Oktoobrikuus on eetris viieosaline saatesari tuntud ja tundmatu list friends listi 200., sünni ja 125. surma-aastapäeva tähistamiseks. Sarja autor on Maia Lilje. Sarja tuntud ja tundmatu list viies saade, kirgastumine ja lahkumine. Ma ei vaja enam vürst ei kirikuvürst ega teisi toetajaid. Ei mingeid armuavaldusi, ajalehtede, salongide ega publiku kiiduavaldusi. Kogusel lärm on tarbetu, koormas piinav, igav ja väljakannatamatu. Tundub, et ma töötan nüüdsest selleks, et aina mõistetamatu olla. Minu 55 eluaastat on mind vanaks teinud ja mu muusika on maha jäetud. Minu teosed ei saa populaarseks sellele mõelda, seda taotleda oleks eksitus. Need ei ole massidele kirjutatud. Neis kirja ridades väljendanud Feres list oma tumust ja res isolatsiooni, mis teda 1860.-te aastate alguses valdasid. Need kõnelevad illusioonide purunemisest Roomas, kus ta lootis leida tööd kirikumuusikuna, leida rakendust ja tunnustust oma vaimulikele teostele. Kui ta 1869. aastal Roomast lahkus teadmata veel, kust ta leiab alalise kodu oli ta 57 aastane. Paljud tema pianistidest konkurendid või eakaaslastest heliloojad, Kald, Brenner, Taalberg, Schopen, Schumanni, Berleos olid elust lahkunud või karjääri lõpetanud. Listoni väsinud, aga suur osa tema elutööst seisis veel ees. Sel viimasel perioodil aastail 1000 869886 oli tema tegevustrajektoor seotud kolme peatuspaigaga vaimaris Budapestis ja Roomas ning kujunes välja ka teatud elurütm. Suvekuud veetis ta vaimaris Suurhertsog Karl-Aleksandri poolt tema käsutusse antud õukonna aednikumajas. Sügiseti oli ta taas Roomas, kus ta nagu selgus, lõplikult lahkuda ei saanud. Ehkki kooselu vürstinna Karoliine Bon mikestainiga ei olnud enam mõeldav, säilis nende omavaheline suhtlemine ja kirjavahetus listi surmani. Roomas elastakas elegantses aliberti hotellis või Rooma lähistel asuvas villat testis kardinal Huon loe residentsis. See oli listi hilisaastat ka sobivaim paik komponeerimiseks. Kõige pikemalt talvekuudel viibistab Budapestis, mis Budapesti ühinemisel 1873. aastal hakkas omandama tõelise Euroopa suurlinna palgejooni. Seal oli tema tegevus kõige laiahaardelisem. Ta ehitas üles uut institutsiooni, muusikaakadeemiat juhatas oma suurteoseid ja muidugi õpetad. Listi tegevus neis eri paikades omandas ka erinevaid rõhuasetusi kuid kõikjal kogunesid tema ümber õpilased. Pedagoogiliseks tegevuseks näis sobivaim ja ligi meelitavam olevat siiski vaimar. Lifti vaimari kuudel linn elustus. Siin valitses tavalisest vilkam muusikaline tegevus ja hotellidki täitusid nii õpilaste kui külalistega vaimaris panilist aluse meistrikursuste traditsioonile tänapäevases mõttes. Tema juurde tuldi Euroopast ja Ameerikast. Aasta-aastalt oli tema majas korraga 20 30 õpilast. Nende hulgas oli tõelisi andeid. Kui 1800 viiekümnendail aastail olid siin silmapaistvamad püülohja tausis siis seitsmekümnendail kaheksakümnendail olid need endal Beer Emil Sauer, Aleksander siloti, Bernhard Staven, Haagen Istvan, Tooman, Hosevianna ta muuta ja nagu alati ümbritsesid listi naisõpilased. Nende hulgas oli suurepäraseid klaverimängijaid, kuid mõnigi suutis maestrot võludega suuremate mänguoskusteta. Paljud neist olid õppinud juba Euroopa nimekate õpetajate juures omandanud korraliku baastaseme. Akkalistisinis leidsid heakskiitu eriti need, kes akadeemilist õpetust kritiseerisid ja listi meistrikursuste avatud seltskondlikku atmosfääri sobitusid. On säilinud hulgaliselt õpilaste mälestusi, mis biograafide ja lugejate jaoks on loonud värvika äärmusest äärmusse ulatuva pildi listist inimese ja õpetajana. Ameeriklanna Anišei kirjutab 1873. aastal oma päevikusse. Ta on äärmiselt huvitav mees ja avaldab märkimisväärset muljet igale ühele, kes teda näeb. Pikk ja sale, sügavate silmade ja tokerjate kulmudega pikkade keskelt lahku kammitud jäähallide juustega. Ülespoole kaarduvad huulenurgad annavad tema naeratusele riukalik Mehhistoliku väljenduse. Kogu tema olekus ja välimuses on mingi yes hoidlik, kergus ja elegants. Aga tähelepanuväärsem on tema väljendusrikka miimika imeline vaheldumine. Ühel hetkel poeetiline, unistav, traagiline, siis kelmikas armastusväärne, siis irooniline, sarkastiline ja ikka ja alati tema maneeride köitev graatsia. Ma võin öelda, et ületas kõik ootused. Tal on võim igas inimeses esile tuua parimad küljed. Ja kui teis midagi peita, Võite kindlad olla, et Vissel üllatava kerguse ja kiirusega leiab ja üles äratab. 10 aastat hiljem täheldas Felix fon vingartner. Tema kuju pole enam pikk ega kõhn. Ta selgunud kühmus, mis laseb teda paista lühemana, kui ta on aga tema võimsas rikkalike lumivalgete juustega piiratud võimsas peas märguvad hämmastavalt heledad silmad. Ja edasi tsitaat kar Lahmundi meenutusest. Kord, kui Emil Sauer oli just mänginud Beethoveni Hammer klaverisonaadi Scertz osa istus klaveri taha list ja alustas sonaadi ata osaga. Me olime teda enne toas edasi-tagasi sammumas näinud. Tema iga oli oma templi vajutanud ja tema käed näisid nõrkadele. Äkki oli vanus unustatud? Ta näis hetkega muutunud noorenenud tema nooruspäevade tulisus ja jõud elustusid. Me kõik seisime kui võlutud liikumatult, julgemata hingata. Et seda imet mitte purustada. See oli meie jaoks ajalooline silmapilk. Emil Sauer meenutab oma kuulamiselamust aga järgmiselt. Vaid korra oli mul õnn listi mängimas kuulda. Ja see oli, ma vabandan, kuid piinlikust tundmata ütlen. See oli kesine õnn. Vaatamata elavale fantaasiale ja parimale tahtele tundus pakutav mulle oma veenvuse Skaheldad. Et usklike sütitada tõeliselt imetlusväärse leidsin olevat tema näo ja silmade tumma mängu ning poosi klassikalise kehahoiu. Mitte pianistlik, vaid esmaklassiline saavutus näitlejameisterlikkusest. 19 aastane Emil Sauer kirjutas need read kuulnud 70 kolmeaastase maestro mängu, kellel võis olla tõesti halb päev. Juba tol ajal oli list koormatud füüsilistest vaevustest ja neist ei kõnelnud, vaid püüdis hoolega varjata. Muutused välimuses, muutused maailma nägemises, muutused loomingus, paljugi temas oli noorte inimeste jaoks mõistetamatu. Mõnedki tahtsid enda ees näha kunagist legendi noorusaastaid, temas eneses võidelnud Faust ja metsisto polnud nüüd enam tema vaimus samasugused tegelaskujud. Ehk võiks kuulajal olla kõrvus tema esimene pirtoosnemmeff isto vahels külakõrtsis möllabast kuradist ühtekokku neljas sama pealkirjaga teosest viimane on otsekui portree üha abstraktsemaid kategooriaid mõtlevast vanameistrist, mis publik kuule enam samasugust atraktiivsust ei pakkunud. Liski õpetamismeetod lähenes vabale loenguvormile kuhu inimesed tulid ja läksid. See oli paljude arvates pigem seltskondlik musitseerimise viis kohale tulnud huviliste ees, kelle kiidule maestro kuulamast ei väsinud. Emil Sauer nimetas seda edevuse laadaks. Vaimar oli nagu moodne kuurort, mille kõrgaeg saabus listi saabumisega. Kibedusega ütles isegi tema lemmikõpilane Hans van püülow, et nii halvasti kui juulis-augustis ei mängite klaverit kusagil mujal maailmas. Kui vaimaris. Soosingu lootsid leida need, kes end aegsasti voodist välja vedasid ja varahommikusele missale kiirustasid. Et meistrile oma vabadust demonstreerida. On huvitav lugeda, et list tõusis hommikuti kell neli ja alustas päeva hommikuse palve tunniga kirikus, kus isegi kui ta oli väga hilja, uinunud kell viis jõida kuiviku kõrvale kanget kohvi konjakiga siis töötas kella üheni. Lõunasöök oli lihtne, aga tugev. Lisaks klaas veini või prantsusepäraselt konjak veega. Ja siis ta suitsetas. Mõnegi arvates suitsetas ta alati, kui ta parajasti ei söönud või maganud. Listi tunnid toimusid kolmel pärastlõunal nädalas. Väga suur osa ajast kulus kirjavahetusele. On arvatud, et mõnigi päev sai ta kuni 50 kirja millele püüdis ka vastata. Tema tohutu kirjavahetus on tänaseni veel täielikult avaldamata. Ehkilisti õpilaste arvamused on vastuolulised. Rõhutagem siinkohal siiski, et keegi nendest noortest inimestest polnud kuulnud teda hiilgeaastatel. Paljude arvates oli aga õpetamismeetod samas suurejooneline kui tema isiksus. Ta ei mõjutanud oma õpilaste maitset, kuid eelistatud olid Bachi ja Beethoveni teosed. Eriti hilised sonaadid, kasuman ja Brahms, Veeber, Jemenderson, Haydn, Mozart puudusid täielikult. Need polnud 19. sajandil moes. Suur osa tema eneseteostest olid jõukohased vaid vähestele. Klaveritehnika mehhaaniline harjutamine ei olnud listi silmis oluline ta põlgas tugevaid tehnika, kuid kes muusikaliselt ebaolulist produtseerinud. Kõige enam ärritas teda sisuliselt läbimõtlemata mäng, helilooja ettekirjutuste eiramine. Tundides oli taunimisväärt tema sõnul musta pesu pesemine mis igaühe kodudes. Mis listi klaverimuusika interpretatsiooni puutub, on siinkohal huvitav kuulata ühe 20. sajandi suurima pianisti ja listi tõlgitseja ning listi ühe viimase õpilase Martin Krause õpilased Claudio Arrow mõtteid, mida ta ühes usutluses jagas. See võiks meile anda ettekujutusega sellest, mida ise õpetades taotles ja nõudis. Arrow kõneles. Martin Krause on mulle listi mängust nii palju rääkinud, et on rasked tähtsamaid üksikasju neist nimetada. Mulle meenub, et ta sageli viitas, kuidas üht või teist interpreteerimis mis mulle tähtsana tundub, on see, et Krause nägilisti pärandis alati suurima väärtusena poeesiat, draamat, kirge. Ma ei usu, jätkas Arro, et tänapäeval on mingit erilist listi kooli. Ometi on mul kindel veendumus, et eksisteerib listilik mängulaad, mis seisneb esijoones täielikus vabaduses kus kõlatäiust saavutatakse mitte sõrmedega, vaid kogu keha ühtsuses. Mängija peab pikkade passaažide puhul kogu kehalise vastupidavus võimaluse kogu käe- ja õlavarremängu panema. Tehnilised probleemid tuleb lahendada vaba mänguga, et interpreet võiks kontsentreeruda muusikalise tõlgenduseni. Krause õpetas mulle lugematuid meetodeid, kuidas üht akordi kiiresti või aeglaselt crescendos võiteegress endas üles või allapoole rulludes murda. Treilereid ei tohtinud kunagi lihtsalt või tavaliselt mängida vaid alati väljendusrikkalt. Kõik selleks, et teatud spetsiifilist sisu vahendada. Listi klaverimuusikat on erakordselt raske realiseerida nii tehnilises kui muusikalisest vaatepunktist. Ma usun, et näiteks transtendents, et, et töödide teist versiooni ei suuda keegi avalikult nii ette kanda, nagu ta noteeritud on. Sest nagu neis, et töödides ja ka Ungari rapsoodiates nõuab list sellist Virtooslust, mis on tänaseni mõeldamatu. Arrow jätkab suurimate interpreetide hulka, arvatakse listi õpilane Talbeeerr Jebusoonid. Talbeerist on minu mällu jäänud sonaadi unustamatult imetlusväärne esitus. Tema muusikaline deklamatsioon lõi meeleolu magusaimast lüürikast vapustavaima kireni. Ta kasutas kogu vajalikku romantilist dimensiooni. Pusoonid kuulsin seda sonaati nagu ka trantsendentseid, et tööde mängimas suure Tehnilise vitaalsusega TEMA Rütt elektriseeris ja temas oli kujutluse, jõudu ja seesmist tungi. Iga pianist, kes listiga tegeleb, peab olema suuteline läbima võimsaid dünaamilisi alasid ja olema asjadest tehniliselt absoluutselt üle. Krause tavatses öelda, et lihtnõuab enamgi tehnikat kui tingimata vajalik, et tekiks mulje, nagu oleks kõik hõlpsalt mängitav. Tähtis on ka suur emotsionaalne väljendusskaala, dramaatilisuse tunnetus, oskus pingeid luua ja välja kanda. Ometi on loominguline kujutlusjõud tähtsaim rekvisiit. Selleta poleks kõigel muul. Listil oli klaveri kõlaveres, ta teadis, kuidas nüanssi helisema panna nagu ta teadis, kuidas igat lüürilist tundmust saavutada ja väljendada. Ja nii oleks sõge uskuda, et keegi võiks teda parandada. Arrow meenutus lubab aimata, millega listi tundides sisuliselt siiski tegeldi. Kuid läheme ajas tagasi listi õpilased on meenutanud, et tema tunnid möödusid vabas sõbralikus õhkkonnas. Paljudega veetis ta aega ka tundideväliselt. Sageli mängiti kaarte, mis oli saanud listi viimaste aastate kireks. Meenutatakse sageli, suudles ta neid laubale ja silitas põski. Võttis nendega ette lõbusõite sageli Jeenasse, kus tema doktorisõbra doktor kar kylle juures toimusid rohke söögi-joogiga vorstikontserdid. Õpilased said osa seltskonnast, kes listi majja kogunes traditsiooniliseks muusikaliseks Matineedeks. Tema majas kohtusid inimesed, kes muidu omavahel poleks suhelnud või kokku puutunudki kunstnikud, poliitikud, kirjanikud, teadlased. List meelitas vaimarisse tuntud muusikuid. Siin käisid Borodin glasunud Rubin Stein. Sanssans paljud tema endised õpilased. Et külaliste hulgas oli mitmeid vene heliloojaid, oli seotud kalisti erilise huviga vene kunsti, kirjanduse ja kultuuri vastu. Laiemaltki, mida kinnitab tema kirjavahetus. List uuris ja mängis Rimski korsakovi, Palacki rivi ja Borodini teoseid nähes neis paljude Mendersoni ja Schumanni jäljendavate saksa heliloojatega võrreldes värskust ja eredat rahvuslikust. On ka teada, et tema üks meeliskunstnikke oli tollal Vassili veressiaagin, kelle maalide atmosfääri valgus- ja värviefekte ta imetles. On tähelepanuväärne, et listi hilisemates armusuhetes domineerisid venelannad haritud musikaalsed, hästi klaverit mängivad naised, kelles oli midagi sarnast vürstinna, Wittgenstein iga üks neist oli noor lesk paruness Olga Kortšekova Maiendurs kes oli aastaid hiljem tema usaldusväärseid kirja partnereid. Ohtlikuks kujunes listi suhe 34 aastat noorema Ukraina kasakate hulgast põlgneva Olga Jaanilaga. Listi palge ette oli ta ilmunud juba 1869. aastal Roomas. Enne seda oli ta tunde võtnud nimeka pianisti anrii hertsi juures Pariisis. Ma tahan, Jaanina oli üliekstsentriline meeste riietuses ja sõna otseses mõttes relvastatult ringi liikuv, aeg-ajalt oopiumi tarvitav kaunitar, kes ühe listi õpilase sõnul mängis saatanlikult hästi klaverit. Mõnda aega nähti teda kõikjal koos listiga vaid üks säilinud kiri Olgale Reedaka lifti sooje tundeid. Olga oli proovinud tema soovitusel saavutada edu Ameerikas kas, kuid pöördus peagi Euroopasse tagasi. Nende afääri lõpp võinuks kujuneda traagiliseks, kui 1871. aastal testis oleks õnnestunud naise poolt listile kavandatud atentaat. Ungari võimud saatsid ta maalt välja. Loomulikult oli sündmusest ja selle eelmängudest teadlik vürstinna Wittgenstein, kellele ustavad inimesed klisti järel kõikjal spioneerisid. Caroline saatis kirjaliski onule Edwardile liini tungiva palvega 60 aastasele mehele mõistus pähe panna. Vürst hinnakiri on tunnistus sellest, et varasemad biograafid on paljusid listi suhteid kombekaiks pidanud. On neid nii-öelda tee seksuaaliseerinud ja teda lihtsalt armunäljas naisterahvaste ohvrina näidanud. Aga näiteks usub Oliver Silmes, et küllap teadis Caroline fon pikest ainult kõige paremini kui tundlik olilist erootika ja seksuaalse ligitõmbavus suhtes. Veel kõrge eani. Kristi ise on ühes kirjas vürstinna oma nõrkust tunnistanud. Jääb veel pikk võitlus, kuni ma oma vana vaenlase üle võidu saanud. Sest see pole väike kurat, kes mind mon Dance elu ja ekstravagantsuse poole kallutab vaid ekstreemsete emotsioonide ja erutuse teema. Kuna ma teda tunnen, olen teda juba korduvalt eemale tõrjunud. Väldin kõiki olukordi, kus ta mu üle kergelt võimud seda saab. Jama, loodan jumala armust, mida ma iga päev anun teda kunagi täiesti. Jumala arm andis end veel oodata. 1873. aastal pärast ühtteist aastat mõlemapoolset jäist vastuseisu soojenesid listi suhted Vaarneritega leppimis. Katse tuli nüüd ootamatult partneri poolt, kes Beirutis vajas listi toetust ja raha, mida toolidele kunagi ennastsalgavalt pakkunud. Kevadel viibisid kosi majja Richard Wagner vaimari Herder kirikus listi oratooriumi Kristus tervik esiettekandel kus Hans lihtri juhatusel osales 300 muusikut, solistid, koor, orel ja orkester. Wagner oli ettekande lõppedes öelnud, see on ladina romaani maailma viimane ohver. Mida või keda tahes ta selle all mõtles. Augustis osales aukülalisena Bayruti festivali maja pidulikul sarika peal. Sama aasta oktoobris-novembris tähistati Budapestis tema kunstniku tegevuse viiekümnendat juubeliaastat. Ettekandel oli ka oratoorium Kristus. Mõni kuu hiljem dirigeeris list siin oma kroonimismissat. See oli valminud tellimustööna ja kõlanud Austria keisri Franz Joosepi kroonimisel Ungari kuningaks. Ettekandele tuli peagiga oratoorium legend pühast Elizabethist. 1875. aasta märtsis leidis Budapestis aset lihtivaagleri ühiskontsert, mille esimeses pooles kõlas listi uus kantaat Strasbury toomkirikukellad siis soleeriste Hans Richteri juhatusel Beethoveni klaverikontserdis Es-duur. Teises pooles juhatas Wagner katkendeid oma ooperites tsiifid, valküür, jumalate hukk. Kosima väljendas päevikulehekülgedel oma pettumust linnas inimestes saalis Budapesti muusikaelus. Kuid ülimalt vaimustatud oli ta isa klaverimängust ennekuulmatu võrreldamatu ime. Mitte mäng, vaid kõla. Richard ütles, et otseselt tapab kõiki. Kõige olulisem, kõige tõhusam oligi Feres listi tegevust 1800 seitsmekümnendail aastail Ungaris. Ta osales oma teoste ettekannetel Meil ka väljaspool pealinna ja tundis end Ungariga üha tihedamalt seotud samas kohustust veel enam pühenduda muusikaelu ümberkorraldamisse. Ta kaalus võimalust asuda siia alaliselt elama. Juba 1871. aastal oli Ungari minister president krahh Androssi nimetanud ta kuninglikuks nõuandjaks aastapalgaga 4000 fooriiti. 1875. aastal avati listi aktiivsel osalusel loodud Ungari Kuninglik Muusikaakadeemia mille presidendiks ta nimetati. Ehkki valitsuse rahaline toetus oli oodatust väiksem, lootis list vähemasti kahe aasta jooksul saavutada ka materiaalne kindlus. Ja kuigi ta enam meelsasti publiku ees klaveri taha istunud, korraldas ta rea heategevuskontserte ning kogus kokku märkimisväärseid summasid. Ka hakkas ka välja töötama õppetöö metoodilisi aluseid eelkõige pianistide koolitamisel. Iga pianist pidi õppima komponeerimist ja igale kompunistile oli kohustuslik klaverimäng. Sisseastumisnõuete hulka kuulusid improvisatsioon, partituuri, mäng, Trasboneerimine ja lehest lugemine. Need nõudmised olid ainulaadsed kogu Euroopas. Listi kõrval tegutsesid vastavatud akadeemias veel vaid kaks alalist õppejõudu. Ungari rahvushümni autori ja ooperiheliloojana tun tuks saanud Ferans ärkel kes listi äraolekul ka tema tunde asendas ning teooria- ja kompositsiooni õppejõuna Robert Volkman. Lisaks mõned abiõpetajad. Tema kümnekonna klaveriõpilase hulgas olid Karoli Agassi, Istvan Toman, Bela partabki, tulevane õpetaja. Ungari teema leidis taas tee tema loomingusse. Lisaks varasematele 15-le Ungari rapsoodiale komponeeris ta aastail 1882 85 neid veel neli. 16.-st ja 18.-st tegi ta ka orkestriversioonid. Viimase rapsoodia number 19 algmaterjali elegantselt Chardassi ja laulu. Sa oled üks roos saida Kornel Apranilt, kellele ta teosega pühendas. On huvitav ajalooline fakt. Täpselt 100 aastat pärast teose valmimist avastas üks listi uurija Budapestis teose käsikirja mis toob nähtavale erinevate variantide visandid ja interkredile lubatud teatud vabadused üksikute lõikude improvisatsioonilist. Eks kordusteks. Rapsoodia kõlab nüüd tuntud interpreedi Tšerdi Tšifra transkriptsioonis esituses. Tähtsusetu pole siinkohal nimetada, et Tšifra sai oma pianisti koolituse 1900 kolmekümnendail aastail just Budapesti Liszti nimelises muusikaakadeemias. Samal 1808 10 viiendal aastal lõpetas list klaveritsükli seitse Ungari ajaloolist portreed mis kujutavad endast sünge meeleoluga lamenti ja leinamarsse nimeka ungarlaste mälestuseks. Nende hulgas poed, standardpettusi ja listi lähedane sõber helilooja Michali Mussolini. Surmateema oli nüüd lifti arutlustes ja muusikas kesksel kohal. Õnnestumisele vaatamata piinas teda rahulolematus, mis oli seotud tema arvates vähese loomingulise produktiivsusega. Komponeerimiseks leidis ta soodsaimad tingimused taas Roomas, kus ta kuni viimase eluaastani korduvalt viibis. Vaatamata ta sellele, et Euroopas oli juba vahemaid, mida võis läbida rongis polnud üle 1000 kilomeetri pikkused reisid tema iga ja tervist silmas pidades kerge ettevõtmine. Näiteks kestis teekond Budapestist Rooma umbes 70 tundi. Roomas peatuste, enamasti pealinnast 30 kilomeetrit eemal asuvas Tivolis kardinal Hoen loe residentsis villatestis. See kaunis lossikompleks ja üks renessansiajastu aiaarhitektuuri silmapaistvamaid näiteid renoveeriti 1800 viiekümnendail aastail. Vürst Gustav Adolf von poel loe poolt, kes realisti aastaid võõrustas, võimaldades tal ideaalsed loomingulised tingimused. Oma aedade, looduslike ja kunstlike, vetemängude ja purskkaevude ning suurejooneliste küpressidega oli see paika ainulaadne inspiratsiooniallikas. Siin sündisid listi rännuaastate kolmanda vihiku tuntuimad palad, villatesti, vetemäng ja villatestikud, dressid, aga ka religioossed meditatsioonid nagu näiteks tsükli avapala palve see inglile pühendusega kosi maja, Hans fold, pöörlo tütrele Daneelal. Neist puudublisti varasematele tsüklitele omane Virtoosus, mis on nüüd maad andnud läkoonilisemale, süngemale, harmoonias, uudsemale, väljenduslaadile. Need pole enam looduspildid või kunsti ja kirjanduselamused vaid hingeelu, peegeldused muusikas. Küpresside teise pala puhul kirjutas list vürstinna pik install. Nagu te teate, kannan ma südames sügavat kurbust, see peab siin ja seal helides välja murdma. Muserdatud hinge seisu peegeldavad ka tema tollased kirjad lähedastele sõpradele. Mõned read neist lilla testis ei teinud ma septembris-oktoobris, muudkui kritseldasin noote seanudki, presside vetemäng ja mõned teised väiksed tühiasjad. Suurejooneliselt ette kujutatud, aga nõrgalt teostatud, kuna mul puudub anne adekvaatselt väljendada, mis mind liigutab. Suurem osa sellest, mida ma kirjutada võiksin, pole nagu mulle näib vaeva väärt. Viie krootšis ristitee on parim näide listi hilist stiilist kirikumuusikas lakooniliselt, vaoshoitud, peenelt nüansseeritud kõlade täis tooni gammadele toetuva harmooniaga selle solistidele, koorile ja orelile loodud passiooni laat. Teose olemuseks on meditatsioonid Kristuse 14 peatusega ristides Kolgatele, tema kannatustest ja surmast. Ühtlasi on teos omalaadne Homaas Johann Sebastian Bachi-le, kelle helilised nimetähed loovad nii horisontaalis kui vertikaalis omalaadseid, kõlakombinatsioone. Viie Krootsises ühinevad traditsioonilised ladinakeelsed liturgilise tekstid saksakeelsete koraalitekstide ja meloodiatega. Teose muusikaliseks lähtealuseks on aga kaks varakristliku kirikuhümni. Siit kumab liigutavat kaastunnet kallatavale Jeesusele. Teos valmis 1878. aastal Roomas kuid selle esiettekanne leidis aset alles 1929. aastal Budapestis. Sama saatus langes osaks veel paljudele tema hilistele klaveriteostele, mis trükiti pärast esimest või koguni teist maailmasõda. See asjaolu vaesestas tervikpilt siis sellest 19. sajandi ühest mitmekülgsemalt ja suurima metamorfoosi läbi teinud heliloojast kunstnikust inimesest. 1876. aasta augustis viibis list taas Beirutis, kus tetra loogia Nibelungide sõrmus. Esimese tervikettekandega avati pidulikult festivali maja. Prominentsete külaliste hulgas olid Anton Bruckner Kamylsassaaz, Pjotr Tšaikovski, Edward kriig, Lev Tolstoi, Friedrich Nietzsche, Gottfried Semper ning mitmed kroonitud pead. Oma pidukõnes pöördus Vaarner erilise lugupidamisega Caferenduslisti pool. Viimast korda kohtusid Ferans list ja Richard spaagner. 1882. 83. aasta talvekuudel. Kohtusid Veneetsias uhkes Palazz Wendramiinis kusima Wagneri päevikud annavad tunnistust, kui keeruliseks jäid nende suhted ja kui vastuolulised olid nende hinnangud teineteise loomingule. List transkribeerin klaverile mitmeid katkendid Wagneri ooperites. Vaagneris äratas listi hilislooming vaid hämmingut ja negativistlik. Kosima kirjutas õhtul kahekesi. Richard kõneles minu isa värskeimast teostest. Siis need olevat mõttetud. Ta väljendas end teravalt. Ma palusin teda isaga sel teemal rääkida, et ta eksiteelt tagasi tuua. Aga ma ei usu, et Richard seda teed. Ja järgmisel päeval hakkas ta jälle väga järsult kõnelema isa süvenevast hullumeelsusest, mida näitavad tema tööd. Vaatalit häiris listi juures kõik kogu tema olek, tema elulaat, tema pseudoprantsusepärased tunded, lõpuks tema katoliiklus. Wagner kõneles lifti vanadusnõtrust Zeniilsusest omaenese imetuses, muusikalises pompöössus. Ses ei suutnudki vaatajal mõista seda, mida lifti juures hindasid näiteks park, oke, sönberg, kes 1911. aastal kirjutatud artiklis rõhutas, et oma paljude uuendustega on listi järelmõju vaaderist võrreldamatult suurem. Sama täitis pianist ja helilooja seal Rutšibusooni öeldes kõiges olulises põlgnele. Me kõik temast maakler, kaasa arvatud. Kolm nädalat pärast lifti lahkumist Veneetsiast 13. veebruaril 1883. aastal surisel Richard Wagner justkui tema surma ette aimates ka endas surmamõtteid kandes oli juba varem komponeerinud sünge klaveripala. Richard vaatler Veneetsia. Pärast surmateadet sündis palari harfaagneri haua juures. Oma viimasel elu kevadel 1886 sai Ferans list kauaoodatud tunnustuse osaliseks suurimates muusikakeskustes Londonis ja Pariisis. Aprillis kõlas kaks korda oratoorium pühast Elizabethist Londoni santseemsi Hallis Alexander McKinsey vahetusel ja korduskontserdil kristallpalees. Kuninganna Victoria korraldas Windsori lossis tema auks suurejoonelise vastuvõtu. Mais esitati oratoorium Pariisis Trokkaderoo saalis Eduard kolonni juhatusel. Teose lõppedes vallandusid 7000 kuulaja hulgas ovatsioonid. Teda tervitati nii nagu triumphaalsetel virtuoosi aastatel. Londoni Pariisi reisilt pöördus ta tagasi raskelt haigena. Üle vaimaria sonderhausi, kus toimusid muusikaühingu koosolekud, suundustab Bayroti püülovite vanema tütre Daniela oma lapselapse pulma. Vaatamata haigusele otsustas ta seejärel külastada oma kunstnikust sõpra Michali muukasid Luxemburgis tagasi Bayrutis käista Parcifali etendusel siis Tristani esiettekandel. Siis algasid tema viimased kannatused. Sääres lihtsalt suri 31. juulil ja maeti kolmandal augustil Baerutis. Pidulikuks kul leinatseremoonial kohalikus katoliku kirikus improviseerimis Anton Bruckner Wagneri Parcifali teemadel. Kulisti ärasaatmisel viibinud õpilased küsisid organistilt miks ei kõlanud siin lahkunud meistri muusika olevat ruckner vastanud. Kahjuks ei tunne ühtki listi teemat. Peres listi 19. sajandi muusikaloos erandlikuks nähtuseks alati võrreldamatuks pianistiks, ainulaadse juhatamis maneeriga, dirigendiks vaimurikkaks, kunstnikuks abee rüüs Meff istoliku naeratusega, iidoliks oma õpilastele. Tema loomingut ei jäänud kroonima värske elujõuline elutervelt eneseirooniline suurteos nagu tema kaasaegseid Tiberdil Balzdav eneseApoteoosina mõeldud Parcifalbaagnerilt list loobus välisest pumptööstusest ja monumentaarsetest ajalistest dimensioonidest. Oma muusikas sumbuvus vaikuses. Lihtsuses jättis ta ukse avali tulevikule. Kõlas viimane saade sarjast tuntud ja tundmatu list. Selle autor oli Maia Lilje ja helioperaator Helle Paas. Ferans liftimuusikat esitasid Claudio Arrow dioodi Tšifra, Leif Ove Ansnes ja Leslie hoovalt.