Tere tulemast narride laevale. See on selline saade, mis ei sõida veel nagu laev, vaid, vaid sõidab raadiolainetel nagu laev. Ja sellega peaks olema meie liikumisvabadus täielikult garanteeritud. Ilma et me peaksime kuskil sundkohtades ankrut vette laskma või kuskil, ma ei tea, provi andi pealevõtmiseks peatusi tegema, raadiolainetel seilata, absoluutselt vabad. Nad peatuvad, kus nad tahavad, räägivad, millest tahavad, nad ei sõltu mingisugustest, suvalistest, tuultest ja narride laevaga, siis nüüd hea hooga minema minna ja vaadata seda, mis siin maailmas ja selle maailmateatris huvitavat on. Olen ma täna kutsunud pardale, ütleme niimoodi, või juttu rääkima. Kaks niisugust meest, kes on viimastel aastatel olnud päris tihedalt Eesti teatri, et tema olukordadega seotud. Ja need on Madis Kolk, Priit raud, kes on olnud siis kõigevägevama valikul Eesti teatri festivali draama kuraatorid ja kelle käest ma teiste käest oskakski siis küsida paremini, et et kuulge, mehed, kui te olite seal kuraatorisillal, mida te alla vaadates nägite, kuidas Eesti teater välja paistab? See on ju nii üldine küsimus, et kellele on pidanud vastama ju ennemgi ja päris mitu korda see minu vastas, et ma võin seda korrata minu jaoks oli noh, ma ütlen selle sõna ka siis ära, mida mul tegelikult ei lubatud kasutada, aga oli üllatavalt kõbus nägi väljasesse pilt. Ja teiseks, kui natuke kriitikanooli visata, siis mul ei olnud võimalik valida ühtegi superlavastust, mis sobiks festivalile ehk siis taasesitusele festivali raames. Alustan enda valikust, tänane teema ei ole küll nagu need meie Priidu ja minu festivali valikud, vaid tahaksime jõuda laiemate üldistuste nii eesti teatri kohta üldse, aga, aga kui me siin omaenda valikute põhjal üritama mingeid esimesi üldistusi teha, siis noh, mulle nagu esiteks, mis mulle meeldis meie mõlema valikuid rõhutades oli ju see, et noh, kui Priidu valik oli selline noh, nagu nagu rõhutas neid erisusi, see see allkirjaga teater, see teater ja, ja teatriprotsessis osalenud peaksid saama sellele lavastusele nagu alla kirjutada nagu vastandudes sellisele mingile konveiermeetodile, mida me siin aeg-ajalt eesti teatrile heidame, kuigi noh, see etteheide on ju sageli ka anonüümne. Ja kuskil intervjuus sa küll ise hiljem ütlesid, et see on nagu kontekstist välja rebitud, aga kuskil sa ütlesid, et ja näitlejatöö on nagu elementaarne asi. Et siis mina oma aastataguse valikuga nagu jälle püüdsin seada seda lõksu või, või luupi kuidagi nagu konservatiivsema pinnal just nimelt nagu teistpidi. Et noh, me siin kogu aeg räägime iga päev räägime, et tohutu ideede puudus. Et andke ainult ideid, et siis mina nagu üritasin just niimoodi natuke kiuslikult panna selle skaala niimoodi, et teostage ka siis need ideed, et, et kas jõuab kaheksa lavastust üle selle rambi niimoodi, et hea idee on nagu teostunud ka. Et justkui näiliselt nagu kaks vastandlikku lähenemist, sest noh, minu jaoks on elementaarne jälle see, et aluseks peab olema hea idee, ilma selleta pole ju nagu mõtet üldse üldse nagu tulla kuhugi. Et kas need kaks asja siis nagu erinesid, mina pean ütlema, et kui mina vaatasin Priidu valikut kui ma oleksin pidanud olema sinu rollis aasta hiljem, siis ausalt öeldes üle poole oleks kattunud ei ole sugugi nii, et need kaks asja kuidagi nagu väga seinast seina oleksid olnud, et järelikult noh, kas see siis on tõestus Eesti teatrimaastiku väiksusele või lihtsalt sellele, et hea on hea sõltumata sellest väärtustad ideed või teostust. Et kui nüüd küsimusele vastata, et jah, on, mida võtta. Ta ei ole põhjust nagu silmi peita piinlikkusest ja eks meil mõlemal oli vist see asi, et see, see lipukiri tuli natukene protsessi lõpupoole, et kõigepealt vaatad ikka seda praktika ees ja teooria järel teinekord nagu retseptsiooni lugedes jääb mulje, et kõik on hästi halvasti. Et näe, me kogu aeg sörgime millelgi baas ja, ja nagu nagu millegi üle rõõmu polegi tunda. Moodi on siis nagu see kaasa kiitev koor alati olemas, kes ütleb, et kõik on nii hästi, et enam paremini olla ei saagi, et et siis nagu noh, niimoodi asjasse endasse süüvides leidis tõestust, et leidub nii ideed kui teostust ja nagu piinlikkust pole nagu põhjust tunda, aga, aga alati saab paremini. No selge, et on, asju peab kuidagi nimetama ja nendest asjadest peab rääkima. Ja meil on need viimane festival, on väga täpselt meeles, et seal olid ka mitmed niisugused tõsised jutunurgad, kus ei olnudki nii väga diplom, praktilised vaid üksteisele päris sügavale naha alla poeti. Aga sealt tekkisid mitmed taolised küsimused, mis jäid minu jaoks vastuseta ja võib-olla nad teavadki vastuseta olema. Aga. Ongi osa teatrit, mida sa ju saadki teha ainult elitaarses ringis, ei olegi mõtet nagu halvustada, seda laiemat publikut, kes kaasa ei tule, sest tal ei olegi vaja sinna tulla, see lõhuks selle elitaarse atmosfääri mille kaudu nagu isekeskis valitute ringis rääkida mõningatest Novaatorlikest ideedest. Aga kui me vaatame seda eestlase teatrimaitset sellest joonistubki välja, selline noh, üsna nagu sihuke demokraatlik pilt, et see, et eestlane ei jookse ummisjalu kaasa kõige uuega, mida talle pakutakse, see ei ole ju 100 protsenti halb omadus. Me teame ajaloost juhtumeid, kus oli väga halb, et mingi rahvas ilma igasuguse omapoolse analüüsita jooksis mingitele ideedele kaasa. See, et eestlane on natukene tõrges selle suhtes on ju tegelikult terve, me nimetame seda talupoeglik uks, aga ka see sõna ei ole ju läbinisti halb. Samas, kui on vaja midagi nagu koos ja ühiselt teha, siis eestlane ju lähtub sellest demokraatlikust printsiibist, et noh, et, et ma küll ise säilitan oma skepsise, aga lähtugem siis nagu enamuse huvidest, et eestlane ei hakka nagu vähemuse huvide järgi seadusi muutma ummisjalu, et kui see kõik nagu teatrile üle kanda, et, et minu arust see ei ole üldse nagu halb, vaid see on pigem nagu hea väljakutse avangardistidega uuendajatele, et sa pead enne nagu selle Cru sinna põhja kinnitama või või sa pead enne sellest oma rahvuskaaslase mõtteviisist aru saama. Eiffeli torni suhtes oldi ju ka skeptilised, aga see ehitati, see vundament, kinnitati Pariisi pinnasele ja ja saadi aru, kuhu see ehitatakse ja asi kandis vilja. Et samamoodi mulle teinekord tundub noh, selle eesti teatripubliku tagurlikkuse üle virisemise puhul mulle aeg-ajalt käib nagu närvidele või, või mulle nagu tekib see tunne, et noh, et aga katsu siis ise nagu aru saada, kuidas see eestlane mõtleb. Istuta see seeme sinna, sellele olemasolevale pinnasele ja ehita sealt uusi korruseid, et noh, minu arust näiteks seesama no 99 on ju seda nagu väga hästi näidanud, et kuhu see siis liigitub või on neid, kes arvavad, et no mõnitab oma vaatajat, on neid, kes vastupidi arvavad. Ta kiidab kaasa sellisele valitsevale suunale. Järelikult on tõde seal kusagil vahepeal või veel täpsemalt öeldes ta ehitab üles korruseid, kuhu saavad kõik nagu selle oma toakese sisse seada, et et see, et eestlane nagu teatri kaudu ei mõtle kõige intellektuaalsemaid mõtteid. Minu arust see on nagu väga okei, teater ei olegi väga intellekt, duaalne kunstiliik, aga see, et eestlane kannab nagu seda oma rahvuslikku ühtekuuluvusvõi, seda kogukonnatunnet teatri kaudu. Jällegi, et on see siis halb eestlane ei tee seda noh, ju nii mitmegi, muu kunstiliigi puhul või nagu ma juba mainisin, religiooni või muu pikk jutt, algas sellest pihta. Et kui me seda peavoolu otsime, et me hakkame sellele peavoolule tihti hinnanguid andma, aga teinekord tasukski nagu mõeldud, et on see nagu üldse halb. Et see asjade seis on just täpselt nii, nagu ta on või see, et eestlane Josetagi kõiki oma kaarte nagu sinna Tri välja peale, et et see, et eestlane käibki teatrisaalis seda oma kogukondlikku identiteeti kinnitamas. Et kas see automaatselt tähendab seda, et eestlasele ei saa süstida mingisuguseid selliseid radikaalsemaid ideid läbi teatri, et pigem nagu vastupidi tunnese pinnas ära ja, ja süsti kavalalt või natukene eelootustega mängides või neid nihestades, see peavoolu mõiste on tegelikult ju selline, mis mis võimaldab nagu just nimelt nagu suhestuda või kontakti luua. Mitte see ei tähenda kohe seda intellektuaal peaks ütlema, et ahah, see on peavool, sellega mina üldse ei mängi, ma nagu välistan selle enda jaoks ja siis teinekord ongi nii, et meile tundub, et meie teater ei ela või et meie teatri kaudu ei käibi uudsed ideed. Aga tegelikult see on võib-olla niisugune kahepoolne laiskus loomulikult, aga mõnikord ma nagu tunnen piinlikkust mitte ainult sellise publiku pärast vaid ka nagu sellise intellektuaali pärast, kelle hulka maju nagu justkui võiksin ka ise kuuluda. Aga kes nagu liiga kergekäeliselt kipub halvustama, seda peavoolu publikut nagu soovimata ära, et milles tegelikult asi on. Kuigi. Ja on olemas asju, millest parema meelega hoiduks ja on asju, millega parema meelega kaasa läheks. Ja samas noh, kui Eiffeli torn oli siin siin jutuks, siis see on midagi mis on juba nii pikalt valmis, et see hoidis ise enesest, hakkab juba mingisugust niisugust tagasi sidestust. Loomateater, mis on hetkes püsiv, ei suuda seda nii kiiresti ilmselt tekitada mingisugust resonantsi. Ja samas on eestlane midagi sellist, millest me võime küll rääkida kui olemasolevast ja kui valmis olevast rahvusest. Aga samas on, on seesama, on eestlane ka ilmselt pidevas liikumises ja arengus, et mul on tunne, et see teater peaks ikkagi seda arvestama, et see ei ole valmis asi kellele või millele seda, seda teatrit teha. Ja ma räägin seda sellepärast, et minu meelest just nimelt viimasel draamalt tõusis üles kuidagi väga teravalt mingisugune põlvkondlikkuse küsimus. Võib-olla sellepärast, et, et selles eelraamatu intervjuudes oli selline küsimus esitatud, aga ta kuidagi tuli ka mujalt läbi. Siim Nurklik vastab siin oma vastuses küsimusele põlvkondlikkusest ja, ja nii edasi, astab niimoodi, et teatrikoha pealt mõjub mulle traditsioonilise teatri traditsioonilise näidendi positsioon Eestis lihtsalt nõuka jäänukina. Pakun välja idee nimetada see osa kunstiliigist klassikaliseks teatriks, millele peaks lähenema ennekõike muinsuskaitse vaatepunktist nagu klassikalise muusika puhulgi, tunnistama klassikalist teatrit tähtsa ja rikkaliku osana lääne tsivilisatsioonist, mis väärib hoidmist ja edasikandmist ning lõpetada praegune teesklemine, nagu see oleks arenev kunstivorm või omaks olulist sidet kaasaegse maailmaga. Perekondlikult väljendudes on aeg viia vanaema hooldekodusse kuigi kenasse. Tundub, et kuskil selle provokatiivse taga on ka suur annus tõtt. Sest need noored, kes kasvavad üles pisut teistsuguses maailmas ei taha suhtestuda selle asjaga, mida me peame heaks ja traditsiooniliseks ja, ja nii-öelda talupoja mõistusega hästi lahtivõetavaks seeditavaks. Jah, aga seesama Siim Nurklik oma oma näidendiga saab sellesama peavooluteatri rüpes nagu publikut harida ja et selles mõttes nagu noh, jällegi, et ühtpidi nagu paradoksaalne olukord, teisalt selline väga Eestile nagu iseloomulik, et meil ei ole need kõrged ja madalad sfäärid ja need ääre ja keskalad nagunii lahus. Äkki. Noh, teisalt just nimelt see, et selliseid manifesteeru vaid sõnavõtte ju need ju elu edasi viivadki. See ju nagu iseenesest ei tee olematuks seda eelnevat või et kui me iga kümnendi järel hakkame ütlema, et, et meil on vaja midagi hakata üles ehitama, et kõik eelnev on olematu, et noh, et me ju teame, et et see ei ole nagu tõde selles lauses. Aga samas me ju peame alati nagu tunnustama seda hoiakut, sest nii see asi ju edasi liigubki. Aga see, et kus seda Siim Nurkliku näidendit praegu mängitakse, see on ju suurepärane, nii peabki. Sina, Priit Kanuti gildis ilmselt satud õhtust õhtusse näost näkku selle noorema põlvkonnaga, kes oma olemist ja teatrimaitset niimoodi manifesteerib nagu Siim Nurklik. Kuidas see paistab, kas on siis mingisugune eraldiseismine olemas? Sa mõtled lahus seismine siis ja ütleme jah, lahus seismine vä? Noh, ma arvan, et seda on vähem, kui oli, ennem seal on see üks, mis minu jaoks oli ka näiteks selle draama puhul kõige suurem üllatus just nimelt, et ma leidsin. Ma ütlen, ma olen seda enne ka, ma küll ei uskunud mitte kunagi, kui keegi oleks mulle ennem draamafestivali öelnud, et et minu valikus on kaks Eesti Draamateatri etendust, siis noh, ma oleks lihtsalt laenud. Et mis siis minust mind ei kutsutud, ma kujutan ette, see, keda sa nimetasid kõige vägevamaks ei kutsunud mind seda festivali kureerima, sellepärast et ma sinna taas kord draamateatri valiksin. Aga minu jaoks oligi see üllatus tõesti, tõesti, seal toimuvad ka niisugused asjad ja seal väga hea, kuidas öelda saavutas, tegelikult on see loogiline, et üle maailma ju tegelikult see teatri kui kunstiliigi areng ongi ju niimoodi toiminud, et need suured Trentsionaalsed betoonteatrid kutsuvad aeg-ajalt sealt sõltumatult peenelt või sõltumatust süsteemist. Neid lavastajaid või neid tegijaid, kes on seal nagu silma jäänud, kutsuvad sellepärast oma teatrisse, et tuua sinna uut publikut. Ma arvan, et nad ei kutsu sellepärast, et olemasolevat publikut kasvatada või veenda. Ma arvan, et nad kutsutakse, sellepärast, et äkki koos nende uute tegijatega tuleb ka uus publik. Ja see mõnikord õnnestub, mõnikord ei õnnestu, sellepärast et see lahus olemine nüüd tuleb küll kindlasti välja sealt. Et on ikka palju neid loori ägedaid, kellel ei tule mitte kunagi pähe mõtet minna draamateatrisse, vaatama teatrit. Seda ma olen küll täheldanud. Et ikka, kui siis loo kraal kanud, võib-olla mõnikord, aga et nende jaoks on seal kuskil see blokk ees, ma ei tea, kus küll ma arvan tegelikult noh, kui ma ise üritaks ennast panna nende kingadesse, siis ma arvan, et minul tekiks plokk siis kui ma vaatan õhtut televiisorit ja näen seal neid näitlejaid ja mida need näitlejad seal televiisoris teevad nendes seriaalides? Et siis ma küll jah, mul nagu minul minul isiklik, aga see on minu siis ma küll ei tahaks tõesti sedasama asja või niisugust asja minna teatrisse vaatama. Aga ma arvan, et see kõige suurem veelahe jookseb ikkagi Nende lavastuste vahel, mis eesti suurtes betoonteatrites toimuvad, kus peanäitejuht peab tegema selle selle ühe lavastas aastas, mis garanteerib publikumenu, kus selles mõttes ei toimu mitte mingisugust teatri kui kunstiliigi arengut ja siis nende vahel või millest kirjutas siis ka Siim Nurklik ja siis tõesti selle alternatiivse loova intellektuaalse ma seltskonna vahel, kes mõtiskleb mitte niivõrd palju publikust, kuivõrd palju Teatris kui kunstiliigist ja ka sellest, et peale selle, et ta peaks publikule meeldima, peaks ta kuidagi edasi arenema ja sellega teda edasi arendada, on vaja ka tööd teha, et see ei tule. Noh niimoodi, et lihtsalt üritan publikule naha alla pugeda, sellega asi piirdub. Ma arvan, et teatril on see ikkagi nagu enda kui kunstiliigi arendamise funktsioon täiesti olemas. Seda ei peagi tegema suurtes saalides, seda peabki tegema väikestes ja tahtnud eksperimenteerima, nagu öeldakse. Aga seda me ei tohi ära unustada, et see on olemas ja seda peab tegema, et see vaievee lahe nüüd see oli väga keeruline vastus su küsimusele küsimusega. Keeruline, näen seal nendes selles situatsioonis. Ja siin tuleb mängu veel see, millest ma ka ühes intervjuus ennem kirjutasin see, et läbi aastakümnete Eestis toimiv süsteem diaatrit teatraale idealiseeritakse, see on midagi, mis on nagu minule kui tavavaatajale. Tegelikult mul ei olegi midagi ei lavastaja ega näitlejaga rääkida, sest tema on seal kuskil kõrgel, tema teeb mingit kunsti. Ja siis minu ülesanne on seda käia nagu vaatamas ja sellesse kuidagi suhtestada. Võib-olla nendes väikestes kohtades on just see omavaheline kohene kontakt sellega, kes on laval ja kes ei ole lava. Et see toimib nagu kiiremini ja sellega kaob ära nagu see. Nojah, see see müstika, selle teatriime, et me ei lähe ju, eks ole Draamateatris kui seal nüüd meile ammu millegipärast jäänud draamateatris pärast etendust vestlust näitlejate ja publiku vahel. Me ei näe, sest et ja mina arvan, et mitte, see ei toimunud ja sellepärast et keegi ei tahaks seda teha, vaid just sellepärast, et mõlemad kardad, et mul ei ole neile mitte midagi öelda, et see, millest, mida mina tahaks küsida. See teine pool ei saa aru ja mõlemad kardavad seda. Ja noh, ühesõnaga ma ei tea, kuidas see nüüd oli üldse ühenduses selle sinu küsimusega et seal on üks suur veelahe küll, et väga paljud tahavad, kes käivad näiteks Kanuti Gildi saalis just nimelt seda otsest tagasisidet, kas siis esitada või kuulda. Kuidas sulle, Madis tundub, kas Eesti teatris toimetav inimene tahab tagasisidet? Kuna ma ise nagu töötan selles vallas, et nagu justkui sellest tagasisideaparaadis ja teinekord tehes intervjuusid või, või lugedes siis teiste tehtud intervjuusid noh, üks teatud tüüpi moevastus on loomulikult see, et ei, mind ei huvita mitte mingisugune tagasiside, kuigi eks see laieneb muidugi noh, ilmselt nagu sellele kriitikonnale või noh, et eks see kriitikongise noh, kuidas öelda, see ei ole, nagu ma üritasin mingisugust sellist konflikti nagu võimendada, et seal nagu paratamatu inimene, kes juba hakkab kriitikuks või annab toimetajale nõusoleku kriitikat kirjutada ta paratamatult arvestabki sellega, et ta astub kriitiku rolli ja kriitiku roll ongi see, et sa oled natukene nagu põlu all ja natukene nagu ükskõik, kas sa oled kriitiline või kui sa oled selline kaasa kiitev, ega, ega see ei ole nagu parem. Ega see sugustaatust ei paranda, et see, kui teinekord praktikud ütlevad, et et mind ei huvita, et see, mida, mida nad seal kirjutavad, see puudutab seda kriitikute klassi seda anonüümselt, kriitikute klassi. Aga see ju kindlasti ei tähenda seda, et tagasiside ei huvita tihtipeale siis öeldaksegi. Aga mind huvitab selline mõtestatud tagasiside või mind huvitab selle selle vot kui see inimene kirjutab väga heaks tooniks on ka nagu tihtipeale viidata mõnele esse Eestile noh, need teatrikriitikud, need ei tea midagi, aga vot kui tema midagi ütleb, siis see on, see on nagu teine asi ja seal tagasiside on. Ma ei tea, muidugi täpselt, aga, aga ma ikkagi kujutan ette, et kas või seesama vihatud kriitikute klass ju tekkis ikkagi vist kunagi sellest, et noh, kui me üritame fantaseerida sel teemal, et kuidas see teater tekkis, et et kuidagi sealt rituaalidest kasvas välja ja siis ühed osutusid nende rituaalide läbi viieteks ja eks nad siis pärast jälle teiste käest küsisid, et noh, et mis sa selle kohta ütled, et see tagasi sidestaja sündis koos teatriga, et neid ei saa nagu lahutada. Teine asi on see, et kuidas see peaks nagu toimuma, üks asi on see institutsionaalne vorm, see kriitika vorm. Teine asi on see blogindus, mis on viimasel ajal nagu tekkinud, mis on ju ka suurepärane mõnikord ise sellise noh, ka natukene konservatiivse kultuuriajakirja toimetajana, ma nagu ma nagu tunnen sellist, noh noh, mõnikord on küsitud, et noh, et kas sa ei tahaks integreerida, et vot seal on see tantsumees ja see ja teine ma just vastupidi, mitte nagu konservatiivsusest. Et just vastupidi, lähtudes sellest erinevus rikastab motost neid ei peaks segama omavahel, et just just las igal meediumil on nagu omad tugevused ja nõrkused ja see toime tamata teksti noh, vohamine või, või see on ju nagu see sisaldab mingeid teatud rikkusi, samas samas see ei väljenda nagu kogu tõde. Noh, see on nagu see üks tasand aga siis kolmandaks üks märksõna, millest nagu sageli räägitakse nii kriitikute kui praktikute poolt dialoogi märksõna või tihtipeale võib kuulda seda, et aga see ei ole sellega dialoogis. Kriitikud ütlevad, et teater ei ole ühiskonnaga dialoogis. Teatritegijad ütlevad, et aga kriitik ei ole meiega dialoogis selline tohutu dialoogi vajadus nagu kummitab näit vestlusi teinekord, et jääb nagu mulje, et tegelikult oleks seda dialoogi palju rohkem vaja, aga ei olda selles dialoogis, noh mina, ma ei tea, ma jällegi ütlen seda, et noh, et need asjad ei ole nii mustvalged, et, et me võime alati öelda, et asjad on hästi kõvasti ja, ja eks see selline rusikaga lauale löömine nagu puhastab korraks õhku ja, ja, ja tekitab mingisuguse edasiliikumise. Aga noh, et eks see dialoog toimib ju nagu mitmel tasandil, aga et, et ma pigem nagu inimestega rääkides ja kirjalikke tekste lugedes ma just nimelt nagu, nagu tajun seda vajadust dialoogi järele mõlemalt poolelt. Nii publiku pool kui tegija pool. Vahepeal siis see nii-öelda see professionaalne vaataja või kriitik, et, et kõik nad ütlevad, noh, et ikka rohkem dialoogi, rohkem dialoogi ja kuidas seda nüüd tekitada. Noh ma ei tea, aga, aga jällegi, et ma olen üsna kindel, et seesama Eesti Draamateater, millest me siin nii mitu korda oleme rääkinud, et et, et üks osa selle repertuaarist Draamateater, selles tähenduses, et see peavooluteatri noh, selline sümbol. Et, et üks osa sellest teatrist nagu ei, ei olegi mõeldud nagu dialoogi jaoks või, või see dialoog, ongi see, see aplaus pärast seda etendust, seda raikuuni või, või, või noh, ükskõik et ka selles ei ole midagi halba, et, et see, et see tasand eksisteerib, see ei tähenda nagu veel seda, et sellele peaks nagu vee peale tõmbama vaid vaid vastupidi sinna nagu kanaliseerubki ka väga palju selliseid ihasid ja tunge, mis peavadki täpselt sinna kanaliseeruma ja, ja ei peagi tootma mingisuguseid uusi küsimusi, uusi vastuseid, et aga jah, see, et eestlane jällegi ei, ei lähe võib-olla kohe ütlema, et ta ei lähe pärast etendust, garderoobi, lavastajale või näitlejale ütlema, et mis oli halvasti, et ma isegi ei tea, kas see jällegi on nii halb omadus eestlase puhul, et et mina tajun küll seda dialoogi, võib-olla ma liigun lihtsalt sellises seltskonnas, kus see dialoog nagu toimub, aga et ma ei arva, et ta peaks kuidagi nagu seal ajalehe veergudel mingis aktiivsemas vormis olema. Aga jah, ei nagu vastuseks küsimusele tagasisidet ei ole kunagi liiga palju ja noh, minu arust nagu otsitakse neid neid erinevaid kanaleid dialoogi jaoks ja ja pigem jah, et, et seda seda sageli hea öelda väidet, et mind ei huvita, mida ma teen või mind ei huvita, mida arvatakse sellest, mida ma tean, et seda ikka ei saa uskuda. Võib-olla on siin probleem ka selles, et juba sõnakriitik minu meelest Välistab igasuguse dialoogi, kui hüütaks neid inimesi teatriajakirjanik, eks siis võib-olla oleks asi hoopis lahtisem. Samas ma olen kohtunud just eelkõige Kanuti gildis niisuguste etenduskunstnikega, kes tulevad ja teadlikult küsivad inimestelt tagasisidet, kirjutavad või küsivad suuliselt ja nad arvestavad sellega ja võtavad seda oma lavateostesse kaasa. Ja see on minu meelest üks niisugune huvid, vastav tee, kuhu suunas võib-olla võib midagi liikuda, sest see näitab selle tegija avatust, tahet, et kuhugi liikuda, tahet olla dialoogis. See ei tähenda see, et noh, ma olen kuskil kohapeal ja teie nüüd vaadake kas tõusete minu kõrgusele või mitte, vaid vaid tal on tahtmine kuhugi liikuda. Sellepärast ma arvan ka, et, et see, mis lava peal toimub, on pidev liikumine. Kui seal on mingisugused niisugused tükid, mis on valmis tehtud ja väga täpselt fikseeritud, siis kohati tõepoolest võivadki nad võib-olla minna sellesse kanti, mida siin siin ütles, et las nad olla seal ja, ja tore on. Aga jah, et tegijapoolselt seda vajadust välja näidata on, on tegelikult ju väga, väga õige õige liigutus või õige suund, et et jällegi et see, et see Eesti, vaata ja, või eesti teatrist arvaja ei kiirusta poriste saabastega igalt poolt sisse trampima, kuhu pole tavaks, et noh, see on ju jällegi tegelikult ju nagu hea omadus või noh, et teatritegija teeb reeglid ka sel juhul, kui see teatrivorm on avatud, kui lubatakse üle rambi astuda publiku poolelt, kui kutsutakse osalema reeglit, teeb ikkagi see tegija ja et selles mõttes jah, et dialoogi vajadust võib just tegija poolelt alati julgemini väljendada. Kindlasti. Ma ma sellistel puhkudel olles tunnistajaks olnud minu arust see leiab nagu sellise hea vastuse või dialoogipartneri, et. Noh, kui me oleme Kanutis näiteks noh, nüüd on see kanud jällegi hambu jäänud, et kui me oleme seal ikka, ega see algusest peale ei olnud niimoodi, et inimesed jäid ja küsisid mis vorm see on, nagu see selle maja teatrimaja teha, et kuidas seda, see asi viia selleni ja mitte loota kohest ideaalseid variante. Aga nüüd on üritusi, kus praktiliselt kõik, kes saalis vaatavad, jäävad ka pärast sellele vestlusele ja kas siis nüüd rohkem või vähem osalevad, aga nad jäävad, sest et seal see on nende jaoks nagu see lisaväärtus, mis võib siis äkki neile tekkida pärast selle etenduse vaatamist, aga ka selles leemajas ja nendes situatsioonides on ikkagi ka kunstnik, eks ole, kes noh, vot see suhtumine, eks ole, et mina olen oma töö ära teinud. Et kui sa ei saa aru sellest, mida ma lava peal teen ja kui sul on selle kohta veel siit mingi küsimus tekib, eks ole, et miks ma peaksin tulema välja ja sulle seda nagu seletama hakata, kui sa ise oled nii umba Jumba, et sa sellest aru ei saa, eks ole. Et see on ka meil ja ma arvan, et see on üks niisugune suur ja raske probleem, et tänapäeval isegi esitatakse, noh, teie võib-olla ei tea, aga sõltumatu sfääris esitatakse ka järgmise etenduse projekte niimoodi, et mul on üks mõte. Mul ei ole, ma ei oska seda praegu rohkem seletada, mis mõte mul on, aga mul on üks niisugune mõte, et ja ma tunnen, et et see on piisav mõte teha üks lavastus. Ja siis noh, ja siis siis tekibki see moment, et selle näiteks selle info põhjal sa ju ei saa nagu selles mõttes kuhugi edasi arendada, seda vestlust sa pead kuidagi hakkama siis kui mitte otse küsides siis ümber nurga ajades jõudma ikkagi selleni, et ta tegelikult oskas, küll ta ei julge, ta arvab, et see ei ole õige ja ta ei taha, ütleme siis ära sõnada. Ta ei taha seda välja öelda, aga ta siiski talle see on ta kuidagi endale selles sõnastanud vähemalt iseenda jaoks. Ta võib arvata, et see ei ole õige ja sellepärast ei julge seda välja mõelda. Aga lõpuks see sõnastus ikkagi tuleb väga raske. Minu meelest peaks ülikoolis õpetama eriti nendele inimestele, kes lavastavad, et see ei ole mitte mingi teatrite marketingi osakonna teema. See, et kahe või ühelauseline kokkuvõte oma lavastusest ja ette mitte taha vaid ette kirjutada, et minu meelest see on üks kõige suurem puudujääk, mis noortel, kes tulevad, kas siis Viljandist või Tallinnast nii teatrist kui tantsust, on, et vot seda ei suudeta seda niisugust lühikest kokkuvõtet ja muidugi marketingi osakonna jaoks veel ka niisugust, mis nagu tooks publikut sisse, eks ole, mis ehmataks publikut kohe ära, eks ole, sest et ikka kisub see lugu inimestest ja armastusest. Üldjuhul see on küll ilus, aga see ei ole, ma arvan, et see ei ole ka vaatleja, et ma arvan, et seal on kindlasti nendes lavastustes ka midagi muud. Aga ma, ma tahtsin ennem seda mainisid seda dialoogist kommenteerida niimoodi, et, ja ma arvan, et see tahtmine on, aga, aga veel kord, mina arvan, et see tahtmine mõnikord mitte ei ole, jällegi mitte. Reegel on ikkagi see, et tahaks nagu rääkida oma tasemel inimesega. Ei tahaks hakata nagu Haaja peed kellelegi seletama, et oleks nõus küll publikuga rääkima, aga siis ikkagi noh, just nimelt selle vot selle, et see kriitik peaks olema ka maailma kõige parem kriitik, kellega ma olen nõus rääkima, eks ole, aga kõik, mis ei ole maailma kõige parem, vähem, aga juba ei tasu nagu hakata tegelema, et minu meelest seal seal on see just see konfliktipoeg ja teiseks, noh see läheb nüüd natukene teise rattaga ikkagi sellest dialoogist rääkides. Et minu meelest võiks täiesti põnev oleks kuulata mõne näitleja või näiteks ka lavastaja ka vestlust selle etenduse 60. mängu korral. Et mis siis, mis on saanud sellest lavastusest siis, kui teda mängitud 60 korda, kes näitleja elab ikka nagu et pärast esikat on, loomulikult on nii tore rääkida, mis juhtus esike proovide ajal ja nii ennem ja kuidas meie mõtted liikusid ja kust me leidsime selle ühise mõtteviisi ja issand, kui tänapäevane 200 aastat tagasi kirjutatud lugu nüüd on. Aga et mis siis saab, kui ta on nagu ta nii rutiinseks muutunud juba, et teda on 60 korda mängitud, noh, mina küll ei usu, et noh, keegi väga suure südame põksumisega näitlejatest läheb kuuekümnendat korda mingit lugu mängima ma ei tea, teie olete teatris rohkem tegevad, mina ei ole nagu lava peal lava peal olnud vähemalt 60 korda. Aga see on hästi oluline, mis sa praegu välja tõid, et see 60. korral see dialoogi tekitamine tegelikult lahendab veel ühe ühe vastuolu, mis sageli teatris tekib, et noh, ikkagi, kui me räägime sellest kaasaegsest teatrist, me nagu tihtipeale eeldame seda, et see tähendab seda teravalt ühiskonna, kas siis ühiskonnakriitilist lausa või, või siis vähemalt sellist, noh, meie meie ühiskonnast räägivad teatrid ja loomulikult see ühiskondlik foon peab ju teatrisündmuse vastuvõtuks olema, see on selge. Aga teater iseenesest noh, juba kasvõi ma ei tea, 19. sajandil, kui ütleme, aktivistid ja evolutsionistid keerasid selle vindi nagu ühele poole kohe tärkas sinna kõrvale sümbolism, kes tahtis teatrilavale manada just nimelt neid mingeid kompamatuid, kõrnu tunnetamatuid või noh, hästi teiste meeltega tunnetatavaid maailmu, mis just nimelt eeldasid publikult suuremat aktiivsust, mitte seda, et ah, nätaki, et vot, see läks 10-sse. Kas ma ikka sain õigesti aru, et sa tahtsid ju seda öelda, et minu suurimad teatrielamused on need, et et ma olen pärast etendust tummaks löödud, ma ei tahagi kohe midagi küsida ega vastata, ma tahan kolm-neli päeva liikuda, ühiskonnas ringi, vaadata, kuidas see elamus minu sees töötab selle elamuse mõjul teen võib-olla mingeid kvalitatiivselt uusi valikuid ühiskonnas liikudes. Ja see ei ole see ühiskondlik teater või noh, see on see oma sünnikonteksti poole tagasi ihkav teater võib-olla hoopis või, ja sellest oleks võimalik rääkida, tähendab, et kui sa räägid sellest, et 60. mängu korral võiks juba millestki rääkida, et ühelt poolt näitlejal on tekkinud rutt tiin teisalt vaataja saab öelda, mis temaga on vahepeal toimunud, et, et see on nagu see on väga viljakas tee, et et noh, jällegi rääkides sellest eestlase mentaliteedist, kuigi Andresoo väga õigesti ütlesid, et noh, et ega see eestlus ei ole ka mingi üks ja kindel asi, et et eks meid lööb ju sageli trumpi just nimelt seesama asi, et noh, ütle nüüd arvad, kuidas sulle tundus, mis ma, mis ma praegu tegin ja mis see tähendas, et et just nimelt seda teater ei taandu ju sellistele tähendustele teatriga ülesanne peaks just nimelt olema see, et olgugi ta esmapilgul vähem intellektuaalne ta just nimelt nagu suunab inimest kuhugi, miks mitte vaikusesse hoopis sellesse loovasse vaikusesse vähem lobisema ja rohkem tegutsema või rohkem mõtlema rohkem tundma. Vabandust, aga siin mulle nüüd kõlab just nagu see see teatrimistifitseerimine, et teater ei taandu nagu sinna allapoole, et, aga okei ärgu taanda, kui, aga me ei saa ju nagu selles mõttes publikut alahinnata, et äkki äkki see publik saab aru, et ta ei taandu sellesse. Aga mõni on natukene kiirema mõtlemisega kui mina. Mina, muuseas ka mul on väga raske ka kohe pärast mingite etenduse vaatamist sellel sellel teemal kohe rääkima hakata, ka mõnel tuleb see lihtsamini välja ja võib-olla see annab mulle just juurde, kui ma kuulan siis seda dialoogi, mis tekib siis selle noh, kiiresti mõtleva inimese lavastaja või lavalolija vahel, seal on mulle võib-olla mingi lisa, nagu ma ütlesin, lisaväärtuse, mis, mis tegelikult noh, et minu jaoks jällegi teater ei tohiks nagu taandada just nimelt selleks nagu noh, nüüd siis juba ma ei tea, nelja ja pooletunnisteks meelelahutuseks mille peale ma pean kaks nädalat pärast seda mõtlema, et üldse nagu pilti kätte saada. Ta võiks ju olla sealsamas kohapeal midagi muud kaks tundi, seda siis natukene vestlust. Me kõik oleme, eks ole, võõrustanud Eestis välismaa kolleege, üks kõige nende suuremaid üllatusi on alati see, et etendus lõpeb ära, lähevad teatri puhvetis, vaata teatri puhvet on tühi kui etenduse läbi ja mitte kedagi ei ole. Ja kui me ise käime välismaal, mõnes teates me näeme, et suurem osa inimesi koguneb pärast etendust teatri puhvetis, et hakata arutama sellel teemal, kas siis need näitlejad lavale tulevad või ei tule. See ei olegi üldse tähtis omavahel, et see kiiresti nagu mingisugune elamus välja rääkida, meil ju kaotakse kohe momentaalselt hästi kiiresti ära. Mis muidugi ei tähenda, et minnakse mõnda muusse lokaali väikses seltskonnas võib-olla sedasama asja arutama. Aga seda traditsiooni noh, see on võib-olla siis müstiline eestlaslikus või et ma ei julge kohe midagi öelda. Ma ei ole üldse selles kindel. Ma arvan, et julgen öelda küll, et et mõnikord isegi ennast üllatab. Kui julged, eriti noor generatsioon on. Võib-olla tuleb see sellest, et Eesti nii-öelda see peavooluteater on niimoodi üles ehitatud, et olekski lõpp plikke pidulik, valmis produkt ja seda müüakse niimoodi ja seda ka võetakse vastu niimoodi, mis on lõplik mille ma võtan siis ütleme, kavalehe kujul kaasas ja on ka enam-vähem kõik. Kuigi mõlemate kirjeldasite praegu omal kogemusel just niisugust noh, elamust või, või suhtumist, mis ei ole lõplik. Madis, selle kaudu, et ma olen neli päeva võib-olla selle sees ja vaatan, kuidas minu ümber edasi valmib või, või minuga edasi kõneleb või siis Priidu variant, mis ütleb, et noh, räägime kohe midagi veel sinna juurde või vaatame, kas me saime aru, vaatame kas meil tekkis mingisuguseid mõtteid või ideid sellest lähtuvalt. Mul on tunne, et me vist teame oma otsa kuidagi kuhugi kokku tõmbama. Tavaliselt on see niimoodi, et tund aega on üks kõige Lähme jutuajamise formaat, sest noh, võime me nüüd siis laita või kiita oma eestlaslikkused, aga tundub, et eestlased ongi niimoodi, et umbes tunni ajaga tal Läheb suusoojaks ja siis dialoogipunktid just välja tulevadki. Aga noh, olgu nagu ta on tunduvalt mulle siis niisugused asjad peale tänast juttu, et, et seda niimoodi teie abil kaardistades seda olukorda tundub, et siiski peavool on andeka raundi mingil kombel ära söönud ja nad eksisteerivad suhteliselt samal ajal ja samas kohas. Ja seda, et ühte või teist ära tundev üles otsida, peapsu teravalt vaatama nii-öelda piltide sõnade taha tihtipeale et see asi ei ole enam nii ühetähenduslik. Ja see põlvkondlik probleem, mis kuskil õhku tõstatus, sellest ma sain aru, et, et te väga kinni ei võtnudki. Siis tundub, et see vastandus ei ole ikkagi niivõrd põlvkondlik, kuivõrd erinevad suhtumiste vastandus. Ja see on võib-olla või isegi natuke rohkem kui võib-olla hea. Sest minul on niisugune tunne jäänud, kui ühel momendil me oleme nii targad ja rikkad, et me ei arvuta oma teate headust vaatajate peade järgi vaid me leiame mingisuguse muusuguse konstandi siis tead, trit kvaliteedi paranemine võib tähendada hoopis publikuarvu vähenemist ja me ei tohiks selle üle sugugi toriseda. Aitäh teile. Narride laev võtab ankrulainetest välja ja ja läheb omaette ulpima tulla siis umbes kuu aja pärast tagasi ja võib-olla rääkida sama koha pealt edasi. Aitäh, Madis aitäh. Priit. Te kuulsite saadet sarjast narride laev, stuudios olid Madis Kolk, Priit raud ja sarja autor Andres Noormets. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.