100 ta laguneb. Tarja, Jaak Ojakäär kutsuvad teid kuulama jälle 100 aastal laule. Eelmise saate lõpetasime aastaga 1965, no tegelikult ei lõpetanud, sellepärast et sellest aastast on veel väga palju laule kuulamata. Küll aga jäime peatuma Saksamaa või praegu, oleks vast õigem öelda toonase Lääne-Saksa heliplaatide juurde. Ja seal esines ju ka väga palju selliseid artiste, kes polnud rahvuselt sakslased. Näiteks Velke müüre, kes on sündinud 15. veebruaril 1940 seitsmendad aastal Oslos. Nii et siis norra lauljatar, kes kuuekümnendatel sai Saksamaal endale üpris kenakese kuulajaskonna pakume tema esituses teile kahte laulu. Esimene neist on ruudi fonder, tooven meile sulest ja kannab pealkirja. Ära räägi sellest. See rudi fonder toopemmüüle, oi kui keeruline on selle helilooja nimilaul tõi oma kepslevad pysti rütmiga meelde minu arvates ka meie 60.-te aastate Laine ansambli või kuidas teile tundub aga teinegi laul venke müüre esituses ja see on Henry Mayeri nimega, kui üks poiss läheb mööda ja selles reibas laulus kõlab välke müüre kohati isegi nagu väike islamit ehk tuntud teine lauljatar Dali. Ja edasi veel ühe põhjamaise lauljad toriga, kes Saksamaal oli juba aasta. Vaid väga populaarne olnud, see on mõistagi Taani päritolu lale Andersen õige nimega eulaalia Vunnenberg sündinud 23. märtsil 1905. aastal Premier haappenis ja suri ta muide, 29. augustil 72. aastal Viini lennuväljal infarkti. Nii et järelikult seda kontserttegevust ja närvipinget jätkus tal tõesti kuni elu lõpuni. 1965.-le aastal oli elale Andersen siis juba 60 aastane endiselt tegev ja endiselt Saksamaal väga populaarne Kaarne. Sest kes ei oleks sealkandis mäletanud seda kuulsat Lili Marleen, mida tema laulis kõigepealt ja Marlen tiitris veidi hiljem. Ja sellest aastast võib pakkuda ühe laulu, mille autoriks on Karl mett. Selle nimeks on ulatan sulle lahkumiseks käed. Ja siin on kõike, mis Saksamaal ühest laulust tõelise lööklaulu teeb. Kaunis muinasjutt on jõudnud lõpule, jääb üle vaid lahkumiseks, käed ulatada ja nii edasi ja nii edasi. Esitab laule Andersen. Lööklaulud turul on kirjutamata seadus, et kui üks laul väga hästi läbi lööb, siis tuleb sellest ikka ka nii-öelda šnitti võtta. Eurovisioon Nonii praktika on seda korduvalt kinnitanud, aga see ei kehti muidu ainult laulude kohta, sest jäljendataksega, edukaid lauljaid ja nende esituslaadi ja mis muidugi veidi juba raskem kui vähegi võimalik, siis ka häält. Seal on äsja kuuldud lale Anders senist õppust võtnud lauljatar nimega Lolita keda kuulete järgmise 65. aasta salvestusega. See on loota rooli ja see laul nimega mehed, mastid ja madrused. Martin Lower oli 65.-ks aastaks lauljana juba üpris kindla jalgealuse saanud. Nüüd. Oma helilooja, kes kirjutas just tema häälele ja temperamendile hästi sobivaid kas võiks öelda matšolice laule. Helilooja nimi on marssell Peters ja esimene laul, mida kohe kuulete, kannab nime taksod Texasesse. Laulja Martin Lauri ja helilooja Marcel Peeter seid partnerlus oli tegelikult mingil määral nagu 60.-te aastate Saksa Kantri näidisteks, sellepärast et ka järgmine pala, mida kuulete, on sellest žanrist ja kannab nime hõbedollarid. Rännutee kaugel? Saare. Ja seal on roninud. Suutäis käes. Me olime oma. Ei ole. See. Saaga. Lahe. Tundub, et 65. aasta Lääne-Saksamaa oli lausa tõotatud maa just nimelt skandinaavia lauljataride jaoks. Oleme tänases saates kuulanud juba Norra lauljatari venke müüret Taani päritolule, Ale Anderseni aga ka populaarseks sai tol aastal seal ka Rootsi lauljatar siiv maakist. Oma kuulsa rootslannast eelkäija Saara Leonderiga polnud tal küll eriti midagi ühist, sest ta oli nii häälelt kui ka välimuselt täiesti erinev tüüp. Talle istusid hästi tollal moes olevad Tristi rütmis lood. Ja laulukirjutajaks oli talle Kristjan Pruul, kes hiljem leidis uue ja veel kuulsama esitaja Mirei mati näol. Aga siin kaks pruuni laulu siid malmristi esituses. Esimene nime ära suudle kunagi pärast keskööd ja teine on viies ratas vankri. Ja veel üks lauluke Christian pruunilt nimega. Ma muretsen sinu pärast. Aga see laulja on küll üpris tundmatuks jäänud. Tema nimi on mal sondoc. Ja raske on öelda, kas kerge aktsent Nad on tehtud või loomulik, kes ta üldse on, kust ta pärit on? Ma kardan, et selle kohta on väga raske informatsiooni leida. Mees. Esimees, keda ma oma Ära. On? Vana. See oli siis mal sondo, kas see oli tema kunstnikunimi või tegelik, tõesti ei oska öelda. Aga 65. aasta Lääne-Saksa plaadimüügid tabelitest leiame ka ühe prantsuse päritolu laulja ja filminäitleja nime. See on Sasha distel sündinud Pariisis 29. jaanuaril 1933. igal aastal. Oma kodulinnas oli ta ja loomulikult üle kogu Prantsusmaa juba väga populaarne laulja tolleks ajaks oli mänginud paljudes filmides aga leidis väga palju uusi kuulajaid ka Saksamaal. Ja temalt ilmus 10 viiendal aastal singelplaat kahe helilooja Pieter leini lauluga üksildase südamega naine ning naised ja roos. Austini tungla. Lauljatar pikki lehandrooseid tähetund seisis veel ees. 72. aastal laulis ta ju Eurovisiooni lauluvõistlusel Luxemburgi laulu esimeseks aga juba 65. oli tal üpris suur menu marjoppa punase lauluga nuga, kahvel, käärid, küünal. Selles oli muide ka hoiatused mainitud asju ei tohi anda väikeste laste käte, sest nad võivad endale kas silma torgata või midagi põlema panna või midagi hullu võib alati juhtuda. Tänase 100 aasta laulude saate esimene pooltund tundub tõesti minevat saksa maal väljaantud laulude tähe all aga mõned on siiski veel mängimata. No väike Eesti on ju olnud ka hädas võõraste mõjudega põlisrahva, milles me leiame siit russitsism, Ameerikanisme finisme ja teab mis kõiki muid Isme. Eks ka teine maailmasõda ja sellele järgnev võitja vägede kohalolek jättis jälgi saksa keelele. Ja et need kõigepealt lööklauludes avaldusid, selles pole ka midagi imestada. Üks näide on näiteks Werner arsti kis äng, sheik ja selle pani plaadile Renate CERN. Kisson šeik tähendab ju otseses tõlkes eesti keelde, suudleja väriseb, aga see ei ole küll päris adekvaatne tõlge, sellepärast et šeik 65. aastal üks väga tuntud moetants. Ja Shalla la oli üks väga tuntud selline ütlus, mida ikka mitmetes lööklauludes kasutati. Aga edasi ühe veidi vanema laulja juurde, kelle nimeks Gerhard vendland tema aastail 1921 kuni 96. Ja oli sakslastele üks kõige sünt vaatsemaid meeslauljaid. Kuulates Karl körtsi aeglast valssi nimega tantsi minuga kogu öö. Tuleb küll pähe mõte, et sel naisel peab suisa kivist süda olema, kes niimoodi esitatud palvet. Ja nüüd veel üks laul, millega ühtlasi lõpetame ka ülevaate 1965. aasta saaksa lööklauludest. Friidelens oli igihaljas teleSlova kritele spetsialiseerunud lauljatar. Tollest aastast võib välja noppida tema esitatud Kurt Richteri laulu salakütt. Ja see on igapidi imelik, Klaule sisuks kurb lugu sellest, kuidas salakütt laseb maha metsavahi ja hiljem tollel kurvastades silmad kinni vajutab. See tragöödia on esitatud muidugi laulu poolest nüüd nii et ei tea, kas nutta või naerda. Võib-olla on see selle kuulsat tom tuuli saksa variant, mine tea. Noh, igal juhul laulab Freidel hash ja pale, autor on. Aed sulge tibu runud too tööndes. VTT nõugi Sonlan konnaste Juumieteistmi. See oli siis Friidel Henš, kellel olid selle laulu esitamisel abiks üks tundmatut liiki lind ja ansambel Tseepriskust olid pärit meeshääled. Aga nagu lubatud nüüd 65. aasta lauludega tagasi Eestimaale, sest et ei ole jõudnud neid kõiki veel ju mängida ära. Ja võib-olla hakatuseks ikka siis jälle mõned uudised, mis seotud just nimelt Eestiga. 65. aastal avati laevaliin Tallinn-Helsingi. Ühendust hakkasid pidama laevad Vanemuine ja Vellamo. Aga muidugi, seda oleks väga vale arvata, et tol aastal võis igaüks minna osta piletit laevale ja sõita näiteks Tallinnast Helsingisse. Meie osaks jäi rohkem siiski Pirita, vähemalt vaadata, kuidas need laevad tulid ja läksid ja laevale pääsesid ainult. Noh, kuidas öelda nomenklatuur ja väga tähtsad isikud ehk VIPid, nagu neid nimetatakse. Tallinnas avati peale uue laevaliiniga esimene trolliliin Estonia teatri juurest hipodroomile. Rahvasuus nimetati seda muide algul Teaduste akadeemiast hullumajja. Voldemar Panso kunstilisel juhtimisel asus tööle riiklik noorsooteoks. Teater. 21. detsembril 65. aastal süttis Tartu Ülikooli peahoone. Tallinna vineeri ja mööblivabriku klubis peeti jaga maha 12-st Tallinna džässifestival. Senistest kõige suurem ja kohalike muusikute kõrval oli osavõtjaid siis juba Leningradist, Moskvast, Riiast, Vilniusest, jal, wowist. Festival kestis kolm päeva, asi hakkas juba ilmet võtma ja ei läinudki kaua aega mööda, kui sellel festivalil osalesid külalised lääneriikidest. Aga 65. aastal oli siiski meie heliloojatel see väljund rohkem sinna ida poole ja näiteks Gennadi Podolski, kes oli produktiivne nagu alati kirjutas üha rohkem laule ka venekeelsetele tekstidele, sellepärast et väga paljud meie esinejad käisid seal kontsertreisidel ja mis oleks heliloojale kasulikum, kui saada väljund siis ka laiemas ringis. Aga mitmedki laule kirjutas Gennadi Podolski ka eesti luuleseppade tekstidele. Üks neist, mida kõigepealtkuulajate kannab nime kõigile. Selle teksti autor on Helgi Muller ja teine, mis on nimega Nõmme teel on Kalju Kanguri tekstile kirjutatud esimese esitajaks Heli Lääts ja teise puhul ansambel Laine. Paigustaks. Ja minu tud paigust. Jaa, murd. Paigustaks. Kui minu dub, taigustaks võõrad ja moore toiminud Evald Vall usaldas 65.-le vastav, nii nagu varemgi ikka oma abikaasa Erika Vainu luuletekste. Tol aastal sündis nii mõnigi meeldejääv laul mis võiks tänapäeval rohkemgi kõlada, kui neid on võib-olla siiamaani mängitud ja miks mitte ka uute versioonide enam mitte ainult kujul. Aga nüüd siiski 60.-te aastate versioonid kahest Evald Vaino laulust. Esimene neist kannab pealkirja, kuigi veel eile selle esitab Klara koter ja sellele järgnevalt laulu nimega sajab, sajab Uno Loobi esituses. See kes tsooni Ei mägi kus põhjus? Sajab jälle 100 vaikse krabinaga. OV CV, päikest vajab rukis majada, aga öine kuiva paari palmimaasikas on hapu. Vaid Konio piim abisku. No see oli üpris moderne laulse teine Evald Vainu nimega, sajab, sajab. Aga 65. aastal on Valter Ojakäär kirjutanud mõned laulud ja ise ta meenutab seda, et näiteks selline laul, mille nimeks on jaaniõhtu mille teksti autor on Kalju Kangur sai tehtud õigupoolest tont teab mille puhuks jaaniõhtu, võib-olla siis jaanipäeva puhuks, aga seda ta küll mäletab, et selle laulu esiettekanne oli Estonia kontserdisaalis 1965. aasta aprillis. Ja siis esitasid seda Heli Lääts ning Eesti raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel. Kahjuks ei ole seda salvestust Heli läätsega meil olemas, aga paar aastat hiljem laulis sellesama laulu linti ka Helgi Sallo ja seda me võime teile kohe kah kuulamiseks pakkuda. Ja veel üks Valter Ojakääru laul aastast 65 mida vast praegu isegi paremini mäletatakse, see on see kuulus reisilaul teksti autor muide Enn Vetemaa ja kui seda teksti tähelepanelikult kuulata, siis jah, saavad kõik aru, et 65. aastal reisid ikkagi ainult seal idabloki maades Poola, Tšehhoslovakkia ja Ungari ja, ja mis need teised seal olid? Lääne poole eriti palju ei vaadatud. Aga noh, see selleks laulise väga selline mõnus ja Tšassilik ja vist originaalesitus ongi pärit sellelt meeskvarteti, keda ei saa küll nimetada päris Eesti raadio meeskvartetis, sellepärast et see terasmaa loob haug. Klass on siin esindatud täpselt 50 protsendiliselt, ehk siis Kalju Terasmaa ja Eri Klas laulavad küll, aga neile sekundeerivad Vello Mark. Rankinud kaared, et tulejutt on taga, istun, läheb tõenäoliselt ei, ilma täita ilmaga kuna Verongangi. Tuura viina, chibani lubiseer. Jeden, vaat süüdsterepient Woodsa suunda. See soo. Ta siga kaasa. Rongi ta kui Kaalep, et tulejutt on taga Muide, selle laulu kohta on veel üks pikem ja üpris huvitav jook. Nimelt kuuekümnendatel aastatel tutvus Valter Roger Moskvas ühel heliloojate kongressil tuntud Ida-Saksa helilooja Kernaczynskiga ja sellest sai alguse ka pikem kirjavahetus. 971. aastal tuli üks kiri, kus Valter Ojakärule tehti ettepanek olla osaline ühes Berliini TV-meelelahutussaates, kus saatekülalised olid siis kõik välis mahlased ja nii siis kutsus ta ühe sõbra Keeniast ühe Ungarist ühe Tšehhoslovakkiast ja ühe. Noh, tuleb öelda muidugi Nõukogude Liidust, sellepärast et Eesti tollal iseseisev riik veel ei olnud, aga mõistagi väga kena, et ta ei hakanud Moskvast kedagi suurt kuulsust kutsuma, vaid valisest välja Valter Oja käru. Ja muide isegi oli jutt sellest, saate toimetaja käis ennem Tallinnas ja tahtis ka lauljat valis lintidelt välja Jaak Joalaga. Siin millegipärast leiti, et aitab sellest, kui helilooja üksindagi läheb. No need olid need ajad mis teil külalistel olid küll oma solistika osas, näiteks on Carlasel oli tollal väga suur tõusev täht, klaarid katuna. Aga Valter Ojakääru lauludest valitigi välja just nimelt see reisilaul tema tekstile. Jäänud siis midagi muud üle, kui tuli esit, et leida koha pealt Berliinist. Need olid muidugi üllatavalt efektsed Mihhailise koor ehk neli nais- ja neli meeshäält ning jookurtsvegi orkester. Saade salvestati Leipzigis ühes endises tsirkuses. Publik oli mõistagi saalis ja Valter Ojakärul tuli esimest korda elus ka orkestrit juhatada. No ikka selleks, et publikul midagi vaadata ka oleks. Kõige huvitavam võib-olla selle versiooni puhul on see, et Gerd Mihhailise koor esitab selle laulu lõppu eesti keeles, nii nagu kohe kuulete, aga sissejuhatuse teeb mõistagi saatejuht ja tuntud helilooja keerd Naczynski. Rong kihutab, et tulejutt on taga, pole see eesti keel midagi nii raske, sakslased õpivad ka seda laulma ja rääkima. Aga paraku üks teine tulejutt kihutab meid täna taga, sellepärast et saate lõpuni ei ole õieti palju midagi jäänud. 65.-st aastast aga muusikat kuulata veel, oi kui palju. Nii et Valter ja Jaak Ojakäär ja 100 aasta laulude sarja produtsent seni pruss niitsin, soovivad teile kõike head. Kohtume jälle järgmises saates. 100 aasta Naund.