sisenev õpetaks, kellest hiljem sai, kelle muusikat tänases ei kellelegi maas on mängitada. Nonii, kõneleja, mina olin, liikus nats muusikali fotokilt muusika, mis talle või kellelegi, ma olen nädala pärast siiasamma, samal ajal saab olema kindlasti mitte elektrooniline igal juhul mitte džungel. Igal juhul mitte. Aga mis ta saab olema, kuuleb nädala pärast nägemuseni.