Tere, mina olen Jüri Kuuskemaa ja mul saab olema au neljapäeval kell üheksa klassikaraadios, rääkida natukene Tallinna ajalooilust ja valust. Ono, Tallinn. Mihkli klooster, valged nunnad vagaduse ja ellujäänu vahel. Kord, kui kuningas Eerik-eye kood oma valitsemise esimesel aastal puhkas ilmutas talle end Jeesus Kristus. Nii nagu ta ristipuul inimeste heaks kannatanud oli ja oma verd kogu maailma pattude pärast valanud. See ehmatas kuningat väga. Talle näis nagu küsiks ta. Oh, miks sa oled sa kõige kallim issand nüüd teistkordselt end lasknud risti lüüa ja piinata. Kes sind uuesti ristile naelutatud ja nii haletsusväärselt haavanud selle peale vastanud temale issand, et selle põhjuseks on kuningarohkearvulised patud, mille eest talle andeks ei anta. Kui ta Püha Benedictus ordureeglite järgi oma riigis jumalakoda ja neitside kloostrit Peaingel Miikaeli jaoks pole asutanud, ehitanud. Et aga kuningas Eerik ei teadnud kohta, kuhu klooster rajada palus ta jumalat, et seega koha temale ilmutaks. Selle peale tähendas nägemus, et ta peaks oma riigis välja otsima koha, kus südasuvel ühe vibupüssilasu pikkuselt ja laiuselt ja Pahklas sügavuselt lund leidub. See oleks siis õige koht, kuhu klooster ehitada. Kui kuningas ärkas ja tõsiselt selle nägemuse peale mõtles laskis ta kogu kuningriigis usinasti lund otsida ja saatis käskjalad ka Eestimaale, mis kuulus toona Taani kroonile. Siis siin leitigi lund sellel kohal, kus praegu klooster seisab. Seepärast saatis vaga kuningas üle mere ehitusmeistreid ja muid töömehi, kes hakkasid sellel kohal kloostrit ja kirikut ehitama. Seejärel paigutas kuningas sinna aadlisoost neitsid ja määras, nagu mõned teatavad oma lihase õe sinna eest seisaks. Kloostri kinnitas ta. Tsistertslaste ordule, mis Püha Benedictus reeglitele rajatud. Ta kinkis kloostrile kanneli 1000 kuld nad et osta mõned maamõisad, sest kuningas ei tahtnud uskumatetel eestlastele nende maaomandi äravõtmisega põhjustanud ülestõusuks vastu hakkamiseks mistõttu ka paganad rahul olid. Kloostrit võidi takistamatult ehitada ja seejärel saivad seal elavad, neitsid tülitamata ning rahus sinna jääda. Niisugune legend, aga selle taustaks olgu meenutatud, et seesinane asjalugu käis vist natukene teisiti. Nimelt systerslased, mille ordureeglite järgi see nunnaklooster pidi rajatama oli aluse saanud aastal 1098 mille rajas Benedict lane Robert Prantsusmaal ja selleks taastada mungaelu range askeetlik vabadus. Sest kuigi muuklus hakkas laiemalt levima kolmandal sajandil, osa kloostrites ei läinud siiski ei suutnud loobuda ilmalikest rõõmudest ning osa kloostreid muutus pigem nagu elu nautimise paikadeks mis tõsiseid usumehi vägagi pahandas. Nüüd tegelikult me teame praegu seda, eks väheseid daatumeid, mis on meil olemas Tallinna Püha Mihkli Miikaeli nunnakloostri kohta. Et selle kloostri rajas hoopiski Eerik bluff, Bennik ehk Eerik adraraha aastal 1249. Seesama kuningas ju teatavasti kinnitas Tallinna ehk Revali kodanikele needsamad Lübecki linnaõigused, mille tema õnnis isa Valdemar, teine oli juba millalgi varem andnud ja selle järgi. Me tähistame nüüd Tallinna päeva 15. mail. Nüüd see alamis eraldi tee kloostrile jäi praegusest laiast varasemast nunnade kõikeste tänavast lääne poole Toompea jalamile. Ning aga selle legendi aluseks on üks väidetav asutamisürik, mis on rüütelkonna arhiivis säilinud praegu Tartust ja selles ürikus on veeretatud, et see kõik on kirjutatud aastal 1093 mis juba selle tõttu ei saa õige olla. Tsistertslaste kloostriordu või ordu rajati alles viis aastat hiljem 1098. Arvatavasti see võltsürik, mis on küll esialgu ehtsa pähe ära toodud. Eesti, Liivi ja Kuramaa üürikute raamatus, mida 11 sajandi keskpaiku hakati välja andma on tegelikult arvatavasti 1419. aastal võltsitud selleks et hankida kloostrile uusi maavaldusi ja suuremat austust. Olgu öeldud, et mis puutub maavaldustesse, siis neid oli 10 mõisat mille hulgas suuremaid oli kui metsa Kaiu karise Raap bla muide ka ja salutaguse kasven teie palgemas või palkama, millest hiljem on saanud Palmse nimi, kus muide tekkis ka Tallinna Mikkali kloostriosakond, mis tegutses kuni peaaegu reformatsiooniväljal. Aga tagasi pöördudes selle nimetaja asutamisüriku juurde. Selle võltsitud üriku tekst on siis niisugune meie Eerik jumala armust, taanlaste ja vindide kuningas, Eestimaa hertsog, teatame, et kui meie piirasime Praha linna, külmus öösel lunastaja ise meile risti löödud näol ja küsimusele, miks ta ennast teist korda on lasknud risti lüüa vastes teie pattude pärast ja selleks poleks andeksandmist, kui meie ei ehita pühaventseli ja peaingel Miikaeli auks kirikut sinna, kus suvel leidub veel noole laskeulatuses lund, mis küünib pahkluuni. Seda oleme nüüd ka teinud ja annetama selleks ehitatud tsistertslaste nunnakloostrile 4000 Floriini kuldnad mõisate külade ostmiseks ja manitseb kõiki meie ametnike kloostrit kaitsma kõigis tema õigustes antud meie pitseriga varustatult aastal 1000 93 esmaspäeval pärast Maarja taevassemineku püha. See on 16. august. Aga toona ei olnud Taanis sellist Eeriku nimelist kuningatki. Ja toona ei olnud ka Taani kuningate titulatuuris lisandit tähendab pitserit Dylan Reksta noorumets, Lavoorumit uksest noorum, eestlaste hertsog. See lisand eestlaste hertsog, tekkis Taani kuningate tuletõrje alles 13 sajandi teisel poolel. Aga nii või teisiti, sibul sai nimetatud pühadentselit ja praht. Ja mis seos siis on? Õigupoolest on meie ajaloolased sellisel arvamusel, et kui toimus kuulus Tannenbergi lahing või Lindanise lahing aastal 1219 viieristel juunil siis kroonikad teate kohaselt Liivimaa Henriku kroonikas on öeldud, et taanlased olid väga raskes olukorras, kui eestlased neid viiest küljest ründasid. Ja eestlased lõid mahaga uhkes telgis olnud piiskop Djodorisse, keda nad arvasid Taani kuningaks endaks ja taanlasi päästis hukatusest ja lüüasaamisest. Rügeni slaavlaste maleva ilmumine, kes olid laagris mäe all orus, see on ilmselt siit praeguse Toompea põhjatipu juures praeguse kloostri alal ning nende Rügeni slaavlaste eesotsas oli vürst pitslav kelle kaitsepühakuks oligi Ventsel Praha piiskop, kes kuningale vastuhaku pärast julmalt hukata. Ja selle pühaku auks ilmselt vitslavi algatusele taanlaste nõusolekul, kuna slaavlased osutasid Taani ja Saksa ristisõitjate päästetaks rajatud dissellele kohale, kus praegu on õigeusu issanda muutmise kirik Püha pizzlovi kabel, mis väidetavasti olnud poole väiksem kui praegune ja selle kabeli juurde tekkiski 30 aastat hiljem 1249 nunnaklooster mida järk-järgult ehitati ja mida tegelikult väljast vaadates ei aimagi tema kunagist vägevust ja toreduste. Sellest saab paremini aimu, kuis toda kinna kloostri enam-vähem neljanurksele ruudu lähedase kujuga õuele kust ühelt poolt paistab veel keskaegse põhiilme säilitanud kunagine Mihkli Miikaeli kirik ja põhja küljest on ja samuti tee lääneküljel on ka veel keskaegsed alusmüürid, kus paistavad ka kinni müüritud kaar töökohad, mis viitavad sellele, et seda õue kunagi on ümbritsenud niisugune ristikäik vähemasti kahes tiivas. Ja mis aitasid lühendada või lühendada jalavaeva liikudes ühest ruumist teise, siis ei pidanud kõiki neid nagu Anfilatselt läbi käima. Ja õigupoolest, kui me vaatame seda kloostrikompleksi peaaegu väljast, siis Gustav Adolfi gümnaasiumis, seal tegutseb alk kooli ruumide mõningaid aknapiirded ja samuti tee linnamüüripoolsel õuel on näha mõningaid keskaegseid ehitusdetaile aknapiiret D ja kaubaluugi kive, mis arhitektuuritundvale inimesele annavad aimu, et see näiliselt juba üsnagi moodsa välisilmega, kus on klassitsismi juugend segunenud kooli korpus tugineb märksa vanematele keskaegsetele alusmüüridele ja üks nagu kõige tähtsamaid toredamaid kunagisi kloostri ruume. Kui vaadata nüüd lõuna poolt selle paar akna suurt kivi viitavad meile ruumile, kus oli uus refektoorium, mis ehitati tõsi küll, 1828. aastal ümberklassitsistlikus stiilis ja millest on saanud Gustav Adolfi Gümnaasiumi aula ning mida praegu nimetatakse ka neederi ruumiks sest teatavasti gümnaasiumis oli kunagi kantoriks Johann Valentin Mölder, helilooja kes kirjutas väidetavasti esimese saksa keeleruumis tekkinud ooperi märginia. Aga tagasi keskaega tagasi kloostri algusaegade juurde. Siin oli nimetatud ja see vastab tõesti tõele, et Nurnadeks võetasin, aadlisoost neitsid või muidugi mitte, näitsesid ainult Vaitsvõetiga neitsile, kuse kaotanuid anud eriti lesknaisi, et kes leidsid vanaduspõlveks kloostris sellise rahuliku Refoogiumi pelgupaiga. Ja muidugi sinna sattus ka noori noori tütarlapsi. Ja tagantjärele on väga raske öelda, mis põhjustel osa noori tütarlapsi või noori naisi eelistades silmalikule, elule, abielule ja kodu loomisele, perekonna loomisele, kloostrit saades nii-öelda issanda pruutideks mis kiskus nüüd välja nagu looduse poolt seatud loomulikust elurütmist. Nii et võib arvata, et osale neist see issand austamine, teenimine, palvetame vaatamine pakkus nii palju hingelist tuge ja kosutust, et nad tundsid ennast seal väga hästi. Minulgi on olnud juhust mõnikord näha, nunnusid, olgu siis meil kuremäel või, või välismaal ja väga sageli on täiesti elurõõmsad ning ilmselt äraseletatud näoga seletad toet, kloostri elurütm. On nii korrapärane oma palvetamist söögiaegade tegevustega, mis kordub, kordub, kordub, kordub, et sellest tekib niisugune eluterve rutiin. Ja kui neil on ka piisavalt tegevust, näiteks nunnakloostrites nii nagu meil Tallinnaski oli oma juurviljaaed, oli oma puuviljaaed, mis ulatus muide praegu saida tänava jooneni, kuhu hiljem on rajatud see suur Traviljaid, kus praegu pesitseb meie Eesti disaini ja tarbekunstimuuseum ja samuti nüüd külgnevad hooned seal olles läinud Rootsi aja lõpul eravaldusse on täis ehitatud aga kunagi jah, see aida tänavalipp, kloostri ala piir ja teisalt ulatusse kloostri hala ju ka üle Suur-Kloostri tänava seal, kus on praegu gümnaasiumi võimla taga peaaegu laia tänavani välja need, sinna mahtusid mitmesuguseid juurviljad ja teisel pool praegust linnamüüri mida kloostri rajamise ajal muidugi ei olnud. Oli veel nunnakoppel, kus karjatati lehmi ja muidugi, eks need siis nunnakesed said siis värski piima ja juustu ja kohupiima ja ma ei tea, võib-olla tegid seal midagi veel sellest kõigest on. Igatahes need kloostri juba territoorium linnas oli õige suur ja see tekitas muidugi linnale teatud probleeme sest kloostrile antud nii palju privileege, mis vabastas nad näiteks. See võib tunduda teile kummastav sõjateenistuste kohustusest, mida näiteks pidid mees kloostrit täitma sel kombel, et kui oli mingisugune sõda, siis pidi klooster andma oma sulaste või talupoegade seast ühe ja mehi, kes vedasid moona ja võib osalt isegi pidid relvi kandma. Aga Mihkli klooster oli kõigest sellest vabastatud, nii et see oli üsna priviligeeritud üksnes mis ei olnud linnaga esialgu seotud ja väljapoole linna kaitsepiirdeid. Ning alles aastal 1310, kui Kopenhaagenist saadeti Tallinna Rüütel, Johannes kanne või Jens kande taanipäraselt, kes vaatas üle Tallinna kindlustuste süsteemi, mis toona oli nagu kolme või neljaosaline, eks ole, Toompeal väike linnus, suur linnus, rüütlit, kirikumeeste piiskopi pesapaik ja alllinnas raekoja platsi ümber Liivat raelinn mille üks välisvärav oli ilmselt pika jala värav. Ja siis ütleme laia tänava ütleme Vääna tänavale vaata vahele jäi üks lõik, mis oli linnamüüriga juba alates 1265.-st aastast piiratud. Aga gildi linn Oleviste ümber nohja ulatus aida tänavat pidi ütleme, rohelisele turule sealt keeras, praeguse oleme Sulevi mäe suunas ja jõudis välja sinna praeguse Paksu Margareeta kant. Johannes kanne nõudel pidi need kaks linnaosa alllinnas ühendada. Võtame ühtse piirdemüüriga ja linna territooriumi laiendamine viis ka selleni, et leiti, et klooster tuleb hõlmata Ta linnamüürist. Ja kui te praegu jalutate tornide väljakul ja vaatate köismäe torni, kus Linnateater etendusi annab, siis te näete seal ühte niisugust väga kummalist müüri jõnksu. Alguses müür hakkab nagu pöörama siin aida tänav poole aga siis mõningad meetrid hiljem muudab järsku oma suunda. Ja seal on siis leevenkhide torn, nunnadetagune torn, kuldjalatorm, sauna, torni ja nunnad, nunnatorn, mis kõik on seotud. Eks ole, kloostri varjamisega ja on pärast seda Jenskanne korraldust antud ja ulatades välja trumpe jalamile, kus oli ju vägev vähemasti ütleme, nelja torniga Nunne värav, mis lammutit. Tallinn-Peterburi raudtee ehitamise aegu, et liiklus oleks avalam ja laiemalt ka enne, kui me püüame nagu meenutada seda, mida on dokumentidest võimalike nunnade elust ja eluvoolust saada teada. Keskaegses Mikkali kloostris. Teeme väikese muusikalise pausi. Üldiselt muidugi, kui me vaatame neid dokumente, mis on säilinud, siis sealt saame teada osalt majandus ja asjust ja mõisatest mõisate asjas on rohkem Reali. Aga paraku on lugu niimoodi, et meil ei olegi isegi täieliku loetelu nendest Nikkalik kloostri eesotsas seisnud aktissidest ja asetäitja prioressidest. Osa nendest on ununenud või vähem ürikud on ajapikku hiirtest näritud ja tulest ja hukka saanud või lihtsalt inimlikust hooletusest, see pole hästi hoitud. Aga selle kloostri juures mõistagi on huvitav, kui oleks säilinud mõne abtissi või, või mõne lihtsa nunna päevik, millest me saaksime aimu kogu sellest eluolust. Aga kahjuks vot selliseid intiimseid isiklikku elu puudutava elamusi, purutavaid dokumente meil ei ole. Ja selle tõttu õigupoolest me võime vaid analoogia põhjal sama ordu kloostrit tega uurida, milline oli, ütleme selle elulaadi telg. Me teame pärast reformatsiooni, mil võideldi selliste katoliiklike kommetega ja püüti ka kiriku ja teenistust ümber korraldada, siis oli elu niimoodi, et suvisel ajal oli hommikune missa suviselt poolaastal täpsustage kell kuus hommikul ja talvisel poolaastal oli see hommikune missa kell seitse hommikul. See viitab, et tõusti küllalt vara ja seejärel oli muidugi päevased ja õhtused jumalateenistused, mille eel loeti katekismuse juutestamenti. Eks varasemal ajal muidugi pühaku lugusid ja seesinane elurütmi niisugune karkass või skelett tugineski just palvetele ja mis sädeleb. Ja teisalt vahepeal aineks ole söögikorrad ja ka tööfüüsiline töö. Kusjuures selle tööga on asjad natukene segased, sest vaadake, tähelepanu äratab niisugune korraldus, et kui juba oli toimunud reformatsioon ja 1543. aastal oli juba võimul Darlik superintendent ehk luterlik piiskop Friedrich Pokk siis tema nõudis, et sellest nunnakloostrist peaks saama õigupoolest kool, kus nunnad, kes on haritud ja seal oli eesotsas toona aadlisoost abtisse. Elizabeth sööge, hiljem on see suguvõsa tuntud kütt, sööge fon Mantoishel ja seal saaksid õpetas tütarlapsed. Aga need õed või need, kes olid jäänud sinna nunnodena varasemast ajast peaksid tegelema käsitöödega, nagu punumine, õmblemine, tikkimine ja samuti iseseisev lugemine. Ja intendent nõudis, et kes seda tee, need te olete trahvi alla viie samuti. Nad peavad ise köögis toimetama, mis viitab, et varasemal ajal, kuna tegemist oli aadis ost nunnadega, kes ennast ikka kõrgklassi kuuluvaks pidasid siis see töökohustus näiteks köögis olid omad kokad ja teenijad ja teenijanna muidugi valdavalt, kes selle sina see argise küljest hoolitsesid, nii et need siniverelised annad, olid füüsilise töö koos suures osas vabastatud. Aga siiski me ei tea seda kõike väga täpselt ja ma meenutan ka seda, et nende osakondade seal Palmses, mis oli veel 1050.-te aastate alguses katoliku aja lõpul seal nad ilmselt ikka need nunnad tegid ka mitmesuguseid põllu- ja aiatöid, nii nagu praegu Kuremäe omadki teevad näiteks. Kuigi tegemist on teise konfessiooni ja teise orduga. Muide, et kui me nüüd seda kloostri asja nagu romantiliselt võtame, siis siinpuhul on võib-olla mõttekas rääkida veel üks legend, mis on aga Palmse päritolu nimelt olevat neid tööl käivad nunnasid kohalikud kuradikesed hakanud vaatama ja tundnud nende vastu elavat huvi. Ja kord olevat mad otsustanud neid nunnasid, nagu teeb metsadel passima jääda ja ju siis neil oli ka mingisugune selline nunnakesti ärandamise või röövimise kavatses. Sest et noh, eesti rahvakommetes, mida ilmselt tõesti kuradikesed jagasid, oli ju see pruutide röövimine üsna levinud konnadel keskajal. Ja need kuradikesed olid siis kokku leppinud ühel ilusal õhtul, et nüüd hommikul lähevad nad neid nunnusid seal passima ja ootama ja läksidki, aga nad, vaesekesed olid natuke infosulus, sest nad ei teadnud, et kloostriülema korraldusel olid nunnad pöörduma tagasi Tallinna Mihkli kloostrisse. Ning mõis oli müümisel erakätesse, milles sai üks väga eestipärase nimega mõisnik, kelle perekonna Metstak, mis tuleneb päästemõisa nimest muidugi. Ja need sina said, nagu me teame, eestlased on nihuke, pikatoimelised aeglasevõitu Ta on nagu me oleme võib-olla ainult soomlastest natukene elavamad, temperamentsemad. Sama lugu oli ka jooga eesti kuradikestega, nagu me teame ka näiteks, eks ole, sellest siis ka veel uuemast kuradi loost põrgupõhja uuest vanapaganast, eks ole, kes tahtis ausa tööga õndsaks saada. Ja see sinna need kuradikesed jäidki passima, passisid, ootasid, ootasid, ootasid, nad ei tulnud, ei tulnud, ei tulnud ja lõpuks muutusid kivideks. Ja need kivistunud kuradite armunäljas kuradite niisugust rühma. Siiani võite te näha Palmse mõisakompleksist mõnesaja meetri kaugusel. Aga kui me nüüd jälle tõsiseks läheme ja mõtleme kogu selle elu peale, mis seal kloostris oli, siis tuleb tunnistada, et nagu see ka Tallinna dominiiklaste kloostrisse ilmnes osa kloostri asukaid siiski ei saanud lahti nendest sinastest ilmaliku elu võludest avaldusse, siis söömiseks või joomiseks või isegi seksuaalsuhetes, mis ei olnud ju kloostrieluga kuidagi kooskõlas, sest et nad olid, tõotavad kasugulist karskus. Ja nagu me teame, kui üks dominikaani munk püüti kinni Tallinnas ühest porto majast kus ta oli erariietes ja sariti häbistad kloostrisse tagasi siis kui 1484. aastal umbes samal ajal oli ära surnud üks tubli abtisse siis kloostril oli pärast selle abtissi surma nagunii-öelda, kas ära hiired peavad pidu ja nii hakkasid ka nunnad ilmutama, nagu on kirjutatud kombelõtvust. Ning asi viis selleni, et Tallinna piiskop Simon von der Porf kirjutas Tallinna rae-le kirja, et kloostris Mikkali kloostris valitseb pärast abtisse surma korralagedus. Ja raad ka manitseb kloostrit omalt poolt, et Kokond, vent, valiksin endale uue aktissi, kes seaks seal jällegi korra majja. No mis võib-olla ka toimus millalgi, aga seal on, samas on, tead. Veidi aega hiljem, 25. märtsil 1500. aastal on kloostri tallis üks mees ära tapetud. Ning aastal 1500 oli selline intsident kloostris, mille kohta on säilinud raeprotokollid, kirjed. Nimelt oli sinna laupäeval tunginud terve hulk näljaseid talupoisse kloostri territooriumile, olles jõudnud ka kööki ja kloostri lauaülem oli neid Malgakad välja ajanud ja üks poiss oli endiselt liiga tugevasti pihta saanud. Nii et ta jäi kloostri värava taha nagu tänavale, see oli laupäeval ja veel esmaspäeval olides seal vedelemas, kusjuures äratas siis nagu linnaelanikes juba nagu pahameelt, et mis see on, et poiss on peaaegu ära tapetud. Siis viidi ta kloostrisse sisse ja püüdis teda poputada, aga ta surigi ära. Ja see sai linnast teatavaks ja see tekitas linnas sellist meelepaha ning raad disoma sõjasulased koos Foktiga kloostrisse kontrollima. Seda asja seep poisselt nüüd ja leiti, laip leiti, aga see lauaülema nunnad peitsid ära ja ei tahtnud, et võetakse tapmissüüdistusega linna poolt vahi alla ja viidati ka kloostri nagu juriidilisele puutumatusele. Ja siis need linna sõjasulased käitusid üsna jõhkralt. Ja nad karjusid seal, et nunnad majutavate kõiki vargaid ja mõrtsukaid ei anta, kus mõrtsukas välja istu, kui ta kasvõi peaaltari peal ning on kirjutatud võttud kaebuses ordumeistrile, mis läks kloostrist teele, et need sõjasulased olid see niivõrd jultunud, et nad olevat isegi aktissil riidetest kinni haaranud ja teda raputanud ning olevat murdma, tuksi lahti. Ja selleks püüda tõestada, et seesinane laua üle me ei ole seda poissi tapnud, vaid Ta on ise ära surnud, haige poiss, siis tehti niisugune, ütleksime jumala kohtukatse ja koguti kokku sinna tunnistajatena mitmeid rüütleid, kes toetasid kloostrit, sest nende nende tütred, Jan lesed olid just seal kloostris nunnad, eks valdavalt mitte linnakodanike omad. Ja siis toodi kohale see maja ülem ja majaülem puudutas laipa paljude tunnistajate juuresolekul ning laibast ei hakanud voolama verd. Aga keskajal oli niisugune uskumus, et kui see ei toimu, siis on puute süütu. Aga laipa hakkab veritsema, kuid purjetab mõrtsukas. Kuid linna sõja sulasid kohtufoogt ei uskunud seda. Nad olid ka piisavalt ebausklikud, nõudsid, et seesinane lauale käigu ümber laiba ja mis ka toimus, aga, aga see ka ei toonud verd nähtavale. Ja siis selle peale jällegi keegi nendest sõja sulastest olevate karjunud, et nende nunnade kohta Huurenud kindel hoora hoora tütred, muide hoorapojad nagu eestikeelne väljendan hoora tütred, mis muidugi solvas ülimalt kloostri asukaid ja samuti aadel konda, sest eks aadli ja kodanike vahel oli pidevalt hõõrumised ja need hõõrumised olid seotud ka varasemal ajal selle sinasse kaitsemüüri ehitamisega, sest et kui ordumeister nõudis, et ümbritsetud klooster müüriga kloostri ala et seda peavad tegema nii klooster kui ka linn, siis oli parajasti artistiks Elizabeth lehtes tähendab lehtedest Donald see perekonnanimi ja siis prioressiks tema abiks oli Elizabeth lippe ning siis lepiti kokku niimoodi, et lind lubas aastal 1422 kive, lupja andev müürsepp ja töölisi. Ja see teade on Ühes vanas saksakeelses 19 sajandi raamatus, mis tekitab natukene selles mõttes segadust, et me teame ju, et pidi kloostri ümbritseda müüriga juba 1310 järel. Aga siin selgub, et veel 1422. aastal ja see asi valmis. No nii või teisiti. Kui 1433. aastal klooster põles, oli suur, tulekahjus sai kannatada, siis asuti seda taastama, ehitati osa ruume juurde. Aga mis puutub arhitektuuri, siis vot sellest arhitektuur sellest osast võib vaadata asjast huvitatu kas Tallinna entsüklopeediat, kus on ära toodud plaan selle toreda huvitava siseõuega ja ruumide jaotus või siis vaadata Jaan Tamme raamatut keskaegset kloostri testis, aga teeme taas väikese muusikalise pausi. Kui jõudis kätte reformatsioon ja Tallinna ilmasid juba luterlikud jutlustajad siis need luterlikud jutustajad muidugi tõstsid päevakorda ka sellise idee, et ei ole õige selline elulaad, et inimesed elavad kloostris vaid õige on selline elulaad, et mehed võtavad endale naised ja naised lähevad mehele teevad suguelu, püsiks, saavad järglasi ja linnad ühiskonnad saavad ka selle tööjõudu, mis pole ka muidugi mitte vähetähtis tõik elukorralduses muidugi kloostrit Tallinnasse nii hästi pirita dominikaani mungaklooster kui ka mihkli kloostri loomulikult tahtsid ikka oma vanade tavade juurde jääda, aga see ei olnud luterlastele vastuvõetav ja kuivõrd oli juba aastal 1524 all in läinud üle luterliku usutunnistuse juurde. Aga samas piiskop oli jäänud katoliiklikus Tallinna piiskop ja kloostrit niisamuti suuruse, rüütelkonnastki ja sel pinnal olid üsna pikad hõõrumised ja pahandused mis viisid tagasi mitme sellise väga skandaalse juhtumini, et meie Nendest osa Nunadest võttis kuulda neid jutlusi, mis olid pooldamas abiellumist ja kloostrist lahkumist ja lausa sõna-sõnalt kutsusidki üles lahkuma. Kloostrist ja sellega seoses tekkiski niisugune olukord, et mõned nunnad võtsid need üleskutset kuulda juba 1524. aastal. Ja osa tegid seda aasta hiljem 1525. Ning vähe sellest, et nad kloostrist ära läksid. Asi oli veel hullem, nimelt Nad leidsid endale kavalerid. Kavalerid ei olnud mitte aadlisoost, vaid olid Tallinnas kodanikest ja isegi veel mitte kodanikuks saanutest. Näiteks oli tegemist ühe sepaselliga, Ninge aadel leidis mõistagi, et see on nüüd äärmiselt solvav kogu Harju-Viru rüütelkonna-le. Nende siniverelised tütred on mingist matsidele mehele läinud. Oleks veel teised aadlikud Acai alamast soost. Ja seetõttu aadel oli raevus ning nõudis, et Tallinna linn annaks need ärakaranud nunnad välja kloostrile. Ning et need sinaseid mehi karistatakse. Ja Tallinna raad selle peale kirjutas ordumeistrile toona oli siis Valter fon, Klettenberg Liivi ordumeister Riias 16, juuni lähe terava kirja. Mis on muidugi saksakeelne, see tekst on mul siin praegu ees. Ja ma püüan teile, Sid diagonaalis telkida. Misel loode Handyphannessen Adrian fon, Novensdat jah, Jost Geding. Meie kaaskodanikud on jumaliku kirjas, on siis piibli ja kristliku vabaduse järgi möödunud ja sellel aastal astunud abieluseisusesse needsitega, kes on lahkunud siinses kloostrist nende sinaste soovil nendega abiellu astudes. Ja lähtedesse piibli nii-öelda soovitusest, et mõlemapoolse singi ohu välistamiseks on parem astuda abiellu kui põleta patuse simus. Vaat see patune himu, muide soovitusse patuhimu vältimiseks abiellu astuda on minu meelest apostel Pauluse poolne sõnastus. Ja kuigi see tegu toimunud abiellumisest kellelegi ei ole halba teinud ja on puhta jumalasõna järgi õigel kaljul ja nurgakivil on põhjendatud siis siin nüüd ma ei loe enam täpselt, vaid meenutan, et on selle tõttu rüütelkond ja Harjumaa ja Virumaal seda vabadust tahtnud piirata, ei ole lubanud neile nimetatud meestel liikuda Toompeal ega ka maal ringi. Sest muidu võetakse nad seal vahi alla, on kuulutatud nagu tagaotsitav tekst, mille puhul Tallinna raad leiab, et selline isik, liikumisvabaduse piiramine väljapool meie linna Sarast on täiesti lubamatu ja me nõuame Nendele meie kodanikele tavataks ka rüütelkonna leia Aadeelev alluvatel aladel normaalsed liikumisvõimalused ja vabadused. Et selline see ärakiri sellest Oramist, saadet, kirest, vere Keston alalhoidunud meie linnaarhiivist, aga olgu öeldud, et kui nüüd asjad edasi läksid, see oli nüüd 1525, nagu ma mainisin, 1543. aastal korraldati kloostri ümbert tütarlaste kooliks ja sellest peale sai seal nüüd nende nunnade käe all aimu nihastel liturgiast kui ka lugemisest, kirjutamisest, rehkendamisest ja käsitöödest, mida ju iga inimene käsitööajastul vajas. Ja sellisel kujul, kloostri järglasena ja nunnade käe all tegutses seesinane koolt kuni 1629. aastani. Ent juba kolm aastat varem oli Tallinnasse järjekordsel visiidil käies meie armuline kuningas Gustav Adolf teine öelnud rüütelkonna-le ja samuti Tallinna rae-le, et kuivõrd see klooster on oma tegevust nagu lõpetamas ja kui viimase abtissi järel saadetakse need alles jäänud viimased nunnad sealt minema siis vabanenud ruumidesse võiks tulla ülikool. Et see kloostri kirik muide anti Rootsi garnisonil luterlikule garnison-ile seejärel üle. Aga mis puutub sellesse ülikooli rajamisse, siis kahjuks leidsid meie Naadlikud või rüütlid, et nemad ei taha, et nende pojakesed koos matsidega või kodanikupoegadega õpiksid ja nendest pikkadest sõdadest laastatud maa ja Tallinna lingi olid testi vaesed oli niisugune sügava masu aeg. 626, mil polnud veel lõppenud Poola-Rootsi sõda, kuigi Eesti territoorium oli juba Rootsi võimu alla läinud, aga maa oli laastatud ja kaubandusse olidki kiratsemas. Tõesti võib Tallinna rajast aru saada, kui nad raehärrade bürgermeistrit ütlesid. Suur tänu, Teie majesteet, ülikool on küll, oleks küll tore asi, aga see läheb liiga kalliks maksma. Meile piisaks, kui me saaksime gümnaasiumi ja nii tekkiski olukord kõige selle kloostrile lõppemise ajal. Meie ei saanud Tallinna endale ülikooli, kuid saame gümnaasiumi, mille puhul me võime olla ka õnnelikult sesse. Gustav Adolfi gümnaasium on tänini tegutsemas ning kuulub tänini hinnatumate Eesti koolide hulka, eriti silmapaistvas matemaatika prantsuse keele õpetusega, nagu ma olen kuulnud. Ja see kool ühtlasi väärikalt. Ta kohtleb ka seda vana ehituspärandit, et mis on kloostri ühest meie päevini jõudnud. Mõistagi nii gümnaasiumi ajal kui ka kooliajal on tehtud seal suuremaid ja väiksemaid ümberehitisi, nii et need algselt ütleme kunagi keskühekorruselised tiivad on saanud juba kolmekorruseliseks mitmesuguste ehituslike ettevõtmiste lisandite tõttu, kusjuures need suuremad ümberehitused olid 1800 neljakümnendatel aastatel ja astetavat 10. Kui kolmas korrus peale tehti ja siis väidetavasti lammutati ka nende ristikäikude jäänused, mis olid seal õuel. Aga kui me võtame jalutada selles sinases gümnaasiumis, siis me seal näeme näiteks küll nii hästi keskaegset kööki. Me näeme põhjatiivas selliseid võlvruume, mille puhul Tani võib vaielda, et kas need on ehitatud 1200 kaheksakümnendatel aastatel umbes või ütleme, mõnikümmend aastat hiljem. Seal on ümarad sambad, mis toetavad võlve, millel on tagasihoidlikult leht, kaunistused veel romaani stiilis ja kus praegu on algkooli osa laste garderoob, seal olid Pittli saalia refektoorium ja ja läänetiivas algselt köök, kuhu hiljem rajati mina, Schmidt, trükikoda, mis oli esimene trükikoda Tallinnas, omab ka kultuuriloolist tähtsust. Ja mis muidugi kirikusse puutub, siis see kirik on saanud pärast üleandmist Rootsi garnison, et vene karnissonile kreekakatoliku kirikuks ja seal on suurepärane üks üle-Eestilise väärtusega kunstiteos. Eks ole, seesinane ikonnas taas, mis Peeter Esimese käsul telliti Moskvast Ivanzorud neid töökojast ja paigaldati 1732, mil see kirik alustas tegevust ja muide siis oli ta õigeusu peakirik, mis säilitas kauaks ajaks veel ikka valdavalt keskaegse väljanägemise. Keskaegseid võlvid on tal praegugi ja, ja põhimüürid. Talle on antud nagu õigeususümbolite kuppel peale ehitatud 1830. aasta paiku, kui ja tornikiiver, mis on ka barokne, mitte niisugune õigeusutraditsioonide järgi omab seda ortodoksi risti sele kalduse põik haaraga haka muide kloostriajast siis kui ta oli tütarlaste kool, on seal tornis säilinud vodka kaks kella millest ühel on selline tore tekst, et kui ma löön, siis ma kutsun teid ilmaliku rõõmude juurde mis kõlab kapressedonistlikult ja meenutab meile osalt nunnade vallatusi. Aga muide, mis puutub kloostri inventari siis 1599. aastal, kui tehti inventaarium raad kontrollis, mis pandi kirja ainult väärisesemeid, siis oli seal terve hulk hõbedasi, nõusid ja isegi kullast peeker ja monstranssi abtisi saumis. Hiljem läks siia Eestimaa rüütelkonna peamehe ameti sauaks. Aga kahjuks pole see meieni jõudnud. Rüütelkond on selle kuidagimoodi avalikus kasutusest eemaldanud ja see ei ole mõne meie muuseumi ehteks, kus see võiks muidugi olla. Aga löderlikust ajastust on sellest kirikust ju pärit altar ja kantsel, mis on viidud 1716 aasta järel Rootsi-Mihkli kirikus Rüütli tänavasse, kus nad on praegugi ja samuti leiti sealt väljatõstetuna mitmed vanad reljeefiga. Emongilistide kujutistega on 20. sajandi alguses, mis olid nagu allapoole finide plahtideks pandud ja kui need eemaldada tee, pandi nad kokku ja praegu on need reljeefid evangelistid petistega meremuuseumi eeskoja ruumis. Sellest ajast, kui seal oli Tallinna linnamuuseumi hakates ja kirikus endas issanda muutmise kirikus on sisseseade uuemaga vanad keskaegsed võlvid. Ja kõige huvitavam on see, et viimase kapitaalse remondi ajal letid poolenisti maa sisse ja portaal, mis on ka valdavalt nagu hilisromaani kujundusega ja mis läheb vastuollu selle oletusega, et kloostrikirik, kuid pikendati 15 sajandi esimesel poolel või millalgi siis igatahes see viitab küll pigem 13-l sajandil, nii et võimalik, et kloostriehitiste aja Loogagi seoses, millega on tegeldud, võib tulla esile uusi avastusi, uusi, tõsi, aga muidugi gümnaasiumi ajalugu on põhjalikult uuritud, selle kohta on olemas mitu raamatut. Aga ma usun, et need valged nunnad, kes kandsid valget rüüd ja kelle elu oli tõesti vabaduse ja elujanu vahel dramaatiline olukord vääriksid ka mõnda raamatut, et isegi kui me üksikasjade leidmiseks peaksime veel tuulama arhiividesse osa kloostri olustikust taastama kaudsete materjalide põhjal seonteiste nunnakloostrit, et andmete põhjal. Aga eks meid on alati huvitanud see, kuidas õndsaks saada ja selleks on kasulik mõnikord pöörduda minevikku, inimeste kogemuste. Eetris oli saade sarjast vana Tallinn, stuudios oli kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa. Tänast saadet saab järelkuulata klassikaraadio kodulehelt. Järgmine vana Tallinn on eetris kolmandal novembril.