Olümpiamängude taaselustamine ja nendega koos kogu spordiliikumise elavnemine eelmise sajandi lõpul äratas ellu tantsuvõistluste korraldamise idee. Esimesed võistlused said teoks Ameerika Ühendriikides juba 1892. aastal. Võisteldi ainult ühes tantsus ja nimelt Key kookis, mis inglise keeles tähendab koogi marssis või koogikõndi. Tänapäeval ütleb see kentsakas tantsu nimi ainult vähestele, mida seltskond tantsuajalooga pisut enam kursis olijad teavad aga et käiguhoog oli Ameerika neegrite võistluslik rühmatants mille moderniseeritud variandist sai esimene tänapäevase tegumoega ja seega kogu hilisemale tantsumoele teedrajav seltskonnatants. Selle sajandi algul oli ta moes Euroopas. Esimesed teadaolevat tantsuturniiride roopas korraldas prantsuse kultuuritegelane Cami originaal. 1907. aastal organiseeris ta Nizzas pangoturniir. Samasugust turniiri kordas ta veidi hiljem ka Pariisis. Cami Diorinal oli mitmeti andekas inimene. Ta tegeles heliloominguga, oli kunsti lavastaja, oli hea tantsija ning ka kaugelenägev ja väga hea vaistuga organisaator. Tiivustatuna esimeste turniiride edust korraldas ta juba 1909. aastal Pariisis esimesed tantsumaailmameistrivõistlused. Siitpeale hakati neid pidama juba igal aastal ja kuni 1925. aastani oli nende korraldajaks või üheks korraldajatest Camiitorinal. Kahe suure sõja aastatel jäid meistrivõistlused pidamata. Esimesi maailmameistrivõistlusi ja meistritiitleid ei tule võtta eriti tõsiselt. Võistlusi peeti rohkem nii Miss Universumi valimiste stiilis ja kuni 1921. aastani antimeistritiitel välja. Igas tantsus eraldi rahvuslikud ja rahvusvahelised võistlustantsuorganisatsioonid oleksid võistluste korraldamist reglementeeritud. Alles puudusi. Võistlustest osavõtjad olid peamiselt varietee, teatrite tantsijad. Amatööride ja proffide vahel vahet võistlustel ei tehtud. Ka võisid võistluspaarid moodustada kahe erineva riigi kodanikud. Tollal päris tihti ka juhtus. Žürii koosseisus olid tavaliselt kohalikud tähtsamad ametimehed ja balletitähe. Mis aga puutub esimeste meistrivõistluste sportlikku külge, siis seda on targem mitte puudutada. Ja kõigele vaatamata sai võistlustants endale kiiresti jalad alla. Esimestele maailmameistrivõistlustele järgnenud aastatel loodi esimesed võistlustantsuharrastajate klubid kõigepealt Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal, seejärel ja peaaegu kõikides Lääne-Euroopa riikides ja ka Ameerika Ühendriikides. Võistlustantsu harrastajatele Euroopas kasvas üleöö nii et juba 1912. aastal Pariisis kestsid maailmameistrivõistlused kolm päeva ja 1913. aastal samuti Pariisis koguni 14 päeva. Arvata võib, et viimati mainitud turniiril oli siiski ka puhkepäev. 1913. aasta meistrivõistluste kohta on teada veel, et ainuüksi tango turniiril osales üle 100 paari. Tango turniiri võitsid prantslane Bernab Symarra, argentiinlane Maria Lawella kes võistlusteks Buenos Aireses spetsiaalselt kohale sõitis. Kahjuks ei ole teada, kes olid esimesed maailmameistrid. Võib vaid oletada, et nad olid prantslased. Võistlustantsud eks olid tol ajal kõik parajasti moes olevat tantsud. Kõige enam mainitakse tangot vanud stepi, vastandit ja viini valssi. Esimene maailmasõda katkestas järsult tantsuvõistluste läbiviimise Euroopas. Kuid isegi kõige raskematel aastatel ei loobunud inimesed tantsust. Ajaleht Daily Mail kirjutas 1918. aastal. Pole maju, pole süst, pole raha. Pariisis kõik hädaldavad, kaebavad ja virisevad, kuid tantsib.