Tere, mina olen Jüri Kuuskemaa ja mul saab olema au neljapäeval kell üheksa klassikaraadios, rääkida natukene Tallinna ajalooilust ja valust. Ono, Tallinn, kuritöö karistus, kohtumõistmine, kriminaal ja hansalind Tallinnas. Vanasti võidi kohut pidada nii hästi raekojas kui ka vabas õhus, turul või sadamaski. Kuid kohtupidamisega olid seotud mitmed rituaalid. Ja üks neist oli seotud kohtufoogti algus sõnadega, mis kõlavad nõnda. Siin pean ma kohut ordumeistri nimel linna nimel ja õiguse nimel. Kohtuniku ja kaebaja nimel. Keel on korrarikkumise esimest ja teist korda. Ja et keegi teise kõnet ei katkestaks poolegeeringu trahvi ähvardusel ja et keegi ei lahkuks poolveeringut. Ma tean, et ma olen vabalt kohut mõistnud, mis on kindel ja püsima jääb. Seejärel sai sõnaõigusel leidja ehk eestkõneleja, kelle laadilisime tänapäeval advokaatideks nimetama. Ja tema ütles. Minu härrad, olge jumalale meelepärased. Mu härrad, siin ma seisan Lübecki õiguse alusel ja soovin ning palun luba, et kohtutäituri mõõk paljastataks esimest korda. Mu härrad, olge jumalale meelepärased. Ma soovin, et kohtutäituri Möök paljastataks teist korda. Muherad. Ma soovin, et kohtutäituri mõõk paljastatakse kolmandat korda. Edasi järgnesid kaebus, tunnistajate ülekuulamine ja asja arutamine. Ning see kohtukoosseis, mis tavaliselt asju harutas, koosnes varasemal ajal kolmest liikmest. Foogt ja alamfoogt ning sekretär, kes pani protokollid kirja. Ja neid protokolle on muide väga palju säilinud. Ning seda kolmeliikmelist kohtuinstants nimetati rae alamkohtuks kuid tähtsamates asjades kinnitas otsese magistraat. See on raehärrade täiskogu, kus istuvas rajas oli seitse raehärrad, kaks bürgermeistrit hiljem kas sündikus ning mõistagi sekretär ning seda instantsi nimetati ülemkohtuks. Kuid Tallinna raekohtu pädevus piirdus linna Sarasega alates pääsküla jõest kuni pirita kunagise hirve jõeni. Kuid kuivõrd Tallinn oli jaotatud kaheks administratiivühikuks see tähendab Toompeal ei kehtinud mitte Lübecki linnaõigus, vaid rüütlimaa, õigus, kanooniline õigus, siis oli Toompea kassisaba ja Tõnismäel ehk Toompea eeslinnad eraldi õigusala, kus oli advokaatus, kastri, ehtsa linnuse kohtunik, kes mõistis kohut Toompeal kassisabas ja Tõnismäel juhtunu asjus. Ning kuivõrd Toompeal asunud rüütlid, vasallid, omasid mõisaid maal siis nende alade asjadest pidas kohut Harju maakohus. Ning peale selle oli veel Eestimaa ülemmaa kohus, mis samuti paiknes Toompeal mis koosnes erinevate maakondade esindajatest, kes olid valitud demokraatlikult ning selle mälestuseks on meil tänini Tallinnas Kohtu tänav. Mis Rahukohtutänavasse puutub, siis see on hoopis hilisem 19 sajandi lõpunähtus niinimetatud rahu koos, kuid seda me praegu ei põruta. Meenutaksin vaid. Ta oli veel üks kohtuliik, see oli raehärrade omavaheliste arusaamatuste klaarimiseks ja selleks oli 14 raehärrast valitud üks härrasFoktiks. Nii et see oli kitsamale ringile. Ja kohtupidamise ajad olid niisugused, et enne kõige suuremaid pühi kaks nädalat ja pärast neid kõige suuremaid pühi kohut ei peetud ning ka kurjategijaid ei hukatud sel ajal. Need olid lihavõtteja jõulupühad. Nii et praktiliselt kohtupidamine käis Tallinnas 10 kuu vältel. Kuigi, kuid on 12, oli tehtud ka erand, aga selle erandist võib-olla jõuan ma rääkida mõnevõrra hiljem. Nüüd aga oleks vast põhjust veel meenutada ühte niisugust seika, mis on ka seotud vanade kohturituaalidega, kui kedagi oli võetud vahi alla, kinni peetud, üle kuulatud, vahel ka piinatud ja ei olnud aga võimalust tõestada asjaosalise süüd. Ja üks võimalus oli veel vabaneda kohtu alt sel kombel, kui kaebaja oli esitanud küll süüdistuse, kuid ei olnud ilmunud määratud ajaks kohtuistungile. Sama kordus kahe nädala pärast ja veel kahe nädala pärast, siis kaebealune vabastati. No vaadake, tänapäeval tihtipeale kuritarvitavad kaebealused sõdasinast aega ning võtavad ennast haigeks või mõne advokaadi haigeks või tunnistaja haigeks. Tihtipeale protsessid lükkuvad ikka aina edasi edasi, keskajal niisugust asja ei olnud ja suurem osa väiksemaid juhtumeid, mis viisid raha, trahvini või jõulise nuhtluseni, lahendati tihtipeale rani paarikümne minuti jooksul. Kui te need, kes vabastati ära vanglast, pidid andma sellise vande, et nad loobuvad kättemaksust. Ja see vanne oli niisugune 16 sel sajandil. Siin ma seisan oma vabadel jalgadel, ei ole vangis ega seotud ja vannun kõrgeoulisele isandale, vürstile härra sellele sellele, kes oli pärast Liivi ordumeister saksa ordumeistrile Liivimaal ja Tallinna linnale ning tema sündinud ja sündimata elanikkonnale välis ja sisemaal enesele omastele sündinuile sündimatutele, et ma loobun kättemaksust ei esine kunagi nõudmistega ei vee peal ega maismaal, võsasega põllul, metsas ega seal, et mind abistaks jumal ja tema püha evangeelium. Väga poeetiline vande tekst varem enne reformatsiooni, mõistagi oli lugu nii, et siis vannutiga kõikide pühakute nimel. Aga millised olid nüüd need karistused, mida vanasti kasutati või rakendati, võtaksime neid nagu üles lugeda? No üks karistus oli lindpriiks kuulutamine. See tabas tavaliselt röövleid ja mõrvareid, kes olid jooksus, kes ei olnud kättesaadaval nii-öelda aga selle kohta oli lugu niimoodi, et linn kuulutas nad linud kriks 100-ks aastaks ja üheks päevaks. Ja nende kättesaamisel oli tavaline lahendus surm. Kusjuures Lintriks kulutamine oli kombeks veel seitsmeteistkümnendal sajandil. Ja siin oli ka oma vormel sakraalne sõnastus, mille on Eugen napekama raamatusse Tallinna kriminaalkroonika aastast 1883 ära toonud, mõistagi saksa keeles, kuna seda toona ju kohtukeeleks oli saksa keel tavaliselt välja arvatud siis, kui oli tegemist ja eesti lihtrahvaga. Ja see tekst kinnitab siis umbes niimoodi. Muharad, see on jällegi kohtufoogti tekst siin seisan maa, keiserliku Lübecki õiguse tõtt tuv ja kuulutan lindpriiks Peeter klauseni surnuks löö ja kes on tema elust surma viinud nõnda? Ta ei peal kuskil rahul leidma, ei vee peal ega maa peal ei aasal ega põllul, ei kirikutes ega klausuurides ega jumalakodadesse ega saunadesse ega isegi omal voodil, kuni saab langetatud otsus tema kohta libeki õiguse järgi. Nüüd need karistused, et see on siis nüüd ajutine, eks ole, üleminekufaas, kuni see süüdlane kätte saadi, vahel ka ei saadeta, jõudis põgeneda, maailm lai, eks ole, siis järgmine karistus. Julmemaid karistusi meil mõningaid ei rakendatudki, mis olid näiteks kanoonilise õigusosad või näiteks Lääne-Euroopas pass ja eriti saksa keeleruumis röövinud keiserliku Karl viienda konstituutsu kriminaali Karoliinat alusel aastast 1532, kus olid ka näiteks niisugused karistused, hukkamisviisid nagu neljaks rebimine, vaia otsa istutamine, uputamine silma välja torkamine, keele äralõikamine, vaid neis asjus olid Tallinna raad leebem ja need karistust ei rakendatud, kuid karmimaid hukkamisviise oli rattale tõmbamine. See käis nõnda, et selle alla käisid röövmõrtsukad, need, kes olid tapnud oma abikaasa või olid kirikut röövinud ja on teada, et selle hukkamise osaliseks said mõned kurjategijad veel 1732. aastal. Aga samal mainitud karistustest naisi rattale tõmmatud naistega oli niimoodi. Nende hukkamine oli näiliselt leebem. Maeti elavalt või hiljem raiuti pea maha, mis oli muidugi kergem surm kui elavalt maetud saada ja lämbuda mullakuhila all. Muide, praeguse Suur-Ameerika tänava kandis oli varem üks selline ratas ja oli niisugune komme, et mõrtsukas tal purustati vasaraga jalgade ja käteluud ja seejärel tal raiuti maha kas käed-jalad või pea. Ja siis pandis keharattale, millest ulatusid kodarate kohal välja teravad ogad ja peeti leebemaks niisugust rattale tõmbamist, mil kõigepealt raiuti maha pea. Võib-olla üks kõige kuulsam sel kombel hukatusse ei ole küll nüüd Eestis hukatud, vaid oli nii-öelda Rootsi riigireetur kul kes Karl, 12. kui ta kätte saadi, sel kombel hukati, kuna ta oli teinud koostööd vene võimudega. Aga järgmine karm karistus oli põletamine, mil vang seoti posti külge ja ümber tehti lõke, süüdati see või oli teine variant, et kui lõke oli juba üles tehtud ja lõõma sagedasti siis nahka seotud kurjategija visati sinna lõkkesse, kuid seda hakati ka natukene leevendama ja seitsmeteistkümnenda sajandi alguses sellest põletamisest loobuda, pigem määrati pea maharaiumise karistus. Ja muidugi, mis elusalt matmisesse puutub üks jubedamaid asju, siis seda tehti valeraha pärast ja nii on teada, et üks vene kaupmees Ivan kolmandal sellisel kombel ka hukati. Kuid mis puutub jah, pea maharaiumist, siis sellega oli lugu nõndaviisi, et õigupoolest Tallinna timuka mõõgal, mis on säilinud ja mis asub ajaloomuuseumi kogusse on selline keskalamsaksakeelne tekst, mis kõlab peaaegu et optimistlikult. Ja see on niisugune. Lando arm on igal hommikul uus, tõstes mõõga, aitan ma patuse igavesse ellu. Nüüd poomissurm oli ette nähtud ainult meestele naistelt siis raiuda ja pea maha. See 16-l sajandil toimus Viru värava ees ning hiljem 16 seitsme teistel sajandil kujunes peamiseks hukkamiskohaks Liivalaia ja vesivärava tänava nurk, koht, kus praegu seisab ta Swedbanki hoone, mis ehitati muidugi nagu te vast mäletate hansapangale. Ja selle hoone ehitamise eel tehti seal ka võllamäel arheoloogilised kaevamised mille käigus leiti 54 mõõgaga maha raiutud koljut. Kunagisest timuka trügi august. Aga olgu öeldud, et mõnikord oletan, üksikjuhtudel hukati mõõgaga raekoja platsil mitte võlla all ning üks eriline tava oli mõõgaga hukkamisel ET hukatu riided, jäidet, timukale ning surmamõistetut eelnevalt allutati kinniseotud silmadega kolm korda ümber raekoja platsi. Ning 15-st sajandist on ka teada, et õllekandjate ametiliikmed pidid selle hukatava aitama linnast võllamäele välja saata. Ja see käis, eks ole, mööda praegust roosikrantsi tänavat ning praeguseks kadunud vaeste patuste tänavat, mis viis kunagi sinna liivalaia tänaval asunud künka juurde. Ning mõnikord hukkamine oli operatiivne, hukati mõnigi kord juba kohtupäeval. Linn ei tahtnud raha kulutada inimeste vangimajas pidamiseks ja need, kes seal olid ja kui need selt pidid ise kinni maksma oma vangistuse kulud. Aga mis puutub rasedatesse naistesse, siis, kui nad olid ka mingi väga ränga kuriteo pärast surma mõistetud, siis neile anti armuaega, enne pidid nad lapsukesega maa saama, enne kui neid hukata. Nii et üsna karmid lood minevikust. Kuid me võime siit veel võtta terve rea need sõnaseid karistusi. Aga vahepeal võib-olla kuulame ühe lõigukese muusikat ja siis jätkame. Ono, Tallinn, kuues karistustel liikkolist sententsi manuaalis käe maharaiumine, mis oli juba 1282. aastal kuninganna Margareta poolt ette nähtud võlts hõbemüntide värvimise eest. Ei olnud neid hukkamisi, selliseid asju muude varguse liikidest nagu araabiamaades, kus vargal raiutakse käsi maha, meil ei praktiseeritud. Oli ka 15 16 sajandi lõpuni veel kõrva mahalõikamine kombeks ning tulised tangid. Neid kasutati kas piinamisel või ühtlasi ka rattale ajamisel. Nii et see oli täiendav karm karistus. Nüüd vitsad olid paagil või nüid antika vanglas on hiljem 17, sajandi lõpupoole tuli ka kantsik, mis on karmim sest seal on traadid nahaga üle põimitud, nendega võib tõesti liha luudelt maha peksta. Ning vene ajal tuli kasutusele kadalipusüsteemi, nii et neid asju oli palju, kuid üks kummalisemaid selliseid karistusviise oli abielurikkumise eest 1257. ja 1282. aastal Lübecki õiguse Tallinna koodeks, siis on niisugune paragrahv, et kui üks võõras mees tabatakse teise mehe abielunaise juurest voodist siis peavad nad raekoja ette tulema. Mees peab oma püksiaugu lahti tegema, naine tema lühemast elundist kinni võtma ja peab teda mööda tänavaid ringi talutama. See oli küll ilmselt omal ajal niisugust jämedat huumorit ja pilget esile kutsuv karistusviis kuid see ei olnud mitte hukkamine na koolise saksa keeleruumis üldiselt, kus abielurikkujat mõnikord kaevati elusalt maa sisse, löödi nendest way läbi. Kuid see, niisugune jämekoomiline abielurikkumise karistus ei olnud enam viieristel sajandil käibeks. Nüüd klatši mooridele, kes olid levitanud laimu, naised olid määratud häbikivid ja nende häbikividega oli niisugune lugu, et noh, ennustas, et väikese veskikivilaadsed kaks kivimid olid maalitud koledad luustikud. Ja need olid kettidega ühendatud, pandi nii üle pea, et üks rinnale, teine seljale ja siis vaene naine pidi sellise ebamugava kaela ehtega ka mööda tänavaid ringi patseerima. Nüüd mõnel puhul pandiga Saaki ehk häbiposti, mis oli raekoja platsil veel 1805. aastani. Suur kivist kuu, selle peal kivist sammas ning selle samba otsas puust mehe kuju habemik paremas käes, mis oli üles tõstetud vitsakimp, nagu me näeme seda ühel vanal joonisel. Muide, selle kaagisele kuju pealinnamuuseumis isegi alles. Ja sellesse häbiposti või kaaki pandi mitte ainult kurjategijaid väljanäituseks, vaid ka konfiskeeritud vale mõõtusid, nii pikkuse, mõõtusid kui ka õõnes mõõtusid Tallinn toope näiteks. Ja küündra raudu. Ja ma ei tea, sellest pole pilte säilinud, aga sinna juurde oli veel niisugune nimetatud soomustool mida mõnikord kasutati saksa keeli nimetus, oranž tuul mis oli vist midagi puurilaadset katusega. Ja vaadake, kui te lähete praegu Kadriorgu ja vaatajates seal seda näitust neljast maalist, kus on ka häbipost mingil Madalmaade linnaväljakul, kus posti otsa riputatud puur puuris on mees, vaat see on nüüd kurjategija välja näitamine, võib-olla seesinane soomustool oli meilgi Tallinnas midagi taolise puurilaadsed, millega kurjategija ripub, võttis selle sinnas häbiposti külge. Mõneks ajaks nüüd kergemat laadi karistused, võiks öelda olide vangis pidamine teatud ajaks vee ja leiva peal. Ja selleks oli kohta meil olemas. Ühelt poolt siis niinimetatud alevi laut, raevangla, kus praegu on raekoja taga fotomuuseum. Teiseks oli Marsi tallis ehk arsenalis junkru kamber, kus nii-öelda peenemast pärit taluisikuid, kes olid tänavatel märatsema laamendama hakanud, kinni peetud, tee rahunema pandi. Ja tegelikult, kui nii siia lisada, et kartserid olid isegi raekojas, vot seda me ei tea praegu, kust see täpselt paiknes. Ning suure gildi keldris oli ka üks puur, mida nimetati neitsiks. Ja usutavasti, kui sinna praegu uuendatud ajaloomuuseumi keldrisse minna, siis võib seal leidagi niisuguses seina orva nagu väikse koopa laadse, millel praegu eesvõret ei ole, kuid mis võiski see kunagine kinnipidamiskohta olla, jaga mustpeadel, oli, oli oma selline kartseri, minuni ei ole jõudnud silma alla veel andmed selle kohta, kuidas olid lood Kanuti olevikildis, aga võimalik, et sealgi oli arvestatud selles inimliku loomusega, et kui ta ikka liiga palju humalat pähe saab, siis võib ta mõnikord aru kaotada ja hakata tegema lollusi, aga eriti kui need on agressiivsed, siis muidugi peab ju kuskil koht olema kuhu selline ülekäte läinud ja räuskama hakanud isik nalja magama või rahunema paigutada. No muidugi need sinaseid karistused, mis veel olid, olid muidugi, tihtipeale olid rahatrahvid, mitmesugused pettused ja korrarikkumised ja nii edasi. Selle need normatiivid olid ju välja töötatud rae poolt ja uuendatud koos nende sinasse gildide, tsunftide põhimäärustega. Ja õigupoolest oli seesinane raa trahvisüsteem nagu väga efektiivne. Ja trahvimisel oli nii, et üks kolmandik läks linnale, üks kolmandik läks institutsioonile kusse, pahandust toimus näiteks suurgildis, seal keegi laamendas. Ja üks kolmandik läks ka korrapidajale, kes tas Raela korra rikkumistest, olgu nendeks siis liigne joogipõrandale kallamine pidutsemise ajal või klaaside vastu seina puruks Low või midagi niisugust. Ning vana sellise kohtupidamise asjaajamise juurde kuulus ka avalik vabandus au haavamisel mis pidi pehmendama nüüd neid solvanguid, mis olid see poolt teisele tehtud ja need võimalused olid isegi arvestatud meie raehärradega seoses, sest juba 1282. aasta Lübecki õiguse koodeksis on mõned punktid, mis on pühendatud tülli läinud raehärradele, näiteks isegi üks niisugune punkt, et kui palju peab trahvi maksma, kui üks raehärra sõimab teist hoorapojaks. Nähtavasti see oli tol ajal üsna levinud väljend. Aga Eediksime Kaheksateistkümnes karistuste liik, vanas Tallinnas oli autuks kuulutamine. Mis tähendas kodanikuõiguste ära võtmist. Et ei saanud enam, ei tunnistada kuskil kohtusega nii edasi. See oli seotud, kui oli tegemist sellise vahelduse vargusega, mille eest ei poodud nagu vargaid tavaliselt. Ning muidugi karm karistus oli veel väljaajamine linnast koos häbimärgistamisega. Vaat ma ei tea nüüd, kas need häbimärgid põletati, nagu venelased tegid otsa ette kurjategijale kuuma rauaga, võIgnen seljale ma olen kuskilt lugenud ka seljale, aga igatahes seda tehti. Ja venelastel näiteks oli kombeks v-täht vendis vast, mis viitas siis sõnale vor, varas ja neil oli mõnikord kuni kolm sellist tuss märki laupäeval nende kiviraidur hulgas, kes töötasid näiteks Kadrioru lossi ehitustöödel Peeter Esimese ajastul, kuid see ei ole meie Tallinna jurisprudentsi. Üks kummalisemaid kombeid, mis vanas kohtupidamises ilmnes, oli veel kurjategija laiba mõnitamine. Tähendab, hukatul võeti pea maha raiudes panna teibasse, võidi ka käsi maha raiuda, keel välja lõigata. Ja muidugi keha põletati ja muidugi, et kurjategijat jäänuseid kunagi püüdseiselt mulda ei arvestatud aegumist viielistel sajandil, et kui näiteks kellegagi oli, see on juhus, et keegi tappis kedagi Tallinnas põgenes ja 20 aastat hiljem tuli siia, võeti ta ikkagi kinni ja pälvis oma karistuse. Sest nagu ma meenutasin, oli see lindpriiks kuulutamine deklaratiivselt, eks ole, 100 aastat, üks päeva. Kuid 1560. aastal oli vist esimene juhtum, kui keegi kurjategija lasti vabaks seletatud too, et leiti, et asi on aegunud ja vot see aegumine on tänapäeval väga populaarne. Mis puutub armu andmisesse, mida meie president võib mõnikord roimaritele osutada, siis toona oli ka see võimalus olemas et auväärsete kogukonna liikmete eestkostel mis pidi aga toimuma rae poole pöördumisega naa ja kohtu poole pöörlemisena enne kohtuotsuse langetamist võis mõnele roima lirega armu anda ning meil on levinud üks eksiarvamuse, et väidetavasti, kui keegi oli mõistetud surma ja hukkamisele, tuli üks noor naine ja ütles, et andke see mees mulle, ma võtan ta endale, siis olevatki seda mõnigi kord peetud, siis nagu imalikuks halastuseks ja antud ükski kurjategija välja kes oli kohustatud selle naisega abielluma. Tallinnas meil siiski niisugust asja ei ole olnud, kuid kohtupidamise juures võiks meenutada, eks niisugune omapärane asi, see on jumala kohus. Mis on jumala kohus. Jumala kohusekohtuga oli vanasti lugu niimoodi, et saksa keeleruumis anti, selleks kasvõi tehti v proovi kahtlustatud. Ta seoti kinni ja visati vette, kui ta ära uppus. Siis oli ta õige, kuid vee peale ujuma jäi, siis oli ta süüdi või samuti oli kahevõitlus selle sinose kurjategijaga. Ja siis kahevõitlus, kui ta võitis kunistate õigeks. Kui ta langes, siis sai ta surma nagunii. Et see tundub meile tänapäeval kummastav ja veel üks niisugune mõrtsukate kindlaksmääramise abinõu, mida vanasti tarvitati ka Tallinnas veel nunnakloostris, kui seal oli üks poiss oli surma saanud kloostri ökonomanda maha löönud, siis toodis ökonoom laiba juurde ja pidi ümber laiba mitu korda käiman pil laipa käega puudutama. Ja kuna siis toona verd ei hakkanud laibast voolama, siis kuulutati seesinane kloostri economy õigeks, et ei ole mõrtsukas. Aga arvati jah, et kurje mõrtsuka ilmumisel peab laipakama veritsema või mõnikord ja on teada ka selliseid juhtumeid. Laibalt raiuti käsi ära, toodi kohtusse ja hooletata, mõrtsukas pidi seda laibaga puudutama ja jällegi kuivõrd tuli siis oli süüdi, kui ei, siis ei olnud. Nüüd vist, mis nendesse piinamistesse puutub, siis võiks öelda, et see nii-öelda väike piinamine, see oli pöidlakruvi. Ühte niisugust võitjatelevad näha linnamuuseumi ekspositsioonist. Kuid suurema osa Tallinna raevanglas kasutatud piinariistadest ostis 19 sajandi lõpul mingisugune vanavara juut ära ja need asjad on läinud kaduma. Kuid me teame neid analoogia põhjal muidugi. Suur piinamine. Kui esimene piinamine ei andnud tulemusi, oli piinapingile tõmbamine, seoti nööridega kinni, hakati neid liigeseid välja tõmbama, mis muutis kohtualuse invaliidiks. Geen igal juhul teine oli veel tulega põletamine. Ja piinapingile pandi nii mehed kui naised alasti veel seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul, nii et see oli väga karm värk. Kusjuures on teada juhtum, et millalgi 15-l sajandil üks mees uurimisel piinamiselt suri, kuigi ta oma süüd ei tunnistanud. Võib-olla ta isegi oli õige mees. Toona arvati niimoodi, et piinamine on nagu jumala kohus kirjutas mingis protokollis 1560 väitis seda, et kui pinnatav on süüdi, siis on need vaevatele paras kanda. Aga kui ta on süütu, siis issand jumal, aitab tal neid põhjendamata piinamisi välja, kannatad teda niisamuti nagu issand jumal on aidanud kannatada neid valusid ja vaevasid varakristlikel Martritel, keda küll lõvide ette heideti, keda gladiaatorid tapsid ja keda ka paljudel puhkudel metsikult piinati, enne kui nad teispoolsusesse saadeti. Vaat niisugune pilt avaneb meile meile sellest samusest vana kohtupidamise põhimõtet tõsta. Aga muidugi, kui me meenutame seda, mis toimub maailmas siis selgub, et piinamine pole tänini kuhugi kadunud, ainult mõnikord rakendatakse veel rafineeritum, maid, meetodeid nagu elektrilöögid ja muu sellesarnane. Nii et oi-oi, igatahes kõik need asjad tikuvad meisse kergeid hirmu vidinaid turjale tõmbama kui julmad küll on võinud olla inimesed ja kui kolmandana jätkuvalt paistab, et loomuse paranemist ei ole nende aastasadade vältel teps mitte toimunud. Kuid kuulame vast leevenduseks ühe lõigukese põlisest muusikast enne kui me läheme edasi nende sinaste kurjade tegude tempodega, mida on Tallinnaski toime pandud. Ono Tallinna nüüd kuritegude hulgas oluliseks rub riigiks oli peetud reetmine sanda kui riigi või linna reetmine. See on siis, kes Merlitist lääniisanda või tegi linnale kahjulikku midagi siis ehk konspiratsioon omal Liivi sõjal, venelast, Jartsakumagnusega, Rootsi ajal konspiratsiooni kolhoosteks venelastega ja see on viinud ka mõningate hukkamisteni. Ja me teame neid lugusid 16-st sajandist, aga siiski oli juba teatud leebuse võimalus ka 1282. aasta koodeksis, et kui keegi reedab linna siis on ta lindprii, kuni kahjud pole hüvitatud, aga nähtavasti teatud puhkudel seal rüütrullile võimalik kahjusid hüvitada. Aga siis diplomaatilisel teel või mingisuguse rahalise andami vahendusel selle kohta. Minul praegu andmed puuduvad, aga kui nendesse ärritmis protsessi juhtumites süveneda, võib-olla on need seal ka välja kaevatavat, niisamuti nagu meie õigusemõistmise juures? Võimalik tähendab küll mitte niivõrd kriminaal kui tsiviilõigus, ta on välja kaevatav ka see, mida tähendas jusse stonikum ehk Eesti õigus, mida on kirjalikult mainitud 1380. aastal hotell. Ja samuti on muidugi kahetsusväärne, et osaga ütleme, need kriminaalkaristusi ei ole meile teada, sest varasemal ajal kui kirjalik ülestähendusi ja koodeksid oli veel napilt, siis osati kogukonnad tegutsesid ka nagu kokkuleppe alusel. Oli suuline traditsioon, mis nägi ette ka karistused ühe või teise nähtuse pool ja mind on tegelikult kõige enam hämmastanud selle keskaegse elu-olu juures selline asjaolu, et ma ei mäleta praegu täpset aastaarvu, aga väidetavasti millalgi oli lugu nii, et näiteks kui eestlane lõi sakslase silma peast välja siis ta pidi sel puhul kolm korda vähem trahvi maksma, kui sakslane lõi sakslase silma või sakslane või eestlase silma peast välja. Kuidas seda mõista, et seda ei tule ikkagi mõista, nii et eestlase silma oleks linna mastaabis hinnatud kolm korda kallimaks põhimõtteliselt kui sakslase silma vaid lihtsalt, kuna keskajal viimaste sajandite poole eestlased olid siiski sattunud linnas nagu alamkihiks ja eks nad olid vastavalt muidugi ka vaesemad ning oli linna rae-le selge, et tead, sellist trahvimäära, mida maksid rikkad saksa kodanikud oma pahategude pärast ei olnud võimalik kohaldada vaestele, eestlastele mingi kellelegi voorimehele või õllekandjale selle põhimõtte järgi. Ta pole seal võtta, kui surmalgi pole midagi sealt võtta. Nii et see tekitas näiliselt niisuguse olukorra, et jah, justkui eestlase oleks olnud või või käsi kolm korda kallim, kui, kui see oli sakslasel, justkui oleks eestlasi eelistatud. Nii et see tegelikult oli lugu siiski vastupidine. Nüüd vaenus on üks omapärane kombestik, mis ürgsest ajasta jõudis ka Tallinna linna ja püsis siin mõnda aega, oli see, mida me võiksime nimetada veritasuks praeguse traditsiooni järgi. Et kuna mõnigi kord inimesed varasemal ajal ei olnud kindlad selle peale, et linn ja kohus kaitseb nende huve siis nad püüdsid ise kätte maksta teda neid roimarid, kes olid kellegi sugulase omakse maha löönud näiteks. Ja samuti seda linn teatud piirides ka tunnistes ja olid koguni niisugused paragrahvid ning peaajugildi põhikirjas, suurgildi põhikirjas ja Kanuti Gildi põhikirjas 14-l sajandil. Kui keegi vend oli võõra maha löönud gildi vend, siis tuli aidata tal põgeneda, anda talle hobune või siis laev, et ta saaks jalga, lastajatele kinni ei võetaks, sest et üldiselt ikkagi silm silma, kõrv kõrva vastu ja hing hinge vastu oli keskaegne tapmise karistus. Ja alles 16-l sajandil hakati keelama sellist niisugust oma kohusta, ehk mis viis meritasuni. Ja samal ajal, kui see protsess veel see veritasu võimalus veel kehtiv oli siis oli ikkagi ette nähtud, teatud kohtades ei pidi valitsema jumala rahu. Ja see tähendas seda, et veritasu aktsioon ei tohtinud ettevõtta turul Sadamasse ka raekojas. Ja ülaltoodud peal oli vastavalt siis linnuse rahu ehk burg Friide keelata. Ning samuti oli ka aeg, mil nähtavasti ka need pahategijad võisid rahulikumalt liikuda, mille tohtinud seda eriti veritasu aktsioone toime panna. See oli keel kolmapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni. Nii et esmaspäeva hommikust kuni kolmapäeva õhtuni võisid sa nüüd selliseid jälitustegevusi privaatseid toima panna nii-öelda oma abi korras. Ja väga karmilt muidugi mõtlesin turu rahu ja jumala rahu mis niimoodi kehti saaliga vats kodurahuõigus oli tõesti väga kõrgelt tunnistatud ja kui keegi tungis vägivaldselt sisse ja vägivallata, siis seal siis selle eest sai enamasti trahvi ja pandi vanglasse. Kuid mõnikord selline asi võis lõppeda, kui oli tegemist relvade kasutamisega, siis võis lõppeda ka sissetungija surmamõistmisega. Nüüd muidugi vaadake, meil kuuleb alailma, et mingid joodikud ja pätid on hakanud vast kallale politseile ja Vöödi, kus ta autojuhid ja nii edasi. Kuidas oli vanasti lugu keskajal, tähendab kui keegi hakkas vastu raa ametisse ülesandeid täitvat teleraehärradele või raesaadikut telesiis oli kõrge rahatrahvi ja teatud vastuakud juba 1586. aastal Lübecki õiguse koodeksi järgi võisid viia ka selle siin ase päti surmamiseni. Ja kui nüüd keegi näiteks oleks rünnanud vanglate sealt vabastada mõnda kurjategijat, siis selle eest karistati surmanuhtlusega. Samuti kui keegi oli linnast välja aetud. Talle oli öeldud, et sina nurjatu, ära enam rüvetada. Ta on auväärse Tallinnas kaube sadamalinna õhku oma aia pinnastama siinviibimisega muidu sent saab teada, kaelmis kaalub tagumik, siis selline naljaaetud tagasitulek võis lõppeda talle surmaga, kui ta ei olnud eelnevalt välja astunud mingisuguste teenuste või suure rahaga. Ja pattu kahetsenud mõistagi nüüd kui täidetud raekorraldusi ja käskusid, siis selle eest ootas vangla ja ka raepilkamine olli karistatav. Selle eest oli rahatrahv ja tuli ka avalikult vabandada. No praegu meil selline valimatu sõim on üsna levinud, meie meedias oleks sellise paragrahvi taastamine, ütleme olgu siis tegemist linnade või riikide sõimamisega, üsna teretulnud, väga karmilt mõistetav Tihuka ka kuritegusid religiooni ja kombekuse vastu näiteks. Jumala teod, tõsi ja jumalateenistus segamine, aeti gildist välja. Ühesõnaga, kas sa kaotasid oma töökoha ja oma seltskonna sõpruskonna? Muide karmilt karistati ka, kui keegi oli võrgutanud tütarlapse või oli selle nii-öelda pruudiröövi korras kuskile ära viinud, siis oli nii, et kas surm või abielu. Ja on teada üks juhtum, seesinane tüdruk, tema vanemad võtsid kaebuse tagasi, sest et see nii-öelda tütarlapse arendaja oligi juba selle tüdrukuga abiellunud. Aga Bigaamia näiteks varem oli kas 10 marka või pluss veel istumine selles soomustoolil kaagi juures või 1586. aastal nähti koguni, et pea maharaiumine, nii et see Lübecki õigus karmistes ja muidugi ettenähtud, kas kahenaisepidamise puhul teine naine tuleb ära saata ja tema vara peab talle tagastatud saama ja nii edasi, nii et see oli juba 1282. aasta koodeksis ja seitsme lihtsalt sajandil täiest asemel surmanuhtluse, samuti ka loomuvastased suguühte, et samasooliste vahel geid, lesbid ja samuti eriti sodoomia mis viimati küll puudub, Lübecki õiguse koodeksis aga on Tallinnasse mõned sellised juhtumid, on teada, mil karistused olid amised. Aga ma arvan, et nendest Tallinna kriminaalajala kõiges kuulsamatest, skandaalsematest, episoodidest räägin ma teile, head kuulajad. Meie järgmises saates kuulmiseni