Tere päevast, head raadiokuulajad, kohalolek. Meie sõjaselle rahulisele laenata. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, teine detsember aastal 2011. Ühe hästi lihtsustatud ettekujutuse kohaselt jagunevad inimesed kaheks tehnokraatideks ja humanitaarid. Eks esimeste meelest on ühiskonna liikumapanevaks jõuks tehnika ja ka edu võib tugineda vaid loodusseaduste tundmisele oskusele rakendada loodusjõude ja varasid. Humanitaarid seevastu näevad arengu eeldusena just inimeste ühiskonda, mistõttu nemad panustaksid eelkõige sotsiaalsesse kapitali inimesesse kui kõige imelisemasse ja kallimasse varasse. Samas ei kujuta küll ette maailma, kus üks neist tehnokraadid või humanitaarid puuduksid või oleksid mingisuguses vähemuses. Ja sellegipoolest tundub, et soovitud tasakaalu asemel kohtame üha sagedamini humanitaar, Taarja suutmatust käia ajaga kaasas. Võimetust olla atraktiivne ja pakkuda konkurentsi ID-põhisele inimest vaid kaude puudutavale Oleskelulisele massikultuurile. Seetõttu räägime täna humiin humanitaar-kultuurielujõus stuudios nagu ikka kolmekesi kirjanikud ja publitsistika Rein Veidemann, tere. Vast Peeter Helme. Tere saatejuhina. Mina nagu ikka arhitekt Ignar Fjuk. Hüva. Ja ometi vaimustume sotsiaalmeediast, räägime osalusdemokraatiast, tunneme uhkust rohkearvuliste netti kogukondade ja nende võime üle ühiskonnas toimuvat mõjutada, millest siis pinu pessimism? Humanitaarhumanitaar-kultuuriseisundile. Ehk ei olegi mõtet nukralt seda, kõik on väga hästi. No. Kaks asja püüdsin kohe soo sissejuhatavas jutust kinni, kõigepealt selle vastanduse tehnika ja humanitaar-jale, see on vist, hakkas kujunema välja, tegelikult juured on väga sügaval siis kogu modernismi ajaloos, kui peab silmas pidama, kus Sakse kõigepealt masinate revolutsioon. Mäletame Eesti humanitaaria ajaloost, eesti kultuuriloost. Kuidas vaimuinimesed hakkasid muretsema selle üle, et masinad söövad ära inimese. Ja hiljem on see kogu aeg täiustunud täiustunud. Aga siin on üks huvitav tõesti tehnika, kui me peame silmas tehnoloogiat ka tehnikainimeste nii-öelda. Noh, alana siis see tehnoloogilisus ja tehnoloogia tegelikult murrab sisse ka humanitaarias. Ja sellist mõttes enam humanitaaria päris süütu ei ole. Et noh näiteks küll igasugused tehnoloogiast pärit formaadid, mis mis ju või maatriksit või, või siis algoritmid või millega opereeritakse eriti kuuekümneist aastatest alates, kui küberneetika hakkas oma võidukäiku pidama ja siis need jõudsite näiteks kiiresti humanitaareelsetesse uuringutesse, kirjandusuuringutesse sealhulgas, aga nad on ka kasutusel üldse igasuguses humanitaarses loomingus. Kaunites, kunstides, kume. Peame silmas seda, et ka need on osalt lülitatavat humanitaar. Tuuri. See on kahtlemata õige, aga katsuda seda natuke sellise optimistlikuma või veel optimistlikuma külje all, et vaadata, siis ei maksa ära unustada seda ka tehnika, selle sõna kõige laiemas mõttes, nii nii idee kui siis teostuse kui mingisuguste masinatele, võtetena onju tänasest nende ideoloogiavaba, seda saab rakendada ükskõik mille teenistusse, et vajadusel saab seda rakendada ka ju humanitaaria teenistusse, et ka see on üks võimalus, kuidas seda vaadata. Ma ei taha öelda, et kuidagi probleeme ei oleks või tõesti. Mulle endale tundub ka vahel nii, et me elame maailmas, kus seda tehnikat just tahetakse ideoloogiana vaadata. Aga võimalik on ka vastupidi teha. Jah. Ja see ise isegi ei muretseks, ei panekski mind muretsema, see tehnika juba Aristotelesest peale, eks ole, jaguneb ka looming tehneks pojeesiseks. Nii et seal nii igivana asi, et ka selles humanitaarses elus humanitaarloomingus Martaaž loomingus on, olgu see siis nii-öelda uurimusliku kallakuga või tõepoolest puhas loov tegevus igal juhul tehnikast ei pääse, tehnikast ei pääse aga mind kui ma, kui ma natuke muretseda, tahi tohib siin siin ja see saade ilmselt seda eeldab, et sa muretsed, sa näed probleemi siis pigem see, et toimub teatud võõrandumine või eraldumine, toimub eemaldumine üksteisest. Humanitaarkultuuri esindajad tunnevad, noh, ma ei ütleks, et nad oleksid nüüd kuidagiviisi. Välja suletud ühiskonnast või, või, või kuidagi vaataks neile kõõrdi. Neid kasutatakse muidugi, aga näiteks Peeter mainis siin, et ja iidoli ideolegiseeritakse muidugi humanitaarkultuuri, ega ta ei pääse ideoloogiast, Nad haaratakse kaasa igasuguste ideoloogilistes võitlustes kontseptsioonidesse, aga aga samal ajal toimub teatud iiliti helitaliseerimine, sest mõnes mõttes humanitaarid on ju nõrgad, nad on nõrgad, nendel on ainult sõna või nende looming ja tuna nende kaasarääkimisvõimalused on võrdlemisi piiratud, tõsi küll, juhul kui ütleme, siis avaliku arvamuse avaliku arvamuse mõjutamises seal vähk on Nendel, aga seda ma ei näe ka viimasel ajal enam. Nagu hakkasite minu selle eelloos vastandusest tehnokraadid ja humanitaarid sellest nii-öelda tehnikakonksust kinni ja siia ma võikski ainult lisada, et sellises titt, triviaalsus plaanis on see IT-maailm arvutimaailm õpetanud või õpetab ka täitsa teistmoodi lugema kirjutama, tähendab mingisugune võõrandumine või eemaldumine toimub sellest traditsioonilisest viisist, kuidas teksti yldse omandada, seda, seda lugeda, seda mõista. Ja, ja see ID asi nagu kannab kogu seda kogu seda olemist mingisuguse massikultuuri altari ette, et seal sealse võõrandumine saab täitsa uue mõõtme, mis ei tähenda, et igas astmes see oleks pahe, et, et see ei toidaks, seesama vaidlus väikses tilli Merist ja nendest tähesõdadest, et, et ilma üheta poleks teist, tähendab üks üks Illimar on loetav ainult sedavõrd, kui kui kõrvale tuleb mingisugust teist vaimutoitu seda kaasaegset, seda seda tulevikulõhnalist. Aga ma sellest ühest vastandumisest, mida ma noh, lihtsalt saate head formaati pidades nagu ette tooks ühe teise vastandumise, mis on minu meelest ehk ehk veel olulisem, on see, et kuidas omavahel suhestub humanitaar, kultuur, selline kui selline ja rahvuskultuur. Et kas, kas me sageli humanitaarkultuurist sellisel argitasandil rääkides ei mõtle hoopis rahvuskultuurile ja, ja humanitaar-kultuurielujõust rääkides mõtleme rahvuskultuurielujõule ja rahvuse püsimisele keele püsimisele. See on päris huvitav võimalus seda vaadata ja, ja ma arvan, et jah, sugugi mitte vale just selles mõttes, et kui me hakkame teadlikult nende asjade üle järele mõtlema, siis me märkame seda, aga tihti teadmatult me ei pruugi seda märgata, sest et tahes-tahtmata arutleme nende mõistetele me teeme seda esiteks keeles ja need on seotud väga tihedalt keelega muidugi. Aga kui nüüd siit korraks veel tagasi minna sellesama sama IT-kultuuri ja kõige selle võimaluste peale, siis mulle jällegi tundub, et selles on samuti väga suuri võimalusi sedasama rahvuskultuuri säilitamiseks näiteks viimasel ajal. Mind hämmastab see, millise tohutu areng on viimase paari aasta jooksul läbi teinud interneti tõlkerobotid, kuidas suudetakse kodulehekülgi juba täiesti talutavalt Eesti keelde näiteks tõlkida enam-vähem ükskõik millises suuremast maailmakeelest. Minu meelest see on väga huvitav areng, mis paneb selle mida me internetile varem süüks oleme pannud Amerikaliseerumise ja inglise keele pealetungi hoopis uude ja teistsugusesse perspektiivi. Nimelt et internet võib meile küll koju tõesti tuua selle massikultuuri selle sõna kõige halvemas mõttes, aga tehased ometigi eesti keeles ja see on nüüd huvitav, et kas me tahame seda või mitte. Ja ma jagan siin Peetri vaimustust ja lisan siin ühe eriti aspekt olulise aspekti mis minule kultuuriloolasele noh, mille, mille pärast tõesti ma imetlen ja, ja mul on väga hea meel selle tehnoloogilise revolutsiooni üle, mis on näiteks võimaldanud ja võimaldab meil edaspidi ju digi digitaliseerida kogu meie kirjakultuuri. Näiteks see mina tulen veel ajast ja olen sellest põlvkonnast, kus vanu ajalehti 1923 veel varasemaid ajalehti Postimehest käisin lugemas. Kirjandusmuuseumis basin seejuures muidugi anud lappamiseks mõeldud eksemplar, sest et no nüüd on niimoodi, et ja siis tuli see periood, et neid võeti filmi peal, neid filmiti väiks mikrofilmi suured, kohutavad kadakad olid igasugustes raamatuga kogudesse, siis kerisid seal niimoodi, see on ju tõeline niisugune muinasaeg, tänapäeva noorte, uue põlvkonna inimeste seisukohalt ja nüüd ainult mõned klikid neli, viis klikki ja juba sa oledki 20. sajandi alguse ajalehes. 11.-st sajandist sa oled juba täitsa kiviajas. Seitsme. Jah, Eesti vanema kirjakeele andmebaas on ka olemas, kus saab lugeda tõesti seitsmeteistkümneni. Tõsi, see on, et kas seda, eks ole ja no kindlasti. Ja, ja põhimõtteliselt kui räägime maailma humanitaarkultuurist, siis saab lugeda digiversioonis ka kivitahvlite tähendab kirja pandud, aga see on see, see suurepärane pool, ehk siis tegelikult see, see on, see on paradoksaalne. Et ühelt poolt tõesti popkultuuri pealesurumine selle tehnotehnoloogilise revolutsiooni kaudu ja võimalus, aga teiselt poolt ka teine võimalus, ehk siis avaneb tegelikult selles tehnoloogilise revolutsiooni kaudu see kogu meie kultuuri vertikaal mis, mis on kuskil muuseumides, raamatukogudes varjul ja kui tahad saada Aitäh tuleb sulle koju. Nii et selles mõttes on jah nagu huvitav areng ja kui ka võib öelda, et internet oma selle lehekülje põhisusega ja võimalusega igale poole edasi klikkida on võib-olla lugemisharjumustele küll halvasti mõjunud siis siis loodame nüüd selle jutuga liiga tehnilisest teemast ei lähe siis näiteks ameti, me peame tunnistama, et selle kaudu, et ta toob meile kõikvõimalikud tekstid, mida me tahame koju kätte võita, siiski selle lugemise harjumuse heaks midagi teha. Ja nüüd veidi kaugem hüppe, kui sa mainisid enne, et internet Ta on pannud meid ka teistmoodi kirjutama, siis sellega ma jälle nõus. Siin alles mõni aeg tagasi ilmus kass Vikerkaares ja Loomingus ülevaade Eesti internetikirjandusest ja ja see artikkel lõppes tõdemusega, et igasuguseid katsetusi on tehtud. Teha sellist kvalitatiivset teistsugust kirjandust, kus on sees ristviited, meile peale saab klikkida, et raamatut ei pea lugema algusest kuni viimase leheküljeni maid võib lugeda erinevat moodi. Kõige katseid on tehtud, aga nad on jäänud väga marginaalseks ja ma julgen väita, et lähiajal selles osas küll mingit muutust ei tule. Ei, ma pidasin pigem silmas seda teistsugust argikeelt või suhtluskeelt, mis on Skype'is veeemmessennides, kui või ikkagi jälgida, kuidas kirjutavad üheksa 11 14 aastased meistiga märksa nooremad, siis nad, nad loovad oma sõnad oma oma mingisuguseid, et mõisted, mis sarnanevad mingis mõttes hieroglüüfi ülemis mingis neljas-viies tähes mingis kombinatsioonis, tähendab midagi enamat kui see, kui see võiks välja loetas olla, aga kui sa ei tea, nii et, et see ikkagi loob mingisuguse teistsuguse kirjakeele, seal ju kirjakeel ei ole, släng. Natuke on sellest õigus, kui ma mõtlen selle peale ka, ma olen üsna palju lugenud läbi selliseid noorte debitantide Kromaaniasest noorsookirjandust ja mulle tundub küll, et tähendab sellist interneti suhtluskeelt kohtab seal siiski harva, aga samal ajal kui vaadata lihtsalt nende keelelist võimekust sest mulle tundub küll, et see on. Alla käimas, mina ütleks, isegi mitte mitte nii halvasti, ma ütleksin, et neil on kadunud aukartus ÕS-i ja õige keele ja, ja selle püha klassikalise, mingisuguse eesti keele ei oleks siis 50 aastat. Ei see selleks sellepärast, et nende toimetajatel ei ole see kartus kadunud. Ma pean silmas pigem lihtsalt seda, et kui rikas on ta sõnavara on ja kuidas ma näen, et seal korduvad näiteks fraasid mõnest üksikust pop väga popist raamatust nagu näiteks Stefani, Mayeri vampiirilood või Harry Potteri raamatut teatud fraasid, mida nendes raamatutes eesti tõlkijad on kasutanud korduvalt, siis noortekirjanduses edasi. See ma ainult ühe märksõnad on juurde, et mis puudutab nüüd selles veebiilmas levinud kõnepruuki ja selle mõju humanitaarkultuurile tervikuna, siis Tiit Hennoste vist on tema, kes on üks tuntumaid eesti kõnekeele. Uurijaid on osutanud sellele, et see kõnekeelsus mis on üks keele registreid all registreid, et see on tõesti nüüd tänu sellele sellele internetisuhtlusele tõesti ka peegeldumas siis ilukirjanduslikes katsetes ja, ja, ja, ja ta avaldub mitte ainult siis tegeles omavahelises kõnes, mille kaudu ütleme siis luuakse karaktereid ja nendevahelisi suhteid. Vaided, jutustajad ise juba tegelikult kontakteeruda püüavad kontakteeruda oma lugeja publikuga selles samas kõnekeelses registris, mida nad kasutavad internetis omavahelises suhtlemises. See on täheldatav. Jah, et need, kes enne kesiselt, kui me räägime humanitaarkultuuris, kas me tegelikult ei räägi rahvuskultuurist, me olemegi selle konksu alla neelanud ja mida me siin praegu teeme? Jah, aga, aga, aga ootuspäraselt selles mõttes jube veto rusudes ka, et et kuna. Ja see kultuur on selles mõttes keele keskne, et et me mitte ainult kergesti mitte ainult seetõttu, et selles skulptuuris üks osa on kirjandust eesti keeles ja seejuures ka maailmakirjandust tõlgitakse eesti keelde, vaid ta on keelekeskne ka sellepärast Ta, ja see kultuuri sisemine peegeldus toimub eesti keeles. Meie siin räägime praegu omavahel eesti keeles. Siis see põhiline suhtlus vähemasti siin piirkonnas selles ruumis on eestikeelne. See, see määrab, et humanitaarkultuuri me võtame tõepoolest nii-öelda noh, paralleelselt või kattuvana rahvuskultuuriga. Aga samas selles on mingisugused ohud. Teatud ringkondade teatud meeleoludega on ühitatav mingisugune kurtmine ja ja hädaldamine, et vot nüüd me õige pea, me loobume oma keelest. Me oleme liiga Kergekäeliselt omandama seda nii-öelda mingisugust lausa Apetiidselt omandama angloameerika mingisugust sellist kultuurilist ja olen, olen ise mõtlemist, et et, et see on kõik väga halb, et me peaksime pigem ikkagi kapseldume hoidma selle eesti keeleruumi ja Eesti tervikuna puhtana sellest mingisugustest mõjudest. Ja, ja samas jälle, kui, kui mõelda natuke laiemalt, siis siis ma ei lepiks selle sellega, et nii nagu nagu sa ütlesid, et, et, et oli aeg, kui me räägime sellest tehnika pealetungist või tehnikamaailma sünnist, kui sellisest, siis masinad sõid inimesed. Peaks küll arvama, et, et kuskil McDonald site Su esburgerites peituvad mingisugused aplad, lihasööjad, bakterid, kes seda vaest ja väeti esto mehikest hakkavad õgima, et tegelikult see noh, nii nagu see kristlik kultuur juba andis mingisuguse, mingisuguse sellise narkolaksu etno-le selle eest Eestile. Seda ka samas hävitades ja alla surudes, andes talle mingisugust nagu väetist või mingisugust innustust konkureerida, sest ma saan aru, et rahvusskulptuur on, on elujõuline ainult siis, kui tal on võimalus konkureerida mingisuguse välise, mingisuguse suurega. Nii et ma siis tahangi öelda seda, et, et, et rahvuskultuur on ainult sedavõrd, kui me suudame mõista ja omandada humanitaar-kultuuri kõige suuremat vara. Ja vastupidi Nojah, see on viimasel ajal üha rohkem mahlise esindades küll siis eesti kirjanduse ja eesti kultuuri uurijad püüdnud kuidagi vältida mõistet rahvuskultuur või kui, siis tähendab selle teadmisega, et kõigepealt rahvus on erakordselt kurnatus ajaloos aga siin vähemasti Euroopa mõõgad, samas me näeme, kui tohutult palju sisemiste jõudude ma endast sisaldab, et seega praegu võimalikult uus käivituv separatism või lahkulöömine, et selle selle väga tugev mõjutatus tuleneb, on tugevalt, on see mõjutatud kultuurilistest erinevustest, isegi isegi Euroopa mõõtkavas on täiesti selgesti äratuntavad põhi versus lõuna ja nii edasi. Siis aga miks ma olen seda vältinud, seda rahvuskultuuri ja olen võib-olla isegi tagasi mõnes mõttes varasema selle 20.-te aastatel selle asemel kasutatud rahvakultuuri mõiste juurde, on seepärast tõepoolest mina olen sinuga päri, et rahvuskultuur, raamatut mõiste et selles samas rahvuskultuuriruumis, kui me kasutame seda edasi, on ju tegelikult kogu Eesti eestikeelne tõlkekirjandus, mis on tõlgitud eesti keelde, mõelda vaid, see on nagu see tõlkekirjandus, mis on ikkagi praegu eesti keeles olemas, see on nagu mingisugune suur pall, mis on, mis on suurem kui see pall, mis on meil eesti keeles nii-öelda algupärase kirjandusena olemas, et kui me sellele hakkan mõtlema, rääkimata kõikvõimalikest laenudest, mõjut, sest mis me oleme ära seedinud siis siis silosoofi, seda filosoofiat ja kõik mõttesüsteemidest ja nii edasi metafüüsika st siis ma tõesti oleksin väga ettevaatlik ja räägiksin ikkagi Eesti kultuurist ja seejuures küsiksin, mis on siis, mis moodustab selle, mis annab sellele kultuurile õiguse nimetada, et see on eesti kultuur, seejuures jätaksin vaikselt kõrvale selle Rahvuskultuuri, et kas eesti kultuur suure tähega või väikesed üheksa, kas, kas Eestimaa või eesti keel? Jah, nüüd muide, on ka maiskondlikust kultuurist, räägitakse, Jaan Undusk, kajab seda võimsalt, seda rida just nimelt baltisaksa kultuuri kaasates eesti kultuuri raamistikku. Nojah, et see ei ole isegi mitte avatud, vaid see oli nagu väga voolav mõista, et need piirid vähemalt on kuskil väga hägusad. Aga ma saan aru, et, Et enne mainisid vist seda kui räägitakse ohust eesti keelele, siis Jaan Kaplinski on see, kes on rääkinud, et me võime rääkida eestikeelsete sõnadega, aga et meie mõttestruktuurid on, on indo, indogermaani tikud ja et me oleme nende kaotanud kontaktis mingisuguse tõelise eesti keelega, et mulle tundub see küll väga rõhutatud puristlik seisukoht, sest et selge on see, et kui meid pandakse ühte ruumi istuma meie 12. 11. sajandi esivanematega, siis jättes kõrvale kirjakeele määrimis, eksisteeriks lihtsalt selle tõttu, et eesti keel on muutunud. Ilmselt oleks ka meie vaimset maailma nii erinevad, et siis võiks tõesti küsida, et kes meist, kes, miks ta on see õige eestlane, aga see on ju loomulik, et asjad ajas muutuvad ja ka mis siin teha, et ka, või mis parata, et ka eesti keelestruktuurid on muutunud, aga see, et me siiski oleme pidanud vajalikuks kõigele vaatamata pidada seda eestikeelseks ja arendada seda eesti keelena minu meelest juba peaaegu et piisav No neid inimesi, kes on meid Tunnistades ja tunnustades ja peetud pidades lugu Kaplinski sellest noh, tema juurte põhisusest siis tegelikult tema, tema looming, Kiva ja mõtlemine on ikkagi seotud mingite väga suurte hüpo hüperstruktuuridega, et ma ei ole teda küll näinud komistamas mingisugust Ümera jõe saistele kallastele või, või ta ta maailma minu meelest alati väga kõrgelt ülevalt Ani nagu Harald Keres, kes kes, kui ma mingisugust kontekstis mäletan tema üleskutset, et me peame nagu Enda peale vaatame alla just nagu ülevalt kosmosest nägema ennast osana suurest ja alles siis me näeme, kui suur me tegelikult oleme. Või, või noh, selliseid näiteid Lennart Mere need temani ulmelised hõbevalged ja, ja unistused mingisugusest maailmast, kus eestlastel olid teistmoodi. Kõik oli teistmoodi, kuidagi. Vot ma lisaksin seda, et, et selles suhtes see Eesti Rahva Muuseumi lugu on ka nagu sellest võtmest, et, et püütakse kuskile hiidsuurt mitte mitte eestipärast, mitte mitte meile mõistetavat, mingist suurt kalossi mingisugust. No mis, mis oleks nende mõõtmeline Louasele sarkofaagi ehitatud, mis, mis tulemuseks annabki eimiski või ei midagi? No see on koomiline. Me tahtes olla suur, me peaksime nagu alati tajuma, me tegelikult oleme, kes me oleme. Sa oled arhitekt ja ma ma aiman midagi Ignar sõprusest sinust ma ei taha mitte midagi teha, aga ma aiman, et et kas arhitektina ole, oled sa äkki sul on, sa oled nagu mõjutatud oma elukutsest, et tõesti, mina olen ikka tookordse aastate taas on juba nii kaugele ulatunud, olin tookord üllatunud, et et jällegi mingid välismaalased Tulevad teevad meile sellesama sarkofaagi nagu Peeter ütles, siin valmis, aga mida mina mõistan? Tähendab, mina näen siin ühte, teist asja, minu meelest oli see taotlus siiski teha seda tõesti suurt, et kas seal ei peegelduse meie sama üks mitologeemidest mille Me oleme tegelikult üle võtnud. Ja millel on oma täiesti mõistetav humanitaarne ja, ja rahvaliit ja eesti lik sisu on see, et tõesti kuna rahvas arvult, et ei saa suureks, siis ta peab vaimult suureks saama. Hurda see kuulus-kuulus lause 1870.-st aastast. Helme ja õpetajate kogunemisel siis et, et see mudel või see muster, muster, et me peame ennast suureks rääkima, me peab tõesti ole mingid suured sarkofaagi, muuseumid, kunsti muuseumit, et võib-olla selles peegeldub tahtmine siiski suur olla, tahtmine suur näida. Ja mina ei, ma minu erialaga ei ole selles, selles viitas sellele Eesti Rahva muuseumile mingid sa tõid mängu selle eaga pigem just selle selle poolest, et see, mis peaks olema nagu meie mingisugune portree, mida me võiksime näha ja teistele näidata, et näed, see oleme meie, meie ajalugu, meie juured siis see peidetakse ära kuskile kuskile raadile, kuhu, kuhu inimene ei satu, kuhu eurooplane ei satu, mis, mis on nii-öelda sellest on veel vähe, et Eesti on ääremaa, siis ka meie portree peidetakse kuskile ääremaa Saaremaal ära, et me häbeme just nagu seda, kes me oleme, mida seda näidata ei taha neile näidata, et meid on vähe siis tehakse mingisugune hiid, monstrum, peidetakse sära ja siis kõigil tekibki kujutlust, et nad elavadki ja neid ongi paljaid. Nii sai just keegi ei, ahah, see oli Hardo Aasmäe, kes paar päeva tagasi kuskil ütles, et ka eetris või, või kuskil kirjutas või et näed, peitsid selle eesti kunstiga presidendilossi taha sinna sellesse sammusesse paekivi või paekalda sisse, mis paar aastat sinna toppisid, oleks võinud ka jätta edasi siia Vabaduse väljaku juurde laiendades kunstihoonet ja nii edasi, noh, ma ei tea. Aga, aga selle, selle humanitaar, paar kultuuri Kohta, millega, millega kogu su tänane mõttevahetus alguses sai. Ja selle, seda ma peaksin küll ütlema siiski, et, et selle eesti keelekeskuses olema teatud mõttes puudutatud siis kui, kui me räägime humanitaar-kultuuri seda osa, mis uurib ja käsitleb Eesti kultuuri, ennast, kirjandust, kunsti, arhitektuuri, tähendab ehk siis see meie erialakeeles öeldakse metatasandit, ehk siis see see osa, mis kasutab oma objektist sellest kultuurist tervikuna, kõneldes eesti keelt ja vaat siin ma märkan viimasel ajal küll kalduvust ja tahtmist lahkuda sellest keelest ehk siis ettekäändele, et et me ei saa tõlgendada eesti kultuuri. Kui me ei tee seda inglise keeles, siis võib tekkida alati küsimus, et me ei saa, tõlgin seda, aga miks me peaksime inglise keeles võib-olla peaks rohkem saksa keeles, sest meie juured on saksa saksakeelsed juured, on eesti kultuuri juured. Või peaksime vene keeles tegema, kus, kus me olime 200 või rohkemgi aastat. Halluvuses tahtsid öelda, et saksa kultuuri külvati umbrohuna meie. Aga ma, ma selgitan veelkord, tähendab minu nii öelda üks väikene lambike vilgub seal kus kus kiputakse väga kiiresti ja kergekäelisest üle minema nii-öelda tõlgendustasandil inglise võlts võõrkeelte peale. No meil ju on isegi üks konkreetne väga suur näide olemas, et vaata, kõige mahukam eesti kirjanduse ajalugu ongi saksa keeles kirjutanud. Hea küll, autor on muidugi ka Cornelia Platoni siis sakslane, eks, aga aga, aga jah, ma arvan tõesti, et see, see on problemaatiline ja, ja need probleemid on kohati tobedad, nad on osaliselt administratiivsed, mingisuguseid grante antakse selleks, et avaldada ennast kuskil tsiteeritavates inglisekeelsetes väljaannetes ja, ja siis ongi, et vaesed teadlased kirjutavad siis treivad oma nuppe siiami, nende inglisekeelsete väljaannete peale ja siis tuleb õnnelik olla, kui nad millalgi saavad võib-olla Kulkalt raha selleks, et tõlkida see kraam eesti keelde üks üks selline näide, mis ei puuduta küll otseselt eesti kultuuri selles mõttes, et see ei tegele eesti kultuuri kauni Tarmo kulmari vana Ameerika usunditest käsitlevad artiklid, mille kohta see raamat on nüüd mõni aasta tagasi Eesti mõtteloo sarjas ilmunud. Aga kulmarju ütlebki seal eessõnas ka, et ta millalgi vajalikuks tekstid, mis on ilmunud saksa, inglise ja muudes keeltes, lõpuks ometi jõuaksite eesti lugejale, et ma kujutan ette, et selliseid näiteid ilmselt on ka tõesti vahetult eesti kultuuri puudutavate teemade osas, kus kus asjad tuleb tõlkida tagasi eesti keelde. Nii et see humanitaarkultuuri osa, et. Lahkutakse eesti keeles või ollakse valmis lahkuma eesti keeles, see võib viia nüüd mingil tasandil keelevahetuseni ja selle tagasipeegeldus kogu kultuurile on kahtlemata täiesti olemas, sest sel juhul tekib küsimus ka, et et noh, madalamatel astmetel suhtlemine, milleks siis eesti keel vajalikul, ta ei ole enam isegi instrumentaariumi olemas, tal ei ole vastavaid mõisteid, mõisteid, tal ei ole seostamise võimalusi. Kultuuri kirjeldamisel nii et et siis on kah konverentsid tulevad ainult inglise keeles. Alles siin ehmatasin, noh, ma saan küll aru, ma ise osalesin, õigupoolest saatsin oma ettekande äsja 150 aastat, Kalevipoeg teatavasti 150 aastat kalevipoega. Muide Ignar, kas Eesti riik tähistas 100 viitekümmend aastat Kalevipoja ilmumisest ei ole tähistanud. Minu kolleegidel Postimehes ilmus üks anekdoot. Meie kolleegid küll Tartus tähistasid rahvusvahelise konverentsiga, mis muide oli inglisekeelne inglisekeelne nii et kutsusid külla kõik rahvusvahelised uurijad mujalt ja siis on see muidugi respekteeritav, tunnustatav aga, aga jah, näiteks riik oleks võinud Estonia teatrist saade Estonia katkons. Kingime sulle humanitaarkultuuris, näed, tüüpiline näide 150 aastat, Kalev aga ei käi mitte midagi. Tere päevast, head raadiokuulajad pisukesest siis sead sa tahaksid, aga tema jaoks on sammu tagasi astuda. Me oleme praegu kell üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigi kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid. Muidugi on olemas veel üks vaatepunkt seal eestlase vaate, kas siis sellel Atlee laulugi reetsed küsimus, et mul on väike saladus vabandamise tiriaadleks pikale, kas see oli küll väga asjalik materjalid on väga huvitavad. Aitäh sena õiguse eest. Räägivad jätkab täna räägime humanitaar-kultuuri elujõu stuudios nagu ikka kolmekesi kirjanikud publitsistika, Rein Veidemann, Peeter Helme, mina saatejuhina Ignar Fjuk. Ja esimese saate poolel lõpetuses läks jutt ehk liialt rõhutatult keelele, et, et just nagu oleks selles humanitaar-kultuuri ja rahva või rahvuskultuurivahelises võidujooksus sellel keelel kõige kõige olulisem roll või tähendus. Ja, ja ilmselt, kui me nagu lähtuma sellest nõrgemast või väiksemast või sellest eestlasest, siis, siis keel on tema jaoks muidugi sümptomaatiline ääretult oluline. Aga ma prooviksin seda humanitaarkultuuri ikkagi näha mingisuguse suure baasina või põhjana, millele ehitub üldse kõik need teised kultuurid, koguse tsivilisatsioon, koguse olemine, ehk ehk me peaksime rohkem unistama või lootma sellisest koolikorraldusest või ühiskonnast, mis milles on aukohal filosoofiat, antropoloogiad, etnograafia, sotsioloogiad. Kui nüüd sirvida või vaadata, mida kooliõpilastele Eestis õpetatakse siis see ettevalmistus selleks, nii-öelda humanitaar-kultuuripõhiseks eluks on praktiliselt olematu. Ja, ja mõneski mõttes erineb, ma sattusin nägema taanik, hoolib õppekavasid, seal oli seda märksa rohkem sellist suurt üldist maailma mõistmist. Et kui meil, ütleme, see hirm või, või see konkurents, rahvuskultuur ja humanitaarkultuuri puhul taandub ainult keelele, siis, siis see tähendab ka seda, et, et humanitaarkultuuris kui sellises, mis vastanduks rahvuskultuurile nähaksegi, ainult keelelist küsimust, aga see on märksa laiem. Ja ma ma just kardan ja kurdan, et seda meie noortele ei tooda kätte. See on muidugi õige jah, et seal on märksa laiem, kui juba enne siin tuli jutuks, et kui kasvõi vaadata seda et mis kõik eesti keelde tõlgitud, on need väga suuresti ka see, mida me siin peame oma rahvuskultuuriks on ju tõlgitud muudest keeltest ja selle tõttu me oleme loomulikult osalised laiemas Euroopa üldse maailma kultuuris. Ja jah, võib-olla võib-olla on sul õigus, et selle mõistmiseks vajalikke instrumente koolis õpilasele tihti kätte ei anta. Teisest küljest ma ei poolda päriselt ka sellist sellist süsteemi, kus justkui õpetatakse ainult teiega arutlema ja mõtlema, aga samal ajal need faktid, mille üle arutleda ja mõtelda jäävad selgeks tegemata, et ma arvan, et neid asju on mõlemat vaja, et kui et võib-olla see selline väga must kui konkreetsuse keskne süsteem, mis koolis on ei olegi päris vale, et see annab vähemalt inimestele mingisuguse baasi, mille pealt nad saavad iseennast edasi arendada, aga aga ma ei taha ka öelda, et ilmselt kõik oleks nii, nagu, Ütleme Archimedes õpetatakse, õpetatakse, aga Scarty ei õpetata. Ma ei tea, õpetati. No. Tähendab, ma tahan sellist asja täpsustada, et kui me räägime humanitaarkultuurist, eesti humanitaarkultuurist ja selle seos ja selle ja siis õpilaste koolilaste ettevalmistusest siis peame kahte asja silmas pidama, humanitaar, kultuur, selle keskmes on inimene, see tuleb juba viitab juba, tähendab selles liitsõnas endas. Teine asi. Ja siin võib küsida, et kui juba, kuivõrd on esindatud Eesti ühiskonnas inimesele inimesega tegelevad teadused, eks ole, sa mainisid noh, ütleme siis kõik. Kogu kunstiloomingu kirjandus on tõesti, seal on keskne inimene, psühholoog, Voogia, sotsioloogia, filosoofia, kõik kõikides nendes, mida, mida me teame, et nad on humanitaarkultuuri osad nende nii-öelda keskmes on alati inimene. Nüüd see humanitaarkultuuri teine pool on see, mis on siis võiks öelda noorem ja pärineb tõesti humanismi, st alates on see, et mitte ainult inimene ei ole objektiks, vaid ka tema, tema ilm, Tartus, ilm, tema suhe maailmaga. Ja vaat siin see ehk siis teine küsimus, mil määral on koolis esindatud humanistlik humanismi vaimus kasvatamine, mil määral osaleb selles näiteks religioon? Noh, siin on lakkamatud vaidlused selle religiooniõpetuse osas liidan kodanikuõpetuse raames, tehakse seda õpet ajalootundide raames ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, need kaks poolt, et ikkagi me peame silmas humanitaar-kultuuri, siis kogu aeg küsime, mil määral on esindatud need teadused, mis on nende positsioon Eesti ühiskonnas, kas neil on, me teame, et, et psühholoogia on meil hästi arenenud Tartu Ülikoolis mitmeid kuulsaid nimesid, aga näiteks viimasel ajal kogu aeg ja õigustatult osutatakse tähelepanu sellele, et sotsioloogia on, on kängu jäänud. Minul suur õpetaja Ülo Vooglaid ütleb, et ei saa neid küsitlusi ja uuringut pidada sotsioloogiaks, mida meile kogu aeg siin lakkamatult tehakse ja Öeldakse ja tuletatakse mingisugused seaduspärasused. Et see, see, see on kõik nii-öelda jääb tühja, kui sa ei seostata tegelikult just nimelt inimese enda arenguga ja seisundiga. Kas ma võiksin täpsustada, õigemini küsida sult, et kui sa algul ütlesid see humanitaarkultuuri nagu baas või lähtepunkt on inimene ja siis on ta omandanud ka mingisuguse suhte selle ilmaga, siis selle all sa mõtled ikka ühiskonda kui sellist ja, ja mida aeg edasi ja see muutumine on toimunud ka tänu või sellesama ehiti arengu tõttu. On see ühiskonnastumine ja inimese liikumine eri ühiskondades eri kogukondadesse, läbisele, netti, Tormidele lausa nii, et nii, et seeläbi me nagu üha rohkem jätame selja taha seda kitsast maarjamaad ja Me suhestume nüüd palju suurema hulgaga sellest maailmast. Teoreetiliselt seal ainult teoreetiliselt, nii kui hakata vaatama seda internetis toimub, siis on osutanud uurijad sellele, et interneti otsingumootoritesse trükitakse iga aasta üha vähem vähem nimesid, üha vähem, vähem erinevaid sõnu käiakse üha rohkem ühtedel ja samadel kodulehtedel. Ehk siis kuigi meil on näiliselt interneti kaudu tohutu suur maailm käes, tegelikult inimesed külastavad väga kindlaid kodulehti, liiguvad väga kindlas, suhteliselt kitsas ruumis, aga muidugi õige on see, et on toimunud killustumine, järjest raskem on seda ühisosa leida. Kas või räägime justkui Eesti kultuurist, siis millest me tegelikult räägime, on on tõesti see, et ei ole nendele humanitaaridele erilist kontakti tehnika ala inimestega ja vastupidi omakorda On veel nende rühmituste sees väiksemad rühmitused ja selline killustumine on küll toimunud, aga mai. Ma ei ole päris kindel, kas killustumine viitab ainult globaliseerumise, osaliselt, aga mitte ainult. Ja siin ma olen kolleegiga täiesti nõus, et et see näiline, see globaalne külale, millest nüüd Masha Mac luhan ette ennustas, 1964. aastal retsemi tabab, ma võiks öelda, et see globaalne küla on nüüd ikkagi tegelikult hakanud kokku tõmbuma ja, ja, ja, ja need tõenäoliselt ka sellest et inimese informatsiooni vastuvõtu mingid retseptorid või need on ikkagi suhteliselt piiratud ja ja, ja mingil hetkel see muutub, see ebakindlus, mis selles tohutus infomeres või ookeanis on, see muutub nii ahistavaks, et inimene tegelikult tekitab tikivad kaitserefleksid ja ta tõesti võtab ainult mõned leheküljed on ühenduses ainult teatud oma kogukondades põlvkondliku, oma lähedaste või oma huvialadega ja ta tegelikult ei, enam ei liigu selle optimistliku variandi järgi, nagu see ette kuulutati. Nii et. Ja siin kohapeal ongi mul võimalus jälle tulla oma oma kepphobuse juurde. Mida, mida mina oma kirjutistes on aeg-ajalt ikka esile toonud, on see, et et kui me räägime humanitaarkultuurist, räägime eesti kultuuris, siis siis ühelt poolt me, ma olen väga rõõmus ja muidugi õnnelik selle üle, et, et see on, on siiski väga mahukas, tohutu mahukas nüüd selle noore kultuuri seisukohalt silmas pidades, kui palju me oleme jõudnud selle kahe aasta jooksul, mida nüüd võib pidada, aga teiselt poolt mida on, mis mind võib-olla kergelt ärritab või erutab või, või paneb mõtlema, on see, et, et see telg, see teljest status, et see on nagu noh, õnge Venud nõrgenenud. Et, et see ei ole isegi see küsimus sellest, et, et näiteks kui praegu tulevad kokku erinevad humanitaarid, rääkimata tehnikainimesed ja humanitaarid ja neil ei ole eriti ühiseid teemasid. Nad on nagu juba britid, kes peavad rääkima ainult ilmast või, või siis või nad räägivad, siis klatsivad poliitilist platsi ja seda muidugi meie eluga iga päev pakub õnneks nii tühiseid teemasid on, aga tähendab just nimelt seda selles mõttes niisugust riista, mis, mis, mis teljestaks meid minevikuga ja, ja, ja suhestaks meid sellega, nii et seda, seda leid, jutt tähendab rääkida palju ei saa. Noh, see toobki meelde tagasi, siis on selle saate teise poole alguse juurde, kus sa Ignar mainis, et seda, et et võib-olla kooliharidus võiks tõesti siis vähemalt sellise klassikalise baasi anda, et see on miski, mis pakuks ka neid ühiseid teemasid. Just vot just kolleeg tuli ka minu paatilid, tähendab ei, sellepärast ma ütlen, et et siis, tervitades haridusministrite, Star, Warsi ja nii edasi. Tohutu suur tung minevikku, tohutu võimas jooksja. Las olla nad leiavad niikuinii, tähendab noorus on tegelikult see, kes avastab, me ise oleme, noored on mina ja sina oleme noored olnud ja tean, mis tähendab, vajadus tung avastada, aga siis samal ajal tähendab, peab olema kultuuris, selles humanitaarkultuuris ja kogukult eesti kogu kultuuris peab olema siiski see. Selles mõttes haridus peaks olema konservatiivne, et ta annab selle põhja ja annab selle telje Teie ja teie, palun väga. Mis te edasi teete, see on teie vaba voli ja head teed teile kaasa minna. Sellest humanitaarkultuurist rääkides ma tunnen teatud ebamugavust, sest ma ei oska seda täpselt defineerida. Ma tunnen veidi ennast halvasti, kui, kui sa Rein ütlesid Eesti humanitaar kultuur. Sest sest minu meelest humanitaar kultuur on kõikehõlmav ta, tema, see juurikas ei ole mitte eesti oma, vaid see on mingisugune iidamast-aadamast läbi saada sajandite kasvanud ja, ja, ja, ja karastunud siis sa pead silmas tsiviliseeritud no ilmselt aga kindlasti ka mitte seda, aga, aga vähemalt ja lisaks tuleb selle humanitaarkultuuri mõistele juurde aga mingisugune minu arust niisugust akadeemilist või, või siinset tõsidust isegi ja kui, kui me ütleme, et me tahaksime seista paar kultuuri eest või tema käekäigu eest, siis me just nagu Peaksime, et mida me siis kardame. Ilmselt me peame seda ohuna silmas massikultuuri või ka see massikultuur on globaalne ja üle ilma ilmaline ja, ja ta ei ole ju ainult negatiivne, ta ta kannab ka noh, ka kõige külmem tuul võib tuua väga arenemisvõimelisi seemneid, milles võivad kasvada palmid ja seedrit. Et, et see on mingisugune tervik ja nii nagu aeg muutub, muutub ka nende tähendus inimestele humanitaarkultuuri tähendus, massikultuuri tähendus. Üks ei ole võimeline elama ilma teiseta, üks nagu parasiit õhib seda teisel väärtusi ja nii ma siis mõtlengi, et, et kelle asi on siis seda mingist tasakaalu selle massikultuuri ja ja humanitaarkultuuri vahel hoida, on see poliitikute pärusmaa, on see poliitiline tegevus, mis nagu noh, hoiataks meid, kui me taandume humanitaar-kultuuri tõsidusest sellest akadeemilisest, või, või mis asi see on, mis, mis hoiab seda maailma sellel väärtuste juures. On see teadlaste edevus, mingisugune elitalistide nishi, teadlaste mingi vaimustus sellest nähtamatust sellest humanitaariast, kelle asi on edendada humanitaarkultuuri. Selliseid poliitilisi projekte ju on olnud, eks me oleme näinud, kuidas on lõppenud kõik sellised poliitilised režiimid, mis on katsunud siis elu ja inimeste stetiseerida väga ruttu vastupidise tulemuseni, aga kas sa ei arva, et see on inimese loomu sisemisi, neid asju tasakaalu sätib, et ja noh, see tasakaal ei ole kunagi sama koha peal on maailma ajaloos ennegi olnud aegu, kui kui valitseb selline hedonistlik ja hedonistlik meeleolu ja et ma ei, ma ei väida, et see hea on, aga ma väidan, et paratamatult need asjad muutuvad ja on on aegu, kui on just sellist elitaarsemat, kultuuri peetudki võib-olla kultuuri sünonüümiks on keskajal oli see väga levinud, teisest küljest jällegi. Neid asju on selles mõttes ka väga raske hinnata, et mis on oluline ühele, ei ole oluline teisele, kasvõi sellel keskajal kui valitsusest, kui universaalne humanitaar kultuur Euroopas puudutas see ju paari protsenti elanikkonnast, ülejäänud üle 90 protsendi elasid hoopis mingis teises kultuuris, millest meil lihtsalt on väga vähe jälgi või me ei huvitu nendest jälgedest nii palju, nii et ma arvan, et, et tasakaalu küsimus on osaliselt võib-olla isegi kunstlik. Ja osaliselt on, et me loome endale probleeme selleks, et neid lahendama hakata. Jah, ma pingsalt mõtlen, tähendab ma mõtlen sellele, et mis on siis sinu meelest ja sa püüdsid seda osutada, et see on laiem ja nii edasi, see humanitaar, kultuur, ma mõtlen seda, mida mina nüüd nüüd ma räägin iseenda nimel. Siis ma arvan, et sellest võiks olla ehk kuulajalgi kasulik kasu natukene, mida mina imetlen oma elus. Imetlen imetlen kahte suurt kahte suurt, ütleksin inimese avaldumisseisundit vaimukust kõige laiemas mõttes vaimukust ja väärikust vaimukaks, veed, vaimukas ja väärikus ja, ja, ja mõlemad väga laias mõttes. Ja vaat see vaimukus ja väärikus ei küsi see, kas see vaimukus popkultuuris siis akadeemilises skulptuuris või ta või ta on või, või teda iseloomustab. Et või seina iseloomustab inimest, kes on lihtsalt üks tavaline töömees või, või põllumees või talumees. Kes ei, kes ei olegi tegelikult ambitsiooni olnud kunagi saada haridust ja, aga sa tajud seda, missugune kul vaimukas vaid see inimene olla. Ja teine asi on see sedasama sedasama inis inimest ükskõik kuhu, olgu ta näiteks aristokraat, olgu ta siis olgu ta ärimees, olgu ta suurettevõtja, või olgu ta tavaline siis inimene, kes kõige lihtsamat tööd teeb. Aga mida ma imetlen alati siis, kui ma näen seda inimest. Väärikas, tahan väärikas siis omaenda suhestamisel maailmaga, sest vaat-vaat, need on võib-olla kaks niisugust kaks veed, vaimukuse väärikus, äkki need sobiksid sinu raskesti defineeritavad humanitaar-kultuuri ilmingutesse või kuidas? No vähemalt ma anun nende erilisust ja erilisust just selles plaanis, et nad ei sisalda ideologiseeritud, nad ei sisalda poliitilisust, Nad on puhtad, tuginevad südametunnistusele mingisuguse õiglustundele, mis, mis ei ole ka mingisuguse poliitilise oheliku otsas. Ja, ja seetõttu saate alguses keegi meist nagu tõi esile selle eristuse või vastanduse humanitaar-kultuuri ja nii-öelda tehnokraatlikku kultuuri vahel. Et vaadake, tehnokraatlikust skulptuuris pole ideoloog logiseeritust just nagu siis humanitaarkultuuris oleks. Ja ma arvan, et, et see suur, kõige suurem põhisele humanitaarkultuurile ei ole ka ideologiseeritud, ta on täpselt sama puhas ja süütu nagu sinu poolt nimetatud vaimukas ja väärikus. Puhtad, inimvaimu olemise viisid. Ma tegelikult mina olin see, kes ütles, ma ei ole päris nii, ma ütlesin seda, et tehnika ei sisalda ideoloogiat, tehnika võib anda tehnika võib olla ükskõik millise ideoloogia teenistuses. Et tehnotehnoloogiline maailmapilt iseenesest kui ideoloogia on ju täiesti olemas. Aga Ma saan väga ilus, mis sa ütlesid, ja see, mis teine ütles, see on ka nii ilusad, sellele ei tahagi midagi lisada ja ma ei tahagi lisada, aga ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et see inimvaimu väljendus võtab ikkagi konkreetse asi konkreetses ruumis alati mingisuguse vormi ja seda vormi võib pidada ideoloogia, eks ma ei näe selles isegi mitte midagi. Teisalt, aga nüüd saate lõpuks ma siis sedasamast saate teemat, mille, mis minu meelest kõlab nii hästi humanitaar-kultuurielujõust noh jälle siis juba iseenesest on muretsemist selle pärast nagu üldse olemise pärast ja, ja kultuuri pärast ja ja jõu pärast ja üldse elu mõtte pärast. Aga aga mis on siis selle elu ju humanitaar-kultuuri elujõumõõduks, kuna me võiksime rahuldustundega korraks maha istuda, lihtsalt lugeda mingit kena raamatut, võiks vaadata filmi ja, ja arvata, et maailmas on selle humanitaarkultuuriga kõik korras ja kuna see ei ole, mille järgi seda ära tunda, et asi hakkab halvaks kätte minema. Ja see on väga raske küsimus võib olla lühike vastus on see, et ongi see, et kui sa loed seda head raamatut ja seal on mõnus olla, seda tehes ja järgmisel päeval räägid sellest oma sõpradele kaaslastele ja selgub, et see autor, see raamat ei olegi neile täitsa võõras, et see eksisteerib ka nende maailmas, et sa ei ole üksi selle oma naudinguga humanitaarkultuurist, ma arvan, siis on asjad hästi just. Siis on asjad hästi, kuni meil veel säilib. Võime vaimustada võime vaimustuda. Aga kujutage ette maailma, kus, kus vastandina sellele, mis sina peeteritasid, et sa loed selle raamatu läbi, lähed järgmine päev räägid ja, ja see ei ole neile võõras, et ongi võõras, kõik loevad mingisugust, täiesti erakordset, ainult oma raamatut. Aga väga tihti ongi väga tihti ongi nii, et sellepärast ma ühtegi tore oleks, kui oleks, nii et ma ei taha öelda, et kõik peaksid ühte raamatut lugema, aga tore, kui inimesed orienteeriuksid kirjanduses sedavõrd või mitte, ainult kirjandusest, kultuurist sedavõrd, et nimed, millega seal opereeritakse, ei ole tundmatut mõistvat. Ja jäi ka midagi, kui ei olegi lugenud, aga tähtis on ka see, et sa oskaksid küsida ja oleksid valmis küsima. Oi, kas tõesti oli huvitav soovita, millest seal jutt või mis, mis, mis toimub tähendab, et inimene osaleks. Et selle asemel, et ilmast rääkida, räägime kirjandusest. See oli nüüd tänane, räägivad saade. Rääkisime humanitaar-kultuurielujõus stuudios kolmekesi, Peeter Helme, Rein Veidemann, fina Ignar Fjuk. Uus saade on eetris uuel nädalal.