Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna Paavo Matsin raamatust doktor Schwartz, alkeemia 12 võtit. Paavo Matsin on siis vahest eelkõige tuntud kirjanduskriitikuna. Ta on ühe korra võitnud ka ajalehes sirp. Auhinna aga ta on tegelikult varemgi raamatuid avaldanud, selliseid kontseptuaalseid veidraid teoseid, mis liiguvad kuskil kirjanduse ja tähemärkidega tehtava visuaalse kunsti piirimail. Nii et selles mõttes ei ole ka üllatav, et doktor Schwartz, alkeemia 12 võtit on üks väga isevärki teos. See on üks väga ilus raamat. Mustade kaantega kirjad on kullaga peale kirjutatud ja selle üle on ainult 120 lehekülge. Nii et tegu on väga õhukese raamatuga. Ja justkui väga lühikese looga ka, aga teisest küljest jällegi mitte kõige lihtsam, vast oleks öelda, et see raamat on täiesti arusaamatu, sellest ei olegi võimalik rääkida, et see kuulub assotsiatiivne kirjanduse valda, mis ongi mõeldud mõjuma nõnda, et me küll ei saa võib-olla täpselt aru, mis narratiivi autor katsub siin raamatus arendada. Aga Need seosed, keelelised seosed või miks mitte ka näiteks sõnade kõla tekitab meie enda peas uusi seoseid, uusi mõtteid, uusi tundeid. Kaheldamatult on see üks võimalus doktor Schwartzi lugeda. Seda võimalust kinnitab ka Paavo Matsin ise raamatu järelsõnas. Raamatu järelsõnas räägib ta siis natukene Al keemilise kirjanduse ajaloost sellest, mis on all keemia, kes on sellega tegelenud, miks on tegelenud ja raamatu järeldusena kõige viimane lõik, ainult kolmest ja poolest reast koosnev lõik ütleb. Kuid lugejale on alati õigus oma interpretatsiooni-ile, oma lugemisele ja miks ka mitte õigus isikliku laboratooriumi sisseseadmisele omal keemilise teose koostamisele, igavese õnneotsingule, omal keemilise Praha loomisele. Nii et Paavo Matsin, seega jätab lõpus otsad selles mõttes lahtiseks, et ta lubab seda raamatut käsitleda täpselt nii, nagu lugeja õigeks peab. Aga kui siiski katsuda natukene vaadelda seda, mida siis ikkagi Paavo Matsin oma doktor Schwartzi teeb, mis lugude jutustab, kuidas ta seda jutustab, siis päris võimatu see ülesanne ei ole kuigi väga raske. Kahtlemata nagu ma ütlesin, on alati tundnud huvi alkeemia vastu ja ma ütlen siin kohe ära ka, et tal keemia ei ole. Ei Matzini meelest ega üldisemalt mitte siis soov teha igasugustest asjadest kulda vaid tegu on vaimsete otsingutega, mille sümboliteks on siis materiaalsed esemed. Et kui räägitakse rauast kulla loomisest, siis tegelikult peetakse silmas seda, et inimene peaks jõudma oma siinses elus kõrgemale vaimsele tasemele. Ja eks selle ümber see raamat ka keerleb. Iseenesest on tegu ühe vägagi jabura looga, kus tegelased vahetuvad, autor kub tegevuskäiku tegelased muunduvad, muunduvad, satuvad ühest kohast teise, muudavad oma välimust, olemust. Raske on jälgida, kes on kes ja mis on, mis ja miks keegi midagi taga ajab. Aga see kõik on väga vaimukalt kirja pandud väga heas keeles ja isegi kui vahepeal läheb see jutulõng kaotsi, siis lugemisnaudingut see kahtlemata ei kahanda. Nad ongi ühe väikese näite raamatu 37. peatükk, mille tervikuna ette loen. Kõlab siis nõnda just siis, armsad sõbrad, just siis, kui ma paari efektse pöördega saan olukorra Siinalkimjaadis enam-vähem kontrolli alla, peabshil jälle kõik teisipidi keerama ja ranna asemel kohvikusse suunduma. Ohtlik targutaja liigagi ohtlik. Rannas oleks mõnda Mikiwitzi luu professoriga kokku viinud ja asi ära lõpetanud. Me ei saa endale kuidagi lubada praegu uusi tegelasi, niiet unustage palun need meditsiinilised Barrokassid ära. Nende kõlas siis raamatu 37. peatükk ja ma ütlen veel, et väga huvitav on ka see, et teatud sõnad on siin raamatus läbivalt suurte tähtedega. Armsad sõbrad ja pööre, kirjutatakse kõik suurte algustähtedega kogu raamatu vältel. Nii et tegu on sellise täieliku fantaasia tulevärgiga, kus mitte millegi kohta ei saa öelda, et see oleks liiga jabur, et see oleks liiga kaugeleulatuvad, seda oleks liiga palju. Vastupidi, Paavo Matsin annab kõik vahendid käiku, ei kohku tagasi ühegi jabura tegevuskäigu ühegi hullumeelse tegelaskuju mängutoomise eest. Kui aga annab midagi veel välja mõelda, kui aga annab mingisugusele kummalisele mõttele tulla, siis kohe läheb segakäiku. Siin on kõikvõimalikke kummalisi tegelasi, kellest mõned kannavad küll kuidagi kahtlaselt tuttavaid nimesid. Näiteks Scheel on siis pankurscheel, siis on siin teisigi tegelasi baltisaksa nimedega ja et kõik see oleks justkui tuttav, aga mingisuguses kummalises kõverpeeglis maailm kus reaalsus ja fantaasia segunevad sellisel moel, et võimatu on öelda, kas nüüd realistlikud elemendid on toodud sisse vihjena näiteks vihjena, siis päriselt ajaloolistele kujudele või eksisteerib pigem see fantastiline maailm, nõnda et need realistlikud tegelased on selle fantastilise maailma kontekstis väljamõeldised. Nii et tõeliselt hullumeelne teos. Kujutan ette, et keegi, kes seal keemiat hästi tunneb, oskab seda lugeda veel palju paremas täpsemas võtmes mõistes siia peidetud koodi, sest ma ei kahtle hetkekski, et see on olemas. Aga pean küll ütlema, et mina ei ole võimeline sellest aru saama. Mina olen võimeline nautima selle raamatu head keelelist taset ja tõelisi pead pööritama vajavaid narratiivseid uperpalle. Aga mis nüüd puudutab jah, Al keemiat, siis arvan, et selle raamatu täielik mõistmine eeldab tõesti alkeemia alast eriharidust, mida tänapäeval saab küll ainult iseõppimise teel. Doktor Schwartz, alkeemia 12 võtit on kõigele sellele vaatamata koguma keerulisele kodeeritusele vaatamata üks väga lõbus ja nauditav teos. Ja ma arvan, et seda maksabki lugeda just nõnda, et lasta tal enda peas tekitada uusi seoseid, uusi ahelaid, lasta tal mõjuda tunnetele. Ja sellisena on tegu tõeliselt toreda lugemisega. Head lugemist.