Lugupeetud kuulajad, tere tulemas kunstiministeeriumisse. Seekord on ministeeriumis külas Marge Monko, Tallinna fotokuu peakorraldaja ning Lootust Indrek Grigor kajastab näitust, mis toimub samuti ühe festivali raames. Artist kui nutiraames noortenäitus tartust ära. Lisaks on tartust lubanud oma kommentaari viimase aja kultuuripoliitikauudiste kohta seoses muuseumitega öelda ka Tartu Kunstnike Liidu esimees Markus Toompere. Mina olen saate autor Maarja mürk. Head kuulamist. Mul on täna külas siin Marge Monko, kes on siis Tallinna fotokuu peakorraldaja, tere Marge. Tere. Alustame siis algusest, ehk siis millal oli algus, mikseri algus? Ma arvan, et see idee, et sellist festivali korraldada, see tuli juba kusagil kolme aasta eest, umbes et siis kui Tallinna kultuuripealinna oma projektikonkursi välja kuulutas, et siis siis meil tuli koos Laura Kuusega, kes on koputaja, videokunstnik, temaga koos Sist, selline hull idee, et korraldaks sellise festivali. Ja ma arvan, meie motiiv seisnes selles ikkagi natuke suuremat kõlapinda leida võib-olla sellele, mida me ise teeme, kutsuda siia kolleege, kelle näitust me tahaksime näiteks näha ja üleüldse võib-olla natuke ka nagu laiema publiku seas tutvustada seda fotot ja fotoga seotud temaatikaid. Kuu aega, et on foto kui tavaliselt meil festivalid kolm päeva vahel on nad nädal aega, et kuidas tuli selline massiivne, peaaegu nagu jõudemonstratsioonid, selline väga mahuka programmiga, millest me räägime ka hetke pärast ja, ja samal ajal foto on ka see meedium, mis mulle tundub kaasaegses kunstielus, et ta üsna esil tegelikult ja teiselt poolt muidugi see nii-öelda see iga mehe fotograafia ja kogu selle tehnika arenguga, mis on meile kõigile selle niivõrd kuidagi omaseks meediumiks teinud ja millised on need siis need kas probleemid või teemad, mille vahel te paiknete sellega Sellest, millise tikandiga me oleme nagu maadlemas, et sellest me saame alles praegu aru, et see kuuajane festival ja kuuks ajaks teha programmi, et see on tõepoolest hästi mahukas ettevõtmine, aga samas ma arvan, et see on selles mõttes tõesti toreda läbi nende erinevate ürituste ja, ja erinevatel aegadel toimuvate ürituste siis ikkagi noh, loodetavasti leiab sellist kõlapinda ja publikut ja et publik leiab meid selle aja peale näiteks üles, et see on nagu selle asja positiivne külg, ma loodan Need, kellele me seda teeme, et see on ka tõepoolest noh, ühelt poolt professionaalid meie endi kolleegid. Sest kui me seda näituseprogrammi näiteks kokku panime, et siis tegelikult see, see toimuski lähtuvalt meie endi eelistustest ikkagi soovidest, mida ma tahaksin näha. Ja samas ka nagu arvestades sellise jällegi noh, ka mitte professionaalse publiku võib olla selliseid noh, võimalike huvisid ja seda, kuidas nende tähelepanu siis tõmmata. Võib-olla kui veel natuke torkida sellel foto ja publiku teemal, et kuidas suhtlus kaasaegseks too ja nende väga erinevate lähenemiste vahel, mis selles distsipliinis on ja, ja kunstipubliku vahel võist laiema publiku vahel, et kui kerge on seda publikul vastu võtta, siis kaasaegset fotot oma erinevates lähenemistes. Noh, ma arvan, et, et siin teinekord on, võib olla keeruline just nimelt selle kaasaegse võib-olla natuke kontseptuaalse maa foto, mis ei ole nii atraktiivne siis selle jõudmisega siis sellise tavapublikuni seal kahtlemata nagu on fotosuhtes publikul teatud ootus, et ta peab olema selline hästi atraktiivne ja värviline ja pakkuma sellist vaatemängu. Ja ise töötades kunstiakadeemias ja, ja tegelikult poolitades ütleme, fotograafe või kunstnike, et noh, väga keeruline nendest öelda bakalaureuse tasemel, et keda me seal otseselt koolitame. Et siis siis ma olen nagu tundnud ka sellist survet nagu väga erinevate fotovaldkondade poolt, et sellist nagu ootust, et me siis peame neile koolitama, eks ole, nii ajakirjandusele kui ka siis reklaamifotograafia valdkonda, et peame siis koolitama neid fotograaf, et noh, et ütleme, et hästi, fotoga on selline lugu, et, et siin on väga erinevaid huvigruppe, siis neil on väga erinevad ootused ütleme selle suhtes, mida näiteks näitusel näidatakse Aga rääkides nüüd fotogu programmist, siis see koosneb sündmustest, näitustest ja haridusprogrammist laias laastus ja rääkides võib-olla kõigepealt näitustest, et kuidas te olete selle tõesti väga pikalt mäekirja näituseid kokku valinud ja võib-olla see on ka küsimus, et kellega koos sa seda teed, seda üritust. Meil on päris suur meeskond kusagil 15 inimest praegu ja enamus nendest on nagu need inimesed, kes teevad erinevaid näitusi siis selle fotoku raames, noh, meil on kolm sellist suuremat Pinäitust, mis toimuvad koostöös siis erinevate institutsioonidega kumu kunstimuuseumiga, ajaloo muuseumiga, kus toimub fotopärandi, näituse, siis kunstihoonega ja siis on sellised programmid, mida me tõepoolest teeme linn ruumis või nagu pooleldi linnaruumis, et üks on siis korterinäituste programm näiteks mida teevad helen meeleski, hella Uppan siis on foto projektsioonide programm, mis toimub tõesti linnaruumis ja selle on kokku pannud ja selle ideega välja tulnud kubu. Siis meil on selline huvitav asi tulemas, nagu aga filmide festival, et fotofilmide konkursi kulutasime juba kevadel välja ja see nüüd lõppes esimesel sepp tembril võidufilmid on tegelikult juba välja valitud, nii et see fotofilmide festival kujutabki endast, siis nende võidufilmide linastust, autasustamist ja üritusele kutsutud Gustav Hamos, kes on ungari päritolu Saksamaal elav meedia fotokunstnik, et ta on ise fotofilme teinud hästi palju ja oskab sellest ka väga huvitavalt rääkida. Siis on meil Vabaduse väljaku tunnelis on avatud eksperimentaalgalerii siis on meil veel tulemusel kuuluma lõpupoole fotokunstimess, mida me eelmisel aastal korraldasime esimest korda. Siis on tulemas veel sellise dokfilmi linastus kumus, mille nimi on, mis representatiivne, mis on USAs juba päris palju laineid löönud. See siis räägib naiste kujutamisest meedias. Võib-olla ma küsin siit vahele, et Tallinna fotokuu on ka oma teema ja te määratlete ennast kaamerapõhise festivalile, et vaadata seda tehtsada müriaadi mis seal praegu ette lugesid ja seal on kindlasti pikem, mis kõike toimub. Et võib-olla sa räägid seda teema avamist ja kas festival on teil nagunii-öelda teemapõhine või, või täiesti esimene festival on selline, valiti, mis kellelegil hinges oli, või mingi projekt, mis oli oodanud seda õiget konteksti, kus siis võib-olla tekkida. Ütleme osa näitusi siiski, mis puudutab nüüd seda kumu, näitust näiteks, mida kureeris Adam Budak. Et sel puhul me ikkagi teadlikult otsisime seda kuraatorit ja, ja algul saatsime siis kolmele erinevale kuradi trile sellise kutse, et nad visandaksid idee, millist näitus need kumusse teha tahaksid ja, ja siis korraldustiimiga valisime siis välja Adam Budakti kontseptsiooni ja, ja ma arvan, et see tuleb tõesti väga hea näit, kus siis teiseks hästi teadlik valik oli veel Vytautas misel keevituse kutsumine eta kureeriks kunsti. On hästi just balti noorte kunstnike grupinäitus, et ma olen nagu tundus, et see võiks olla mingi huvitav teema, et pole tükk aega sellist näitust näinud, aga nüüd jah, mis puudutab neid väiksemaid üritusi, et need said tõepoolest siis nagu tiimi enda liikmete poolt siis ette pandud ja teostatud. Küsin kohe siia vahele ära, et kas on midagi, mida ei jõudnud teha. Nojaa, ühe üritsema mõelda küll, mis meil nüüd ära jäi, ütleme, see on tegelikult fotominutite sari, et mitte otseselt üritus. Ja Meil oli see plaanis teha siis ETV-s luuleminutite natuke sarnase formaadiga, kuna tegemist on ka ainult kahe minutiga, siis 25 erinevat fotokunstnik oli algul planeeritud selliste klippidena selle ETV-s näidata, nii et aga noh, selle projekti puhul ma arvan, et see on hea idee ja kui õnnestub siis kunagi tulevikus teha seda, mida kujutab endast fotogu haridusprogramm. Haridusprogrammis on nüüd eelkõige giidituurid välja pakkuda, tulemus on ka mõned workshop pid, et nendest ma veel nii täpselt ei julge rääkida, aga aga giidituurid siis otseselt meie endi poolt korraldatud on siis kunstihoones ja Anneli porri siis on juba kokku pannud siis sellise giidituuride kavaned viivad läbi noored fotokunstnikud ja üks nendest giidi tuuridest siis toimub kaheksandal oktoobril pärast selle näituse avamist ja seda teevad need kunstnikud ise, kes siia Tallinnasse koha peale tulevad, et et mõned Leedu, Läti ja Eesti kunstnikud siis räägivad oma töödest ise publikule, et see on selline avalik giidituur. Siis on meil valmimas selline asi, mida me nimetame siis haridusvihik, kuidas mõista fotokunsti. Ja see on tegelikult selline vihik, mida saab ka edaspidi kasutada nagu pärast ja väljaspool neid giidituur, et Mul on nagu need, ütleme, selle kaamera kunstiga seotud põhimõisted niimoodi väga kenasti toredate näidete näol nagu lahti seletatud, et selle kohta on ka Anneli porri meie tegelikult olid veel Margot Kask ja, ja Yana huul seal seda koostamas. Haridusprogrammi ja vihiku lausa ilmutamine ja sa mainisid siinkohal ka huvi linnaruumi liikumise vastu, et kas sellest saab näha ka enne rääkisime natuke nii-öelda laiema publikuharimisest sellel teemal või, või selle kaasaegse foto avamisest. Kas huvi linnaruumi vastu, kas see on kuidagi katsega võib-olla ümber mängida ja siis need nii-öelda linnaruumis praegu valdavad? Viisid, kuidas visuaalkultuur, mis mängiti, eksale, uputab kogu aeg kasutab fotod ja pakkuda siis võib-olla midagi muud. Sa mainisid eksperimentaalgaleriid, mis suhtes eksperimentaalne? Ta on selles suhtes eksperimentaalne, et seal tulevad üles sellised pildid, mis tegelikult mängivadki selle vaata Ta liikumissuunaga. Et ma ei oska täpselt isegi nimetada seda, mis, mis tehnoloogias on, aga, aga kui ikka inimene siis liigub ühes suunas seal tunnelis, eks ole, siis tunnel, eks ole, on teatavasti selline kahes suunas seal liigutakse niimoodi läbi, et, et siis kui ta ühes suunas tuleb, siis ta näeb ühte pilti ja kui ta teises suunas tuleb, siis ta näeb teist pilti. Et see on selline väga hästi iseenesest lihtne fenomen, aga, aga selline hästi huvitav optiline trikke. Ja siis teine asi, mis sinna tuleb, on polüfoonilise passifotoautomaat, mis on osadele aitäh teile juba tuttav siin ja seal olnud, aga, aga ka pakub sellist väga huvitavat võimalust siis saada passipilt ja nii-öelda selline heliriba ühes, et tegelikult noh, tavalised, et kui me Euroopas käime neid passifoto automate näeme meil siin Tallinnas ei ole neid nii väga, et siis need noh, reeglina on ka sellistes kohtades just kas tunnelites või rongijaamades või kusagil niimoodi Siin küsida veel ajaloonäituste puhul, et teil on täiesti varast eesti fotod, sellist päris alguses 19. sajandi eest ja, ja samuti näiteks vara väga huvitav väljapanek on ka Jaanglasse ikka isik näitas, kes on alati keegi kultuurisündmustel kohal oma kaameraga, aga ilmselt see arhiiv, mis tal on kodus, on meeletu ja väga hinnaline materjal. Kuidas te neid ajalugu või või ajaloolist fotot käsitlesid, et seal tuleb sisse, kes sealsamas ajaloodokumendi teema või ahela dokumenteerimise teema, mis on alati väga selline subjektiivne. No ütleme näiteks ajaloomuuseumi näitused, see sündis ka, kui sa enne küsisid, et kuidas programm koostatud, eks ole, millistel põhimõtetel ja kelle initsiatiivil siis see näit, see on nüüd Vahur puigi, kes on ka meie tiimis ja fotokunstnike ühenduse liige, et tema huvi on just nagu fotopärandi vallas ja tema siis oli väga huvitatud, et selline netis võiks toimuda ja siis koos Merilis Roosalu ja Tõnis Lübecki kannad seda selle ajaloomuuseumis kui põnevad. Ja tegelikult tuligi välja kune, taksid selle ideega töötama, et et sellist ülevat ütleme näiteks fotopärandist, see on siis foto algusaegadest 1850.-test Tallinnas, siis hakkas esimesena nagu levima ja kuni esimese maailmasõja, nii et sellist nagu ülevaatlikku väljapanekut ei olegi olnud. Nii et hästi dünaamil, sest nad on tõesti välja otsinud erakogudest, mida nad teavad, et kusagil võib-olla huvitavat materjali kellelegagi pääs siis erinevatest muuseumites, sest tegelikult Tartus erinevates muuseumites on väga huvitavat materjali. Nii et see, mis sinna kokku võib tulla, ma arvan, et Ta on hästi huvitav ja, ja võib võib-olla isegi tõesti nagu mingeid käsitlusi muuta. Siis Jaan klasse, Heiko näitused, et selle jahiinitsiatiivi võtsime nagu ise sest olles mõningaid fotosid näinud, näiteks, mis ta on seitsmekümnendatel teinud, siis, siis minu meelest see on täiesti vapustav materjal ja Jaaniga on ka niimoodi Talle tuleb natuke nagu kuidas ma ütlen, energiat anda natuke, innustada teda, et seda materjali ikkagi näitaks teistele, mis tal seal kodus karpides on ja, ja see, mis meil nüüd nagu välja Ta on, ma arvan, et seal on tõesti supermaterjali 70.-test ja kõige rohkem 70.-test. Et on huvitav vaadata nagu inimesi, kes tänapäeval on juba klassikud. Just sellega, et sa tõesti näed seda klassikut igal avamisel ja ta töötab kogu aeg edasi, sa lihtsalt tõesti võid ette kujutada seda mahtu, mis sinna koguneb järjest tahtsingi suurte näituste kohta ja tundub, et teil on selline mõtteline sektsioon tekkimas nagu noorte koertenäitusekoertenäitusel ei ole Eestis kahjuks kuigi palju praktiseeritud formaat ja samasse pakub teil väga ilusti, nagu sa mainisid selle nii-öelda minemisega linnaruumi või minemisega endast, galeriides, institutsioonidest väljapoole. Kuidas need korternäitused sündisid? Need sündisid siis helen Meleskija ja hella Opani idee põhjal, et neid jah, tegelikult huvitabki mõlemat linnaruum varem teinud katustele projekti, kus nad siis võimaldasid inimestele erinevatele katustele juurde, pääsed erinevatele huvitavatele, vaadetele Tallinnas. Ja nüüd neil tuli idee jah, tehase korterinäitused, need on kesklinnalähedastes rajoonides, kalamajas ja Pelgulinnas ja, ja siis ka kesklinnas. Neid just huvitas, et näidatagi kunsti kõrval veel erinevaid miljöö siit, kus inimesed elavad, et et need korterid on küll tühjad, aga ka nad on ikkagi nagu eluruumid. Ja need kunstnikud, kes nad sinna valisid, oli ka hästi teadlik valik, et nad oleks siis noored, huvitavad kunstnikud, et kes võib-olla noh, väga palju pole oma töid veel näidanud. Siis rääkida sellest noorte kaasamisest, siis teil on tõesti nagu peaaegu sellised kõik sektori kaetud on kuulus väliskuraatori, näitus on kuulus balti fotouurijad, kes on, on erinevad, välisfotonäitused on ajalugu, meie ajalugu on, on teiste ajalugu ja tõesti see on väga ilusti, katab neid erinevaid sektoreid, aga tahtsin veel küsida selle fotogu korralduse kohta või, või seal tekkimise kohta. Minule kõrvalt vaadates tundub, et selle taustal on ka ikkagi päris palju just see Eesti kunstiakadeemia aktiviseerunud fotoosakond, mis siis mõned aastad tagasi kuidagi tõmbas väga käima selle elu ja testis ka foto just sellise kontserti Reaalse foto või pigem sotsiaalsele kommentaarile pürgiva foto no väga jõuliselt esile ja teiselt poolt on seal taga ka kuhu, mis on fotokunstnike Ühendus, mis ma vaatasin liikmed koosseisu järgi ja on ka päris palju vest selle fotoosakonnast väljakasvanutega seotud. Ja võib-olla siia otsa see küsimus, et kas me saame rääkida kuidagi Tartu fotost või et, et see on nagu selline Tallinna fotokuu, et miks mitte eestifoto Ta kuu või lihtsalt ilma igasuguse geograafilise määratlaseta. No lihtsalt see formaat, fotokuu formaat, et ta on tegelikult kasutatakse koopas, eks ole, oktoobris on nagu väga mitmes linnas siis alati on Viini fotogu Berliini fotogu Pariisi fotopuu, et see sai nagu sealt võetud ja kuna ta on seal kultuuripealinnaga seotud, et siis siis me ikkagi otsustasime, et me kirjutame sinna Tallinna fotokuu ja algul meil oli plaanis küll Tartus ka teha mõned näitused, aga, aga mingi hetk me pidime nagu eelarve pärast natuke koomale tõmbama, et siis ikkagi need näitusekohad on kõik Tallinnas ja, ja ma mõtlesin, et see ei ole siis alb teda niimoodi nimetada. Ta võiks nagu ka väliskülalistele hästi meelde jääda. Aga mis puudutab seda Tallinna fotot ja Tartu fotot, seda ikka aeg-ajalt küsitakse. Noh, mina ei tea, mina ei näe siin nagu mingisugust tohutut jaotust või lõhet või vahet. Ja fotokunstnike ühenduses on ikkagi ka väga palju Tartu lõpetanuid ja ka meie tiimis on neid, et see ikkagi, ma arvan, sõltub see, kes need inimesed lõpuks on seal fotokunstnike ühenduses ja kes nagu aktiivselt jäävad näitusi tegema, noh, ongi ikkagi need, kes kes kuidagi jaksavad ja suudavad, et sellega edasi tegeleda, et kas see valim muud eriala pärast lõpetamist. Aga see tundub olevat väga selline viimase mõne aasta tendents, et, et koonduda fotokunstnik kena ja just väga mitmes vallas, siis kuidagi rohkem aktiivselt esiplaanil olla, et see tundub, et praegu on mingi selline laine või, või hingamine või väga jõuline tegutsema, mida siis fotogu mõnes mõttes tundub, et toob veel eriti intensiivselt esile. Aga Marge, nüüd on reklaamiminut. Et kust leida infot kogu selle kohta ja mis on kõige olulisemad kuupäevad selles. Oktoobrikuus. No ütleme niimoodi, et meil on erinevaid olulisi kuupäevi, aga avamine siis avamist, päevad toimuvad viiendast kuni seitsmenda oktoobrini kus siis järjestikustel päevadel avatakse mitu näitust ja, ja seda kava saab siis täpsemalt järgi vaadata neid avamise kellaaegu meie veebileheküljelt www punkt fotoguuee, seal on olemas ka tegelikult põhjalikumad tutvustused näituste kohta kunstnike nimekirjad, kes näitustelt osa võtavad ja muud infot ja, ja siis sellest järgmisena nädalal algavad juba fotoprojektsioonid, siis tulevad korterinäitused, nii et igal nädalal on meil mingisugune üritus, siis mingisugune asi jälle avatakse. Aga jah, et meie koduleheküljelt, siis siis peaks info kõik kättesaadav olema. Ja kui te olete suutnud ennast välja puhata näiteks uueks aastaks, sellest tormimisest oktoobrist kas fotogu tahaks jääda korduma või see on seotud puhtalt selle eripärase olukorraga nimega kultuuripealinn? Praeguses kõige kibedamal organiseerimisfaasis on nagu puht psühholoogiliselt väga keeruline sellisele küsimusele vastata. Muidugi tahaks tegelikult, et see toimuks võib-olla mingil muul kujul või kellegi muu poolt kureerituna edasi, et kas siis nagu kahe aasta tagant või kolme aasta tagant, et see oleks hästi tore, kui keegi leiab energiat ja raha ja et seda kõike teha, et Marwan kogemusi oleme küll nagu hästi palju saanud selle korraldamise jooksul, nii et noh, oleks kahju, kui see kuidagi läheks niimoodi raisku. Aitäh, ja pangem siis vaim valmis oktoobriks ja jaksu vargem. Aitäh. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Seekordne saade on erandkorras 30 minutiline. Saate esimese poole täidab Markus Toompere kommentaar Tartu kunstimuuseumi ümber puhkenud Kinnisvara skandaali ainetel. See vestlus lähtub puhtpragmaatilisest vajadusest. Nimelt on tekkinud olukord, kus kellega iganes kunstiväljalt olgu tänava nurgakohvikus või galeriis juttu vestma sattudes jõuab teine pool pigem varem kui hiljem küsimuse juurde muuseumi ümber tekkinud olukorra järele väljendades võimetust aru saada, mis siis ikkagi toimub. Tõde näib olevat, et keegi ei tea, mis toimub. Tundub, et isegi Kultuuriministeeriumi koridorides ei saada täpselt aru, mis toimub. Niisiis ei jää muud üle, kui peab lihtsalt asjaoludele otsa vaadates oletama, mis siis ikkagi toimub. Aga et neid oletusi mitte pidevalt igaühele eraldi korrata, siis on need alljärgnevalt kompaktselt kokku võetud. Tartu möliseb ei ole kunagi eriti hoolinud nii-öelda päeva kajalisusest, aga antud hetkel on teema Tartu kunstimuuseumi sulgemine väga päevakorras ja, ja läheb saatele väga korda ja loodetavasti ka paljudele teistele inimestele. Sellega seoses olen palunud seda teemat teerima Tartu Kunstnike Liidu esimehe Markus Toompere, sest kogu see Tartu kunstimuuseumi ümber toimuv on väga ähmane ja ma võin vist kohe ka ette öelda, et, et mingit selgust meie nii-öelda kommentaari toob vaid me üritame seda pigem nagu kaardistada seda asjaolu, et kõik on väga ähmane, ütleme selliste allikatena konkreetsete nagu juba juba ilmunud asjadena, eks ole, on Tartu kunstimuuseumi pöördumine siis me siin Markus Toompere arvamuslugu Eesti päevalehest värske materjalina on Eesti kunstiteadlaste ühingu avalik pöördumine Kultuuriministeeriumi poole ja juba varasemast ka Sis artišoki silmunud. Avalik mure avaldus, et sellist materjali, millele toetuda, on päris paljud üritamegi siin siis nagu Marcus toomperet toel nagu aru saada, et mis on siis need küsimused, mis kõigis nendes testides läbi jooksevad ja ja kuidas nendesse suhtuda, kuivõrd ministeeriumi poolt mingit sellist kommentaari tule ja see ongi põhiline probleem, et ei tule, siis püüame isegi natukene kaardistada, mis on siis nagu tõenäolised probleemid. Diclac. Probleemi lahkama kõigepealt kohaliku omavalitsuse tasandilt, ilmselgelt on linnapealt kaotanud igasuguse julguse vastu vaielda, kui äkki saadetakse Elvasse tagasi ja on nõuks võtnud, et aitab natukene kaasa. Ehk siis on see praeguseks hetkeks on Tartu linn määranud kunsti muuseumile hinna 3900 eurot aastast hakkakski, nagu pihta sellest, mis õnnetu omavalitsus on see, kes üritab meeleheitlikult oma kultuuriasutusest lahti saada. Ma arvan, et detailseks hetkeks võiks ära kaotada selle torti, linnaisad, Afysseerimad väljendit, Tartu heade mõtete linn. Teil ei ole õigust seda kasutada, teie hävitate seda kuvandit? Ärge enam kasutage, vähemalt siis, kui mina seda kuulan. See on õudne, silmakirjalik, kas teine asi on see, et abilinnapead on kuskilt julguse leidnud? Väga kiidan neid, ma loodan, et neid Elvast ei saadeta. Aga kohaliku omavalitsuse huvi eesmärk on seista kultuuriasutuste ees, mis eksisteerivad linnas kohalikus omavalitsuses. Nende ülesanne, nad ei peaks kartma seda, et kui partiid kontorist tuleb mingisugune kuri kiri, et kuule, linnapea, mis asi on jändad, et teeme selle, liigutas ära, siuksed, korraldused tuleb metsa saata? Ma ei olegi isegi kindel, et kui Tartu linn teadlik, millisesse ämbrisse astunud. Aga olgem ausad, 3900 eurot ei ole see hind, missugust kunstimuuseumi näed. Aga kui minna nagu edasiministeeriumi poole ütleme selle Põlva tsitaadi ära, et kultuuriasutus, kes omab magusamas kohas kinnisvara õudse õnnetuse otsas, vaatame, kas või Yekad ilmselgelt on minister, jätab vist oma kinnisvaraambitsioone siis välja elada Vallikraavi tänava hoones tundub selleks, et ühtegi sisulist põhjendust ei ole antud. Ministeerium on jätkuvalt meelekindlalt vältinud igasugustele küsimustele vastamist. Ei Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum ei taha antud protsessi, nemad nagu ikkagi suruvad läbi tuues välja arusaamatuid argumente või sisuliselt ei olegi mingeid argumente, mis on tavaliselt probleem ilmselges, keegi tahab kinnisvara, jääme huviga ootama, kellele Vallikraavi tänava majas siis lähebki. Aga ma soovitan ministeeriumile ikkagi seda, et see, mis praegu minusugused tuleb, on lihtsalt haige spekulatsioon. Kunid ei vasta küsimustele. Spekulatsioonid ajutiselt lähevad hullemaks selleks et miskit muud ei ole meile antud, et oleks võimalik üldse tõlgendada antud situatsiooni. Ehk siis need küsimused, millele, nagu ministeeriumi ei taha vastata, on nagu see, et miks on otsustatud liita Tartu Kunstimuuseum Eesti Kunstimuuseumiga, mis on need sisuliselt arutlused, et masujärgsel ajal tundub kogu aeg, et kõik on seotud majanduslike kaalutluste, samas muuseumide nõunik on väga rõhutanud seda, et muuseumide liitmiskava ei lähtu raha kokkuhoiu eesmärgist, et mingit kokkuhoidu selles vähemalt esialgu ei nähta, aga, aga mis on need sisulised kaalutlused, miks liita, see jääb kahtlaseks, viidatakse sellele? Tartu kunstimuuseumil ei ole oma restaureerimisosakonda viitaks sellele, et neil ei ole kirjastusosakonda. Samas siin see Eesti kunstiteadlaste ühingu pöördumine viitab ka sellele, et, et aga sellegipoolest on see tegevus kõik saanud nagu korda aetud, restaureeritud saanud kas siis tallinlaste abiga või, või nii-öelda kohapealsete jõududega publikatsioonide nimekiri on väga uhke ja kogu aeg täieneb. Ei saa nagu nende tegevusele selles mõttes midagi ette heita, nüüd ainuke loogiline mõte on, ehk see liitmine aitaks nagu kuidagi arendada nende tegevust ja siin on nüüd see koht, kus näiteks muuseumi eneste direktorit kujutatud, tead SWOT analüüsid on veel tulemas, mingit analüüsi ei ole tehtud selle kohta, kuidas see mõjutab, kas see mõjutab, kas läheb paremaks, aga ministeerium on kuidagi juba ette võtnud selle seisukoha, et läheb paremaks, et mina ka erialaliidud. Ma saan aru, et nii Tartu Kunstnike Liit kui Eesti kunstiteadlaste ühing näiteks heidab ette see, et ütleme, orutlusse ei ole erialaliite kaasatud, et on otsustatud muuseumid liita, aga nagu spetsialiste ei ole sinna otsuse langetamise juurde kaasatud. Nüüd peale siis viidatakse sellele totakas fotonoomised alles tulevad aga mulle kuidagi näidet ministeeriumil juba ette selle otsuse langetanud. Et sealt on üks neid küsimusi, mis kohe tekib, et otsustad, kui on juba otsustatud ära liita. Kes ja mis alustel langetas. Mis otsuse Tartu Ülikooli ajaloolased heitsid hiljaaegu ministeeriumile ette, et nad käituvad nagu nõuka ajal selles mõttes, et on küll natuke teises kontekstis, aga neil oli sügavalt õigus, ma küll olen noor inimene ja selles süsteemis väga palju elanud, aga mulle ikkagi kuvand juba ette, et täpselt ongi nagu nõuka ajal, et kuskil on taat, kes otsustab ja nii juhtub siis tulevad mingid tegelased kokku, kes peavad nagu ära põhjendama, miks nii juhtub ja see, mis põhjenduste käigus välja tuleb. Tõenäoliselt tuleb välja see, et seda ei olegi vaja, siis see enam ei huvita, selleks otsus on juba tehtud. Aga mis mind nagu ikkagi kõige rohkem hämmastab, on see, et tehes väga sihukesi karme kalkulatsioone siis muuseumide liitmisega, noh, põhiprobleem on see, et Vallikraavi tänava hoone ei kõlba kuskile, on vaja sealt muuseum välja saada, selge kuhu muuseum läheb. Kui on antud kindel nagu signaalkogud jäävad Tartusse, siis see tähendab, et meil on vaja kuskilt leidu silkov 3000 ruutmeetrit pinda ja sinna tuleb investeerida, et oleks vastavalt hoiustamistingimustele. Kui need summad on olemas, siis miks neid investee toppis Vallikraavi tänavasse ja see maja korda ei tehta? Mille peas on võtnud ministeerium seisukoha, et see, kui nemad pole aastakümneid investeerinud ühte asutusse siis ilmselgelt ainuke lahendus on asutuse kinnipanek ministeeriumi enda tegematajätmise, näe, mina nüüd nuhtlevad kunstimuuseumi all. Ma arvan, et see ei ole õiglane. Ma arvan, et võib-olla seal kuskil on mingisugused kaalutlused, aga tahakski teada, mis need on. Seda ei ole võimalik, nagu tajusid hetkel keegi hoomama, ma arvan, et muuseuminõunik on suhteliselt hämmastunud, et huvitav, mis käsk see veel on. Okei, ma saan aru, et, et siis oli 60.-test saati tegelikult mõte, et Tartu kunstimuuseum tuleks liita, aga kui 50 aastat ei ole seda tehtud, mis äkki sellel on mingi põhjus, äkki on põhjus selles, et muuseum saab väga hästi hakkama? Et kui me ikkagi räägime sellest, et kun õlgadisatsioon kaks aastat heinu söönud selleks et ellu jääda, olemata kõikidele tingimustele oma tööd väga hästi teinud ja siis nad loevad lehest, et kuskil on mingisugune tegelane, kes otsustab siiski neile kuuli pähe lasta siis ma arvan, et see tegelane, miks jõkke hüpata, mitte Emajõkke Piusa jõkke Koiva jõkke ja kui ta seda juba teeb stamises Tarkovski kuju kaenlasse võtta. Aga tulles vestluse nagu alguse juurde tagasi ja kohaliku omavalitsuse korra juurde Tartu kunstimuuseumi ja linna vahel, siis on nüüd nii-öelda kokkulepe sõlmitud, ehk siis Tartu kunstimuuseumi viltuse maja rent tõuseb. Ma saan aru, et kui muuseum algselt küsis ministeeriumi käest lisaraha selle jaoks, et renti maksta, siis ministeerium ütles, et, et mingit lisaraha ei tule, et ma ei saanud aru, et kust tuleb raha viltuse vaja rendi maksmiseks. No olgem ausad, et see, kuidas asjad käivad, on ilmselge näide, kuidas üks mahhinatsioone üldse toimub. Kui ikkagi kultuuriminister saadab muuseumile kirja, kus välistab igasuguse lisarahastuse võimaluse, et see ongi täiesti välistatud, siis kuidas on võimalik, korraga leitakse summa. Ja ses mõttes, et olgem ausad, see, mis Tartu linna Tartu Kunstimuuseum. Jah, nad sõlmisid lõpuks lepingu, aga see ei ole kokkulepe, vaid see on lepingu jõuga läbisurumine linna poolt, et mitte mingil juhul ei tohi praegust olukorda tõlgendada niimoodi, nagu Tartu kunstimuuseum ja Tartu linnavalitsus oleks kompromissile jõudnud. Tartu Kunstimuuseum oli väga konkreetselt nurka surutud olnud muud võimalust kui allkirjastada leping, vastasel juhul oleks nad ühtlasest majast üldse ilma jäänud. Aga see, et kuidas siis koeraga summat leiti, millest muuseas ei ole dokumendiregistris ühtegi jälge, on hämmastav. Ilmselgelt ei ole raha otsas küsimus lihtsalt mingites eesmärkide finantseerimises. Huvitav, milliste lihtsalt. Kuivõrd kogu aeg, nagu viidatakse sellise nii-öelda kinnisvara spekulatsioonile, siis ma tean, et endine kunstiministeeriumi kantsler Piret Lindpere on öelnud, et muuseumide liitmise kava on tõesti nagu vana, nagu siin on viidatud ka ministeeriumi poolt, et neil umbes 10 aastat juba selline plaan olnud, aga keegi nagu sellist konkreetset plaani kuskil tegelikult nagu näinud ei ole, vähemalt. Väljaspool ministeeriumi, keegi ei tea, mis plaan see on ja kus seda nii-öelda lugeda saaks, siis seda plaani. Piret Lindpere, kes siis nüüd enam ei tööta ministeeriumis on, on viidanud sellele, et seal muuseumide liitmisel ei ole mitte midagi pistmist kinnisvaraga ei ühe ega teise Tartu kunstimuuseumi majaga. Ma ei usu seda juhul, kui seal taga poleks kinnisvara ja sellest seda võimalike kogu protsessi teha tsiviliseeritud. Et ühest küljest käsku nagu nõukaaegne ja see, kes ta läbi viiakse, niukene 90.-te alguse kantide maailm üldse on huvitav, et ministeerium, kes ikkagi suhteliselt hea meelega reklaamib oma personalimuutustest on otsustanud maha salata selle, et asekantsler kaunite kunstide alal Piret Lindpere enam nende vahvas kollektiivis ei tööta. Selle asemel on pandud täiesti ja kolmas inimene, ma ei tea, mis tantsukunstist teab või mitte ja see tuli välja hoopis mingisugusest täiesti suvalisest dokumendist mingisuguse protsessi käigus, nii muuseas määrati see koht kellelegi arendusosakonna töötajale. Et see protsess on lihtsalt niivõrd hämmastav. Minu usk õigusriiki kui sellisesse hakkab väga tugevalt tuhmuma antud käitumismalli juures kodanikuühiskonda oma ammu enam ei usu. Sellepärast et kui me oleksime kodanikuühiskonnas, siis ma arvan, pehmed väärtused tegelikult töötaksid. Praegusel hetkel on kõik pehmed krossetist olla lastud, hurraaga tehtud, aga ees ma olen liiga palju vist teinud ülekohut kultuuriministeeriumile paneme juurde, et Signe Kivi lugesime lehest, et dekati tule. Ja Jaan Elken lugesin lehest, et Moody osakond pannakse kinni, kulla koalitsioonipoliitikud, et ma arvan, et te võite koos selle kodanikuga, kes Piusa jõkke hüppab ka minna. Starkopf oli päris mitu kuju. Tuleksin veel ühe väikese sellise retoorilise aspekti juurde, et kogu see olla Tartu kunstimuuseumi ümber toimuva nagu saaga juures ja kogu selle retoorika juures, mida selle kritiseerimiseks kasutatakse, et väga tihti viidatakse sellele, et, et noh, nii-öelda muuseumile tehakse liiga kogu protsessi juures, jätab lõpuks halva maigu, selle moraalne külg on siin Markus Toompere artiklis kirjutanud või, või ma ei tea, kas tegu on otsustajate, puuduliku kasvama kütuse või teadliku käitumisega, aga leian, et see pole normaalne. Ja nii edasi, et, et see retoorika hakkab mulle mõnes mõttes silma mõnes mõttes vastu. Aga omalt poolt kommentaatorid juhiksin tähelepanu sellele, et retoorika juhindub ikkagi kõik sellest kommunikatsiooni puudumisest ministeeriumi poolt. Ei ole antud mitte mingeid nagu põhjendusi ja seletusi, mis küsimustele ei vastata, vaid lihtsalt lekivad aeg-ajalt mingisugused ebamäärased otsused, määrased kavatsused, isegi mitte otsused, vaid vaid kavatsused. Et esialgu üldse kinni panna, siis muudada Eesti kunstimuuseumi filiaal. Yks kui tekib küsimus, miks üht või teist teha siis räägitakse ebamääraselt tsentraliseerimisest, kui küsida, mis seal selle tulemused või et millistel kaalutlustel see need otsused baseeruvad, siis ei saa üldse vastust, et ma nagu rõhutaksin, et selle kogu protsessi moraalse külje esiletoomine ei ole mingisugune selline lokaalne emotsioon on umbes, et Tallinn teeb Tartule liiga või midagi muud taolist vaid see on ennekõike kriitika ministeeriumi poolsele täielikule kommunikatsiooni puudumisele. Et oleks ääretult naljakas, tegelikult absoluutselt ei soovi, et nii juhtuks, aga ma pean tunnistama, et see oleks äraütlemata irooniline, juhtuks niimoodi, et kui Rein Lang ühel suvalisel ilusal näiteks kolmapäeva hommikul lähed ministeeriumisse sekretärilt ootel essa valminud kohvi võtab ette Postimehe uudisnuppu. Kultuuriministeerium liideti haridusministeeriumiga. Rein Lang saab kinga, et kui tal siis helistab Ansipile, küsib, et kuule sõber, et millest selline otsus. Aga meil lihtsalt otsustasime, me ei tea, miks me seda teeme ja kuidas me seda teeme, aga meil on see paar aastat juba tööplaanina seisnud. Nüüd lehe vahendusel said teada ka ja et tehke Aaviksoo Kasi ära. Antud momendil on olukord täpselt selline. Ma tõesti loodan, et Rein Langiga midagi sellist ei juhtuks. See ei ole normaalne ja see inimestele mõjub tegelikult väga rusuvalt. Kui see juhtuks, siis ma olen ametlikult nõus tunnistama, et kaima eksisteerib. Saate teine pool keskendub Tartust lahkumisele. Nimetan Tartu kaasaegse kunstifestivali ART IST KUKU raames Y galeriis 30. oktoobrini avatud kukununnu nimelise produktsioonipreemia võitnud näituseprojekt Tartust ära oma lahkumispüüdeid ja läbikukkumise põhjuseid kommenteerivad näitusel osalevad kunstnikud, Toomast, etnov, Maarja-Liisa, Bats, Eevale, Potkin, Jaana, ins. Tere, Toomas. Tere, Indrek, sina oled üks nendest. Neljast kunstnikust, kes osaleb Y galeriis projektis Tartust, ära see tartust ära projekt iseenesest on nagu selle äraminemise suhtes võrdlemisi kriitiline, et seal on hästi palju mängulisi elemente, aga, ja, ja palju selliseid müütilisi asju, mille, mille suhtes heidetakse nalja, aga, aga minu jaoks nagu tundub, et, et kogu see ekspositsioon minemise kontseptsiooni suhtes võrdlemisi kriitiline ära minemisega lahenduse suhtest sellega seoses mul oleks sulle kohe küsimus, et miks sa läksid Tartust ära. No ma ei tea, tartust ei saa ära minna minu meelest, et ma olen tartust oma elu jooksul juba vähemalt kaks korda ära läinud, esimene kord ma läksin Tartust 15 aastat tagasi ära ja ma olin Tartust kuus aastat eemal ja siis sattusin uuesti Tartusse ja nüüd siis on, on see minu teine Tartust äraminemine ja, ja mulle tundub, et noh, tartust lihtsalt ei ole võimalik jäädavalt ära minna. Aga Toomas, mida see ikkagi tähendab, et Tartust ei saa ära minna, et see kõlab praegu natuke sedamoodi, mida, mida kogu see tartust ära näitus teeb, et ta ikkagi esitab meile mingisuguseid selliseid stampkontseptsioone ja müüte, mis käibel. Et see sinu sinu fraas, et Tartust ei saa ära minna natuke kuidagi kõlab kogu selle ekspositsiooni moodi või mida sa sellega ikkagi täpselt öelda tahavad, mis, mis mõttes Tartust ei saa? Minu kunstnikupositsioon sellel näitusel on üpris kummaline, õigemini minu osalemine sellel näitusel on üldse juhuslik. Ma nimelt juhtusin valel ajal vales kohas ütlema õigeid asju ja seetõttu ma sellele näitusele sattusingi. Et noh, mul ei olnud eelnevalt suurt huvi äraminemise ja, ja lahkumise kui sellise vastu. Ma annan oma näitusetööga edasi lihtsalt enda enda kogemust, mis mul oli seoses Tartust lahkumisega. Aga. Toomas, kuivõrd teil see näitus oli selline ühisprojekt ehk et konkreetsetel teostel ei ole autoreid, vaid, vaid kogu projekt on selline ühistöö siis äkki sa kommenteeriksid Koroteiste suhet lahkumisse või ära mine, mis et kas, kas kogu see ekspositsioon ongi puhas nagu selline vormiline mäng või on seal ka selline isiklik positsioon? No ma ei ole tegelikult adekvaatne hindamaks teiste positsioone ja teiste tundeid seoses Tartust lahkumisega. Tegelikult Marialise plats näiteks ei olegi Tartust lahkunud ja, ja nagu ma ka näitust tutvustavas tekstis ütleme, siis Marrelise plats ei ole proovinudki Tartust lahkuda ja, ja ma ei saa üldse aru, miks ta osaleb sellel näitusel. Ma küsin seda kindlasti, Maarja-Liisa käest. Indrek, kui sa tegelikult teada tahad, miks ma tartust ära läheksin, siis minu jaoks sai tüütavaks pleemiks tõsiasi, et tartus punktist A punkti B liikumisel ei olnud võimalik valida rohkem kui kui ühe marsruudi vahel. Tere, Maarja-Liisa plats, sa oled siin? Toomast, ütleksin näituse kataloogis ütleb, et, et sa oma eluaastate jooksul kordagi Tartust lahkuda proovinud ka seekordne katse lahkuda on juba ette nurjunud. Ma ei saa aru, miks Maarja-Liisa sellel näitusel osaleb. Et miks sa sellel näitusel osalesid. Nojah, sellepärast, et ära minemisest saab rääkida nagu siia jäädes, millestki saab rääkida, rääkides selle vastandist. Mulle aga meeldib väga see asjaolu, et kui ma kõigi teistega olen, olen sunnitud tegema sellised kaugekõnelaadsed intervjuud, siis siin ma saan kodus intervjueerida. Olete tahtnud ära minna. Ei ole. Aga kas tartus olemine on tiksumine või, või on siin võimalik nagu teha? Siin on võimalik teha, Annika ja näituse pealkiri on minu jaoks irooniline Tartust ära, et see viitab justkui sellele, et Tartus on probleem, aga tegelikult sa ei saa otsida põhjuseid väljastpoolt, vaid seestpoolt, et noh, tegelikult ei ole vahet, kas endart Tartu või Tallinn või Eesti või mingi muu koht, see põhimõiste on võib-olla äraminemine ära tahtmine, et miks minnakse ära just see, et me kuidagi riputame Tartu kaela, need põhjused. Noh et see Tartust on hea rääkida, et kellestki või millestki, mis on väljaspool sind, et selle selle kaela on väga hea riputada igasuguseid põhjusi. Teised on siiski nagu läinud mingil põhjusel ära, kas sa kommenteeriksid seda ära minemist nagu teiste eest korra, miks nad on ära läinud ja et kas need põhjendused on näiteks sinu arvates viinud noh, et kui nad on ära läinud ja nüüd teevad sellise ekspositsiooni, mis nagu kritiseerib seda äraminemise küsimust. Et siis sina kui paigalejäänu, et kas sa kommenteeriksid kritiseeriksid nende positsiooni. Et kas nad on adekvaatsed ära minemist kritiseerima, kuna ta on ära läinud? Nojah, ma arvan, et nad räägivadki omast kogemusest ühesõnaga jah, kindlasti nad on, nad on võimelised sellest rääkima samamoodi nagu mina olen ära minema, sest võimeline rääkima mitte ära minnes täiesti siin olles ja mitte isegi tahtes ära minna kuhugi. Ikkagi mul on võimalik seda fenomeni nii-öelda vaadata kõrvalt siis et võib-olla see kuidagi laiendab siis seda pilku, et meil on näitusel need inimesed, kes on ära läinud ja kes on selle teemaga tegelenud nagu isiklikul pinnal ja, ja siis olen mina, kellel ei ole väga isiklik probleem, tegelikult, aga ma saangi siis vaadelda seda noh, teisest küljest kuidagi. Tere, Eva, kas sina oled ka üks nendest Neljast kunstnikust, kes osaleb projektis Tartust ära, aga sinu puhul on nagu sellised ära minema see taotlusest väga raske rääkida. Ühelt poolt meil on Liisu, kelle kohta Toomas ütleb, et ei olegi tartust kunagi ära läinud aga sinu kohta ütleb Anna Hints, et sa nagu ei tahagi ka minna, et sa ei tahagi võtta positsiooni, ei tahagi midagi lisaks sellele tartust ära näitusele osaledes, aga siin, Tartus, Kunstimajas näitusel keeldumised, kus ka minu arvates hea kolleeg Triin Tulgiste on, on õigesti täheldanud, et sinu töö on nagu ainus, mis tegelikult mingis mõttes teeb seda, mida kuraatorid tahtsid. Nimelt keeldub utoopia, sest et kõigi teiste tööde puhul ma siiski näen nagu mingit reaktsiooni või seisukohavõttu kommentaariumi, aga sinu töö tundub olevat selline täiesti puhas. Loobumine seisukohavõtust minu jaoks magama jäämise videol on selle kogu selle näituse ainus selline ütleme, kuraatorite eesmärgile näidata meile autobset või isegi lihtsalt tühist žesti, nagu tõestada teda mingis mõttes sellise tegevusest loobumise produktiivsed külge. Et kui mitte midagi ei tee, siis sellel mitte midagi tegemisele äraminemisel, et sellele on olemas nagu selline produktiivne potentsiaal. Aga minu jaoks sinu töö on ainus, kus potentsiaal tegelikult välja tuleb, sellepärast et üldiselt äraminemine eeldab, nagu ütlen tartust lahti, et see on niisugune negatiivne žest sellel negatiivseks. Eestil on küll tõepoolest poisilik, intiimne nagu energia. Positiivne energia sellest keeldumisest tuleb välja sellisel juhul, et sul on kogu aeg see, millest sa keeldud. Ehk et kui sa lähed korra juba ära, siis sa peadki jääma igavesti nii-öelda ära minema. Kas sa nõustud minu sellise hinnangulise kommentaariga oma teosele? Seda halvasti kuulda, äkki teeme mingi teinekord? Tere, Anna Hints, sina osaled ka näitusel Tartust ära ja Sa oled seal ka nagu oma kehastuses suisa kohal, püüdes meeleheitlikult Tartust ära minna, siis jääb nagu mulje, et see sinu jaoks Tartust ära, millele on kohandatud dramaatilise mulje, et sa, sa nagu meeleheitlikult üritad ja üritad, aga aga kuidagi ei saa ära, et miks sinu jaoks see küsimus nii nagu tõsine on või, või kas ma näen seal lihtsalt seda tõsidust, kas jooksmine tähistab midagi muud, ehk? Tragikoomiline ja rõhkan tragil. Ühtepidi see on, püüa Tartust ära joosta, aga teisipidi on see püüa iseendast ära joosta. Ja ehk siis püüan juba eos luhtumisele määratud, et see Tartu, mis on seal selline kivisse valatud kui vähegi võimalik, ära joosta nagu iseenda eest ei ole võimalik ära joosta. Aga see tahe on ja selles mõttes ongi selline igavene võitlus tuuleveskitega. Kui ma nüüd ei üle dramatiseeri, mul on tunne, et ma seda teen, et millegipärast on niisugune mulje, et sul ei ole koduge, kas, kas sa tunned ennast kuskil nagu koduselt ja hästi, nii et tahaks paigal olla või et noh, et, et sa igatsed nagu ära, aga kas sa, kas sa mingi hetk nii-öelda ära olles nagu kodu ka taga igatseda, kas koduvariant on olemas? Kui ma panen silmad kinni ja kujutan ette, et kus mu kodu on, siis, siis ma tean, et see on Võrumaal ja vot see on üks koht, kus, kus ma tahaks olla ja ja kuhugi ära minna, aga seal on praegusel hetkel väga raske olla näiteks seotud õpingutega, et ma pean, oleme Tallinnas ja me oleme valinud olla Tallinnas. Ja selles mõttes ma olen iseenda kodu ära röövinud. Ma arvan, et me pidevalt röövime isendit seda kodutunnet. Kui sa mõtled selle peale, kui palju, ma ei tea, sa isegi oled kodus reaalselt kui paljud meist saavad üldse lubada kodus olemist pidevalt tõmbled ringi ja teed mingeid asju ja kui oled valinud mingi eriala, mis on koondunud Tallinnasse, näiteks nagu mina olen valinud filmi, siis ma olen täiesti olengi endalt kodu ära teeninud. Ja see on tõsi, jah, sihuke kodutu tunne või igatsus sinna Võrumaa järgi. Ma arvan, härra küsimus või, või üldse ära teema on juba peale mõelnud. Teismelisest peale vist või? Jah, see on niisugune isiklik. Nad on seotud paljude muude teemadega. Ma vist lahendi asjadele või nähtustele midagi isiklikku omadused võla või aga see, kui sa ütled, et mis Toomas ütles, et minu jaoks on see ka nii, et Tartust ei ole võimalik ära saada. See on, aga see on seotud sellega, et nad iseendast ei ole võimalik ära saada või oma kodust ei ole tegelikult võimalik välja saada. Ja nagu ma mälust ei ole võimalik välja saada, et see tähendaks mingit täielikku restarti. Põhimõtteliselt ma võin küll alla suruda neid mälestusi ja mitteaktiivses mälus hoida, aga ta tuleb minuga kaasa, ta lohiseb kaasa. Ma ei saanud mitte kuidagimoodi ära joosta oma Tartu aastatest või sellest, et ma olen seal sündinud või sellest, et ma olen seal armunud ja sellest, et ma olen seal nutnud ja tundnud seda ja teist ja kolmandat ja kohtunud selle teise ja kolmanda inimesega. Et ma ei saa sealt ära, saaks maru kerge, kui ma saaks ära Võrumaalt ja sealsest kääpa külast ja kõigest sellest, mis on mulle väga tähtis, see oleks ka maru kerge siin olla, ma ei saa, kõik, see lohiseb kaasa. Ja siis ongi nagu sihuke ambivalentne tunne, et ühtepidi on, on rõõm, et, et mul on näiteks kasvõi see Võrumaa või mured ja, ja teisipidi on, on seal midagi nagu mingi taak, mis sinuga kaasa lohiseb. Samas Tartu, et see on võimatu sealt välja tulla. Te kuulasite saadet Tartu möliseb Tartu kunstimuuseumi Kinnisvara skandaali kommenteeris Markus Toomperenäitusest Tartust ära rääkisid kunstnikud, Toomast, etlev Marja-Liisa plats, Eevale Potki, Anna Hints. Saadet juhtis Indrek Grigor, kuulmiseni. Sellekordses kunstiministeeriumis rääkisime siis kahest kaasaegse kunstifestivalis, millest üks Tallinna fotokuu käsitlev siis kaasaegse fotovõimalusi ja Tartus toimunut artist kukkunuti raames noortenäitus tartust ära. Mina olen maarjamürk ja kohtumiseni oktoobrikuises kunstiministeeriumis.