Helga ja tere head klassikaraadio kuulajad. Eetris on 15. oktoobri heligaja saade. Mina olen toimetaja Annika Kuuda. Tänases saates on kaks kontserdiarvustust. Kõigepealt kuulame Igor Karsnek mõtteid möödunud neljapäeval Margo Kõlar juubelile pühendatud autorikontserdist väikese vankri vennaskond Tallinna Mustpeade majas. Leelo kõlar käis aga kuulamas möödunud teisipäeval Estonia kontserdisaalis Eliitkontsertide sarja raames toimunud Ralf Taali klaveriõhtut, kus tulid ettekandele farenduslistiitrans tendentsidega. Tüüdid. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab, nagu ikka nelevasteinfelt ning pikema käsitlusena, jätkame möödunud heligajas alguse saanud arutelu Eesti kontsertklaverite olukorrast ja uue esindusklaveri ostmiseks loodava fondi teemal. Stuudios on Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimees Rein Rannap ning pianist ja pedagoog, rahvusvahelise festivali klaver, kunstiline juht Lauri väinmaa. Head kuulamist. Kaja. Olen alati öelnud, et juubelid on ühed head asjad, kuna siis pööratakse heliloojale ja tema loomingule kõrgendatud tähelepanu. Eelmisel neljapäeval tähistas Ivar Mustpeade majas oma esimest juubelit. Elu viiekümnendad verstaposti hästi uhke autorikontserdiga kus tegi kaasa meie interpreetide igati esinduslik seltskond. Alates Tallinna orkestrist Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ja lõpetades selliste tuntud kooslustega nagu Vox Clamantis, pauke infest ja resonaabilis. Ning muidugi heinavanker, mis on Margo Kõlar enda loodud ja juhitud ansambel. Samas andis juubelikontsert ka hea ülevaate Margo kõlari senise loomingu paremikust mida meie kontserdilavadel miskipärast just ülearu tihti ei kuulegi. Tõtt-öelda on see isegi kummaline, miks kõlari teoseid meil nii harva esitatakse. Sest Margo heakõlaline helikeel on iseenesest ju väga publikusõbralik. Näiteks taihirmuta kuulajaid ei jutumärkides ülearuste dissonantsi tega ega peluta rahvast viikse, helidaarsuse ega komplitseeritusega. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et meie interpreedid on juba harjunud uudisteoseid tellima teatud kindlalt heliloojate seltskonnad, nimesid nimetamata ja Margo Kõlar jääb miskipärast selle horisondi taha. Kui nii, siis oleks viis päramine aeg neid horisondil piire juba pisut avardada. Seda näitus toob kõnealune juubelikontsert päris kindlasti. Nagu juubeli puhul kombeks, tuleb ka minul pisut laiemalt valgustada juubilari seniseid olulisemaid tegemisi. Mingis mõttes on Margo Kõlar justkui renessansiajastu kunstnik sest oma mitmekülgsuse ess jõuab ta tegeleda nii paljude asjadega. Peale komponeerimise juhib ta veel EMTA elektronmuusikastuudiot, tegeleb helirežiimiga ja dirigeerib endistviisi ka heinavankri ansambli muusikalise ettevõtmisi. Kuid heidame nüüd pilgu sellele kontserdile endale kes oli too kahetunnine muusikaõhtu igatahes hästi mitmekesine, ulatudes orkestrimuusikas paberi- ja vokaalteosteni. Kuid enamuses kõlanud hobustes võis jälgida Margo loomingulise käekirja üht iseärasust, mida parema väljendi puudumisel võiks nimetada stiidiliseks Nimikriks. Sest nii mõneski Margo kõlari teoses võib kuulda otseseid viiteid mingi konkreetse ajastu või helilooja stiilile. Sellest rääkis esitatavate lugude vahel publikule ju Margo ise ka, et näiteks see lugu on kummardus Steve Raigile või too lugu on kummardus Mike õult film. Igatahes neid muusikalisi kummardusi jagus Markol päris palju. Glavlist Patrick moraani väljund. Ja sellest on niisuguse stiilimängud ju päris põnevad. Omal ajal sai sellega kuulsaks näiteks Ameerika luuletaja Ezra panud, kes põimib oma tekstidesse selliseid ridu, millest vaid kirjanduse spetsid said aru, et need imiteerivad näiteks Maironi või Shakespeari sõjakasutust. Margo kõlari üks eredamaid stiili näiteid oli tol kontserdil kindlasti laul, jeesuse sõit, mille tekst pärineb rahvaluulest ja mida esitas ansambel hing. See kõlas setu rahvaviisi hästi täpse imitatsiooniga nii eeslaulja kasutamise kui koorihäälte, paralleelsete kolmkõlade pideva helikõrgustega kui tõusmise mõttes. Suur šamaanitrumm lisas siin veel omakorda Diatraalset efekti juurde. Samas ilusas peaaegu et poplaulus võluriik, mida esitasid Kadri Hunt, Tallinna kammerorkester ja Taavo Fretles passil oli väga selgelt tunda Rein Rannapi lüürilise meloodia on ta, mõjub sest umbes samalaadset emotsionaalset päringut, kuulame ka Rannapi loos raagus sõnad. Mis puutub kõlariga orkestraalsesse muusikasse, siis lugu õhtujutt oli kindlasti tolle õhtu üks eredamaid. Siin oli tunda 90.-te aastate Steve rassile omast kulgemise energiat aga ka põnevaid harmoonia, komplekse, mille analooge ei leia kusagilt. Eeltoodust jääda petlik mulje, nagu polekski Margo kõlaril oma isikupärast muusikalist käekirja ja ta tegelebki ainult teiste autorite või stiilide kopeerimisega. Tegelikult pole see kaugeltki nii, sest ega stiiline sarnasus Pole veel kopeerida. Näiteks muusikaloost on ju teada, et noorescreabini klaverimuusika on veel üsna lähedane Schopeni väljenduslaadile. Ometi ei aja ilmselt keegi Eskrabini Fabeni klaverimuusikat omavahel segamini. Mis puutub Margo Kõlar isikupärase, siis päris kindlasti avaldub tema vokaalsete milady jooniste lüürilise Scolorideks. Selles mõttes oli muidugi hea, et kõnealuse juubeliõhtul viimase teose pealkirjaga, et tõusta taevasse. Ettekandes oli vokaalsolistiks kutsutud sopran Kaia Urb, sest tema hingestatud esitus tõi Margo muusika romantilise ilutaotluse ka parimal võimalikul viisil välja. Nagu ma oma jutu alguses juba ütlesin, on juubelid ühed tänuväärt asjad. Aga ma loodan siiski, et saan Margo kõlari muusikat nii heas esituses kuulda tunduvalt varem kui tema järgmiselt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Kuuendal oktoobril jagati juht maailma olulist muusikapreemiat, nimelt anti välja Briti muusikaajakirja grammofon tänavused auhinnad ja seda kokku 23. kategoorias. Aasta artisti preemia pälvinud Venetsueela dirigent Gustavo Dudamel. Elutöö preemia sai inglise, metsa saab Brandend, Jerlents Becker ja aasta parima plaadistuse kategoorias saavutas võidu tšehhi keelpillikvartett nimega Pavel Hask Bootet. Kuulame nüüd väikese katkendi grammofoni aasta artistilt Gustava Dudamelilt. Gustavo südamel sõnas, et tal on väga kahju, et ta ei saanud isepreemiate üleandmisel kohal viibida, sest oli parasjagu Los Angelese sümfooniaorkestri peadirigendina voltis. Nii kontserdisaalis, kus olid käimas proovid Mendersoni teostega kus tahavad Udamel tänas südamest grammofoni selle preemia. Jaa, muidugi tänas ta kõiki inimesi, kes tema poolt hääletasid, deta aasta artistiks. Duda sõnul oli nominentide nimekiri, kes kõik tänavu grammofoniaste artisti preemiale kandideerisid, väga muljetavaldav ja oma võitu soovib ta kõikide nende inimestega jagada, sest tegemist on ju muusikutega, kes on ära teinud väga suure töö klassikalise muusika hüvanguks. Samuti soovis Duda saada oma suurepäraseid perekondi, millal ta pidas silmas Simon palliveri sümfooniaorkestrit, Los Angelese Filharmoonikute ja Jöteboris, sümfooniaorkestrit ja muidugi kõiki inimesi ja lähedasi, kes on talle tema suurepärasele lausa pöörasel muusikuteel alati abiks ja toeks olnud, et jagada muusikat ja kirge muusika vastu. Sellinalil Gustavad uda meile tervitus grammofoni auhindadega. Kui kõikide teiste kategooriate võitjad valis välja žürii, siis aasta artisti loosimisel osales publik Gustavo Dudamelile pakkusid tänavu konkurentsi näiteks pianistid Lang, Lang ja missugune otsida viiuldaja Liina Ibragimov vaja tenor Jonas Kaufmann. Ja veel mõnest grammofoni preemia võitjast. Aasta parima heliplaadi kategoorias tuli võitjaks tšehhist pärit Paweł Haas kvartett. Plaadil kõlasid Andoninud roosaka, keelpillikvartetti ja salvesta ajaks oli firma sukk rahval. Pavel has kvartett tegutseb aastast 2002 ning on nime saanud tšehhi helilooja Pavel Haasi järgi. Grammofoni peatoimetaja Tseemsheli nimetab Pavel Haas kvartetti Üheks parimaks Tšehhi muusika esindajaks terves maailmas. Elutöö preemia pälvis Aga tunnustatud inglise metsosopran teemsena Baker, kes on tuntud kui ooperilaulja sooloartist ja liid repertuaari propageerija. Enim võiks Peikerit seostada barokk, muusika ja itaalia ooperiga, aga muidugi ka Benjamin Britteni teoste esitamisega. Eriliselt paistis ta silma ka solistina Mahleri jälgary vokaalselt foonidestes suurvormides. Peikeri aktiivne lavaelu toimus valdavalt 1950.-st aastast 80. aastani ja erilist imetlust pälvis tema dramaatiliselt intensiivne väljenduslaad. Dirigent John Eliot kaardiner pälvis grammofoni eripreemia Johann Sebastian Bachi kantaatide eest, mis salvestati aastal 2000 ja on nüüdsest saadaval plaadimärgi solideo glooria all. Barokkmuusika instrumentaalkategoorias võitis Andres täieri plaat Carl Philipp Emanuel Bachi klahvpillikontsertidega väljaandjaks harmoonia mundi. Orkestrikategoorias saavutas võidu Naksose plaadifirma helikandja Dmitri Šostakovitši 10. sümfoonia, ka esitajaks Liverpooli Kuninglik filharmoonia orkester ja dirigent Vassili Petrenko. Kaasaegse muusika kategoorias võitis Inglise heliloojast Harresson pööklistli plaat nimega naits Black vööl, millel kõlavad helilooja meditatsioonid. Inglise väljapaistva renessansi meistri John Taulandi materjalil. Plaadil musitseerib Halle orkestrit juhatab rajanud Ilus Word. Parimaks DVD dokumentaalplaadiks kuulutati film dirigent Carlos Clay pärist, mis kannab nimed Šveitsist. Know where. Vokaalsolistide kategoorias tuli võitjaks aga plaat Benjamin Britteni lauludega William pleiki sõnadele esitajaks Kanada bass parit Gerald Fellija, pianist Julius treik. Parima kontsertsalvestuse kategooria võitis aga Saksa tenor Jonas Kaufmann. Oma plaadiga, mis kannab nime verismaarjad ja parima instrumentaalesituse kategoorias, saavutas võidu pianist Marri Perajja oma värske salvestusega Johannes Brahmsi loomingust firmale Sony Classical grammofoni preemia võitjate seas olid aga tänavu veel näiteks sopran. Annan need trepp ka pianisti Sarne flambavusee ja noor tšehhi kitarrist Milos rada. Kledž muusikamaailm mälestab kaht lahkunut. Seitsmendal oktoobril suri 80 aasta vanuselt Rootsi pärit Ingvar piksel. Tema debüüt Rootsi kuninglikus ooperis toimus 1955. aastal ja selles ooperimajas töötas, võiks seal 12 aastat Londonis kuvand Guardianis debüteeris Ingver võiks seal 1960. aastal ja New Yorgi Metropolitan ooperimajas aastal 1973 Deutsche Oper Berliini solist oli ta ka 30 aastat, lauldes kõiki olulisemaid baritoni rolle. Kaheksandal oktoobril lahkus 87 aastaselt Ameerika pianist Roger Williams, kes oli sage külaline Valges Majas musitseerida erinevatel aegadel ametis olnud Ameerika president idele. Kuulsaks sai Williams aga sellega, et salvestas klaveriversioonis Joseph kosmaa kuulsabala sügislehed, mis jõudis 1955. aastal ainsa klaverisoolopalana Billboardi edetabeli tippu, kuhu ükski teine sooloklaveriteos ei varem ega hiljem jõudnud pole. Nimetatud plaadist müüdi kaks miljonit. Maalsel otsustas müüki panna aga oma viiuli, mis on tema valduses olnud alates ajast, mil ta oli 16 aastane. Tegemist on hinnalised Giovanni Batista kauda niini viiuliga. Aastast 1783 Läheb tariisija oksjonifirma kaudu müüki käesoleva aasta 10. novembril alghinnaga miljon USA dollarit müügist laekuva rahaga toetada dirigent aga kaastletani festivali, mida ta ise noorte muusika Lotte hüvanguks alates 2009.-st aastast korraldama. Viini sümfooniaorkestri uueks peadirigendiks muusikaliseks juhiks. Fabio Louisi järel saab hooajast 2014 2015 Šveitsist pärit 36 aastane Filipp Julian Fabia. Luisi jääb sellest positsioonist kõrvale, seedub toet hiljuti määratleda Chamslywaini asemel New Yorgi Metropolitan ooperimaja peadirigendiks. Philips Jordan on aga üks väljapaistvamaid ja põnevamaid muusikuid oma põlvkonnas. Nii on öeldud Viini sümfooniaorkestri poolt levitatud pressiteates. Hetkel tegutseb Filiptšuk-le aga Pariisi ooperimaja muusikalise juhina. Nüüd aga pisut eestlaste tegemistest kuuendast üheksanda oktoobrini Reykjavikis Põhjamaade muusikapäevi festivali kontserdid toimusid Reykjaviki hiljuti avatud uues Harpa kontserdimajas ja kavas oli väga mitmekesine valik muusikat Islandi, Soome, Rootsi, Taani, Norra ja ka eesti heliloojatelt. Festivali raames toimus ka viiendast seitsmenda oktoobrini Põhja- ja Baltimaade konverents. Festivali avapäeval, kuuendal oktoobril tuli seal ettekandele Andrus Kallastu multimeediateos aaterlas ja kaheksandal oktoobril esitajaid Rootsis resideeruv Mirjam Tally teos windraelanud keelpillikvartetile esitajateks Islandi kammerorkestri mängijad. Kontserdil oli kaastegev ka tui hirv. Põhjamaade muusikapäevade kunstiline juht on aga Islandi helilooja Peeter Joonas, seal. Maailmas on viimasel ajal Talle äratanud tähelepanu üks noor pianist, kes on võitnud viimasel ajal suuri konkursse. Tegemist on 29 aastase sakslasega, kelle nimi on Aleksander šamp. Tema viimaste saavutuste hulgas on kaks suuremat võitu. Aastal 2009 saavutas ta esikoha Viinis toimunud Beethoveni konkursil, võites muide peaauhinnaks Pössenberfereniip klavereid. Aleksandr Shinfi viimaseks suuremaks saavutuseks on aga kriiblandi rahvusvahelise pianistide konkursi võit esimese sakslasena selle konkursi ajaloos. Clevelandi pianistide konkursil on ka üks suurimaid teadaolevaid preemia fonde. Nimelt kaasnes esikohaga 50000 USA dollariline tasu. Clevelandi konkursilt on omal ajal tuule tiibadesse saanud ka sellised pianistid nagu Angeles juuvid Jean dipodee ja Nicolás Angelesi Aleksander šimphon oma hariduse saanud Saksamaalt ning üheks tema õpetajaks on muide Bern Klemser, kes andis suurepärase kontserdi Tallinnas möödunudaastasel festivalil klaver 2010. Pähe sol Aleksander äratanud maailmas suurt tähelepanu ning teda on palutud esinema maailma tunnustatud kontserdipaikadesse. Augustis mängis ta Berliini kontsert-house'is ja viiendal detsembril on ees ootamas debüüt New Yorgi karnegi hoolis. Lõpetuseks väikene naljakas äpardus serdi korraldamise maailmast. Pekingis ostetakse aktiivselt tagasi 30.-ks oktoobriks etenduskunstide keskusesse väljamüüdud kontserdipileteid. Nimelt kui kogu saal oli viimse toolini välja müüdud, avastasid korraldajad. Ettekandele tuleb ju Gustav Mahleri Kaheksas sümfoonia alapealkirjaga sümfoonia 1000-le ja ettekanne sisaldab ka koorija, õigemini lausa olmekoori pluss kaheksat solisti, kes kõik vajavad orkestri taga asuvaid iste ja seismise kohti, mis aga suure hooga juba publikule välja müüdi. Kuidas naljakas äpardus läheneb sellest kunagi edaspidi. Sülgaja. Sel teisipäeval, 11. oktoobril andis Estonia kontserdisaalis soolokontserdipianist Ralf Taal ning pühendas selle säärenduslisti loomingule ja täpsemalt kandis ette ühel kontserdil kõik listi 12 transtendents etüüdi ja seda kontserti Tiit käis kuulamas väga suurte kogemustega pianist, pedagoog Leelo Kõlar. Tere. Tere. Olete te kursis, et kes eesti pianistid Est üldse varem on? Neid listide tüüde ühel kontserdil tervikuna? Ta ei kandnud, ma ei ole kuulnud niisugust asja. Et selles mõttes me võime rääkida tõesti sihukesest erakordsest ettevõtmisest eesti pianisti puhul Ja kindlasti, see on ju niisugune, kuidas ütelda pianistlik kõrgpilotaaž ja Kõni üldiselt öelda nüüd selle kontserdi kohta, enne kui üldse temast pikemalt rääkida, et üldiselt peab ütlema, et see oli tõeline kõrgpilotaaž muidugi mitte päris 10000 meetri kõrgusele, aga seal oli ikka palju enesekindlust ja teadlikku kontseptsiooni, et see oli niisugune üldiselt positiivne nähtus. Need tüübid, mida nüüd kutsutakse trantslasedentseteks ta 851. aastal said need valmis. Ja nüüd on üks küsimus, et tema mängisin muidugi kõiki, aga kuskil ei ole öeldud, et see oleks tsükkel. Et neid peab tsüklina mängima, kuigi kui vaatame helistikke, ta on ju need korraldanud niimoodi, et lähevad nagu kart krindi ringis. Aga sellega ei ole öeldud, et neid ükshaaval ei peaks mängida saama ja, ja ongi nii kujunenud maailmas, et neid mängitakse väga palju, aga väga harva siiski tsüklina tervelt need on niivõrd levinud, nad on nagu eriline kaalukeel konkursidel, kui mängitakse neide, tööde ja kontserditel, see on niisugune tähelepanu objekt, et et kui sellega ikka hakkama saadakse, siis on juba suures niisugune mõõdupuu omaette. On muidugi väga häid pianisti, kes on nende tööde palju mänginud nii tsükli nagu ka eraldi Richter on neid mänginud kõiki. Lazar Berman on mänginud neid kõiki. Arrow Alfred printer, Boriss Berezovski, nüüd siin mängib neid siis Leslie Howard mängib Marc-André hämmeliin. Nemad mängivad seda raskemat varianti ja sellega on hakkama saanud ka Brendel. Nad mängivad neid hiilgavalt ja nad on sellest saanud suurt innustust. Vähesed, kes julgevad ettevõtta. No need tüübid on niuksed, erilised selles mõttes, et realisti töödidelam kõigepealt üks õudne tehniline tulevärk kogu aeg ja see on niisugune kujundit, kus ja vaheldumus ja seal on kõik tehnilised elemendid olemas, mida võib ette kujutada, aga mitte kindlalt ühe töödi piirides, vaid igavesed töödis on olemas väga mitmekesine tehniline ülesanne ja seal on väga palju mõlemale käele erinevat tegemist. Ja väga polüfoonilise on nad sealjuures nii et ta nõuab väga suurt enesedistsipliini ja enesekoondamist ja Tähelepanu kiiret reaktsiooni. Nende mängimine muidugi, eelduseks on ikkagi juba väga kõrgelt arenenud tehniline tase. See on muidugi tore, et nüüd listi seda kahesajandat aastapäeva nii väärikalt tähistatakse, nagu nüüd Ralf Aron ette võtnud, niisuguse austus vääriva ülesandena. Ja sellest esitusest pääses mõjule niisugune teesklematu siirus nagu tema esinemisel üldse omane. See esimene pool sellest kavast oli natuke rabedavõitu, milles tundus seda vastutuse koormat või mis oli mis nagu võttis vähemaks selle väljendusliku julguse temalt. Seal oli nagu väheseda nõndanimetatud powerit. Ja tundus, et tal on kogu aeg, kui riski piiril riskantne ettevõtmine. Kusjuures viis sellega tublilt läbi, aga, aga see mõju ei olnud nii ühtlane ja oleks olnud parem oleks päästnud olukorda ka üldse nii, tema mängus võiks ütelda, et pikemat mõtlemist jäi mõnikord nagu puudu, et oleks tahtnud ta perspektiivid kamalt kujundaks ja seostaks paremini. Näiteks kui võtta nüüd Mazepat või edasi säält rikkur, tantsud, Need nagu tundusid eriti olevat tükeldatud mõtlemise kammitsas, mis ei tulnud asjale kasuks. Et ütleme, see viga natukene ka, et kui seda veidi perspektiivsemalt kujundada või paremini omavahel neid elemente seostada, siis kindlasti tuleb ka see üldine kontseptsioon paremini esile. Aga üldse teine pool oli üldse parem ja seal nagu tundus, et on tekkinud mingisugune energia ja mingisugune niisugune väljenduslik suur tahe. Ja see oli väga tore, aga mulle väga meeldisid õhtused harmooniat ja ja eriti tuisk ikkagi väga head. Kui nüüd mõtelda üldises niukse kontserdi peale, kas me kujutame üldse ette, kui palju on siukse kontserdi jaoks tarvis teha tööd ja kui palju peab seda harjutada? Me ei kujuta seda kindlasti, et üldse kui palju läheb sellele energiat, mõtlemiste vaevlemist ja on ta üks suur õnneseen, et talle on nüüd võimaldatud kuus kontserti selle kavaga, miks õnneseen sellepärast et ta saab ennast nüüd hästi kontrollida. Sest mis tekib ühe kavaga. Sa võid seda harjutada hullupööra ja oma meelest saavutada juba väga head tulemust. Ja siis sa lähed lavale ja sealt tuleb midagi muud millegipärast. Et on üllatusi, nii häid kui halbu. Nii et see räägib seda keelt, et tegelikult saavad need asjad valmis alles laval alles siis, kui neid saab ette kanda, siis küpsevad nad tõeliselt ja siis saab esineja alles aru tegelikult, mis ta on teinud, kas ta on õigesti teinud, mida ta peaks veel tegema. Ja laval olles sünnivad uued asjad, uued momendid on niisuguseid toredaid sähvatusi, mis järsku endale seal pähe kargavad ja miks see nii on, sest et esinemisel ollakse nagu kõrgendatud meeleolus, närvid on kõrgendatud olukorras ja sa võtad üldse palju peenemalt kõiki asju vastu ja oled, oled palju tundlikum igatepidi ja vot siis tulevadki need uued asjad. Nii et selles mõttes on tal läinud hästi, et meil on harva, kellele on võimaldatud nii palju kontserte ühe sama kavaga siin kontsertlavadel. Ja ta ütleski mulle. Me rääkisime pärast kontserti, et iga kontserdiga ta tunneb ennast kindlamalt ja paremini. Ja ma ei kahtle selles, et tal see kava läheb veel palju paremaks. Kas me võiksime anda ka siin hinnangut Ralph daalile võrreldes teiste eesti pianistidega, et kas selle kavaga on ta tõusnud mingisugusele uuele tasemele? Või kuidas võtta niisugune võrdlemine ei meeldi mulle hästi, igalühel on oma individuaalsuse, nad on kõik väga eripärased ja meil on väga palju neid, kes väga hästi mängivad ja kaasa arvatud tema. Ma ei ütleks, et nende töödid nüüd tõstab erilisele tasemele. Selles mõttes küll, et niisugust julgust pole kellelgi olnud ja selle eest tuleb teda preveerida. Aga tal on nendega veel tööd ees ja see on elutöö. Tegelikult ei saa ütelda, et need on nüüd valmis ja nüüd on siis nüüd mingi tundemärk, et ta nüüd on teistest selle tõttu palju kõrgem. Seda. Aga tal on oma eripärad, on väga huvitav pianist selles mõttes, ta on ju väga hea klaverimängija, ta hästi valdab kõla, tal on hea tehnika, ilus puudutus, tal on ilus suhtumine. Ta on väga otsekohene. Väga ilusasti muusikas, mõtelge sellele, mis ta mänginud, mänginud terveid kavu, Schuberti Ta on mänginud äranil praaži, paganiiniversiooni, mõlemad vihud. See on ju väga raske ülesanne ka. Samuti olnud möödunud aastal ta mängis terve kava soprani, muusikat saab, päädib juubeliaasta puhul, ta mängis seal 24 fänniprelüüdi, mis siis, et need ei ole tehniline tulevärk, aga need on ka aga austusvääriv ülesanne. Nii et nüüd siis sellist, ta on võtnud omale väga niisuguseid tõsiseid seesmiselt ja püüab neid täita ja teeb seda väga hästi. Ütleksin ta üks Starbeanist, et ta on väga niisugune järjekindel. Palju on räägitud nii esinemisvõimalustest või nende võimaluste andmisest eesti interpreetide ja ühtlasi on viimasel ajal olnud ka kõneaineks eesti klavereid Eesti kontserdisaalides. Ja siinkohal ma tahaksingi küsida teie arvamust näiteks selle äsja kuuldud kontserdi põhjal Estonia kontserdisaalis. Et kas see Steinway pill on listi muusika ja kas heas korras pill teie meelest? Ajab asja ära, kui ta korralikult ära häälestada ja vahepeal ka veel häälestada vaheajal ja aga natuke vaeva näha, siis ta ajab asja ära. Tal on omad hädad, ma ütleks, et tema puudutus ei ole enam sügav, ta on ära kulunud, tal on see kõlapõhi kuidas ütelda, puuduleb vastu küsitleda vajutades klahvi ja ei ole seda Marieerimise võimalust enam selle tooniga. Et see on tema puudus ja vot selle piirides püüavad kõik pianistid nüüd tegutseda, et kohaneda selle olukorraga, et kuidas sealt välja tulla. Aga see on omaette number ja listi jaoks jah, no kuidas võtta list tahaks ju eriti niisugust suurt kõlasügavust ja sära ja mis kõik tahaks. Püütakse siin meie oludes, nüüd siis võta viimast, mis võtta annab. Nii et salu, Rainer on õigus, kui ta ütles oma jutus siin üks kord, et kui ta on vestelnud nende külalissolistidega pianistidega, et nüüd on andnud 10 palli süsteemis talle indeks viis. Ma olen ka nendega vestelnud vahel viisakuse pärast öeldakse. Eks. Külaline ta ei hakka kohe siin nagu tõsisemalt rääkida, siis tuleb ikka välja midagi muud, nii et selles mõttes on natuke kahju muidugi. Nii et Eesti vajaks uusi pille, millel mängida mis seda rääkida muidugi vajaks. Ja mitte ainult seal ju just nendest Mustpeade majas on ju päris hullu? Jah, vajaks küll. Ega muidugi, klaverit ju ise ei mängi, nii et meil on mängijaid küll, kui nad ikka hea klaveri taha satuvad, siis tulevad ka paremad tulemused. Kuigi arvatakse, et, et aitab neile sellest lõhelist küll, nad ei ole veel nii head ja aga nii see jutt ka ei sobi. Mitte väga asjatundlikule inimesele tundub, et saab ju mängida ja nad mängivad ju. Kõik on olemas, see oleneb sellest, mida selle all mõeldakse, mida, mida räägid. Sest oli aeg, kus ma käisin esinemas klaveritel, kus ei olnudki pedaali seal sinna alla kruvitud, see puudus üldse see osa sealt alt. Ja on ka olnud selliseid klaverit, kus mõned klahvid puuduvad, nii et seal ka öeldi, et saab ju mängida, siin ju midagi ikka on. Sellega võrreldes on isegi olukord sellest rääkida, see oli niisugune aeg, kus seda juhtus ja. Igal juhul aitäh, leelo kõlar nende muljete eest ja tõesti võime siin tõdeda, et Ralf Taal on saanud hakkama enneolematu teoga ja et ta on tõesti õnneseen, et tal on võimalik seda kava esitada kuuel kontserdil Eestimaa peal. Aitäh Leilogelatval. Kui möödunud nädala helikaja saade keskendus suures osas klaverite hooldamisele ja nende seisundile Eestis siis ka tänases heligajas jätkame teemat. Aga seda meie pianistide seisukohast vaadatuna ja ma olen palunud klassikaraadio stuudiosse hinnatud eesti pianistid ehk interpreetide liidu juhatuse esimehe Rein Rannapi ning pianisti ja pedagoogi rahvusvahelise festivali klaver kunstilise juhi Lauri väinmaa, tere, tervist. Üks põhjustest, miks me ka tänase saate klaverile pühendame, on see, et Eesti interpreetide liit on Toomas fondi mis peaks siis võimaldama uue kõrgtasemel klaveri muretsemise või ostmise Eestisse. Aga kõigepealt paluksin ma võib-olla selgitada, kuidas teie kui pianistid hindate klaverite olukorda Eestis just kontserdisaalides. See on erinev. Kui me alustame positiivsest, siis mina olen põhimõtteliselt meie Estonia kostajate saali esindus klaveriga rahul. Üldiselt on nii-öelda jutumärkides heaks tooniks meie pianistide hulgas saanud seda klaverit kiruda. Samal ajal olles nüüd vedanud festivali klaver hulk aega, olles vastu võtnud kümneid maailmatasemel pianist nimetame siin ainult diivan, Cowochevičamisel asju, veteranid reževski Mark, Andre, Jaama, linna ja nii edasi siis tegelikult ei ole kelleltki neilt tulnud kaebust selle klaveri suhtes. Vastupidi, on tulnud väga positiivseid vastukajasid, et see on hea, selle peal saab teha kunsti ja see on ka alati nende meistritega ajale erinevalt kõlanud. Ja ma pean ütlema ka, et kui ma üleeile tegin proovilist võimalused saalis klaver mind jällegi meeldivat, üllatas, aga nüüd minnes edasi teiste saalide juurde, siis see pilt muutub väga diametraalselt. No mis meil Tallinnas on, meil on mustade saal, kus on mingi väga vana ära kulunud klaver. Raekojas enam-vähem pole viga. Ma ei teagi, mis meeter saalis praegu üldse on. Tartu Ülikooli aula on heas seisus, neil on uus ja hea Steinway, praegu tuleb õnne soovida. Samas Tartu Vanemuine üsna keskmine seis. Kui me vaatame muusikakoole üle Eesti siis on väga kirju, mõnel pool on uued Estonia klaverid uue mudelit, mis on päris head, mõnel pool on lausa hirmus. Niiet kirjutanud. Oh Lauri, nii tore sinuga koos siin ühe laua taga istuda ja oli väga põnev, oli kuulata, mis sa rääkisid. Et sul ei ole pretensioone Estonia kontsertsaali klaveri suhtes. Täpsustaksin kuulajatele, et selle klaveri valisid sina just ise välja Saksamaalt. Et sa ütled, et ükski meil esinenud pianist ei ole seda klaverit kritiseerinud absoluutselt õige. Kui me võtaksime neid siia intervjuule või kuhugi ja küsiksime wonderful suurepärane, parim exenanud. See on, kuidas ta on kasvatatud, kuidas seal kultuur selles, et meile esinema kutsutud, ilusti vastu võetud, kena turganal festival on, seal ma käin ka alati kuulavad, nad on sellest varasel festivalil ise esinen, on, teil on kenasti suhtlevad? Loomulikult nad ütlevad, et see on suurepärane, mitte ükski neist ei ütleks iialgi sulle tõtt. Tõde seisneb selles, kas nad ka järgmine kord tagasi tulevad. Nüüd sa küll liialdad, kui kuulata neid kontserte. Sa võid muidugi ütelda, et väga hea pianist mängib ka halva, klaver on suurepärase elust. No siin ei sani mustvalgelt läheneda, Rein loomulikult on maailmas paremaid klavereid, näiteks klaverihäälestaja Ansoloraid, eks nad räägivad demagagi väga viisakalt, ettevaatlikult, aga tema on ikkagi kuulnud juba märksa realistlikumate hinnanguid sellele klaverile ja ka meie galakontserdi kavalehes. Meil on hea võimalus keerida Laansalu Raido seda, mis ta eelmises helikajastus siinsamas rääkis. Et ikkagi 10 palli süsteemis viis on pandud selle klaveril hindeks, sest vastu villase 10 palli süsteemis ei ole ju arvestades Steinway maailmataset sugugi mitte halb, sest ma ei väidagi, et selle klaveriväärtus on 10 10 palli süsteemis. No võib-olla ma annan mina kuus 10 palli süsteemis, aga ma ütlen, et see juba kokkuvõttes ei ole sugugi katastroofiline. See, kuidas me kuulame neid pianist kõlamas Estonia kontserdisaalis sellel klaveril, mis on 15 aastat vana, mis on olnud hooaeg kasutuses. Sageli on see ainuke klaverina seal seisnud kõik üritused, proovid, vahel on ta päev läbi ja, ja Saluraid ütleb, et kahe kolme aasta tagant tuleks klaver ära vahetada, isegi kui teda kasutatakse ainult esindusfunktsioonides, aga, aga nihukeses pidevast õelusse klaver on ammu oli 10 aastat tagasi omadega läbi juba Rein. Ka mina olen maailma parimat Tõniste kuulnud, me oleme ühtlasest, kontserdist arvangi, et jaa, jaa, see ei ole mingiks üllatuseks, et sealsed klaverid on paremad. Ja juba see fakt, et ma osalen sellel kontserdil, näitab, et ma olen sellega nõus, et uus klaver on alati teretulnud. Ma lihtsalt leian, et asjad ei ole nii mustvalged nagu mõnikord. Paistab omajagu on õigus, et nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi, aga, aga ometi neid pretensioone on tulnud ka meie oma pianistid, et ja just eriti võib-olla meie oma peanistidelt, et mida siis tegelikult tähendab ühe klaveri nagu väga hea seisund ja see seisund, mille puhul interpreet ütleb, et see on vana ja amortiseerunud, et mismoodi mõjutab ühe klaveri vananemine või kulumine interpreedi mängu. Klaveril on kõigepealt kõlaomadused, mis tulenevad kõlalauast. Ja noh, see on juba niisugune asi, mis tegelikult, mida muuta kõlalauast tulevad kõla, onju, praktiliselt võimatu. See on, nüüd tuleb klaveriga kaasa nii-öelda sünnimomendist ja noh, sellele kõik muu baseerub, mis kulub, see on mehhanism, need on keeled ja need muidugi vajavad hooldust, vahetamist, eriti sellise klaveri peal, nagu Estonias on, kus on tõesti väga suur koormus. Tegelikult peaks olema esindusklaver, mille peale mängitakse ainult klaveriõhtuid ja siis teine, millega tehakse kõike muud. See on ka olnud Estonias nii, aga mitte pidevalt. Nii et noh, kuluvate osade vahetus on muidugi põhiline. Aga interpreedi seisukohast? Internetiseisukohast klaveral müstika, ta nagu elusorganism ehk veel täpsemini saadik teispoolsusest mõnel Ansoloroidiga ju palju välja sõitnud, et noh, Eestis ongi olukord häälestaja heitel vanemaks jäänud ja väljaspool Tallinnat on väga raske neid leida. Kusjuures siin on teine probleem, on see, et Eestis ei ole ju klaveriaastate järelkasvu, eks. Nii et mina ei oska öelda, mis seal on, eks üks laval on parem ja teine halvem ja ja, aga noh, mis on, selge, on see, et nad ei pea vastu, kui inimene ostab endale sõiduauto, kasutab seda vaevalt tundki päevaseks, selle vahetab ikkagi viie aasta pärast ju välja ta. Ja siis klaver, eks ole, nad vahetavad neid osi. Aga, aga see ei päästa noh, see, kui ta on ikkagi läbise klaver või ei ole üldse nende osade vahetamine ka ainult hetkelist leevendust toob. Et, et siin on lihtsalt selles asi, noh nagu Lauri ütles, et peaks olema mitu korraliku, väga head klaverit kontsertsaalis ja siis vastavalt olukorrale, siis kasutatakse neid jana eraldi. Probleem on see, et peaks olema salvestamiseks klaver salvestamiseks, mida päevad läbi ei, ei mängita. Praegu on ju nii, öösel tuleb salvestus, eks ole, aga 12 tundi on sellel samal päeval mängida mitte ainult selle päeva, vaid 14 aastat enne seda päeva on 12 tundi, noh, muusikaakadeemias, kus lindistatakse, on klaveril mängitud ja no mis olukorda see klaverihäälestaja suudab seda viia, kuna meil ei ole esindus klaverit, meil ei ole salvestus klaverit, siis salvestatakse saalides, mis on päev läbi hõivata, salvestada saab öösiti, tähendab, sellist klaverit on võimalik korda viia lühiajaliselt, isegi paari päeva jooksul on võimatu korda viia salvestuseks, sest tänapäeva digitaalsalvestus toob halastamatult välja kõik kõrvalhelid, kõik ebaühtluse. Eks kontsertsaalis on olukord natuke tennise, kontsetajalit kaja, see hajutab, sulab kokku, eks ju. Ja noh, interpreedi emotsionaalne maalne lähedus mõjub, eks ole, kuulajal. Aga just salvestuse puhul on karjuv olukord juba aastaid pole mitte kuskil teha korraliku salvestusi, kui palju on salvestuse täiesti ära need istume, istume, paberit, ei saagi korda, need vead on suuremad ja minnakse laiali. Tehnika on viidud Muusikaakadeemia saali üles pandud intervjuusid teinud proove, klaveriajast on mitu päeva häälestada, aga ikkagi seda korda ei saa. Raisatud aega, raisatud raha. Ja mul kaks-kolm päeva tagasi jäi õnneks küll mõne loo sai tehtud, aga põhimõtteliselt jäi, salvestus jäi, seletas no katki, et hakkasime uut lugu mängima ja, ja mingi bassinoot läriseb ja küsima klaver alastega, mis Einosele peaks. Keeled peaks kuidagi selle traadi peaks pealt ära keerama, vaid on seda siis võimalik teha. Seda küll võimalik teha ei ole kanid, keel ei ole nende spetsialiste, keeled ühesõnaga me ei saagi seda lugu plaadistada. Ja, ja see on ka minu enda kirjutatud lugu, nii et küsimus ei ole selles, et pianistid kannatavad aastaid. Ka helilooja ei saa ju oma teoseid salvestada ka teised interpreedid, enamuses ansamblis klaverisaatja on klaver, ka nemad ei saa jäädvustada. Me oleme olukorras, kus avastati vaakum, kus Eesti muusikakultuur polegi võimalik jäädvustada, lammutan kvaliteetset ja, ja keegi sellest aru ei saa, keegi ei üritagi seda lahendada. Ainukene, mis on meie kultuuriasutuste juhtidel, on see jutt, et no kui me kunagi kuue maja saame, siis võib-olla me ostame sinna uue klaveri, eks ju mitmel ju väga kena, mina pooldan, et nad saaksid uusi maju, sisale sinna uusi stuudioid, uusi saale, uusi uusi klavereid sinna väga tore. Meie interpreteerides arvates Me hakkame midagi midagi tegema, 14 aastat pole Eestist ostetud mitte ühtegi klaverit. Enne kui meie seda oma oma aktsiooni alustasime, kevad-suvel saatsime need kirjad seal kultuuriasutusele koostada, enne seda öeldi meile, et mingit klaverit plaanis osta ei ole. Nüüd pärast seda meil on väga hea meel, et on hakatud mõtlema meie nende põhjenduste üle ja võib-olla isegi mõned riiklikud kontserte korraldavad asutused, kes haldavad olulisi saale, isegi hakkavad tegelema selles suunas, et see on suurepärane. Aga igal juhul oleks vaja osta kogu Eestile veel üks eliit, tippklaver, mis ei saaks nii suurt tihedat kasutust nagu hakkavad saama siis need klavereid, mida need saalid endale saad. Kunagi võib-olla tahaks loota. Vaided, mis jah, seisak, nagu Klauri ütleks, et kasutataks tõesti väga kontsertitel need on siis tõesti külalisesinejad, soolo kontsertiteks, meie oma pianistid, klaverisoolo, kontsertiteks ja salvestused siis muidugi mitte ainult pianistid, ütleksin vahele seda kuidasmoodi üldse, saada ühte väga head kaadrit. Mul on olnud juhus. Käia paaril korral valimas klavereid Steinway vabrikus Hamburgis. Mitte ainult et Eesti jaoks, vaid ka Soome muusikakõrgkoolide jaoks ja saalide jaoks. Ega siis see, kui sa sinna valima lähed, ei tähenda seda, et sa garanteeritult saad selle maailma tipptasemel pildi ka seal on väga halastamatu võitlus, mitmed sa saad valida kuue pilli ainult teha. Kuus Williams on isegi juba päris hästi, aga teades ka sedasi teinuid, kvaliteet kahjuks ei ole sellevõrra endine, ta on kõikuv Nad mõnigi kord lasevad väljaga klaarid, mis õieti ei õigusta enam seda kuulsat nime. Siis tuleb teha lihtsalt nende kuue pilli hulgast parim olemas olema, võimalik. Kui sinna läheb Alfred Brendel ja ütleb, vaat nüüd mul nende kuue pildi ja ükski ei sobi siis teevad, teevad uksed lahti ja veeretavad seitsme tega, ongi nii või? Noh, hea küll, see on nii-öelda rohkem ütleme nii kujundlikult öeldud, kliendi ilmselt, aga see võib ka. No ma arvan, et selles on tõde, sellepärast et loomulikult neid ülimad õnnestunud klaverit, kus see kõlalaud lihtsalt juba iseenesest laulab, kus see kõlab, võimsus on ülisuur hoitaksegi selliste tippsaalide seltsimeeste jaoks. Nii et me oleme teatud, kas isegi siis sundseisus, kui me leiame selle, ma ei oska eurodes ütelda, aga noh, kunagi oli, ütleme mingi miljon 800000 Eesti krooni, mis see uus ja maksab? Me saame ikkagi selle, mis sellel hetkel nende kuue või kas parim on. Nii et teatud mõttes on see õnnemäng siiski. Selle klaveri välja valimise kohalt ma tahtsingi ütelda, et kui möödunud nädalal Ants salvureid rääkis sellest, kuidas enamus klavereid on valitud siiski ühe isiku poolt, et kas see valimine ei peaks äkki olema hoopis laiapõhjalisem, äkki peaks moodustama hoopis mingisuguse komisjoni laudi? Aga tihtipeale käiaksegi nüüd see, et ma ei mäletagi, mitu aastat sellest on siis umbes 15 tagasi, kui ma olin seal valimas seda klaverit, Hamburgist Hamburgis, just kus on Europa Steinway keskus, ta nagu kaks keskust, teine on siis New Yorgis siis lihtsalt, et mul on tähtis, ütleme nagu ma oleksin ja valisin selle tõesti ise. Samas Soomest ma olen käinud mitme inimesega, sest loomulikult, et igalühel on omad kõla, ideaalid, ma pean ütlema, et me jõudsime samadele järeldustele lõpuks siis ma arvan, et head professionaalid jõuavad siiski kokkuleppele. Asi on ka selles, millisesse saalini olime. Sest need klaverit on väga erinev, peaks proovima selles saalis, aga see ei ole võimalik. Teatud klaveri tohutu kõlavõimsus, teatud ülim tundlikkus teatud määral on väga suur kõlavärvidele, kus nii, et vastavalt sellele, mis otsakas, millisesse saali ta läheb, tuleb ta ka valida. Samuti näiteks sellises valikus Steinway, siis ma alati nagu nõudsin seda, et ma saaksin kahel päeval käia. Mis on, isegi ei olegi nii väga levinud praktika teisel päeval värske kõrvaga üle kontrollida esimese päeva valik ja siis juba puhta südamega kerge südamega otsese ära teha. Ja ma tahakski siin rõhutada ühte asja, loomulik, et inimesed sellest ei peagi aru saama, see on niisugune väga spetsiifiline teema ja see klaver ei karda tegelikult transport, klaver kui selline mõeldigi välja 18 sajandi keskpaigal just selle mõttega, et ta pannakse tõlda ja viiakse sinna, kus on vaja mängida, pärast viiakse ära, kogu see konstruktsioon ongi niimoodi välja mõeldud tänaseni ajani, et noh, nagu seal New Yorgis on, eks ole, et pianist tuleb esinema, läheb sinna Steinway keldrisse, valib sealt välja, mis talle just selle kavaga hetkel nagu meeldiks, et süüakse sinna pärast viiakse tagasi. Et ma näen ka meie seda tulevast esindus klaveriolukorda just niimoodi, et on selline nagu vabaagent, et ta niimoodi voolab sinna, kus teda vajatakse, mitte ei ole päevast päevani rakkes. Et tõesti, see klaver, mille raha kogumise ja interpreetide liit algatas, et mina näen seal tulevikus niimoodi et teatud ajaaastaste seisaks mingis helisalvestuseks sobivas stuudios kuskil vaikses kohas Tallinnas ja seal tehtaks palju projekte, seal käiksid lauljad, kammeransamblid, teeksid oma projektides, oleks juba ette teada, et mingi neli või viis kuud aastast, eks ole, on ta seal projekti, planeeritakse sinna kasvõi peaaegu iga õhtu toimub seal mingi salvestus olgu see siis klassikaraadiofondi võtte või siis eraviisil finantseeritud. Ka sealt võib teda vajadusel muidugi viia kontsertidele, sest et noh, Tallinnas seda ka vaata aga tegelikult on ju nii lood, et kui tuleb Nokia kontsertsaali keegi esinema, siis ta nõuab endale korralikku klaverit. Siis viiakse Estonia kontsertsaalis, Steiner, viiakse Nokiasse või kuskile vabaõhukontserdile ja nii et viiakse praegu ka olemasolevat, seda Steinway vajadusel teistesse saalidesse, nii et mina arvan, et tulevikus selle klaveri transportimine, olgu see siis Estonia kontsertsaali, sinna helistuudiosse, Nokiasse veel kuhugi ei ole mingi probleem. Olgu, selle klaveri transport on palju odavam kui maksta salvestuseks nende kallite saalide üüre. Ja ma tahaks ütelda, et see on tegelikult üks väga õilis ja suurepärane asi, mille sa, Rein oled algatanud, sest noh, see on, loomulikult on vajalik, ma saabusin sellega, olen nõus. Ja algatus peabki tulema interpeetidelt inimestelt, kes seda kõige rohkem vajavad. Seda ei saa läbi viia muusikat, sest me ei ole äriinimesed, meil on hoopis teine. Aga see algatus on, on suurepärane, ma väga loodan, et sellest võetakse tuld ja et et sellel tuleb mingisuguseid järgesid just, ja erinevaid variante on selleks üks oleks, et et see summa, On ta siis nüüd 100000 eurot natuke rohkem, seal oleneb firmast, mõnele suurele firmale või mõnele jõukale inimesel, see pole ju mingi asi ju välja käia. Kui inimese dividendid on aastas mitusada miljonit, siis poolteist anda eesti kultuurijoon, kus pole ju midagi, lihtsalt küsimus selles mõttes sellest mõistaksid seda vajadust. Ja seda me nüüd püüame selle kontserdi ja muu propagandaga selgeks teha, aga variant oleks veel niimoodi, et mõni suurfirma rikas inimene ostaks endale selle, klaver annaks kasutada seda Eesti muusikaelule. Eks see oleks siis mingi firma klaveri või mingi silmapaistva äriinimese isiklik klaver, aga ta oleks nagu me siin rääkisime, salvestuseks tipp, kontsertiteks oleks ta kasutusel. Teine äärmus on see hakkatonid senthaaval seda kokku korjama. See on päris raske töö Estonia teatri kuue annetada, see oli, oli natuke aeg, me loomulikult võtame vastu need annetused, see internetiliidu arve number saab olema avalik, meie kodulehelt leiab ta kontserdi kavalehele trükitud, sinna saab annetusi teha ja kui nii võtta, siis iga väiksemgi abi aitab. Aga siiski noh, kiiremini läheks asi, kahtlemata saaksime mingeid suur annetusi sinna fondi või siis või siis lausa fondi polekski vaja. Opakas sellest ideest, igal juhul ma seda tõotan ja luban, et see saab olema läbipaistev, see fondi raha kogumine ja paigutus ja igal juhul see raha läheb uue klaveriostmise hinna sisse, ükskõik millisel kujul, siis saab see võimalik olema ja igal juhul me püüame leida ka erinevaid ja paljusid võimalusi kõiki neid annetajaid tänada. See fond on juba reaalselt ka olemas või see saab toimima pärast kontserti. See ei olegi selles mõttes vanded, son interpreetide liidu arveldusarve, kuhu saab kanda siis raha üle ja lihtsalt märkida klaverifond. Nii et üleskutse kõikidele, kes meid ka praegu kuulavad aga meie vestlusest jäi kumama üks oluline teema ja seal klaverit hooldamine. Ja ma tahtsin teilt mõlemalt küsida, et kas teil on ka kogemusi, võrdlust, kuidas klavereid hooldatakse väljaspool Eestit ja kui pikk on klaverite elu ikka väljaspool Eestit. Kas me võime rääkida ka sellest, et Eesti klaverid vananevad kiiremini? Võime küll rääkida, sest näiteks kui me räägime teinu vabrikust, siis on neil ju oma nii-öelda litsenseeritud häälestaja klaverit, hooldajad, kes õpivad seal hulk aastaid ja kes elavad omadel maadel ja remondivad seal olevaid Steinway, Sid meile kõige lähemal, sellised häälestatud klaveritehnikud on Helsingis, andsaluraid on samuti käinud ennast täiendamas Steinway tehases ja ta on pidevas kontaktis Helsingi spetsialistidega, on ka nendelt, et väga palju saanud õppinud, nagu ta ise on sellest rääkinud samad, ainuke ainuke praegu kahjuks samas nendest samadest tipp-kontsertsaalides need klaverit püsivad muide ikka väga kaua püsib aastakümneid, kui temal vahetatakse kuluvad osad see tähendab just nimelt haamrid siis summutid, keeled, no umbes sadakond sellist liikuvat osa iga haamri juures või noh, kümneid siis, kui kõlalaud on hea, tähendab klaveri loomupärane kõla on hea siis noh, väga väga aastakümned. Aga muidugi meil on tõepoolest kaks, kaks probleemi, nimelt ei ole olnud väga pidevalt ja väga kõrgetasemelist hooldust. Teine asi on see, et noh, see ei ole absoluutne tippklaver, ma sellega olen nõus. Kahtlemata hea hooldusega ikkagi püsib palju paremini korras. Ansoloradi ütles nädalaga tagasi sona tippsaalides, nagu kahe-kolme aasta tagant vahetatakse välja klaver ja ongi, ega nad ei sära, ei pea viskama, klaver läheb võib-olla sinnasamasse saali nagu selleks teiseks klaveriks, eks ole, Eestis on ka ju nüüd tagasi, õnneks teine klaverikontsertsaali laval, aga see on 1168 tehtud, nii et aga noh, samas co2 klaveriga mängida, siis on parem ikka kui mitte midagi mujal maailmas ja teised 30 neljandaks-viiendaks. Ma olen käinud päris kõrvalistest perifeeriasaalides, kus ikkagi on nagu neli viis erinevat tipptaseme klaverit valida kontserdiks või sinnasamasse majja harjutusklassi või müüakse ära kooli koju harjutamiseks kirikusse. Et noh, mingi aeg on see tipptasemel ja siis see hakkab see langema, aga põhimõtteliselt muidugi 100 aastat hiljem võib ta mõnes kooli harjutusklassis suurepärast abi osutada õpilasele või klaverisaatjale. Ega ta kohe ära ei sure, eks ju. Aga noh, eks hakkab kohe väsima, näiteks Los Angeleses ülikoolis, kus mina õppisin, vahetati kõik muusikaosakonna klavereid iga aasta välja harjutus klaverit. Kõik oksjonil müüdi kõik maha. Need ei olnud isegi Steinway mitte aga harjutusklaverid laste toodi uued, siis leiti, et nii on kõige ökonoomsem, sest kui hakata nüüd juba mitme aasta pärast, siis nad on juba ilmselt nii läbi kulunud, et keegi ei taha endale ka koju või mingisse algkooli või ei taha neid enam ilmselt osta. Nii tehti. Sest ega klaver ei ole ainukene ju siin on väga palju probleeme selle, kõik see, mis puudutab inimesi, loomingut, sisu, ehk tarkvara, see on meil meil tähele pannud, eks ole, aga selle eest välja näitamine eestlastele meeldib mõtleks selle peale, et, et see klaver, see on ta siis nüüd poolteist miljonit krooni või 1,8 miljonit või isegi kaks, võib-olla mõni. Et see on ju tegelikult ühe luksusauto hind, millega need firmajuhid sõidavad. Tegelikult see on jälle, mida me näitame, jagas järgud, fantastilised, auväärsed, kui, kui sellist võrdlust kasutada. Tõepoolest, aga ajaloost kuni ütleme muusikaga teemine sõites autoga Ma sõidan mööda umbes 50-st limusiini, mis maksab sama palju, kui ühel oleks väääga härile. Tegelikult jah, meie ühiskonnas, need rõhuasetus on paigast ära, rõhk on paljuski välise peal. No see on selline algmetsiku kapitalismi ilming. Aga no tegelikult on meil juba 20 aastat Eesti Vabariiki, et oleks aeg oma mõttemalle muutma hakata ka just inimestele, kellel on võimalus ja ma loodan, et meie, sel pühapäeval, 16. oktoobril kell 18, null null algav pianistide galakontsert tuleb väga eriline, noh vähemalt me oleme selle nii püüdnud kokku panna, esineb tervelt 12 pianisti korraga ühel kontserdil pik mammutkontsert, et igaüks mängib kuskil 15 minutit osa mängivat tuuades ja väga-väga eriilmelist muusikat, kuuleb. Ja sellest kontserdist teeb otseülekande ka klassikaraadio eesti klaveritest ja loodavast. Eesti interpreetide klaverifondist rääkisid klassikaraadios pianistid Rein Rannap ja Lauri Väin. Ja saate lõpetuseks veel üks järel süüa. 10. oktoobril lahkus meie hulgast 98 aastasena kauaaegne pedagoog ja Eesti puhkpillimuusikajuhtfiguur. Adu regiadu regi on sündinud Tallinnas. 1963. aastal lõpetas ta Tallinna riikliku konservatooriumi klarneti erialal. Seejärel täiendas end Leningradi konservatooriumi assistentuuris dirigeerimise erialal. Alates 1900-ga 30.-st aastast tegutses ta kutselise muusikuna, osaledes väga paljude muusikakollektiivide töös. Muuhulgas oli aastatel 1945 kuni 1951 Vanemuise Treidirektor. Lisaks suurele panusele pedagoogina on adu regi täiustanud puhkpilliõpetuse ja dirigeerimise metoodikat ning avaldanud sellekohaseid raamatuid. Samuti on ta teinud erinevalt, kelle kirjastustele noodigraafikat avaldanud muusikaalaseid, artikleid ja arvustusi. Hüvastijätt Aadu Rekiga toimub seitsmeteistkümnendal oktoobril kell 13 Tartu Jaani kirikus. Mulda sängitamine raadilt kalmistul. Selline oli 15. oktoobri heligaja saade, millele tegid kaastööd nelejevaste infelt Igor Karsnek ja Leelo Kõlar. Saate mängisid kokku operaatorid Katrin maadik ja Helle Paas ning toimetas Annika Kuuda aitäh kuulamast.