Oktoobrikuus on eetris viieosaline saatesari tuntud ja tundmatu list friends listi 200., sünni ja 125. surma-aastapäeva tähistamiseks. Sarja autor on Maia Lilje. Tuntud ja tundmatu list. Neljas saade, vaimulikuks pühitsetud. Veel mingil ajal unistas ilma sarnaselt Karl Aleksandriga uuest kunstiperioodist vaimaris kus Wagner ja mina korüfeed oleksime nagu kunagi köötajaschiller kitsarinnalisus, et mitte öelda siinsete suhete alatu vaim. Igat liit, pahatahtlikkus ja juhmus on selle tõeks osutuda, kudumise purustanud. Ning kirjutas translist pärast 12 aastat kestnud loominguliselt viljakat elu Saksi-Weimari Eisenachi, suurhertsoginna Maria Pavloviga ja hertsog Karl-Aleksandri õukonnas. Ta oli tulnud siia valitseja paari kutsel, et kujundada vaimarist uue muusika vaimukeskus ja lahkus siit petetud illusioonidega. Suurhertsog Karl Aleksander oli haritud mees ja oma liberaalsete vaadetega aristokraatlikus ringkondades pigem erandnähtus. Revolutsiooniliste 1840.-te lõpuaastail oli vaimar saanud turvaliseks paigaks paljudele poliitiliselt tagakiusatud kunstnikele. Üks neist tuli Richard Wagner, keda austad D koguni vastuvõtuga renoveeritavana Vardburgi lossis ooperit Anhoiser ajaloolises tegevuspaigas. Siin oli kunagi kirikuvõimude poolt pagendatuna leidnud peavarju Martin lutt. Ja 13. sajandil oli siin elanud Tüüringi maa krahvinna Elizabeth, kes pärast surma oli pühakuks kuulutatud. Tema elule pühendas list monumentaaloratooriumi, mis 1867. aastal Vardburgi lossis ka ette kanti. Teose esiettekanne oli toimunud testis kaks aastat varem. Olgu siinkohal öeldud, et 1800 viiekümnendail aastail hoogustunud renoveerimistööde ajal oma ajaloolise kuju tagasi saanud kuulus lauljate saal, mis on ka tänapäeval üks hinnatud kontserti paiku oma oivalise akustikaga, suuresti tänu võlgu ka listi asjatundlikele nõuannetele. Karl-Aleksandri initsiatiivil püstitati vaimari vanalinna saksa kirjandusklassikute, Herderi, Viilandi, Schilleri ja tööde ausambad, rajati Schilleri ühing ja Göte arhiiv ning alustati kirjaniku maja renoveerimist. 1008.-ks 60. aastal asutati suurhertsog klik, saksi kunstikool, kus õpetasid 19. sajandi saksa maalikunsti suurkujud tollal veel noored Arnold tõklyn. Franz von Leenba tõklyni üks kuulsamaid maale, Surnute saar inspireeris hiljem mitmeid muusikuid, kelle hulgas ka Rahmaninovi ja Liszti poolt tunnustatud ja toetatud sansans tähelepanu väärne Onleenbachimaal juba vanas eas listist. Aastast 1880 1970. aastal asutati hertsogi toetusel kavaimari muusikakool, mille eest oli list seisnud juba viiekümnendail aastail. Liftitegevus ja looming ei olnud vaimaris aga kõigile meeltmööda. Juba 1851. aastal oli vaagnat näinud pingeid, mis list ümbritsesid. Wagner kirjutas nüüd küsima, millele sa vaimaris veel loodad? Otsekohesuse ütlen sulle, et su pingutused siin viljatuix jäävad. Tõesti, ma võin sulle vaid nukralt otsa vaadata. Sinu kõrval näen nürimeelsust vaimset piiratust, nurjatust ja armukadedad õukonnateenrite tühja kõrkust, mis geeniuse edu ikka saada. Wagner ütles välja, mida sageli isegi oli kogenud. Suurele osale vaimari elanikkonnast jäi tema tegevus mõistetamatuks. Kõik vaimarlased on eeslid, oli ta kord öelnud. List ei päästnud ka õukonna soosing. Suurhertsog ei saanud teda kaitsta teatri seesmistest, konfliktidest. 1000-ga 157. aastal oli õukonna teatri intendendina tööle asunud juba mitmes Saksa teatris endale lavastajana nime teinud Franz Stinger stet. Eelistades draamat nõudis ooperi- ja orkestri arvelt üha enam raha ja tegevusvabadust. Sõnateatrile tingerstati partei punus risti ümber intriige. Kuni Peeter Korneliuse ooperi habemeajaja Bagdadist esietendusel. 1858. aasta detsembris puhkes skandaal Taal, mis oli suunatud nii värske ooperi enamaga listi enese vastu. Veel samal õhtul kirjutas ta lahkumisavalduse. Listi elus oli noil aastail palju pettumusi ja tagasilööke komplitseerusid tema suhted Ungariga. Põhjuseks oli 1859. aastal ilmunud raamat, mille Mariita kuu poolt kirjutatud algmaterjal oli esialgu plaanitud Ungari raps soodiate välja ande eessõnaks. Raamat pealkirjaga mustlased ja nende muusika Ungaris ilmus Pariisis prantsuskeelsena ja selle oli listi dikteerimise järgi pannud kirja juba Karoliine fon. Wittgenstein. Ehkki ris pakub seal mõningatele tolleks ajaks ilmunud kirjutistele toetudes ka ajaloolist tausta sisaldab raamat palju subjektiivset isiklikke muljeid ja kokkupuuteid selle muusikaga. Kuid olen sõnastatud kirjanduslikult ambitsioonika, läheb just hinnale omases vohaga stiilis ja sisaldab ebatõeseid väiteid Ungari ürgse rahvamuusika ning mustlasmuusikat, päritolust ja olemusest. Kõnelemata rohketest vigadest Ungari koha- ja isikunimede ortograafias. Raamat tekitas Ungaris suurt pahameelt, listi ründasid ja süüdistasid koguni isamaa reetmises, ka need, kes polnud seda lugenud. Kaks aastat hiljem valas veelgi enam õli tulle raamatu ilmumine kehvas Ungari ja Peeter Korneliuse saksakeelses tõlkes kus Cornelius küll teksti suurimaid möödapanekuid mahendas ja Eestimaailmavaatele võõra Ungari juutide küsimust puudutava peatüki välja jättis. Pingeraamatu ümber püsis veel aastaid kalisti isiklikus elus olid asjad halvasti. Vaatamata Ta nende vaimari maja külalisterohkusele seal valitsevale vürstinna poolt õhutatud ja õpilaste poolt toetatud listi kultusele oli ta hinges üksildane. Maestro oli küll alati oodatud õukonda, kuid vürst hinnale oli sinna tee suletud. Kui Karolin. Me ei tegelenud parajasti oma lahutusasjadega, veetis ta aega kallites kuurortides. Ja siis ilmus listi ellu taas uus armastus salapärase tausta ja eesmärkidega tõenäoliselt fiktiivses abielus olev Agnes Street köinfor. Ta oli mitte valitsuse pooldangaseeritud spioonitütar ja oma isa kaastööline. Mitmeid keeli laitmatult valdab vaimurikas ja musikaalne noor naine, kes meistrit klaveritunde võttis. Lifti paljude armusuhete taustal oli see hoolikalt varjatud side eriline ja kestis kuni ta elu lõpuni. 160 säilinud kirja Agnesele reedavad listi kõige varjatumaid avameelsemaid mõtteid. Nende põhjal on alust arvata, et tunded olid vastastikused. 1859. aastal Berliinis listi juuratudengist poeg, vaid 20 aastane Daniel isa oli tema lahkumise tunnistajaks. Kolm aastat hiljem suri Santropeesiska tütar plandi. Plandi olnud õnnelikus abielus, lühikest aega prantsuse minister. Presidendiametis töötanud Emil oli veega, kellega listi sidusid edaspidigi. Sõbralikud suhted oli vee hoolitsejad Pariisis list teema eest, kes viimastel eluaastatel oli väga üksildaseks jäänud. Ehtilisti kokkusaamised oma lastega olid aastaid olnud väga põgusad, puudutas nende kaotus jäänud valusalt pingelised suhted vahepeal. Hans on dialoog abiellunud kosinaga, komplitseerusid järgnevail aastail tänu tütre suhetele Richard faagleriga. 1008. 160. aasta mais oli vürstinna Wittgenstein siirdunud Rooma, et saada nõusolek lahutuseks vürst Wittgenstein ist. Paavst Pius üheksandalt endalt. Vaimarist oli läinud, Agnes Street list jäi üksi tulevikuperspektiivi deta ja välja vaadeteta mingile kindlale ametikohale. Kõik tema elus, kuhu ja millal vürstinna legi järgneda näis sõltuvat tema instruktsioonidest. Sügavas depressioonis vormistas list testamendi. Ja taas oli see üks naine noor metsosopran Emilia geenast kes listi ellu soojust ja rõõmu tõi ning inspireeris komponeerima mitmeidki laule, mis kõlasid Altemburgi lossis traditsioonilistel, pühapäeva, Matineedel. Ja siinkohal võiks meenutada 1839.-st aastast alates komponeeris Feres list üle 80 laulu neist kõige enam 63 saksakeelsetele tekstidele. Göte Schilleri relstaabi Uulandi sulest. 13 prantsuskeelset laulu eelistades Victor koodekste viis Itaalia vaid kolm Ungari, üks inglise ja üks venekeelse tekstiga laul. Nende julge harmoonia lubab oletada, et laululooming oli hea pinnas eksperimentide eks sõna äratas uusi muusikalisi kujundeid, mida hiljem klaverile või orkestrile kanda. Meenutagem siinkohal kasvõi tuntud Petrarcassonete laulud ulatuvad oma väljenduslaadilt lüürilistest, küüniatuuridest, salonglikke, romansside ja ooperlikes seenideni. Ja nagu kõiges muus, on lihtkas siin haruldane kõlavärvimeister ning paljude laulude klaveri saatel teis ei loobuda Virtoosusest. Suure osa neist töötas ta korduvalt ümber sarnaselt klaverimuusikaga lihtsuse, sügavuse ja lakoonilise ma väljenduslaadi poole liikudes. Realisti lauludest tuntuimad on Haine ballaadi tekstiga Lorelay ja Göte sõnadele loodud miniooni laul. Kas maad sa tead tundeküllase Kromaatikaga peas sümfoonilise arengujoonega sõna-, maaliline helipoeem tütarlapsest keda piinab koduma igatsus. Kas maad sa tead, kus apelsinipuul kuldviljad on ja lehvib lauge tuul kus ikka sinine on taevakuu, kus lokkab mirt ja kõrgub loorber, tumm. Kas tead? Kas teatse sinna sinna koos sinuga? Oh, armsam, tahan minna. Kas maja tead, sealt kaugelt kaunil mäel kas mäge tead, mille ümber pilvekeed? Sinna sinna viib meid, tee oh, isa, las meid sinna. 1861. aastal Ta sõitis lihtsalt Pariisi, kus ta üle aastate kohtus taas oma ema ikka veel kauni marida kuu ja tütardega kosima, kirjutas hiljem oma vanaemale. Isa tuli kui päike, tema kohalolek tegi kõik rõõmsaks. Mari meenutas listi nende viimaseks jäänud kohtumiselt. Kui ma talle adjöö ütlesin, tõusin spontaanselt ja suudlesin teda liigutatult. Hävimatu saar. See on tema ja ainult tema üksi, kes minus elu jumaliku müsteeriumi tunda laseb. Pariisis sai talle osaks kõrge ametlik tunnustus. Napoleon, kolmas nimetas ta prantsuse auleegioni komandöriks ja mis listi eriti liigutas, see oli tunnustus tema loomingule. Ta mängis tüli riis keisrile ja tema külalistele. Taas oli ta ümbritsetud aristokraati idest ja vaimumaailma suurkujudest. Ta kohtus paljude muusikutega, kelle hulgas olite lioos Rossini, alevi Kuno. Augustis 1861. aastal pärast üle saksamaalise muusikaühingu asutamispidustusi, kus listi juhatusel kõlas ka Faust sümfoonia lahkus ta vaimarist, külastas mitmeid oma Bru ja pöörlousid Berliinis ning sõitis Marssey kaudu Itaaliasse. Oma 50. sünnipäeva eelõhtul, 21. oktoobril saabus ferenduslist Rooma. Järgmiseks päevaks oli San Carlo al Corso kirikus planeeritud ütlemal laulatus Karoliine fon. Wittgenstein iga osutunuksi võimalikuks, sest kardinalide kolleegium oli lahutus palve rahuldanud juba üheksa kuud tagasi. Kuid vürstinna oli pähe võtnud abielludes suure pidulikkusega just listi juubelipäeval ja just samal päeval kui käskjalg paavsti enese poolt allkirjastatud paberi, mis nende laulatuse taas nurjas. Wittgenstein ide Huel loede salase pitsused olid kandnud vilja. Nonde aastate Roomas kuulist elama jäi, käis äge võitlus üksnes Itaalia ühinemise eest. Vaika võitlus ilmaliku ja kiriku võimu vahel. Vabadusvõitluse laulikuks saanud Giuseppe Verdi oli itaallaste silmis omandanud pea rahvuskangelase maine kelle barrikaadidele kirjutatud nimes kõlas võitlus kutse. Liiwa Emmanuel Reet Itaalia. 1861. aastal Itaalia kuningaks kuulutatud Victor Emmanuel, teine ja vabadusliikumise juht Garibaldi olid suutnud suure osa Austria Prantsusmaa ülemvõimu all elanud Itaalias tõendada. 1870. aastal, kui saavutati võit ka Prantsusmaa poolt. Kirikuriigi vägede üle kuulutati Rooma Itaalia pealinnaks. 1860.-te aastate Roomast kirjutas listi ajaloolasest tuttav Ferdinando Gregoroovius järgmist meeleolu. Roomas on sünge elukallidus rahakriis, lisaks skandaalsed olukorrad avalikus julgeolekus. Selle perioodi ajalehed on täis teateid rüüstamistest ja prantsuse sõdurite brutaalsusest. Paavsti politsei näitab ennast täiesti võimetuna. Paavsti ilmalik võim sarnaneb ilusa naise võimuga. Vanaduse ja näotusega on kadunud. Tema tõeline võim ei kehti enam. Võitlus, mis selle ümber käib, ei ole religioosset, vaid poliitilist laadi. Kõikjal valitseb korruptsioon. Päevalt saadetakse inimesi eksiili või pannakse luku taha. Seeläbi on rooma populatsioon vähenenud, aga rahulolematus kasvab. Sellisesse Rooma tuli Ferans list 1861. aastal et luua kontakti juba kõigi silmis kõikuma löönud Vatikaniga ja kõrge Kleerusega. See, mida ta Roomast õieti otsis, kui ta vürstinna Wittgenstein iga ei abiellunud jäi mõistatuseks paljudele kaasaegsetele, eriti neile, kes listiga kunagi olid jaganud sans immuuniks sotsiaalutopistlik vaateid. Suurt hämmingut põhjustas listi tegutsemine vaba müürlastes kellega ta oli liitunud juba 1841. aastal. Oli ju nende kuulumine katoliku kirikusse keelustatud. Berliini ja Frankfurdi loosid arvasid ta peagi oma ridadest välja. Vabamüürlaste oli lihtsalt pühendanud mitmeid teoseid, otseselt kannab müürlik ideid tema sümfooniline poeem. Pre-lüüdid. On huvitav siinkohal lugeda, mida kirjutas juba 1837. aastal noorest 26 aastasest listist talle omase irooniaga. Aine. Tema vaimu sihid on märkimisväärsed. Kuid tal on kalduvus spekulatsioonideks ja veel enam kui kunstist huvitub ta koolkondadest, mis tegelevad suurte taevast ja maad hõlmavate küsimustega. Kiiduväärt on tema väsimatu janu valguse jumaliku järele. Aga et nii rahutu, pea ajastu doktriinides ja hädadest segadusse viidud ja nüüd püha religioosse poole paindub, kes kõigi inimkonna vajaduste pärast muretseb ja oma nina igasse potti pistab, milles armas jumal tulevikku keedab? Frantsliss pole vaikne klaverimängija rahulike riigi kodanike ja mugavate unimütside jaoks. Seda mõistab igaüks. Nüüd, veerandsada aastat hiljem, tõstatus küsimus, kuidas Sailist ühendada oma vaba müürlikult õilsad tõekspidamised katoliiklaseks. Bayrati maakleri muuseumite direktor Sven Friedrich kirjutab artiklis sääres list vabamüürlane ja bee muu hulgas järgmist. Mulle näib, et vastus peitub teda läbi elu saatnud sügavalt tunnetatud müstitsismis. Tõe, ilu, headuse tendents, elu ja igavikulised otsinguis. Et sel moel omaeluvälist rahutust seismise rahuga tasakaalustada. List kuulus nende hulka, kelle hing januneb absoluutse ja lõpmatu järele nagu ta ise oli marida kuule, kirjutanud. Selguse ja saladuse samaaegsus on see, mis listi vabamüürluse juures köita võis. Inese täiustumine töö kaudu. Kas pole seega tema religioosse tegevuse ja palveis enese süüdimise eesmärke? Kui jätta kõrvale need arutlused? Realisti biograafid on üksmeelel, et ta jäi Rooma uskudes võimalusse teostada siin oma kirikumuusikaga seotud eesmärgid. Roomas kõlav kirikumuusika oli listi arvates tollal eriti halvas seisukorras. Ta teadis, et seda olite püüdnud parandada juba spontiini ja Rossini. Nüüd lootis ta Vatikani toetusele pidades silmas ka asjaolu, et oli paavstil gregooriuse ordeni saanud tunnustuseks katoliku kirikumuusika edendamise eest. Listis ilme, mis võis tervendada ka Sixtuse kabeli juhi koht. On isegi spekuleeritud võimalusega, nagu tahtnuks list religioosse muusikaga läbi lüüa põhjusel, et selles vallas poleks Richard Wagner pakkunud talle mingit konkurentsi. Seda kahtlust pikendab siiski teadmine, et religioosne muusika oli listi köitnud juba väga varases nooruses. Nagu ka soov saada vaimulikuks ja et ta kõigis oma nooruseaja hingekriisides oli leidnud lohutust kirikus ja et juba vaimaris oli ta seadnud eesmärgiks kirikumuusika moderniseerimise. Tal oli kavas oma reformiplaan üksikasjalikud ka paavstile enesele tutvustada kuid ühtki kirjalikult formuleeritud jälge pole sellest jäänud. Aga juba 1834. aastal. List oli siis vaid 23 aastane, kirjutas ta artikli pealkirjaga tuleviku kirikumuusikast. Klara Hamburgi sõnul lootis ta preesterlikult Arskeetliku eluga oma deemoneid vaigistada ja religioossete teostega Roomas tunnustust leida. Laste kaotus ja loominguline rahulolematus tõukasid teda otsima troosti kirikust. List kirjutas. Ma tunnen end üha tihedamalt religiooni pehmeisse sidemeis, tõmmatuna nendeta poleks mõtet elada. Blondiini mälestuseks valmis koraalitöötlus Waynen Klaagen, Sorgend NUT kaebed, mured. Listi deviisiks said sõnad halastus, kaastunne ja ligimesearmastus. Teda ei köitnud enam sellised kangelased nagu Prometheus võimaseppa. Nüüd huvitasid teda püha Elizabeth tüüringist ja Püha Franciscus assiisist. Mitte enam Bayrontantaschiller, vaid piibel ja Franciscuse palvetekstid ning meditatsioonid. Leidmata roomas õiget kodu, kolis ta 1863. aastal oma teenriga maarjamäel asuvasse madonna del Rosario kloostrisse mille elanikeks olid veel vaid kaks vaimulikku. Siit avanes maaliline vaade roomale. Siin austas teda pooletunnise visiidiga ka Rooma paavst. Pius üheksas. List keskendus oma monumentaal sõima teose oratooriumi Kristus komponeerimisele ja viimistlus varasemaid teoseid. Pole küll teada, kas just seda Göte sõnana teleloodud laulu täis rahu, igatsust, mis väljendab poeedi sõnade kaudu tema enese hinge seisu. Sina, kes oled taevast, mu kannatusi ja valu vaigistab, magus rahu, tule ah, tule ja täida mu rind. Kloostrist külastas realisti ka Saksa diplomaat ja ajaloolane tollal preisi saadiku sekretär kurtvon Schletser, kelle mälestustes avaneb järgmine pilt heliloojast. Kõik, mida ta ütleb, kannab originaalsuse ja geniaalsuse märg. Ja temast on selgelt märgata, milline kolossaalne mõjudel maailmas oli olnud. Ta kannab ikka veel oma kuulsaid, nüüd hallimast hallimaid pikki juukseid. Hämmastust äratas külalises üks kehvas seisus pianiino. Sellisel instrumendil töötab nüüd sama frantslist, kelle eeskätt Euroopa massiivsemat klaverit värisesid ja kes ise, nagu müristab Jupiter kogu kunstimaailma valitses. 1865. aasta juulis levis üle Euroopa teade, et Liston Roomas vaimulikuks pühitsetud. Nüüdsest võis ta end kõikjal Abelistina esitleda. Paljud arvasid, et see samm oli vürstinna. Wittgenstein kavandatud vürstinna väitis, et lihtsalt tegi seda selleks, et abielu eest põgeneda ja kardinali mütsi kanda. Hertsog Karl Aleksandril vaimarisse lähetatud kirjas sündmust kommenteerides väitis nimekas Itaalia literaat ja poliitik listi lähedane tuttav Roomas. Vürst, mis elandschiloga Ethani seda metamorfoosi moodsast maailmamehest libitsevaks Abeeks tehes teadis täpselt, et katoliku kirikus alamastme vaimulikuks õnnistuse saanud võivad sellest seisusest jälle välja astuda. Ja kui selline abee nagu Munsenjöörlist oma mustast rüüs tüdineb ning oma lokke ja kübarad ala Friedrich teine jälle igatsev võib ta kõik muu kõrvale heita. Väikest on suuri, ei märganud ma üldse. Legendaarseks saanud juuste lühendamine sobis talle aga väga hästi. Ta on kirjeldamatult hea sell. Sealjuures, nagu ta kinnitas, ei kavatsevad ta muusikast loobuda. Clare hamburger kirjutab oma raamatus. Kahtlemata oli mängus nooruse ihaluse, poeesia ja nõrkus žestima pidulikkuse suhtes. Võib-olla mängis kaasa ka soov saada Sixtuse kabeli muusikajuhiks uueks palestriinaks. Üldiselt aga leiti, et see kõik oligi vaid edev enesepettus. Sixtuse kapellmeistriametid olid sajandeid pidanud üksnes itaallased kibedusega pidilist tõdema, et ta oli siin võõras. Pealegi toob, kes Veenuse koopa kirikus oli toonud ja oma avalikes suhetes krahvinnat ja vürst hinnadega tähelepanu oli saavutanud. Ja otsekui kõike seda olnuks veel vähe, oli vist vaid kolm päeva õnnistamist Palazzopper Berliinis elegantsi, see publiku ees mänginud metshaldjat ja kutset tantsule. Eriline hüvastijätt maailmaga, täheldas Gregoroovius. Keegi ei aimanud, et tal abee sukad juba taskus olid. See on geniaalse virtuoosi ühe tõeliselt suveräänse isiksuse lõpp. Ma olen rõõmus, et listi veel mängimas kuulsin. Tema ja klaver näisid mulle nõnda kokku kasvanud nagu klaveri Kentour. List võttis vastu veel kolm pühitsust ja elas nüüd vaheldumisi tikanis ruumides, mis asusid rahval Istantsade läheduses või kardinal Huuel residentsis villad testis. List mängis klaverit hiljemgi. Seltskondlikust naissuhted ei kadunud tema elust ka edaspidi. Olgu, teati mõnigi kord leevendast uskaga alkohol lihtkomponeeris ja õpetas. Aeg-ajalt lahkus ta Roomast Aadria mere äärde või assiisi, kus ta luges, palvetas Püha Franciscuse meditatsiooniga. Palvetekstid inspireerisid ka loomingut. Franciscuse loodus, poeesiast kantud päikeselaul saablistilt suurejoonelise muusikalise väljenduse teoses paritonile, meeskoorile, orelile ja orkestrile. Sele tänu motiiv läbib ka impressionistliku sillerdatavate värvidega. Legendi number üks Püha Franciscuse jutlus kaladele. Pärast Rooma tulekut katkesid mitmeks aastaks kontaktid ja kirjavahetus Vaarneriga. Oma tütre kosima ja vaatleri armuafäärist teadis ta juba 1864.-st aastast. Avalikuks saladuseks sai ka see, et veel püüloga abielus oli kosima paagneri suhtest sündinud kaks tart, Isolde ja Eeva. Asjata püüdis list neile aru pähe panna ja püülude abielu päästa. 1869. aastal tuli ilmale koosi maakleri kolmas laps. Poeg, siikrid. List pidi lugema ajalehest, et 1870. aasta juulis olid nad abiellunud. Asjade sellisest käigust oli ta sügavalt traumeeritud. Üks nonde aastate suurim loominguline läbikukkumine tabas listi Pariisis kui ühe Pariisi linna jo koolide toetuseks mõeldud heategevuskontserdil. Santivustashi kirikus tuli ettekandele tema missa Solemnis. Ettekande kunstiline, eriti koori ja solistide tase, oli alla igasuguseid lootusi. Publik kaotas enesevalitsemise ettekannet häiris kiriku läheduses resideeruv sõjaväesalk kes viis läbi rivistust. Kõik tolle päeva hädad kanti teose arvele. Pariisi press avaldas hävitavaid arvustusi. Isegi listi sõber Berlivuse leidnud teosest midagi tunnustust väärivat. Ristimuusikat seostati vaagneriga, kelle tan Hoiser oli viis aastat tagasi skandaali põhjustanud. Kuid veel suuremat vaenu kui muusikat tekitas Pariisis listi enese isik. Tema muutunud imidž oli saanud Pariisis teravate naljade objektiks. Nähes teda nüüd abee rüüs, meenutati teda kui kunagi Pariisis tuntud Don Huanni ja leiti, et vaimuliku seisus on uus laamid. Rikk. Vastuseis oli üles kütnud ka marida kuu sulest hiljuti ilmunud raamat, mis maalib listist negatiivset pildi. Veel kolm aastat hiljem kirjutas list. Nähes, mis moodi Pariisis minu poolt kõrgeimalt hinnatud teostest ka ümber käiakse. Isegi Beethoveni üheksanda ka, kuidas võisin ma ette kujutada, et minu armetud teosed heasoovlikkus või sümpaatiat leida võiksid? Ka Roomas ei tahetud tema kirikumuusikast midagi kuulda. Juba 1863. aastal arutles literaat Michelangelo ka, et Taani, kes oma kirjades vaimari Suurhertsog Karl Aleksandrit listi tegemist sellega kursis, hoidis järgmiselt. Ma ei ole õigupoolest veel leidnud, mis teda õhutab jääma. Siin ei ole edasiliikumiseks mingeid tingimusi. Curt von lõõtser meenutas üht õhtut Roomas, kui nad listiga ühelt tema tormilist aplausi teeninud heategevuskontserdilt tulid. Ma ütlesin välja, et kui imeline, võib-olla see tunne, kui oled maailma sellisesse vaimustusse viinud siis jäida veel aplausi tornist erutatud seisma, pani mulle käed õlgadele ja ütles, silmis pisarad. Mu sõber, uskuge mind, kogu selle juubelduse, kogu vaimustuse annaksin ära. Kui ma ometi üht tõeliselt loomingulist teost esitleda võiksin. Kas pidas silmas oratooriumi Kristus, mida ta tolle komponeeris lihtpüüdis luua universaalset kirikumuusikastiili, tema vaimulikud teosed toituvad erinevatest allikatest ja kompositsioonitehnika sätest, gregooriuse luteri kirikulaulust, palestiina rangest ja Bachi vabast kontrapunkti tehnikast Gabrieli, Monte Verdi, Concertlikust, mitme kooristiilist, Perli, Joosija, maakleri ooperi- ja orkestrimuusikast list juhindus, aberlamine mõttest, et kunstnik on vahendaja jumaliku ja ilmalik kui vahel aga ka erinevate ajastute ja konventsioonide vahel. Kristuse loomise tekkis juba 1850.-te aastate alguses konkretiseerunud pärast Hektoor Perli oratooriumi Kristuse lapsepõlv dirigeerimist ning sai lõpliku tõuke Friedrich ruckertti teosel Jeesuse elu ehk evangeelsed harmooniat lugemisest. Esimesed teksti visandid kirjutas Caroline von Wittgenstein. Lõplikku versiooni koostas list ise Piibli katketest ja katoliku liturgia traditsioonilistest ladinakeelsetest tekstidest. Teose esimene versioon oli tohutult pikk, keskusega ligi viis tundi. Lõplikus redaktsioonis jaguneb teos kolmeks suureks osaks kas jõuluoratoorium ilmumise järel ning kannatus ja ülestõusmine, peatudes Kristuse elu tähtsamatel etappidel. Oratooriumi esituskoosseis on suur, solistide kvartett, mitmeti liigenduv koor, oreliorkester. Huvitav on jälgida, kuidas autor seda hiigelaparaati kasutab. Sageli kõlab solistiks Koori responsoorne vahelduvlaul. A cappella koorilõike ja ka orkestrinumbreid alustab ta tihti üheäärsete või uni soonsete teemadega, millest kujuneb siis tihe polüfooniline faktuur. Lia orkestri rollid on diferentseeritud kohati kasutatega, orkestrit orelilaadselt. Teose valmimisel ei lootnud helilooja peatsetele esitusvõimalustele. Ta 867. aastal Roomas ja alles 1875. aastal Viinis külaski vaid Jõuluoratoorium. Viinis juhatas seda Anton ruubistein ja orelipartiid esitas Anton Bruckner. Liiniesituse arvustuses kuulutas teravkeelne kriitik Edward Hanslik oratooriumile kindlat hävingut. Esimene tervikettekanne toimus 1873. aastal vaimari protestantliku Herder kirikus autori juhatusel. 911. aastal kinnitas Arold Schellenberg, et Kristuse tunnustamine seisab alles ees. Kulus pool sajandit, 1900 kuuekümnendail aastail hakkas tervikpilt riski loomingust avardama. Pikkamööda on taandunud klišeeks kujunenud pilt temast kui vaid klaveri pirtoosist ja virtuoosse. Klaverimuusika loojast on hakatud mõistma ja meiega ei saa seda unustada, et listi originaalloomingu mahukaim osa kuulub orkestri ja kirikumuusikale. Ja siin rõhutatakse tema uuenduslikku rolli samavõrd kui hilistes klaveriteostes. Kaua aega valitses arvamus, et tema rooma aastate looming tähistab langusperioodi. Mida enam avastatakse listi viimaste aastate teoseid saab uue tähendusega neile eelne. Kõlas saade vaimulikuks pühitsetud sarjast tuntud ja tundmatu list. Saate koostas Maia Lilje ja helioperaator oli Helle Paas. Sääres listi muusikat esitasid Marta argerisse Londoni Sümfooniaorkester Claudio Pado juhatusel, lauljatar Barbara poni, Aleksei Volodos, Ursula Emmdee Ossenkop, Ungari riiklik koor ja Stuttgardi kantori koor ning Raadio Sümfooniaorkester Gabor ugrini ja Helmut Rillingi juhatusel.