Tere, mina olen Jüri Kuuskemaa ja mul saab olema au neljapäeval kell üheksa klassikaraadios, rääkida natukene Tallinna ajalooilust ja valust. Ono, Tallinn, Tallinna kriminaal kroonika kuulsaimad kuriteod. Kõige enam me teame tavaliselt 1535. aastal toimunud hukkamisest mil raiuti Harjuvärava vahel maha vana Riisipere mõisnik Johann fon üks küll ei pea. Ja mille järelkajana omal ajal tehti film verekivi. Kuidas on aga selle loo kohta käivate dokumentidega ja milline on ajalooline taust laiemas plaanis? Kui me vaatame Tallinna alamkohtuprotokolle, siis on kirja pandud nõndaviisi, et 1535. aastal hukati Johann üks küll Riisiperest ja tema naisele anti tema taskutes olnud asjad, tema mõõk, surnukeha, talveriided, ainult need riided, mis tal olid selles, need anti timukale. Nende asjadega polnud Rael muud tegemist. Ja see oli seitsmendal mail 1535 kui põlgedel auväärne Johan üks küll Riisiperest mõõgaga hukati. Ta oli oma talupoja kõigepealt kinni võtnud, raskelt piitsutanud ja seejärel pannud jalapakku kinni kaheks ööks tugeva külmaga. See oli veebruaris. Nii et mehel külmusid jalad ära. Seepeale võttis ta puhalu ja lõi meest jalataldade pihta ja seejärel kaks korda pähe, mis mehe viis elust surma. Seda on ta tunnistanud kohtu Foktide kaasistujate ees maha löödud talupoja sõbrad ja tema vend sulgesid aadlikule tee linna. Ja kui ta tuli Tallinnas, siis esitasid talupoja sõbrad rajale kaebusse. Ja üks küll tunnistas ilma piinama, et ta, et ta on seda testi teinud nagu üleval on kirja pandud ja pakkus suurt raha vabaks saada söökidele Üksküla. Ja igal aastal tema ei loe Oll seekidele üks last rukkist last on umbes 2015 kilogrammi ja linnale igal aastal 1000 markan. Sellega ei võinud kohus leppida. Tuleb talitada rikastega, niisamuti nagu vaestega. Andku issand hingele armu. Nõnda see oli kohtufoogt poolt Schröder kes nõndaviisi kinnitesse ja kui me nüüd vaatame, kuidas kajastub Balthasar Hussari Kroonikas siis on see lugu nõndaviisi kirja pandud. Aastal 1535 sai Herman fon prügenai teise nimega Haasen kamp Liivimaa meistriks. Selle meistriajal heideti kõrgaadlik Johan üks küll reisi pärast Tallinnas vangikotta, sellepärast ta omaenda talumehe ära oli tapnud. Kui nimelt tapetud talupojast sugulased. Selle eest hoolitsesid etappi jälle linnas vaba liikumine keelatakse. Aadikaga siiski julges tallinna tulla. Siis läksid mõningaid tema siinsetest headest sõpradest ja linnakodanikurest tema juurde ja hoiatasid teda ja manitsesid tungivalt olla hästi ettevaatlik sest teda ootavate suur oht seda hoiatust pidas ta ei millekski ja ei uskunud mitte et teda võidaks kimbud, teda veel vähem kinni võtta ja surma mõistan. Varsti pärast seda tuleb bodhröder linnafoogt võtab ta kinni ja viib vangi. Ning kohtutõsidust tundis, oleks ta seda küll tahtnud teisiti näha. Ja kuigi ta küllalt enda eest raha parabakus ei aidanud see siiski midagi. Lõpuks hukati ta mõõgaga linnaväravate vahel seitsmendal mail aastal 1535 mis kogulini maadlit üpris vihastes. Oli see ju aadelkonnale suureks imeks, et säärane rikas ja suursugune aadlimees võidi ometi ühe talupoja pärast surma mõista. Sellest sattus tervaadel harjus ja virus ülisuurde ärevusse. Olgu öeldud, et siin on jätnud nimetamata Ta hukka saanud talupoja nimi, tema oli suure pere, Madis ja tema vend oli linnas tänavasillutajana tegevuses, kes oli põhiline kaebaja. Ning kui see hukkamine toimus, mitte tavalisel kohal, mitte kolgata mäel mis oli ju veerenni ja liivale ja tänavate nurgal vaid harjub väravate vahel, siis oli see tingitud sellest, et kohtuotsusest raevunud Harju ja Viru aadlikud kogunesid hukkamispäeva hommikul heinaturule Harjuvärava ette ja kavatsesid jõuga surmamõistetu linlaste käest vabastada. Ja kui nüüd kohtufoogt, bodhröder, sõda sõjasalka nägi värava ees, siis käskis ta eesvärava kui ka põhitornivõret alla lasta timukal kohtuotsuse sealsamas täide viia veski ees. Ja kui te liigute mööda Harju tänavat, siis te näete just seal Vabaduse väljaku ja samuti Müürivahe tänavate vahel. Sillutis on markeeritud selle Harjuvärava, mis oli toona viie torniga põhiplaani ja sealt müürid, mis jäävad ida poole, markeeritud on vesiveski ning sinna paigaldati omal ajal üks paekivi, millel oli kaks risti ja ei mingit teksti. Ja vot need kaks risti olid siis kelle kahe hinge mälestuseks. Ning kui 19 sajandi algupoole oli ning kuberneriks üks, üks Küllide suguvõsa liige siis kasutas ta võimalust ja laskis selle perekonna häbiplekki eemaldada. Ning alles sel ajal, kui kunagise kohvik Tallinna eelnevat Heižneri hoone kohandati Ameerika ärikeskuseks rublaaja lõpul siis võeti üles sillutis, tehti torutöid ja paigaldati sinna sellistest nagu vormileivakujulistest sillutiskividest rõngassõõr ja sinna sisse rist. Nii et see on nüüd verekivi järglane. Aga mis edasi sai? Edasi oli niimoodi, et see tekitas väga suurt vastukaja ning nagu on ka kirjutatud Tallinna ajaloos, et oleks äärepealt viinud sõjani Tallinna linna Viru aadli vahel. Ning kui saabusse järgmisel aastal Viiendal veebruaril 1536 Herman fon Prienai, et võtta truudusevannet Tallinna kodanikelt, mille puhul muide eestlastest kodanikud raekoja platsile truudusevannet eesti keeles talllinnas sakslased Aga Reevalis ja saksa keeli siis seal toimus turniir, mille järel tekkis verine kaklus ning pikka aega piidi ordumeistri erikomisjon arutama neid vastuolusid, mis olide kodanikkonna ninga naati vahel. Ning sellest kõigest on nüüd sellised süüdistused. Näiteks aadel kaebas toona ordumeistrile nõndaviisi. Tallinlased olevat lasknud vangistada ja hukata tervele aadile suureks teotuseks häbiks kõrge aadlimehe ära jooksnud talupoja pärast, mida aadlikud siitpeale ei kavatse enam sugugi valudega kannatada. Ja kuigi säärane asi veel juhtuks, siis olevat ameti Tallinna ordu komtuur neile väärikaks kohtunikuks ja mitte linnafoogt. Seepärast kaota kui tallinlased, säärane ülekohus ja ärgu luba, kui enam ühelgi talumehel tõkestada linnas saba liikumist aadlikule. Ja kolmandaks olevat aadlile tallinlaste poolt herr meistri sisse ratsutamisel osaks saanud suurt vägivalda ja ülekohut, kus tallinlased mitte üksi see tol korral, vaid ka muidu tihti lauset tänaval olevat kallale tunginud mõningad teleaadlist ja need samuti nende Tedritele. Seega olevat nad aadlikutele mitte ainult viimases möllus ja segaduses tõsist põhjust kaebamiseks andnud vaid ka muidu Atlile kuritegelikult liiga teinud. Ja neljandaks võtvad tallinlased kaadlikude päris talupoegi vastu ja enda kaitse alla, kui need oma jüngrite juurest põgenevad, millest härrastekülad ja maad tühjaks ja ilma rahvata jäävad. Ja kui aadlikud kedagi linna saatvat, et ära jooksnud talumehi üles otsida, tagasi tuua, siis pilgatavat, laimatavat, söödavad suhkrute mehi kandjate ja sulaste poolt seda ei kavatsevad aadlikud enam. Ja igal ajal ilma vastu rääkimisetama talupoegi tagasi saada. Kui aga juhtuks, et mõni kodanik noort meest endale sulaseks tahab siis paluks kodanik selle jonkrult ja tema nõusolekut. Ja nende punktide artiklite peale vastasid raadia kogukonda. Ja ma kõike seda siin ära ei too. Üks tüli oli ka Tallinna sadamas kauplemisõiguse pärast. Siis mis puutub aadlimehesse, keda nad hukata lasknud, siis selle peale olevat nende vastus tallinlaste vastus rajalt. Neil olevat Tallinna linnas maksmas aus, jumalik, Lübecki õigus, rooma keisrite kinnitatud, millega neid olevat eelmiste isandate poolt õõnestatud ja milles nad on püsinud tänapäevani. Selles õiguse järgi talitamist olevat nad valmis olnud igal ajal igaühele osaks saada laskma kes seda eales soovinud. Anne, olgu ta kõrgest või madalast seisusest, vaene või rikas, vaimulik või ilmalik Kodanik võit, talupoeg ning kui keegi nende linnastabatavad ja süüdistatavat kaela kohtunike sassi, kes siis selles asjas võtvat nad kohut mõista igaühe üle. Olge kuritegu tehtud, ükstapuha mis maal. Nii toimitavat Lübecki linnas ja kõikides linnades, kus on maksev Lübecki õigus Nende samuti tulevat nelgi talitada ega taha nemad siin lubada mingisugust selle õiguse kärpimist. Nõia lõpuks pidasid volinikud õigeks, et kui edaspidi peaks juhtuma, et keegi aadlimees talupoja maha lööb. Talupoja sugulased takistavad linnas samale aadlimehele vaba liikumist. Antagu sellest teada Tallinna kontuurile. Nüüd neljandaks, mis puutub talupoegade välja andmisesse, siis oli Tallinna raevastus nemad olevat teest leidnud vana, pruugi et kui nende linna olevat tulnud võõrad inimesed, keda nad ei olevat palunud ega kutsunud siis on neil vaba voli jälle lahkuda nõndasamuti, nagu nad tulnud anud ent talu mehi vangistatult ja seotult välja anda, nagu neilt nõutakse. Säärast ei olevat mitte ühegi inimese mäletades juhtunud ja ei võivadki tulevikus sel kujul juhtida. Nad ei olevat selleks ka mitte kohustatud sest neil olevat Jubataanima kuningate poolt, kes tol ajal Eestimaa üle valitsesid, õigused antud, et nad oma linnas kõigis vaimulikudes ja ilmalikudes Asjelis tohivad talitada samade õiguste järgi nagu need on tavaks Keyserlikus Lübecki linnas. Ometi ei antavat Lübecki linnas võõraid inimesi ega talumehi vangistatud või seotult välja. Sellepärast ei olevat nemadki kohustatud säärast tegema missugustest eesõigust ja vana kommet nende maa vürstid ordumeistrid samuti olevat kinnitanud. Sellepärast ei olevat tallinlastel sünnis mitte ühtegi inimest vangistatult või seotult lubada nende linnast välja viia ega vedada mida nende linnaõigused ei luba ja mida nad ka sallida ei või. Ja kuna aadli nõua olevat, et kui mõni kodanik kavatseb endale talupoega pidada, siis palu, kuidas sellest härrast tema nõusolekut. Selle peale olevat tallinlaste vastus mida iga õige aadlimees sõpruse või õiguse abil suudab kodanike huvi talupoja juures kätte võita. Selle vastu ei olevat neil midagi. Aadlikud ei tahtnud selle otsuse vastusega rahule jääda. Siis lausus linnapea härra Toomasse käsak. Kui aga igasuguse lootuse ja kindla ootusi kiuste nende õigusi ja privileege selles asjas ei peetavat miskiks, siis tahtvat tallinlased endale ikkagi varuda seda tingimust, et aadlikud, kohustugu selleks, et igaüks võtku ja viigu oma mõisa küladesse kõikama haiget talupojad ühes naiste ja lastega keda tallinlased oma pidalites, rõugemajades ja seekides põetavad. Samuti Neid, kes siin-seal tänaval lamavad. Sellele lisaks nõustub aadlikud korraldusega. Et tallinlased siitpeale ei lase oma linna enam ühtki talumeest naist, sulast või ümardajad, kes on jonkro juures vanaks või haigeks või vaeseks jäänud vaid juhatavad neid nende Juncro juurde. Siis tahtvat tallinlased ka terveid talumehi välja anda. Säärane tingimus oli aadile üpris täbar. Lõpuks pidasid volinikud õigeks, et ei võeta enam vastu adratalupoegi, kes juba aadli maa peale on elama asunud. Mõnda aega seal on elanud ja siis ära jooksnud ja maa harimata jätnud. Vaat niisugune suur skandaal, mis tuuris ju pikka aega ja kogu tegelikult Tallinna päris orjusliku ajaloo vältel, mil mõisnikud aadel tahtis talupoegi, eks ole omaks pidada. Kuigi see pärisorjus ei olnud täiesti taalne. Maale pidid jääma maad harima. Talu peremees ja tema poeg tütred läksid tavaliselt mujale mehele, eks ole. Mitte alati sellesse mõisa, kust nad elasid vaid ka mujale ja samuti nooremad pojad omasid õigust minna õnne otsima ja nii Tallinna linn läbi sajandite vajas värsket tööjõudu. Kusjuures eriti hinnatud olid just musklis mehed, kellele ei tarvitsenud olla teab mis haridust. Nii näiteks 15 sel sajandil ainuüksi õllekandjaid Õllekandjaid oli üle 80 mehe korraga ametis. Ja kui me suudaksime ette kujutada, millised tohutud kaubavoorid liikusid vaekojast sadamasse, sadamast raekotta ning nende kõrgelt 100 hambulist, tsiviilmajade, katusekorrustele ja kõigeks selleks oli vaja pidevalt palju värsket musklijõudu, siis me saame aru küll miks Tallinn meelsasti võttis vastu ka ärakaranud talupoegi ning miks põhimõte linnaõhk teeb vabaks, oli tegelik kult tihtipeale suur lootus ja võimalus talupoegadele, kellele mõisnikud hakkasid koormistega liiga tegema. Kuigi alguses Hiiumaa vallutamise järel olid ainult mõned päevad, mil tuli osa võtta Ta sildade teede, losside ja kindluste ehitustöödest ning sügisel vakkuse peol maksta teatud andmeid ka mõisnikule. Nii et see koormus ei olnud toona väga suur. Täna praegugi me ju maksame makse ja kui me võrdleme, siis omal ajal oli kiriku kümnis ja ütleme umbes 10. VEEL mõisnikule, siis 20 protsenti võib-olla tuludest millalgi parematel aegadel, aga meie koormus väidetavasti olevat umbes 36. Nii et selles mõttes, kui me nüüd küsime, et kas oli siis karmim võiv praegu siis ma jääksin praegu vastuse võlgu ja ülepea selle loo järel teeksime väikese muusikalise pausi enne kui võtta käsile järgmine juhtum. Ning võtame selle järgmise juhtumine käsile pastor Christian paanike loo kes hukati raekoja platsil kolmandal jaanuaril 1695. aastal, saates ta elust surmamaaga läbi ja sellel kohal olnud nii selle sündmuse mälestuseks pandud kiviristi. Kaks haru. Need on, ütleksime nii viis, kuus, seitse meetrit saiakangikaarealusest raekoja poole, nii et kui te neid kive veel ei tea, siis võiksite nüüd millalgi vaadata. Suvel olid nad seal paiknenud niisuguse õllekopli puit asfaldi seal. Aga tegelikult, enne, kui ma sellest pastori loost Need dokumendid välja otsin, kus on isegi antud tema ülestunnistusse raekohtule, mis on inimlikult üpris huvitav, tahaksin ma teile rääkida ühe legendi, mis nende kividega seostub. Ja mis on ju ka kohtumõistmisega seotud, kuigi mitte tõelikkuvaid, vaid legendaarse, ka. Nimelt kuna raesaalis on bürgermeistrite pingi keskaegsete puunikerdustega külgtoed millel on mitmesugused muraliseerivad teemad, siis ühel neist külgedest on kujutatud kuidas kõigepealt vägilane, sampsonan uinunud ja usalduslikult ja lihtsameelselt toetanud oma pea, salakavala kaunit, redelile, põlvedele, kes peab mahutama juuksed, milles oli tema jõud. Ning sellest madalamal on veel üks reljeef millel on tõesti kummaline olukord. Seal on üks neljakäpukil mees, kellel on päitsed pähe pandud ja tema turjal istub naine, kes ühe käega hoiab selle mehe vitstest kinni, teisega tõstnud pizzaed oma ratsut virgutada. No vaadake, rahvusvahelises kunstikultuuris tuntakse seda kujutist või sedalaadi kujutist, mida on ka peale Tallinna tegelikult mujal kui ikestatud abielumees. Meie peaksime eesti keeli küll ütlema tuhvlialune ilmselt kuigi seal antud juhul on ta lausa tagumikualune. Ning veel on mõnikord sellist süžeed vanadel puul õigetel kujutate niinimetatud ka Arist talis ja süllis. Milles moraal on muidugi selles, et meie, mehed, oleme naistest mõjutatavad ja see mõju võib mõnikord kasvada nii suureks, et ületab igasuguse mõistlikkuse ja mõõdutunde piirid täielikult akkama, alistama naiste mis tahes kapriisidele. See on siis nagu hoiatused, olgem mehed ikkagi nagu väärikad ja püüdkem oma mehelikkust säilitada, kuid Tallinna oludes on sellest reljeefist rahva fantaasia arendanud järgmise loo. Kunagi olevat Raes olnud arutamisel järjekordne rõivastus ja luksusmäärus. Et kuidas saavutada sellist olukorda, et mehed ei peaks liiga palju kuluta oma raha naiste ehtimis kire rahuldamiseks. Selliseid luksusmäärusi anti tegelikult välja 15 seitsmeteistkümnel sajandil korduvalt. Ja kordan, ühe niisuguse arutelu pooleli jäädes, eks raehärra jõudis õhtul koju, sattus oma naise niisuguse küsitlus rünnaku alla. Naine küsis, noh, armas mees, et millest te seal täna raekojas rääkisite, mida te arutasite seal ja mees vastas, et kallis kaasa, sa ju tead, et need asjad, mille kohta pole otsust langetatud, Traes ka välja kuulutatud, peavad jääma nii-öelda subproosa Roosi alla lähtedesse vanadelt roomlastelt üle võetud traditsioonist, et kui mingi elu puhul on laua kohale riputatud roosiõis, siis peab kõneldav saladusse jääma. Aga enne sellel bürgermeistripingil, millest ma äsja rääkisin, on mitte päris roosid, vaid nikerdatud suured roosiõied, mis on sellesama moraaliteenistuses. No ja ka naine muidugi oma armsale mehele oskas hästi läheneda ja pahaaimamatu mees, kui naine oli öelnud, et kuule sa mulle ometi võid natukene rääkida, kas mind ei usalda, et ega ma siis välja rida ja ma jätan kõik enda teada, mees rääkiski, et millist vandenõu naiste nii-öelda enese kaunistamise vastu mehed on Haurumas ja naine sai saanud selle kõik teada pidaski oma lubadust vaikida. Järgmisel hommikul ta ainult oma kõige paremale sõbrannale natukene rääkis sellest, mida ta kuulnud oli. Sõbranna läks elevile. Ja kuna toona keskajal kehtis Tallinnas niisugune põhimõtetel aitäh et kui hommikul teadsid kaks naist saladust, siis õhtul teadis saladust juba terve linn Jeni Doca tol korral. Ja te võite isegi arvata, et kuidas naised olid pahased. Ja väga pahased olid ka kõik raehärrade naised ning hakkasid oma mehi sarjama. Ja loomulikult rünnaku alla sattunud mehed said pahaseks ja hakkasid uurima, kes nad välja Kree tekkis. Mingi jõutigi lõpuks süüdlaseniselisel lobisemishimulistele raehärrale ning karistus, mis talle määrati olevatki olnud kooskõlas selle reljeefiga, mida me raebürgermeistrite pingileenilt näeme. Mees olevat lastud raekoja ees neljakäpukile pandud talle päitsed pähe, naine selga istuma ja nii olevat ta mitu korda ümber raekoja platsi rahva üldise irvitamise saatelt roomama pidanud ning saiakangi suud mees olevat timukas, tal raiunud mõõga ta pea maha käeks. Sellel kohal ongi sihukese kivi pool risti. Millal see pool ressist kaduma on läinud, ma julgegi öelda, võib-olla nõukogude ajal, kui 1950. aasta paiku tehti seal arheoloogilisi kaevamisi, sest nõukogude võim ju teatavasti suhtus risti suure hirmu ja ettevaatusega. Aga siis olgu selle ristiga, kuidas on, aga see tegelik lugu on seotud hoopiski teistsuguse juhtumiga, mis on olnud hilisemal ajal. Ja nüüd ma võtaksin nüüd, 1884. aastal ilmunud Tallinna vanas kriminaalkroonikast kõigepealt Tallinna raesekretäri Wilhelm Helsingi poolt kirja pandud kohtuotsuse. Mis on saksa keeli teile siinsamas tõlkida. Ja pärast kommentaarid Hanssbeelid hageja Christian paanike hangen riitpiid Haimi pastori vastu on esitanud kaebuse. Ning hageja ning kaebealuse küsitlemise järel on selgunud ning auväärse kuningliku linna Tallinna raekohus on tunnistanud. Nii nagu on kaebealune, on kohtusoppa tahtlikult tunnistanud. Ta hiljuti lõppenud aasta 28. detsembril on hageja teenijatüdruku Sophia kuna too oli teda eelnevalt kelmiks nimetanud tahtnud talle kõrvakiilu anda. Kuid kuna Talle olevat silma hakanud kirves, siis oli ta sellesama kirvega tüdruku kes oli kaminas olevat tule ees põlvili äkkvihas kirvega pähe löönud milles ta nägi peatselt verd tajust pritsivad, mille peale tüdruk enam ühtegi sõna ei kõnelnud ja ta märkas selgelt, et ta peab surema. Sellest löögist nagu ka on kohtuuuringu käigus tuvastatud, et selle tugeva löögi järel tüdruk suri 20 tunni pärast. Ja ühtlasi on kaebealune kondemmneerinud. See on siis otsuse langetanud, et tema seal toimunud teo tõttu elu võtmise tõttu on ära teeninud trahvi ka teistele hoiatuseks. Saada turul mõõgaga elust surma viidud. Avaldatud Tallinnas 11-l jaanuaril Anno 1695. Nüüd kesse pastor paanika niisugune oli, tema perekonnanimi valab jaga kuidagi nähtaksime pahaendeliselt seostades sõnaga paanika ja nüüd see kristjan paanike, tunnistas kohv. Kui ees kolmandal jaanuaril tavaliselt kohtuid sel ajal Vi töötanud, oligi jõulurahu toomapäevast kuni kolmekuningapäevani, mille ei hukatud isegi surmamõistetud kurjategijaid. Aga nüüd, arvestades Niukest jõulurahu kohutavat rikkumist, sellise uskumatu mõrva läbi võetisse Christian paanike kolmandal jaanuaril juba raekohtu etjate tunnistas järgmist, et tema on aastal 1657 auväärsetest inimestest vanematest Westfaleni Lübecki linnas sündinud ning ristimise läbi Kristusele pühendanud tõde. Ning oma täiskasvanud aastatel õppis ta Strasbourgi ülikoolis. Neli aastat elas naguste Gioosses ja seejärel koos härra parun Fangega Reesis kaugetest maadest aastal 1686 saida angen pyydhimis. Mis on Üksküla Haano lihtne nbergi ülem krahvkonnas evangeelse preestriametikoha ja samal aastal abiellusin ma ühe preestri tütrega. Milline abielu aga on siiani jäänud lastetuks? Ja kui nüüd Prantsusmaa kuningas mis on mõeldud, on Lui 14, kümnendat rüüstas maid Reini ääres. Siis sai ka nimetatud küla sõjadetu rüüstatud. Olen mina vaene, eks kulland, paine, põgenik, uks saanud ja põgenikuna see siiamaale. Kõigepealt Riiga ja sealt Tallinna tulnud kus on minul mulle palju head juhtunud, nii et ma olen, võin kiita neid linnu, aga siin olen mahe korjata teo toime pannud. Sel õhtul pidin ma vanema Heltermann Kodrid Sultseni juurde õhtusöögile minema. Kuna aga ma tundsin oma käes valusid talle käega midagi häda ja mul polnud ka isu, siis ma otsustasin resolveerisin jääda. Koju. Selleks koduks oli võõrastemaja Riia, kus ta peatus ja hakkama saada või läbi ajada tagasihoidliku õhtueinega. Kuna õlu oli minu maa jaoks liiga külm, mõtlesin ma, et ma lasen nendele munarooga valmistada. Ja seejärel ütlesin perenaisele, et ta peaks mullamune ja võid jätma, mida ta ka tegi. Ma ütlesin ühtlasi perenaisele peremehe Hansbelitsi juuresolekul, et perenaine võiks teine tüdrukud Sophia käskida. Nüüd ta teeks seda munarooga mitte nii kõva, nagu see oli eelmisel õhtul juhtunud. Ja seda perenaine ka teenijatüdrukule ütles. Mis peale tüdruk, kes oli aga niisugune pahur isik kuid Nasus põlvili kaminat tuld tegema, sellele peole puhuma, vett võid sulatada ja seda munarooga teha. Nüüd jah, selle sinose võõrastemaja Riia peremees Hans Belizz interLokveeris. Siin on nisukesi kasutatud tekstis ladina sõnu saksapäraselt. Et seni tõesti niimoodi oli. Ja see mainitud preester aga läks tülli teenijatüdruk Sofiaga, kes mitte saksa keelt ei mõistnud. Ja lugu dishalva pöörde, kui nad seal teravaid sõnu hakkasid vahetama, tüdruk ikka vist võistlus, võib-olla ka saksa keeles siiski ka midagi. Ja tüdruk tõukas mind sellest haigest käest, mis ravi vajas. Ja mina ütlesin sellele tüdrukule lollpea ja lõikasin teda õlast. Selle järel tüdrukus veel viha võttis rohkem võimust. Niiet Ta oma eelmistes sõnade jälle lisas veel midagi, mille peale mina vastasin, et Narb pea lõuad. Mille peale ta mind uuesti tõukas, nii et ma kukkusin vastu ust ja siis tüdruk rääkis omas keeltes ja siis tahtis ühemuna maha visata ja ja siis nimetas mind kelmiks, mille peale mina paanike pean ütlema, et kogu minu eluajal ei ole mitte üks inimene minu kohta kelme öelnud ja ma olin väga ärritatud. Ja ma tahtsin talle kõrvakiilu anda, mille ta oli ära teeninud. Aga jumal tahtis, Ta mind hülgas. Ja mina ütlesin sinu pestia, et miks sa mind kelmikutsed ja tahtsin kätest talle virutada. Kuid siis samal ajal saatan ilmselt viis mind eksiteele ja nähes kirvest haarasin ma selle kirve ja lõin teda pähe. No ja kui ma nägin, et jah, et purunenud koljust pritsib verd ja nii edasi siis ta ehmatas, et nüüd järgneb selle hotelli Riia pererahva poolt talle kättemaksja ana kohus ning ta eelistas põgeneda. Ja see põgenemine oli niimoodi, et tee peal tuli tal siis nagu, eks ole, võiks öelda nagu mõistus koju, ta sai aru, millega ta on hakkama saanud. Ja ta läks karjavärava juurde, oli hilisõhtune aeg ja küsis, et kas keegi sealt saksa keelest aru saada. Ja Ita on pahateo toime pannud, etapp tahab, et teda vahi alla võetaks ja viidaks peavahti vangi ja nõudis, et kaks musketäri talle kaasa Anteks ja ja viidaks peavahti raekojas või siis raekoja taga sellesse alevi laotan anglasse. Aga Kapral ei tahtnud kedagi temaga kaasa anda. Ja nüüd läks ta siis ise sinna praeplatsile. Aidake sama uks, kust praegu on sissepääs kohvikusse Tristan ja Isolde. Seal olid Tallinna Rae vahtkonnaruumid. Ja nii siis, ja kui ta sinna jõudis, ütles ta seal olnud Falve musketäri lööte. Saatke Riia kõrtsi, et seal andma, kurja teoga hakkama saanud. No vot ja selle peale kutsutigi kohale seesinane peremees, Belizz ja mees võetigi vahi alla mille käigus seid salanud draama kurja tegu ja meie tagantjärele võime muidugi ühelt poolt imestada seda, et kuidas küll üks pastor nii ebaviisakas oli. Ta kohe teenijatüdrukule käsitsi kallale läks ja niisugusi jäme sõimlemine oli ja samal ajal, et tema närvid olid nii viletsad, et nii armetu deta mingisuguseks kelmiks sõnamist absoluutselt enesevalitsuse kaotas ja hirve järele kahmas. Nii et see on muidugi midagi üpris erilist. Nüüd aga selle pastori loo peale olen ma mõnikord seda lugu rääkides olnud varem kinni ühes legendis, mis oli natukene teistmoodi. See legend, mis on tekkinud, on niisugune. Kui pastorile toodi munaroog, mis oli natukene ülepraetud, siis ta saatis selle pahasena tagasi, nõudis uut ja värskemat ja teine oli siis veel tumedam. Ja kuna pastor ikka sõimas seda vaest tüdrukut, siis kättemaksuks solvangu eest toonud Sophia talle kolmanda portsjoni, mis oli päris pruun ja vot selle peale läinud siis pastorile pilt silme eest ära ja kahvanuta kirve järele. Aga teisest küljest jällegi selle peale võiks muidugi öelda, et meestele sellest moraal on praadigi oma mune ise kuid ei taha naistega tülli minna. Aga samas jah, mis siis veel, võib öelda, et enesevalitsus on siin elus ikka üks väga tähtis asi. Nii et külma närvi, aga meile vahepeal natukene muusikat. Ja siis veel kolmas lugu, mis protokollides on üsna tagasihoidlik kirja pandud, kuid kaasa ulatusliku rahvusvahelise skandaali, mille järel mõõt kestsid 20 aastat ja tõid kaasa paljude inimeste surma jale astumiseni. See lugu ise on kirja pandud 1494. aasta pühapäeval pärast tse mihklipäeva. See on siis neljas oktoober, toona põletati siin ära üks venelane kelle nimi oli Vassili, kuna ta sai hakkama allpool kirjeldatud väärteoga. Ta asus sauna tänava nurgamajas, mis kuulub Wiedemanni. Selle maja peremees oli Martin. Venelane läks õue, kus üks mära seesis ja hakkas temaga sugu tegema. Seda nägi üks majalistest, kes läks õue. Ja kuidas seda häbiväärset tegu nägi, läks ta majja tagasi, ütles maja peremees Martinile. Siis läks Martin õue ja leidis venelase määratoga ühel vankril seisma, teda sugutamas. Ning tema venelane oli võtnud oma ikooni kaelast ära ja pannud selle oma kiivrisse või kõrgesse mütsi. Selle kohta võib öelda, et pühakut pealt ei näeks seda tegevust, mida seegi venelane teadis, et see ei ole persif jumalale meelepärane. Seepeale virutas maja peremees Mart Din venelast selle pähe ja tõukas teda. Ja nüüd siis jooksis sauna ja tuli jälle varsti välja. Siis tuli peremees ja esitas avalduse kohtufoogtile Nigulatiga Vassili üle ja viidi ta vanglasse. Kõigepealt ov salgas. Aga siis tuli Martin ja vandus kõigi pühakute nimel, mida ta näinud on. See pealegi anti teistele venelastele Tallinnas korraldus, kes siin olid nagu siis nende vanem Ivan, üks Moskvalane ja umbes 10 venelast. Et need nõudsid, et peremees Martin peaks risti suudlema venelaste kombel. Muidu nad ei usu teda. Risti suudlemine toimus. Ja nüüd kuulata tee üle kurjategija vanglas. Kohtufoogt härra Wilhelm Rinkhoffi, härrade põhjartherde ja kodanike, Hans keegeleri Hermann saadel Makeri sadula tegija juuresolekul, mille peale Vassili tunnistas, et see niimoodi oli juht istunud. Et selline eksimine loodesse vastu on. Venemaal on selliseid asju ka varem teinud, et olevat üsna paljud Venemaal, kes märadega niimoodi teevad. Ja eed on kombeks, et Venemaale antakse karjusele üks, teen ka üks raha ja siis võib seesinane venelane sellist loomuvastast suguiha rahuldamist loomaga toime panna. Nüüd venelane mõisteti tulesurma kuskil raamatutes on küll mainitud, et ta olevat mõistetud surmaga seletatud duette olevat raha võltsinud, aga aga kohtu protokollist, mis on autentne, see ilmne, aga järgnes põletamine ja muidugi mära hukati, sest tol ajal valitses niisugune ebausk, et sellisest loomuvastasest ühendusest sünnivad libahundid. Nüüd aga see lugu, mis juhtus, sai teatavaks Moskvas ning Moskva suurvürst vihastes nii hullusti selle peale, et käskis sulgeda selle sinase kaubahoovi Novgorodis, Peetri õua, kõike seal olnud saksa kaupmehed, olgu nad Tallinnast Tartust ümmard vahistada ning konfiskeerida kõik kaubad. Nüüd siirdus 1494. aastal Tallinna saatkonda Moskvasse, et saab Andres asjade üle läbi rääkida. Aga neid peeti. Kinni saadeti tagasi Novgorodi, et seal Novgorodi asevalitseja arutab need nõudlusi. Kuid saadikuid ootas 14 10. novembril Novgorodi lähistel 200 meheline väesalk Tallinna saatkonna juht vangistati, temalt nõuti 360 Ungari kuldne kahjutasuks kahele kreeklasele Tallinna poolt tekitatud kahjude hüvitisena. Ja nad said teada, et kuuendal oktoobril 1494 oligi Hansa kaubahoov suletud. Kaubad ära võetud, kaupasid vangistati ja seda põhjendati sellega. Tallinnas oli kaks vene kaupmeest julmalt hukatud. Esimene neist oli hukatud juba eelmisel aastal, aga teade hukkamisest jõudis Moskvasse alles järgmise aasta 27. oktoobril. Nagu Remmel linkroode kirjutas põhjustesse Tallinna saadikute pikaajalise vangistuse. Tarke omad jõudsid aasta lõpuks koju aga nüüd Novgorodi kaubakontori sulgemise tegelikuks põhjuseks oli aga tugevnenud Vene riigi. Püüa murdehansaprivileegid Põhja-Venemaa majanduselus ja luua edaspidi soodsamaid tingimusi vene kaupmeeste tegevusele ning rajada Venemaale teede Läänemere äärde kus neil ju tinglikult juurdepääs ju oli, sellepärast et Vene alad ulatusid Joosiski ingerimaad, hõlmates on enam-vähem Narva jõeni, kuigi piiri veel ei olnud. Nii ma meenutan, et alles 1492. aastal hakati piirikindluseks ehitamas elasinaste jaanilinna Ivangorodi, aga vene keelekaupmehed ise toona ei tikkunud just merd sõitma. No nii või teisiti. Nüüd ordu ja saksa kaupmeeskond olid juba hakanud nagu moodustama barjääri, millest tuli läbi murda. Selleks, et venelased saaksid edukamalt kaubelda ka hollandlaste ja kõigi teistega ja kaubahoovi sulgemist kiirendasid k seal tekkinud tülid ning Venemaa leping Taaniga 1493. aastal kuivõrd need nakati taanlast sellega teatud suurust siseneda. Nüüd pärast Hansa kaubakontori sulgemist saabusid Tallinna kaubandusele rasked ajad mille jooksul terve rida kaupmehi, laostus. Kõigele lisaks olid veel sõda ja katk 1000 501503 ning alles 1514-l aastal saadi luba Novgorodi taasavamiseks. Ja kui nüüd need sealt vangistatud saksa kaupmehed hakkasid kodumaale pöörduma, mis Tallinnast laevale minnes Lübecki reisides laev läks põhja, nii et hulk inimesi sai veel pärast seda asja ka. Kuigi osa neist suri juba Novgorodis vangistuses olles. Hinge kui võiks öelda Tallinna raad, talitas ebadiplomaatlikult. Nähtavasti oleks olnud õige Need loomuvastaste tegudega hakkama saanud vene kaupmehed lihtsalt välja saata maalt nagu öeldakse, eks ole, kui personal Ta ebasoovitavad isikud nagu praegu aeg-ajalt maailmas tehakse eelkõige nende diplomaatidega, keda süüdistatakse spionaažis või isikutega, kes on saanud hakkama maal mingite kuritegudega ja leitakse, et kandku nad karistust oma kodumaal. Nüüd aga tolle sina see suure kaubandussulu ja suure segaduse pahanduse klaarimiseks. Noh, kui ei saa otse, siis tuleb valida kõrvalteed ja niimoodi Tallinna Riia otsestasid 1495. aastal, et hakkame venelastega siis äri ajama Neeval Narva jõel ning Pihkvas. Ja siis lisandus ka veel Viiburi, mis oli ju Rootsi all toona eks ole. Ja osalt tulid Vene kaubad Tallinna, Tartu ja Pihkva kaudu. Nii et alati on olnud kasulik kaubavahetus ja olgu siis poliitilised või kriminaalsed olud mis tahes. Ja seda kaubavahetuse jätkumine suudeti taastada, kuid muidugi mõnevõrra muutunud alusel, aga niivõrd suurt vastukaja nagu selle sinase hobust sugutanud vene kaupmehe põletamine ei ole Tallinnas vastu võetud kohtu otseseid iialgi esile kutsunud. Aga head kuulajad sellega olla lõpetamegi nende koledate kriminaaljuhtuda meenutamise edaspidi võib-olla millestki meeldivast.