Tere, head klassikaraadio kuulajad, olen algava heliga ja saate toimetaja Tiina kuningas. Tänases saates vaatame kõigepealt tagasi äsja lõppenud rahvusvahelisele uue muusikafestivalile, nüüd 2011. Saates kuuleme, milline mulje jäi festivalist noortele heliloojatele Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilastele, Elis vesikule ja Maria Kõrvitsale. Samuti, mida arvavad 27. oktoobri kontserdist heliloojad Tõnu Kõrvits ja Rene eespere. Leivast infelt on kokku kogunud selle nädala muusikauudised laiast maailmast ja heligaja viima, aga te saatelõik on pühendatud orelile muinsuskaitseameti kultuurimälestiste peainspektoril Ülle Yukilt saame teada, millises olukorras on Eesti orelit. Seejärel tuleb juttu Eesti kõige uuemast orelist Hugo Lepnurme, mälestus orelist, mis asub Tallinnas metodisti kirikus. Orelisaamisel loost räägivad Hugo Lepnurme tütar virve, soode ja metodisti kiriku pastor Toomas Pajusoo. Aga kõigepealt nüüdi muljeid noortelt heliloojatelt. Sülgaja. 20. oktoobri õhtul kõlas nüüd festivali avakontserdil Estonia kontserdisaalis esiteks esmaettekandes Tõnu Kõrvitsa hümnid virmalistele mis oli nüüd festivali tellimus ning seejärel šoti helilooja Cheinsmek miljoni oboekontsert. Ning pärast vaheaega jätkus kontsert samuti James Mc miljoni teosega džist. Alustaks võib-olla sellest kontserdiorkester Python sümfoonia on väiksema koosseisuline klassikaline orkester, kus näiteks puuduvat šampoonid ja suurem löökpillikoosseis. Selles mõttes oli kase Tõnu Kõrvits ajaks ilmselt täiesti uus kogemus. Millega ma ütleks seda suurepäraselt hakkama sai, et noh, kui laval on siiski neli tim panid, millele kirjutamine ning balansseerimine ülejäänud orkestriga pole mitte naljaasi ning kui helilooja suudab kirjutada nii, et löökpillimängijad on oma partiiga kogu aeg nii-öelda kohal ja tegevuses. Sealjuures võttes taotluseks seda sellist läbipaistvat tekstuuri, et mulje jääks kuigi kerge ja karge puhang, siis võid seda teost minu meelest just küll selles ettekandes ja nii kirjutajatelt väga õnnestunuks pidada. Väga muljetavaldav, Tõnu teoses oli minu jaoks Piccolo flöödisoolo, mis esmalt pettis ära, kui, et oleks olnud tegemist hoopis täiesti mingisuguse ürgsama instrumendiga. Ehk siis kui rääkida Tõnu uudisteosest, et siis teatud detailides ta oli suutnud küll rõhutada sellist põhjamaist, ürgsust ning võib-olla ka üksindust. Ja üks aspekt, mille peale mõtlema jäin, oligi see, selles teoses sai jällegi kokku uus ja vana ehk Olühendatud tundlik uuema helikõla otsinguid. Samas oli tugevalt kohal ka traditsioonid. Ehk siis tõesti interpretatsioon nähtusest läbi helilooja enda, maailma ja muusikatunnetuse mis on tugevalt mõjutatud varasematest muusika traditsioonidest. Dirigendipuldis oli muidugi festivali üks peakülalistest ja kahe esimese kontserdi fookuses olev helilooja Seimzmak miljon ise keda ühendab Brittendi sümfoonia ka juba 20 aastane koostöö. Ning tundus tõesti, et nii Tõnu kõrvitsa kui Chamzmak miljoni enda teoste ettekandmine tundus tulevat orkestrile väga loomulikul moel ilma suurema pingutuseta. Kui rääkida nüüd Chamzmak miljoni loomingust, siis tema on samuti helilooja, kes väärtustab vaevalt seda, mis on olnud ning sealjuures ei näe traditsioonide otseses lõhkumises nendele vastandumisest suurt mõtet või vajalikkust. Kartustata nire šanss kui barokkheliloojate panust ning tema teostes kõneleb tugevalt ka katoliiklik maailmatunnetus neljapäevasel kontserdil siis tõusid pigem esile miljoni muusikas sellised keldi, iiri kui rahvamuusika mõjutused, selle meloodialiinid ning rütmika ning kompositsiooniliselt tõusis esile just Mcmiljoni sümpaatia selliste selgepiiriliste blokkide vastu ning eelistatud nii löökpillide kui soolopartii puhul näha pigem rohkem kui vähem. Et jah, selles mõttes oli neljapäevase kontserdikülastajal juba ilmselt tutta viibida ka reedesel kontserdil, et nii sümfonietta Ta kui kannakseer just need kaks kontserdi esimest teost olid just kompositsiooniliselt samadest printsiipidest kantud kõlasid need Tallinna kammerorkestri esituses reedel ning Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Kontsertmeister oli Harry Traksmann kallak. Veel on Eesti publikule juba väga tuttav teos, mida on vähemalt mitu korda Eestis ette kantud. Viimati festivalil täiuslik vaikus Tallinna Mustpeade majas kus minul oli teosega näiteks esmakokkupuude ning seal ta kõlas siis Arvo Pärdi teosega kandlus Benjamin Britteni mälestuseks kõrvuti. Ning siis hakkas see teos minu jaoks täiesti omal moel hingama. Reedesel kontserdil Jaani kirikus sai huvitaval kombel tugevaks helilooja enda juba kuuldud teoste kuma. Ehk raske oli võib-olla lõpuks jälgida kontserdi esimeses pooles teoseid tervikuna. Pigem keskendus tähelepanu detailidele ning sellistele mõtte klotsidele, mis lõpuks pärssis võib-olla sellist terviklikku muusikakogemust. Küll aga oli tõesti mõneti teist lähenemist tunda teoses Seven Last Words from the Cross seitse viimast sõna ristilt mida kandsid ette Eesti filharmoonia kammerkoor koos Tallinna Kammerorkestriga Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Koormestrali Heli Jürgenson. See teos avaldas selles mõttes tõepoolest muljet, et siin hakkasid mängima suurt rolli inglise katedraali muusikatraditsioonid puhta tüli, kõrget sopraniliinid ja kristalsed kui ometi mitte väga puhtakujulised harmooniat. Selles mõttes oli see väga suur väljakutse Marman koorile ning orkestrile. Tehases oli üsna palju keerulisi orkestri ning koori üleminekuid. Ja tunda oli selle teose puhul seda, et väga oluline on see paika loksumise ning settimise protsess, mille puhul pigem ei saa vältida pikka ajalikust. Et see teos ajaks ilmselt väga pikka ettevalmistusprotsessi ning selles mõttes ma leian, et väga selge paralleel ka Arvo Pärdi muusikaga. Jaani kirikus reede õhtul, 21. oktoobril sai teos Tallinna kammerorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkoori esituses väga hea vastuvõtu osaliseks et tundus, et nii ettekanne kuni seitsme miljoni looming on publikule tugevat muljet avaldanud. Kui kaks festivali esimest päeva oli keskendunud rohkem millani loomingule, siis tõi juba festivali kolmandal päeval hea värskenduse kava. Milles oli Helena Tulve uus, nüüd festivali ja Uppsala kammerorkestri tellimusel kirjutatud lugu vana staatika suhteliselt väikesele orkestrile, küll siis nüüd väiksem keelpillikoosseis kahene puupuhkpillikoosseis üks löökpillimängija oma kõlalt kindlasti kammerlikum, esimesed orkestriteosed Helanalt. Samuti kõlas samal kontserdil sünnitseenid ooperis Alice Imedemaal šarzalsi kantselei panud Maartš külagapellimarss ning Davyteldrediitsi viltadz Alice ehk siis vana hea Alice, kui nii võib öelda Sapranile folkansamblile, orkestrile. Dirigendipuldis oli oma headuses Olari Elts ning solistidena astusid üles Trediitsi teoses metsosopran Belinda Williams ning sünniteoses nii Williams kui sopran kärenud Jerzba ja Tulve teost. Hanastaatika esitas ERSO, kontsertmeister oli Elari kuiv. Helena Tulve tervikteos kandis pealkirjana staatika. Mis on siis väikese taime ladinakeelne nimi. Taim, mille kujundlikkust tulvama teoses kasutab galataksis suurt kuivust ja tal ei ole isegi juurtel lahti maapinnast ja lihtsalt ootab hetke, mil saabub oodatud vesi, mis võimaldab tal elustada. Teos koosnes kahest osast, mõlemat on inspireeritud surfiluuletajate Rumi Hafyysi luuleridadest. Esimene osa kannab pealkirja, kõrb on lõputu ja selle luuletuse esimesed read on ka teoses kasutusel pärisse keelsetena nii-öelda siis selle algversioonis ja teine osa kandis pealkirja kaevud. Mulle tundus kohati uskumatu, kui hästi on see kujund suuremas osas välja toodud. Esimese osa kõrbe kuivas instrumentidel väga eitavates kombinatsioonides puupuhkpillid ja keelpillide dialoogis ja kooskõlas ning teises osas täitumise kujund. Väga meisterlikku ja huvitavat tehnikat kasutades. Teoses üldiselt paistsid huvitavalt silma erineva poseerimisega tasandid ning mõneti teises osas teatud regulaarsus plokid, mis justkui lõhustasid kuid samas koondusid ning selline uskumatu mehaanilisus, mille puhul oli huvitav jälle selle kombositsiooniliselt või tehniliselt ebasümmeetriliseks muutmine. Kuigi laval oli ainult üks löökpillimängija ning tegelikult tähendab nende kolme kontserdi põhiheliloojaid just ka see, et neil on suur roll teostes pea alati löökpillidel täita, siis oli väga huvitav jälgida, kuidas selle mõneti limit heeritud võimalustega löökpilliarsenal seekord teose teenistusest tööle hakkab. Põhiliselt olidki laval suur hulk konge kombineeritult orkestriga külasid nad kuidagi väga-väga omal kohal ja ütleks, et ei tundnud lööklid osa sellena teoses küll millestki puudust. Olari Eltsi dirigeerimisel külasel kontserdil samuti väga paeluv teos. Sünni Alice Imedemaal, mis oli minu meelest väga mänguline ja kohati täitsa vaimukas ja mõlemad solistid olid väga püüdlikud ja veenvad ning üsna huvitav oli nende rolle jälgida. Kindlasti oleks võib-olla huvitav seda teost lavastada annakse mõningal Kaarel kindlasti teosele midagi juurde, samas sinimuusika on võib-olla nii detailiderohke, et see võtaks kindlasti ka tähelepanu muusikalt eemale. Et võib-olla selline ettekanne lihtsalt muusikalisel kujul oli omamoodi õigustatud. Kontserdi teises pooles kõlas siis Chalsaici külaga belli marss. Mis tõesti kõlas nii nagu festivali kava raamatusse seda kirjeldatud oli. Et selles mõttes siinkohal märgiks ära põhjalikult ja hästi koostatud, et oli seekordne nüüdikava tõesti, selle oli kokku pannud siis Kristina Kõrver. Aga kui jõuda siis veel festivali kolmanda kontserdi lõpu juurde, siis astus lavale folkansambel orkestriga ja külalisesinejateks olid siis väga huvitav mandoliinimängija Haanjas ning bandžomängija Prantsusmaalt. Samuti olid laval meie head muusikat Siim Aimla ning Tanel Ojala saksofoni del ning Sirje Mõttus akordionil. On kõlas sistavitel rediitsi, samuti Alice'i seiklustest ajendatud teos, vana hea Alice fantaasiamäng jabura tee laudkonnaga, mis iseenesest oli täiesti põhjendatud ja huvitav valik selle kontserdi kavas. Just et tuua sama kontsert konteksti paralleeliks veel üks imedemaa, et ehk külluserikas maailm ikka äärest üle ajaks ja ilmselt nii vist oligi, et natuke tundes, et see kontserdi teine pool hakkas küll oma külluse karikat üle äärt ajama. Ma siin jõudsin veel tegelikult festivali ajal mõnelegi kontserdile veel. Ning ma peaks ütlema, et minu jaoks oli vist tõesti selline festivalielamus siiski laupäevane kontsert, kus oli ettekandel siis elane Tulve teos, et pani siin nüüd mõtlema, et mis nüüd festival ikkagi on praeguse aja kontekstis, et festivali kaks esimest kontserti olid selles mõttes väga traditsioonidest. Kantud ja, ja võib-olla ei tekitanud selliseid? Küsimusi või hämmingu momente, et mõnes mõttes mina sellise noore entusiastliku kompositsiooni tudengina võib-olla oleks oodanud. Kohe festivali avapauguna midagi natukene elustavamat, et see on võib-olla. Natuke skeptiliselt öeldud, aga noh, nii ma nagu tundsin selles mõttes tulise laupäevane õhtu nagu mulle selline hea värskendus, et kuulata väga filtrit reaalseid ja võib-olla natuke rohkema uuema kõlamaailma ja pildiga hoovuseid, siis oli võimalik kuulda Edasi, jaga festivalimuljeid Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilane Maria Kõrvits. Mida teile see festival andis? No eks see pani mõtlema paljude asjade peale, mis on ka minu enda jaoks olulised. Ma sain kohtuda helilooja klaveriga ja tema nagu pani südamele noortele heliloojatele, miks on nagu hüljatud sellised elemendid, muusikaline harmoonia, rütm, pulss ja meloodia ja üldse, et kuidas seda muusikat nagu liigitada, kuidas sellest aru saada, et kas siis kui muusikas on rütm, siis halb või hea või nagu Gruber ise ütles, et võib-olla see popmuusika hakkab nagu peale suruma, et heliloojad ei taha kasutada rütmi sellepärast et see assotsieerub nagu sellise rütmimuusikaga? Ta ilmselt siis viitas sellele kõla esteetikale, mis praegu nagu kasutusel on ja mis võiks tulevikus kasutusel olla. Aga milliseid kontserte kuulamas käisite, mis mulje teile nendest jäi? Käisin kuulame siis Vene kultuurikeskuses sellist kontserti, kus kanti, et Tatjana Kozlova uus teos ja François särani ja William Kent Fidži multimeediaetendust Telegrans frondi nõus. Kozlova teos oli nagu sissejuhatus sellele multimeediaetendusele. Tatjana Kozlova teos oli sellest sellega, mis from the nõusist inspireeritud, mis omakorda oli inspireerinud Šostakovitši ninast Šostakovitši ooperis. Nina. Mis pealkiri sellel Tatjana Kozlova teosel oli? Teos kandis pealkirja sooritz invaids tisse lusin ehk siis eestikeelsed suunaga sissepoole lahustumine. Kuivõrd siis need Uuetav teosed siis Šostakovitši ooperiteemat või helikeelt nagu jätkasid täiendasid või, või oli tegemist täiesti millegi uue ja Enneolematuga seal on, see oli veel uus ja enneolematu, aga telegrammid ninast üritas edasi anda seda absurdi, mis on selles koogoli tekstis ja seda tänapäeva maailma fragmentaarsest, kui nii saab öelda, et seal olid küll nagu vihjed Šostakovitši muusikale, aga mitte otseseid tsitaate, et see muusika ise oli nagu katkendlik ja katkestatud tegelase poolt, see sellega nõus on, lavastatud uljon Centrintši poolt, siis taustal oli siis videoprojektsioon ja helilooja ise François-s, ran oli siis kes tegi seda häält seal ja siis seal oli nagu siuke interaktsioon selle tausta varju ja siis selle tegelase enda vahel. Ja kuidas te esitusega rahule jäite? Rahule, sest mulle meeldib see, kui interpreedid peavad midagi muud peale pillimängimise tegema, näiteks seal tšellist pidi samal ajal rääkima, kui ta mängis ja mis toob selle juurde, et kasutusel oli strov pillid, need on sellised pillid, mis on metallist membraani, grammofoni lehtriga, mis annab sellise metalse kõla ja nagu fokusseerituma, kuna see seal tuli ka läbi ruupori. Vahepeal oligi selline tunne nagu vaataks läbi mingi kasti kuskilt või selline monoraadio heli tuli sealt, et see oli nagu huvitav külg sellel asjal. See oli siis kolmapäevane Vene kultuurikeskuses toimunud kontsert, kus esines Belgia ansambel ictusi ja kõlasest Tatjana Kozlova uus teos ja François Sarani multimeediaetendus, mis inspireeritud Šostakovitši ooperist nina. Ka järgmine kontsert neljapäeval oli seotud. Päriga seal kõlasid siis Mirjam Tally uus teos signes, mis oli kammerorkestrile Pippale liibitum ning siis HK Gruberi tšellokontsert ja kontserdi teises pooles külastandun ning austab, et mõnes mõttes need kontserdipooled olid nagu täiesti erinevad. Et see kontserdi esimene pool oli selline akadeemiline kontsertvorm, aga teine pool kätkes endas seda, kus need instrumentalistina pidid kõike muud tegema peaaegu kui pilli mängima. Mirjam Tally teos üritas edasi anda siis seda Meid ümbritsevad, et meid ümbritsevad signaal pallid, mis on ka silmale nähtamatud ja kõrvalekuulmatud, kuigi esimeses pooles oli ta kasutanud morsekoodi rütmikat. See oli väga teretulnud kuulata sellist korduvat motiivi rütmikat, et kõige selle kõrval, mis tänapäeval kirjutatakse, mis võib-olla on selline pidevalt muutuv ja ega kordus ei ole võib-olla paljude heliloojate jaoks selline esimene väljund. Ja siis juba, mis on Hiina selline näppepill, andis sinna sellist orientaalset küla juurde, kuigi see kiibitum, et ta ei pea seal olema, aga see andis niisugust erilist värvi. Teose pealkiri oli ka signaalid. Siis Gruberi tšellokontsert, KUS soleeris, Leho Karin. Helilooja ise on kirjutanud selle kohta, et ta üritas kirjutada midagi lineaarset, aga siis taganes sellest ideest peaaegu kohe. Ja seda on mõnes mõttes ka kuulda teoseid alguses ta on kasutanud 12 helirida aga selle teose nagu lõikab tšello selline kadents, mille järgi hakkab see teos nagu puhastuma tekivad sellised selgemad modaalsused. Ja see teos on mõjutatud džässis diapopmuusikast ja võiks öelda, et ta on selline romantiline sõna selles tähenduses, et ta on väga tundeline, tšello sobib või võib-olla on ka inspiratsiooniks, sellisele helikeelele? Jätan tonni kummitusooper, mis mulje sellest jäi? See teos on siis keelpillikvartetile ja Pipalan ja peegeldab hiina kultuuri, seal olid näiteks sellised elemendid nagu vesi, kivid, paber, metall. Et mulle meeldis just vaadata, kuidas interpreedid peavad oma mugavustsoonist välja minema ja näiteks kasvõi laulma või häälitsema laval ja kividega nii-öelda muusikat tegema või paberiga, et seal teoses kõlasid liited, pahile ja Shakespeari tekst. Helilooja ütles, et ta kutsub selle rituaaliga välja siis Bachi sexpeeri vaimud. Ja seal kõlab hiina rahvalaulu. Need olid Maria kõrvitsafestivali muljed. Kuidas meeldis, 27. oktoobri kontsert heliloojatele Tõnu Kõrvitsale ja René Eesperele uuris Johanna Mängel. Meedias küll ja eriti Mirjam Tally teose. Et see oli kuidagi hoopis teistmoodi, kui ma olen harjunud kuulama. Ta oli selline küpse helilooja teos, üldsegi mitte varasemad teosed ei oleks küpsed olnud, aga siit mulle vaatas vastu selline teistmoodi Mirjam, kui ma olen harjunud ja kõik need rütmimängud ja, ja armoonia mängud ja teises osas sele huvitavam tandreid, lippa sissetoomine. Et seal oli kõik kuidagi väga orgaaniline ja paeluv ja kuidagi väga liigutav, et mul on erakordselt hea meel temale. Meeldis ja meeldis, väga meeldis, esitas Leho Karin, suurepärane partii, suurepärane too, mis just täpselt selle loo ja selle muusikaga haakus. Väga läks korda. Mirjam Tally suhtlus, ma võiks öelda, et ta helikeel on tegelikult aastatega muutunud kõvasti siin on palju sääraseid nii-öelda elulisemaid helisid juurde tulnud ja see pilt on läinud palju musikaalsemana seal. See on väga meeldiv juhul, kui kasutada sääraseid, kas ekstravagantseid instrumente või sääraseid erilisi ämbreid. Et siit ma ise oleks võib-olla kasutanud seda rohkem, kas sa lähed vaatad, mitte mitte nii näpuotsast ja tšellokontserdi kohta ka tõepoolest, et naabri üllatas see harmooniline akordimine, maailm, mis puberi muusikas oli ja kindlasti ei ole seda üldse nii lihtne mängida, sest et noh, et, et need joonised nii harmoonia, inimesed kui, kui rütmist naturaalsed, et nad tegelikult ju noh, liiguvad väga kiiresti ja samas peab olema selles orkestratsioonis nii palju juttu, et seal orkestri poolt oli tema tulemus leiab, et nad ei vedanud alt ja mis puudutab Leho Karini nimel ja siis ma olen täiesti nõus puhttehniliselt on noh, ma arvan, et, et see oli täiesti perfektselt mängitud. Täpselt samamoodi, et noh, et, et juhul kui ta juba tšellokontsert on Smalex tahtmatult solistideks mänginud tunduvalt rohkem solistika ta seisab ikka orkestri peal, mitte ta ei oleks nii-öelda asunud oma heliliiniga selle orkestri sees. Aga vaatamata sellele on ikkagi meeldiv kohtumine. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Moskva kultuuriministeerium andis teada, et Vene riikliku akadeemilise sümfooniaorkestri juurest vallandatud peadirigendi Marko arendustani asemel asub orkestriga tööle tunnustatud dirigent Vladimiri rovski. Korrest Sten vallandati vene riikliku akadeemilise sümfooniaorkestri peadirigendi kohalt seepärast, et proovida hõlbja ebaproduktiivne tööõhkkond ja sellest lähtuvalt toimus orkestri taandareng. Korressain kogus negatiivset kuulsust ka juba tänavu rahvusvahelisel Pjotr Tšaikovski nimelisel konkursil, mil ta solvas orkestri proovist sello kategoorias hiljem võitjaks tulnud armeenlast Marek aknasarnjanni, nimetades teda külamuusikaks. Marko Stein peab ise vallandamise põhjuseid aga ebaõigeks jääda ähvardab asja kohtusse anda. End näiteks alates aastast 2002, mil korrans Stein orkestri peadirigendiks sai, on orkestrist lahkunud või vallandatud kokku 280 muusikut. Vladimir Žirinovski on Londoni filharmooniaorkestri peadirigent ja Klandenboni ooperifestivali muusikaline juht. Väike erinevus seisneb siin siiski selles, et kui Marco Stein oli orkestri muusikaline juht, siis Jurovskis saab kunstiline juht ja tema ülesandeks on aidata Ta leida orkestrile uuesti niinimetatud kindel kunstiline tee. Irovski alustab tööd orkestriga juba lähikuudel. Ärevaid uudiseid, tšehhist probloo linnavalitsus ähvardab minna kultuurieelarvekärbetega nii kaugele, et ohus on leos jalatšeki nimelise ooperiteatri sulgemine. Nimelt plaanib linnanõukogu kärpida niigi madalast eelarvest veel 20 protsenti ja selline auk ooperimaja eelarves tähendaks seda, et tegevuse peaksid lõpetama nii ooperikoor, solistid kui ka ooperiorkester. Linnavalitsus küll väidab, et seitsme kuu möödudes saaks vallandatud inimesed taas tööle ennistada, aga kultuuriringkondades kardetakse, et selleks ei anta mingisugust garantiid. Ooperimaja sulgemine oleks aga Brno linna suhtes ju kultuuriline vandalism ja elanikud imestavad väga, et Kasperno kui suuruselt teine linn Tšehhis ei saa siis tõesti enam endale ooperimaja lubada. Jala tšeki nimeline ooperimaja valmis 1965. aastal ja tänapäevaks on seal toimunud 20 Tarja balletilavastuse maailma esiettekanded. Annan nüüd Repkojatis ära tänavu 26.-ks oktoobriks välja kuulutatud karnegi hoolide püüd kontserdi sest arst määras tema hääle taastumiseks kümnepäevase puhkuse. Nimelt pärast seda. Trepkoli laulnud New Yorgi Metropolitan ooperas seitsme etenduse jagu väga rasket ja vokaalselt kurnavat nimi rollidonitseti ooperis polena. See on juba teine kord, mil trepp ka oma Carmegi hooli debüüdi tühistab. Esimest korda pidi see toimuma juba 2006. aasta märtsis ent siis teatas lauljanna juba neli kuud varem, et ta ei ole. Müüdiks veel kunstiliselt küps. Anna poleene rolli peab need Repquaga üheks keerulisemaks, mida tal on tulnud oma elus esitada ja tal on väga kahju, et ta ei saa nüüd seetõttu karnegi hoolis koos pianisti Jelena bash kiirabiga esitada Rimski korsakaia, Tšaikovski loomingut. Anna-Leena nimirolli võtab metis aga seniks üle Ameerikas Bron Lamiid. Nüüd uudiseid austria muusikafestivalidest. Gidon Kremer astus tänavu suvel tagasi Austrias korraldataval Lockenhaaži festivali juurest, mida ta on juhtinud üle 30 aasta. Algul kardeti, et festival koos juhi lahkumisega lõpp paga. Kreemjar nimelt leidis uue juhi, kelleks on prantsuse saksa tšellist Nicolás Alts Taet. Kremer sõnas Viini ajalehele Der Standard. Te ei soovinud festivali juhiks just nimelt kuulsalt staar muusikut. Küll aga sellist inimest, kes suudaks juhatada festivali võrreldes tema endaga hoopis uuema vaatenurga alt, aga säilitades seejuures festivali vaimsuse. Möödunud aastal plahvatas aga Austria meedias piinlik skandaal, mille sisuks oli Salzburgi lihavõttefestivali majandamisega seotud pettus. Peamiseks süüdistatavaks olid festivalil tegevdirektor Michael devite ja tehniline direktor Claus Greczmer, kes mõlemad eitavad oma süüd. Festivali, presidendi ja Salzburgi kuberneri sõnul kõrvaldati umbes viis protsenti festivalifondidest ja kahju ulatus mitme miljoni euroni. Nüüd on õigusemõistmises jõutud nii kaugele. Festivali endistel juhtidel tuleb mõlemal tasuda 675000 euro suurune rahatrahv. Te viite asukohta, ei ole praeguseks teada, arvatavasti varjata Belgias ja krahh rannaga taastunud oletatavast enesetapukatsest ja on võimeline kohtupinki minema Salzburgi lihavõttefestivalist veel nii palju, et selle rajas 1967. aastal legendaarne dirigent Herbert. Viimasel ajal on mitmed Inglismaa orkestrid hakanud renoveerima erinevaid kirikuid, et moodustada sinna muusikahariduse keskuseks koos erinevate harjutamisruumidega. Kõigepealt tegi seda Londoni sümfooniaorkester Püha Luukase kirikus ja nüüd on järg briti ühe vanima sümfooniaorkestri nimelt Manchesteri Halle orkestri käes Halle orkester, mille peadirigent on hetkel sööma. Elder sai hiljuti 700000 Inglise naela suuruse annetuse, mis võimaldab neil renoveeris keerida algRootsis asuvat Püha Peetri kirikut. Kirikus plaanitakse kujundada harjutuspaik ja orkestri Koolituskeskushoones hakkavad ka tööle mitmed noorteorkestrid ja noortekoorid. Halle orkestri ja koori lõi aga 1858. aastal ser Charles Halle ja uus renoveeritud kirik pakub esimest korda koori ajaloos, koorile püsivad harjutuspaigad. Nüüd aga mõned lühiuudised Carlos Klaiberi nimelise preemia ja 10000 eurot pälvis 37 aastane Kreeka dirigent konstantiinast Kariidis. Preemiaga kaasneb võimalus delegeerida Baieri riigiooperis rakowenbachi ooperit Hoffmanni lood. Võitja valisid välja dirigendid Kent Nagano ja maris Jansons. Kaheksandal oktoobril suri 79 aastaselt Hollandi päritoluga Euroopa väljapaistev saksofonist Piet Nordic, kes oli suur Charlie paakeri austaja ja pikaaegne lavapartner pianist Miša Mengelbergile. Probleemid on tabanud pianist Jefimov Romfmanni, kes kuuldavasti on pidanud viimasel ajal keskkõrvapõletiku tõttu jätma ära mitmeid esinemisi. Ja tagatipuks murdis Jefimov Rahman ka oma sõrmeluu Poola bariton Marius kvičen, kes vigastas Metropolitan ooperist Don Giovanni proovi ajal selgroo diski läbis aga eduka operatsiooni ja on nüüd valmis taas Mozarti ooperi nimirollis Meti laval üles astuma. Saksa dirigent Christian diilemann nimetati aga hiljuti Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia auliikmeks. Põhjenduseks toodi, et Saksamaa 19. sajandi muusikakultuur on mõjutanud tugevalt kogu Euroopa muusikaelu ja just selle ajastu muusika on Christian dilemanni pärusmaa. Lõpetuseks Eestiga seonduvast. Eesti filharmoonia kammerkoor ja kammeransambel tõid läinud neljapäeval Niguliste kirikus maailma esiettekandele inglise helilooja Gregory räusi teoses surmatants, mis on saanud ainest Bertnadke kuulsast samanimelisest maalist. Reus on kirjutanud muusika maalitekstidele ning kujundanud igale surmatantsutegelasele oma karakteri rolli, mida esitavad erinevad pillid, kaan, solistid. Muusikalise lavastuse kujundas Niguliste kirikus Margus Kasterpalu ja ettekannet juhatas helilooja isiklikult. Gregory õhus on juhatanud koore ja orkestreid kõikjale koopas ja ta on ka Eestis varem esinenud koos oma ansambliga Sing söökul ja Reus on juhatanud ka Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit ja Eesti filharmoonia kammerkoor. Meil on nüüd telefoniühendus Tartuga Ülle Yukiga, kes seal muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor. Kui kirik on kaitse all, kas see tähendab ka seda, et koos kirikuga on kaitse algase instrument, mis selles kirikus on? Eesti riigi seaduste kohaselt ei pea need olema üldse omavahel seotud. Kui hoone on kaitse all, siis enamasti leidub seal ka väärtuslikku inventari, sealhulgas ka siis orel, näiteks nišis on eraldi kaitse all, aga võib olla ka niimoodi, et on inventar mälestiseks tunnistatud, aga hoone ise mitte enamasti see sõltub ikkagi hoonesugusest ajaloolisest arhitektuuriväärtusest. Praegusel hetkel, kui vaadata üle Eesti, siis võib öelda küll, et hooned ei ole üldse mitte nii hullus seisus ja nende instrumentidega mõnikord võib isegi keeruliseks minna, võib olla väga heade olude saabumisel. Nimelt on siin mitmel pool juhtunud niisuguseid asjaolud, kus näiteks põrandakütte sisse pannes võib instrument ootamatult häälest välja minna või mingisugune muu kahjustus tekkida. Nii et mõnikord võivad need niisugused kahjustused tekkida pigem liiga heast olukorrast. Mis olukord on Eesti kirikutes ja kui hästi, see on dokumenteeritud või, või jäädvustatud see olukord. Kirik on tegelikult üks väga hea koht kõikvõimaliku kultuuripärandi säilitamiseks. Et kui me räägime eeskätt nendest keskaegsetest kirikutest oma hästi paksude seintega, siis need on tegelikult väga head kohad, kui just vaadata kultuuripärandi vaatevinklist tagavad väga head, stabiilsed säilitusolud. Iseasi on see, kuidas neid olusid osatakse ära kasutada. Sellega seoses siis jah, võivad mõnikord tulla niisugused probleemid, aga mida enam inimesi koolitada ja mida enam nagu nendest probleemidest rääkida, siis tegelikult väga paljud asjad on üsna lihtsasti lahendatavad ja ei vaja üldsegi niisugust ehituslikku sekkumist, pigem niisugust talupoja tarkust. Ma tean, et Eesti orelite inventeerimine toimus siin aastaid tagasi, kui palju siis Eestis selliseid arvestatavaid oreleid üldse on? Kirikutes? Seega orelite inventeerimine, ma ütleksin, et see on nagu esialgne inventeerimine viidi siis läbi 2004 kuni 2008 ja selle ajaga siis vaadati üle ligi 140 omandiinstrumenti, päris alguses oli see mõte, et vaadata Ta üle siis kõik, ka siis niisugused tänapäevased pärast 1940 ehitatud pillid, aga mida aeg edasi, seda, seda paremini joonistus välja see skeem, et keskendume ikkagi sellele vanemale pärandile, sellepärast 1940 on niisugune piir, kuni milleni on meil olemas siis oma oreliehitajate tööd ja pärast seda enamasti need pillid on sisse toodud Skandinaaviast, ühesõnaga mujalt. Et on Kriisa ehitatud küll ka hilisemaid siis pärast 1940, aga üldiselt on, on jah, niisugused pillid, mis on väärtuslikud, piiritletud siis 40. aastaga sellest keerimisest. Tegelikult tekkis üks väga hea andmebaas selles mõttes, et aluseks oli siis üsna ankeet, mida siis täideti, igal pool tehti hulgaliselt fotosid, sellest oli, oli võimalik siis edasi minna, teha siis analüüs sellest samast orelipärandist, mis meil siis Eesti territooriumil on, et alati igasuguse inventeerimise jaoks on hästi ja kui on niisugune ühine alus, millest teha ja loomulikult nagu ma ütlesin, ta oli see niisugune esmane inventeerimine, et kõik need pillid on, on hästi huvitavad ju mõne puhul tekkis hästi palju küsimusi just nende ehitusloo kohta ja, ja see on kindlasti üks koht, kust saavad edasi minna siis uurijad, on nad siis ajaloolased või annad siis muusikaajaloolased, et selle koha pealt on veel töö kindlasti teha. Ja kus materjal asub? Materjal asub muinsuskaitseameti arhiivis Tallinnas pikk tänav kaks ja ta on siis kättesaadav kaustadena ja see materjal on siis kohapeal ka siidi. Täna kasutatav. Orelite inventeerimisega hakati tegelikult juba Eestist tegelema varemgi, professor Hugo Lepnurme tädis sellega algust ja. Lihtsalt, et kui Toomas Mäeväliolev clients seda tööd nüüd hiljuti tegid, siis nemad vaatasid üle ka mõned varasemad materjalid, sellepärast et need, need on tõepoolest unikaalsed juba ka selle poolest, et vahepeal on nii palju aega mööda läinud, kuidas on seisund, kuidas õnnestus tol ajal üldse inventeerida, selles mõttes loomulikult nad võtsid ka materjalid aluseks. Kus siis asuvad Eesti kõige huvitavamad, väärtuslikumad ja vanimad orelil? Testi orelipärandiga on niisugune lugu, et me ei leia siit väga vanu, aga me leiame neid alates 19. sajandi algusest ja Eesti on tegelikult ta siin Papa mastaapides unikaalne koht, sellepärast et erinevalt näiteks Saksamaast või Rootsis Skandinaavia poole pealt, et erinevalt nendest, see on meie ord, vanema Doralid alles et neid ei ole pärastsõjaaegsel ajal välja visatud ja asendatud siis uute ja kaasaegsetega, et selles mõttes niisugune võib-olla nagu vaesus või, või tähelepanu pööramine mujale on isegi orelipärandile kasuks tulnud ja nüüd tõepoolest käiakse seda ka Eestis vaatamas. Siin on nii palju ja 19. sajandi alguse sajandi esimese poole oreliparaadid säilinud. Aga need huvitavad ja vanemad nii nagu kultuuripärandi puhul üldse aeg on see kriteerium, mis seab piiri, et mis, mis on väärtuslikum, mis mitte. Ja kui nüüd vaadata sellest vanemast pärandist, siis kindlasti on ühed väärtuslikumad Daini oreleid, mida siis leiab Saaremaal kihelkonna kirikus Tartumaal, kus on estonia, oreliprospekt, on Lääne-Virumaal, on Käsmu kirikus rikkus, et need on kindlasti ühed väärtuslikumad. Aga kui nüüd rääkida eesti enda meistritest, siis nad vanuse järjekorras on kindlasti üks huvitavamaid paide meister haal, kelle oreleid leidub päris mitmel pool. Minu meelest on neid viie ringis, aga mitme korallid on ka sellised, mis koosnevad hästi mitmete orelimeistrite töödest või etappidest. Selles mõttes on minu jaoks üks üks põnevamaid kindlasti Tartumaa Võnnu kirik Corel, mis, mis kindlasti vajab veel tublisti uurimist, kuna seal on mitmed meistrid toimetanud, kellelt ja mismoodi see siis nende pärineb või millised etapid täpselt omistada, et kindlasti vajab veel uurimist. Need põnevaid oreleid on küllalt. Ja tore on see, et tegelikult järjepanu ja järgemööda püütakse need ka korda teha ja, ja nad on kasutuses, näiteks jo suvel pühitseti Käsmu orel ja tegelikult selle algne asukoht oli Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus ja küllap selliseid pille on veelgi, mis netijärjepanu korda saavad, nii ilmselt tänu muinsuskaitseameti heale tööle, kui ka tegutseb ju Eestis ka orelisõprade ühing kes orelitel silma peal hoiab ja nad oreleid on siis kindlates kätes. Nad on kaitse all teie arhiivis nende kohta olemas, siis võib öelda, et igal orelil on oma andmebaas või pass. Jah, et selle bossi kohta, nagu ma ütlesin, et, et see on tehtud niisugune esialgne inventeerimine, et kindlasti iga inventeerimine sisaldab endas väikeseid vigu ja niisugusi osi, mis võib-olla mõnikord ei pruugi isegi tähele panna, et oleks tulnud üles märkida selles mõttes inventeerimine on alati üks niisugune lõpmatu protsess et saada juurde kogu aeg uut informatsiooni. Siiamaani on juttu olnud nüüd Bellidest, mis on ehitatud Eestisse enne 1900 neljakümnendat aastat, aga siis saab nendest pillidest või milline nende olukord on, mis on hiljem ehitatud siia Eesti kirikutesse. Nendega on nüüd nii, et kõik uued asjad saavad ükskord vanaks ja arvan, et nendele hinnangu andmine seisab alles meil ees, nendest pärafi aegsetest pillidest jah, saab, on need, mis on toodud Skandinaaviast kasutatud pillidena, selles mõttes võib-olla nendele niisugune hinnangu andmine on võib-olla üldse niisugune keeruline, pigem siis panustada rohkem väärtustamiseks meie enda orelimeistrite töödele on ju ka praegu nii-öelda ehitamisel ja on ehitatud pille, nii et, et ma arvan, et nendele niisuguse hinnangu andmine seisab meil alles ees. Kui palju, siis praegu oreleid näiteks kultuurimälestisena riikliku kaitse all on? Praeguse seisuga on tegelikult vähe, meil on nende inventeerimiste alusel ette valmistatud dokumentatsioon, püüame selle alusel need ka kaitse alla saada, aga käesoleval hetkel on ainult siis kaheksa orelit tervenisti. Enamjaolt teistest oralitest on siis kaitsval prospekt aga selle inventeerimise tulemusena selguski, millest on siis väärtuslikumad osad tähtsamad, kas on terve orel, kasson võib-olla mingi osa või on tõepoolest ainult prospekt sisemuse nii palju ümber ehitatud. Et just nende inventeerimise alusel siis tegelikult see nimekiri kapitaalselt muutus selleks ettepanekuks, niiet Nende inventeerimiste alusel siis tehtud analüüsi tulemusena hoopiski leidsime, et 113 orelit tuleks siis nagu veel kaitse alla võtta. Aresti need vanema paremini, nii et tööd on ees veel palju. Aga tahtsin teie käest veel küsida, et kas te ise armastate orelimuusikat. Ja mulle meeldib see selles mõttes, et hea kõlaga orel paksude seintega keskaegses kirikus on son ääretult kahju. Juttu oli siin väga palju varades torelitest, aga siin, Tallinnas pühitsetakse nüüd sel pühapäeval Eesti kõige uuem orel, mis asub siis Tallinnas, metodisti kiriku seal, Hugo Lepnurme, mälestusare siia. Nii et tore, et Eestimaale ehitatakse ka uusi oreleid, meie uuemates pühakodadesse taas midagi tulevastele põlvedele, mille üle rõõmu tunda ja mille üle arutleda. Kindlasti on see ka tänumärk Hugo Lepnurme tööle. Eesti orelite olukorrast rääkis muinsuskaitseameti kultuurimälestiste peainspektor, Ülle Jukk aga on taas ühe oreli võrra rikkam. Tallinna metodisti kirikus on valmis saanud Belgia orelimeistri Guido Schumacheri poolt ehitatud Hugo Lepnurme mälestusorel. Orelifondile panid aluse Hugo Lepnurme tütred virve soode ja Urve Aulis. Kui oluline on ühele kirikule oreli olemasolu, sellest kõneleb metodisti kiriku pastor Toomas Pajusoo. Ma usun, et Eesti traditsioonis on orel lahutamatult seotud kirikuga. Me oleme ammu igatsenud kirikusse orelit. Alguses tõsi küll, mõtlesime, et läheme lihtsamat teed mööda paneme elektrioreli. Aga tänu Hugo Lepnurme tütardele me saime siiski nii kaugele, et juhatus otsustas. Teeme vileoreli. Tegelikult on sinuga Lepnurme tütar ka siinsamas ligidal. Palju õnne teile teie isa auks ehitatud oreli puhul. Milline see orelil saamislugu alguses oli, teie olite selle alguse juures ju ja initsiaator? No lugu oli niimoodi, et sellel päeval, kui isa suri, kuulutati välja tema elutöö preemia ja see preemia maksti meile õega välja. Eme olime hämmingus. Alguses nagu nõuta, et mis me selle rahaga peaksime tegema, tundus nagu, et see ei ole meie raha ja siis arutasime õega, et mis isa oleks teinud selle rahaga, et kindlasti ta oleks selle kuskil orelisse paigutanud, õieti peaks ütlema, et see oli nagu rohkem minu õe idee. Aga siin selles kirikus on niivõrd hea akustikaga kontserdisaal. Hakkame siia päris orelit muretsema, aga ta ohkas ja mõtles, et orel on nii kallis, et no see võtab küll 50 aastat vähemalt, et me sureme enne maha, kui, kui see orel pysti saab, aga me ei ole surnud, arelam püsti. Aasta oli 99. Kulunud on siis 12 aastat, aga selleks, et see summa selle ehitamiseks kokku koguda, selleks. Me moodustasime sihtasutuse Hugo elektronimeline orelifond ja oleme väga rahul meie juhatuse esimehe Artur Rahmaniga, kes on väga energiline ja tal on palju teotahet selleks ja millega see fond siis põhiliselt tegeles. Me palusime endale ühte head konsultanti abiks ja selleks osutus Joan kraan Rootsis, kes oskab puhtalt eesti keelt rääkida. Ja tema on siis käinud pidevalt siin balti riikides orelite restaureerime asja nõu andmas ja nii sai temaga meie orelikonsultandiks ja 2006. aasta detsembris tegi meile sellised dispositsiooni projekti. Et milline see orel võiks olla siis edasi. Järgmise sammuna tegime orelikonkursi 2007. aastal ja seal osalesid päris mitmed orelimeistrid Belgiast, Hispaaniast, Rootsist, Lätist ja Eestist. Ja kui olime need tööd üle vaadanud, siis meie juhatuse ja nõukogu üks meil oli see, et Belgia orelimeister teinud parima töö ja tema osutus võitjaks. Mille järgi te seda otsustasite, et see töö on parim? Sellepärast, et ta oskas kõige paremini paigutada oreline kirikusse oskas ka sobitada disainielemente, nii et ta väga hästi harmoneerub meie olemasoleva arhitektuuriga. Virve soode te olete organist. Ma olen Esna tee alguses. Tänu sellele orelile hakkasin ma poolteist aastat tõsisemalt nüüd orelit õppima. Sest siis, kui isa elas, siis oli 1000 muud tegemist ja alustasime küll jah, aga nüüd lihtsalt elu sunnib, on see vaja ladus ja nüüd ma hakkasin siis orelitunnis käima, aga te olete saanud seda orelit juba proovida kaasa ja seda ma proovisin juba. Eupenis Belgias. Sain käed peale ja möödunud nädalal harjutasin ja nüüd sel nädalal, mis te ütlete selle oreli kohta? Ma pean ikka oma asja kiitma, kindlasti on see hea orel. Aga mul on palju õppida veel. Suur aitäh teile ja jõudu ja, ja palju õnne selle oreli puhul. Aga mida see orel endast siis kujutab, kui võimasse pill on, millist repertuaari sellel mängida saab? Toomas Pajusoo. See on ainulaadne orel Eestimaal, sellepärast et kõigepealt esimene orel, mida ehitas üldse belgia orelimeister Eestimaale ajaloos. Teiseks ta on prantsuse kõlaga ja meie senised oreleid on rohkem nagu sellise saksa koolkonna orelit. Seal on 24 registrit, nii et temaga peaks saama mängida üsna laia repertuaari barokist kuni kaasaegse muusikani. Tundub, et teil on küll vedanud, te saate uhe uue oreli, mis niipea ilmselt mingit suurt hooldust või ümbertegemist vist ei vaja. Täitsa kvaliteet tundub olevat väga hea. No ma loodan küll, muidugi eks iga orel vajab koondamist regulaarselt, nii et meil on olemas ka juba spetsiaalne mees, kes sellega hakkab tulevikus tegelema tänu kui ta suu maherile ja ma ise usun küll, et see ole, saab kaua meid teenima. Ja kas teie kirikul on ka juba oma organist, kes teil siin jumalateenistustel seda orelit siin kasutama hakkab? Äsja kuldsetest virve soode häält, tema on meie tulevane organist ja meil on ka muidugi veel teisi, kes oskaksid orelit mängida. Aga need on nagu varuvariandid. Ja seda orelit jääda ja ainult kasutama jumalateenistustel Tallinna metodisti kirikus toimuvad ju pidevalt ka kontserdid linnarahvale. Juba novembrikuus kaks kontserdite 20. novembril Kristel aer koos viiulimängijaga esinevad siin, see on tasuta kontsertõhtul kell viis ja 27. toimub siis jõulumuusika festival maarjamaa kirikupäevad raames ja siis organist Andres Uibo mängib siin orelit ja see on siis algusega kell 19. See orel on meil tegelikult nii uus, et selle sisseõnnistamine toimub 30. oktoobril. Pühapäeval. Tere tulemast 30. oktoobril kell 10 null null Tallinna metodisti kirikusse Narva maantee 51, kus toimub siis selle Hugo Lepnurme mälestus oreli pühitsemisteenistus, mille viib läbi meie kirikus Rendent ja siis võite ka oma silmaga näha. Meie orelimeistrid, kes on mu abikaasaga tulnud see kohale ja meie orelikonsultant Tiia Rankraani ja osaleb ka Belgia suursaadik, kes on ka toetanud natukene neid kindlasti seal on väga palju kultuuriinimesi ja organiste, kes tulevad siia kohale ja, ja peale selle tahan öelda, et sellele õhtusele kontserdile teenivad meid orelil juste Hugo Lepnurmeõpilased. Õhtune kontsert toimub siis kell 17, null null. Tänu kellele ja tänu millele see orel nüüd siin kirikus on? Siin taga muidugi meie oma koguduse liikmete ennastsalgav töö. Me oleme sündinud heategevusüritusi heategevuskontsert, et niinimetatud orelikohvikuid, kus tulu tuleb oreli jaoks orelipiknik looduses, kus jälle pannakse raha kokku oreli jaoks, siis me oleme tänulikult Kultuuriministeeriumi Kultuurkapitalile ja helikunsti sihtkapitalile, kes on kukkunud meil 1,8 miljonit. Ja loomulikult on olemas ka sellised üksikuid suurannetajad, kellele me oleme suured tänuvõlglased ja ligi 2000 annetajad, kes on ka meie kiriku kuldses raamatus nimepidi kirjas. Aga me oleme väga tänulikud iga täiendava annetuse eest, sellepärast et Belne veel natukene puudub sellest viimasest osamaksest raha. Nii et kui kellelegi kuulaja süda läheb härdaks, siis minge külastage, meie sihtasutus, huugoleta nimeline orelifond veebilehte ja sealt leiate täpselt, kuidas saab toetada meie projekti. Mure on väga kallis pill, kui palju sa üldse kokku maksma läks? 297500 eurot. Ja natukene on veel vaja juurde maksta, aga tore on see orel siiski juba on valmis, ta on siin olemas, kõigile näha ja kuulata ja võin kinnitada, et see orel näeb väga kaunis välja. Uue oreli esimene kontsert toimub pühapäeva õhtul, kus esinevad professor Hugo Lepnurmeõpilased ja orelifondi konsultant Kant Rootsi organist Göran Graal. Avakontserdil esinevad Piret Aidu loo Toomas Trass, virve soode, Kristel aer ja Ene Salumäe. Klassikaraadio teeb kontserdist ka otseülekande. Selline saigi 29. oktoobri heligaja saade, millele tegid kaastööd Elis Vesik ja Maria Kõrvits. Saate pani kokku toimetaja Tiina kuningas ja operaatorid Katrin mõõdik ja Helle Paas. Aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust. Sülgaja. Muusikauudised muusika uudised. Laupäeval kell üheksa. Null viis. Saade kordub kell 15, diviis. Teile sobival ajal teile sobival ajal heliga ja.