Helga ja tere head klassikaraadio kuulajad. Tänane helikaja pakub kuulamiseks arvamusi lähiaja muusikasündmustest. Tiiule Ewald analüüsib Rahvusooper Estonia Manonlasko etendust Igor Karsnek Tallinna kammerorkestri kontserdil. Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti külastas Maarja kindel. Ingrid Lukase plaadiesitluskontserdimuljeid jagab Ivo Heinloo. Millal selgus 2014. aasta laulupeo kunstiline juht, kelleks osutus Hirvo Surva. Kuidas konkurss toimus, sellest räägib 26. laulupeo konkursikomisjoni esimees Aarne Saluveer ja sõnas ka Hirvo Surva. Ja nele evasteinfelt teeb saates ülevaate ka maailma muusikaelus toimuvast. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas. Head kuulamist. Helgaja. Rahvusooper Estonia uusimat ooperit Putšiini man olles kood käis vaatamas Tiiulevalt. Lugupeetud Mihkel Mutt on oma mälestuste neljandas köites kirja pannud mõtte. Iga inimest tuleb hinnata vastavalt tingimustele, milles tal tuleb tegutseda. Olen sellega 75 protsenti nõus ja ühtlasi ka väga õnnelik, et olen saanud Estonia ooperimajas kuulata, vaadata Putšiini manuaalne skood. Kolmel korral, neljandal ja 11. novembril ja esimesel detsembril. Esimesel ja viimasel lausid Ailia assoni ja Mart Madiste peaosi ning kõrvaltegelased olid erinevad. 11. novembri etendusel laulsid Heli Veskus ja Carlo Barrichello Itaaliast. Dirigendiks kõigil etendustel oli Arvo Volmer just temast alustaksingi. Mihkel Muti mõttetera valgusel. Pole saladus, et esietenduse atmosfäär on täis elektrit, tööprotsessi, nii-öelda palavik on tõusnud haripunkti ja publikul on kõrgendatud ootused. On uskumatu, milline kvaliteedi muutus oli esimeste ja viimase etenduse vahel. Dirigendi suhe Putšiini jäljendamatusse emotsionaalsusesse ning fraasi pikkadesse hoovustesse oli värskendavalt uus, valitses hea pingestatus kõiges. Lausa hinge soppideni jõudev oli intermetso enne kolmandat vaatust. Siinsai täiel sõõmul nautida Estonia orkestri taset. Iga soolo suurepärast kõlakultuuri-kultuuriuudistest võib lugeda, et Arvo Volmer juhatas 18.-st kuni 26. novembrini Austraaliasse Adelaiidi sümfooniaorkestrit. Kolmel kontserdil juhatas ta Gustav Mahleri Viiendat sümfooniat ja kahekümnendat Mozarti klaverikontserti kahel kontserdil, millega see orkester tähistas oma 70 viiendat juubelit veel Richard Straussi, Mozartit, Haydni ja nii edasi. Olen sügavalt veendunud, et mitte ainult kontinendi aasta järsk vahetus setus vaid süvenemine Mozarti ja Mahleri geeniustesse äratasid Arvo Volmeri Is uue energiaga temasse peituva muusiku, kellele ilmselgelt siin probleemiderohke ja rutiinne tegevus oli tugevad riivid ette tõmmanud. Viimastel aegadel küll ootaks tulevikus etendustel veel lisaks üht kuulaja saalis, kes istub näiteks parteris soovib kuulda kulminatsioonides ka laulja keskregistrit. Eriti kui laval on nii rikkad ämbrilise skaalaga sopran, nagu seda on karismaatiline muusik haljassoni. Tema rolli lahkamine nõuab suuremat ajamahtu, kui antud saate formaat võimaldab. Kuid ütlen vaid üht. Ka tema puhul oli hämmastav kvaliteedi areng toimunud neljanda novembri ja esimese detsembri vahemikus. Viimasel etendusel avanesid ja kõik pooltoonid rollilahenduses kulminatsiooni täitsid saali jõuliste ja samas nii ühtlases kõlar kvaliteedis kogu alumise registriga. Lavastaja Andrei sägars on ju oma hariduselt näitleja ja see on tema suur pluss ilmselt ka lavastajana. Tundub, et tal on olnud väga häid ideid ja need realiseeruvad vaid etendusest etendusesse. See fenomen on toimunud ka Mart Madiste puhul. Tegree partii on äärmiselt nõudlik, lauljal peab kõrget see igat aeg taskust võtta, olema peab Voldemar putšiiniliku pikka fraasi Putšiini retsitatiivi ja olema headramatismiga näitleja. Madiste oli ilmselgelt sihikindel töösipelgas, kes iga rolliga liigub kõrguste poole. Kui nüüd lisanduks oskus assoni taoliselt partnerilt üle võtta kõrgregistri tämbraalne rikkus siis oleks võrdväärne parternus kindlustatud. Lavastaja on andnud koorile esimeses ja kolmandas vahetuses eredad mänguvõimalused. Eriti esimene vaatus lausa filmilikult kirevate stseenidega. Kuid siin on üks suur hädaoht. Nii hajutatult ja lavasügavusest on raske laulda kooril küllaltki keerukaid stseene. Lavastaja liigne hooguminek oma ideedest võib viia ebasünkroonsus Steni, orkestri ja koori vahel, mis ka 11. novembri etendusel juhtus. Ja see tekitab ka küsitavusi üldises suhtumises muusikalist materjali ja autoripoolsetesse soovidesse. Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Kuid minus tekitas küsi märkega ja kostüümikunstnik Kristiina pasternaga valik. Kas möödunud sajandi 60.-te aastate mood oli just kõige parem valik meie mõlemad peategelast silmas pidades. Kujunduses tekitas küsimärke neljandas vaatus. Keegi juba kuskil kirjutas, et see säändekse peri lennuki vrakk seal laval tekitas isepäraseid mõtteid. Ja kui siis Manoon mässiti Kaavel Tegree poolt langevarju siidi siis tekkis vast aluseid ja mitte teemasse puutuvaid Allüüre. Aga igal juhul soovitan kõigil ooperisõpradel keelse lavastus nägemata seda kindlasti järgmisel poolaastal kuulama minna. Aitäh Tiiule eemalt. Manonlasko järgmine etendus on Rahvusooperis Estonia üheksandal detsembril. Eelmisel pühapäeval toimus Tallinna kammerorkestri ja haiglassoni kontsert maestro Eri Klasi dirigeerimisel sarjas kuldne klassika. Ja see vastas oma kava poolest täpselt sarjadega nähtusele sest esitusele tulnud Mozarti ja Beethoveni teosed ongi ju see kõige kuulsam klassika. Ainult et klassikaline klassikaline on see vahe, et mõned Mozarti ja Beethoveni teosed muidugi väga tuntud ja mõned nende helitööd seevastu populaarseid pigem kitsamas ringis ning mõned hobused on enamusele muusikasõpradest ehk hoopiski tundmatud Eri Klasi ja Tallinna kammerorkestri kõneluse kontserdi kavas. Sedapuhku väga tuntud teostest, Mozarti Keemolil sümfoonia number 40 lugu, mille algusteemat võis veel mõned aastad tagasi pea iga mobiiltelefonihelinat kuulda kitsamas muusikute ringis tuntud helitöödest saiaga kuulda, Beethoveni kontsert, aariad perfida ja Mozarti soolo moteeti, eks tahate jubilade? Mõlemad on teosed, mis on populaarsed eeskätt ooperigurmaanide ja teiste vokaalmuusika austajate seast sest sopranile on kummaski teoses seatud nii-öelda vokaalne latt vägagi kõrgele peaaegu tundmatutest teostest. Kuidas seal kontserdil aga Mozarti attach ja fuga keelpilliorkestrile? Usutavasti ei tea selle harva esitatava helitöö olemasolust isegi mitte kõik muusikaakadeemia õppejõudu, tudengist rääkimata, niipalju siis klassikute tuntusest ja vähe tuntusest. Kuid siirdume nüüd ehituste juurde. Ma arvan, et ma väga ei liialda, kui ütlen, et see pühapäevane kontsert oli sopran Aile assonile ja Tallinna kammerorkestrile kunstilises mõttes tõeliseks Penefissiks tuluõhtuks sest Eri Klasi dirigeerimisel oskasid heas mõttes üllatunud mõlemad. Kuid alustagem alazzonist. Beethoveni kontserdi ahter on oma sisu poolest armsami poolt hüllatud naisterahva monoloog. Kui selle teksti lugeda, siis avad selles nii pettumusvalu kui raev, aga ka lootus ja möödunud lembeaegade lüüriline. Kõik see kajastub mõistagi ka Beethoveni muusikas mis on oma põhikarakteri poolest ju arendatud ooperiaaria. Ai Larssoni vokaalses esituses sai kuulda nii seda musikaalsed raevu kui kirge. Aga esimese stseeni lõpus ilmus tema häälde Jubaga lüürilist kandvust. Orkestris sai siin hea partnerluse märgiks kuulda muuseas keelpillide väga tundlikku pianist Simon. Peab samas märkima, et kõige säravamad olid Ailossonil just ooperlikult dramaatilised episoodid ja lõbusa virtuoosse kolonatuurida. Ent Mozarti soolamotetis. Eks sultaatei põlata oli solisti karakterikujunduses erinevalt eelneva Beethoveni jõulisest dramatismise nüüd elegantset mänglevust ja fraseerimises vokaalset kergustab ka siin sai kuulda virtuaalseid koloratuure, mis assonilt kõlasid lausa mängleva kergusega. Vokaalsete kontrastide ja dünaamika kuulaja ilmselt juba aru, mis ma tahan oma jutuga öelda. Assoni, musikaalsus ja artistlikus oli kõnealusel õhtul lihtsalt suurepärased. Nüüd siis ka Mozarti orkestriteostest, mis tol kontserdil kõlasid. Mozarti vähetuntud taadioja fuga kohta võis ka lehelt lugeda väidet nagu oldaks Mozart selle kirjutanud oma naise konstantse õhutusel. See võib ju nii olla, kuid ega Mozartit polnudki ilmselt vaja nii väga õhutada. Sest Mozarti muusika on palju Polifoonilisem, kui esmapilgul paistab. Topelt huugad, Mozarti reekviem küüriest ja tema Jupiter-sümfoonia finaali viiekordset vertikaalset kontrapunkti teavad ilmselt kõik muusikateadust õppivad tudengid. Aga ka näiteks Mozarti klaveri sonaatides ilmneb nii mõnigi kord varjatud kujul poli foniline kirjaviisi mida esmakuulamisel ei pruugi alati tähelegi panna. Nüüd selles Mozarti kontserdi kuidagi Fuvas kujundus Eri Klas lausa barokselt selge polüfoonilise tekstuuri. Eks see lugu, moodsad ju ka natuke Bachi vahesteetlikus moneeris kirjutatud, eriti reljeefselt kõlasid siin kõik kontrapunktilise Stretod lõpuosas. Nii vähe tuntu. Sellele vaatamata on Mozarti fuga tegelikult üks ülimalt efektne lugu. Õhtu teises pooles esitusele tulnud Mozarti Keemal sümfooniat number 40 dirigeeris Eri Klas peast ja temale omaselt pisut ka šõu meheliku Diatraalsusega. Eraldi tuleb siin välja tuua mõned põnevad karakteri lahendused, näiteks minutis mis on mootordile huvitav juba seepärast, et selle alguse osas pole jälgegi mingist õukondlikus Tansulisusest sest muusika ise on menu iti kohta liigagi dramaatiline. Ning ka finaali karakter joonistus oma kontrastsed dünaamikaga huvitavalt välja. Eriti osa keskel, kus maestro Klas pani eredalt kõlama kogusele Mozarti komponeeritud üksteisele järgnevate imitatsiooni teketi. Lõpetuseks tuleb märkida, et Tallinna kammerorkestri koos nagu täpsus peenviimistluse saanud artikulatsiooni ja keelpillide kõla oli eelmisel pühapäeval igatahes muljetavaldavad. Sellist koosmängu kvaliteeti tahaks Tallinna kammerorkestrit edaspidigi kuulda saada. Möödunud nädalavahetusel, reedel ja laupäeval esines Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel sarjas kohtumispaik Tallinn siin Estonia kontserdisaalis. Need kontserdid olid väga edukad, läksid täissaalidele ja ühte neist käis kuulamas ka muusikateadlane Maarja. Kindel. Mis mulje jäi sulle sellest kontserdist? Mulle tundub, et Põhjamaade sümfooniaorkestri üheks tunnusjooneks on põnevate ja kuulama kutsujate teoste vajalik ava. Ja ka seekord oli kava väga targalt koostatud. Seal oli kõigile midagi, oli kaasaegne Pärt klaverisõpradele, Griegi klaverikontsert, sümfoonilise muusikagurmaanidele, Sibeliuse teine sümfoonia. Ja millal see tarkus veel väljendub, on see tasakaal? Kuulamispingutust nõudvate teoste ja kergemini haaratavate teoste vahel on paigas. Mida ma olen veel tähendanud. Põhjamaade sümfooniaorkestrikontsertide puhul on see, et seal on kuidagi eriliselt pidulik atmosfäär ja selle loomine, erilise õhkkonna loomine algab juba Estoniasse sisenedes. Treppe kattis punane vaip, Väljali ehitatud eriline valgussüsteem. Ka publik on väga pidulikult riides, kuidagi eriliselt sätitud. Saal oli täiesti täis ja see loob ka juba erilise õhkkonna, oli tunda sellist teatud positiivset ärevust ja elevust. Nii et sellised on minu tähelepanekud Põhjamaade sümfooniaorkestrikontsertide puhul. Esimesena tuli ettekandele Pärdi kantus Benjamin Britteni mälestuseks ja Põhjamaade sümfooniaorkester esitas seda seekord välja peetult ja hoitult. Seda võib esitada väga traagiliselt, sest mõnes mõttes on see muusikasse kätketud, aga seekord oli selline interpretatsioon. Selline vaikne leppimine ja orkester ja dirigent Anu Tali joonistasid silmadeta. Katkematu vaikse vihmasaju või piiskade langemise ja kogu oma vaos hoituses oli ta ikkagi väga mõjus. Siis tuli ettekandele Griegi klaverikontsert, kus soleeris Mihkel Poll. Mihkel Poll on väga hea rütmi ja erakordselt peene kõlaga pianist ka tema klaveripuud, kus on väga kontrollitud, läbimõeldud, kaalutud. Esimese osa puhul meeldis mulle kõige enam kadents, sest mulle tundus, et seal Mihkel Poll avanes rikult, lase ennast vabaks. Teises osas üllatas ta mind imekaunite peanodega. Kolmas osa oli üsna hoogne ja särtsakas, ent oleks võib-olla olnud vajalik veel rohkem mängulisust. Ja üks asi, millest ma natuke tunnen, nihker, palju puhul puudust, mida võiks juurde tulla, on julgus riskeerida ja minna lasta ja lihtsalt, et see muusika voolaks ja olla kuidagi spontaansem. Natuke tundsin sellest puudust. Aga mis oli väga silmapaistev, oli see dirigendi, orkestri ja solisti omavaheline suhtlemine ja mõistmine, oli väga hea, et silmside paistis kohe silma nende suhtlusest. Aga üks asi, mida Ma võib-olla tahaksin välja tuua, mida ma olen ka ennem täheldanud, et Estonia klaver on väsinud. Ja tõesti, kui on tegemist kõvema dünaamikaga, siis on oht, et kõla muutub pläriseva üks ja kalgiks. Et sügavus on kahjuks selle Steinway puhul kaduma läinud ja minu meelest tuleks Steinway puhkusele saata, sest ta on selle auga ära teeninud. Teises kontserdipooles kõlas Sibeliuse teine sümfoonia on, mis on väga kaalukas, ulatuslik teos, kestab ligikaudu 40 45 minutit. Ja tõtt-öelda ma natuke muretsesin, et kuidas see publik, mis koosnes suures osas minu meelest mitte muusikutest. Et kuidas nad jaksavad, kuidas nad vastu peavad seda teost kuulates. Aga see mure oli täiesti asjatu, ei hajunud kordagi kuulajate tähelepanu, ma ei pannud tähele, et keegi oleks näidanud üles mingisuguseidki igavuse märk, pigem tõesti esimesest kuni viimase noodini orkester suutis publikut paeluda. Ja milles peitus võlutrikk, oli see, et muusika voolas kogu aeg, mõte on kumises ühest kujundis kasvas välja, teine siis jälle järgmine ning Anu tali orkester suut disneed omavahel ühendada ja vajalikul määral välja tuua. Ja mulle tundus ka, et onu talil oli väga selge visioon, kuidas seda sümfooniat üles ehitada kuhu, mis ja välja viia, kus on õige aeg uut kasvu alustada ja nii edasi. Ja eriti mulle meeldis kolmandast osast üleminek neljandasse. See kasv ka neljandas osas oli kaks väga targalt ja oskuslikult üles ehitatud kulminatsiooni. Ja sellised tõesti targad, vaat otsused tagasid selle, et sümfooniline heasterlikus. Selle Sibeliuse ajal ma mõtlesin korduvalt, et no küll on hea orkester. Eriti head on minu arvates puhkpillid näiteks poed suurepäraselt, musitseerisime koos tõesti lust vaadata. Ta ka kontsertmeister on suur muusik. Ja peale seda Sibeliust külas maruline aplaus ja orkester esitas kolm lisalugu, üks nendest tuli siis ka kordusele. Ja mulle tundus, jälgides dirigent ja seda publikut, kes seal saalis oli. Et Anu talile ja Põhjamaade sümfooniaorkestrile on oma publikuga väga eriline side. Ja sama kavaga käis orkester ka Euroopas kontsertturneel ja on vist nüüd juba tagasi jõudnud ja aknad on tagasi ja ma kuulsin, et kõik kolm kontserti läksid täissaalile. Esmaspäeval selgus 2014. aasta üldlaulupeo kunstiline juht, kelleks osutus Hirvo Surva. Aga praegu on stuudios Eesti kooriühingu esimees ja 26. laulupeokomisjoni esimees Aarne Saluveer. Tervist. Tere. Enne kui me hakkame rääkima nüüd sellest tulevast laulupeost, tuletame korraks meelde seda möödunudsuvist laulupidu, mis väga paljude Eesti inimeste jaoks kujunes kindlasti selle lõppeva aasta tippsündmuseks. Kas see pidu oli eriline ka tegijaile endile? Mina tooksin välja siis seda, mis siis nagu muusikalise poole pealt, et ehk siis just üldsust nii hästi kõnetas. Eks see viimane 10 aastat on üldse läinud laulupidudega sellisesse tõusujoones, selles mõttes, et palju sellist vaimset energiat uuenduslikkus on sinna pandud noortepeod on olnud selle nagu võib-olla kõige selgemad kandjad. Ja maailm jätkas kindlasti seda 2007. aastal võetud võetud liini, kus ta on haridusprotsessi, osa on seotud ühtepidi nagu noortel meie muusikaõpetuse ainekavadega ja õppekavade. Kas see on hästi oluline, et ma arvan, et Eesti on selles mõttes üks erilisemaid kohti, et see, mis tegelikult koolis nagu muusikas õpitut saab, see leiab sellise suure väljundi ja jõuab nagu noh, mitte siis ainult nagu eesti vaenlasteni, vaid täna on ju ka laulupidu üle kantud ja nähtav ja teada ikkagi üle maailma kui Unesco maailmapärandi nimekirja üks huvitavamaid muusikalisi sündmusi. Veel tasuks eraldi ära mainimist seda, et nii-öelda koondorkestrit, nagu neid nimetati, kus siis ühel hetkel inimest, kes harjunud mängima võib olla erinevates muusikastiilides, sümfooniaorkestrit mäletatavasti me teeme 2007. Maid tulid, lisandusid rahvapilliorkestrit, puhkpilliorkestrid olid ju esimesel laulupeol 1869 aga, ja et seal ei toimiks sellist nagu eran Te olemist, et alati, kui on pillimehed ja pillid koos, siis saab koos mängida. Ja see oli nüüd see plokk, mida seal Kadoonia tamm oma seadetega hästi oskas kujundada. Ja paljud inimesed on öelnud, et see oli üks selliseid peo uusi huvitavaid hetki. Rokiplokk, mis ajas tõesti väljaku ja publiku kõvasti nagu keema, on äratanud vastakaid arvamusi. On neid, kellele see väga meeldib ja, ja on ka hääli, mis ütlevad, et, et, et seda tüüpi muusikastiilid ja asjad ja selline eneseväljendus ei ole laulupeol, nii et ma arvan, et siin on tulevastel tegijatel siis kõvasti nagu arutamist arvangi, et järgmised kunstilised juhid ja toimkonnad teevad siis neile õiget tunduvaid otsuseid. Kohe, kui üks pidu lõpeb, hakatakse tegema ettevalmistusi järgmiseks peoks ja nüüd on siis ka järgmise peo kunstiline juht, valitud tee, olite komisjoni esimees, kes sinna komisjoni veel kuulusid? Mina olen jah, kuidagi juhtunud nende protsesside juurde kuskil 90.-te algusest juba kui, kui tookord, kas siis muusikaõpetajate liidu ühe asutaja ja esimehena olime sinna kaasatud, need komisjonid on minu arvates muutunud järjest selliseks, kuidas öelda kompetentsemaks ja laiapõhjalisemaks, et hästi palju selliseid kultuuri, liialt tundvaid, loomingut, koorimuusikat inimesi on sinna kaasatud. Kuna ma ise ideekavandit kirjutamas ei olnud, siis, siis oli mul see roll, et püüda töökorraldus siis sellisel kombel läbi viia, et kõik need esitatud leiaksid käsitlemist piisavalt põhjalikult ja lõpuks siis antud hetkel komisjon teeks tänases päevas õigema otsuse. Kuidas see valik toimus, oli see keeruline või läks lihtsalt kõik? Kogu protsess oli küllalt pikk ja selleks kulus kolm vooru nädalaste kahe nädalaste vahedega kirjalik voorud. Andrusel arutati läbi kõigepealt saabunud viie töö tugevad ja nõrgemad küljed ja toimusid ka sellised esimesed reaktsioonid. Ja õige oleks siis öelda, et päris võrdselt lõppu jõudsid neilt tegelikult kolm. Ja see valik oli väga selles mõttes huvitav, et, et need kolm ikkagi väga eriilmelised asjale lähenedes andsid mitmeti tunda, et nende ideede puhul üks üks tore pidu saaks sündima. Mis need põhilised väärtused siis komisjoni silmis olid võidutöödel või siis ütleme, Hirvo Surva võidutööl. No ideekavandid küsiti tegelikult sellist vaadet, mis võiks kunstiliselt toimuda sel hetkel nagu huvitavat, mida võib-olla pole varem olnud ja mida, mida siis inimesed, et selles ajas ära tunneksid seal natuke selline ennustamise küsimus aastasse 2014, mõnikord on siin läinud ka ju nii, et sündmused, mida keegi ette pole osanud näha, on siis kas laulupeole või sellele sündmusele omakorda nagu sellist tugevust ja jõudu lisanud sellest konkreetsest võidutööst on ju avalikkuse ees ka natukene juttu olnud, et nagu komisjoni aru sai, on tegemist sellise tagasivaatega nagu retrospektiivi ka sellele, millal mingisugused kooriliigid on tulnud laulupeole ja tundub, et kindlasti on ka plaanis siis sellest ajaloolist repertuaarist näiteid välja tuua. Pidu ise on kahepäevane, sellisena on ta nagu välja kuulutatud. Suur Nende üldlaulupidudega toimus 1999. aastal, kui selgelt eristusse kahe päevaline pidu koos ERSO ja sümfoonilise muusika esimese, aga ja nii-öelda nüüd kulgenud. Võimalik, et see toob siis kaasa veel mingeid uusi, selliseid muudatusi nii detailis, ideekavand ei pea täpselt seda pidu kirjeldama. Etetet, kunstilised toimkonnad, siin veel päris palju tegemist. Pole muidugi võimalik ette näha, võib-olla tulevad mingid uued huvitavad laulud nende kolme aasta jooksul ehkki see ettevalmistus, töö ilmselt nüüd algab juba repertuaari koostamise osas juba juba praegu. Väga kiire on, et inimestel on jah tunne, et see pidu toimub, et, et noh, mis siis ikka üks tore kontsert, aga ausalt öelda just hiljuti toimus selle eelmise maailmapeo selline üks viimaseid kokkuvõtlikke kogunemisi koorijuhtide muusikaõpetajate ja organisaator ratturite vahel, mis selgelt rääkis just sellest, et kuna maailm oli toodud Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011 raames aasta ettepoole siis üks ostame sealt vahelt nagu aega ära võti tekitas nii suuri, ütleme, puudujääke ajas ja kuhjas inimestele töid lauljatele, õpetajatele, et seetõttu nüüd on soov, et, et selle olemasoleva ajaga, mis on nagu normaalne saakse protsess, sellise rahulikuma ja hästi läbi mõeldud ja tasakaalustatud väljundi. Esimene asi on kunstiline toimkond moodustada. Üldjuhul siis nende ja kunstilise juhi koostöös peab valmima repertuaar, repertuaari jõuab kooriühingu muusikanõukogusse kooringu muusikanõukogu on põhikirjaliselt see organ, kes tegelikult siis vaatab üle, et see kattub meie koorimuusika, selliste arengusuundadega teeb siis vajalikud märkused, parandused kiidab heaks ja muidugi siis toimub uute teoste tellimine, juhul kui neid on ja, ja hakkavad noodi trükkimised, ettevalmistavat seminarid ja kõik muu selline. Laule saab hakata õppima alles siis kuskil aasta pärast. Noh, seal on nüüd nii, et ega kellelgi selle vastu midagi poleks, kui üks vähemalt poolteist aastat varem noodid juba ees oleksid, sest et seda mahtu on päris palju. Nüüd suurel peol osaleb siiski tuntav vas mahus ka täiskasvanute koore, kelle koosseisu üldjuhul nii väga ei vahetu ja nemad saaksid oma sellise aluspõhja ja kindlustunde küll laduda sisse endale. Aasta varem toimuvatel sellistel vahel on maakondlikud, aga kooriliikide laulupäevadel on osa repertuaariga läbi katsetatud, läbi laulda. Probleem kindlasti koolikoorid, sest nende puhul on selline lugu, et lapsed lähevad ühest vanusegrupist ühest kooriliigist teise üle ja vabalt võib juhtuda, et seal Kunipoor mõne koori koosseisust võib ju nii-öelda septembrikuus vahetuda, nii et koolilastele jääb ikkagi see viimane aasta selleks kõige pingelisemaks tegevuseks. Rõõm kuulda, et laulupidu sellisel kujul kahepäevaselt oma traditsioonilises vormis kestma ajad, aga tahtsin veel küsida teie käest, et milline teie jaoks möödunud aasta selline tippsündmus oli, et aasta hakkab lõppema ja tehakse ju kokkuvõtteid. No sise- ja välismaiselt ma arvan, et saabki ju kaks sellist suurt sündmust ehk välja tuua kokkuvõtlikult, et üks üks siis pidu, mis siis maad ilma omavahel kokku viis millest on ka täna palju räägitud ja teine üle kolme aasta ühel kontinendil toimub maailma koorimuusika sümpoosion. Need on nüüd olnud sellised valdkonna nagu tippspetsialistide ja, ja kooride kokkusaamisega. Mis on siis liikunud Euroopast Ameerikasse, Aasiasse ja esimest korda. Salos toimus Argentiinas Buenos Aireses kuskil 1500 kilomeetrit lõuna pool kohas nimega Puerto Madrin. Ja minul oli siis selle üle hea meel, et see kunstinõukogu, kes seda programmi koostab, valis sinna millega minagi seotud on olnud ETV tütarlastekoori, kes siis oli nii-öelda resideeruv koor, andis kontserte, töötas seal noorte andekate heliloojatega üle maailma ja tegi siis ka meistriklass. Hoidsime sinna päris palju nii juba tuntud kui et Eesti muusikat kaasa, Tõnu Kõrvits kirjutas sinna suurepärase teose Bayroni tekstile, mida me last Ernesaksa laulust teame muusikale, aga need siis inglisekeelsele originaalile selline väga huvitav ja, ja kaunis kaasaegne teos. Ja see kõik võeti väga hästi vastu järelkajad ja, ja ütleme nii, nagu tulemused on suurepärast, et ma arvan, need kaks sündmust eelmisest aastast annavad sellise tasakaalupunkti. Suur aitäh, Aarne Saluveer stuudiosse tulemast ja rääkimast siis juba tulevasest laulupeost. Kui on veel keegi, kes leiab, et ta ei ole koorimuusika kokku puutunud või isegi seda kardab vihkab või kahtlasena, tundub, siis otsige üks hea koor, proovige selles natuke kaasa teha ja võib-olla te muudate oma arvamust. 26. laulupeo kunstiline juht on nüüd selgunud ja selleks on dirigent Hirvo Surva. Palju õnne, Hirvo suur tänu. Kui kaua sa juba laulupidudega üldse seotud oled olnud? Dirigendipuldis aastast 1991, see oli esimest korda minu arust selline laulupidu nagu laulusilla Britšov song ja siis oli Tõnu Kaljuste, kes esimest korda kutsus sellisele peole juhatavaid. Ma juhatasin, segakoore mäletan. See oli aastal 1991 noh, poisikesed parem on ikkagi ise käin laulmas laulupeol ja ja mul on nagu lihtsalt nii hästi meeles, kaks sellist märgilist hetke laulupeol kui Tuudur vetikugajal Su põhjamaa päikese, kullast ja loomulikult ka Gustav Ernesaksa käe lauldud, nii et mul on nagu need poisid on küll väga hästi meeles. Aga ikkagi tahaks sinu käest küsida, et miks sa kandideerisid nüüd seekord kunstilise juhi kohale. Aga seda nad ei olegi nii väga selge selles mõttes vastata, et miks, aga juusis kipsis mingi mõte natuke aega ja tegelikult see ei olnud mitte siin viimase poole aastaga ka viimaste kuude mõte, vaid pigem siin paari viimase aasta mõtte tagasi kiidu kusagil peas idanema ja siis lõpuks eks, mis siis sai nagu asi selle ideekavandite konkursile ja meeldis kellegile veel, nii et loodame, et seal midagi kasvama hakkab. Kindlasti on tegemist veel ideekavandiga. Ja muidugi, et ega tegelikult ju tee üks inimene laulupidu, see on üks suur koostöö ja koos tegemine alates koolilauljast kuni kooride dirigentide nii lõpuks laulupeoni välja ja selle kunstilise toimkonna nii ja, ja nii edasi ja nii edasi, et loodan väga, et José idunud hakkab meie peades kõigis Vaised. Et 2014.-ks aastaks saaks nagu juba mingi suurema taimemõõdu välja. Aga idee nimi iseenesest oli ajaloo tund ja tegelikult juba on üsna mitme küsinud, oh missis uuele olevaluutan ja leian seda, et kogu aeg uut ma hakata ei ole nagu võib-olla kõige targem, et traditsioon nagu tarkus, millest peaks kinni hoidma ja siinkohal lihtsalt hea meel öelda, et üks inimene, kellega me oma mõtteid jagasin ja kes aitas koondada ja sinna lisas omi mõtteid, oli Riina Roose, kellega koos tegelikult saate lõpuks koos haudusime ja tahaks nurinat väga tänada selle eest, et miks siis just ajaloo tund ja miks just praegu, et kaks aastat tagasi ma hakkasin natuke rohkem tegelema selle laulupeo dialoog või ütleme just nimelt esimese laulupeo pea sai oma meeskooriga tehtud ka üks kava sellest ja sealt tekkis nii palju küsimusi, Endal lihtsalt. Kusjuures selle ideeni viis mind jälle Tiia Järg. Et siis on kõik siuke natukene üksteisega seotud asjad. Muidugi selles, et kuna juba selle esimese laulupeoga tekkis nii palju huvitavaid küsimusi, et kuidas ikkagi oli võimalik, et sel ajal esitati 27 teost ja lauseid ju ainult meeskoorid, kusjuures tegelikult meeskoor ja see aeg oli olnud. Tegelikult laulsid kirikukooride segakooride mehed ja kui ma need teosed hakkasin õppima oma kooriga, siis selgus, et need põlebki üldse väga nii kergemate killast, aga idee on nagu selles, et natukene läbi ajaloo käia ja vaadata ja kuidas siis Eesti oma heliloojad on siis selles laulu arengus nagu olnud jooma muusika ja laulupeole toonud, et seal nüüd juba juba ehk küsitud küsimus, et mitu, kui eestikeelset laulu lauldi esimesel laulupeol või mitu laulu lauldi eesti keeles, esimesel laulupeol, sellest 27-st õhku jätta praegu selle küsimuse, et kui enne teada seal siis aastal 2014 kindlasti saab. Või millal tuli Mart Saar laulupeol esimest korda, millal Kreek, millal Türnpu millal esitati näiteks esimene suurvorm laulupeol, millal liitusid lastekoorid, millal naiskoorid millal segakooride ja nii edasi ja nii edasi, et siin on tegelikult päris palju sellist infot, mille peale me ei mõtle, nagu et meie jaoks on see kõik nii loomulik, et laulupidu on olnud ja ta on nagu leidsingi, et äkki on korraks aeg tagasi vaadata natukene oma mällu midagi jäädvustada, läbi mille me tulnud oleme ja ka olema täitsa kindel Pole mingit mõtet hakata siin nõukogude aegset nostalgiat, vaid vastupidi jällegi vaadata, kuidas on suudetud Eesti kooriloomingut hoida läbi ajaloo nagu repertuaaris ja kuidas repertuaari arenenud ja, ja nii edasi ja nii edasi, saab nagu võtta kokku selle esile veel nii, et, et me läheme kuni leiust kuni kruusimeheni, kui viimane, Tanja viies pidu lõppes ära lauluga ja kõik lähevad eile me siis oleme kusagile täna päevasse jõudnud ja eks me hakkame siit nüüd edasi liikuma, siis on nüüd ka rida mõtteid, kuidas tänavu juba teist päeva üles ehitada. Aga eks seda infot tuleb siis siin vähe laval kuvar juurde. No see on suur ja keeruline töö ja väga pikka aeganõudev selline ettevalmistus, aga kes on sinu meeskond, kellega sa koostööd hakkad tegema? No see kõik on veel nii värske, tegelikult ütleme nii, et ega see pink palju väga pikk ei ole, aga kindlasti saab siin olema koost kõikide kooriühingu alaliitudega ka siis naislauluseltsiga meister seltsiga muusikaõpetajaliiduga, et leida ja nende poolt nagu sellist aktsepti nendele inimestele, kellega seda koos tegema hakata, aga see kõik sujuks, siis tulebki leida endale mõttekaaslased ja need inimesed, kes tahavad teha ja ma arvan, et ka need inimesed, keda keda koorida, võtavad enda ette. Laulupeol loodame selle aastanumbri sees saada kokku meeskond ja siis hakata juba vaikselt mõtlema repertuaari peale ja kindlasti tuleb juba uut repertuaari otsida, tellida. Et see kõik võtab ju aega, nii et õnneks on nüüd järgmiseks peoks natuke rohkem aega oli näiteks viimaseks noortepeoks toodi juhast ette, aga aeg on see, mis, mis kiiresti ära voolab, nii et tegelikult ega siin, vaata mis ta enam ei ole, et ta läheb kohe tööle. Katarist. Aga suur aitäh sulle, Hirmo ja palju jõudu. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Hiljuti tehti saunas kindlaks, et juba aastaid varem leitud Jean Sibeliuse omistatud käsikirjakatked on ülimalt suure tõenäosusega helilooja kaheksanda sümfoonia visandid. Seda kinnitav ja selleks kogust tõendusmaterjali soome muusikateadlane Timo Virtanen. Ajaleht Helsingin Sanomat avalikustas hiljuti divideo Helsingi filharmoonia orkestri proovist, kus esitati son Sibeliuse arvatavalt kadunuks peetud kaheksanda sümfooniamaterjalid tegemist orkestriga, millega oli Sibeliuse tema eluajal tihe koostöö ja mis esitas paljusid tema sümfoonilisi teoseid. Aga arvati, et kadunud kaheksanda sümfooniamaterjale ilmu kunagi päevavalgele ja kriitilise meelega. Helilooja põletas materjali 1945. aastal. Helsingin Sanomat muusikakriitik Vesa sireen nimetab kuuldud katkendeid aga Soome klassikalise muusika pühaks kraaliks. Soome helilooja ja dirigent Esa-Pekka salonen võitis hiljuti preemia nimega kraave meier Wood 2012. Selle tõi talle koos 100000 dollari suuruse preemiarahaga helilooja viiulikontsert, mis on kirjutatud aastal 2009. Nimetatud helitöö valiti välja 165 teose hulgast ja seal on viiulikontserdi esitajaks oli leidla Joseph fovitš, kes oli ühtlasi ka teose esmaesitajaks aastal 2009 koos New Yorgi Filharmoonikute Aga. Preemiat annab välja kraave Meyeri fond Luis Willi ülikoolis ja seda igal aastal. Kokku antakse välja viis kreemjat kogusummas üks miljon USA dollarit ja seda teoste ja väljapaistvate ideede eest. Kunstiteaduse ja humanitaarvaldkonnas. Trave Meyeri auhinda peetakse üheks maailma maineka maks kompositsiooniauhinnaks, mida võrreldakse sageli Nobeli preemiaga anti esmakordselt välja 1985. aastal. Laureaatide seas on olnud läbi aegade sellised muusikud, nagu Vitalduda Slovskid, Ligeti, John Adams, Bergulees ja Chirdi kurta. Preemia on võitnud ka Esapekka saloneni kaasmaalane kaija saar. Jahu. Vananenud viiulikontserti plaanitakse esitada tuleva aasta alguses, aga näiteks Milanos, Brüsselis, Luxemburgis, Philadelphias, Bostonis ja Londonis ja lisaks Leele Šefčovič esitavad seda kontserti aga ka näiteks toomast Maria-Julia Fischer. Nüüd aga ärevamaid uudiseid põhjanaabritelt. Soome kultuuritegelastest suureks üllatuseks lahkusid, et ilma pikemate selgitusteta oma ametikohtadelt tänavu augustikuust suurejooneliselt avatud musike ala juhid Helena hiiliv virda ja Kenneth katter lahkumise põhjuseid meedias eriti lahata, kuid levib siiski infot kahe juhi vahel ei olnud head suhted. Samuti kurtsid musike Ta terentijad, et hoone majandamine ei toimunud just kõige paremini. Ajalehe Helsingin Sanomat sõnul tekitas probleeme see, et asutusel oli kaks juhti. Helena hiilimird alustas musike talu plaanijana ja hiljem muudeti tema ametinimetus direktoriks. Aastal 2010 määrati aga haldusjuhiks Kennet katter, kellest sai teisisõnu hiilimirda otsene ülemus ja see mõjus ilmselge sammuna hiili virde vastu, kes kandideeris ise samale ametikohale. Helsingin Sanomat teatab, et käimas on otsingud uue direktori leidmiseks. Ja nüüd lühiuudiseid. Ühendkuningriikides jagati auhinda nimega British kompoosera Woods ja preemiat annavad välja briti heliloojate autorite akadeemia ja BBC Raadio kolm. Orkestri liturgilise muusika kategoorias oli võidukas briti helilooja Julian Anderson. Kammermuusika kategoorias võttis aga Anthony pain tuuede kategoorias Williams sviini ja parimal lavateose preemia pälvis Orlando, ka kokku oli võitjaid 11. Soome dirigent Leif tegerstan määrati hiljuti Malmö ooperi orkestri peadirigendiks ja tema ametiaeg algab tuleva aasta jaanuarist. Bostoni sümfooniaorkester andis hiljuti teada, et dirigent Riccardo Shay jätab järgneva kahe kuu jooksul terviseks probleemide tõttu ära kõik ülesastumised orkestri ees. Bostoni orkester on alates kevadest ilma peadirigendid ta Mil, sellest ametist lahkus Chamsli vain ja kuuldavasti on kõige eelistatum kandidaat sellesse ametisse just Ricardašai. Ka noor läti dirigent Andres näls plaanib kuuajalist puhkust, sest perre on oodata juurdekasvu. Nelson, see abikaasa on läti sopran, Kristiine opoles. Baieri ringhäälingu sümfooniaorkestri jaoks on lõpuks paistmas aga võimalused uue kontserdisaali jaoks, mida lubati peadirigent maris Janson selle juba aastal 2003. Uus tuleks saksa muuseumi hetkel kasutuseta kongressi hoonesse, mille renoveerimiseks kulub kokku 400 miljonit eurot. Hollandi orkester nimega metropol ookestra, kelle tegevust ohustavad valitsuse suured kultuurieelarve kärped andis koos Hollandi tuntud lauljatega välja protestimeelse laulu, mis on jõudnud nüüdseks kohalike edetabelite Po esimesele kohale. Hollandi orkestrile toetuseks. Juba tänavu suvel loodud kampaanias nimega The Soul of Karins on aga tänaseks oma toetushääle andnud juba 73 orkestrit üle maailma kes kõik salvestasid Hollandi kultusfilmist. Oranje sõdur, tuntud marsi katkendi protesteerida Hollandi valitsuse plaanitavatel kärbete vastu. Seitsmendad detsembril saab Turus Miikaeli kirikus kuulata ka Soome esiettekandes Eesti helilooja Arvo Pärdi teost Aadama itk. Arvo Pärt osaleb kontserdil ka aukülalisena. Teose esitavad Turu kontserdil Simba tee muusikud ja Eesti filharmoonia kammerkoor, mida juhatab Tõnu Kaljuste. Lõpetuseks uudiseid Grammy auhindade maailmast nimetanud teatavaks tehtud tänavused grammide nominendid ja seda kokku 78. erinevas kategoorias millest 10 kuulub klassikalisele muusikale. Erinevalt eelmise aasta nominentidest tänavu eestlasi nimekirjas näha ei ole. Parima vokaalsoologa koores võistlevad omavahel erinevate albumitega tunnustatud lauljad, solistid Nato Marie, peate Kjell anud Natalidesse, Andreas Shell ja IN postridž. Nüüdismuusika nominentideks on aga näiteks pool ruuders klaverikontserdiga number kaks Steven mäki teosega lõulli Moutsel Jefferson Friedman, keelpillikvartett tiga number kolm George gramm teosega The Kõustav, Al hambra ja Robert taldridž teosega Elmer kantri. Parimate instrumentaalsolistide seas on aga tänavu näiteks pianistid Leif Ove Hansnes ja Juja Wang. Parimad kooriesituse kategoorias on nominentide seas aga näiteks Eesti filharmoonia kammerkoori endine peadirigent Paul Hillier ja seda kollektiiviga Ars Nova Kopenhaagen. Parima ooperisalvestuse Grammyle kandideerivad aga New Yorgi Metropolitan Opera, John Adamsi teosega Doctor Atomic Londoni filharmooniaorkestri jaaklainel koor Benjamin Britteni ooperiga pillibanud Tampere filharmoonia orkester, Eino Johani, raudama Raupperiga Kaibos, Londoni Kuningliku ooperimaja orkester Giuseppe Verdi ooperiga Travjaata. Parima produtsendi Grammyle on aga kandideerimas näiteks eestlastele hästi tuntud Manfred Eicher, kes on plaadifirma ECM asutaja. Grammy auhindade pidulik tseremoonia toimub 12. veebruaril tuleval aastal Los Angeleses. Šveitsis elav eesti laulja ja laululooja Ingrid Luukas andis novembri lõpus viis kontserti ka sünnimaal Eestis. Jõulujätsi raames toimus ka üks kontsert Tallinna raekojas. Kontserdil käis ka meie muusikaajakirjanik Ivo Heinloo, Ivo Heinloo ega Ingrid Lukase nimi. Väga tuntud siin Eestis ei ole. Kellega tegemist, on? Tõepoolest, et esimest korda laiema avalikus koolis Lukasest ilmselt jazzkaarel 2009. aastal kui ta esines duoga okupatsioonide muuseumis. Ega enne seda tõepoolest eriti meile ei teatud mingit Lugasest midagi. Ta kolis seitsmeteistkümne aastaselt elama Šveitsi ja on põhiselt tegutsenud seal ja Anne Erm, kes temaga kunagi Willi saue jätsifestivalil kokku sai nii-öelda siis avastas Lucase talendi, et tollal nimetati Lukast kõige paremini hoitud saladuseks. Kas tegelikult on ta oma muusikahariduse vähemalt sellise alghariduse saanud juba siin Eestis, et õppis muusikakeskkoolis ja hiljem siis ilmselt jätkas oma õpinguid Šveitsis? Jah, ja praegu muusika kirjutamise ja muusika salvestamise ja plaadistamise kõrval ta tegutseb ka muusikalise kujundajana Zürichis, kus ta elab erinevate teatrilavastuste juures, jaga mõnede filmide juures saksakeelses meedias on tema muusikat kirjeldatud kui sellist Nordic popvõi, ütleme sellise põhjamaise suunitlusega muusikat. Ja tõepoolest esimesel kontserdil okupatsioonide Muuseumis, kus ma olin ka kohal ta üllatas oma äärmiselt sellise minimalistliku lähenemisega, et ta tõesti väga nappide vahenditega andis edasi seda erilist atmosfääri, mis tema muusikas on. Ja peale seda tuli välja tema debüütplaat, winituuri, biit. Ja samal aastal 2009 jõulujazzil oli ta juba trioga, kus muuseas ka mängis sama löökpillimängija Patrick Tosso, kes ka nüüd üles astus Eesti kontsertidel. Ja tema muusikaline areng on olnud tõesti märgatav, et tema muusika muutunud tunduvalt mastaapsem, maks massiivsemaks, kõlapilt on muutunud võib-olla pisut tumedamaks, kuigi see selgus ja selline haprust ei ole muidugi kuhugile kadunud. Tema koosseisud, kellega ta siin on käinud, on aasta-aastalt muutunud järjest suuremaks, nii et ma üldse ei imestaks, kui võib-olla viie või 10 aasta pärast ta tõesti teeks mingisuguse suurema, lausa orkestri projekti siin, sest muusika on selline, et see võiks hästi kõlada ka orkestri esituses. Seekord ta oli siin kvartetiga, kuhu kuulusid siis, mis selg selges mängis elektriviiulit ja basskitarri Julian pooser, kes mängis elektrit tšellot ja trummidel siis nagu eelpool mainitud, Patrick Sosso. Tegemist oli tegelikult plaadiesitluskontserdiga, sest oktoobris tuli universaali plaadifirma all välja Lucase teine plaat, silver Sigretz ja muusikat kõlas nii sellelt plaadilt kui ka tema esikalbumilt. Aga selle plaadi puhul muidugi on päris muljetavaldav see, et plaadil teeb kaasa ka koor ja teeb kaasa keelpilliansambel. Ja plaadiprodutsent on islandlane valge Sigurdson kes on teinud koostööd ka näiteks Birgiga. Ja nagu inglid ise öelnud, et Sigurdsoni käekiri on plaadil üsnagi tuntav. Aga samas on tuntav seal ka norra kuulsa helilooja jätsi uuendaja pugedes sõltufti panus, sest et lihtsalt oht viibis lindistamise protsessi juures ja andis väga kasulikke näpunäiteid. Aga ma usun, et kontsert oli küllaltki meelde ja paljude jaoks ja eriline oli ka veel see, et esimest korda toimus kontserdist otseülekanne televisioonis. Ja ma usun, et väga tore oli, et Ingrid Lukas jõudis sel moel ka paljude teiste kuulajateni üle Eesti. See oli Elioni digitelevisioonis, kus siis Lukase kontserti elementi, mida veel võiks ütelda selle kohta, kuidas Ingrid Lukas on nende aastatega, tema muusika on muutunud rohkem juurdunud elektroonikat, nii et ma ei tea, kas see on Veselt opti mõju või mingisugune teine aspekt mängib seal rolli, aga, aga elektroonika, elektrooniline taust paljude lugude puhul, mida siis tekitas just Patrick Tosso erinevate vahenditega, mis väärib kindlasti märkimist? Jagunevad ma arvan peamiselt kahte ka, kui ma teda esimest korda kuulasin kaks aastat tagasi siis väga palju, tema laulude tekstid on muidugi väga olulised ja mõned neist tekstidest on väga patriootlikud väga eestikesksed, näiteks tal on seal laul, bluublakend vait, sinimustvalge ja ta pidevalt on pidanud oma identiteeti ikkagi Eestisse kuuluvaks, oma juuri väga oluliseks, et igal pool ka, kus ta on andnud intervjuusid saksakeelses meedias ja ka nüüd selle tuuri jooksul, kus ta siis esines Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Ja nüüd Eestis, on ta ikkagi rõhutanud seda oma eesti juuri ja ka seda, kuidas seal tema muusikat mõjutanud, et kuidas tema muusikat on mõjutanud, on eriti hästi näha tema rahvamuusika töötustes, sest et näiteks eesti regilauluga ta väga huvitavalt käib ümber, et eriti hästi kõlab see muidugi koos keelpillikvartetiga ja kõige elektroonikaga veel sealjuures, aga, aga isegi sellel kontserdil oli seal väga võimas. Suur aitäh, Ivo Heinloo stuudiosse tulemast, Ingrit Luukasest meile rääkimas, aga meil on võimalus kuulata ka salvestust sellelt kontserdilt, kui siit nüüd peaks valima mingi laulu, mis teda kõige paremini iseloomustaks, mis oleks. Ma arvan, et plaadi nimilugu näiteks võiks olla see, mis võib-olla on neile, kes Lucase muusikat varem teadsid, kõlab ta natuke uudselt, aga, aga ma usun, et see just näitab Lukast. Selles uues valguses ja selles hetke eluetapis kuulen jõulud. Detsembrikuu esimesel nädalal on klassikaraadio eetris neli kontserti, mis peegeldavad 2011. aasta Euroopa kultuuripealinn Turu muusikaelukontserdid on salvestanud Lähme üles radioturu olulisemates kontserdipaikades vastavatud moodsas Loogama kunsti keskuses Turu katedraalis kontserdisaalis ja Püha Maarja kirikus. Kontsertidel kõlab muusika mitmekesine, ulatudes varabarokist kuni ajaloolise sündmusi käsitleva nüüdisooperini. Nädala avaooperiõhtu viiendal detsembril kell 19, null viis kala soodus Mikko Heini ooper Eerik 14. neljapäeval, kaheksandal detsembril kell 10 null viis esineb Soome barokkorkester. Kaliisakaaginen piltši juhatusel. Reedel, üheksandal detsembril kell 19 null viis esinevat Turu Filharmoonikute Petri Sakari juhatusel ja pühapäeval, 11. detsembril kell 19 15 vanamuusikakontserdis miraaž esineb orkester, musižins, Coupé, king rõõmud. Selline saigi kolmanda detsembri heligaja saade, millele tegid kaastööd Tiiule Eevalt Karsnek Maarja kindel Ivo Heinloo ja nelejevasteinthelt. Saate panid kokku toimetaja Tiina kuningas ja helioperaatorid Helle baasia. Katrin mõõdik, aitäh kuulamast ja ilusat jõuluootust.