Helga ja tervist head klassikaraadio kuulajad olen toimetaja Karin kopra ja eetris on heligaja saade. Tänases helikajas kuuleme kõigepealt muljeid kahet muusika sündmuselt. Karsnek räägib kontserdist uuest maailmast, mis toimus 14. oktoobril Estonia kontserdisaalis ja kus Ersot juhatas Daniel. Riskin ning soleeris noor oboemängija Heli Ernits. Koorijuht Ene Üleoja analüüsib klassikaraadiost kuuldud euroraadio koorikonkursi Let Bible finaali, mis toimus 16. oktoobri õhtul Salfooris ja kus Tallinna muusikakeskkooli noortekoor Ingrid Kõrvitsa juhatusel võitis lasteaia noortekooride kategoorias esikoha. Vahepeal kuulame muusikauudiseid kogu maailmast, mida vahendab Nele-Eva Stein selg. Siis on eetris intervjuu inglise helilooja ja dirigendi Gregory Rosiga, kelle uus heliteos surmatants tuleb oktoobrikuu viimastel päevadel Niguliste kirikus, kus ettekandele heligaja pikem teemakäsitlus on seekord pühendatud olukorrale Eesti muusikaraamatukogudes. Eesti muusikakogude ühenduse esimees ja Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonna juhataja Kaie Viigipuu. Grenta räägib lähemalt nii hetkeseisust kui ka tulevikuplaanidest. Nootide, CD-plaatide filmide laenutamisel. Sülgaja. ERSO kontsert läinud nädala reedel Daniele raiskini dirigeerimisel oli selles mõttes pisut ebatavaline, et kogu kava oli pühendatud ainult tšehhi muusikale. Täpsemalt öeldes kõlasid peedi Smetona Puustav Martinu Antoninud Volsaki teosed. Puudu oli ainult Yoshi Janaczyk. Muidu oleks tšehhi klassikakokteil absoluutselt täielikult. Niisugune. Repertuaari valik tegi kõnealuse kontserdi kahtlemata muusikalised harjutaks sest paljukest meil peale vorsaki siis tšehhi muusikat üldse esitatakse. Enam puuslav Martinu on ju poolenisti Ameerika helilooja. Aga nagu nüüd kuulda sai, on ka selles vallas avastada nii mõndagi. Vähemalt interpretatsiooni lises ja tõlgenduslikus mõttes. Esimese teosena kõlas tol õhtul Smetona sümfooniline poeem tava, mis on tema tuntuim hoopis maailmas üldse. Tuntuim on ta ilmselt tänu eetilisele põhiteemale, mille algupärand on tegelikult laenatud hoopis itaalia rahvamuusikast. Kuid see selleks, sest orkestraalselt ja karakteri kuunduselt on siin huvitav just loo tantsuline, isegi mingites Straussi polkat meenutav keskosa, mis ERSO keelpillidel kõlas väljendusrikaste Marcado aktsentidega. Kuid järgnev lüüriline episood polnud paraku päris täpses kõlatasakaalus, kuna keelpillide nii-öelda pedaal foonid kippusid oma dünaamikaga ära sööma puupillide Arpenseeritud tausta figuratsioone samas loo lõppu, kui need toon oli õnneks veenvalt ette valmistatud. Järgmisena tuli ettekandele puusalt Martin oboekontsert, kus solistiks oli nooruke Heli Ernits. Kuna see oli Heli Ernitsa debüütkontsert ERSO ees, siis paar sõna ka tema tutvustamiseks. Kuigi meie Muusikaakadeemia magistriõppe lõpetas Ernits alles mullu, on ta jõudnud end vahepeal täiendada karsuves Toomas intervjuude juures. Ja praegu jätkab Heli Ernits oma õpinguid EMTA doktorantuuris professor Matti Reimanni juhendamisel. Kuid juba iseenesest see asjaolu, et Heli Ernits võttis nüüd esitada Martin oboekontserdi on sellele interpreilile heaks riskivalmiduse näitajaks sest too teos Pole mängutehnilised üldsegi mitte kergete killast ja seda kõlalised mitte kui silmas pidada nõudmisi solisti tooni kvaliteedile. Kontserdi aeglases osas. Martin oboekontserdi esinduslikult õnnestunumalt osad olid kahtlemata esimene osa ja finaal avaosas, mis on kirjutatud neoklassitsistlikus stiilis. Oli klassikalises selge ka dirigent Daniel raiskini kujundatud orkestraalne kõlaline tekstuur. See tähendab täpseid fraasilõppe orkestris ja ka solisti hoidmist pidevas dünaamika fookuses. Kuid aeglane, teine osa on Martin kirjutatud hoopis impressionistliku võtmes ja oboe solisti kõla. Väljendusrikkusele on siin sama suur tähtsus kui orkestri kõlakoloriidi või suuremgi veel. Igatahes oma tooni Gambusele võiks Heli Ernits edaspidi kindlasti veel emotsionaalselt järve juurde lisada. Kuigi Martin oboekontserdi kiires tempos finaal on solistile mängutehnilised ehk kõige raskem on selle energilise põhikarakteri väljamängimine selles mõttes tänuväärne muusika. Et see hakkab õige tempo valiku puhul justkui iseenesest kõlama. Muidugi mitte päris iseenesest kui dirigendi solisti ja orkestri koostöö oli see igatahes hästi lennukas, täpne ka solisti artistlik sooda kadents pani oma fantaasiarikka tõlgendusega kuulama. Kokkuvõttes hea sooritus, kui solisti puhul veel teisele osalejat pisut tundlikumalt kõlavärve juurde lisada. Vorsaki üheksandat sümfooniat uuest maailmast on ERSO üsna tihti esitanud viimati kaks aastat tagasi ning riskinägemus sellest oli emotsionaalselt mõjuv ja publikut kaasahaarav. Dirigendina riskin üldse hästi emotsionaalse juhatama siis maneeriga natuur. Nii retooriliste žestidega pole Mozartit ilmselt võimalik juhatada vasakromantilist muusikat, aga pill. Sümfoonia esimene osa kõlas tema tõlgenduses hästi jõuliselt ja töötluse dünaamikas ka efektsete Subita kontrastidega. Igatahes muusika dramaturgia väljatoomine juba näiteks järjestikuste kulminatsiooni ta ülesehituses oli läbitunnetatud arengujoonega kuid aeglases teises osas polnud see arengujoon ilmselt nii hästi läbi tunnetatud. Kuigi esitluses oli siin romantilist tunglemist, oli nii mõnigi Rando liiga tunkt, nii et tempoline arenguga muutus juba hüplevaks ja tundus, et see asjaolu tegi ka orkestrit pisut närviliseks. Igatahes fraseerimine muutus ebaühtlasemaks ja loole pani punkti üks puhkpillide sisse tulemine pärast vahel pausi. Nii logisevad akordid polema ERSO-s küll ammu kuulnud aga see on Balzaci üheksanda puhul ka ainus miinusmärgiga. Sest kõik, mis edasi kuulda sai, oli esinduslikult küpseks mõeldud ja veenvaks mängitud näiteks puhkpillide polüfoonia, repliikide skerdus või eriti finaalis Põhi kulminatsiooni dramaturgidele ülesehitus. Forsake üheksas on ju puhtakujuline finaali sümfoonia. Seetõttu on ka igat masti kontrastid, olgu siis dünaamikas või karakterite puhul igati põhjendatud. Lõpetuseks pean kuulajale tunnistama, et kuigi ma isikliku suhteline teatud ettevaatusega dirigentidesse, kes liiga emotsionaalsed, juhatavad histaniale raiskini puhul see umbusk millegipärast kadus. 14. oktoobril toimunud ERSO kontserdist kõneles Igor Karsnek. Klassikaraadio stuudios on nüüd koorijuht Ene Üleoja, kes kuulas hoolikalt möödunud pühapäeval toimunud euroraadio koorikonkursi Let Piipelsing finaali otseülekannet Salfoodist Ene Üleoja, millise üldmulje seekordne lepiipelast siin finaal teile? Kes väga sümpaatse siin oli, väga kõrgetasemelisi kooreaga ennem puhanist rääkima hakkan, ma tahan siiski õnnitleda Meie muusikakeskkoolinoortekoori ja dirigenti selle väga ilusa saavutuse eest, mis oli tõepoolest muusikaline elamus ja jõudu edaspidiseks, analüüsin vähe hiljem. Nii. Üldmulje oli tõepoolest väga positiivne ja kummaline oli see mulje minul, et koorida, reastusid väga selgelt üksteise kõrvale ja erinesid üksteisest ja nende paigutamine või nende üle arutlemine minu meelest tõesti võttis vähe aega, mida oli näha ka žürii väga kiirest tööst ja esimest korda elus ühe väikese erandiga ainult noh, see on ka küsimusmärgi all. Läks žürii arvamus ja minu isiklik arvamus täiesti kokku hakkaks siis peale laste kooridest ja noorte kooridest, neid oli kolm. Kuulus Rootsi Adolf Fredrik Sillaste koor Stockholmist ja siis oli California lastekoor Ameerikast ja meie noored need gorit laulsid just selles järjekorras, nagu ma ütlesin, ja nad reastusid ka selles järjekorras. Kolmas, teine ja esimene koht. Me oleme harjunud seda Stockholmi koori. Dirigent puu Johansoni käe all, nüüd on toimunud muudatus, Jaanson on andnud koori üle ja ma ei tea, kas sellest on johtunud üks mingisugune kvaliteedi muutus. See koor ei laulnud seekord nii kindla veendumusega, nagu ta seda on alati teinud, küll on säilinud ilus vokaal, aga mingi argus oli selles esituses ka võib-olla pisut ansamblist ebaühtlust ja mõningane muusikaline igavus mis ei pannud nagu väga kuulama samm edasi ja väga suur samm edasi oli California lastekoor. Mind võlus selle koori imekaunis vokaalansambel väga ühtlane ansambel, väga hea intonatsioon ja muidugi ka märgatavalt aktiivsem musitseerimis laad, mis eriti nagu pääses mõjule viimasesse loosse oli libile Arseni teos, kus oli kasutatud siseimiteeritud trumme rahvapille, mis tulevad sealt aafrika kandist ja väga palju karaktereid ja väga palju huvitavaid kompensatsiooni, tehnilisi võtteid ja seda lauldi suurepäraselt ja igatahes jäisel koor kõrvu umbes niisuguse mõttega, et siit võiks tulla ka võit. Ja nüüd tuli meie koor ja oo üllatust, ta erines teistest kooridest kõigepealt oma tämbrilise rikkusega. Võib-olla siin kodus me oleme harjunud, me ei saa võrrelda, aga nüüd selles võrdluses oli meie kooritämbriline palett eriliselt värvikas ja mitmetahuline. Väga ilusad noored, sügavad aldid, mida harva kuuleb nii noorelt koosseisult samas kaunid kõrget sopranit, kes justkui muuseas puleerisid seal teise oktevisiibemolie kolmanda oktavi Too vahel. Ja samas ma ju tean, kellest koosneb see koor, seal muusikakeskkooli lapsed, kes õpivad instrumente. Nad ei ole võetud vokaalse valiku põhjal sellesse kooli ja lihtsalt nad laulavad selles kooris ja nendega tehakse väga head tööd. Nii et just see tämbri rikkus oli üks tugevus, teiseks väga hästi valitud kava. Ja kolmandaks suurepärane impulsiivne ettekanne. Sinna varju jäid mõned väikesed intonatsioonivääratused just kreegis, aga see ei olnud üldse domineeriv, sest see kõik kaeti selle muusika niisugusesse ja ilu, huvitavuse ja rikkusega, nii et palju õnne ja ma tõesti võtan mütsi maha. Koorijuhi ja hääleseadja töö. Seekord olid ühte kategooriasse pandud nii laste kui noortekoorid. Kuidas nüüd see mõjutab žürii hindamist, kuidas hinnata lapsi ja noori korraga? No ma võin öelda, et muusikas on olemas ka ühe üldised kriteeriumid, et me võime panna ühte kategooriasse laulma ka kõik kooriliigid ja me ikkagi Peilimiselt välja selle kõige parema koori ja see on see, kui aktiivne on muusika ja kui kvaliteetne ta on, seda saab teha väga väikeste lastega ja vähe suurematega, loomulikult ka täiskasvanutega. Kaugeltki kõik täiskasvanud ei anna meile niisugust kvaliteeti, nii et ta teeb raskemaks. Kahtlemata, aga ütleme, niuksed muusikapõhi väärtused, elamuslikus kvaliteet, neid võib saavutada mistahes koosseisuga. Järgmisena tuli üks uus kategooria, mis tegi muidugi žürii elu minu meelest väga keeruliseks. See oli niinimetatud avatud kategooria, kuhu võinuksid tulla laulma folkkoorid, jäts, popkoori, gospelkoorid, ma ei tea, kes veel, ühesõnaga kõik need, kes ei teeniv klassikalist traditsioonilist koorimuusikat. Siiani seekord siis laekunud kaks kooslust, üks oli Bulgaaria 14 liikmeline naisansambel, kes laulis Bulgaaria folkloori tähendab töödeldud kujul ja siis oli rootsikoor, kes kandis nime vokallai Jens Johansoni juhatusel ja kes siis tõesti laulis nihukesi toredaid džässi rokiseadeid. Nüüd kaks eri maailma said kokku mõlemad väga head. Tähendab selle koori kohta ma pean ütlema, et see mõjus väga professionaalselt ja tõepoolest suurepäraselt, aga minu jaoks huvitavamad olid need 14 Bulgaaria naist. Ma ju ei näinud neid, aga kui ma kuulasin, siis minu silmade ees Hiiastusid lause sakraalselt punane kuldne nagu värvigamma, mingisugune koloriit. Ja muidugi see tehniline meisterlikkus, millega nad laulsid oma rahvalauludele omaseid Novokaalseid, niukseid, koloratuurija, kammistusi, see oli erakordne ja kõik see oli. No kuidas ma ütlen, reljeefne, see paistis läbi ja selle tõttu tali nagu kristall, lõigeva silmis taas ükstapuha, missuguse külge väga ei keeranud. Seekordne esitus kuidagi töötas minu emotsioonide peal rohkem kui see tore džäss, popkoor. Aga žürii otsustas siiski seekord anda sellele koorile nii-öelda esimese koha selles kategoorias võinuksid mõlemat saada esimesel kohal. Nii, ja nüüd siis tulid niisugused soliidsed nii-öelda klassikalised koorid Rootsist, Soomest, Norrast ja Saksamaalt ja alustas Soome. Nad nimetasid ennast küll soome vokaalansamblis, aga mulle tundus siiski see ikka koori mõõtmeid välja antav seltskond olevat, sest betoon oli niisugune tihe, meeldiv. Ütleksin ka, et niukse laia diapasooniga, nii dünaamiliselt Kubo kaalselt küllalt stressirohke, värvikas, aga kohati hakkas segama nagu mingisugune vibraatumis lõhkus kohati ansamblit ja midagi jäi puudu interpetatsioonist. See oli Soomelikult rahulik ja ma mõtlesin, et minu meelest tehti ilmselt ära autoripoolsed märgid, aga nagu ilma omapoolse inspiratsiooni itta ja selle tõttu jäi natuke esitus niisuguseks korrektselt, igavaks. Nii, nüüd järgmine oli Saksamaakoor, konsono öeldi, et on 35 lauljat. Meil oli väga huvitav kava, kõigepealt Petrassi, no kuidas eesti keelde tõlkida, nonsens lauludest oli seal üks osa reegieri tuntud Aavend liit, väga nõudlik vokaalselt Kaintonatsiooniliselt ja sisuliselt ja siis üks kaasaegne helilooja, ma lihtsalt ei julge hääldada tema nime. See on ilmsel poola päritolu helilooja, kes oli sellele koorile spetsiaalselt selleks raadio konkursis kirjutanud uue loo pealkirjaga Jupiter. Kõigepealt selle koori tugevus oli tema erakordne ansambel ja väga ühtlane vokaal. Ma sain aru ka sissejuhatavas vestlusest, et koorijuht tegeleb spetsiaalselt ja isegi teaduslikult kori akustiliste probleemidega ja tõepoolest, see on kandnud vilja, sest et hääled olid väga-väga tasakaalus, väga balansseeritud, kõlasid nii sügavad madalad tassid kui ka kõrget sopranit, rääkimata ka vahemised hääled olid kuulda, vahel on ju niimoodi, et Altia tenor jäävad kuskile tähelepanuta, aga siin oli tõepoolest nad väga hästi tasakaalustatud. Peale selle ideaalilähedane intonatsioon tähendab niuke, esimene mulje, mis ma nagu kirja panin, oli värske kõla. Energia aktiivne musitseerimine. Nüüdse ansambli kaunidus tuli eriliselt välja reegeris. Ja see viimane tellitud teos või pühendatud teos äärmiselt efektne. Ja see oli tehtud erilise vaimustusega, ma julgen öelda, mul oli tunne, et ma näen neid nägusid ja ma näen dirigente, kes inspireerib seda koori ja mõtlesin, et kui huvitav on siiski kuulata konkursi nägemata koori. Nii kolmandana laulis Oslo Ülikooli naiskoor. Väga entusiastlikult ma ütleks, aga nende puhul jäi domineerima üks värv, üks tämber, see kippus olema veidi lahtine ja kohati veidi lapsik. Ja see vaimustunud muusika liikus mööda sirgjooni punktist A punkti B selge sammu, ka seal ei olnud ruumi improvisatsiooni paindlikkusel võib-olla fraasi Kaarel, kõik oli puhas särises ja säras, aga niisugust muusikalist nüansikuste tämbririkkusest jäi puud. Ja nüüd tuli siis Rootsi kammerkoor, kelle ees seisab inglise dirigent, saiman. Ja see, kui Orbani nüüd sellele konkursile nii-öelda iile tipu peale. Me teame ammu juba, et Rootsi kooride üheks tugevaimaks küljeks on nende vokaalesteetika lihtsalt väga ilusad hääled, rootsi vokaalkultuur on äärmiselt kõrge ja kahtlemata Ta nad laulsid ka väga nõudlikku kava. Eriti ma tooksin välja siin Polanki laulu Marii balangi seitsmest laulust, seda on omal ajal Tallinna kammerkoor laulnud, ma olen seda ise purenud. Ja selle tõttu oli noh, eriti huvitav seda kuulata, kuidas ta nüüd toimib, ei, toimis suurepäraselt. Ja muidugi kõige tugevama mulje jättis mulle sans stream'i teos, mägede tuum. See oli nüüd tõeline niisugune kõrghetk koorimuusikas, kus ma mõtlesin küll, et, et see ongi professionaalsus tegelikult, kus ütleme, muusikatehnoloogilised probleemid on nagu mängeldes lahendatud ja sinna lisandub äärmiselt tugev loominguline fantaasia, energia, impulsiivsus, koloriit, otsus, mida kõike veel niuksed, ülivõrdelised, mõtted tulid mulle pähe ja nende juurde ma lausa jää. Ja siis ma mõtlesin, et no selgelt on kaks favoriiti, et on sakslased ja rootslased, et kuhu nüüd kaldub võib-olla žürii maitse, sest nad olid ikkagi ka väga võrdsed. Mulle isiklikult meeldib rootslaste vokaal enam ja mulle meeldis ka selle dirigendi fraas rohkem seal ja väga nõtke detailne ja andis palju peeni nüansse, mida sakslastel ehk oli pisut pisut vähem ja no igatahes žürii arvas, et Rootsi koor on parim selles kategoorias ja sellest oli mul väga hea meel. Ja tuleb siis välja, et ka kogu konkursi üldvõitja või Grand Prix võtsid siiski rootslased ja ma olen sellega päri, kuigi ma väga armastan meie Eesti lauluiha, meie kalleid lapsi muusikakeskkoolist ja nende dirigenti. Aga seekord pidi küll ütlema, et parim koor oli Rootsi. Ja me kuulsime Ene Üleoja muljeid keebeeoo kooli konkursil Letvad Piplacing finaalist. Konkursil osalenud kooride esinemist võib järgmise kahe nädala jooksul kuulda veel deltasaadetes. Helikaja saade jätkub nele evasteinfeldi muusikauudistega maailmast. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. New Yorgi Metropolitan Opera on üks suurimaid ooperimaju maailmas, mille eelarve on 325 miljonit dollarit aastas ja tegu on ühtlasi Ameerika suurima etenduskunstiasutusega. Vaatamata ülemaailmsele majanduslangusele on metile rõõm teatada, et nende annetustest saadud tulu oli tänavu 182 miljonit dollarit mis on 50 protsenti rohkem kui möödunud aastal ja tegu on esimese korraga viimase seitsme aasta jooksul, mil Metropolitan Opera suudab oma eelarve tasakaalus hoida. Suurt rolli mängib selles ka ülemaailmse met Liv sarja levitamistest saadud 11 miljoni dollari suurune tulu. Tänavusel Meti majandusaastal. Kannate sari mett. Live, mida on kolm aastat saanud näha ka muide Eestis alustas juba kuuendat hooaega ja jõuab ühtekokku 1600-le kinoekraanile 54. riigis. Tänavune Metlaiv hooaeg vahendab 11 otseülekannet ja kavas on arvukalt uuslavastusi nimetada seitse uuslavastust. Mis Metropolitan Opera selle hooajalavastusi puudutab, siis näiteks Richard Wagneri Nibelungide sõrmuse Detroloogia saab seal sel hooajal tervikuks tsükli kahe viimase osa siig Friidija, jumalate hukk lavastustega, millest kujuneb kindlasti hooaja kõrgpunkt. Kuid näiteks Iisrael, kuhu nimetatud met live sarjaga vahendatakse, võttis 11-st lavastusest kaks maha ja mõistagi olid need just needsamad Wagneri pärid. Jeruusalemma kinojuhi sõnul pole tegu ei poliitilisega kunstilise tsensuuri ka, vaid lihtsalt sooviga Iisraeli kinopubliku tundeid mitte haavata ja seda Wagneri antise miitlike vaadete tõttu. Iisraeli kinojuhi arvates haavaksid nimetatud Wagneri pärit liialt publiku tundeid. Küll aga plaanitakse neist müüki panna DVD-plaadid, et soovijaid nimetatud oopereid siiski näha saaks. Meti ooperimaja peadirigendi ametis on hetkel 52 aastane Fabia Louisi, kes asus terviseprobleemidega hädas olnud dženzlywaini asemele tänavu sügisel. Jättes kõrvale oma kohustused itaalia ooperimajades ja Viinis sümfooniaorkestri juures, mis muidugi sealsetes kollektiivides suurt pahameelt. Ent muusikaringkondades levivad juba kahtlused, kas Fabia Louisi ikkagi on väärikas järeltulija nimetatud ametipostil metis, kus maestro oli vain, tegutses aastakümneid. New York Timesi peamine muusikakriitik Anthony Tomassini arvab. Luisil on küll piisavalt dirigeerimist, tehnilisi oskusi. Tan prooviperioodidel töökas ja järjekindel ning ta tunneb ka võrdlemisi hästi maailma ooperimuusikat. Entomassini kahtleb, kas Louisi on maailma mõju Kaime ooperiteatri peadirigendi jaoks piisavalt põnev ja piisavalt mitmekülgne isiksus kes suudaks genereerida originaalseid ja uuenduslikke ideid. Rändureid alassiini toob välja ka näited Louisi poolt juhitud Viini sümfooniaorkestri aasta kava oli võrdlemisi igav ja ühekülgne ning isegi konservatiivsed Viini Filharmoonikute tundusid sellel, kes kõrval äärmiselt innovaatilised kritektamas siini arutleb, et miks ei pakutud Meti peadirigendi kohta näiteks Shimon rätlile Daniel parem toimile või ka Ricardo mutile. Eks suured muutused kutsuvad alati esile diskussiooni ja seda näitab, lähitulevik kasvab ja Louisi sellesse ametisse jääb ja New Yorgi kriitilise publiku ja veel kriitilisemate ajakirjanike poolt lõpuks vastavaks. Rääkides aga Daniel paaren poimist, siis tema vast polekski saanud Metropolitan Opera peadirigendiks hakata, sest käesoleva aasta esimesest detsembrist saab temast hoopis Milanos La Scala ooperiteatri muusikaline juht. Las skaala on peadirigendi ta juba aastast 2005, mil sellest ametist lahkus erimeelsuste tõttu Ta juhtkonnaga Riccardo Muti. Alates. Muti lahkumisest on paaril Paim viimasel viiel aastal juhatanud laskalas kaks ooperit aastas. Parenbaimi peadirigendile pinglas skaalaga kehtib aastani 2016 ja tema ülesandeks on juhatada ooperietendusi, kontserte ja osaleda kontsertreisidel kokku 15-l nädalal aastas. Nagu enne Metropolitan Opera ja Fabia Louisi loos näha võis, siis igasugused muutused võivad kaasa tuua elava diskussiooni. Nii on see ka Helsingi musike tala puhul. Septembris tehti Helsingis teatavaks muusikaid, ala juurde plaanitakse luua 80 kuni sajaliikmeline palgaline sümfooniakoor. See uudis on vallandanud Soomes aga suure diskussiooni. Osad inimesed näevad ettevõtmises Soome koorimuusika alavääristamist. Lauljad peaksid töötama ilma palgata. Teised aga usuvad, et selline koor ei ole üldsegi piisavalt professionaalne, eesotsas end amatöördirigendiks amatöörheliloojaks nimetava koorijuhi tabani länziaga. Sest koor peaks ju koostööd tegema Soome parimate professionaalidega, nagu näiteks Soome raadio sümfooniaorkester või dirigent Esapekka salonen. Koori praegu veel loodud ei ole. Konkurss lauljate valimiseks peaks toimuma novembris ja detsembriks, on ilmselt selge, kas koori loomine õnnestub või mitte. Positiivsete uudiste poolelt aga niipalju, et Helsingis tänavu 31. augustil avatud uhiuus musike tala on olnud iseäranis edukad. Kas kontserdipiletite müümises paljud kontserdid on olnud viimse kohani välja müüdud ja iseäranis populaarseks on osutunud Sibeliuse Akadeemia kontserdid, tegutseb juu Sibeliuse Akadeemia nüüd osaliselt uues musike talas ja Sibeliuse Akadeemia muusikud on väga rõõmsad, et nende kontserdid on nüüdsest laiemale publik. Kuule kättesaadavamad. Nüüd aga jutuga Taanimaale. Taani Kuningliku balleti kunstiliseks juhiks määrati järgnevaks viieks aastaks ballettmeister Nicolás hüve teatab väljaanne New York Times. Asja kahtlane külg seisneb aga nimelt selles, et juba mitmeid kuid on kestnud Taani Kuningliku balleti niinimetatud kokaiini afäär mille keskmes arvatakse olevat just äsja Ametilepingut sõlminud Nicolás hüve. Algatati juurdlus, mille käigus küsitleti balletiteatri tantsijaid ja nagu selgus, siis lisaks narkoprobleemile on balletiteatri juhtkonna töö mitmeski vaatepunktist puudulik. Rohkem kui 20 tantsijat soovivad segaduste tõttu trupist lahkuda juurdusele vastasega Taani kuninglik balletiteater omakorda, et esitatud faktid seoses narkootikumide kuritarvitamise ja juhtkonnapuudulikkusega ei ole tõestatavad. Täna, 22. oktoobril möödub 200 aastat paistva helilooja, kontsertpianisti ja õpetaja ferenduslisti sünnist ja sel nädalavahetusel tähistatakse seda sündmust üle terve maailma. Mõnel pool leiavad aset kontserdid, listi muusikast ja helilooja muusikale pühendunud ka erinevad meediakanalid. Ka klassikaraadios on pühapäeval, 23. oktoobril euroraadio eriprogramm ferenduslisti kahed 100. sünnipäeva tähistamiseks ja toimuvad kontserdiülekanded mitmest riigist, kus kõlab listi teoste paremik klaveripaladest kuni oratooriumini, eesti muusikat. Teatriakadeemias toimub aga pühapäeval, 23. oktoobril algusega kell 14 teine pruun nimeline klaverikonverents, mis kannab nime listi jälgedel liftides. Teemaliste ettekannetega esinevad Toivo Nahkur, Lembit Argse, Mati Nikolai, Alo Põldmäe, Urve Lippus ja veel teisedki ja kell 18 on Eesti muusika ja teatriakadeemia kammersaalis kontsert, kus listi teoseid esitavad meie noored pianistid. Oktoobri lõpul tuleb Niguliste kirikus, Eesti filharmoonia kammerkoori ja kammeransambli osaluses ettekandele inglise helilooja ja dirigendi Gregory Rosi uus heliteos surmatants mis on inspiratsiooni saanud Bernt Notke samanimelisest maalist. Gregorius vastab siin küsimusele, milline sõnum on tema surmatantsul tänapäeva inimestele. Reus ütleb, et keskajal me räägime siin 15.-st 16.-st sajandist laastasid tohutud katkuepideemiad terveid maid. Miljonid eurooplased surid tollel ajal. Ja ma mõtlesin, et võib-olla tänapäeval oleme surmast rääkides liialt pelglikud. Me varjame oma mõtteid ja sosistama, kui keegi kusagil on minekul. Kuid mina leidsin kogu selle teema omamoodi väga jõudu andva ja põnevana. Pidin sellele, et ka mina olen surelik, otse näkku vaatama. Ja loomulikult, kui keegi perekonnast sureb, on kõik väga kurvad. Ka mu isa, kellega olin väga lähedane, suri 14 aastat tagasi ja see oli mulle kohutav läbielamine. Kui võib-olla peaksime asjast rohkem rääkima. Võib-olla oleme surma teemat tänapäeval liialt vaka all hoidnud. Kasutasin Bernt Notke maalitekste, mis tegelikult pole Bernt Notke kirjutatud tema kasutus nimelt vanu saksa tekste, kuid need said tuntuks tänu tema maalile. Arvatakse, et originaaltekst on pärit hoopis keskaegselt Prantsusmaalt Pariisi süüta laste kirikust. Originaali autor on arvatavasti mõni prantsuse poeet. Tekst tõlgiti saksa keelde, mida siis Notke kasutas Notke teksti kõrvale panin ladinakeelse reekviemi teksti. Proovisin oma teoses saavutada seda, et tekst väljenduks dramaatilise muusika kaudu. Näiteks on minu surmategelane alguses üsna humoorikas Notke esimene Maal kujutab preestrit. Preester ütleb jumalateenistusele inimestele. Staarsudes tere tulemast surmatantsule. Kas olete rikkade vaesed, kõrgest ja madalast seisusest? Te kõik tantsite surmaga. Ja siis muutub preester dramaatilisemaks, öeldes, et surm tuleb ja palub neid kõiki tantsu. Läheme. Selle esimehe surma etteaste olen lahendanud nalja võtmes, sest Kanotkele ja selle tekst võib mõjuda veidi humoorikalt. Surm ütleb veel teist korda sama, tere tulemast, kõik rikkad ja vaesed minu tantsule. Ja lõpetab sõnadega, et tulge kõike, mängige minuga torupilli. Põhjus tegelikult ongi Notke esimesel pildil torupillid. Ükskord tahaks väga seda muusikat esitada koos torupillidega, sest Eestis ei suutnud klassikalisi türoopli mängijaid leida. Suhtlesin küll kolme eesti rahvamuusikuga, kuid otsustasime, et see oleks veidi riskantne. Kui nad pole klassikalise torupillimängijad. Proovisin Torupilli torkis treerida fagoti ja inglissarve abil, nii et te kuulete heli, mis on üsna torupillisarnane. Padiš. See pole sugugi Rouci esimene kohtumine Eesti filharmoonia kammerkooriga. Millised mälestused on tal viimasest korrast ja kuidas kulgevad proovid praegu? Rõõmus arvab, et tegemist on suurepärase kooriga ühega maailma parimatest mis pole üldse liialdus, sest nad on väga head esinejad. Ja mul on suur aukoori taas kord juhatada. Nad on väga paindlikud, nii et võin muuta koori värve üsna sageli. Nad teevad head tööd ja ma kasutan ka palju seal iste. Nii et hoian koori tihedas tegevuses. Eesti filharmoonia kammerkoori võiks võrrelda kooriga BBC Swingers, kes on samuti ülihead lauljad. Kuid mis mulle filharmoonia kammerkoori juures meeldib, on see, et nende hääled sulavad väga kaunilt. Ühte koorivärv on ühtlane, väga hääles ja hea saundiga. Eesti muusikud on kuulsad selle poolest, et nad loevad hästi nooti. Ei saa öelda, et filharmoonia kammerkoor halvemini loeks, aga ma võin luua ülimalt kompleksse muusikateose. Inglise muusikud mängivad ja laulavad selle kohe ilma probleemideta ära. Kuid õnnetuseks Inglismaal üks väga halb komme. Ja see on väga lühike prooviperiood, pead kogu aeg töötama ajasurve all. Kuid suurepärane on see, et siin on meil väga palju prooviaega nii et ei pea tundma tähtajasurvet, vaid võid rahulikult nooti vaadata, välja töötada liinid. Kogu asi on võimalik rahulikult välja kujundada. Kuid Inglismaal on ainult kiire, kiire ja veel kord kiirefoni uppus. Nõnda kõneles helilooja Gregory Ruus, kes juhatab oma uue teose surmatants esiettekannet 27. oktoobril Niguliste kirikus. Klassikaraadio salvestab 30. oktoobri surmatantsu ettekande ning annab eetrisse üheksandal novembril. Pikemat intervjuud Grigori Rosiga võite kuulata 26. Heliga järgnev osa on pühendatud olukorrale Eesti muusikaraamatukogudes. Stuudios on Eesti muusikakogude ühenduse esimees ja Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonna juhataja Kaie Viigipuu. Kreintaal tahakski teada saada, et millised võimalused on praegu just muusika laenutamise osas. Eks need võimalused on kindlasti piirkonniti erinevad. Ma arvan, et Tallinnas on need võimalused kindlasti tunduvalt paremad, kui annad väiksemates Eesti linnades ja miks mitte ka mõningates maakohtades. Tallinnas on meil siis teatavasti kaks väga suurt muusikakogu, mis on siis Rahvusraamatukogu, kunstide Teabekeskuse muusika osa, samuti Eesti muusika ja teatri akadeemia raamatukogu ja kolmandaks suuremaks muusikakoguks võibki pidada siis Tallinna keskraamatukogu muusikaosakonda, mis on küll kahest esimesena mainitust tunduvalt noorem. Me tegutseme olles 10 aastat, aga siiski ma usun, et me oleme juba suutnud koguda suhteliselt arvestatava kogu ja Tallinna keskraamatukogu kui rahvaraamatukogu eripära on see, et me kogume siis muusikat väga erinevates žanrites. Kui rahvusraamatukogule komplekteerimispõhimõtted, nendel on võimalus saada sundeksemplar kõikidest Eestis välja antud kas siis nootidest, helisalvestist, videotest ja nii edasi. Lisaks on nemad siis rõhunud rohkem Põhjamaade muusikale, pärimusmuusikale ja džässmuusikale ja ütleme, see pop ja rokkmuusika osa on võib-olla nendel väiksem. Nüüd muusikaakadeemia kogub loomulikult teavikuid, eelkõige lähtuvalt siis õppe- ja teadustöö vajadustest. Niisiis, Tallinna keskraamatukogu rahvaraamatukogu kogub siis kõikides žanrites midagi ja ma julgeksin ja öelda, et meile ütleme, see poprokkmuusika osa on vast Tallinna linnas kõige esinduslikum ja eriti puudutab see siis helisalvestisi ja muidugi me nii palju kui võimalik, üritame koguda ka poprokk ja džässmuusika noote. Milline osakaal on klassikalisel muusikal Tallinna keskraamatukogus? No kui ma nüüd väga hinnanguliselt see on, siis ma arvan, et ta helisalvestiste osas on, on võib-olla kuskil 30 protsenti kruntide osas kindlasti rohkem. Et suurem osa noodikogust on muidugi klassikaline muusika, ütleme see popi osa on seal nagu väiksele. Aga muidugi ei ole muusikakogud mitte ainult Tallinnas. Loomulikult on neid ka üle Eesti, teistes linnades ja väiksemaid kogusid kindlasti ka kohtades. Suured muusikakogud on tegelikult olemas ka Tartus, näiteks Tartu linnaraamatukogus töötab muusikaosakond juba vähemalt 40 pastat ja ma arvan, et ta on tegelikult rahvaraamatukogudest üks kõige vanemaid muusikaosakondi ja kindlasti kõige suurema koguga. Samuti on siis Tartu Ülikooli raamatukogus oma fonod EKG väga tõsiseltvõetava pärimusmuusika Koguva ja kindlasti on seal ka teistes žanrites muusikat ja ka väiksemates linnades, näiteks Pärnu keskraamatukogus on muusikaosakond, kus tehakse väga tugevat tööd. Sinna kogutakse muusika teavikuid, aga lisaks sellele tehakse koostööd muusikaõpetajatega, raadioga, kohalike muusikaorganisatsioonidega kollektiividega, samuti Rakveres väiksemaid osakondi või siis muusikakogusid on veel Kohtla-Järvel, Raplas, Paides, Saaremaal, Haapsalus ja kindlasti veel, et üle Eesti siiski muusikakogusid on, et eks siin on olenenud palju sellest, et missugune on siis teatud ajahetkel olnud raamatukogu juhtkonna suhtumine ja mis on tulnud välja, mis on väga oluline. Kas kohapeal on olemas inimene, kellel on see motivatsioon ja entusiasm, see muusika kogu luua ja sellega töötada. Väga huvitav, kogu uus kogu on ka näiteks Viljandis on pärimusmuusika teabekogu, kes teeb ka tugevat tööd just oma nišis ja suuremaid eesti muusikakogusid ühendab siis selline organisatsioon nagu Eesti muusikakogude ühendus, kes siis järgmisel nädalal neljapäeval Eesti muusika ja teatriakadeemia orelisaalis tähistab juba oma kahekümnendat tegevusaastat. Väikese juubelikonverentsiga ja muusikakogude Ühendus ongi siis viimastel aastatel kujunenud ka selle autoriõiguse teemaga eestvedajaks. Nii et kui mul nüüd tekib mõte laenutada üks noot, üks plaat ühelt samalt autorilt näiteks võin tulla rahulikult keskraamatukokku ja need mõlemad välja võtta ja juhul, kui nad on seal olemas selleks, et teada saada, kas nad seal on olemas. Muidugi on igalühel võimalik, kellel vähegi on internetile ligi pääsetavus kontrollida seda elektronkataloogis tester kus on siis sees kõikide Eesti suuremate raamatukogude kollektsioonid. Aga loomulikult võite tulla ka raamatukokku ja raamatukoguhoidja abiga leida üles teile sobiva mis tahes teaviku. Nii et CD-de laenutamine toimub sarnaselt raamatutega, ma võin võtta nüüd koju ja kuulata jah, õnneks on meil nüüd Eestis see võimalus olemas. Kuigi pisut kurb koosnev on see, et selle õiguse Me saavutasime alles mõni aasta tagasi ehk siis 2008. aastal ja tänu sellele raamatukogud tegid väga tõhusat tööd selles suunas, et muuta veidikene Eesti autoriõiguse seadust ja viia sinna sisse siis selline erand raamatukogudele, et raamatukogud võiksid laenutada helisalvestisi vabalt koju. Kuid siis heliloojatel ja fonogrammid tootjatel on õigus saada selle eest hüvitist. Nii et 2008.-st aastast on meil siis kõikidest Eesti raamatukogudest võimalik helisalvestisi koju laenutada. Muidugi juhul, kui raamatukogu ise on teinud need Laanutatavaks, et noh, siin teoreetiline võimalus on, et mõni raamat kogu näiteks ei soovi laenutada koju. Siin on erand kindlasti Rahvusraamatukogu ja muusikaakadeemia raamatukogu laenutab kas siis oma liikmetele või on siis seal need laenutused kuidagi teistmoodi piiratud, et sealt ei ole ka nüüd päris vabalt võimalik laenutada. Aga ka rahvaraamatukogudes peaks see võimalus olema. Kuidas see valik tekib, millised plaadita endale raamatukokku ostate? No eks iga raamatukogu paneb paika oma komplektid, keerimise põhimõtted ja kõige laiemas laastus need kujunevadki välja vastavalt siis selle raamatukogu lugejaskonna vajadustele. Tegelikult ongi kujunenud niimoodi, et siis rahvaraamatukogud koguvad väga erinevates žanrites muusikat. Ja kuna suurem osa rahvast võib-olla otsib just sellist kergemat muusikat, et siis tõenäoliselt ongi see niimoodi, et enamus rahvaraamatukogudes need popmuusikakollektsioonid on pisut suuremad, kui on klassikalise muusikakollektsioonid. Nii et võib juhtuda, et siiski mõne nüüdishelilooja värskelt salvestatud teost siiski Eestis kuskilt laenutada ei saa? Noh, see on nagunii ja naa, et see sõltub ka sellest, kuidas see teose nagu kättesaadav, et kui ta on juba ütleme, kas CD-plaadile pandud siis on väga tõenäoline, et ta ikkagi on mõne aja möödudes ka raamatukogudes kättesaadav. Sest üldiselt, kui me võtame Eesti autorid, Eesti väljaanded, et et ega neid plaate ju väga palju ei ilmu ja kui mõni uus eesti asi ilmub müügile, et hakkajamad, raamatukogud kindlasti sellega kohe endale komplekteerivad ja kui te lähete raamatukokku ja leiate, et seal mõnda Te ei ole, mis seal kindlasti peaks olema, siis alati saab teha ettepanekuid, see plaat osta aga kõik, mida raamatukogud laenutavad, see on ainult tähele tasuta. Rahwara raamatukogude seadus ütleb, et põhiteenus on lugejale tasuta ja seda me oleme püüdnud ka siiamaani järgida, et mis saab edasi meie uues digimaailmas, seda ma täna veel öelda ei oska. Kas siis tulevikuperspektiivid on sinnapoole teel, et ka veebi kaudu saab näiteks kuulata muusikat laenutada seda ütleme, et Eesti tingimustes on see hetkel alles unistus. Me teame, et on olemas mõned riigid maailmas, kes on püüdnud rakendada sellist nii-öelda allalaadimisega laenutusteenust. Aga nendel kõikidel ei ole läinud hästi. Osad nendest, näiteks Norra, on juba lõpetanud selle ja teistel ei tea, kuidas see nagu edasi areneb ja seal põhiliselt probleemid on siis selles, et see teenus on väga kallis. Ja teiseks, et väga raske on saada kokkuleppele autoriõiguse küsimuses. Aga kindlasti me püüame ka Eestis edasi areneda, et teisiti, see ei oleks üldse võimalik. Ja praegu ongi selline väga murdeline aeg tegelikult kus me peame mõtlema sellele, kuidas edasi minna ja millised on need uued kontseptsioonid, kuidas raamatukogu, sealhulgas muusikaraamatukogu saab olla oma lugeja Natele ka edaspidi kasulik. Aga millised probleemid võivad selle e-raamatukogunduse teenusega tekkida? No eks põhiliselt ongi siis autoriõiguse probleem, kuidas me tabame autorile, et tema saaks siis laenutuse eest hüvitist. Et need finantsmudelid võrreldes senisega tuleb kõik ümber vaadata ja milliseks nad täpselt kujunevad, seda me mitte keegi veel ei tea, sellepärast et ega me ei tea, milliseks kujuneb tarbijakäitumine, milliseks kujuneb väljaandjat käitumine. Milliseks kujuneb see õigusruum, kas täna kehtivad seadused ja täna kehtivad põhimõtted jäävad kõik kestma, mõtlen siin nii autoriõigust kui raamatukogunduse seni kehtinud põhimõtteid ja kontseptsioone, et kas väljaandjal on huvi anda oma välja antud teoseid ka raamatukogule laenutamiseks ja kas see saab siis olla tasuta, mis on senine põhimõte või saab see olla siis tasuline teenus, ainult et siin on küsimusi hästi-hästi palju ja minu arust võiks ka muusikud ise või kodanikud ise ka selles osas nagu sõnastatud ja teha oma hääl kuuldavaks, mis on nende soovid. Eks me siin peamegi erinevate osapooltega omavahel selle tasakaalu ja kokkulepe leidma. Mida ütleb seadusandlus praegu sellega õhte. Milliseks kujuneb nüüd seadusandlus tulevikus, eks tänasel päeval väga palju sõltub ka Euroopa Liidust ja on väga tõenäoline, et kõikides Euroopa Liidu riikides muutub ka see autoriõiguse alane seadusandlus suhteliselt ühtseks. Kui meil täna on niimoodi, et raamatukogudele osades riikides tehakse teatud erandeid, eks ole, ütleme seesama, et meie võime siin nüüd plaate laenutada koju, eks ole, sinna raamatukogudele tehtud, see erand suures osas riikidesse on, osades ei ole, et see on olnud nagu iga riigi oma valida tulevikus võib juhtuda, et Euroopa liidus võetakse vastu mingi ühtne otsuse, siis on see kõikidele riikidele ühte. Rääkisime siin CD-plaatidel ainutamisest, kas filmide laenutamine käib sarnaselt muusika plaatide ainutamisega? Kahjuks mitte. Kui ma rääkisin siin sellest seadusemuudatusest 2008. aastal, siis raamatukogud ja selle võitluse eesotsas oli siis Eesti muusika Ühendus võitlesid ka selle eest, et videosalvestised seal mitte ainult filmid, vaid siis mis iganes muusika ja muud videosalvestised saaksid sarnaselt laenutatavaks heliplaatidega. Ühesõnaga tehtaks meile taoline erand. Raamatukogudele kahjuks ei õnnestunud. See tähendab seda, et raamatukogudest, kes filme üldse koguvad, on võimalik koju laenutada ainult neid videosalvestisi, millele on õnnestunud hankida tootjalt laenutuslitsents ja nende litsentside hankimine. Kuna ma ise olen sellega tegelenud, siis võin öelda, on mõnikord väga keeruline, kehtiva seaduse järgi, see tähendab siis seda, et Raamatukogu eraldi peab võtma selle tootjaga ühendust, ma ostan ühe filmi, siis ma vaatan, uurin välja, kes on selle tootja. Siis ma pean leidma temaga kontakti ja küsima, kas ta soovib mulle litsentsi, on praegu palju, see maksab. Mina saan öelda oma praktikast, et allapooltega ma olen üldse saanud aktil ja nendest veelgi vähem on olnud selle loa. Huvitab, milles seisneb see põhjus, miks nad ei anna luba. No eks igal tootjal on võib-olla ka mingisugune oma põhjused, miks ta ei anna, et võib olla, kuid ta üldse raamatukogudega suhelda. Nad võib-olla ei adu seda tähendus tegelikult, et, et mis see tähendab, et kui raamatukogu levitab ka nende filmi, et, et pigem on siin tegemist, võib olla sellise, teatud hirmuga. Et kui nüüd raamatukogu laenutab, et siis kõik kopeerivad minu filmi ja siis seda mitte keegi enam ei osta. Ma usun, et kõige suurem probleem ongi see, et on nagu mingi hirm. Tegelikult on niimoodi, et videokogusid raamatukogudes on üldse suhteliselt vähe vähem, kui on meil muusikakogusid täna, mida on ka ju tegelikult vähe. Ja need raamatukogud, kes on siis püüdnud pakkuda oma lugejatele ka siis seda osa kultuuripärandist, eks ole, mis puudutab kõik seda audiovisuaalset kunsti, et nad on teinud tegelikult väga suure tööinimeste jaoks, tuues seda kultuuripärandit lähemale. Samas on nagu kahju, et sageli tootjad seda nagu ei mõista, et me tegeleme ka levitamisega selles mõttes populariseerimisega, kui nüüd need mõned raamatukogud, kes on filmikogu endale muretsenud ja reeglina on need filmid seal mingis ühes eksemplaris, kui nad nüüd tõesti neid välja laenutavad, et raske on uskuda, et sellele ärile on see nüüd nii tohutu kaotus, et seda ei peaks nagu lubama, sest kindlasti laenutusei ole niivõrd massiline, kui me üritasime seda muudatust sisse viia, siis peamiseks põhjenduseks toodigi see, et videotootjatel on selline ärimudel, mis ei võimalda nagu sellist vabalaenutust lubada. Minu arust see hirm ei ole põhjendatud, sest see osa, mida läbi raamatukogude laenutatakse, on tõepoolest niivõrd väike, kes soovib endale tõesti tõmmata ta, ma ei tea, kuidagi levitada seda või selle piraatkoopiatega raha teenida. Ma ei usu, et need inimesed on raamatukogude lugejad raamatukokku enamasti tuleb ikkagi inimene, kes soovib seda filmi vaadata ja siis selle tagasi tuua. Kas siin annab ka seadusandlusega midagi ära teha või muuta seadusandlusega, tänasel päeval annabki teha seda tehases raamatukogudele täpselt samasugune erandlaenutuse osas, nagu tehti siis heliplaatide suhtes. Raamatukogu lugejal on võimalik vabalt laenutada videosalvestist, kuid autorid ja tootjad saavad selle eest hüvitist. Ja mida selleks siis tegema peab, et see seadusemuudatus kõne alla tuleks üldse? Eks me peame edasi võitlema alates 2004.-st aastast, me oleme selle küsimusega juba tegelenud ja oleme korduvalt püüdnud läbi rääkida filmid võtetega kui on juures olnud ka kultuuriministeeriumi vastavad ametnikud. Aga seni on jah see osa kahjuks jäänud muutmata autoriõiguse seaduses, nii et siin raamatukogudel nagu vabu käsi ei ole. Kuid siiski üht-teist raamatukogudest kätte saab nii noote, CD, plaate kui filme. Ja kellel vähegi huvi, on. Raamatukokku ise vaatama minna ja kindlasti tulge vaatama ja kindlasti avaldage oma arvamust. Öelge, mida te huvitav eelraamatukogus näha. Ja kui te olete nagu eriti söakad, siis öelge seda kõvasti kusagil mujal, mitte ainult raamatukogus raamatukoguhoidjale, vaid andke ka laiemalt teada, mida te soovite raamatukogust. Suur tänu. Tutvustamast muusikaraamatukogude olukorda Kaie Viigipuu ja ma loodan, et see diskussioon meie klassikaraadios või mujal ajakirjanduses Selliseks kujunes 22. oktoobri heligaja, millele tegid kaastööd Igor Karsnek, Ene Üleoja ja nelevasteinthend. Tehniliselt aitasid teostada Hellebaase Katrin mõõdik. Toimetas Karin koprasülgaja. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis internetis teile sobival ajal teile sobival ajal.